Pervert-päkapikud

Ma olen juba mitu aastat omale hommikumantlit tahtnud, aga mõtlesin, et ei osta enne kui viisavärk selgeks saab, sest üht mõnusat kohevat hommikumantlit oleks väga kehv kohvrisse mahutada kui terve ülejäänud elu peab ühes sellega sinna ära mahtuma. Nüüd, kus kohver on eest ära pandud ja hommikumantlile vaba nagi olemas, selgus ühtäkki, et polegi nii lihtne, et muudkui lähed ja ostad! Mul oli muidugi päris mitu tingimust ka - normaalset värvi, aga mitte valge, sest mul on valge juba olnud ja seda tuli jube tihti pesta (ma ei tea, kuidas ma küll selline räpakott olen, et käised mustaks lähevad); ilma kapuutsita; pigem lühike, aga mitte sellise veidra pikkusega, et lõpeb nõks allpool põlvi ära nagu paljud; noh ja loomulikult pehme.

Pühapäeva õhtul mõtlesin, et hakkan vaikselt jõulukinke otsima kui voilá - leidsin hoopis hommikumantli. Nii et vähemalt endale on nüüd kink olemas!

Teistele pole muidugi veel midagi. Mul töökaaslane rääkis, et tema alustas seekord varakult ja praeguseks on kõigile pakk valmis. Tal on kolm õde-venda, pluss nende kaaslased ja lapsed. Lisaks ema ja isa, kel mõlemal uus partner. Uurisin, et mida ta ostis ja selgus, et väga läbimõeldud kingid on. Vot, viitsib ikka inimene vaeva näha! Ma tahaks ka selline olla.

Matt muideks lihtsalt armastab jõule ja kõike sellega seonduvat. Aga talle ei meeldi poes käia, nii et tellib kõik asjad Amazonist. Nüüd on meil juba mõnda aega iga paari päeva tagant suuremad ja väiksemad kastid ukse taha saabunud ja Matt laob neid muudkui kontorisse virna ega luba mul piiluda. Ma olen siiani erakordselt hästi vastu pidanud, kuigi see pole üldse lihtne olnud!

Päkapikke siin ei käi. Kui üritasin seletada, et meil Eestis on väiksed tüübid, kes oskavad läbi kinnise akna sisse tulla, käivad terve detsembrikuu lapsi piilumas ja jätavad hea käitumise eest kommi, vaatas mu armas kanadalane mind sellise näoga nagu oleksin mingist kahtlasest pedofiilsest perverdist pajatanud. Nii et ei. 

Jõulupuuks tuleb meil päris kuusk. Leidsime, et on natuke rohkem jama ja koristamist, aga vähemalt lõhnab hästi! Ma olen nüüd juba mõnda aega vähehaaval meelepäraseid ehteid ostnud, sest nii äge kui lõpuks ometi on oma kodu ja saab kuuseehted karpi panna, et järgmisel aastal uuesti kasutada. Ma pean järgmine kord Eestisse minnes vanaema käest mõne eriti nostalgilise kaasa küsima, siis on ajalooga mune kah.

Me käisime nädalavahetusel koos kõigi Nanaimo arst-residentide ja nende kaaslastega Tofinos. Rentisime merekaldale rea majakesi, istusime mullivannis ja olime muidu mõnusad. Sampson oli muidugi kah kohal! Keegi tegi hirmsa larakaga šampuse lahti ja vaene peni värises pärast seda ilma igasuguse liialduseta peaaegu pool tundi. Närvid on nõrgad, aga nunnumeeter konstantselt põhjas.

Detsembris on perenaisel jälle mõned ööpäevased vahetused ja siis tuleb Sampson iga mõne aja tagant meie juurde kostile. Väikestes doosides on ta päris vahva.

* kommiga poseerib see sõbranna, kes septembris mehele läks ja meid oma pulmas Tallinna nimelisse lauda istuma pani. Ma viisin talle nüüd Tallinna kommi ja ta oli väga liigutatud! 

