7 kuud täis

Ohohh, peaaegu oleks meelest ära läinud, et mul algas vahepeal kolmas trimester. Me saame vähem kui kolme kuu pärast lapse ja mul on lootust kunagi jälle kõhuli magama hakata. Minu meelest kestab rasedus terve igaviku - kolm aastaaega! Ja endiselt ei kujuta ma ette, et meil hakkabki laps olema. Päris laps. Ja et ma pean ta igale poole kaasa võtma, ei saa enam kuskile omaette minna. Aga nagu tore ka.

Ma olen huvitaval kombel pääsenud suuremast osast rasedate hädadest, millest kuulnud olen. Isegi pissil ei käi sagedamini kui mitte-rasedana (ainult teise trimestri alguses käisin), öösiti magan nagu kott, enne hommikut ei ärka. Venitusarme õnneks ei ole, isegi nabarõngast pole pidanud veel välja võtma, kuigi ostsin juba need spetsiaalsed pikemad needid ära. See, kuidas kehakuju muutub, on muidugi täiesti müstiline. Ma eeldan, et iga järgmise rasedusega peaks lihtsamaks minema, vähemalt tekib arusaam, et mis täpselt juhtub ja kuhumaani see kõht lõpuks ronib. Ja ettekujutus, et tegelane, kes kõhus tralli teeb ja paar korda päevas luksub, on päris inimene. Ma ikka enne ei usu kui teda lõpuks näen.

Oo ja siis see, et ta päriselt mahubki välja. Või siis ei mahu ja lõigatakse. Aga et ta tuleb välja ja see on võimalik üle elada. Ja et sellele järgnev aeg on võimalik üle elada.

Rasedusdiabeedi osas on õnneks selgunud, et minu puhul allub see päris hästi dieedile ja lausa nii hästi, et saan üsna tavalisi asju süüa, ka kartulit-pastat ja isegi natuke saia. Kogused peavad muidugi mõistlikud olema. Ja see näppude torkimine on küll veidi tüütu, aga sellega harjub. Ma poleks uskunud!

Kaalu on praeguseks ainult 6,5 kilo lisandunud, kuigi tavaliselt pidi nii olema, et mida madalam kehakaaluindeks, seda rohkem tuleb rasedusega juurde. Samas on viimase kuuga tervelt 2,5 kilo lisandunud, nii et laps paistab siiski kenasti kasvavat. Uue dieediga, mis tähendas põhimõtteliselt ainult liigsete kommide-kookide väljajätmist, läks esimese nädalaga hoopis natuke maha, mispeale diabeediõde maru murelikuks muutus ja sõnad peale luges, et nälgida ei tohi. Nagu ma siis nälgiks... Arst on õnneks chill, ei ole kaalu osas midagi kommenteerinud. Tal on üleüldse selline suhtumine, et pole vaja liigset paanikat teha. Näiteks vererõhk on mul pea terve raseduse ajal lausa naeruväärselt madal olnud, aga mõnel lihtsalt ongi, mis sa teed.

Ootamine on jube tüütu, tahaks, et aeg kiiremini läheks. Teisi vaadates tundub rasedus alati nii käbedalt käivat, hops ja laps käes. Hops ja juba läheb kooli. Enda puhul venib ikka sekundhaaval. Tik-tak, tik-tak...

Kui tihti te toidupoes käite?

Ma käisin üleeile poes ja tõin omaarust kõik vajalikud asjad, et järgmised paar päeva hakkama saada. Eile läksin jälle, sest mu lemmik-toorjuust oli otsas. Seda saab ühe teise keti poest. Ja kui juba nagunii seal olin, võtsin mõned muud asjad ka lisaks ning saigi jälle kott peaaegu täis. Juustud olid tänu kampaaniale poole odavamad ja juust hakkas meil nagunii vaikselt otsa saama, külmutatud maasikaid võtsin, et smuuti sisse panna, siis veel hernekaunu, neid, mis värskesse salatisse käivad ning ühe piima. Piima ostame kolmeliitrise kanistriga, see on kõige tavalisem siin. Säilib oma paar nädalat ja selle ajaga saab otsa küll.

Õhtul hakkas Matt kurtma, et tahaks midagi head, aga mitte midagi ei ole! Miks sa midagi head ei toonud? Meil on kodus krõpse, tortillasid, kreekereid, popkorni, kommi, küpsist, nelja erinevat sorti pähkleid, kahte erinevat sorti jäätist, igasuguseid värskeid puuvilju, aga midagi head ei ole!!!

See on tegelikult igikestev probleem. Matt'il on kombeks külmkapi uks lahti teha, pool tundi selle sisu takseerida ja kurta, et midagi head ei ole. Iga jumala kord küsin, et mida võiks tuua? Tema ei tea! No midagi head! Lähen mina siis poodi ja vaatan täpselt sama nõutu näoga ringi nagu Matt kodus külmkappi takseerib. Ei ole midagi head! Keegi ei tea, mis see hea olema peaks, aga kõik tunnevad puudust!

Suvel oli Matt kaks kuud teises linnas töölähetuses ja sai vahelduseks ise poes käia. Need korrad, mil ma talle sinna külla sattusin, oli kohe põnev uurida, mida ta siis ostnud oli? Täpselt samad asjad, mis meil koduski! Pluss mingid üübermagusad kaneelipadjakesed, mis pakendil olevate kirjade kohaselt hommikusöögiks liigitusid ja mida ta lõpuks ise ei söönudki. Rase Anu pistis tee kõrvale nahka. Terve karbitäie korraga. Kogemata.

Eile ta siis lõpuks ikkagi mõtles välja, et tahaks üht kindlat saia, mida saab kindlast poest, mitte sellest, kus ma üleeile käisin ega ka sellest, kus eile käisin. Nii et täna lähen jälle poodi!

Tavaliselt ma ikka päris iga päev ei käi, pigem igal kolmandal päeval või nii. Kauem ei vea küll kuidagi välja. Seejuures on mul kõik kuivained ja seemned-pähklid alati kodus olemas, nii et nälga ju tegelikult ei sureks. Mulle meeldib küpsetada ja jube tüütu oleks iga kord mingi pisiasja pärast nagu tuhksuhkur või mandlilaastud eraldi poodi minna. Jahu ostan näiteks kümnekilose pakiga (siin on kümne- ja ühekilone peaaegu sama hinnaga ning kümme kilo kulub meil kuskil poole aastaga ära).

Iga mõne päeva tagant peab varusid täiendama sellepärast, et meile mõlemale meeldivad värsked asjad. Näiteks mina ei söö selliseid banaane, mis on päris küpsed. Kui juba liiga kollaseks läheb, jumal hoidku selle eest kui mõni pruun täpp peale tuleb, liigitub banaan kohe kanatoiduks. Minu jaoks liiga läila. No ja näidake mulle banaani, mis nädal aega pooltoorena püsiks!

Salat närtsib samuti mõne päevaga ära. Aegajalt ostan neid salatisegusid, mis on plastkarbis, aga seal on tihtipeale mõni ligane leht sees ja see on jube rõve! Karbi omad säilivad muidu kauem kui värske salat (ma ei taha mõeldagi, millega neid selle nimel töödeldakse).

Liha peab samuti ainult mõned päevad külmikus vastu. Külmutatud asjad meile ei meeldi, nii et varuks ei saa eriti midagi osta. Ja meile kummalegi ei meeldi toitu soojendada, igaks õhtuks on uus söök. Lõunaks sobib küll eelmise päeva toit (kui on selline asi, mida annab edukalt üles soojendada, näiteks wok ei jää soojendatult üldse hea).

Ja kõige olulisem on see, et kunagi ei tea kui palju sööki kulub! Mõnikord tulevad külalised, mõnikord lähme ise külla, vahel käime väljas söömas, aeg-ajalt on Matt õhtul valves ja ei jõua enne südaööd koju. Kui Matt'i kodus ei ole, ma tavaliselt ei kokka, sest mina lihast eriti ei hooli. Teen lihtsalt mingi võileiva ja nats salatit kõrvale, ongi olemas. 

Kui ma ainult korra nädalas poes käiks, oleks pidevalt mingi asi otsas ja ühtteist peaks lõpuks ära viskama, sest ei leidnud kasutust. Aga praegu ei lähe meil mitte midagi prügisse. Liiga küpsed banaanid ja pehmevõitu suvikõrvitsa saavad kanad endale.

Kui tihti teie poes käite?

2. tüübi diabeedi risk pärast rasedusdiabeeti

Pärast eilset postitust tekkis Eesti emade/rasedatega arutelu, et kui palju Kanadas sellest räägitakse, et pärast rasedusdiabeeti on elu jooksul suurem risk teise tüübi diabeedi tekkeks? Õnneks on mul arst omast käest võtta, seega palusin professionaalset ülevaadet, et kui hull see asi siis ikkagi on?! Teid ka kindlasti huvitab, onju?

Kujutan nüüd ette neid lugejaid, kes ei ole hetkel rasedad ja kes ei põe diabeeti ja kes tulid siia niisama elust-olust ja kanadest/Kanadast lugema. Palun vabandust! Ma luban, et rasedus läheb mul lõpuks üle!

Selgub, et Kanadas ja Ameerikas on rasedusdiabeedile veidi erinevad kriteeriumid ning üllatuslikult avastasime, et Kanada standardite kohaselt mul küll (napilt!) on rasedusdiabeet, aga Ameerika standardite kohaselt ei ole. Muide, Ameerikas käib testimine veidi teistmoodi (mul on sõbranna seal rase) - magusa joogi võib kodus ära juua ja siis laborisse vereproovile ilmuda. Kanadas (ja Eestis ka) tuleb kohapeal tarbida ja seejärel rahulikult istuda või lamada, sest füüsiline aktiivsus toob veresuhkrut allapoole. Kui mul oleks lubatud kodus juua ja siis kohale jalutada, poleks mul ka Kanada standardite järgi diabeeti. 

Guugeldasin Eesti süsteemi ja selgus, et kõiki rasedaid ei testita, ainult neid, kel on mõni riskifaktor, näiteks raseduse esimeses pooles suhkrunäitajad paigast ära olnud või kehamassiindeks üle 25. Mul riskifaktoreid polnud, aga tulemus näitab, et ka Eesti standardite kohaselt mul rasedusdiabeet siiski on!

Üks asi, mis mulle alguses selgusetuks jäi, on see, miks paljud allikad soovitavad rasedusdiabeetikutel valida rasvavabu tooteid? Rasv muudab seedeprotsessi aeglasemaks ja süsivesikuid tarbides tegelikult just peaks midagi rasvast lisama, et veresuhkur liiga kiiresti üles ei hüppaks (nt süüa õunaga koos pähkleid). Matt valgustas, et seda soovitatakse eelkõige mõeldes ülekaalulistele rasedatele, sest nemad on põhilised, keda rasedusdiabeet kimbutab. Mida kiiremini ja suuremaks nende kaalunumber läheb, seda kõrgemaks lähevad kõik riskid. Need, kel kaaluga tõsisemat probleemi pole, peaksid ikkagi rasvast ka sööma. 

Ma tahaks omalt poolt mainida, et kui soovituslikku menüüd jälgida, on jube keeruline liiga palju rasva süüa. Rasvaseid asju on lihtne üle süüa siis kui need sisaldavad süsivesikuid (šokolaad, koogid, krõpsud, küpsised, vahvlid, burksid, friikad), aga kuna süsivesikuid peab hoolega piirama, on sellised söögid ju nagunii menüüst maas! Mina saan lisaks lihale/kalale praegu rasva näiteks maitsestamata kreeka jogurtist (mul on lausa 10%-ne), mida õunatükkidega segan; pähklitest (no kui palju sa neid ikka korraga ära sööd) ning juustust (ma õnneks pole suurem fänn, aga omleti peale riivin ja leiva peale panen). Nii et liigse rasvatarbimise pärast küll muretsema ei pea. Kui ma rasva ka ei sööks, läheks ilmselt sünnitama raseduseelses kaalus...

15% kõikidest rasedusdiabeetikutest pannakse insuliini süstima, sest menüüga ei ole õnnestunud olukorda kontrolli all hoida. Insuliin platsentat ei läbi, seega lapsele ohutu. Võib määrata ka suukaudsed ravimid, aga need jõuavad lapse vereringesse ja kuigi on kindlaks tehtud, et loodet nad ei kahjusta, on kaugriskid endiselt teadmata. Nii et Kanadas pannakse rasedad enamasti süstima.

Veresuhkur läheb muideks peaaegu kohe pärast sünnitust normi ja rinnaga toitmine vähendab hilisemat diabeeti haigestumise riski lausa oluliselt. Teine tähtis tegur on regulaarne füüsiline aktiivsus - sportlikumatel inimestel on riskid madalamad. Ning toitumine loomulikult ka. Pepsi ja burgerite peal diabeeti ei väldi. 

Enamikul nendest, kel on korra rasedusdiabeet olnud, tuleb see järgneva(te) rasedus(t)ega tagasi. Muideks, sinna ei ole suurt midagi parata, ei esimesel ega järgmistel kordadel - platsenta toodab hormoone, mis häirivad insuliini toime avaldumist kudedes. Seetõttu toodab kõikide rasedate kõhunääre endisest suuremas koguses insuliini (sest loodus ju teab), paraku aga jääb mõnel ka sellest väheks ja siis tekibki rasedusdiabeet. Ei ole nii, et näe, sõi vist liiga palju kommi. Kuigi jah, mida ebatervislikumalt toituda ja vähem liikuda, seda suuremaks läheb diabeedirisk ja seda mitte ainult rasedatel.

Muideks - kui suur see hilisem 2. tüübi diabeeti haigestumise risk siis rasedusdiabeetikul on? Uuringutest selgub, et risk on tugevas seoses kehamassiindeksiga. Ülekaalulistel (KMI üle 30) vahemikus 50-75% ja normaalkaalulistel alla 25%. Täpsem number sõltub erinevatest riskiteguritest - kui tervislik on toidulaud, kui aktiivne on elustiil, kas lähisugulastel on esinenud diabeeti jne.

Kindlasti tasub arvesse võtta, et tavapopulatsiooni (kes pole rasedusdiabeeti põdenud) risk pole samuti teps mitte 0%, eriti neil, kes liigse kaaluga hädas. Aga eks natuke murelikuks ikkagi teeb ja põhjusega.

Nii et näpud kommikausist eemale ja õue jalutama!

Iseenda torkimisest

Sügise lõpp on kummaline aeg. Korraga hakkab nii vara pimedaks minema, et isegi kanad sätivad end juba nelja paiku magama. Mõnes mõttes mulle see hämar aeg meeldib - saab küünlad põlema panna, end diivanile kerra tõmmata ja mõnd head filmi vaadata. Ainult, et häid filme on minu meelest üha keerulisem leida, ei tehta enam midagi head. Ja teed võib lõputult juua, kuigi olgem ausad, tee kõrvale oleks mõnus küpsiseid süüa, aga seda ma ju praegu teha ei tohi.

Eelmisel nädalal käisin diabeediõe juures. Kanadas saadetakse kõik rasedusdiabeetikud tunniajalisele individuaalnõustamisele. Väga tore tädi oli, küsis alustuseks kohe, et mida ja mis aegadel ma söön ning pani paberile kirja. Kuna olin ise juba põhjaliku uurimistöö teinud, selgus, et menüü ongi juba täpselt selline nagu peab ja midagi muuta polnud vaja.

Igal pool kirjutatakse, et rasedusdiabeetikuna on väga oluline olla aktiivne ja sporti teha, see pidavat veresuhkru stabiliseerimisel suureks abiks olema. Diabeediõde tegi asja kohe veel selgemaks ja ütles, et kõige olulisem on just kohe pärast söömise lõpetamist 10-15 minutit liigutada, see pidavat täiesti silmnähtava kasu andma. Koristamine ja muud kodused tööd sobivad, ei pea isegi jalutama minema. Kuhu sa siin õhtul kottpimedas läbi vihma ikka jalutad, onju.

Kas pole huvitav, kuidas alati räägitakse, et kuula oma keha?! Minu keha ütleb pärast söömise lõpetamist, et nonii, nüüd võiks mingi 10-15 minutit diivanil lääbakil olla ja võib-olla seejärel viitsiks midagi teha. Maru tüütu on end kohe pärast mõnusat kõhutäit püsti ajada ja tegutsema hakata! Keha ei tea ikka mitte midagi!

Esimesel diabeediõega kohtumise nädalal peavad kõik intensiivselt veresuhkrut mõõtma: 4-7 korda päevas! Päevad vahelduvad - üks päev neli ja järgmisel seitse. Seitsmese variandi puhul enne ja pärast igat toidukorda, pluss vahetult enne magamaminekut. Snäkid saab ilma mõõtmata süüa. Kui näidud on head, peab järgmisel nädalal vähem torkima.

Mul on lapsepõlvest meeles, et näpuvere võtmine oli jube valus! Toona kasutati mingeid kolmnurkse otsaga žilette ja verevõtutädid olid alati natuke tõredavõitu. Nõukavärk vist.

Suur oli mu kergendus kui selgus, et torkemasin, mida kasutama pean, ei näe üldsegi välja nagu keskaegne piinariist ja nõel on mikroskoopiliselt väike. Need värvilised asjad seal pildi peal on siis nõelad. Torkamine käib pliiatsitaolise pulgaga ja nõela polegi näha. Paned plastmassotsiku vastu näppu, vajutad nuppu ja tehtud. Torkesügavust saab ise reguleerida - kokku on neid 6, mulle õnneks toimib number 1.

Ja kõige suurem üllatus oli see, et torget ei tehta näpupadja sisse nagu lapsepõlves. Tädi ütles, et pangu ma käed kokku ja soovitas torgata näpuotsa sellesse ossa, mis teise käega kokku ei puutunud. Ehk külje peale! Padjakeses pidi kõige rohkem närve olema, pole vaja endale liigset piina valmistada.

Ma olen nüüd pea nädal aega end torkinud ja sõrmed pole absoluutselt valusad, sest seda külgmist osa millekski muuks ju nagunii ei kasuta (erinevalt padjakestest, mis pidevalt millegi vastu puutuvad).

Edaspidi hakkan diabeediõega kohtuma kord nädalas, et tulemused üle vaadata ja otsustada, mida edasi teha. Selgus, et need hormoonid, mis raseduse ajal insuliinitalitlust häirida võivad, lähevad kuni 35nda nädalani üha tugevamaks ja siis rahunevad maha. Järgnevalt jooniselt on näha, miks suhkrutesti just 24-28 nädala vahel tehakse ja miks ei pea muretsema, kas eelnev kommisöömine jõudis lapsele juba mingit kahju teha - ei jõudnud!

Minu näidud on senini igati eeskujulikud olnud. Ainus kord kui suhkrutase lubatust kõrgemaks kerkis, oli siis kui sõin hommikuse pudru kõrvale ka ühe õuna. Kui ma ei teaks, et mul see ajutine diabeedijama on, paneksin pudrule juustu asemel vahtrasiirupit ja sööksin magustoiduks ehk kausitäie komme... Seega hea, et avastati!

Kuna ma nüüd täpselt näen kui palju mingi toit suhkrutaset mõjutab (see on igaühel erinev), olen saanud katsetada kui palju süsivesikuid menüüsse lisada. Natuke kartulit või riisi on prae kõrvale okei, samuti saan süüa täisterapastast tehtud salatit eeldusel, et lisan sinna hunniku värsket kraami. Ja õnneks saan siiski ka putru edasi süüa (paljudel ajab see suhkru liiga kõrgeks), kuigi selgelt on näha, et munatoitude hommikul on näit madalam. 

Sellise dieedi järgimine ei ole tegelikult üldse nii raske kui arvasin. Esiteks püsib kõht väga hästi täis ja mingeid juhuslikke isusid pole üldse (müstika!). Rasvaseid asju nagu juust ja pähklid võib täiesti rahulikult süüa, need ei tee veresuhkruga mitte midagi. 

Olude sunnil olen taasavastanud omleti ja see maitseb munatoitudest kõige paremini. Eelpool mainitud pastasalat on mu uus lõunasöögilemmik, ükspäev tegin eelmisest õhtust üle jäänud pruuni riisiga ka, aga pastaga tuleb parem. Ja kuna mitu korda on külalisi käinud, oli vaja midagi küpsetada, seega tegin toorjuustukooki - endale eraldi väiksemasse vormi ilma küpsisepõhjata ja suure hunniku mustikatega. Esimesel korral ei lisanud üldse suhkrut, teisel korral panin linnunokatäie ja proovid olid mõlemal juhul igati korras. 

Ja kuigi mul kommiisu praegu üldse ei ole, tean kindlalt, et kui võiksin, võtaksin ikkagi paar tükki (ja siis veel mõned... ja veel mõned), nämm!

Rasedusdiabeet - tervislik menüü

See menüü, mida ma nüüd rasedusdiabeetikuna pean jälgima, on tegelikult täpselt seesama, mida soovitatakse neile, kes püüavad kaalu kaotada. Laias laastus lihtsalt kõik maiustused, nisujahu ja magusad joogid keelatud.

Madala glükeemilise indeksiga toidud tõstavad veresuhkru taset aeglasemalt ning ühtlasemas tempos, sest organism seedib neid toiduaineid kauem. Glükoos imendub siis tasapisi ja annab täiskõhutunde pikemaks ajaks. Mida rohkem toiduaineid töödelda (kuumutada/peenestada), seda vähem tuleb organismil seedimiseks vaeva näha ja seda kiiremini tõuseb veresuhkur. Nii et näiteks püreesupid on out. Mitte, et ma neid ka muidu väga armastanud oleks.

Proteiin (nt liha), rasv (nt pähklid või juust) ja happed (nt sidrunimahl) muudavad seedeprotsessi aeglasemaks ja aitavad seeläbi glükeemilist indeksit allapoole tõmmata. Nii et kui mõnd süsivesikuterikast asja süüa, tasub jälgida, et taldrikul oleks ka üks neist.

Mine tea, võib-olla satub mõni teinegi (rasedus)diabeetik lugema, seega panen kirja, mida süüa võib ja mida mitte. Igaühel on süsivesikute taluvus natuke erinev, aga veresuhkrut mõõtes on ilusti näha kui palju süsivesikuterikkaid asju süüa saab. Vähemalt on teada, milles neid vähe ja milles palju on.

Väga palju süsivesikuid: kõik maiustused, küpsetised ja suhkur, nisujahutooted, makaronid, kartul, riis (galetid ja kõik), pelmeenid, vorstid/singid, hommikusöögikrõbinad (kes neid üldse toiduks julgeb nimetada), kiirhelbed, magusad jogurtid, ketšup, salatikastmed/dipid, kõrvits, kaalikas, mais, banaan, hurmaa, viinamarjad, arbuus, datlid, rosinad, popkorn, krõpsud ja kõik suhkrusisaldusega joogid, sealhulgas mahl (ka värskelt pressitud mahl). Magusad joogid tõstavad veresuhkrut muideks lausa eriti kiiresti!

Vähe või üldse mitte süsivesikuid: absoluutselt kõik köögiviljad, seened, liha, kala, läätsed, kinoa, kruubid, tatar, kikerherned, muna, maitsestamata jogurt, keefir, juust, kodujuust, hummus, pesto ja oliivõli. Puuviljadest õun, pirn, greip, apelsin, aprikoos, kiivi, granaatõun ning marjad. Seemned ja pähklid on samuti õnneks igati okei.

Rasv muudab seedeprotsessi aeglasemaks ja seetõttu imenduvad ka süsivesikud aeglasemalt ning veresuhkur ei tõuse nii kiiresti. Näiteks hommikuputru võiks süüa juustuga ja puuvilju pähklitega.

Puuvilju peab muidugi mõistlikus koguses tarbima, kausitäit mandariine ei tohi korraga nahka pista. Väikeses koguses võib süüa rukkileiba, pruuni riisi ja täisteramakarone - glükeemiline indeks on siiski kõrgevõitu, aga ikkagi natuke parem kui nende valgetel sugulastel.

Sööma peaks iga 2-3 tunni tagant, põhitoidukordade vahel peaks olema mingi snäkk (puuvili ja pähklid; magustamata jogurt marjadega; rukkileivaviil juustu ja tomatiga; kodujuustusalat natukese liha või kalaga; näkileivad juustuga; kreekerid ja juustukuubikud; värsked köögiviljad hummusega).

Pärast söömist võiks alati 10-15 minutit liikuda, sest see aitab veresuhkrut kiiremini normi saada (sobib ka koristamine ja muu füüsiline tegevus).

Oluline on jälgida, et toidukordade/näksimiste vahed väga pikaks ei veniks (sest siis langeb veresuhkur liiga madalale) ja selsamal põhjusel tuleb süüa ka õhtusel ajal, mitte kella kuuest pidurit tõmmata nagu paljude levinud dieetide korral soovituslik. Hommikusöök on väga oluline, sest öösel langeb suhkrutase madalale ja mida kauem pärast ärkamist söömisega oodata, seda enam ta kukub.

