Probleem on selles, et rasedusdiabeet kujutab sündimata lapsele päris tõsist ohtu ja seetõttu on eriti oluline kindlaks teha, kes need vähesed on, kel tuleks oma toitumist jälgida ja hullemal juhul tablette süüa või süstima hakata.
Sellist tüüpi diabeeti põhjustavad rasedushormoonid, mis mõjutavad pankrease tööd sel määral, et see ei suuda piisavalt insuliini toota. Insuliin reguleerib aga veresuhkru taset ja kui seda ei ole piisavalt, lähebki suhkrutase liiga kõrgeks. Need hormoonid hakkavad insuliinitalitlust mõjutama alles 24nda nädala paiku, seetõttu pole varem mõtet testida.
Rase ise ei tunne enamasti midagi (v.a. juhul kui diabeedi tulemusel tekib rasedustoksikoos), aga lootele mõjub see igal juhul. Temani jõuab liigne glükoos, mida ema verest pole suudetud ära korjata ning see talletatakse rasvana. Need beebid kasvavad liiga suureks, jäävad sünnitusteedesse kinni ja võivad saada sünnitrauma. Loote pankreas hakkab suuremas koguses insuliini tootma, et liigse suhkruga toime tulla, aga kui nad ema seest välja tulevad ja veri enam magus ei ole, tõmbab see liigne insuliin nende veresuhkru äärmiselt madalaks, mis lisaks muudele riskidele kujutab ohtu nende elule.
Vahel kipuvad nad liiga vara sündima ja neil on hingamisraskused, vahel krambid. Hilisemas elus on neil lastel suurem risk rasvumiseks ja teise tüübi diabeedi tekkeks. Nii et tegelikult ei olegi nii väga ülereageerimine, et nende 3-9% rasedusdiabeetikute leidmiseks siin kõiki testitakse.
Arst ütles kohe, et mina olen õnneks väga madala riskiga, aga noh, teeme ikka ära. Seda testi on kolmes variandis: ühe-, kahe- ja kolmetunnine. Andis mulle saatekirja sellele kõige lihtsamale. Jood pudelitäie külma suhkrujooki ja tunni aja pärast võetakse veenist verd. Vsjoo.
Ma ausalt öeldes kartsin, et see jook on jube rõve, aga ei olnud üldse nii hull! Esimene pool läks täitsa ludinal sisse, viimane osa natuke aeglasemalt, sest siis hakkas vist kohale jõudma, et liiga magus ja kunstlik on. Viie minutiga pidi joodud saama.
Pärastlõunaks olid tulemused ilusti netis üleval ja saate aru - minu suhkrunäit oligi normist veidi kõrgemal! Seda ma ausalt öeldes küll ei oodanud. Matt rahustas, et tunnine test on kõige ebatäpsem. Arst helistas ka kohe ja ütles, et saadab mu igaks juhuks kahetunnisele - vaatame, mis juhtub. Ärgu ma muretsegu.
Läksin siis täna uuesti kohale. Laborineiud ajasid silmad suureks, et mis sa siin teed? Ütlesin, et mulle hakkas see jook ja nõeltega torkimine hirmsasti meeldima ja mul polnud päikeselise reedega midagi muud tarka peale hakata.
Kahetunnine test on põhjalikum. Eelmisest õhtust saadik ei tohi süüa-juua ja alustuseks võetakse ampullitäis verd. Kohe pärast seda tuleb pudelitäis läilat apelsinijooki alla saada, siis tund aega oodata, mil võetakse veel üks ampullitäis verd. Seejärel tagasi ooteruumi, veel tund aega passimist ja siis kolmas ampullitäis verd. Vahepeal kuskile ära minna ei tohi, peab rahulikult istuma. So much fun!
