24 mai, 2015

Hiina lapseteemad

Viimasel ajal hakkab traditsiooniks saama, et kui ülejäänud nädal on olnud mõnusalt rahulik, kujuneb reedest tööl kindlasti hullumaja. Eelmine reede läks niimoodi mööda, et mul polnud aega mahagi istuda, sai kliendiga traumapunktis käidud ja sellega seonduvalt kümneid pabereid täidetud, õnneks lõppes kõik õnnelikult. Sel reedel ilmnes natuke väiksema kaliibriga katastroof - wc pott järjekordselt ummistunud, vesi prill-lauani. Kuna seda juhtub iga mõne aja tagant, helistasin majaomanikule ja ütlesin, et tulgu tehku midagi, aitab jamast. Noh, tuligi. Ma ei tea, mida ta seal täpselt tegi, aga torustikust ilmus välja vannikork ja hambahari, lisaks suurem hunnik paberit. Autistide-maja rõõmud... Kuna vannipunn oli eelmisel õhtul pärast kepsakama kliendi iseseisvat pesusessiooni kaduma läinud, polnud süüdlast vaja kaugelt otsida... Temaga toimib maru hästi prääniku-meetod, mis tähendab seda, et iga lollust võib ainult ühe korra etendada, teistkordsel esitusel on kõik maiustused mõneks ajaks menüüst maas. Nii me siis kokku leppisimegi ja loodetavasti jääb ülejäänud majakraam potist alla uhtumata.


Tänane päev möödus eriti aktiivselt. Kõigepealt käisin pikemal jooksutiirul, seejärel kablutasin pool linna jalgsi läbi ja lõpetuseks täiesti pooljuhuslikult sõpradega mäe otsas matkamas.

Ja kuna Vanouveris on igaühel koer, sai seegi kord neljajalgse seltskonda nautida. Ainult et neljajalgne juhtus olema neljakuune ja omadega kutsikakooli esimeses klassis, mis tähendas pidevat karjatamist, et ta ilusti kõrval käiks, iga mõne aja tagant käsu peale istuks ja iga vastutuleva peni peale rõõmust hulluks ei läheks. Neist kolmest ülesandest õnnestus umbes… mitte ükski. Istumisega läks pooltel kordadel täitsa kenasti, aga ülejäänud osa oli täielik läbikukkumine. Pilte on sestap ainult kaks, sest ise ma ju tahtsin koera jalutada! Kuts oli mäe otsa jõudes omadega muidugi täiesti kutu!


Koju jõudes sõin kõhu täis, tiksusin kaks tundi Tšernobõli katastroofist vändatud dokumentaali vaadates, guugeldasin sinna otsa kiiritusest tingitud väärarenguid ja sain kõige selle tulemusel aru, et maailm on ikka täiega hukas. Poole üheksaks olin nii väsinud, et ei jaksanud enam mingi trikiga ärkvel püsida ja kobisin magama. Suikusin poolteist tundi poolunes kui ühtäkki meenus, et ma pole veel hiinlaste ühe-lapse-poliitikast bloginud ja kuna täit und polnud nagunii veel saabunud, asusin hoopis guugeldama.

Keskööl mõistsin, et viimnegi uneraas on läinud ja tegelikult hakkab kõht tühjaks minema, tegin tassikese teed ja panin kokku kena valiku puuvilju, juustu ja kreekereid, sest teejoomine ilma näksimiseta ei kõlba mitte kuhugi. Nii palju siis varajasest magamaminekust.

-      -      -

Kõik sai alguse sellest, et mu rase sõbranna käis kolmanda kuu täitumisel arsti juures ja sai teada lapse soo. Eestis muidugi. Sama sõbranna väitel ei taha Vancouveri arstid raseduse varjases staadiumis lapse soost rääkida, põhjuseks hiinlaste suur kogukond.

1979. aastal kehtestati Hiinas ühe-lapse-poliitika, sest olgem ausad: kui iga hiinlane tahaks kuut nagu see varasemalt kombeks oli, läheks meil siin peatselt veidi kitsaks. Mitte ainult Hiinas, aga mujal ka. Kuna keelust üleastujatele olid ette nähtud suured trahvid ja sundsteriliseerimine, "üleliigsetele" lastele ei pakutud haridust ega tervishoiuteenuseid, hakkas seadus ühel hetkel üsna efektiivselt toimima. Mis tähendas ühtlasi seda, et tütarlapse sünd muutus senisest veelgi kahetsusväärsemaks sündmuseks.

Poisse sünnibki tegelikult rohkem (maailma keskmine on umbes 105 poissi 100 tüdruku kohta, Hiinas "salapärastel" põhjustel 116/100). Loodus on nii seadnud, kuna nad on riskialtimad ja kipuvad kergemini hukka saama. 20. eluaastaks on poisse-tüdrukuid võrdselt ja sealt edasi tuleb juba puhas naiste ülekaal. Nii et kui oled meessoost ja jõuad pensioniea ära näha, võid omale rahulolevalt õlale patsutada. Loodusliku valiku ja ametliku statistikaga ei lähe aga hästi kokku fakt, et hetkeseisuga on Hiinas 33 miljonit meest "üle". Kuhu kadusid need pea 30 miljonit tüdrukut, kes kogu selle meestehunniku kohta oleks pidanud sündima?

Tüdruku üleskasvatamine on Hiina kultuuris suhteliselt tänamatu vaev. Sellest hetkest kui ta mehele läheb (ja võite kindel olla, et läheb), saab temast mehe perekonna osa. Emotsionaalse poole pealt nii palju, et kui mees või tema pere ei taha, et naine oma vanematega suhtleks, ongi ta nende jaoks igaveseks kadunud.

Veelgi suuremat rolli mängib 4-2-1 fenomen, mis tähendab, et ühe lapse poliitika tõttu peab see ainumas laps täiskasvanuks saades toetama kaht vanemat ja nelja vanavanemat, mis on ilmselgelt natuke liiga suur koorem. Kui see laps on poiss, võtab ta ühel hetkel naise ja toetajaid on seeläbi juba kaks. Aga kui su ainus laps on tüdruk, pole sind keegi toetamas - vaata ise, kuidas saad!

Vot sellised lood siis. Ma pesen nüüd uuesti hambad ära ja lähen magamamineku osas teisele katsele. Tore oli jälle targemaks saada, onju?

8 kommentaari:

  1. Heh, kass on tark - kui pilti pole, teab kohe masina taha minna kontrollima, et ega mõni juhe seinast väljas pole. Mul teevad selle töö ära rotid - nii kui lahti saavad, on kaks kohta, kuhu põrutada - arvuti taha juhtmetesse, ja teises toas olles raamaturiiulisse XD. Ja minu neljakuune sakslane teadis suurepäraselt enamikku käsklusi, kõige raskem oligi see, et teiste koertega ei tohiks suhelda. Aga nagu ma järgmise koera pealt nägin, siis see eelmine oligi super eksemplar.
    Muide, kas see sinu oma oli retriiver või labrador? Mul on nad alalõpmata sassis, ainult seda ma tean, et pruunid ja mustad on toredad ja nutikad, valged ja kuldsed imbetsilse olekuga sahmerdised.
    Tegelt mulle väga meeldib, kui sa oma tööst kirjutad :)
    Mis hiinlastesse ja üldse asiaatidesse puutub - see tüdruklaste tapmine on ka Indias levinud ja samuti istub mitukümmend miljonit meest ilma naiseta ning frustreeritult. Point on veel selles, st hiinlaste puhul ma nii ei tea, nemad on kommunistid (st kohapealsed), aga Indias on kaasavara väga oluline - pruut peab olema kullas ja mehevanemad peavad ka kingitusi saama, seega on tütre mehelepanek perele väga suureks koormaks ja sageli vaadatakse viltu, kui naisel kaasavara napp ning ämm suhtub siis tasse väga halvasti. Ja kuna inimesed on suht vaesed, siis ongi lihtsam tüdruklaps lasta hukkuda-tappa.
    Tänapäeval hiinlased ja indialased ei sõdi ka, et oleks meeste suhtes nö loomulik kadu. Mitte, et ma sõdu õhutaks, aga mis mõte on siis neil ülearustel meestel? Mingit loovat ülesehitustööd nad kardetavasti ka ei tee. Teisest küljest, kui hiinlased nii kangesti ajasid taga feng shui ja jini ja yangi tasakaalu, siis on see koduvanavallatu maailm ju nende jaoks kangesti parlanksist väljas. Mis nad ise sellest arvavad?

    VastaKustuta
  2. Minu teada on ta labrador, aga pead ei anna. Käsklusi teadis päris hästi, aga vahepeal läks elevus nii suureks, et kõik muu lendas peast minema, nii et omajagu sebimist oli selle kõigega.

    Hiinlastel on kaasavaraga sama värk, jah. Peavad olema hinnalised kingitused ja suurem rahasumma veel lisaks.

    Aga "üleliigsete" Aasia meestega on veel see häda, et kui nad näiteks Vancouverisse kolivad, läheb naiste osas valik veelgi kitsamaks, sest suurele osale Aasia tüdrukutele meeldivad hoopis valged mehed ja valgetele meestele meeldivad Aasia tüdrukud muidugi ka. Küll aga ei meeldi valgetele tüdrukutele Aasia poisid :) Arstide hulgas levib poolnaljaga selline termin nagu "white boyfriend syndrome", sest väga palju lapsi sünnib sellistest segapaaridest, kus naine on asiaat ja mees on valge. Enamikule neist tehakse keisrilõige, sest proportsioonid on nii erinevad, et see pisike asiaat ei pressiks mingi nipiga suure valge mehe last endast loomulikul teel välja. Loodus ei ole seda lihtsalt ette näinud.

