29 november, 2017

Kuidas kasvatada last?

Meil olid nädalavahetusel sõbrad külas oma kahe lapsega. Esimene on 2,5-aastane, räägib palju ja on igati asjalik. Teine sai hiljuti kahekuuseks, ainult sööb, magab ja naeratab. Ma polegi varem nii rahulikku beebit näinud. Esimene oli pisemana ikka kõva kisakõri, teda oleme me kõik lõputult kussutanud. Milline kergendus, et ta nüüd selliseks lõbusaks mudilaseks on sirgunud.

Nende peres harrastatakse vabakasvatust. Beebieas oli sellel palju eeliseid, nende sõprade puhul ei ole kunagi tekkinud arutelusid, et mida või millal teha saab, kuidas lapse uneaegadega arvestada, mis kell peavad kõik tasa jääma, sest beebi magab jne. Neil ei ole sõna otseses mõttes mitte midagi tegemata jäänud, liiguvad palju ringi, käivad mõne päeva kaupa sõpradel külas, osalevad kõigil sünnipäevadel ja muudel olemistel. Lapsed lihtsalt hängivad kaasa. Magavad siis kui ära väsivad ja söövad seda, mis kätte juhtub. Mingit rutiini ega plaanimajandust ei ole. Vanemad on ilma igasuguste süümepiinadeta sõpradega pidutsedes poole hommikuni üleval ja kui laps varavalges silmad lahti teeb, on ka nemad ilma igasuguse virinata jälle kõpsti jalul. Ma pole kordagi kuulnud, et nad väsimuse üle kurdaks või lõunauinakuid teeks. Kõik käib kuidagi muuseas.

See on osa, mis minul kindlasti välja ei tuleks. Müts maha, et nad nii easy-going stiili suudavad ajada.


Nüüd aga, mil esimene laps on juba täitsa inimeseks sirgunud, ilmnevad ka vabakasvatuse varjuküljed. Ja kuna need sõbrad uue aasta alguses samuti Nanaimosse kolivad, sain korraga aru, et viis, kuidas nemad oma järeltulijaid kasvatavad, hakkab muuhulgas mõjutama ka meie lapsi.

Kõige häirivam on, et nende laps ei söö mitte kunagi laua taga. Talle pistetakse terve päeva vältel iga kümne minuti tagant mõni õun, kurk, komm või maasikas kätte, veeranditel kordadel võtab ta sealt ühe ampsu, ülejäänud aja jätab lihtsalt kuskile vedelema või määrib mööda mööblit laiali. Mul isiklikult on probleem toidu raiskamisega, mind ajab täiesti hulluks kui õunast võetakse üks amps ja visatakse siis prügikasti. Ja nii kümme korda päevas. Õnneks on meil kanad...

Teiseks häirib mind kui kõik kohad kleepuvad ja diivanil on plekid. Kui laps peab vahetpidamata magusat mahla jooma, sellega ringi jooksma ja lõbu pärast igale poole natuke kallama. Kui vaiba sees on banaani, maasikaid ja muud mõnusat löga.

Kui see laps on siis terve päeva jooksul pidevalt näksinud, aga mitte midagi söönud, pannakse ta õhtul teleka ette üht kindlat multikat vaatama ja surutakse salamisi kiirnuudleid sisse. Sest kiirnuudlid on ainsad, mida ta sööma soostub. Aga sedagi ainult siis kui ta ise kahvlit hoidma ei pea ja õige multikas käib.

Ahjaa, multikad peavad üleüldse pidevalt mängima! Ma tean küll, et lapsesaamisega tuleb paljud oma senised tõekspidamised ja ilusad plaanid maha matta, aga teleka osas tahaks loota, et see tuleb natuke ka vanemate harjumustega kaasa. Nende peres käis telekas katkematult ka siis kui lapsi veel ei olnud, meie ei lülitata seda iga päev sissegi ja niisama taustaks ei mängi kunagi. Ma tõesti ei kujuta ette, et minu kodus võiks ühel hetkel olla 24h päevas ketrav multikaprogramm.

Igal juhul kasvab kogu see poistehunnik - nii meie kui nende omad - koos üles. Täpselt nagu nende isad kasvasid. Ja ma ei kujuta ette, kuidas saaks nii korraldada, et ma lõpuks enda põnne ei peaks kuskil diivani peal kiirnuudlitega söötma, sest lastel on teatavasti tore komme sõprade harjumusi üle võtta. Ja selle teise pere harjumused on ilmselgelt lastele vahvamad kui need, mida mina plaanin juurutada.

Huvitav, kas annab nii teha, et kummaski majas oleks omad reeglid? Minu poolest lidugu kleepuvate-määrivate asjadega mööda nende kodu ringi kui teisele perele niimoodi sobib. Keerulisemaks läheb siis kui sõbrad meie juures on, sest ilmselgelt ei hakka nad söögiaegadel laua taga istuma kui seda mitte kuskil mujal ei nõuta. Ja mismoodi saaks enda oma kartuliputru sööma, samal ajal kui kambajõmmid kommid põses mööda tuba jooksevad ja hiljem kiirnuudleid pistavad. Appi!

