28 jaanuar, 2013

Koolipäev

Linnapildis on rohkelt vormides koolilapsi, seetõttu otsustasime uurida, mis elu kohalikes koolides elatakse. Igal õppeasutusel on oma vorm, pea kõikidel valge või kreemikas pluus, alumine pool olenevalt koolist kas tumesinine või virsikukarva. Kool paistab olevat ka ainus koht, kus ei käida varbavahe-plätudega, enamikul on jalas valged sokid ja mustad kingad. Mõnel lapsel on saapad, aga ma pole veel aru saanud, kas see peaks näitama perekonna jõukust või vastupidi, sest ühest küljest pole saabas siinset kliimat arvestades just kõige asisem jalavari, teisalt - teksapükse kannavad nad ju ka, kuigi mina sureks siinses troopikas sellises riietuses hoobilt maha. Saapaid pole müügil näinud, seega võib vabalt olla, et rikas onupoeg tõi reisilt ja nüüd kantakse uhkusega nagu meil vene ajal välismaa kilekotte.

Koolivormi peavad ostma vanemad, aga õpikud on kooli poolt. Ühes ruumis õpib tavaliselt kaks erinevat klassi ja õpetaja on neil kahe peale üks. Tunnid algavad kell 7.30 ja kestavad 11.00-ni. Süüa ei pakuta, aga kuna paljud lapsed on alatoidetud, püütakse nüüd iga sellise lapse jaoks 50 peesot (1 eur) päevas leida, et neil vähemalt koolis kõht ikkagi täis sööta.


Filipiinlaste pered on üsna lasterikkad, näiteks Coroni peredes on harilikult 6-7 last. Minule jääb veidi arusaamatuks, kuskohas kõik need lapsed valmis tehakse, sest keskmine kodu on suuruses 3x4 meetrit - seal on kindlasti telekas, tavaliselt ka väiksem söögilaud, kolm plastmasstooli, üks suurem voodi ja maas hunnik madratseid. Sellises toakeses elatakse terve suguvõsaga. Kui ühel pool norskab vanaema ja teisel pool siplevad unised mudilased, kuidas tekib kihk mõned põnnid veel hakkama panna? Ühtlasi on kombeks oma lapsed kooliajaks linnas elavate sugulaste juurde elama saata, seega ei pruugi need põngerjad, kes su kõrval magavad, isegi mitte enda omad olla. Tõsine kommuunielu! 

Koolihooned nägid korralikud välja ja kuigi nad ise nende üle nurisesid, ei näinud mina selleks vähimatki põhjust. Lapsed olid rõõmsad, tüdrukud mängisid keksu ja poisid rahvastepalli. Tundus mõnus.

Hiljem nägin ühes aias jälle oma viit-kuut kukke ja astusin lahtisest väravast sisse, et pildistada (sest noh mul on jubedalt vaja kahekümnendat pilti kuuest kukest ühes aias). Õige pea olin juba dialoogis kukkede omanikuga, kes oli väga rõõmus, et tema linnukarja jäädvustamise vääriliseks pidasin ja lõpuks veetsime seal tubli tüki oma päevast, sest Kustav tahtis poisi juttu filmida ja siis tahtis poiss meile juba kukevõitlust ka näidata.

Nimelt on Filipiinid üks vähestest kohtadest, kus kukevõitlus veel legaalne on. Võitlus toimub igal nädalavahetusel, kummalegi kukele kinnitatakse kas ühe või mõlema jala külge (nagu omanikud kokku lepivad) žiletitera, seejärel aetakse kuked vihaseks ja lastakse võitlema. Üritus lõpeb ühe kuke surmaga ja elusa linnu omanik saab kõvasti pappi. Julm.

Igatahes ei tahtnud me võitlust näha, aga poisid lubasid, et keegi haiget ei saa ja isegi kannused kaetakse kinni. Kannuste jaoks olid spetsiaalsed plastmassklambrid ja kukk ei pannud üldse pahaks, kui ta sülle võeti, et klambrit kinnitada.

Kuked õrritati teineteise vastu üles, lasti naksata, seejärel pandi maha ja linnud jooksid üksteisele kallale. Õhus moodustasid nad ühtlase pusa, kust ei olnud võimalik pead ega jalgu eraldada, ja minu meelest nad maad üldse ei puutunudki (või käis see nii korraks, et ei jõudnud märgata). Võitlus kestis kõige enam 10 sekundit, siis korjati nad üksteise küljest lahti. Paistis, et haiget tõesti keegi ei saanud ja kumbki kukk pandi oma aedikusse tagasi. Püüdsime poistele tänutäheks raha pakkuda, aga nad vaatasid meid täiesti arusaamatult ja keeldusid kategooriliselt. Küll aga kutsusid teinekordki külla. Filipiinlased on toredad!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar