Minu meelest oli natuke totter kolm tundi reisida, et kohale jõuda, siis kolm tundi linnas veeta ja kolm tagasitulekule kulutada. Pakkusin, et peab ikka varase praamiga minema, et rohkem aega jääks. Matt ütles, et lähme hoopis vesilennukiga, see viib kolme tunni (praam+buss) asemel 15 minutiga. Äge, onju?!
Tema on tööasjus juba korduvalt edasi-tagasi lennanud ja noh, kallim on muidugi küll, aga eks aeg maksab ka. Läksime siis reede õhtu puhul hoopis Nanaimo ööelu nautima, hommikul magasime veidi kauem, putru sõime terminali poole sõites autos ja Vancouverisse jõudsime samal ajal kui esimese praamiga läinud rahvas. Vesilennukid maanduvad nimelt kesklinnas, pole mingit lisatransporti vaja.
Ilm oli muidugi närune nagu ikka! Alles oma neljandal Kanada-sügisel näen siis lõpuks seda vihma, millest kohalikud eelneval kolmel aastal heietasid. Et mõnikord sajab talvel lausa kuude kaupa. Sajabki! Täitsa pekkis. Loodetavasti on järgmised kolm talve siis jälle normaalsed.
Vesilennuk on põhimõtteliselt nagu buss. Suurt varem kohale minema ei pea, istekoha saad ise valida (Matt valis piloodi kõrvale) ja mingit turvakontrolli ei ole. Lend oli uskumatult sujuv, kaasa arvatud õhkutõus ja maandumine. Kui ma rikkaks saan, hakkan ainult lennukiga Vancouveris käima!
Matt'il oli õhtul mingi meesteüritus, nii et tema jäigi Vancouverisse, aga mina otsustasin selle viimase-hapupiimase-seitsmese praamiga tagasi seilata. Hommikul oma kodus ärkamisel on teatud eelised. Näiteks saab kanad õue lasta ja vaadata, mitu muna on! Maarahva rõõmud!
Ma pean hakkama blogisse panema hoiatusi stiilis: "Ettevaatust, järgmised kaks lõiku räägivad jälle kanadest". No ei saa üle ega ümber! See kana, kes esimesena munemise selgeks sai, on siiani lasknud nagu kellavärk - igal hommikul ilus väike muna pesas. Eile tulin töölt koju ja pesas juba uus muna! Aga veel väiksem kui esimese kana oma. Mulle tundub, et teine on vist kah asja käppa saanud. Eem… või kuhu iganes ta selle saanud on.
Kanajutt läbi, võite kergemalt hingata! Ma tahtsin tegelikult praamisõidust rääkida. Õigemini meestest. Või siis mõlemast.
Mulle täitsa meeldivad siinsed praamid, nad on ruumikad ja söögivalik on hea, istmeid on hästi palju ja need on mõnusalt pehmed ning kui hea raamat kaasa võtta, ei saa arugi kui juba kohal oled. Tänaõhtune praam oli üsna tühi ja hästi vaikne. Minu lähedusse sättis ennast mingi kutt ja mingi aja pärast tegi natuke juttu. Alustas mingi suva kommentaariga, kanadalastel tuleb small talk maru hästi välja. Jäime siis kuidagi rääkima, sest noh, tühi ja vaikne praam, mis seal muud ikka teha kui suvaliste võõrastega juttu puhuda. Kanadas on see ülinormaalne.
Tema oli aasta tagasi Nanaimost Vancouverisse kolinud ja mina tegin hiljuti täpselt vastupidise sammu. Arutasime siis kahe linna erinevusi ja ta rääkis oma matkaseiklustest… kuni jõudis küsimuseni, et miks ma üldse Nanaimosse kolisin? Ütlesin siis, et boyfriend otsustas siia tööle tulla ja nii see juhtus. Tüüp korraks pobises midagi ja… oligi sõprus läbi! Ei kippunud enam juttu ajama, isegi mingit viisakat fraasi ei tulnud lõpetuseks, et meie veerandtunnine tore vestlus kuidagi kokku võtta või nii. Keeras selja ja vsjoo.
Sest ega ma ei reklaaminud ennast kui mingit üksikut saadavalolevat neiut, et ta nii pettunud peaks olema. Lihtsalt istusin raamatuga nurgas ja olin täitsa häppi ilma small talk'ita. Asi on selles, et mul on Kanadas nii palju kordi täpselt sama asi juhtunud, et mingi tüüp tuleb ja ajab sõbralikult juttu, kuniks jõuame jutu sees selleni, et mul on boyfriend. Kusjuures ei ole väga imelik, et ühel noorel naisel mingi kutt on... Aga kohe kui see mainitud saab, kaovad uued "sõbrad" hoobilt ära. Sõna otseses mõttes poolelt sõnalt!
Kuna mul oli seal vaikses praamis aega mõtiskleda, jäin endamisi arutlema, et kas vastupidi oleks sama asi? Kui ma oleks vaba ning juhtuks mingi tüübiga rääkima (oletades, et ta mulle meeldiks) ja ta siis jutu sees mainiks, et midagi-midagi-girlfriend - kas ma astuks siis kohe poolelt sõnalt minema, et pekki sul mingi girlfriend peab olema, ma juba kujutlesin valget kleiti ja lokkidega lapsi. Okei, meestel on see kujutelm ilmselt kõvasti primitiivsem, aga mõte jääb samaks! Elu sees ei astuks ma kohe minema, vaid lihtsalt konstanteeriks fakti, et valge kleidi plaan tuleb kokku pakkida ning mis siis ikka, räägime matkamisest edasi, sest muidu tundub normaalne inimene olevat. Aga meestel käib kuidagi teistmoodi. Kohe on tsau-pakaa-nägemist. Võib-olla on see mingi ürgne kutse, et kui koopasse ei anna lohistada, tuleb kiirelt uus ohver leida, sest muidu sureb inimkond välja. Selles konkreetses praamis ei olnud ausalt öeldes küll suuremat valikut, ülejäänud naissoost isikud olid 50+. Miks mehed ei oska sõbrad olla?