11 detsember, 2018

Soovimatud kingitused

Lapsena oli põhiasi, et kink ei tohtinud pehme olla. Pehme pakk ei tõotanud iialgi head! Sellest ilmusid välja mõne vanema ja kaugema sugulase poolt kingitud aluspüksid või köögirätik (jaa, ma olen lapsena jõuluks köögirätiku saanud).

Praegu meeldivad mulle üllatused, olgu see pakk pehme või mitte. Kui keegi küsiks, mida tahan, ei oskaks vastata - vaja pole ju otseselt midagi. Viimase aja parim kink (mitte küll tähtpäeva puhul, vaid lihtsalt niisama) oli küüslauk - sõbrad tõid oma aia kraami, nii hea! Midagi nii tobedat, mille kohta kohe teaksin, et seda iial kasutama ei hakka, pole mulle vist kunagi kingitud. Mis see üldse olla võiks? Aiapäkapikk võib-olla? Midagi maitsetumat kui aiapäkapikk on ikka raske välja mõelda!

Kui esialgne üllatustuhin ja paberikrabin hajub, selgub vahel ikka, et tegelikult pole saadud asjaga midagi peale hakata või pole päris minu maitse. Aga see on okei!

Kasutud kingid mul tolmu koguma ei jää, kõik rändavad esimesel võimalusel taaskasutuspoodi. Kanadas on need puhtalt heategevuslikud, isegi töötajad on vabatahtlikud ja palka ei saa. Seega ei täida ma annetamisega suvalise ärimehe kukrut ja annan ühtlasi kellelegi võimaluse uhiuus asi üsna olematu summa eest soetada. Näiteks Oscari sünni puhul saatsid kohalikud sõbrad-sugulased meile palju beebiriideid. Enamik neist läksid ajapikku käiku, aga mõnda asja sai samas suuruses liiga palju ja igasugused jäigast materjalist pidulikud püksid, triiksärgid ning uhked sonid rändasid kohe taaskasutusse. Ma olen iseenda riiete osas väga valiv, kõik peab olema pehme ega tohi kuskilt soonida, beebile tundub kuidagi eriti ebaõiglane midagi karedat selga tirida. Ja kuhu läheb vastsündinu sonis?!

Üks sõber näitas kunagi meie ühiste tuttavate pulmapilte (mina neid pulmade ajal veel ei tundnud) ja ütles kingikuhja kõrval istuvale suurele erkoranžile maalile osutades, et selle kinkisid nemad oma perega. Kõnealust maali ma tuttavate kodus seinal rippumas näinud ei ole ja pole vist ka ime...

Sobimatu kink ei ole eriline probleem (sest kuskil on alati keegi, kes sellest rõõmu võiks tunda), ebamugavaks läheb alles siis kui kinkija hiljem külas käies uurima hakkab, et kuhu te selle imekauni oranži maali riputasite, elutuppa sobiks ju super hästi, teil polegi siin üldse toredaid värve!


Kui mul endal veel last polnud, oli kõige suurem peavalu, mida sõprade lastele kinkida. Kõige tobedam on minu meelest esimene sünnipäev. Laps ise ei jaga ürituse olulisusest ööd ega mütsi, kingitused on kah suures osas suva, pakkepaber, karbid ja paelad pakuvad palju suuremat huvi. Ja kui vanemad annavad veel juhtnöörid ka, et peab kindel asi olema või siis tingimata puidust ja arendav ja mängiks ainult klassikalist muusikat, siis...

Kas ma ei võiks lihtsalt külla tulla?

Kanadas on esimese sünnipäeva osaks tihti Smash Cake, mis tähendab, et päevakangelasele antakse ette suur värviline kook, mille ta saab lõbusalt segamini plätserdada. Vot see jääb Oscari puhul kohe kindalt ära. Toiduga ei mängita ju! Ma vaikselt loodan, et keegi usinatest sugulastest sellist kooki kohale ei vea... Mul pole küll absoluutselt probleemi enda seisukohtade kaitsmisega, aga kõigile osapooltele oleks meeldivam kui ma seda tegema ei peaks.

Mida head või hullu teie kingiks olete saanud?

5 kommentaari:

  1. Anonüümne11/12/18 20:53

    Jah, esimese lapsega olin ka selline Jeanne d'Arc, võitlesn ämmade, tüütute sugulaste ja muude putukate vastu. Olin ka jube põhimõtteline.
    No aga praegu ka ju blogides trendikas see kingituste arutlus, eks ole.

    VastaKustuta
  2. Kui kunagi külla tulen tahan näha et kõik Rupsi asjad on alles !!!!! Hahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahaha!!!!! Mu sõpradele pulmadeks kingiti üks seinapilt mis on tulede ja veesolinaga ja on nagu liikuv pilt. Megakole. Ja taga olid veel küprokipurused kruvid ka. No naera puruks. See on nüüd ränd-kingitus, mida pidevalt kellelegi naljapärast edasi kingitakse, sest see on lihtsalt nii ajuvaba. Algseteks kinkijateks oli üks 60ndates paar. Nad kinkisid ka pliiatsitopsi kasutatud pliiatsite-pastakatega. No trumpa see üle! Võimatu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda veesolinaga pilti on tõesti raske ületada! :)

      Aga Rupsi asjad tule vaata üle, sa muudkui ainult lubad!!!

      Kustuta
  3. Ohh, ma olen nõus. Tobedate kinkide saamisest hullem on heade kinkide välja mõtlemine. Vähe sellest, et inimesed ei ütle mida nad tahavad- lapsed ju tahavad endale tervet maailma. Nõnda on meil kõik kastid ja korvid juba mänguasju kõrini täis. Ise jäin jänni mehele kingituse tegemisega. Mõtlesin siit https://www.kingitus.ee/joulukingitused midagi talle välja valida. Teine variant on lihtsalt kell kinkida talle, nt. Midagi siit: https://www.prosawoodshop.com/et/product-category/kellad-et/ . Aga minu stiilitaju ja maitse on väidetavalt halb. Nii, et ehk oskab keegi nõu anda?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. MInu meelest on meestele nii raske kingitusi teha! Ma õnneks tean Matti maitset päris hästi, nii et käekella kinkisin kunagi sünnipäevaks ja see on igapäevases kasutuses, rahakoti kinkisin järgmiseks sünnipäevaks, see on samuti igapäevases kasutuses, sealt järgmiseks sünnipäevaks kinkisin drooni, sest teadsin, et talle väga meeldis meie sõprade oma (ja siis oligi kohe lihtne sõbralt küsida, et millise ma ostma peaks). Need kolm sünnakinki läksid hästi täkkesse! Aga rohkem pole mul ühtegi ideed :( Ma ei tea, mis ülejäänud sünnipäevadega saab. Ta ei kasuta näiteks lõhnu ega mingeid kreeme vms, ei kanna ehteid, riided meeldivad nii lihtsad ja tavalised kui vähegi võimalik, püksirihmasid on nagunii juba oma kümme tükki, hommikumantel on olemas (ahjaa, selle kinkisin isadepäevaks ja oli samuti täistabamus, aga väga raske oli õiget leida, sest pidi olema õhukesest materjalist, kolmveerandkäistega ja kindla pikkusega, värvist rääkimata - tal vana selline oli juba sõna otseses mõttes ribadeks ja keeldus ühtegi teist kasutamast, sest ei vastanud kriteeriumitele).

      Kustuta