04 veebruar, 2013

Viimne Filipiin

Täna on meie viimane õhtu Filipiinidel. Sõime veel nii palju mangosid ja banaane kui mahtus ning tõdesime veelkord, et neist ei ole võimalik isu täis süüa. Sirvisin üle pika aja ka Eesti uudiseid ja leidsin artikli sellest, mille järgi puuvilju valida. Mango kohta oli öeldud:


Vaidleks siinkohal vastu - esiteks tuleks eelistada just kollast värvi vilju. Neid aga Eestisse ei tooda :) Filipiinidel müüakse kollaseid ja rohelisi. Õige mango on nii mahlane, et närida pole miskit, puhas luristamine. Viljaliha on tumekollane ja koor tuleb rebides ära.

Teised mangod on rohelised, kõvad ja hapukad. Eestis müüdavad meenutavad just selliseid ja kodus olen nende valimisega alati hädas - veidigi pehmemad on tihtipeale seest pigem mädad kui küpsed. Seega on valida kas toores või riknenud mango...


Muuseas - kogu siinsetes poodides müüdav kaup on valmistatud Filipiinidel. Absoluutselt kõik! Ruumi ju on, asi see siis tehas püsti lüüa, selmet vajalikku kraami teiselt poolt maakera kohale sõidutada.

Bruno ütles, et kui sa pole Tanduay rummi joonud, pole sa Filipiinidel käinud. Me käisime nüüd Filipiinidel ära! Siinsetes kohvikutes maksab rummikoks vähem kui mahl! Pole ka ime, sest rumm ise ei maksa ju mitte midagi - liitrine pudel alla kahe euro.


Kohalikel ei paista erilist alkoholitarbimise harjumust olevat. Kohv on siin ka ainult lahustuv, enamasti Nescafe 3in1 või midagi sellist - Kustav kirub iga kord kui joob. Tee pole enamasti isegi mitte valikus, ainus tee, mida ma siin kohanud olen, on Liptoni must, mis on nii lahja, et kotikest võib lõputult kuumas vees solgutada enne kui joogile mingigi värv hakkab tekkima.

Ja kanajalgu ärge tellige - tegin selle vea ja sain... kanajalad! Päris jalad kohe, selle varvastega osa. Kenasti ära paneeritud ja kaste kõrval. Huu! Püüdsin sisse elada ja natuke varba otsast hammustada, aga kammoon! Kuidas ma söön kellegi varbaid, ah?

Ilusa poole pealt ei saa siinset tähistaevast kuidagi märkimata jätta. Linnakuma on olematu, taevas enamasti täiesti pilvitu ja mina võiks mürki võtta, et siin on tähti palju rohkem kui Eestis, aga Kustav arvab, et ei tasu mürgiga jamada, tähti olevat igal pool palju. Aga vale koha peal on nad küll, ei mingit Suurt ja Väikest Vankrit ega muud tuttavat.


Kui varasemalt olen kirjutanud kui lasterikkad on kohalikud pered, siis rasedaid oleme kolme nädala jooksul näinud vaid kahte. Uurimistööks ei jagu enam aega, aga paistab, et sellega on mingi värk... Kuskilt need lapsed ju ikkagi tulevad?! 

Pulmakombed näevad ette, et mehe pere maksab kogu lõbu kinni. Külalised võivad kingitusi tuua, aga ei pruugi, kohustus selleks on ainult ristivanematel. Kui noorpaari usk on erinev (ja usklikud on siin peaaegu kõik), peab naine pärast laulatust mehe religiooni üle võtma. Lastega tegelevad mõlemad vanemad võrdselt, kodutöödega samuti. Vaid merel ja ehitusel on ainult mehed. 

Noormees, kellega neil teemadel pikemalt arutlesime, abiellub järgmisel aastal ja kavatseb saada ainult kolm last. Ta oli väga imestunud, et tüüpilises Eesti peres on kaks ja arvas, et meil on seadus, mis ei luba rohkem järglasi saada. Kui täpsustasime, et pigem püüab riik laste saamist propageerida, oli ta juba täiesti segaduses... 

Alden ütles, et lapsed on Taeva kingitus, kõige tähtsam, mis üldse juhtuda saab! Pealegi on just lapsed need, kes su eest hoolitsevad, kui vanaks jääd. Siin on tavaline võtta oma vanemad või vanavanemad enda juurde elama (sinna kööktuppa, kus oma kuue lapsega pesitsed). Pidime teda jällegi kurvastama, et Eestis ei taga laste omamine alati turvalist vanaduspõlve ja paljud vanurid elavad hoopis vanadekodus. Seepärast peame alustama hoopis oma vanaduspõlve kindlustamisest, sest mine tea, kui hästi see hoolitsevate laste üleskasvatamine välja kukub. Päris õudne, ah?

Pereelu paistab neil olevat stabiilne ja lastekasvatamine õnnestub paremini kui eurooplastel (ameeriklasi ei hakka ma üldse võrdlusesse tooma, nende lastest on liiga suur osa lootusetult aia taha läinud). Paistab, et mida kõrgem elukvaliteet, seda ebakvaliteetsemad lapsed sirguvad (väite tõepärasusele tingimata ei pretendeeri, aga nii mulle paistab). 


Samas hakkab kohalike suhtumine loomadesse üha häirivamaks muutuma. Täna kuulasime mitu tundi hotelli kõrvalmaja hoovis vahetpidamata haledalt haukuvat kutsikat, kuni Kustavi närv katkes ja ta naabritele külla läks. Küsis peremehelt, kas koer on näljas või milles asi? Selgus, et näljas jah. Anti siis penile süüa ja saabus vaikus. Samas hoovis virutati öösel kirevale kukele millegagi, pärast kopsatust jäi ta poole kiremise pealt vait. 

Koerapidamine paistabki siin toimivat nii, et kutsikat hoitakse aianurgas lühikese nööri küljes, et lastel oleks tore teda väntsutada, aga hiljem saadetakse tänavale, sest pole enam huvitav. Või kui ei saadeta, võtab koer viimase jõu kokku ja rebib end ise vabadusse. Paljudel koertel ripuvad katkised keti- või nöörijupid kaelas. Kuidas saab suhtumine inimestesse ja suhtumine loomadesse nii drastiliselt erineda?

2 kommentaari:

  1. Tähtede osas on sul jutt jumala õige! Kõige põnevam on et sealses taevas saab rahus ka meie ümber tiirlevaid satelliite vahtida. Need vahetavad värve ja plingivad nagu keegi laseks rakette nende pealt kogu aeg. Kui tahad selgust saada siis hangi endale vabavara: Stellarium. Kustavile ütle et appstoris seda pole ja sinu uhiuues vägevas mäkis peab security nuppe seadistama et see käima läheks. VÄÄGA lahe programm.. ma juba mitmendat ööd õpin siin kus mis asub. Tanduay kuluks mulle siin küll marjaks ära! hakka või ise villima. Panin Noni viljad purki, peavad nüüd kaks kuud lõõmava päikese käes praadima siis saan sealt vist laksu kätte:) vahvat reisu jatku teile!

    VastaKustuta