16 mai, 2013

Narkomaaniast

Facebook'is on "Krokodilli"-nimelise narkootikumi klippide jagamine taaskord populaarseks muutunud, hakkasin seal juba kommenteerima... kui sain aru, et ma ei oska ju lühidalt kirjutada ega mahuks oma heietusega etteantud kasti ära.


Leheküljel, mida usinalt jagatakse, soovitatakse ohtudest rääkida "vastavas eas lastele". Milline on "vastav iga"? Loodetavasti ei ole silmas peetud teismelisi, sest just see on reha, mille otsa paljud vanemad komistavad - räägivad alles siis kui kriis on käes.

Töös noorte sõltlastega pidin lõpuks kõrvale heitma illusiooni, et kõik vanemad armastavad oma lapsi. Ja sain teada, et kõik lapsed armastavad sellegipoolest oma vanemaid - ükskõik kui vähe need emad-isad kõrvalseisjate silmis seda väärt on...

Keskmine inimene ei kujuta ette, milliseid elusid meie kõrval elatakse. Kui vähe tähelepanu on võimalik oma järglastele pöörata; kuidas pärast lahkuminekut "vanad" lapsed lihtsalt üle jäävad, elades kord ühe, kord teise vanema juures, kellest kumbki oma elus neile kohta ei leia; kui palju vägivalda ja väärkohtlemist on need lapsed oma senise elu jooksul näha ja kogeda jõudnud. Ja kuidas on võimalik suureks saada nii, et su elus ühtegi lähedast inimest ei ole, mis siis, et pereliikmeid jagub.

Tihtipeale on vanemate suhtlusoskused nii kehvad, et kui teismeline mässama hakkab, pööratakse talle lausa selg. Või antakse politseile tagaotsimiskuulutuse tarvis eriti tobe pilt, mille peale otsitava pubeka sõbrad-tuttavad kindlasti hea lõuatäie naerda saavad. Lihtsalt kättemaksuks.

Vahel on suhted pereringis nii halvad, et kõikide toad käivad lukku. Mõnikord on ühist katust jagavad vanemad tegelikkuses lahus, elavad kumbki oma elu (tehes seda ikka samas korteris, aga uute kaaslastega) ja laps võib külmkapist süüa võtta vaid ühe vanema riiulilt. Vahel on noore inimese ainsaks sõbraks ja toetajaks lemmikloom (keda vahelduva eduga ära anda ähvardatakse). Mõnikord ei suuda 12-aastase ema kuidagi meenutada, mitu korda laps alkoholimürgistusega haiglasse on sattunud. Nii mõnigi vanem ei tule oma last kuude kaupa kinnisesse asutusse vaatama ja väidab, et elu on kiire. "Ja mis ta üldse viriseb, et tahab ema näha, ise nii suur juba!" Noh, 10 või nii...

Ajakirjandus üritab millegipärast jätta muljet, et lapsed lähevad kuidagi juhuslikult hukka. Ja võib-olla mõned üksikud lähevad ka. Enamiku puhul on aga perekond väga sihipäraselt oma järglase kuristiku äärele lükkamisega tegelenud, andmata kaasa tiibu, mis teda sealt edasi võiksid kanda. Kui vanemate endi lapsepõlve kohta uurida, on näha, kuidas mustrid korduvad - nad pakuvad lastele sama elu, mida isegi on kogenud, sest ei oska teisiti. Paljud on väga noorelt sünnitanud, enamikel pole keskharidustki, rohkemast rääkimata. Elu on olnud raske, nii enne kui pärast last.

Tulles tagasi narkootikumide juurde - jah, loomulikult peab lapsega rääkima, teda harima ja hoiatama. Aga see on kompleksne töö, mis ei piirdu vaid ühe loenguga. Ja kui kõik ülejäänu - turvatunne, armastus ja teineteise märkamine on puudu, ei saa head tulemust loota.

Katkistel lastel pole midagi kaotada ja traumatiseeritud aju vajabki eredamaid elamusi, et üldse midagi tunda. Meelemürgid tunduvad seetõttu ahvatlevad. Selliste linkide jagamine ei anna aga soovitud tulemusi, sest inimestel on kombeks mõelda, et nendega midagi sellist ei juhtu. Kui ei kanna helkurit, ei kasuta rattaga sõites kiivrit, ei kinnita autos turvavööd, ei ole ju samuti asi selles, et puuduks teadmine, mis juhtuda võib. Et keegi Facebook-is härdaid klippe jagab, kuidas keegi vanakesi üle tee on aidanud, sinna juurde kommenteerides, et lausa pisar tuli silma, ei tähenda kaugeltki seda, et ta järgmine kord sellisesse olukorda sattudes ise autost välja viitsiks ronida, et vanainimesele abiks olla.

Need, kellele jagatud klippide sisu tegelikult korda läheb, peaksid arvuti tagant püsti tõusma ja reaalses maailmas midagi ette võtma, et riskigruppi kuuluvate laste elu paremaks muuta. Kas nõu või jõuga. Klipi jagamine ei lähe kummagi alla.

1 kommentaar:

  1. Anonüümne16/5/13 10:43

    Anu, see lugu on nagu lahtisele haavale soola valamine - meil on võrgustikukohtumiste periood. Kahjuks suudavad ka lastekaitsetöötajad ikka veel kindlaks jääda oma apaatsusele. Vanemate koostööle ja aktiivsusele pole vist ka enam mõtet loota....
    Palun anna mulle teada, kui ka mina selliseks muutun,kes ei hooli...Tundub, et inimesed ise seda ei enda juures ei märka.
    P.S. Soovin kõikidele tegutsemisrõõmu aitamise vallas - hea laadija ja karmavõla neutraliseerija :)
    F.

    VastaKustuta