17 juuni, 2014

Suvi, meeletu suvi...

Marina kirjutas just, et ei saa aru inimestest, "kes kolivad võõrsile ja seletavad siis ükskõikse näoga kui nõme seal Eestis on ja kui hästi neil asjad nüüd on". Hahaa, täpselt minu mõte! Mul oli Eestis maailma kõige kihvtim töö, toredad sõbrad ja mõnus väike kodu. Ja Kustav, kes muudkui seletas, et võiks aastaks rändama-tööle minna. Et nii tore ju!

Ma oleks kaljukindlalt oma põhimõtetele kindlaks jäänud kui ta oleks mu näiteks Soome vedanud (no offence, Marina). Ja ilmselt poleks mulle ka Austraalia meeldinud, seal on ju mõned putukad suuremad kui minu kingad. Aga Kanada on täpselt ideaalne! Mäed, ookean, imeline kliima, sõbralikud inimesed...

Ja nii saigi minust inimene, kes "kolis võõrsile ja seletab kui hästi tal nüüd asjad on".

Vancouveril pole mitte ühtegi miinust! Iga kord kui kohalikud virisevad, et siin sajab palju, näitan neile Eesti ilmateadet. Koolis õpetati, et suvekuud on juuni-juuli-august: praegu on siis kolmandik suvest juba läbi, aga mu ema tõstab ikka veel aeg-ajalt rõdulilli tuppa, et öökülm neid ära ei võtaks! Masendav.

Teine masendav pool on viimasel ajal teravaks lahvatanud homoviha. Pärast aastat Vancouveris, mis on eriti tolerantne koht, on see täiesti arusaamatu. Miks läheb inimestele korda, kes kellele meeldib? Tüüpvabandus on, et "ma ei taha mõeldagi, mida nad magamistoas teevad..." Kui ma nüüd oma heterosõprade peale mõtlen, siis jumala eest - ma ei taha ÜLDSE teada, mida nad magamistoas teevad! Aga õnneks ei pea ma nendega seal kaasas käima ja elutoas on nad kõik väga toredad! Täpselt nagu homosõbradki!

Viimasel ajal on meil siin seltsielu veidi vaibunud, tervelt kaks laupäevast pidu on Gibsonsis peesitamise tõttu vahele jäänud. Eile jõudsime linna tagasi ja Kustav kurtis, et väga harjumatu olevat! Muudkui tuututavad ja müristavad siin akna taga, linnulaulu pole ollagi! Tema tuli, nüüdseks peaaegu ehtne maamees, habe ees, ja hakkas kohe tagasi igatsema.

Reedel saan oma keeletesti tulemused kätte, loodetavasti saavutasin igas kategoorias vähemalt 7 punkti, mida Kanada valitsus nõuab. Matt ütles, et ta oleks väga imestunud kui ma läbi kukuks, aga lubas mulle kurva sündmuse puhul lohutuseks ükskõik millise koogi küpsetada. See saaks väga huvitav olema, sest nii palju kui siiani aru olen saanud, piirdub tema kokkamine peaasjalikult kiirnuudlitele kuuma vee peale valamisega.

Esmaspäeval saan ülemuselt vajaliku Reference Letter'i, enne seda püüame kõik muud ankeedid ja dokumendid hunnikusse sättida, et viimase paberi saabumisel kohe postkontorisse liduda. Ja siis algab lõputu ootamine. Väidetavalt võtab kogu protsess aega üle aasta... Nii tüütu! Aga eesmärk pühitseb abinõu.

4 kommentaari:

  1. Seda ma täitsa usun, et Vancover ideaalne on, vähemalt sinu blogi põhjal tundub see üsna paradiis. Aga külla ootan meelsasti ning soomlasi võime ikka natuke kiruda, kuigi eks nemadki on siia ilma millegi jaoks loodud, kasvõi selleks, et eestlasi oma alkoholiralliga joodikute statistika tippu aidata, muidu olemegi igas tabelis kurvalt viimaste seas:D