Oluline on järgida taldrikureeglit - praad peaks välja nägema selline, et pool on salatit või köögivilju, veerand liha/kala ja veerand täisterapastat/pruuni riisi/keedukartulit. 

Hommikusöögiks sobib muna ükskõik millises vormis; puder ja võileivad on mõlemad süsivesikuterikkad.

Hästi palju päästab see, et juust ja toorjuust on lubatud. Talvine aeg, ikka ju mõnus tee kõrvale midagi näksida ja näiteks näkileivad (100% rukkijahu) on mingi väikse kattega ikka palju maitsvamad kui niisama paljalt. Täna segasin õunatükid maitsestamata jogurtiga, panin natuke kaneeli ja mandlilaaste peale, oli väga hea. Õnneks müüakse siin aastaringselt värskeid maasikaid ja vaarikaid, need peaks samuti jogurtiga hästi sobima.

Toorjuustukooki saab näiteks täiesti ilma suhkruta teha, mul juba järele proovitud! Koguseid on keeruline anda, sest tegin endale väikese vormi sisse ja teistele suhkruga suuremasse. Aga sisse läks toorjuust, hapukoor, muna, apelsinist pigistatud mahl ja vanilje, peale panin kamaluga külmutatud mustikaid. Küpsisepõhja ja suhkru jätsin ära. Väga hea sai! Marjad ja rasvasisaldus annavad isegi suhkrut lisamata hea maitse. Võib muidugi ka natuke suhkrut panna ja sellevõrra väiksema tüki süüa.

Matt küsis eile, et kas tahaksin kokteilile minna? Me vahel ikka teeme selliseid deite. Rasedana saab ju alkoholivabasid kokteile juua ja enamasti on need nii head, et ma ausalt öeldes alkost puudust ei tunnegi. No aga diabeetikuna langevad need hoobilt mängust välja, sest suhkrut on sellises kokteilis kohe kindlasti lademes. Kurtsin siis sõbrannadele, et pagan võtaks, isegi virgin cocktail on nüüd keelatud. Nemad soovitasid, et võtku ma extra virgin - vesi laimiga. Ja kui eriti peen õhtu on, siis tavalise asemel mullivesi.

Kuulge, kas ei ole natuke ebaõiglane kui vähe mehed lapsevanemaks saamise nimel ohverdama peavad?

Rasedusdiabeet

Kanadas tehakse kõigile rasedatele 24-28 nädala vahel glükoositaluvuse test. Kõige suurem risk rasedusdiabeediks on ülekaalulistel naistel ja diagnoosi saavad ainult 3-9% kõikidest rasedatest ehk tegelikult siiski väga vähesed.

Probleem on selles, et rasedusdiabeet kujutab sündimata lapsele päris tõsist ohtu ja seetõttu on eriti oluline kindlaks teha, kes need vähesed on, kel tuleks oma toitumist jälgida ja hullemal juhul tablette süüa või süstima hakata.

Sellist tüüpi diabeeti põhjustavad rasedushormoonid, mis mõjutavad pankrease tööd sel määral, et see ei suuda piisavalt insuliini toota. Insuliin reguleerib aga veresuhkru taset ja kui seda ei ole piisavalt, lähebki suhkrutase liiga kõrgeks. Need hormoonid hakkavad insuliinitalitlust mõjutama alles 24nda nädala paiku, seetõttu pole varem mõtet testida.

Rase ise ei tunne enamasti midagi (v.a. juhul kui diabeedi tulemusel tekib rasedustoksikoos), aga lootele mõjub see igal juhul. Temani jõuab liigne glükoos, mida ema verest pole suudetud ära korjata ning see talletatakse rasvana. Need beebid kasvavad liiga suureks, jäävad sünnitusteedesse kinni ja võivad saada sünnitrauma. Loote pankreas hakkab suuremas koguses insuliini tootma, et liigse suhkruga toime tulla, aga kui nad ema seest välja tulevad ja veri enam magus ei ole, tõmbab see liigne insuliin nende veresuhkru äärmiselt madalaks, mis lisaks muudele riskidele kujutab ohtu nende elule.