Mul pole laps veel käeski, aga juba on stress laes! :)

47 kommentaari:

  1. Igas kodus oma kombed. Meie peres on reeglid kindalt paigas. Syyakse laua taga, telekas on kinni, diivanil istutakse ilma mahla voi banaanita. Viisakad kombed maast madalast sisse harjutatud. Laste sobrad (kah vabakasvatusega perest) teavad et kui meil kylas on siis kehtivad meie maja reeglid. Ja 99% ajast on nad sellega ka ysna ok. Alguses paar korda tuli jah ikka yle korrata et meie vandesonu ei kasuta (!!) ja soogiga ringi ei hulgu. Oligi koik. Elame Langleys ( BC), lapsed 6 ja 8. Edu sulle - hoia oma joont ja kyll koik laabub.

    VastaKustuta
  2. Igal kodul ja inimesel oma reeglid. Ja lapsed teevad ideaalselt vahet, kuidas kellega. Järgmine kord kui tulevad, siis ütleski, et teie kodus nüüdsest söök-jook ainult laua ääres ning telekas ei mängi. Mängigu muude asjadega. Ma ühe oma hoiulapse sain niiviisi sööma, ta võttis ka ampsu ja siis jooksis mängima, pere ajas lusikaga taga. Mina seda jura kaasa teha ei viitsinud. Jooksis ära, tõin tagasi, jooksis uuesti, hoiatasid, et kui kohe tagasi ei tule, siis võtan söögi ära. Võtsingi ja mingit vahepealset näksida ei andnud, alles uus toidukord. 2 päeva ja asi korras. Edaspidi pere imestas, et mismoodi laps minuga sööb laua ääres aga nendega mitte. Ei tea küll miks.
    Jah, sõpradega on sul tõenäoliselt keerulisem jalga maha lüüa aga kange Eesti naine saab kõigega hakkama.

    VastaKustuta
  3. Anonüümne29/11/17 07:37

    IGAÜKS KEHTESTAB OMA KODUS OMA REEGLID!!!!! Tasub meeles pidada ja selkest ka kinni pidada, eriti siis kui laste sõbrad uksest sisse-välja hakkavad käima. Edu!

    VastaKustuta
  4. Anonüümne29/11/17 07:51

    Oleneb ka väga palju et Mattiga oleks teil üks joon kasvatuses juba algusest peale. Kuidas suhted teil nende vabakasvatuse paariga oleneb palju kuidas nemad suhtuvad teie kasvatusse. Natuke jama olukord küll pisut.

    VastaKustuta
  5. Anonüümne29/11/17 08:01

    Annab muidugi teha nii, et igas kodus oma reeglid. Meil kõik naabrilapsed ja sõprade lapsed teavad, et meil süüakse AINULT söögilaua taga. Ei mingeid erandeid. Mulle ei meeldi ka kui diivanile ei saa istuda vaid enne peab sealt küpsisepuru või banaanilöga hakkama koristama. Minu sõbrad ei ole julgenud midagi öelda, sest kohe kui ma näen, et laps hakkab toiduga laua tagant lahkuma, teatan ma selge ja kõva häälega, ilma lapsevanemate reageeringut ootamata, et meil on toidu laua tagant ära viimine keelatud. Mõneti teatab see resoluutne hoiak ka lapsevanematele, et siin kehtivad minu reeglid. Keegi pole vastu vaidlema hakanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. +1
      Kõva hääle ja lihtlausega öeldes taltub iga mudilane. Või kui ei saa aru, siis tuleb emale/isale silma vaadates seesama lause veel kord öelda, siis nagu hoitakse oma võsukesel silm peal.
      Aga jah, osad tuttavad jäid laste sünnipäevale lihtsalt mingil hetkel kutsumata, sest ma ei suutnud kannatada, kuidas suuremad poisid meie tüdrukute peo laiali lammutasid, sest kodanikke vanemaid lihtsalt ei huvitanud...
      Oma kodu reegleid soovitan ma küll hakata kehtestama kohe järgmisest korrast, kui nad külla tulevad, sest iga asi vajab harjumist.
      Kui teie oma laps on kasvanud nii suureks, et juba saab eeldada temalt nt. mänguasjade kokkukorjamist või riiete pesukorvi viimist, siis saabki pere keskis läbi rääkida, et IGAÜKS paneb enda asjad ISE õige koha peale. Kui on pere reegel, siis härrased abikaasad ka täidavad neid :)

      Kustuta
    2. Kusjuures! Väga oluline on veel üks asi. Lihtlaused ja selged juhised töötavad hästi - aga näägutamine, sarkasm ja retoorilised küsimused ei tööta absoluutselt.

      Kustuta
  6. Võiks mõni vabakasvatuse pooldaja ka kommenteerida :D Ennast ajaks ka sellise kasvatuse nägemine täitsa närvi, aga jah õnneks saab oma kodus omad reeglid teha. Siiski kindlasti mingi mõju on ka teistel, kui väga tihedalt läbi käia - ehk kohati peab vb rohkem pingutama, et asi normaalseks jääks :)

    Üks asi aga näiteks, et ise ma üldse telekat ei vaata ja veelgi enam ei mängi mingeid mobiili- v nintendo mänge, kahjuks lapsele ikka kõik need tegevused meeldivad ja päästab vaid konkreetsete reeglite tegemine (v konkreetne keelamine), et miski liiale ei läheks :) Eks see teiste mõju hakkab kiirelt tulema peale ja laps avastab ka kõik need asjad ja see, kas ema näitas teleka eeskuju v mitte lõpuks ei muuda midagi.

    VastaKustuta
  7. Kõigi kommentaaridega nõus!

