10 aprill, 2018

Beebinipid

Kõikide elementaarsete asjade kõrval, mille kohta internetist ja beebiraamatutest võib lugeda, on minu jaoks asendamatuks kujunenud:


Soolalamp

Väike ja eriti vähese valgusega. Istub aknalaual, lüliti ulatub voodipeatsisse. Kui Oscar keset ööd ärkab, on mingit valgust vaja, et teda enda juurde tõsta, aga unisena on iga valguskiir liiast. Soolalamp on täpselt paras - silmadel ei hakka valus ja näen last sööta.



Punane lambipirn

Meie sõbrad võtsid alati ühe punase pirni kaasa kui lapsega kuskile ööbima jäid. Enne kui avastasin, et juba olemasolev soolalamp täpselt sama funktsiooni täidab, olin juba pirni ära ostnud ja kruttisin selle Oscari toas olevasse põrandalampi. Punase valguse taga käib muideks tõeline teadus, näiteks müüakse spetsiaalseid "beebipirne", mis annavad sellist valgust, mis ei pane last üles ärkama. Tegelikult ajab tavaline punane pirn täpselt sama hästi asja ära. Mingi valguse lainepikkuste asi: sinine on see, mis annab ajule signaali, et peab ärkvel püsima (eriti sinised pidid olema igasugu ekraanid), aga punases valguses seda ei ole.

Otse loomulikult ei pane pime tuba ega punane pirn last magama kui ta ikka magada ei taha, aga selles valguses on palju mugavam öösiti beebil mähkmeid vahetada ja vähemalt siiani on Oscar selles kumas mähkmevahetuse ajal kenasti edasi tukkunud. Pirn teeb toa tegelikult valgemaks kui pildilt paistab, aga unistel silmadel valus ei ole - ideaalne korraks põlema panna, asjatoimetused ära teha ja siis pimedas edasi magada.



Kõrrega pudel ja minigrip kott pähklitega

Oscari esimesel elukuul veetsin väga suure osa ajast temaga diivanil või voodis ja selle pudeli sain igale poole pikali panna, ilma et lekiks. Kõrs on kenasti ühe käega avatav ja rohkem kui üht kätt mul enamjaolt võtta ei olnudki.

Voodi kõrval on mul kotike pähkleid. Esimesel kuul oli Oscar öösiti rohkem ärkvel kui unes ja mingil hetkel läks mul endal alati kõht tühjaks. Neil nädalatel kui ta õhtuti palju nuttis ja vahetpidamata süüa nõudis, tegin juba pärastlõunal snäkitaldriku valmis, et oleks hiljem hea diivanil krõbistada. Aga voodisse ei taha kurgikange ja dipikastet vedada ning kreekerid ajavad ju pudi. Pähkel jällegi täidab kõhtu ja kui kott on suletav, ei lenda mööda voodit laiali.



Ikea kummut

Pole just eriline avastus, aga täidab oma funktsiooni paremini kui loota oskasin. Ma ei tahtnud spetsiaalset mähkimislauda, sest mida ma sellega hiljem ikka teen, pealegi oli tühi kummut juba toas olemas. Selgus, et mähkimisalus (ei ole ostetud Ikeast) on kummuti jaoks täpselt sobivate mõõtmetega ning kõik vajalikud asjad mahuvad ilusti sahtlisse ära. Oluline ainult, et toas oleks piisavalt ruumi kummuti lühemas osas seismiseks, sest külje pealt on minu meelest eriti ebamugav last mähkida.



Riided riidepuudel + suuruse järgi organiseeritud

Kui mul seda süsteemi poleks, jääksid vähemalt pooled riided lapsele selga panemata, sest need jõuaks enne väikseks jääda kui ma nad kuskilt sahtlipõhjast üles leiaks. Millegipärast läheb riideid tihtipeale maru ootamatult vaja ja palju lihtsam on valikut teha kui kõik variandid korraga silme ees on. Oscaril on näiteks kõige väiksemas suuruses ainult üks kampsun ja kui see ükspäev kadunud oli, haarasin lihtsalt esimese pikkade käistega soojema asja, mis järjekorras rippus ning võisimegi minna.