Vahel kipuvad nad liiga vara sündima ja neil on hingamisraskused, vahel krambid. Hilisemas elus on neil lastel suurem risk rasvumiseks ja teise tüübi diabeedi tekkeks. Nii et tegelikult ei olegi nii väga ülereageerimine, et nende 3-9% rasedusdiabeetikute leidmiseks siin kõiki testitakse.

Arst ütles kohe, et mina olen õnneks väga madala riskiga, aga noh, teeme ikka ära. Seda testi on kolmes variandis: ühe-, kahe- ja kolmetunnine. Andis mulle saatekirja sellele kõige lihtsamale. Jood pudelitäie külma suhkrujooki ja tunni aja pärast võetakse veenist verd. Vsjoo.

Ma ausalt öeldes kartsin, et see jook on jube rõve, aga ei olnud üldse nii hull! Esimene pool läks täitsa ludinal sisse, viimane osa natuke aeglasemalt, sest siis hakkas vist kohale jõudma, et liiga magus ja kunstlik on. Viie minutiga pidi joodud saama.

Pärastlõunaks olid tulemused ilusti netis üleval ja saate aru - minu suhkrunäit oligi normist veidi kõrgemal! Seda ma ausalt öeldes küll ei oodanud. Matt rahustas, et tunnine test on kõige ebatäpsem. Arst helistas ka kohe ja ütles, et saadab mu igaks juhuks kahetunnisele - vaatame, mis juhtub. Ärgu ma muretsegu.

Läksin siis täna uuesti kohale. Laborineiud ajasid silmad suureks, et mis sa siin teed? Ütlesin, et mulle hakkas see jook ja nõeltega torkimine hirmsasti meeldima ja mul polnud päikeselise reedega midagi muud tarka peale hakata.

Kahetunnine test on põhjalikum. Eelmisest õhtust saadik ei tohi süüa-juua ja alustuseks võetakse ampullitäis verd. Kohe pärast seda tuleb pudelitäis läilat apelsinijooki alla saada, siis tund aega oodata, mil võetakse veel üks ampullitäis verd. Seejärel tagasi ooteruumi, veel tund aega passimist ja siis kolmas ampullitäis verd. Vahepeal kuskile ära minna ei tohi, peab rahulikult istuma. So much fun!

Ah, ei olnud midagi hullu, ma niisama nats virisen. Tulin koju, sõin igaks juhuks jäätist (sest võib-olla homsest enam ei tohi) ja jäin tulemusi ootama. Ei läinudki kaua kui selgus, et... mul ONGI rasedusdiabeet! Mahtusin kenasti selle 3-9% väljavalitute sekka!

Ainult üks kolmest näidust oli veidi üle normi, aga sellest piisab, et diagnoos panna. Kõigist halbadest variantidest on minu oma kõige vähem halb, sest näit saanuks ka väga palju kõrgem olla, aga midagi rõõmustavat selles siiski ei ole. Fakt on see, et minu keha ei suuda hetkel vajalikul määral insuliini toota ja seetõttu pean ma kuni raseduse lõpuni väga korralikult jälgima, mida suhu pistan.

Hea uudis on see, et kui suudan korralikult toitumist jälgida ja regulaarselt liigun, ei pruugi lapsele ega mulle endale üldse mingeid negatiivseid tagajärgi olla. Lihtsalt väike ehmatus ja meeldetuletus, et kõiki Halloween'i komme ei pea korraga nahka pistma.

Muuseas, meil oli kuni eilseni põhimõtteliselt suvi. Natuke naljakas oli novembrikuus peenrast saialilli vaasi korjata ja pluusiväel ringi lehvida. Aga siis hakkas korraga lund sadama, temperatuur kukkus 10 kraadi allapoole ja oligi talv käes. Üleöö. Kõrvitsa söötsin kanadele, et siis saab Halloween'i jalust ära ja võib jõuludega alustada. Piparkoogivabade jõuludega siis sedapuhku.

Muide, hea uudis on see, et 90% juhtudest läheb rasedusdiabeet pärast lapse sündi lihtsalt ise ära. Aga mismoodi minusugune maiasmokk järgnevad kolm kuud ilma suhkruta üle elab, ma küll ei tea!