    VastaKustuta
  2. ma arvan, et see kui ideaalne või mitteideaalne mingi koht on, see sõltub ikka vaataja silmadest ka. kui ma lähen vingus näoga roosamannat oodates ja ei olegi neid piimajõgesid ja pudrumägesid ootamas vaid ei saa unelmate töökoha ja korterinaaber ei pese nõusid jne jne, siis ei ole ka ju head tulemust loota.
    kui ma olen oma eluga eestis enam-vähem rahul, siis ma arvan, et olen rahul ka mujal ja saan ka mujal hakkama. lihtsalt koos laste ja majalaenuga läheb logistika pisut keeruliseks ehk eeltingimus on see, et töökoht võiks juba ees ootamas olla või 1 peab minema ees ja teine siis lastega järgi kui mingi tugipunkt juba ees olemas.
    aga läbi sinu silmade lugedes tundub, et vancouver võiks olla tore koht elamiseks aga sama tunne on mul luksemburgi, genfi, paari lõuna-prantsusmaa linnakese jne kohta. kanada pluss on muidugi inglisekeelne keskkond, kus on lootust hakkama saada.
    eestis võib ju vinguda ja kiruda aga kohe kui 2 nädalapärast rahvas laulu- ja tantsupeol kokku saab, kaob kõik halb meelest ja eesti tundub taas maailma kõige parema kohana, kus elada :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen sinuga täiesti nõus! Meil on siin üks sõber, kellel läks alguses oma pool aastat järjest viltu nii elukohtade kui tööga. Ütles, et nuta või naera, aga kõrini on! Kandideeris siis ühele eriti ägedale kohale ja ütles, et kui seda ei saa, lähebki koju tagasi. Aga õnneks sai.

      Inimeste kohanemisvõime on samuti erinev, võõrsil elamine ei olegi kõigi jaoks. Ja mingid kultuurilised erinevused on iga riigiga, läheb aastaid, enne kui kohalikku vibe'i lõpuni tabama hakkad. Inglise keelne keskkond on muidugi kõvaks eeliseks - alguses mõtlesime hoopis Rootsi minna, et ilus maa ja kodule lähedal ka, aga keele osas oleks päris raske olnud.

      Muideks, väga suur osa kohalikest Vancouveri eestlastest käib alati laulu- ja tantsupeol. Ja ma arvan, et kui eestlased suudaksid seda ühtekuuluvustunnet ja sõbralikkust, mis sellel üritusel valitseb, igapäevaselt viljeleda, oleks väljarändajaid ilmselt hoopis vähem.

      Kustuta
    2. See on tegelikult üheltpoolt väga armas, et Sa arvad, et kui eestlased suudaksid ühtekuuluvustunnet iga päev endas ettepoole lükata, siis oleks väljarändajaid hoopis vähem. Teisalt aga.. Mina olin mõned aastad tagasi padupatrioot (umbes nagu paduvihm või umbjoobes (umbpatrioot?)), aga mingil hetkel saad ikkagi aru, et see armastus sini-must-valge vastu ju kõhtu ei täida ja üüri maksta ei aita - kaua ikka viitsid Mustamäe ühetoalises elada (ma elan muidugi kesklinnas kooliühikas, juhuu).
      Kanada eestlastel on palju lihtsam viljeleda seda ühtekuuluvustunnet, sest elukvaliteet on nii palju parem ja kõik esmased vajadused on täidetud (mis nii paljudel eestlastel täitmata: toit, eluase..) ja ei ole tarvis nii palju muretseda.

      Et mitte jätta muljet, nagu arvaksin, et mujal ongi piimajõed ja pudrumäed, siis panen siia ka kirja, et elasin vahetult pärast keskkooli 8 kuud Austraalias ja meenutan seda aega ühena raskematest oma elus (elasime tihti nii, et kolme päeva pärast oli jälle vaja nädala üüri maksta ja meil ei olnud isegi söögiraha - aga jäime ellu ja keegi strippariks ega prostituudiks ei hakanud, juhuu!). Ilmselt midagi sarnast nagu sõjavägi noortele meestele - kogemus kogu eluks, igatahes!
      (ja vabandan ette-taha, et nii vana postituse kommentaari VASTUST kommenteerin, aga loen Su blogi viimased 5 päeva algusest peale ja kuigi peaksin praegu vene keele esseed kirjutama, ei suuuda ma jätta. 200% minu lemmik blogi!)

      Kustuta