23 november, 2019

Varastatud mõtted

Ükspäev oli naabrite koer meie aias. Ma polnud päris kindel, kas ikka on naabrite koer, aga mis sa sellise väikese rotiga teed - õue külma kätte ju ei jäta?! Naabritest kumbki telefonile ei vastanud, kodus kedagi ei olnud, nii et saime omale mõneks tunniks koera! Oscar oli esimese hooga vaimustuses. Ütles nii palju kordi järjest "vau", et hakkasin juba natuke kaaluma, et võib-olla peaks lapsele looma võtma... Kümme minutit hiljem olin juba tüdinenud, sest esiteks olid KÕIK kohad karvu täis, teiseks leidis peni, et peab iga asja peale klähvima ja kolmandaks tuli silma peal hoida, et ta oma väikeseid hambaid Oscarile näkku ei lööks kui see oma autodega talle liiga lähedale sõitis.

Paar tundi hiljem jõudis naabrinaine koju ja viis koera ära. Ning mina sain aru, et kanadest mulle esialgu piisab. Win-Win.


Ja siin ma nüüd olen - reede õhtu, hea meelega blogiks, aga ühtegi ideed ei ole. Mis seal ikka, varastan teistelt! Kaasblogijate viimased postitused:


Mul kassi ei ole, aga täna sain selle sõbrannaga kokku, kelle kaudu omale lapsehoidja leidsime. Kuldne inimene! Oscar läheb täiesti arust ära kui ta uksest sisse astub.

Koduabilist tahaks küll, aga mul on ainult üks koht, mille puhastamist vihkan - pliit. Muidu olen koristusfanatt, ei raatsiks ülesandeid kellegi teisega jagada. Ilmselt oleks ka keeruline leida inimest, kes korra nädalas kümneks minutiks läbi astuks ja ainult pliidi läikima lööks (mitte, et ma otsinud oleks). Aa, teine ülesanne oleks veel - Matt'i sokke õigetpidi keerata. Talle meeldib neid nimelt niimoodi jalast ära tõmmata, et pooltel kordadel jäävad tagurpidi ja siis kurdab, et ta neid hiljem puhtana õigeks peab keerama. Esimese maailma probleemid. Meil mõlemal.


Põhiliselt endale. Arutasime ükspäev sõbrannaga, kuidas teiste juures on nii lihtne vigu märgata. Enamasti saad kohe aru, miks ühel või teisel sõbral mingi asjaga probleem on, aga liigne agarus on ogarus, nii et tihtipeale ei saa karmi tõtt näkku öelda. Ja ma pole kindel, kas ise tahaks, et öeldaks. Kuigi... tahaks. Aga samas ei tahaks. Sõbranna ütles, et ära muretse, ma ütlen kui sa peaks ämbreid mööda kolistama hakkama. Ta on minevikus öelnud ka.


Ei aita.


Panin täna portsu jõulutulesid üles. Terrassi peal on juba eelmisest nädalast - ükspäev oli lihtsalt nii hall ilm, et lausa nõudis väikest värvilaiku. Siin üldiselt ehitaksegi majad juba novembri teises pooles ära, sest... miks mitte. 

Sel aastal teen jõuluõhtuks ise hõõgveini. Guugeldasin parimad retseptid välja ja hakkan katsetama. Kõik muud asjad on olemas, aga tähtaniisi ei leidnud. Peab Amazonist tellima. Muidu oleks juba täna õhtul esimese sahmaka valmis teinud. Jõin siis niisama klaasi veini. Imestasin, et vanasti nagu maitses paremini... Aga võib-olla oli lihtsalt harjumatu, sest punast veini pole ma tõesti juba ammu proovinud. Alles hiljem turgatas, et olin selle külmkappi pannud! PUNASE veini! Vaju häbi pärast maa alla. Mõni ime, et ta nii imelikult maitses... Nüüd soojeneb köögis. Proovin homme uuesti.


Sõbranna ütles, et peame kokku leppima, millal teine laps saada, sest esimesed juhtusid nii mugavalt ühel ajal tulema. Siis on omavahel ikka millestki rääkida ka. Titejutud huvitavad ju ainult neid, kel endal samaealine kodus olemas. 

Esimese lapsega oli natuke nagu pea ees tundmatusse vette hüppamine, teisega oleks mitmes mõttes lihtsam. Ja mõnd asja (magamatust!) kardan juba ette. Aga nüüd on õnneks teadmine, et kui esimesed 12 kuud kuidagi üle elada, on edasi juba lust ja lillepidu.


Ma sain ka. Seitse aastat tagasi.

Mida vanemaks saad, seda lihtsam on elada. Elukogemus on päriselt ka kasulik asi! Väikeste asjade pärast ei viitsi enam tõmmelda ja igatepidi on kuidagi rahulikum olla. Aga füüsilisel vananemisel on vastupidine efekt. Heas vormis püsimise nimel peab juba trenni tegema ja ei saa enam iga päev kilo küpsiseid nahka pista ning ilma meikimata hea välja näha ei õnnestu kohe üldse. Mitte, et ma rohkem meikima oleks hakanud. Vähemalt tean, millal peegleid vältida...