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

Söögivahetuspidu

Mind on homseks naistekale kutsutud! Ürituse nimi on söögivahetuspidu. Osalevad kõik selle aasta naisresidendid ja meesresidentide kaaslased ehk siis naisarstid ja arstide naised, kokku 7 tüdrukut.

Kutse selgitas, et kätte olevat jõudnud selline aastaaeg, mil oleks tore hoida sügavkülmas erinevate toitude varu. Nii et igaüks võiks teha kõigile osalejatele ühe portsu süüa ning panna selle plastkarpi, mis kannataks külmutamist. Ja vastu saab kuus karbitäit erinevat sööki.

Jumala hea mõte, ainult, et... kes see sööb külmutatud toitu?

"Arstid", ütles Matt.

Küsisin Matt'ilt, et kuidas viisakalt sõnastada, et teen hea meelega kõigile süüa, aga palun ärge mulle midagi tooge? Me oleme mõlemad söögi ülessoojendamise osas veidi pirtsakad. Matt ütles, et seda ei olegi võimalik viisakalt sõnastada ja peab lihtsalt leppima, et meie külmikusse tekib kuus karbitäit toitu, mis võib-olla kunagi söödud ei saa.

Kusjuures muus osas ei ole ma toiduga absoluutselt valiv! Söön kõiki asju, kuigi jah, vürtsiseid toite väga ei armasta (neid sööb jällegi Matt hea meelega). Aga sügavkülmas on tõesti ainult rumm, jäätis ja šokolaad.

Järgmiseks tekkis päevakorda, et misasi see olema peaks, mis pärast külmutamist ja ülessulatamist normaalselt maitseks? Vaagisin igasugu lihakastmeid ja hautatud asju, aga see peaks ikkagi mingi valmistoit olema ning kastme kõrvale riisi/kartulit/makarone sisaldama ja mina ei sööks neist pärast külmutamist ühtegi.

Matt ütles, et tee kana-klimbisuppi - see olevat kõige parem asi, mida ta kunagi söönud on! Pakkusin, et klimbid võiks vist igaks juhuks välja jätta, sest keegi neist pole kunagi varem klimpe söönud, aga Matt ütles, et klimbid olevat kõige parem osa ja need peavad kindlasti sisse minema. Guugeldasin siis, et kuidas klimp külmutamisele vastu peab, aga ei leidnud selle kohta midagi. Küll aga leidsin pildid piimaklimbisupist ja näitasin neid Matt'ile, küsides, kas Kanadas ka piimasuppe süüakse?

Selgus, et ta pole elus midagi veidramat kuulnud kui et piimast võiks suppi teha! Kasutasin võimalust ja tegin olukorra veelgi veidramaks, mainides, et piimasupp sobib väga hästi kiluvõileivaga. Oleksite te seda nägu näinud….

Nüüd ma siin istun ja keedan homseks suppi, sest pärast tööd enam ei jõuaks. Ainult puljongi endaga läheb juba pea kaks tundi ja päris tulisena ei tahaks ju karpidesse panna. Nüüdseks on peaaegu kõik teada andnud, mida nad kaasa toovad: maguskartuli chili, kanakarri, lihata lasanje, muskaatkõrvitsa püreesupp, pasta (ma ei tea, mis kastmega) ja siis minu kanasupp (ma veel ei öelnud neile, et klimpidega).

Suppi tehes meenus, et kui ma aastaid tagasi Vancouverisse kolisin, tundusid siinsed porgandid täiesti ebanormaalsed. Ma ei mäleta, millal see muutus, aga enam ei tundu. Inimene ikka harjub kõigega!

Edit: Mõtlesin, et võib-olla tahate näha, mis ma vastu sain. Maitsesin igast karbist natukene ja nii head olid!!!