    Nende seekordse külastuse ajal jäin veel selle üle mõtlema, et huvitav, mis ajast oleks mõistlik "uusi" reegleid kehtestama hakata. Kuna praegu elavad nad veel mandril, siis ülearu tihti külla ei satu, pigem käime meie nende juures. Ja kui siis üle tüki aja paariks päevaks tulevad, tekibki dilemma, et kui jäik reeglitega olla? Ühe nädalavahetusega ju uusi söömisharjumusi ei õpeta. Ja kui meil endal laps käes, on ta esialgu veel nii väike, et ei saa aru, kus ja mida keegi sööb. Aga samas on hiljem juba keerulisem seni kehtinud reegleid ümber teha...

    Muude asjade osas olin oluliselt jäigem. Meie majas ei ole kõik asjad mänguasjad. Jalgadega kitarri peal ei hüpata ja dinosaurusega telekat ei peksta. Puldid ei ole samuti mängimiseks. Keelamisele järgnes muidugi protestikisa, aga lapsed ikka nutavad, see mind suuremat ei häiri. Vanemad on sellised hästi tšillid, nemad lihtsalt ei panegi taolisi olukordi tähele, pigem eeldavad, et asjad lihtsalt lähevadki vahel katki, mis siis ikka. Meil on läbi aegade olnud neid arutelusid, et "teie maja pole lapsekindel". Mina leian, et ei peagi olema, sest meil ei ole lapsi! Ikka lapsevanema enda asi peaks olema hoolitseda selle eest, et võsuke midagi ära ei lõhuks.

    Ma usun, et Matt'iga on meil lastekasvatuses üsna sarnased põhimõtted. Eks näeb kui see laps lõpuks käes on. Keeruliseks teeb olukorra pigem meie omavaheline rollijaotus, sest kuna tema töötab suure osa ajast pikkades vahetustes ja minul on palju vaba aega, siis kodused tööd on kõik minu peal. Ka pisiasjades, näiteks nõud korjan laualt tavaliselt kokku mina ja panen need masinasse, Matt'i poolt põrandale jäetud riided korjan samuti mina üles. Aga lastele tahaks õpetada, et igaüks paneb oma asjad ise ära. Kuidas ma siis seletan, et issi ei pea, aga sina pead? No ei ole see lastekasvatamine lihtne! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne29/11/17 10:49

      Aga miks issi ei pea oma riideid ise üles korjama? See on tõesti ülekohtune, kui laps peab ja isa ei pea sellist elementaarset asja tegema. :)

      Kustuta
    2. Anonüümne29/11/17 11:02

      Eks sõprade laps kasvab ka ajaga mõistlikumaks ;) Hakkab ehk ka hoius käima ning aasta pärast, kui Teie laps sööb laua taga, siis suunad korduvate kindlate sõnadega ka sõprade lapse laua taha sööma (Meie peres/kodus süüakse/tehakse/ollakse nii ja nii). Lapsed on nutikad ning saavad kiiresti aru, mis ja kus lubatud on :)

      Aga enda järelt koristamise saavutamine on märksa keerulisem :D Mul on 7-a, 5-a ja 2,5-a ning hoolimata pidevast meelde tuletamisest/tänitamisest/riidlemisest/meelitamisest ei ole ikka kord majas :D

      Kustuta
    3. Mõnes mõttes olen nõus, et tegelikult peabki igaüks elementaarsed asjad ise ära tegema. Ja noh, päris nii hull see ei ole, et ta nüüd iga kord riided kuskile põrandale poetaks, aga no tuleb siiski ette. Samas on meil ka muud elementaarsed asjad nihkes, enamikes peredes on ilmselt nii, et mõlemad käivad tööl ja mõlemad annavad kodusesse ellu panuse. Meil on Matt'i töö eripära tõttu nii, et tema teeb üsna rutiinselt 60-80 tunniseid töönädalaid ja töövälisest ajast veedab suure osa kodus IT projekte tehes. Mina olen aga haiguslehel ja passin niisama tegevusetult. Rahaline panus on ju ka sellevõrra ülisuurelt nihkes, mina ei pea muretsema ei arvete ega laenude pärast, kõige eest on juba hoolt kantud.

      Alates sellest vanusest kui lapsele peab hakkama enda järelt koristamist õpetama, peame ilmselt mõtlema, kuidas ja millega täpselt eeskuju anda, eks siis ühtteist muutub. Aga kuna Matt'il saab residentuur poole aasta pärast läbi, muutub ka töögraafik oluliselt rahulikumaks. Praegu tundub mulle, et kui ta on kuuendat päeva järjest 12-tunnises vahetuses ja siis hilisõhtul koju jõuab (mõnikord päev otsa söömata, sest polnud aega), oleks ülekohtune nõuda, et ta iga asja enda järelt ära koristaks. Rolli mängib vist ka see, et ma olen juhtumisi natuke koristamise friik ja mulle lihtsalt meeldib seda teha.

      Koduse rollijaotusega on kõige tähtsam see, et mõlemad osapooled tunneks, et asi on aus ja kellelegi pole liiga tehtud. Ja et mõlemad tunnevad, et teine pool hoolitseb nende eest. Meil on selles osas kõik hästi. Eks elu jooksul need rollid natuke ikka muutuvad, aga eks siis olegi näha, et millises suunas.