Ühtlasi on kohe näha, mis väikseks on jäänud ja need asjad saab kohe eest ära panna.

Muuseas - riiete suurused varieeruvad erinevate tootjate puhul päris palju. Asju kappi sättides ma lõpuks enam silte ei vaadanudki, lihtsalt võrdlesin juba olemasolevate asjadega ja panin sinna, kuhu pikkuse järgi sobis.



Lutid igal pool

Üks on võrevoodis, teine vankrikorvis, kolmas minu käekotis ning ülejäänud kaks rändavad erinevate kohtade vahel ja on mõnikord kadunud. Oscar ei ole lutist ülemäära huvitatud, aga kui ta näiteks poe kassajärjekorras oodates karjudes üles ärkab, sest on korraga nii näljane, et enam oodata ei suuda, aitab lutt nii iseenda kui kaaspoodlejate närve säästa. Ja mõnikord vigiseb voodis enne magamajäämist tükk-tükk aega, aga kui luti suhu panen, jääb kahe minutiga magama ning lutt kukub suust välja. Igal juhul hea kui on kohe võtta.

Lutid ostsin kolme erinevat sorti, et ei tekiks kindlat lemmikut, ilma milleta elu seisma jääb. Õnneks kõik kolm ka sobivad (aga ise eelistan neid, mil rõngast pole, sest ta pisikesed sõrmed kipuvad sinna kinni jääma ja lutti välja tõmbama).

14 kommentaari:

  1. Selle soolalambi peale olen ise ka mõelnud, aga hea, et soovitasid, nüüd julgen ikka ära osta!
    Huvitav, et sellest punase pirni kasutamisest varem midagi kuulnud ei ole. Tundub ju ka asi, mida paljud vajada võiksid beebiga öösel toimetades.

    VastaKustuta
  2. Tilaga jah ikka :)
    Mul oli vahepeal punaste tuledega led-pirnidega kuuseküünlakett magamistoa aknal (aastaringselt). Need olid kohe eriti pisikesed ja mahedad, aga valgust andsid täpselt nii palju, et nägi voodisse heita. Lapseplutitamiseks on nad muidugi liiga nõrgad, ses mõttes on soolalamp ehk parem ja muidugi veel rikastab ioonidega õhku ka :)

    VastaKustuta
  3. Anonüümne11/4/18 01:12

    Ma ütleks, et kõrrega pudel. Meil on telefonidel ja arvutitel ka õhtuti punane ekraan. Vajab harjumist, aga ajule on parem, kui õhtul sinise valgusega enam ei stimuleeri. -Kadri

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Isver, kõrrega muidugi!

      Kustuta
    2. Oijaa, imeline äpp "f.lux", nii telefonil kui läpakal kui iPadil - works wonders;)

      Kustuta
  4. Anonüümne11/4/18 09:02

    Soolalambiga on see nüanss, et laps harjub selle maheda valgusega ja keeldub ka edaspidi suuremana ilma lambita magamast. Nad õpivad päris vara seda ise sisselülitama, und ei sega ja kartlikul lapsel julgem olla.
    Minu pojad kasutasid ikka kaua aastaid. Või kui nüüd täpne olla, siis noorem magab siiani tulega, põhjenduseks meeldib ja kõik!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei-ei, ta ei maga selle lambiga. Magab ikka nii pimedas (kui õues on pime), aga kui öösel ärkab ja süüa tahab, panen lambi põlema, et näeks ta sülle võtta ja näeks, kus ta suu on :)

      Kustuta
    2. Anonüümne11/4/18 10:33

      mhmh, ma tegin ka nii oma pühas lihtsameelsuses :) Siis hakkasin avastama, et lamp juba põleb kui tuppa vaatasin öösiti. Lapsed olid nii pooleteistaastased ja vahel ikka vaja öösiti toas käia lohutamas või muul eesmärgil. Algul ma käisin kustutamas aga panid uuesti põlema. Ja nii see läks, st. mina andsin alla, pole ju lõpuks teab mis õnnetus.