Ah, ei olnud midagi hullu, ma niisama nats virisen. Tulin koju, sõin igaks juhuks jäätist (sest võib-olla homsest enam ei tohi) ja jäin tulemusi ootama. Ei läinudki kaua kui selgus, et... mul ONGI rasedusdiabeet! Mahtusin kenasti selle 3-9% väljavalitute sekka!
Ainult üks kolmest näidust oli veidi üle normi, aga sellest piisab, et diagnoos panna. Kõigist halbadest variantidest on minu oma kõige vähem halb, sest näit saanuks ka väga palju kõrgem olla, aga midagi rõõmustavat selles siiski ei ole. Fakt on see, et minu keha ei suuda hetkel vajalikul määral insuliini toota ja seetõttu pean ma kuni raseduse lõpuni väga korralikult jälgima, mida suhu pistan.
Hea uudis on see, et kui suudan korralikult toitumist jälgida ja regulaarselt liigun, ei pruugi lapsele ega mulle endale üldse mingeid negatiivseid tagajärgi olla. Lihtsalt väike ehmatus ja meeldetuletus, et kõiki Halloween'i komme ei pea korraga nahka pistma.
Muuseas, meil oli kuni eilseni põhimõtteliselt suvi. Natuke naljakas oli novembrikuus peenrast saialilli vaasi korjata ja pluusiväel ringi lehvida. Aga siis hakkas korraga lund sadama, temperatuur kukkus 10 kraadi allapoole ja oligi talv käes. Üleöö. Kõrvitsa söötsin kanadele, et siis saab Halloween'i jalust ära ja võib jõuludega alustada. Piparkoogivabade jõuludega siis sedapuhku.
Muide, hea uudis on see, et 90% juhtudest läheb rasedusdiabeet pärast lapse sündi lihtsalt ise ära. Aga mismoodi minusugune maiasmokk järgnevad kolm kuud ilma suhkruta üle elab, ma küll ei tea!
Mul sõbrannal oli ka see rõõm olla nende väljavalitute seas, kusjuures näidud olid väääga vähe üle lubatu. Aga järgnes karm toitumisejärgimine ja igapäevane veresuhkru mõõtmine (6x päevas). Ta on suuuur maiasmokk. Aga sai hakkama, ütles et miski muu kui laps ei oleks teda nii motiveerinud! Seega, sa saad ka hakkama :)
VastaKustutaMa ei tea, miks ma üldse siia tulen midagi ütlema, sest sul on ju Matt abikaasa ja oled arstide kontrolli all ilusti. Sul ei ole vaja, et ma omi kogemusi jagaks.
VastaKustutaAga teisalt... kohe kui ma näen, et kellelgi on rasedusdiabeet, mul tuleb enda kogemus meelde. Ja olgugi, et sellest on nüüd 6 aastat möödas, kui ma esimest korda sünnitasin... s*tt tunne tuleb ikkagi meelde.
Mul oli rasedusdiabeet kaks korda. Teise lapsega sain ta ametliku diagnoosina - glükoositaluvuse test tuli nii kõrge, et 20-ndast nädalast alates sõin väga piiratult süsivesikuid (LCHF söök sobib paremini), pärast iga söögikorda testisin verd, raseduse lõpus võtsin Metmorfini-nimelist ravimit ja lapse kontrollimiseks tehti iga 3 nädala tagant ultraheli. Laps sündis igati terve ja sünnitus läks hästi.
Valus kogemus on aga see, et... esimese lapsega mul oli arvatavasti ka rasedusdiabeet, aga jälile me talle ei saanud. Ainult tagantjärele-tarkusena panime lapse terviseprobleeme nagu puslet kokku, et lõpuks järeldusele jõuda, et... kurat, diabeet oli vist.
Minu laps sündis vara, ja väga alakaalulisena. Kuigi suurem osa lapsi kasvab rasedusdiabeedi tulemusena liiga suureks, siis väike grupp (mäletamist mööda ca 7%?) on hoopis vastupidi: nendeni ei jõua piisavalt toitaineid, ja nad jäävad liiga väikeseks. Suhkrutase kahjustab platsentat ja nabanööri, nii et veri ei liigu neist korralikult läbi.