      Kustuta
  8. Minu meelest see, mida sa kirjeldad, pole mitte vabakasvatus, vaid laiskus :) Me käime ka lapsega sünnist saati igal pool (st külas käime umbes kaks korda aastas, pole eriti seltskondlikud inimesed), aga matkamas, telkimas, rändamas küll. Kolmenädalaselt magas ta meil esimest korda telgis, neljaselt tegime esimese pika, 7000 km automatka. Praegu on tüdruk kuuene ja vägagi arvestatav kaaslane igas tegevuses. Selle näeb lapse pealt üsna varakult ära, kas ta on ringi trippides chill ja rahulik või mitte. Muus osas oleme ühtpidi üsna ranged vanemad - mänguasjad püsivad lapse toas ja süüakse köögis - teistpidi on kodus demokraatia, kus oma arvamust avaldada ja argumenteeritult vastu vaielda on alati lubatud :).

    VastaKustuta
  9. Mäletan, kuidas lapsena sõbra köögis lõunalauda istusime ja mina supi peale nina kirtsutasin, et mina suppi ei söö, aitäh. Nende vanaema vastas mulle aga rahulikult kraanikausi juurest: "Kui meie majas lõunat sööd, siis sööd sama, mida meiegi. Pärast suppi saame magustoitu." Ja kooris aedvilju edasi.

    Ma vaatasin nõutult taldrikut, siis vaatasin otsa sõbrale (kes koos vennaga vaikselt seda suppi sõi), ohkasin ja... tõstsin lusika üles ja sõin. Ega ta maitsev ei olnud, aga õnneks teda palju ette ei pandud, nii et lõpetasin kausi ära ja siis saime magustoitu.

    Sõprade juures olid mängimisel muud reeglid, kui enda kodus. Vaidlema kah ei hakanud, sest täiskasvanud tegid ju reeglid ja too reegel tundus kõigile nagu enesestmõistetav, nii et õppisin isegi seda austama ja järgima...

    VastaKustuta
  10. Kasvatus ja kombed on üks asi, aga väga oluline on ka see, milline on laps. Eelkõige ei räägi ma kasvatamatusest vaid sellest, et mõni laps vajab rutiini ja mõni mitte nii väga. Minul on kaks last, kes ei ole peaaegu KUNAGI väsimusest ise magama jäänud. Kõik need imelised pildid potil, söögilauas jne magavatest lastest ei ole meil lihtsalt võimalik. Isegi voodis ei jää naljalt enne kui tuled on kustutatud - lapsed on megaväsinud ja unejutt on pikk, aga ikka kannatavad lõpuni ja magavad siis kui öeldakse, et nüüd head ööd ja magage hästi. Sama on söömisega - ma tean, et umbes 2,5- 3 tunni tagant tuleks korralikult süüa, sest selline vabagraafikus söömine lõppeb fiaskoga ning lapsed lihtsalt ei kannata tühja kõhtu välja. Ja ma olen näinud ka selliseid lapsi, kes rahus võivad kulgeda pool päeva ilma söögita ning nendega ei juhtu midagi ja söövadki siis kui keegi lõpuks aega saab anda või küsivadki ise. No ei saa mina sellist asja lubada - hullumajapuhvet oleks kohe kohal. Võib see kõik olla muidugi kaudselt tingitud sellest, et mulle endale meeldib rutiin ja plaanist kinni pidamine ja kindel päevaplaan ning see lihtsalt on kuidagi lastesse sisse kasvanud. Igatahes kui me kõik sellised oleme, siis seda keerulisem on mõni päev olude sunnil vabalt võtta ja rezhiimist väljuda. Iseenesest selle erandi kannatavad ju kõik välja (a la kui on külalised ja laseme neil nii kaua üleval olla kui tahavad ja süüa mida hing ihkab), aga järgmisel päeval pea alati kahetsen kui kõik on väsinud (ärkavad ju ikka oma rezhiimi järgi) ja halvas tujus ning virilad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne29/11/17 14:19

      Oi kui nous ma olen. Koik soltub mis iseloomu ja olemisega laps sunnib.

      Kustuta
    2. Mina olen ka nõus! Lapsed on väga erinevad.

      Kustuta
  11. Anonüümne29/11/17 12:40

    Täitsa soovitan selle söömise ja vabakasvatuse teema juurde lugeda raamatut "Prantsuse lastetuba", https://www.amazon.com/Bringing-Up-B%C3%A9b%C3%A9-Discovers-Parenting/dp/1594203334 . Tegu pole päris kasvatusalase raamatuga, pigem sinna ilukirjanduse kanti, kuid ma sain küll mitmeid häid mõtteid, mida järgmise lapse puhul silmas pidada.

    VastaKustuta
  12. Hakka peegli ja/või Matt-i ees harjutama järgmisi lauseid:
    1. Kullake, meie majas voodi peal ei hüpata
    2. Sõbrake, meie majas süüakse laua taga istudes
    3. Kallis laps, see on minu telefon/arvuti, sellega mängin ainult mina
    4. Ole hea, vii oma poolik õun laua peale.
    5. Ma väsisin sellest lärmist ära, paneme nüüd televiisori kinni.

