Kriis ja elu

Ma ei jõua ära oodata, et see pingeline viisasegaduse aeg ükskord läbi saaks. Eile arutasime asjade seisu ning otsustasime, et kuna 17. märtsil, mil olemasolev viisa läbi saab, peame nagunii vähemalt korraks riigist väljas käima, võtame hoopis terve nädala vabaks ja lendame kuskile päikese alla. Mis pärast seda saab, tegelikult veel ei tea, sest tervisekontroll on kaks nädalat enne viisa lõppemist ja mul pole õrna aimugi kui kaua proovide vastustega läheb ja millal nad paberid saatkonda toimetavad. Ja kui kiiresti saatkond reageerib, sest viimastel kuudel on asjaajamine veninud nagu tatt.

Tahaks loota, et kolm nädalat peale tervisekontrolli ehk siis kui puhkuselt tagasi jõuame, on vastus ikkagi olemas. Vastasel juhul pean Kanadasse sisenema turistiviisaga ning kohe kui YP viisa käes, uuesti riigist lahkuma ja uuesti sisenema... Kas ma olen juba maininud kui väga ma seda bürokraatiat vihkan?

Igatahes homme sõidame iirlastega Seattle'sse pikka nädalavahetust veetma. Eile skaipisin Küllikiga ja ütlesin, et peaks uurima, et mis paberit üle piiri käimiseks vaja on? USA on eestlastele nüüd küll viisavaba, aga mingi dokument tuleb ikkagi taotleda. Külliki teadis rääkida, et see on hästi lihtne, võtab 1-3 päeva aega. Haa, meil oli ainult 1,5 jäänud! Kustav hakkas guugeldama ja sai teada, et kõnealuse paberi saamiseks peab olema biomeetriline pass, mida tal ei ole.

Tore...

Kolm pead on ikka kolm pead - kõigepealt meenus, et minul on vanas passis ikka veel kehtiv 10-aastane USA viisa. Külli teadis, et see toimib kenasti, peab lihtsalt kahe passiga piiri ületama. Kustav torises, et tore küll, aga mis temast saab?! Kiikas siis enda passi ja leidis kah 10-aastase ja endiselt kehtiva USA viisa! Ta lihtsalt ei mäletanud, et selle omal ajal nii kauaks sai...

Hakkasin oma vana passi otsima ja mida pole, seda pole! Kogu aeg oli risti jalus, mingil hetkel otsustasin eest ära panna, et ei peaks iga kord kontrollima, kumb on uus ja kumb vana, aga nagu selliste asjadega ikka - iseenda eest peitmine on mõnikord väga tõhus! Ma ei tea, miks see kunagi kommidega ei toimi? Noh, et paned ära ja ei mäleta, kuhu...

Lõpuks leidsin üles, kontrollisin üle, et viisa kehtib veel mitu aastat, pass ise muidugi enam ei kehti. Eks näis, mida sellest kõigest piiril arvatakse, mina enam guugeldama ei hakka!

Hea meelega jätaks järgnevad nädalad lihtsalt vahele ja teleporteeruks kohe 17. märtsi, kus olemasolev viisa kehtivuse kaotab. Loodetavasti on selleks hetkeks selge, kas saan uue või mitte. Närvipinge ajab lihtsalt hulluks! Aga samas - mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Nagu kirss tordil, tuli täna psühholoogide listi koolituse kutse - "Kriis ja elu". Algus 17. märts... Mõnitate või?

Vabariigi Aastapäev

Vabariigi aastapäeva puhul otsustasime ainult eestimaiseid toite teha, nii sattusid menüüsse sült, rukkileib, küüslauguvõi, kartulisalat, täidetud munad, Kirju Koer ja piparkoogid.

