24 märts, 2014

Puuriv hiinlane

Võõrsil elades on jube tüütu, et kui tahaks arsti juurde minna või iluteenuseid tarbida, pole aimugi, kust täpsemalt peale hakata. Eestis käisin igal aastal oma hambaid ette näitamas, sest esiteks on Ehtel nii tore oma hellade näppude ja maheda häälega nagu polekski üldse hambaarst; teiseks ütles ta alati, et kõik on korras.


Vancouveri hambaarstidest on vähemalt pooled hiinlased - nimetage mind rassistiks, aga mina ei taha, et hiinlane mind puuriks. Mul on tunne, et nende hambad on kindlasti täiesti teistsugused ja minu omadest ei tea nad mitte midagi!

Umbes sama teema on ortodondiga. Kuna kandsin kunagi breketeid, on hetkel käsil järelravi. Alumiste esihammaste taha on kleebitud traat, aga mis ma siis teen kui see traat lahti tuleb? Seda on varemgi juhtunud... 

Nüüd siis iluteenused - juuksuris ma juba korra käisin, eksole. Lõikas muidu väga hästi, aga lubatud kolme sentimeetri asemel kaksas kolmkümmend maha. Nüüd tahaks uuesti minna, sest kuigi loomulike karvadega on maru mugav - peale peapesu langevad juuksed ise sirgeks, pole pusasid ega kammiga maadlemist - siis heledamate juustega näen ma enda arvates ikkagi natuke normaalsem välja. Kui värvi välja kasvatasin, tegi Rinka mulle maailma kõige loomulikumad triibud, ma tahaks praegu täpselt samasuguseid! Kust ma need saan, ah? Ma olen absoluutselt veendunud, et siinne triibutamine lõpeb umbes samasuguse katastroofiga nagu lõikuski. 

Eile juhtus midagi mu silmaga. Panin nõudepesuvahendit kraanikausi alla kappi ja korraga oli silmas tugev kriipiv-kipitav valu. Loputasin vee all, pilgutasin, üritasin pisaraid välja pigistada - mitte miski ei aidanud. Ja ma isegi ei tea, mis juhtus - ainus selgitus võiks olla, et nõudepesuvahendi pudelist lendas mull silma. Umbes poole tunni pärast läks suurem valu üle, aga kriipiv tunne jäi püsima. Täna hommikuks on kõik korras ja mul on nii hea meel, et ei pea hakkama silmaarsti otsima.

Või noh, nagunii pean! Sest vahetult enne Eestist äratulekut suutsin prillid ära kaotada. Nii totaalselt, et need pole siiani kuskilt välja ilmunud. Prillid on mul hästi nõrgad, kandsingi neid ainult autot juhtides, aga ausalt öeldes on mugav kui nad vajadusel ikka võtta on. Kuna mul on tööandja poolt tervisekindlustus, mis katab kindla limiidi ulatuses kõik tervisega seotud kulud, sealhulgas ka prillide ostu, on ilmselt õige aeg end kurssi viia, kust kõige ilusamad raamid leiaks. Prillide valimine on teatavasti mission impossible - veel raskem kui normaalsete teksade leidmine (sellepärast ma kannangi nüüd ainult kleite).

Aga muidu on meil siin tore. Eelmisel nädalal lisandus meie igalaupäevaõhtuse peo seltskonda Karin oma iirlasest peikaga, sel nädalal maandub Vancouveris Sigrit. 

Seekordne pidu venis kella viieni ja kuigi esialgne plaan oli hommikul suusatama-lumelauatama minna, siis uinumise ajaks olin mina sellest mõttest igatahes juba loobunud. Ärgates paistis päike ja mitte ühtegi pilve polnud näha, aga see-eest olid kõik kolm mäge tihedalt udu sisse mässitud (seal paremal pool on tavaliselt mäed, mitte pilved):


Kustav oli muidugi nii krapsakas, et lidus ikkagi mäkke, samal ajal kui mina laisk olin ja niisama mööda linna jalutasin. Jagan siis temalt varastatud pilte, et näeksite, kui tore vaade Cypressi tipust avaneb. Kuna tõstukid töötavad kella kümneni õhtul, võttis Kusti viimast ja sõitis end täiesti oimetuks. Täna on diivanil keras ja kurdab, et kõik kohad on kanged...

2 kommentaari:

  1. See blogi tekitab alatihti tunde, et pakin oma 7 asja, ja tulen ka Kanadasse ära. Õnneks jõuan enne roosast mullist väljuda, kui sinna tulema hakkan. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga kes on öelnud, et ei võiks oma elu keset roosat mulli veeta? Hakka pakkima! :)

      Kustuta