    Jne.
    Aga igas muus mõttes tuleb teil oma sõpradega rääkida, sest kleepuv diivan ja igal pool vedelevad toidujäänused ei ole meeldivad ka juhul, kui teil endal lapsi ei ole. Kanadas on vist rääkimine täiesti aktsepteeritav viis Olukordi lahendada?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Televiisori osas ütlesin ma kohe, et mina ei viitsi päev otsa multikaid vaadata, nii et andku lapsele siis telefon kätte kui ta just peab neid kogu aeg vaatama. Ja toidu osas tuletasin ka pidevalt meelde, et hoidku silma peal. Aga see on esialgu rohkem nagu vanemate kasvatamine. Laps on esialgu veel nii väike, et kahe päevaga ei jää veel uued kombed külge. Eks siis kui nad saarele on kolinud ja mitu korda nädalas hakkavad külas käima, tuleb natuke kindlamalt jalg maha panna ja hakata regulaarselt lapselt üht-teist nõudma, et ta reeglitega harjuks.

      Kustuta
  13. "Ka pisiasjades, näiteks nõud korjan laualt tavaliselt kokku mina ja panen need masinasse, Matt'i poolt põrandale jäetud riided korjan samuti mina üles. Aga lastele tahaks õpetada, et igaüks paneb oma asjad ise ära. Kuidas ma siis seletan, et issi ei pea, aga sina pead? No ei ole see lastekasvatamine lihtne! :)"
    - haa, küsi, mida Matt ise asjast arvab - kas tema on oma lastele oluline eeskuju või ei ole. Mida ta vastab?

    Ja üldse. Oleneb, kuidas sul lapsega veab, ent kui ta on tähelepanunõudlik laps, siis sul ei jää pärast lapse sündi enam aegagi Matt-i särkide korjamiseks - ja poleks ka õiglane seda eeldada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaata ülespoole, ma seal juba kellelegi selgitasin, mismoodi ja miks meil rollid toimivad.

      Kustuta
    2. Natuke suurematele lastele annab tegelikult päris edukalt selgitada tööjaotuse tähtsust ja natuke väiksemate lastega tuleb koristamisi niikuinii esialgu mänguliselt koos teha. Nii et teil on kõik korras.

      Ekraaniaja piiramiseks on olemas ka nutilahendusi, ma ei tea, mis riistapuu teil Netflixi telekasse annab, aga võib-olla on sellel riistpuul funktsioon, mis lastekanalid kindlast kellaajast kinni paneb - või kui veel ei ole seda funktsiooni, siis küll varsti tuleb. Arvutiga ei anna vaielda ka.
      Ise kasutan Microsofti kontopere funktsiooni ja Screentime-i ja see on palju mõnusam, kui kella kukkumise peale teismelisega kauplema hakata. Isegi kui teismeline hakkab aega juurde kauplema, on endal palju lihtsam selle peale ei öelda. Selleni on teil muidugi palju aastaid minna.

      Kustuta
  14. Kõige olulisem jah on, et teil Mattiga oleks samad põhimõtted ja arusaamad. Ja võõrastele (külalistele) on vägagi OK selgitada, et teie kodus kohtivad teie reeglid ja nii on.
    Meie 4-aastane on harjunud, et süüakse-juuakse köögis laua taga, mänguasjad korjatakse õhtul kokku ja multikaid näeb multikate ajal. Ja ka külas olles istub ta söömise ajal ilusti laua taga, isegi kui pererahva lapsed vahukoorekoogiga diivanil hüppavad. Ja kui multikaaeg läbi saab siis palub mul teleka teisele kanalile panna kuna tema saated said ju otsa. Ehk siis harjumise ja harjutamise asi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siin on nii õudne, et Netflixis ei saa multikad kunagi otsa. Üks saab läbi ja automaatselt algab järgmine osa. Vanasti oli lastega hea lihtne, tuligi see 10 min õhtune multikas ja kui see sai läbi, läks edasi igav täiskasvanute programm, mida ükski laps nagunii vaadata ei viitsinud.

      Aga jah, oma lapsele tahaks samasugused harjumused sisse kodeerida nagu sinu lapsel on.

      Matt'iga on meil üsna samad põhimõtted. Tema jaoks on näiteks laua taga söömine isegi tähtsam kui mulle, ta naljalt kuskil mujal ei söö. Ja ta ei talu kui purud kukuvad maha, iga kord kui keegi oma võileiva või kreekerid kuskil laua peale või kapile poetab, toob taldriku neile. Ja voodis söömine ei tule üldse kõne alla, sest noh - purud! Mulle tegelikult meeldib vahel hommikust voodis süüa, aga ma ei tee seda kunagi siis kui tema kodus on. Ja ei söö purusid ajavaid asju voodis, vaid istun oma pudrukausi ja arvutiga. Mõnikord on nii mõnus ju! :)

      Kustuta
  15. Õnneks ei tule selle kõigega korraga silmitsi seista. Ja nõustun ka sellega, et lapsed on erinevad ja seda, mis reeglite järgi reaalselt elama hakatakse selgub alles aja jooksul. Ja tuleb ka arvestada sellega, et ema on ka inimene ja vahel lihtsalt ei õnnestu kõik nii nagu reeglid ette näevad.