Järgmisel päeval avastasin koju jõudes toatäie sini-must-valgeid õhupalle (pilt on tehtud järgmisel hommikul, mil pooled pallid olid juba Kadriga kaasa läinud), sest kui Kustav dekoreerima hakkab, peab iga detail paigas olema. Sellise põhjalikkuse juures ei ole imestada, et ta keeldus kategooriliselt glasuurivabadest piparkookidest ja nii käisin enne külaliste tulekut veel poes, et soetada tuhksuhkur ja mikser. Kui külalised sisse astusid, mikserdasin esimesed viis minutit hirmsa mürinaga glasuuri kokku, aga noh, teate küll, eestlaste värk, ongi hea kui ei pea kohe rääkima hakkama.

Külalisteks olid Kadri, Kadri ja Joonas. Esimene Kadri on juba mõnda aega Vancouveris pesitsenud, teine saabus koos Joonasega paar päeva tagasi Torontost (rongiga! neli päeva pesemata!), sest sealne ilm ei kannatanud enam mingit kriitikat. Neil olevat olnud au käia nii halva ilmaga Niagara juga vaatamas, et juga ei paistnudki! Kuulda oli, näha polnud. Hirmus külm olevat ka olnud...

Vancouver, kus elu sees lund ei saja, üllatas Kadrit-Joonast lakkamatu sajuga. Lumepilved on nii tihedad, et vaatamata kolmandale siinveedetud päevale pole nad mägesid veel näinudki. Lihtsalt ei paista! 

Pidu oli vahva, kodumaine toit maitses hästi ja mina õppisin Põltsamaa sinepit sööma. Eestis pole sellele oma toidulaual kunagi rakendust leidnud, aga nüüd hakkasin Kustavi eeskujul süldile määrima ja tõesti on hea. Kadri nõudis, et viktoriin peab ka kindlasti tulema ja lubas lõbusad küsimused teha. "Lõbusad küsimused" osutusid sellisteks pähkliteks, et kellelgi meist polnud suuremat lootust oma au säilitada.

Kui vastuse vihjena öeldakse, et kujuta ette seda Liivimaa kaarti, mis ajaloo klassis seina peal oli, siis... vabandust, minul oli sel ajal puberteet. Mis kaardist te räägite? Küll aga olid mõned küsimused sellised, et kui täitsa huupi pakkuda, siis kümnendal korral läheb ikka täppi, lõin siis teisi lärmiga, sain mitu punkti kirja ja lõppkokkuvõttes võitsin esikoha, ise ühtki vastust teadmata! Auhind oli ka - Linda šokolaad!

Hommikul sain oma viisa kohta kirja, et nõutakse lisadokumente - tervisekontrolli ja Eesti Karistusregistri väljavõtet. Karistusregistri osas on tüütu, sest see peab olema paberil ja loomulikult notariaalse tõlkega! Tellisin neti teel ära ja nüüd peab keegi selle Eestis vandetõlgi juurde toimetama ja hiljem saadud dokumendid sisse skännima, et saaksin üles laadida. Eriti tobe on see, et ma pole vahepeal Eestis käinudki ja praeguse viisa jaoks tegin selle protsessi juba pooleteist aasta eest läbi... 

Novot kui sujuvalt ma täidetud munade kõrvalt täieliku meeleheite osakonda astusin! Nii-ii tüüüütu on see bürokraatia!!! Ja see, et ei tea, kui kaua kogu jama aega võtab... Praegust viisat on ju ainult kolm nädalat alles jäänud! Ma ei väsi kordamast, et kogu protsess pidi võtma maksimaalselt kaks kuud ja olin täiesti veendunud, et mul jääb tohutult aega üle! Ma ei tea, kuidas oli võimalik nii maalilise plaani juures detsembri esimesest poolest meeleheitlikku märtsi jõuda, ah? No ärasõidu pileteid pole meil muidugi mitte mingisuguseid ja god knows, et odavamaks need aja jooksul ei lähe. 

Visualiseerin end siin suvisesse Whistlerisse ja lihtsalt keeldun keset märtsi Eestisse maandumast! Kuigi päris tore oleks kõiki vahepeal sündinud tittesid näha. Aga teate mis, annan teile veidi aega, tehke mõned juurde, siis saab mitu kärbest ühe hoobiga.