Minu puhul platsenta hakkas lihtsalt "vett lekkima" - kuskile tuli pragu sisse ja vesi jooksis välja, kuigi laps polnud veel sündimiseks valmis.
Kohe, kui laps sündis, läks ta suhkrutase ohtlikult madalaks. Kuna ema kõhus olles ta tootis pidevalt insuliini, et suhkru vastu võidelda, siis nabanööri katki lõigates (mille tulemusena ema suhkrutase enam lapseni ei jõudnud) lõi lapse insuliin veresuhkru äkki, põmaki!, alla ja laps sai kahjulikult madala suhkrutaseme.
Mina seda, samal ajal, aga ei teadnud. Mina teadsin lihtsalt seda, et 37. nädalat tulid veed ära, aga sünnitus pihta ei hakkanud. Arstid kutsusid sünnituse kunstlikult esile, aga sünnitus oli vaevaline ning järgmisel päeval võeti laps erakorralise keisriga välja, sest sa süda ei pidanud enam nii pikale sünnitusele vastu. Kohe, kui ta minust välja võeti, kontrolliti ta veresuhkru taset ja see oli väga madal.
Ja alles siis, kui mul järgmise lapsega, 3 aastat hiljem, rasedusdiabeet oli, saime me äkki aru, et... esimese lapsega oli ka olnud, arvatavasti. See seletas väga hästi, miks laps oli nii väike, miks platsenta oli nii kahjustatud, miks lapse veresuhkur nii madal oli ja, kahjuks, ka seda, miks lapsel pikemas plaanis terviseprobleemid hakkasid tekkima - neid me uurisime samuti umbes samal ajal, kui ma teist korda rase olin, nii et umbes samal ajal jõudis kogu see info ühte kohta kokku.
Ja miks ma seda lugu üldse jagan? Ma ei tea. Vist seepärast, et... valus on tegelt, siiamaani. Kuna ma EI TEADNUD, et mul rasedusdiabeet oli, siis ma ei tohiks väga karm olla enda vastu - aga teisalt, iga kord kui ma lapsega arsti juures käin meie praeguste terviseprobleemide tõttu, mul tuleb meelde, et kõik see sai alguse minu kõhu sees. Mu laps sai viga minu kõhu sees, samal ajal kui mina rahulikult võileibu sõin, ja sokolaade, ja kooke.
Mul on hea meel, et teise lapsega rasedusdiabeet avastati ning me seda nii hea kontrolli all hoidsime - mul on lihtsalt kahju, et... esimesega ei saanud :(
Minu meelest just tore, et sa jagad oma kogemust! Sest praegu on mul selline tunne, et mitte kellelgi teisel ju ei ole ja mul on - nii ebaõiglane. Ja ma tean küll, et ei põhjustanud seda ise, see on lihtsalt miski, mis võib raseduse ajal tulla, aga hirm on jäiga menüü ees, kurb on, et ei saa enam ühtegi maiustust süüa, kardan, et mingil hetkel võib vaja minna, et pidevalt endal veresuhkrut peaksin kontrollima ja mitu korda päevas näppe torkima. Eks ma saan hakkama, mida iganes vaja teha, aga lihtsalt nii ebaõiglane tundub!
KustutaJa samas on mul väga hea meel, et see avastati, sest nagu sa ütlesid, veel hirmsam kui see on ja sa ise ei teagi. Kusjuures me rasedate grupis millalgi arutasime, et kuidas seda testi tehakse ja mis maitsega suhkrujook on jne. Ja kui üks arstidest mainis, et ämmaemand jah, annab valida, kas tahad teha, aga arst saadab su igal juhul, siis ma korra mõtlesin, et natuke liiga jäik on see süsteem. Nii paljud peavad täitsa ilmaasjata seda asja jooma. Aga nii hea, et mul valikut ei olnud ja ikkagi avastati!
