19 november, 2017

Eesti telesaated

Ma olen viimasel ajal igasugu kodumaiseid saateid vaadanud, sest mul on praegu rohkem vaba aega kui ei kunagi varem (ja seda ei juhtu vist uuesti enne kui pensionile jään) ning ilm on enamasti vihmasevõitu, nii et väljas poleks nagunii suurt midagi teha.

Kõige rohkem meeldib mulle Hommik Anuga. Intervjuudeks on alati mõnusalt aega võetud, kellelgi pole kuskile kiiret ja Välba on lihtsalt niivõrd meeldiv inimene, et ma võiks teda lõputult kuulata. Mõni kohe oskab! Eelmises saates oli külaliseks minu suur lemmik Aleksei Turovski, vot see mees on teine, keda ma võiks kuulama jäädagi, kusjuures mul ei ole muidu mingit suuremat loomade/looduse huvi. Turovski andis meile kunagi ülikoolis mingit loengut ja see oli ka alati niivõrd tore, et ma ei puudunud vist mitte ühtegi korda.

Hiljutistest saatekülalistest meenub veel Linnar Priimägi, kellega samuti ülikoolis lähemalt kokku puutusin. Selle intervjuu ajal seisid ihukarvad püsti nagu omal ajal loengutes (ja mitte naudingust). Priimägi on huvitav tegelane, ühelt poolt küll intelligentne ja haritud, aga teisest küljest... brrrrrrr. Ja intervjuu ei olnud ju paha, rääkis täitsa mõistlikku juttu ka, kuid väita, et tema kavatseb mustanahalisi igal pool julgelt neegriteks nimetada, sest "ema õpetas nii", on minu arvates natuke küündimatu ja liigitub rohkem külajoodiku kui ülikooliprofessori tasemele. Mu sõbranna mainis tabavalt, et arvestades Priimäe (arvatavat) orientatsiooni, võiks ju temagi kohta igasugu huvitavaid sõnu kasutada, mis alles paarkümmend aastat tagasi Eestis täiesti tavapäraselt kasutuses olid, sest "ema õpetas", aga vaevalt see talle meeldiks. Aga noh.


Telemaastiku kõige professionaalsemalt tehtud saade on ilmselgelt Pealtnägija. Seal ei jää kunagi midagi kriipima, alati antakse vaidluse mõlemale poolele sõna ja ei kardeta sügavuti minna. Paraku on neil tihtipeale mingid poliitikaga seotud teemad, mis mind isiklikult nii väga ei huvita.

Pealtnägijast on omakorda välja kasvanud Roaldi nädal, mille alles hiljuti avastasin ja järjest kõik osad ära vaatasin. Roald oskab igas situatsioonis meeldivaks ja sõbralikuks jääda ning vahel tekib tunne, et appi, küsi ometi rohkem, surgi natuke "mustas pesus", tunne huvi, miks on suurpere emal kunstküüned kui ta just haleda näoga rääkis, et lapsed on rahapuudusel näljas; küsi suurimalt elatisevõlglaselt, kes väidab end last palavalt armastavat, kas ta nende viieteistkümne aasta jooksul üldse midagi maksnud on; uuri 30. aastaselt mustlasneiult, kes kunagi tööl pole käinud, sest "keegi ei võta", et kuhu ja millal ta täpsemalt kandideeris; küsi kuue lapse üksikemalt, mitu isa lastel kamba peale on ja miks neist keegi lapsi ei toeta... Aga samas mulle meeldib Roaldi sõbralik stiil, mis otsad lahtiseks jätab ja vaatajat arutlema paneb.

Pealtnägija stiili poole tahab pürgida (kuigi jube ebaõnnestunult) ka Kuuuurija ja ma pole ilmselt kõige õigem inimene arvustama, sest olen sõna otseses mõttes ainult kahte saadet näinud (või pigem isegi vähem, sest teise puhul ei pidanud lõpuni vastu). Kuuuurija on natuke selline wannabe-asi, et justkui tahaks midagi olla, aga ei tule nagu välja. Ja see tüüp, kes taustal teksti peale loeb... appi! APPI! Ma tahaks iga kord omal kõrvad läbi torgata kui teda kuulen.

Minu imeline muutumine on ka tore, aga seda jälgin niimoodi jupikaupa, et mingid "arstide omavahelised arutelud" kerin edasi ja lõpuosa, kus "keegi meist ei uskunud, et sa nii ilusaks võiksid muutuda" koos peegli ees "üllatumisega" samuti. Aga kõige enam häirib mind selles saates hammaste teema. Mitte ainult selles saates, muidu ka. Tõsi, hambaravi on kallis. Aga kui keegi, kel on kena auto, maja ja kunstküüned, keegi, kes käib igal aastal reisimas, kukub väitma, et "hambad on minu jaoks kõige olulisemad ÜLDSE", tunnistab samas, et viimati käis hambaarsti juures 20 aastat tagasi, siis... Eks selle ajaga kukub tõesti terve sahtel tühjaks, midagi pole imestada.