Kompliment

Panin orhidee potti ja ütlesin Kustavile, et näe kui ilusad õied, sädelevad... ja milline kuju! Looduse ime!

Kustav vastas: "Nagu sinagi. Ilus! Nagu looduse ime! Aga oleneb kui kaugelt vaadata - kui väga kaugelt, oled nagu sitatükk..."

Mina: (kergitan imestunult kulme)

Kustav: "...noh selline väike must täpp. Ja kui väga lähedalt vaadata, siis pole ka ilmselt väga ilus - naha peal elavad ju tuhanded bakterid! Aga parajalt kauguselt oled väga ilus!"

Whistler 3

Eesti keel on ikka kummaline: "umbjoobes" tähendab "väga purjus", aga "umbusklik" ei tähenda "väga usklik"... Pealegi, kust tuleb ütlus "paljas nagu porgand"? Mis see porgand rohkem paljas on kui kaalikas või kartul?

Ja ongi nädalavahetus läbi. Reedese päeva jorutasime lihtsalt maha, aga niimoodi on ju ka vahel mõnus! Ilmad on olnud päikeselised, kuigi külmavõitu, järgmisel nädalal läheb soojemaks, aga väidetavalt hakkab sadama. Ilmateadet ei saa siin üldiselt uskuda, näiteks laupäeva hommikul kui Whistleri poole sõitsime, teatas CNN, et seal on parajasti -13 ja sajab vihma. VIHMA! Kolmeteistkümne külmakraadi juures? 

Korteriomanik läks kuuks ajaks reisile ja andis oma auto meile, aga me pole seda veel õieti garaažist väljagi ajanud. Mõtlesime siis, et Whistler oleks paras day trip, täpselt sama kaugel kui Pärnu Tallinnast. Igaks juhuks pakkisime end soojalt sisse, kui kohapeal peaks selguma, et on ikka hirmus külm, ei pea kohe sama targalt tagasi sõitma, vaid saame natuke ringi ka jalutada. Kuna mul siin päris talveriideid polegi, ladusin selga ühe pikkade ja kaks lühikeste varrukatega pluusi, kampsuni, sukkpüksid ja paksud retuusid. Soe oli küll, aga mitte eriti mugav.

Sõit algas muidugi kohvikutest... Esimene peatus oli croissant'i ostmiseks, teine maailma parima kohvi jaoks - no laupäev ju! Traditsioone ei saa murda.

Teekond Whistlerisse pakub katkematut silmailu. Kuna talv on olnud erakordselt kuiv, on ka lund tavapärasest vähem, aga mägede tipud on kenasti kaetud. 

Vancouver on muideks paksult soola/kiviklibuga üle valatud, kuigi paar nädalat järjest pole üldse sadanud. Ma ei tea, mida nad tõrjuvad - asfalti? Igatahes mitte jääd, sest seda siin ei ole. Jube tüütu, sest mul on sellised saapad, et kõndimise ajal lendavad kivikesed sisse.

Port Cove'i rannas tegime väikse peatuse ja tuul tahtis ümber lükata! Ütlesin Kustavile, et kui Whistleris samamoodi puhub ja veel 13 kraadi külma ka on, siis mina küll autost välja ei tule. Aga kui Whistleris sajab, olen mina Mati Kaal. No kuulge, vaadake taevast! Kus ta sajab siis?! 

Kogu see retk oli täiesti spontaanne, välja arvatud muidugi kohvi ja saiakese osa, mida me juhuse hooleks ei jätnud. Aga kohe kui Kustav lund nägi, tuli talle hoobilt meelde, et võttis Eestist lausa kaks paari suusaprille kaasa ja seda teps mitte selleks, et Whistlerisse sööma minna. Plaanimajandus lonkab ilmselgelt mõlemat jalga... Õnneks kogus end ruttu ja teatas, et suusatamise järel second best ongi Iiri pubis üks väike õlu juua ja sinna me siis suundusimegi.