Keegi just hiljuti rääkis, et tema küll ei lähe testi tegema, hoiab lihtsalt ise toitumist kontrolli all. Ma tegelikult ei usu, et niimoodi ise toimetades kõige parema tulemuse saab. Siis jääb ikka see tunne, et ahh, võtan ühe küpsise veel ja mis see makaron ikka nii väga teeb, eks homme söön rohkem salatit. Aga kui diagnoos on olemas, ei julge niimoodi mängida, sest iga kord kui suhkrutase liiga kõrgeks läheb, jõuab see ju lapseni ka!
See diagnoos ei tähenda tingimata makaronide lõppu :)
KustutaInsuliini-resistensus on kõige suurem hommikuti. Mina näiteks sõin hommikusöögiks tavaliselt kaks keedumuna ja ühe porgandi (näiteks riivituna, oliiviõliga), sest süsivesikud - näiteks pool viilu saia juustuga, või pool taldrikut kaerahelbeputru ilma suhkruta, või tomat - tegid veresuhkru liiga kõrgeks. Pooleteise tunni pärast sain uuesti süüa, näiteks maitsestamata jogurtit kruusitäis. Tund aega hiljem sain juba juustu süüa kurkide ja tomatiga.
Mida edasi päev läks, seda kergemaks läks. Õhtusöögi ajaks sain juba koos abikaasaga süüa: näiteks pool portsu makarone, kuna ma panin neile hunniku aedvilju peale ning majoneesi, kastmeks. Või kui me näiteks karrit tegime, siis ma sõin karrikastet kanalihaga - aga riisi ei võtnud. Riisi asemel oli jälle hunnik aedvilju.
See oli range dieet selles mõttes, et ma pidin pidevalt mõtlema ja planeerima, mida ma söön. Hommikuti eriti! Aga õnneks päris nulli süsivesikuid saatma ei pidanud, nii et makaronide maitset teadsin edasi :). Aga jah, jäätist ja kooki küll süüa ei saanud.
Et laias laastus ma pidin lihtsalt kindlaks tegema, et igas söögikorras on valku (muna, jogurt, kala jt) ja rasva (majonees, õli, või jt), et need süsivesikud ei saaks veresuhkrut üles lüüa.
Insuliini-resistensus läheb raseduse jooksul suuremaks kuni ta, mäletamist mööda, 35. nädala kandis tipu saavutab ja sealt edasi hullemaks enam ei lähe. Mina arvasin esiteks, et suudan kuni raseduse lõpuni hakkama saada - suhkrunäidud sain hea kontrolli alla, nii et näidud olid 99% korras kõik. Aga lõpupoole läks toidu valik nii karmiks, et ma ei suutnud enam kaalus juurde võtta: laps kasvas hästi, emakas kasvas samuti hästi, aga minu kaal oli sama - nii et teoreetiliselt mina kaotasin tasapiisi kaalu, samal ajal kui laps kasvas. Ja seepärast kirjutas arst mulle Metmorfini-nimelise ravimi välja kuskil 35. nädala kandis, et ma saaksin hakata rohkem sööma.
Ja oh sa juudas, kuidas too ravim töötas! Ma sõin riisi ja makarone ja õunu ja suuri portse kohe. Kooki ja jäätist ei söönud ikkagi, aga... noh, see selleks :)
Aa, ja sõrmede torkimise mõttes kujunes ka süsteem välja: alustasin vasaku käe ühest otsast ja ridamisi töötasin kahe torke kaupa parema käe teise otsani, et selleks ajaks, kui ma tagasi vasaku käe juurde jõudsin, oleks sõrm paranenud ja torge mitte nii valus.