    VastaKustuta
  16. Lugesin Su sissekannet ja saan hästi aru, mida Sa mõtled! Kui endal pole veel peres lapsi, siis ilmselt näedki neid asju teisiti, aga minu arust on see igati mõistetav. Ma saan rääkida küll ainult enda eest aga tõepoolest sellises olukorras ma tõesti näengi seda, et see lapseke jookseb mööda tuba maasikas käes ringi ja ma ei suuda kuulata enam ühtegi sõna mida tema ema mulle öelda üritab, sest kogu mu tähelepanu on heledal mööblil/vaibal ja nendel maasikatel seal peos. Sellised olukorrad on äärmiselt ebamugavad ja oleme konkreetses olukorras ise olnud. Kahjuks ma ei suutnud ise vanematele midagi öelda, kuid Kaspari närv sai enne otsa ja siiski ütles ja üsna konkreetselt. Ma isegi ei tea, milline lähenemine siin kõige õigem oleks aga kui tegemist on ikka Sinu kodu ja varaga, siis ilmselt oleks mõistlik siiski midagi öelda.

    Ma ei ole küll vabakasvatuses spetsialist aga pigem tundub see on nagu moetermin, mida mõned vanemad kasutavad, et pugeda laiskuse taha. Kuidas teisti mõista seda igapäevast nuudlite asja või korralike einete puudumist terve päeva vältel? Kas vabakasvatust harrastavad vanemad ei poolda tervislikku toitumist?

    Lisaks, kui nad kolivad teile oluliselt lähemale, siis on tõenäoline, et nad enam terveks nädalavahetuseks külla ei jää ja sõidavad õhtul oma koju tagasi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üks teine sõber arvas, et on hea mõte lasta kaheaastasel ise tomatisuppi süüa, et las harjutab. Meil on helehallid toolid, sellise kangakattega, mis maha ei käi. Seda tomatit oli nii siin kui seal lõpuks. Ma ei jõudnud kohe jaole.

      Ja lastega sõprade klassika on see, et lastakse lapsel ilma mähkmeta olla. Ma saan aru, et õhuvannid on olulised ja sellest saan ka aru, et meil on tõesti väga mõnus pehme vaip, mille peal see püksata laps mängida saab, aga mulle tõesti ei meeldi kui vaiba peale pissitakse! Nii et mähkmed palun ma tavaliselt väga käbedalt jalga tagasi panna. Minu jaoks ei ole okei vabandus, et mis see väike piss teeb, see isegi ei haise. Omas kodus võib lasta lapsel vaip täis kuseda, külas olles ei ole see okei, ma leian.

      Kustuta
    2. Appi kui hea :D Ma saan Sinust 110% aru, oleme samas paadis, meil on samamoodi heledad tekstiilikattega toolid, mis maha ei käi ja hele pehme vaip. Kui me need toolid ostsime, siis mu sugulane (kellel on väikesed lapsed) ütles esimese asjana kui neid nägi: "Kohe näha, et lapsi majas pole." Eks see mööblivalik on kindlasti tingitud sellest, millega pead igapäevaselt arvestama (nt tomatisupp toolil vms) ja millega mitte.

      Anu, Sa saad oma beebiga tulevikus käia "õhuvanne võtmas" nende samade sõprade juures, kes seda Sinu vaibalgi on oma mudilastega teinud :)

      Kustuta
    3. Anonüümne1/12/17 15:34

      Üldiselt see tekstiilkate toidulaua ümbruses väikeste lastega elamises teeb küll elu kordades keerulisemaks, ma ka algul kaunistasin toolid äravõetavate interjööriga sobituvate patjadega. Nüüd kuus aastat hiljem ei mäletagi enam, kuhu need padjad sai topitud, üks hetk väsid sellest pidevast lapse karjatamisest ära, tahaks vahepeal ise ka korraks kohvi nautida, mitte iga lapse ampsu jälgida. Ja ega see jälgimine tulemust ei anna, kaheksajalga on kahe käega väga raske kinni hoida ja samal ajal süüa pakkuda. Enda laps mul on ka külas pahandust teinud, sest väga raske on korraga keskenduda lõõgastunult jutu ajamisele ja pidevale jälgimisele, kuidas laps laua taga sööb. Püüad vaadata küll, et laps midagi ei rikuks aga lõpuks piirad külaskäigud nendesse kodudesse, kus on lapsega lihtsam käia, nii, et suudad pidevalt pinges olemise asemel ka korraks külaskäigust rõõmu tunda.

      Ega lapsed ja tekstiil ei sobi ka kooli ajal kuigi hästi kokku. Ma just viisin lapse sõbranna koju, kes unustas: "Ups, ma panin pooleldi söödud lahtise jogurtitopsi koolikoti küljetaskusse", mis tähendas et jogurt oli mööda autoistet laiali ja polstri vahele hõõrutud...

      Kustuta
    4. Ega need heledad toolid ja heledad diivanid meie oma lastega ka hästi kokku ei lähe, aga lapsed ei olnud kolimise ja asjade ostmise hetkel nii päevakorraliselt plaanis veel.

      Kustuta
  17. Vabakasvatus on väga keeruline kasvatusviis, vabakasvatus ei ole kasvatamatus. Ma ise ei tea ühtegi inimest, kes vabakasvatust praktiseeriks, aga tean mitmeid, kes lihtsalt ei kasvata oma lapsi.

    See on uskumatu, kuidas lastega peredel kipub meelest minema aeg, kui neil endil veel lapsi polnud ja kodu ei olnud lapsekindel. Ei pidanudki olema ju? Ja kui pisikesed lapsed külla tulid, siis ju ikka eeldati, et mitte koduomanikud ei hakka elamist lapsekindlaks kohe tegema, vaid lapsevanemad ikka hoiavad oma võsukesel silma peal.