Homme stardivad Kustavi Eesti sõbrad siiapoole teele, toovad vürtsikilu, õiget sinepit ja sinimustvalge küünla, et saaksime veebruari lõpus Vabariigi Aastapäeva tähistada. Kadri teeb kartulisalatit, Kustav "Kirjut Koera" ja mina sülti. Tulge külla, noh! 

Autistid

Veebruaris on meil neljaks nädalaks uus klient, mis tähendab iga päev üht lisatöötajat. Põhilised jamad ongi nüüd pigem nendega. Uus laps peab iga päev vähemalt paariks tunniks majast välja saama, olen andnud vabad käed - töötaja võib ise otsustada, kuhu temaga läheb ja mida teeb. Poiss on õues hängimise osas täielik ingel, kuulab sõna, on alati kõigega nõus jne. Aga mida teevad töötajad - sätivad end diivanile ja teatavad, et:

1) õues on liiga külm

2) mul on täna ebamugavad jalanõud

3) aga ta ju alles eile käis väljas

jne...

Kusjuures see diivan, millele end sätitakse, ei asu isegi mitte lapsega samal korrusel!

Üleeilne töötaja oli kliendi toas plahvatuse korraldanud, kõik riided voodi peale tõstnud. Eilsel palusin asjad kokku panna ja sahtlitesse laduda. Lapse toas on kaks panipaika - pisike kolme sahtliga öökapp ja suur rinnuni ulatuv kummut. Mis te arvate, kuhu ta riided pani? Loomulikult öökappi! Kusjuures asju oli umbes kolm korda rohkem kui sinna mahuks. Aga kui hilbud tibatillukeseks voltida ja hästi kõvasti kokku suruda, võib imesid teha... Ja kummut oli kõrval täiest tühi. Jumala tõsiselt tahaks mõnikord küsida, et mis kohaga te mõtlete?

Uue lapse söömisharjumused on täielik huumor. On päevi, mil joob paar tassi piima ja sööb pool õuna, kõigest muust keeldub. Parematel päevadel sööb kümmekond friikartulit või viis-kuus kananagitsat kah lisaks. Muidu hästi kihvt poiss - üldse ei räägi, aga kogu aeg laulab! Kusjuures väga ilusti laulab... "Keel", mida lauldes kasutab, on muidugi täiesti arusaamatu. Värviraamatud on suured lemmikud, aga värvimiseks kasutab pastakat ja piirjooni ei tunnista. Kribab paberi niiimoodi täis, et ühtegi valget kohta ei jää, siis keerab teise poole ja teeb sama. Kui valmis, tõmbab lehe välja ja viib prügikasti.

Autistid on üldse väga omapärased. Näiteks mu põhiklient on mõnel päeval nii hajevil, et ei jaga ööd ega mütsi. Teine päev võib üllatada selliste küsimustega, et hoia ja keela. Või hakata täiesti lambist laginal naerma. Vahel vaatab hästi keskendunult tühja punkti ja küsib: "Kes see on?" ja lisab "ma ei tunne teda!" Jumala kõhe on niimoodi!

Tema eripära on, et kui ta toidu närimiseks just tungivat vajadust ei näe, siis ta lihtsalt ei näri! Riis ja makaronid lähevad alati klõnks ja klõnks otse makku. Ja viinamarjad näiteks ka! Halloo - olete proovinud terveid viinamarju neelata? Aga porgandit närib. Nii et enamikesse toitudesse lõikan toorest porgandit sisse.

Nii palju siis tööjutust, nüüd alustan puhkamisega. Sain pärastlõunal ülemuselt kõne, et kui etteteatamisaeg liiga lühike ei ole, võin homme vaba päeva võtta. Ideaalne! Mulle kohe meeldib kui neljapäev reedeks osutub. Ja kui sellele järgneb veel üks reede. Ja siis laupäev. Ja pühapäev...