-

Ehituspoe müüja küsis, et kust pärit olen? Ma olevat esimene eestlane, keda ta kunagi kohanud on. "Sealtkandist" teadvat ta ainult üht Makedoonia kutti. Esimese hooga mõtlesin nats üleolevalt, et vot kus nüüd pani Eesti ja Makedoonia ühte kohta... aga siis sain aru, et kõik on suhteline. Kanada on sama suur kui terve Euroopa kokku. Mingi üks riigijupikene Euroopa ühes idakäärus ja teine kuskil teises idakäärus - üks küla kõik. Tegelikult ongi. Suures plaanis...

21 kommentaari:

  1. Otsi Bulk Barnist tahtaniisi ja muid vyrtse, seal tavaliselt on hea valik ja ei pea tervet pakki korraga ostma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, nende koduleht näitab, et ongi olemas! Ole sa tänatud, lähen uurin!

      Kustuta
  2. Mitte et see ühestki otsast minu asi oleks =), aga mul tuli ükspäev täiesti juhuslikult mõte, et Kanada Anu plaanib teist last.

    No ja see „kust sa pärit oled“ on mullegi enam kui tuttav. Kusjuures üllatavalt paljud ameeriklased teavad, kus Eesti asub. Vähe sellest, üllatavalt paljud on Tallinnas käinud, mingi kruiisi raames näiteks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, no veel ei planeeri, aga samas väga kaugele ei saa seda juba vanuse tõttu lükata.

      Siin ka paljud teavad, sest on kruiisil käinud ja Tallinna vanalinnas jalutanud :)

      Kustuta
  3. Misasjaa!? Sa ei ole ju 37, pigem 27 ikka!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh sa meelitaja!

      Veel ei ole, jah. Kaks nädalat on aega! Täitsa 36 hetkel :)

      Kustuta
  4. Life starts at 70... kuulsin hiljuti ühte vanaprouat ütlemas. Edasi seletas naine, et ta sõbranna leidis elu armastuse ning elab vaheldumisi Euroopas ja Kanadas. Ja nõnda viimased 7 aastat. Pole muud öelda, kui et aina paremad ajad ootavad ees 😉

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja kortsud saab kõrva taha tõmmata, siis pole üldse enam muresid!

      Kustuta
  5. Jaa, mind ka üllatas, et sa kohe varsti 37 saad. See pole kompliment, vaid tõdemus: näed oma east tunduvalt noorem välja.
    Ja mis puudutab kortse, siis nende kõrva taha tõmbamine pole mu meelest üldse oluline, kui elu õnnelik on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vanameister Arvi Kork, kes ka Kanaadamaal elas ja toimetas ja ms hulga lahedaid raamatuid kirjutas (soovitan soojalt - lobe lugemine, mõnus huumor ja äkšen käimas), juhtus kord minema kohtusse ühe sõbra tunnistajaks ja tõlkijaks. Kohtunikule see asi eriti ei meeldinud, ja et kas meil siis pole tõlkijaid. Kork siis ütles, et ta on Eestist ja et selle keele oskajaid siin ilmselt ei ole (vist millalgi 50-60ndatel). Siis kohtunik pidi tunnistama, et tjaha, vist ei ole jah, "kesse kõiki neid Balkani keeli (sic) osata jõuabkine".
      Teine stseen oli tal ühes maaliini bussis, kui ta ka koos teise sõbraga eesti keelt rääkis. Siis kuskilt tagantpoolt üks kohalik vanaproua kargas järsku püsti ja kriiskas üle bussi, et pidagu juht kinni, krt mingid neetud dipiid (DP - deported persons - peale sõda oli see sõimusõna) siin istuvad ja terve tee puristavad oma neetud dipii keeles, ja temal on sellest kõrini - mitte midagi aru ei saa, ja kas läheb tema maha või tõstku juht need kaks neetud dipiid maha. Juht saatis moori muidugi kukele, aga eit ei rahunenud veelgi ja tänitas omaette, kui neetud ikka kõik need dipiid on. Ei mäleta enam, kas Kork oma heas inglise keeles ja parimal loriajamise lainel pani tal suu kinni või mis.
      Mis nüüd aga kortsudesse puutub, siis parem on saada naerukortsud silmanurkadesse kui vihakortsud otsmikule :) Nagu ütles Luiselotte Körner oma tütrele Lottele, kui ta tema Seebühli äärde suvelaagrisse saatis: Sa oled liiga tõsine, tule tagasi tuhande naerukurrukesega. Aga ma arvan, et Anul seda muret ei ole - naerukurrud on täiesti olemas ja neid pole vaja häbeneda XD Lisaks teeb naermine naise noore(ma)ks. Kui ikka silm särab peas, siis pole ükski vanus hirmus ja see ongi kõige olulisem - et silm säraks peas.