Halloweenist lähemalt

Arutasime New York'is elava sõbrannaga Eesti ja Põhja-Ameerika pühade/kommete erinevusi ja naersime, et Halloween'i ajal tõmbavad meie tulevased lapsed puhvaikad tagurpidi selga ja lähevad ikka kadrit ja marti jooksma. Hahaa, aga tegelt ei lähe ju! Ma ei tea, kuidas USA's asjad on, aga ma arvan, et kui Kanadas mingi suvaline laps uksele ilmub ja kommi küsib, siis ta seda kindlasti ka saab, isegi kui ta vähe imelik välja näeb oma tagurpidi puhvaikas. Või noh, seda enam!

Siin on inimesed nii kenad, et isegi lastekodusid ei ole! Kõik alaealised majutatakse peredesse, ka erivajadustega lastele, kes on vanemateta jäänud, leidub alati uus pere. 

Ma tean, et Eestis suhtutakse Halloweeni üsna skeptiliselt. Tõele au andes läheb muidugi natuke paljuks ka kui kuu aja jooksul on lausa kolm päeva, kus suvalised lapsed kommi järele tulevad. Minu meelest on kadri/mardisantimine oma aja ära elanud, sest kogu see pikkade linade ja viljaõnne soovimine ei ole tänapäeva urbaniseerinud ühiskonnas ehk enam kõige asjakohasem. Ja Halloween'ist on üle võetud ainult see üks killuke - kommide küsimine - kui näiteks Kanadas on see ainult üks osa pikemast sügisenautimise protsessist.

Oktoobri teisel esmaspäeval on Kanadas tänupüha, mis on oma tähtsuselt võrreldav jõuludega. Pered tulevad kokku ja mida rohkem rahvast, seda uhkem, sest hiiglaslikku kalkunit juba kahe-kolmekesi nahka ei pista. Kalkuni juurde pakutakse tavaliselt kartuliputru ja ahjujuurikaid, surmkindlalt peab laual olema jõhvikakaste ja linnu enda sisse käib stuffing ehk täidis. See kujutab endast maitseainete ja võiga segatud leivakuubikuid, mis kalkuni sees natuke läbi ligunevad. Kanadalased armastavad seda väga ja kuigi ma alati natuke maitsen, ei ole siiani aru saanud, mille kuradi pärast peaks ligunenud leivasegu sööma kui laual on selline hunnik head ja paremat, et kõhus ruumi nagunii napib.

Magustoiduks on alati pumpkin pie ehk kõrvitsakook, mis tuleb kindlasti rohke vahukoorega üle valada.

Kuskil tänupäha ja Halloween'i vahel tuleks kindlasti käia kõrvitsapõllul müttamas ja maisilabürindis (corn maze) sõpru taga ajamas. Paljud talud on neile kahele spetsialiseerinud ja selle kõrval on kindlasti avatud ka väike sügisandide laat, nii et tegevust jätkub kogu päevaks.

Halloween'ile lähima laupäeva õhtul on absoluutselt igal pool kostüümipeod. Klubides, baarides ja kodudes muidugi ka. Oktoobris on kõik kohad dekoreeritud, mitte ainult inimeste kodud, vaid ka kohvikud, poed jne. Kõigis vähegi suuremates linnades avatakse kummitustemajad ja need on uskumatult populaarsed. Ja kui siis 31. oktoober kätte jõuab, lähevad paljud inimesed kostüümis tööle ja mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et nii on tore. 

Vahetult enne Halloween'i lõigatakse kõrvitsale nägu sisse või pilt peale (seda ei saa väga vara teha, sest siis mädaneb kõrvits kiiremini ära). Näoga kõrvitsat nimetatakse Jack O'Lantern. Laterna sisse pannakse küünal ja siis võivadki lapsed kommi järele tulla. See kostüüm, milles hommikul tööle mindi, kulub seega koju jõudes kah kohe ära.

Mis neist kõrvitsatest hiljem saab? Nanaimos on näiteks komme, millest isegi Matt polnud varem kuulnud - nad viivad oma Jack O'Lantern'id ühe konkreetse tee äärde, kus neid on lõpuks sadu! Küünlad pannakse sisse ja igal õhtul käivad vabatahtlikud uusi küünlaid viimas ja neid põlema panemas. Pimedas on eriti kihvt mööda sõita.

