06 jaanuar, 2013

Ahhaa!

Käisime täna emaga Tartu Ahhaa keskust uudistamas ja peab ütlema, et täitsa vahva oli. Eriti meeldis mulle garderoob - nimelt sai jope panna riidepuule, mille küljes rippusid kaks juhet, üks juhe tuli panna käisest läbi ja ühendada teise juhtme küljes oleva tabalukuga. Lihtne ja geniaalne.

Veel käivitasime operatsiooni "leia-kaart-vanatädi-Ehale", sest ema oli otsustanud, et kaardil võiks ilutseda number 80 ja sellistele nõudmistele vastavat kaarti polnud sugugi lihtne leida.

Sõnaga "ilutsema" meenub, et juhtusin ükspäev mingist naisteajakirjast lugema, et kellelgi kuulsusel sündis "imearmas tütar". Jäin mõtlema, et hmm, kas ajakirjanik käis üle ukse kiikamas, et milline titt kah paistab? Vastsündinud on toredad küll, sest nad on lihtsalt nii tillukesed, kuid andke mulle nüüd andeks, aga mitte kõik vastsündinud ei ole imearmsad. Enamasti on nad punased ja krimpsus, näevad välja pigem veidi ehmunud selle üle, et nad soojast ja hämarast lampide alla toodi. Imearmsaks muutuvad nad alles mõne aja pärast. Kui muutuvad.

Et kas siis võiks vastupidise uudise ka välja anda? Et kuulsusel sündis tütar, kes  kahjuks küll armas ei ole, aga eks anname talle veel aega, ehk muutub... Natuke vaheldust ei teeks ajakirjandusmaastikul ju paha?

Mõnikord on okei öelda mingit asja, aga vastupidist asja pole sugugi okei öelda. Näiteks on täiesti tavapärane mainida kellegi kehaehituse kohta: "kaks konti ja kusehais" või "ega mees pole koer, kes konti närib" või "natuke peab ikka liha ka luude peal olema". Aga pole kaugeltki mitte nii sobilik öelda, et "ega mees pole siga, et pekki armastab" (ja üldse - mis nende meestega on, ma pole aru saanud, et väga suur hulk neist oma kehakaalu naistele meeldivuse järgi kujundaks...). Ja liha võiks luude peal tõesti olla, aga tselluliit ei ole obligatoorne, ma arvan. Millegipärast arvavad paljud ülekaalulised inimesed, et nad on "kurvikad", aga ma arvan, et see lauge kurv, mis lõua alt algab ja põlvede juures läbi saab, ei ole päris see. Noh, kõlab juba natuke sedasi nagu kõhnadele öeldakse, ainult et vastupidine, eksole.

Veel on täiesti normaalne küsida, et "miks teil lapsi ei ole? mida te ootate?" Huvitaval kombel pole sama viisakas vastu küsida, et "miks teil lapsed on? vahendid vedasid alt või?" Ma olen viimase kümne aasta jooksul pidanud päris palju monolooge kuulama sel teemal, et alles lastega saabub elu mõte ja tõeline rõõm. Ja et mõtle kui vana sa oled kui su laps keskkooli lõpetab! Vaadake positiivset külge - mul ei tule seda muret, et liiga noorelt vanaemaks saaks!

Ja kui emaks olemine tundub väga suur töö olevat, siis vanaema mulle küll meeldiks olla. Minu vanaema elab maal. Ma sain kõik suved seal olla, kanadele usse kaevata ja lehmi karjamaalt koju ajada... Ma ei saaks oma lapselastele ju kehvem vanaema olla?! Aga mul läheb veel aega, enne kui omale kanad saan võtta. Sest kanad lihtsalt peavad vanaemal olema. Mulle ei meeldi need templiga poemunad, muna peab olema veidi sitane ja mõned suled või kõrred külge kleepunud, selline ehe noh!

Aga kaardist ma tahtsin rääkida ju tegelikult. Number 80-ga (kui mäletate veel, mis kolm lehekülge tagasi toimus). Kaartidega on asi nii mugavaks läinud, et enamikule on juba salmid sisse trükitud. Teate, pole eriti meelitav saada kaart, kuhu saaja on vaevunud kirjutama ainult "Kallis Sina" ja "Soovib: Mina". Oma viimasel sünnipäeval palusin külalistel mulle kaart ise joonistada/meisterdada. Nii vahvaid kaarte pole ma kunagi varem saanud. Ja väga armas, et keegi on sinu heaks võtnud selle aja, otsinud välja pliiatsid ja käärid. Soe ja südamlik. Ja tegelikult üldse mitte nii keeruline.

3 kommentaari:

  1. Anonüümne7/1/13 21:48

    Munad peavad olema veidi sitased, nii on ehedam ;)

    VastaKustuta
  2. Kanamunad. Kanamunad!

    VastaKustuta
  3. Hahahaha! Ma olen naerukrampides. Anu, mul on hea meel, et sa oled oma blogis endaks jäänud! :D) (see on lõualotiga smaili, muide) Anonüümne, väga kohatu kommentaar, aga kiskus naerupurske välja ikka küll :D

    VastaKustuta