    TV - mul kaks lasteaialast, kes ka ikka multikaid armastavad. Aga (ilmselt kasvasid ise) nii tublid, et kui ma ütlen, et kumbki valib 1 või 2, siis nii ongi. Pärast seda panevad ise TV kinni ja tegelevad muude asjadega. (Vaatavad tavaliselt ETV2 järelvaatamisest multikaid, kus saab lõputult valida, aga mille sisu on meie poolt heaks kiidetud :D )

    Vaibale pissimine - niiii hea, et meil on põrandad soojad ja saime väiksema potitreeningu ajal viimsegi vaiba kuskile mujale viia - ehk isegi kodusele vaibale ei tahtnud lapse pissi, päris inetu oleks olnud külas lasta lapsel vaibale pissida :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidugi on see rohkem laiskus kui vabakasvatus, ma püüdsin lihtsalt kuidagi ilusamalt öelda :)

      Neil on veel mitmeid harjumusi, mida mina kõrvaltvaatajana valeks pean. Näiteks lapsele ei meeldi mähkmevahetus, röögib ja rabeleb. Vanemad poevad või nahast välja ja kogu vahetuse aja käib suur lubamine, et pärast saab kommi ja seda ja teist. Mis mõttes? Kui laps oskab täislausetega rääkima, peab ta ka sellest aru saama, et mähkmevahetus on lihtsalt selle tulemus, et ta potil ei käi. Poti osa on muidugi vanemate viga, laps päris iseenesest seal ju käima ei hakka. Aga mina selle eest kommi ei annaks kui nii suur ja asjalik laps püksi kakab ja mina seda suure sõja saatel rookima pean.

      Ja teine asi on järjepidevuse puudumine - hakatakse välja minema, võetakse telefon multikaga käest ära. Laps hakkab karjuma. Siis öeldakse, et saad telefoni korraks tagasi kui ilusti palud. Laps röögib edasi, ei palu. Ja telefon antakse tagasi. Viis minutit hiljem kui kõik on valmis ja väljaminek päriselt käes, tuleb telefon jälle ära võtta ja karjumine algab uuesti.

      Kustuta
    2. Ja kõik, mida laps sellest õpib, on see et kisaga saab kõike. Kurb! Just see, et praegu on ta jah kahene, aga ega ta lõputult kahene ei ole. Ikka väga keeruliseks võib minna selliselt.

      Aa üks asi, mida mõned võõrad meie perest ei mõista, aga mis meile jube hästi sobib: ma hoiatan lapsi, ette, kui midagi varsti juhtub: 10 minuti pärast on uneaeg, 15minuti pärast läheme külast ära jne. Kui olid väiksemad, siis tuletasin paar korda meelde, a la nüüd on 5 minuti pärast uneaeg, nüüd 1 minuti pärast uneaeg. Nüüd reeglina umbes 5minutit enne tuletan uuesti meelde, et kohekohe.
      Ja suurem osa nö ebameeldivaid asju lähevad meil valutult. Loomulikult mitte alati, aga reeglina siiski. Väga hästi toimiv asi! Alustasin umbes siis, kui suurem laps oli 1,5 või nii, ta ilmselt siis veel aru ei saanud midagi, aga mul ei tekkinud küsimust, et millal alustada.

      Kustuta
    3. Jaa, ma hakkan ka ette hoiatama, mul on see viimasest viiest autistidega töötatud aastast nii sisse jäänud, et teisiti vist enam ei oskakski. Samuti see, et nõudmised peavad selged olema, laps peab teadma, et kui on aeg telefon ära anda, siis selle ära andma ka peab. Kui see pooltel kordadel lambist tagasi antakse, siis karjubki ju iga kord, sest mine tea, äkki läheb õnneks.

      Kustuta
    4. Mu arust on ka hea lapsele anda ette hoiatusi, et ta seeläbi õpiks ise õigeid otsuseid tegema ka. Üldse, mu kasvatusmeetod on see, et püüan oma last kohelda kui inimest, mitte väikest orja, kes peab mu käske täitma. Austuse ja lugupidamisega siis.
      Aga tahtsin veel öelda, et klientidest lastega on kindlasti lihtsam oma põhimõtteid rakendada, oma laps oskab ikka kenasti emotsioonidega mängida :) Lisaks on lapsed nagu loomad - tunnevad igasuguse ebakindluse sinus. Ehk siis, kui sa pole oma otsuses/korralduses/vms 100% ise kindel, püüab laps seda igal moel ka vältida. Aga muidugi - palju oleneb lapse iseloomust. Nad ikka sünnivad kohe isiksuseks:)

      Kustuta
    5. Anonüümne5/12/17 08:33

      Mina ka hoiatan ette - väga hea meetod. Õnneks keegi pole veel kummaliselt vaadanud :p

      Aga potitamine - jäta meelde ja kunagi huviga loe enda kommentaari uuesti :D Enda kolme lapsega olen jõudnud isiklikule veendumusele, et laps hakkab potil käima siis, kui ta on selleks valmis. Kõik varasem on vanemate suur võimlemine ja enda närvi ajamine. Eks see mõiste "potil käimine" on ka erinev aga minu jaoks tähendab see seda, et laps ütleb/läheb ise potile, mitte mina ei pea teda sinna pidevalt panema ja mõnikord juhtub see õigel ajal :) Kõik minu lapsed on hakanud potil käima ca 2-2,5-aastaselt ning siis ongi hakanud käima s.t. paari päeva jooksul olen saanud ära jätta ka öise mähkme ning õnnetusi on juhtunud üksikud korrad.