Õuduste öö

Ma hakkan lõpuks ometi sellele Halloween'i asjale pihta saama! Tegelikult on nii lahe, et ka täiskasvanud kostüüme kannavad ja pooled majad tondilossideks dekoreeritakse. Viimasel hetkel leidsin, et meil pole piisavalt ämblikuvõrke ja tõin juurde, nii et lapsed pidid läbi selle rägastiku oma kommi järele tulema ning niidid järele venimas minema kõndima.

Kostüümi mul muidugi ei olnud, ainult parukas. Laenasin siis Matt'ilt mingit pandakaru kostüümi, mille mask hästi ees ei püsinud. Kõrvu sellega kahjuks kaasa ei tulnud, nii et tõmbasin hoopis oma šiki paruka pähe. Tööl noored küsisid, et kes ma omaarust olen ja leidsid, et pandat see küll ei meenuta, pigem koer. Pärast vaatasin ise kah peeglist, et koer, mis koer!

Maskiga pildid on mul kahjuks ainult töölt ja seal on kõik teised ka peal, nii et neid ma ei saa jagada. Kodus jällegi ei taibanud maskis ringi käia, sest ilma oli palju mugavam ja seega ei saa ma näidata kui tore koer ma olin! See-eest on mul kanaga pilt!!!

Kui koju jõudsin, lõpetas Matt kanaaia ehitamist ja ma tahtsin talle näidata kui rahulikuks meie sulelised on viimasel ajal muutunud. Nad teavad nüüd (lõpuks ometi!), et minu käest saab süüa ja enam ei karda. Ma saan neile vabalt pai teha ilma, et nad kahtlustaks, et tahan neil pea maha võtta. Olin juba mures, et see hirmunud faas ei lähegi kunagi mööda, aga näe, läks! Matt tavaliselt süüa ei vii, tema käib seal enamasti mingeid asju kokku klopsimas ja kruvisid seina suristamas ning kanadele lärm ei meeldi. 

Tuppa jõudes ütles Matt, et ohhh, mul on sulle ju üllatus! Oota siin ja pane silmad kinni. Ma olin natuke umbusklik, sest üle-eelmine kord kui ta õhinal teatas, et tal on mulle kingitus, sain kuke. Puust kuke! Pärast seda kui meil oli kolides mitmeid arutelusid, kas tema jube portselan-kukk (kes nüüd garaažis elab) peaks kaasa kolima või mitte… Aga noh. Viimane kord kui pidin silmad kinni oma kinki ootama, sain kanatraksid! Kunagi naersime mingit traksidega kana pilti vaadates, et peaks enda omadele kah traksid soetama, saaks jalutama viia. Ja ta telliski kanale traksid!

Kõike eelnevat arvesse võttes võite isegi ette kujutada, et ma ei olnud eriti elevil kui pidin jälle silmad kinni panema ja üllatust ootama. Aga seekordse paki oli hoopis kuller ukse taha jätnud ja see oli minu emalt! Jee!!!

Ahjaa, kommidest rääkides - ma ostsin Halloweeniks kaks karbitäit šokolaade, kummaski 50 tükki sees (siin müüakse spetsiaalseid pakke, et oleks mugav lastele jagada), pluss 30 pakki krõpse. Igale lapsele võib vabalt ainult ühe asja anda, nad käivad ju nii palju maju läbi, et need padjapüürid, millega komme korjatakse, on lõpuks nagunii peaaegu täis. Matt ütles, et kui tema väike oli, jagasid hambaarstide pered kommide asemel tasuta hambaharju ja lastele see muidugi üldse ei meeldinud. Ja ühtlasi kurtis, et meil ei olevat piisavalt maiustusi, 130 tükki pidavat juba poole õhtu pealt otsa saama. Ma pakkusin, et võib-olla peaks arstipere hoopis diabeedi-infolehti jagama, mitte vaidlema, et meil pole piisavalt komme ning olin veendunud, et üle saja lapse me õhtu jooksul ei näe.