      Kustuta
    2. Naerukurrud on juba nii sügavad, et paistavad teisele poole maakera välja, jah? :D

      Kustuta
    3. Ma nende naerukurdude osas, või siis pigem naeruvagude osas ei ole sama meelt mõnega, et need oleks kuidagi kenad. Mul näiteks ühel sõbrannal on tõsiselt suured ja sügavad vaod suu külgedel ja need vanandavad teda päris kõvasti. Ta on minust ainult aasta vanem, ja ta on imestanud kuidas minult kogu aeg küsitakse poes alkoholi ostes dokumenti, sest mitte keegi kunagi temalt ei küsi. ja ta arvatakse tavaliselt oma vanusest ikka kõvasti vanemaks alati. Aga sellega nõustun, et igasugused süstid ja sellised asjad on ainult ajutised, nad võivad anda hetkelise tulemuse, aga nagu Eveliis ka ütles, siis hakkab juba tulemus ära kaduma. Ja mingid noorendavad kreemid, tule taevas appi, ma ei usu sellistesse asjadesse absoluutselt. Ma arvan et samahästi võib endale mingit tavalist kreemi näkku panna ja see teeb sama välja :D Ma usun et palju oleneb ikkagi lõppkokkuvõttes ka geenidest milline inimene siiski välja näeb. Ja muidugi ka siis tibake juurde elustiili, toitumine ja treening. Kuid selle meigi kohta, ma pole alati kindel, kas meik teeb nooremaks, oleneb meigist, selline paks kontuuritud meik mu arvates just teeb naised üldjuhul vanemaks, aga selline kerge meik nagu ripsmedušš ja huulepulk, võivad anda mingit sära ja erksust näole juurde mida ma enda puhul märkan. Ma arvan et ilma igasuguse meigita ma näen hoopis noorem välja. Kortse veel nigunii pole, aga ma alles 29 aastane ka seega, veidike vara vist nigunii.

      Kustuta
  6. Kusjuures selle teiste vigade märkamisega on nii, et mida emotsionaalsem teema, seda raskem on endale tõtt tunnistada. No näiteks, seda, et sõbranna suhe saab ainult perse minna, on imelihtne näha - enda puhul loodad ja proovid uuesti ja siis veel korra jne. Kõik teised ammu pööritavad silmi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, no täiesti on! Suhete osas muidugi eriti.

      Kustuta
  7. Ma mõtlesin ka, et teise lapsega lihtsam kuni esimeses ultrahelis öeldi, et neid kaks seal. 🤦😁

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma salamisi loodan, et tuleb kaks korraga, sest siis oleks, jah, rasedus kaks korda õudsem ja seda, kuidas esimese aasta üle elan KAHE titega (pluss Oscar), ei kujuta üldse ette, aga KUI ma selle kõik üle elan, ei pea enam kunagi rase olema ega kunagi aasta aega järjest magamatuses vaevlema :D

      Kustuta
  8. Anonüümne25/11/19 15:17

    Kortsude pärast ära põe, need tulevad ajaga niikuinii. Kummaline, kui neid elu jooksul ei tuleks. Vaata, kui imelikud näevad välja naised, kel nägu sirgeks tõmmatud ja süstitud. Näo teeb kenaks korralik hooldus oma naha eest, hoidumine liigsest päikesest ja tervislikud eluviisid ja kõige tipus on naeratus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kortsud mulle esimese hooga kohe täitsa meeldisid! Aga nüüd hakkan nägema, et see jõuab peatselt sellesse faasi, kus ei ole enam armsad väiksed joonekesed, vaid VAOD! Ja siis ma hakkangi kogu aeg loppis ja kole välja nägema, uhuuuu!

      Mul on tutvusringkonnas palju väga häid näiteid süstimisest ja iluoppidest; need, kelle puhul me näeme, et kole on ja vist sai liiale mindud, on pigem need, kes on kahekümnendal ringil enda tuunimisega ja no lõputult ei saa nahka kõrva taha tõmmata. Muidu oledki nagu Jackson, külgekleebitud ninaga. Mitte, et nina sellepärast ära kukkus, et nahka kuskile tõmmati, aga saad aru küll :) Mul on sõbranna, kellel on näiteks väga loomulikud silikoonrinnad, sellised väikesed. Elu sees ei arvaks, et seal midagi kohendatud on, lihtsalt näevad välja nagu ta oleks endiselt 22. Samas kui mõni laseb mingid õhupallid sisse pumbata omale.

      Kustuta
  9. Anonüümne25/11/19 20:37

    Soovitan näolihaste harjutusi ja massaaži naha toonuse parandamiseks. Usun ikkagi, et ilu peab seestpoolt tulema. Süstid ja värgid on kulukad, nende mõju kestab vaid teatud aja ja peab üha rohkem protseduure laskma teha, et soovitud toonuses püsida. Igale oma, muidugi.

    VastaKustuta