      Arvan ka, et liiga varajase sundimisega on lihtne lapsele stress tekitada ning lõpuks laps ei julgegi potile minna.

      Kustuta
    6. Kanadas ei ole eriti tavaks lapsi potile harjutada, pole üldse haruldane, et ka nelja-aastane veel mähkmetes ringi kõnnib. Sellega olen nõus, et igal lapsel tuleb potilkäimine omal ajal, aga harjutama hakkaks ma oma last vähehaaval ikkagi. Ja päris kindlasti ei lubaks ma täislausetega rääkivale lapsele mähkmevahetuse eest kommi, selles vanuses tuleks preemia kõne alla pigem siis kui see kaka potti tekib.

      Kustuta
    7. Mina harjutasin mõlemad oma lapsed aasta- pooleteiseselt potil käima ja minu meelest on see täiesti tehtav. Kui hiljem mõnikord püksi juhtus, siis see oligi juhus, äpardus, mitte süsteem.
      Mul on meie planeedist kahju lihtsalt kogu selle kilemähkmete kuhja all.

      Kustuta
    8. Ma kuskilt lugesin, et mähe laguneb looduses umbes 40 aastat! Jõhker! See laps, kes neid mähkmeid kasutas, on selle aja peale vanavanem kui mähe lõpuks ära laguneb... Aga ma ei viitsi pestavate ka jamada :(

      Kustuta
  18. See on väga hea, kui vanemad lasevad kaheaastasel ise süüa, sest ega muidu ju ta oskust ei omanda. Ja õhuvannid pepule on ka väga head. Aga need mõlemad asjad sobivad teostamiseks suurepäraselt oma kodus, mitte külas olles. Ja nii võib ka rahulikult öelda.
    Lastele, kusjuures, on alati kerge selgeks teha, et siin on meie kodu ja meie reeglid. Nemad võtavad seda loomulikuna. Lapsevanematele sama asja selgekstegemine on juba peenem kunst jah. No see lause vanast koerast ja trikkidest. Aga rahulikult, viisakalt ja eelkõige väga-väga järjekindlalt oma asja ajades, on ka nemad suutelised üldiselt kohanema - või siis hakkavad harvem teie juures käima.
    Ja pihta tasub hakata pigem varem kui hiljem. Just selle lapsevanemate treenimise mõttes. Sest mida enam nad harjuvad ära sellega, et teie juures on ka kõik lubatud, siis seda kauem võtab ümbertreenimine aega.

    VastaKustuta
  19. No mul endal on neli kuni seitsme aastast last ja tuba peaks ju lastekindel olema, aga selliste külaliste kirjeldus ajab isegi mul naha üle kere kihelema. Jube keeruline olukord, kui sellises asjas enda ja sõprade nägemus ei klapi. Oiii, ma vihkan igasugu puru voodis. Aga hetkel olen paratamatusega leppinud (lapsed voodis küll söömas ei käi, aga kuna elamine on väike, siis seal mängimist neile keelata oleks liiga piirav), koguaeg on mingi liiv küljeall. Mina ka enne laste saamist imetlesin kõigi neid vanemaid, kes ei lasknud lastel enda tegutsemist ja harjumusi piirata. Aga ise emaks saades ei ole ma üldse seda tüüpi.

    Ma seda 10 min tagant söömist ei kujuta juba sellepärast ette, et mis nende laste hammastest siis saab. Hambaarstid ju ütlevad, et kahe söömise vahel peaks olema vähemalt 3 tundi, siis suudavad hambad taastuda.

    VastaKustuta
  20. Muideks, üks Uus-Meremaa pere kirjeldab oma blogis, miks nemad oma lapsi "vabakasvatavad" mõnes mõttes. http://lulastic.co.uk/parenting/home-no-rules-six-things-instead/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Neil on väga head põhimõtted!

      Kustuta
    2. Anonüümne30/11/17 23:52

      Kuidas 2 aastane laps aru saab et 15 min pärast peab midagi tegems? Enda lastest ei osanud keegi veel kella vaadata? Lihtsalt huvitav kuidas te enda lapsele selgeks teete selles eas või isegi vanemas kui kella ei osata vaadata? Panete kella helisema? Või ütlete ise et nüüd on 15 min möödas? Laps ju ise aega ei taju selles vanuses.

      Kustuta
    3. Alguses ei saagi aru, aga ajapikku hakkab tajuma. Mõne asja õpetamine lapsele võib vabalt võtta 6 kuud, kasvõi aasta, enne kui tunned, et ta saab aru. Aga see ei tähenda, et ei peaks varakult harjutama hakkama.
      Selle 15 min hoiatuse mõte on pigem eelhäälestus lapsele, et ta paneks vaimu valmis.

      Kustuta
  21. Ma ei lugenud küll kõiki kommentaare läbi, mis siia kirjutatud, kuid..
    ...igas pered ikka omad reeglid ja teise kasvatama minna ei saa ( mitte et sa seda tahtnud oleksid :) )
    Aga ainuke variant ongi see, kui teed selgeks, et teie kodus on teie reeglid ja mööda maja jookide ja söökidega ringi ei joosta ja multikaid ei vaadata.
    Kusjuures meil endil ka kodus pigem vabakasvatus ( laiskus):) , kuid külas olles austame teise pere reegleid!!!

    VastaKustuta