Kana-kana-kana

Integreerisime majja uut klienti. Ta jääb ainult üheks kuuks (vanemad lähevad reisile), aga paberitööd ja muud jama oli rohkem kui rubla eest. Esiteks sisustasime tema vajadustele vastava kompleksi koos magamis- ja elutoaga, sest talle meeldib hommikust õhtuni multikaid vaadata ja pidi seetõttu isikliku teleri ja diivani saama. Mööblit ostma ma kaasa ei läinud, aga eeldasin, et see tuuakse IKEA-st või muust taolisest kohast... Eksisin. Nüüd on nii, et lapsel on kolme madratsiga hiigelvoodi, mis ulatub mulle nabani ja põhimõtteliselt kuluks marjaks väike redel, et selle otsa ronida.

Uus laps on hästi tore, ainus probleem, et ta ei söö mitte midagi peale rämpstoidu! Mitte ühtegi asja! Ema käis maja üle vaatamas, kasutasin võimalust ja uurisin, mida poiss üldse sööb? Kana. Ja kananagitsaid. Kõik peab olema krõbedaks praetud. Õuna ja banaani (juhul kui banaan on hästi küps). Kartulikrõpse. Ja ongi kõik!

Mida ma teen kuu aega järjest? Hommikuks praekana, lõunaks praekana, õhtuks praekana? 30 päeva järjest?! Minu loogika ütleb, et nälga ta ennast ei jäta ja kui ma krõpse ei osta, peab ta lõpuks midagi sööma. Ei söönud! Tõin siis poest kolmekilose koti külmutatud kananagitsaid. Õudne keemia, aga mis parata... Ahjaa, kummikaru-multivitamiine võtab ta ka - selline toode on muideks päriselt olemas! Asjad on ikka nii viltu kui üldse saab, aga kuu ajaga ei kasvata ümber ei last ega tema vanemaid.

Samal ajal kui juba kõige muu juures halliks hakkasin minema, teatati mu teise hoolealuse päevaprogrammist, et tüdruk sügas pead ning enne kui ta neile tagasi võib saata, peab tooma arstitõendi, et täisid pole. Samal päeval paigaldati meile peatselt saabuva kolmanda kliendi turvalisuse huvides uut tüüpi lukke ja mul polnud lihtsalt puhtfüüsiliselt aega, et olematuid täisid ette näitama minna.

See tähendas, et järgmisel päeval jäi laps koju ja mina alustasin tööpäevaga ühe asemel üheksast. Kohe kui kohale jõudsin, sain kõne käitumisterapeudilt, kes tahtis tüdrukut vaatama tulla, et näha, kuidas tal läheb. Jõudis koos mingi teise asjapulgaga kohale, tegi viie minutiga kindlaks, et laps on rõõmus ja rõõsa ning ülejäänud kaks tundi arutasime Eesti ja Kanada erinevusi, Vancouveri parimaid lumelaua nõlvasid ja küpsiseretsepte. Muidu tore, aga 12-ks oli vaja arsti juurde jõuda ja natuke kiireks kippus minema...

Arsti juures oli elav järjekord, mistõttu tuli poolteist tundi oodata, aga õnneks oli laps heas tujus ja ei korraldanud draamat. Kliendikoordinaator tuli meile kah seltsiks, saime iganädalase koosoleku sealsamas ootesaalis ära tehtud. Täisid muidugi polnud ja järgmisel päeval sai tüdruk jälle päevaprogrammi minna. Mina aga alustasin jälle üheksast, sest sedapuhku oli poisil vaba päev ja keegi pidi talle seltsiks jääma...

Kuna kuu lõpus tuleb kõik aruanded esitada, arved kontorisse faksida, apteegist uue kuu rohtude lehed tuua ja sada muud toimetust teha, ei jäänud vaatamata 11-le ületunnile ühtegi vaba hetke, et niisama tšillida - iga minut kulus asjalikele toimetustele. Kui reede õhtul enne kümmet koju jõudsin, olin läbi kui Läti raha. Hea uudis on see, et iga ületunni eest antakse pooleteistkordselt vaba aega, mis tähendab, et saan nüüd omale kaks vaba päeva valida!