Kaks tundi hiljem olid šokolaadid peaaegu otsas ja Matt sõitis poodi varusid täiendama. Krõpse ei tahtnud muideks keegi! Ma andsin osadele valida, kas tahavad kommi või krõpsu ja minu üllatuseks tahtsid kõik kommi, mis siis, et ise ei jõudnud oma mitmekilost kommilaadungit enam kaasagi lohistada. Mõtlesin, et mina tahaks küll vahelduseks krõpse ka ja tegelikult kuluks isegi hambaharjad ära (pärast kastitäit eesti maiustusi, millest veerand juba otsas on, olen ma ka selle diabeedi-infolehe peale tõsisemalt mõtlema hakanud). 

Sadat last vist kokku ei tulnud, aga 70-80 kindlasti. Kohutavalt nunnud! Enamik olid vanuses 2-5, igavesti kihvtid kostüümid, mõnel lutt suus. Ja väga ilusasti ütlesid kõik "aitäh". Meie maja eelmised omanikud astusid ka läbi, me ei olnud nendega veel kohtunudki, sest müük käib siin puhtalt läbi kinnisvaraagentide. Igatahes see naine tuli oma kahese ja neljasega uksele (tavaliselt ootavad vanemad tänaval, kuniks lapsed ukse juures ära käivad) ja ütles, et ta pidi ise kaasa tulema, sest nad elasid siin enne meid ja kahene ei saa veel aru, et see pole enam tema kodu ning ilmselt marsiks muidu otse sisse. Awww…

Ahjaa, kommisõbrad käisid täpselt selle hetkeni, kuniks Matt uue laadungiga poest koju jõudis. Ja siis ei tulnud enam mitte kedagi, tänav oli tühi. Mis tähendab, et meil on nüüd kaks kilekotitäit šokolaade nurgas seismas. 

Hiljem tuli üks residentidest läbi ja oli nii julge, et Mattiga kummitustemajja minna. Mina olen ju täielik jänes! Kogu see ümbrus oli jube kõhe, pikad tühjad tallideread, udune õhtu ja majast kostvad läbilõikavad karjed.

Osad näitlejad jalutasid õues ringi ja ma korra mõtlesin, et appi, kuidas ma teisele poole maja saan, et Matt'ile ja Christine'ile vastu minna, aga tegin vapra näo pähe ja ei juhtunudki midagi hullu. Kuskil kümme minutit sain oodata ja selle ajaga olid juba kõik katkilõigatud nägude ja hallide silmaalustega tüübid sõpsid. Uskumatult hea grimm! Isegi täitsa lähedalt vaadates tundus nagu oleks haavad ehtsad.

Üks tüdruk, kes seal töötas, ütles, et neil on mitu korda juhtunud, et inimesed minestavad hirmu tõttu ära ja nad aidatakse avariiväljapääsu kaudu õue. Tema töötas seal oma kaksikõega ja ütles, et nad ei tee eriti midagi, istuvad ruumi erinevates nurkades ja pobisevad, aga olevat hämmastav kui paljud inimesed selle peale täiesti endast välja lähevad, sest arvavad, et see on peegel või midagi. Hääl ju kah sama! Ehmatusmomente pidi seal hästi palju olema, eks lõpuks kardadki juba iga asja.

Kõige lõpus oli üks mootorsaega tüüp, kes inimestele kõva lärmi saatel saega vehkides järele jooksis. Peaaegu kõik, keda ma nägin uksest välja tulemas, jooksid peaaegu parkimisplatsini välja. Mootorsaetüüp peab päriselus kõva spordipoiss olema, mina küll ei jõuaks õhtu otsa iga viie minuti tagant 400m jooksu teha.

Matt jäi kohe välja saades ukse kõrvale naerma, aga Christine lidus küll nii kaugele, et teda polnud läbi öö enam nähagi. Hiljem ütles, et sees oli nii õudne, et ta ei teinud kordagi silmi lahti, hoidis Matt'ist kinni ja surus näo tema selja vastu. Kõik kiisuvurrud olid kah dressika külge jäänud.