Aga vähemalt saab välimus korda ja inimesed rõõmsaks. Mõned protseduurid on muidugi küsitavad, näiteks 45-kilosele siredate jalgadega naisele ma reite rasvaimu ei teeks. Ja lõppviimistlus jätab alati mulje, et juuksurite-meikarite tiimi ülesandeks on tõestada kui hullusti saab uue ja parema välimuse ära rikkuda. Igale naisele lainelised lokid ja poolde selga ulatuvad juuksepikendused. Normaalset ja hästihoidvat soengut, mis ka päriselus kena välja näeks, ei oska neist keegi lõigata. Meik on alati nii ebaloomulikult tugev nagu üritaks selle taha peituda drag queen, ripsmed lehvivad poolde põske. Eks maitseasi vist...

Ahjaa, iluoppidest rääkides - mind jubedalt häirib Grete Lõbu kulmudevaheline korts, kuigi saatejuhina ta mulle täitsa meeldib. Imelise muutumise valguses tuli lihtsalt meelde.

7 kommentaari:

  1. Anonüümne19/11/17 21:45

    Mhmmm, jaa, imelise muutumise soengud ja riietus seal lõpus rikub mu jaoks ka kõik ära. Ja hammaste osas ka sama mõte. A huvitav, kas seal pannakse kohustuslikus korras kõigile mingid hirmus suured kunstrinnad? Suur rind teeb neid muutujaid kokkuvõttes kuidagi paksemaks tagasi mu meelest, keha alumine pool läheb tasakaalust välja, veider ju lameda tagumiku ja peenikese puusa korral mingi hiidrind :D

    VastaKustuta
  2. Anonüümne19/11/17 22:16

    Pealtnägija on alla käinud. Kaua eetris olnud ja võiks puhkusele minna. Nende viimased parimad lood on valminud koostöös venekeelse "Insightiga".
    Roaldi ja Linnari osas väga asjalikud kommentaarid. Kui tunneks Priimäge, siis küsikski temalt seda.
    Kuuuurija ongi täielik saast, ära kingi oma hiireklikki talle. Ühekülgne ja väga ebaõnestunud "uuriv" ajakirjandus. Lust võiks üldse kusagil mujal kui ajakirjanduses üritada end teostada. Ajakirjandusmaastik sellest ei kaotaks.

    VastaKustuta
  3. Haha, Grete Lõbul on kulmude vahel mingi korts?? Pole ealeski tähele pannud :D
    Ja Priimägi kohta tekkisid mul täpselt samad mõtted. Varem ma mõtlesin lihtsalt, et ta on selline eksentriline gei. Nüüd tulevad igakord jubedusest külmavärinad kui teda kusagil näen. Siiamaani imestan, et Anu saates midagi nii rõvedat kuulsin.

    VastaKustuta
  4. Anonüümne20/11/17 02:15

    Mida Priimägi siis nii valesti ütles? Ma olen ka üles kasvanud ajal, kus neeger oligi neeger, mu meelest "must" on märksa solvavam sõna. Samas - Ameerikas neegrile ilmselt neeger ei ütleks (ikka maassa maan tavalla, nagu ütlevad soomlased), aga Pipi-raamatute ümberkirjutamine, sest vanas on Pipi isa, oh õudust, neegrikuningas, on kah totakas. Ja mis sellesse populaarsesse ahistamisteemasse puutub, olen ka Priimäega nõus: kas flirt ja kuramaaž on maailmast kadunud? Ainult ahistamine ja vägistamine on jäänud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Maailm ja keel on pidevas muutumises, vanasti oli näiteks täiesti normaalne mustanahalisi orje pidada, aga kui tänapäeval keegi seda teeks ja orja ketiga mööda tänavat järele lohistaks, läheks vangi (Kanadas vähemalt küll). Muutustega peab suutma kaasa minna, päris nii ei saa, et "aga alati on nii olnud".

      Eestlasena saan ma aru küll, et sõna "neeger" ei ole meie jaoks kunagi midagi otseselt negatiivset tähendanud, aga samal ajal ei saa tähelepanuta jätta, et Eesti on ajalooliselt ka väga eraldatud olnud ja meil lihtsalt ei olnud kokkupuudet teiste rassidega ja erinevate kultuuridega. Nüüd on piirid valla ja peab hakkama natuke rohkem arvestama sellega, et kõigil ei ole valge nahk ja kõik ei räägi eesti keeles. Kui teatud sõna kellelegi solvavalt mõjub, ei ole ju raske see millegi muuga asendada?