      Kustuta
  5. Anonüümne11/4/18 09:12

    Olen Su blogi juba mõned aastad jälginud ja igat uut postitust pingsalt oodanud, sest Su elu ja kirjastiil on nii põnevad. Paljudes Su seisukohtades on mul hea äratundmisrõõm. Oleme ka sama vanad (noored). Sel suvel sünnib meie peresse esiklaps, kes on nii üllatusbeebi, kui üldse saab olla, aga loomulikult ootame teda ja oleme väga õnnelikud. Aga minu kommentaari mõte - aitäh, et jagad beebindusest just seda, mida jagad. Väga keeruline on beebiasjades eristada vajalikku mittevajalikust ja igasugu asju on tõeliselt palju. Teen omale "asjade" nimekirja ja saan siit blogist nii palju häid ideid :) nt Panorama testist polnud ma enne kuulnudki, aga peale su postitust lubasin endale, kui kunagi on mul see aeg, teen ka selle testi. Noh üsna pea seda tegingi. Lisaks on mind tõenäoliselt ootamas plaaniline keiser ja sellekohast infot on ka nii hea lugeda. Kokkuvõttes aitäh Sulle selle toreda blogi eest! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi aitäh! :)

      Ja beebid on toredad, eriti enda oma!

      Kustuta
  6. Meil oli voodis mingist hetkest 7 lutti. Seda lihtsalt sellepärast, et kui tibu öösel üles ärkas, toppis luti suhu ja magas edasi:)
    Ja nii vahva lugeda et teiste lapsed kasvavad sama kiiresti kui enda omad:)

    VastaKustuta
  7. Anonüümne12/4/18 19:14

    Nüüd tuleb absoluutselt selle postituse teemasse mittepuutuv kommentaar.
    Ühesõnaga, olen Su blogi jälgija juba aasta? Või paar? No igatahes mõnda aega. Mingi aeg tagasi soovitasid Jaapani-Maarja blogi. Läksin vaatama ja lugesin nagu raamatu tagant ette läbi. Nii mõnus lugemine oli. Kui läbi sai, siis tekkis tühi tunne, et mida ma nüüd loen? Ja hakkasin mõtlema, et pole ju Sinu blogi päris algusest peale lugenudki. Võtsin siis esimese postituse ette ja hakkasin pihta. Just praegu sain läbi. Kusjuures lugesin uuesti ka neid viimase aasta- kahe postitusi, mida olin juba varasemalt lugenud.
    Nüüd tahan Sulle suure aitähi öelda. Ma tõesti sõna otseses mõttes nautisin Su blogi lugemist. See on nagu üks tore seriaal :) Sõbralik, hea huumoriga, heas mõttes tolerantne. Kusjuures Sinu blogi on üks väheseid, kust ma oma mehele pidevalt lõike ette lugesin. Ma muidu ei kipu seda väga tegema....

    Väga-väga tore blogi on Sul! Suur aitäh!

    Tervitused Andaluusiast!



    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda on väga hea kuulda! Suur aitäh!!!

      Kustuta
  8. Soolalambi valgus on tõesti hästi mõnus. Aga kui minu lapsed beebid olid, siis sellist asja ei mäleta. Ehk oleks isegi kasutanud 🙂 Proovisin hoopis väikeseid öölampe, mis otse steplisse torgatud, aga leidsin, et need on ikka liiga valged. Lõpuks tegin kõike pimesi. Sest muidu oli raske pärast magama jääda. Tüdrukud harjusid sellega nii ära, et siiani on öine pimedus oluline. Samas oli meil probleem mõne pidžaamapeole tulnud lapsega, et neil öövalgust tuppa vaja, kui minu tüdrukud pimedust taga ajasid. Nii et võta kinni, mis parem on 😊

    VastaKustuta