Kusjuures, kui mina teada sain, et rasedusdiabeet on ca 3-9% naistest, siis mul oli reaktsioon vastupidine: sest see tähendab ju, sisuliselt, et... iga kaheteistkümnes naine on rasedusdiabeediga.
Jaaa, mul oli ka teist last oodates selline diagnoos AGA ma ise muidugi arvan, et mul ikka polnud :D Esimese rasedusega oli kõik tip top, eraldi testi tegema ei saadetud aga nendel kordadel kui vereproovi oli vaja ja siis tühja kõhu suhkurt kontrolliti siis oli see alati korras. Sünnitus läks hästi, laps oli keskmise suurusega terve beebipoiss. Juurde võtsin kenad 24 kilo! Teine rasedus saabus aasta hiljem ja ämmaemand otsustas, et ta saadab mind igaks juhuks glükoositestile. Tühjakõhu suhkur oli 5,2 (siin on norm kuni 5,1 minu mälu järgi)...igatahes hullult väike kõrvalekalle ja teised kaks proovi olid korras. Käisin siis aeg-ajalt diabeediõe juures ja 2x nädalas pidin tegema mõõtmispäevi ja päevikut pidama toitumise kohta...mitte ainsamatki korda ma lubatust suuremat näitu ei näinud ja olin igati eeskujulik. Positiivne selle suure dieeditamise juures oli muidugi ainult 9 lisakilo sünnitama minnes ja vanemast vennast pool kilo pisem beebi keda oli väga lihtne sünnitada :)
VastaKustutaMa lohutan ennast samuti sellega, et kui maiustada ei saa, siis ilmselt ei tule ka nii palju kilosid lõpus juurde, on endal kergem olla.
KustutaMinul kõigi kolme lapsega olnud diagnoos. Ja just seepärast, et esimene näit on kõrge. Viimase lapsega diabeediõe juures käies jõudsime järeldusele, et minu organismil viib hommikuse tühjakõhu veresuhkru kõrgeks see kui ma õhtul ei söö. Ehk kui õhtul mingi tund-kaks enne magamaminekut sõin oli hommikune veresuhkur korras. Kõik ülejäänud päeva veresuhkrud olid korras niiehknaa.
VastaKustutaToredat ootust ja söögi jälgimist.
Mina sain gestatsioonidiabeedi diagnoosi alles 35. nädalal. Võibolla oleks varem ka saanud, aga mind ei saadetud varem lihtsalt testima. Ise tundsin ennast hästi, kõik muu oli ka jonksus. Esimese hooga lõi diagnoos ikka nagu puuga pähe, eriti kuna KOHE hakati keisriaega planeerima ja räägiti, kuidas laps ON suuuur, nii suur. No umbes nii, et juba on elevandipoeg kõhus. Arst takseeris pikalt kõhtu ja ämmakas katsus seda krdi emakapõhja kõrgust, murelikult pead vangutades. Lõpuks, kui ma natuke okkaliseks muutusin, siis saadeti 37. nädalal ultrahelisse lapse oletatavat kaalu teada saama. Pärast seda kadus suure lapse jutt õnneks ära. Sündis ise, õigel ajal, kaaluga 3,3 kg ja kõik oli tip-top. Juurde võtsin kogu rasedusega 12kg ja enne ei olnud ka ülekaalus.
VastaKustutaAga diabeedist ka - mul õnnestus dieediga asja kenasti kontrolli alla hoida. Glükoositaluvuse testil oli tegelikult ainult üks väärtus normist pisut kõrgem. Hommikune veresuhkur oli mul alati normis, söömisjärgselt kippus natuke üles ronima. Kõige tüütum oli pidev planeerimine söömise ja glükoosi mõõtmistega. Terve elu keerles ainult söögi ja mõõtmiste ümber. Jumal tänatud, et ma juba rasedusega lõpusirgel olin, pidin õnneks ainult loetud nädalad kannatama. :D
Millised Kanadas rasedusdiabeedi piirmäärad on?
VastaKustuta