      "Must" kõlab eesti keeles tõesti samuti kahtlaselt, aga seda ainult seetõttu, et sellel sõnal on ka muu tähendus. Inglise keeles on "black" täiesti aktsepteeritav väljend.

      See "Ameerikas neegrile neeger ei ütleks" on teoorias hea plaan, aga kuna praktikas olen ma ise Eestist täiesti teistsugusesse ja oluliselt sallivamasse/poliitkorrektsemasse riiki kolinud, tean väga hästi, et see päris nupust vajutades ei käi, et nüüd lülitan kohaliku režiimi sisse ja käitun/räägin vastavalt. "Neegrile neeger" pole öelnud, küll aga on muid väiksemaid pangeastumisi olnud, sest lihtsalt ei taju, mis on okei ja mis ei ole. Seejuures ei ole mul teiste rassidega absoluutselt mitte mingisugust probleemi, lihtsalt see, kuidas ja millest räägitakse, on Eestis täiesti teistmoodi kui siin. Ja täpselt sama asja olen ma pea kõigi teiste siinsete eestlaste puhul märganud, eriti just esimestel kuudel/aastatel. Hiljem läheb juba üle ja õpitakse uued kombed selgeks.

      Intelligentsuse peamine tunnus on paindlikkus - jäigalt omas kinniolemine ei vii väga kaugele. Priimäe poolt välja toodud "aga ema õpetas ja mina olen nii harjunud" on natuke kummaline põhjendus, sest mis siis kui mõni ema õpetas, et igale mööduvale koerale tuleb jalaga panna (ja mõnes kultuuris on see muideks täiesti okei), kas see inimene peaks siis saama terve elu suvalisi koeri jalaga peksta, sest tema jaoks on see normaalsus? Minu jaoks ei oleks kaugeltki mitte okei kui see inimene minu koerale jalaga virutaks! Kas sinu jaoks oleks?

      See flirdi ja ahistamise teema on aga juba palju laiem ja ühe lõiguga ei saagi kokku võtta. Priimäe jutus oli nagu mingi väike tõetera ka sees, aga ta läks lõpuks selle kõigega kuidagi täitsa teise äärmusesse, nii et kokkuvõttes ei saa ma siiski nõustuda. Sõnad tähendavad erinevaid asju ja loomulikult tuleks neid õiges kontekstis kasutada. Tõepoolest - iga flirt ei ole tingimata veel ahistamine, aga kuidas me nimetame seda kui nilbe vanamees bussis võõra lapse kintsu silitab või jalgevahet krabab? Kuramaaž? Flirt? Kui ahistamist pole (Priimäe kohaselt) olemas...

      Kõigi nende asjade üle võib vaidlema jäädagi ja päris must-valget tõde ilmselt ei ole.

      Kustuta
  5. Miskipärast kiputakse Astrid Lindgreni Pipi-raamatu eest võitlema, aga Astrid Lindgren on ise oma neegrikuninga kohta ühes intervjuus öelnud, et ta on praeguseks niipalju teadlikum, et ta jätaks selle sõna kasutamata, kuna see võib kellelegi haiget teha ja see ei ole tema eesmärk, ta ise oli raamatu redigeerimise poolt. Inimesed ju ikka arenevad!

    VastaKustuta
  6. Anonüümne20/11/17 17:18

    Kõigele kirjutan alla! Väga meeldib hommik Anuga ja Roaldi nädal.
    Kuuuurija on väga madalalaubaline :( Nii kahju, et inimesed sellele kaasa plaksutavad. Kahjuks teeb ta pigem kahju kui kasu oma "uurimisega". Parim näide on selleks see pedofiilist õpetaja. Rikkus kogu politsei uurimimise ja jälgimise, mida nad ilmselgelt nüüd enam kasutada ei saa ning mis muutis selle pedofiili ekstra ettevaatlikuks. Jah, inimesed näitasid kaks nädalat selle õpetaja eale näpuga, kuid olen kindel, et aasta aja pärast ei tunne teda enam keegi ära või paku huvi. Samal ajal kui politsei oleks võinud oma uurimisega ta lõpuks ka kohtuni ning määratud karistuseni viia.

    L.Priimägi on minu jaoks väga ebameeldiv mees. On ju teadatuntud kuulujutt (on ka enda tutvusringkonnas inimesi), kes on käinud sisseastumiskatsetel tema teaduskonda ning enamasti "kiusati" vastuvõtuvestlustel just naissoost isikuid.

    VastaKustuta