    VastaKustuta
  3. Kunagi ilmus Maailm ja Mõnda sarjas Caroline Mytingeri raamat Mööda korallimerd, kus naiskunstnik ja tema sõbranna rändasid kahekesi Polüneesias ja Saalomoni saartel ringi ja maalisid kohalikke pärismaalasi, et jäädvustada nö genotüüpi. Ja seal nad sattusid ühe naise peale, kelle kõhul olid määratud valged armid. Jutuajamises selgus, et ei, mitte krokodill ega leopard ei olnud rünnanud, ega ka mingi kohutav kohalik komme teda sedasi "märgistanud", vaid need olid tekkinud tal Suure Valge Mehe lapsi kandes - oli olnud tollel vist teenijaks või majapidajannaks ja ilmselt siis "muudeski kohustustes".

    VastaKustuta
  4. Ahjaa, too naine oli ikka paapua, mitte asiaat.

    VastaKustuta
  5. Issand kui äge blogi Sul on! Ma olen nii vaimustatud! Kaks päeva juba loen eest taha ja töö tegemine on häiritud. Kõike head ja ilusat Sulle sinna imelilusasse linna!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on alati nii hea meel kui kellelegi meeldib :) Aitäh! Head lugemist siis!

      Kustuta
  6. Anonüümne1/6/15 16:17

    See poiste-tüdrukute "salapärane" sünninumbrite liigsuur erinevus on ka Kaukaasia ja Kagu-Aasia kandis üleülediselt suur probleem. Statistika osas oskan kahjuks kaasa rääkida ainult Kaukaasia suhtes, aga sealgi on numbrid kurvad - 100 tüdruku kohta on poisse Gruusias 114 (osad numbrid ütlevad 112, osad 115), Armeenias umbes sama, ehk 114 ja Azerbaidžaanis umbes 110-112.

    Kõik kolm riiki on sügavalt usklikud ja kirikutel on nende riikides kanda ühelt poolt väga tugev sotsiaalne roll, aga teisest küljest on nad ka otseselt igapäevaelu ja -poliitika mõjutajad. Ehk siis: kui kirikuisad poliitikuid hurjutavad, et need lubavad riigis aborte teha, võtab parlament arutlusele eelnõu, millega võidakse ette näha abortide keelustamist (seni pole ükski riik sellega läbi läinud). Samas on vähemalt Gruusias ja Armeenias pererollid tõsiselt paigast ära - perepea (ja seega otsustaja, võimu käsitleja jne) on justkui mees, ent külapiirkondades võib pere ainukeseks raha sissetoojaks olla naine, kel pole loomulikult õigus öelda, kuidas tema teenitud raha kasutatakse. Samas väärtustavad pered poegi rohkem - kui mehel on esimene laps poeg, siis on mees tegija. Kui on mitu last järjest pojad on ta eriti tegija. Kui mehel on üks tütar ja ülejäänud pojad, siis öeldakse kommentaariks, et näe kompenseeris selle ühe tütre eest mitmekordselt poegadega. Kui mehel on ainult tütred...siis jah, keegi otse midagi ütlema ei tule, aga sellisele mehele vaadatakse natukene viltu, et too poegi teha ei oska.

    Abort kui selline on ametlikult lubatud, ent otseloomulikult "keegi aborti ei tee". Ometi räägib statistika vastupidist ning pea iga kolmas rasedus vist katkestatakse (võib lugeda siit: http://crrc-caucasus.blogspot.fi/2013/04/high-abortion-rates-vs-conservative.html).

    Kahjuks on olemas ka tööalased kogemused, kus näiteks terved tüdrukud olid suhteliselt hüljatute staatuses, ent natukene põdurama tervisega poisslaps sai terve pere tähelepanu. Ja vastupidi: kaks tervet poisslast olid üles kasvanud armastuse ja hoole all, ent noorim, tüdruklaps, kes sündis traumaga ja kellel on närvisüsteemiga seotud puue, tema on suhteliselt kurvas olukorras. Oma ema ikka armastab, aga isa sellises juhtumis näiteks lapsest väga ei hooli ning vanemad ei ole püüdnud ka seda last õpetada, arstidele näidata, arendada (sellised lapsed saavad teoreetiliselt vähemalt Gruusias võimaluse välismaalt eriarstiabi taotleda, kuid vanemad peavad ise esimese instantsi läbi tegema - ja selliseid vanemaid ei ole just palju).

    VastaKustuta