26 mai, 2020

Asjade kaotamisest

Käisin ükspäev dollaripoes ja ostsin muuhulgas üheksa tahvlit lemmikšokolaadi. Varuks. Jätsin garaaži muude varude juurde, et "äkki läheb kunagi vaja". Ja mis selgus - mul ei ole üldse tahtejõudu! Täna, kolm päeva hiljem, on KÕIK otsas. Kuidas see võimalik on? Kolm tahvlit sõin päevas? Täiesti ebanormaalne.

Iseenda eest maiustuste peitmine ei ole tegelikult mitte kunagi toiminud, ma tõesõna ei saa aru, miks ma sellesse üldse endiselt usun?

See-eest olen väga efektiivselt suutnud iseenda eest prillid ära peita. Mul on neid kolm paari - ühed koledad (sangadel kivikesed - vabandage, aga kus mu mõistus oli neid valides?), ühed okeid, aga veits ebamugavad ning ühed ilusad. Need ilusad olid mul alati autos, sest kuna prillid on suht nõrgad, ei lähe neid igapäevaselt vaja, kasutan ainult pimedas sõites.

Ükspäev unustasin prillid autost väljudes eest ära võtta ja mäletan, kuidas panin nad tuppa jõudes kuskile "kindlasse kohta", mingisse sellisesse, mis pidi nad enam-vähem iseenesest autosse tagasi toimetama. Mis koht see oli, pole õrna aimugi. Käekotis pole. Taskutes pole. Autos pole. Üldse mitte kuskil pole. Kodu on mul nii asjadevaene ja organiseeritud, et siia millegi ära kaotamise eest võiks auhinna anda. Aga noh - palun auhinda siis...

8 kommentaari:

  1. Lugesin kuskilt sellise asja kohta, et "kurat istub peal". Noh ja nüüd ma teengi nii, et kui ei leia asja, mis eeldatavasti peaks nina all laual või toolil olema, aga ei ole, kuskil mujal ka ei ole, siis ütlengi, et noh, kurat, said nüüd lõbu tunda, aiotab küll, lase jalga. Ja ise lähen teise tuppa või kuskile ära, et anda talle aega see asi tagasi panna. Ja kui siis viie minuti pärast lähen, ongi asi olemas. Kuid on ette tulnud ka momente, kui see asi on veidral kombel jalad selga võtnud ja eiteakuhu rännanud - kus ma nt sel päeval ei käinudki (st teises toas või nii) - igatahes mitte peale seda, kui asja enne kasutasin, seega ei saanud ta sinna sattuda ka. Aga seal tema oli -täiesti põhjusetult pealegi - kas peaksin siis arvama nagu oleks mõni Voldemort mind ära nõidunud, et ma enam ei mäleta, kus ma käisin ja miks ma selle asja sinna vedasin (no nt ei vea ju ühte talvesaabast tahatuppa ega jäta seda sinna akna peale - see on selline natuke meelevaldne näide, aga umbes täpselt nii ongi olnud - st sama absurdne).
    Aga on ka naljakaid asju - ükskord otsisin meeleäraheitlikult prille - endal prillid peas. Teisel korral otsisin pliiatsit, vehin veel sedasi käega, et no OLI, NO OLI SIIN!!! Siis avastasin, et pliiats endal näpu vahel, millega ma osutan - kadunud pliiatsit XD
    Kord aga otsis ema kadunud suvilavõtmeid, st terve suur kimp oli võtmeid nagu keskaegsel majaemandal. Esikus maas oli suvilas käimise kott ja ema saapad ja jope, kõik ühes hunnikus. Ta oli seda hunnikut juba mitu-setu korda tõstnud ja raputanud, võtmeid njeetu. Käis ja painas mind, niiet mul juba tõsiselt siiber sai sellisest usutamisest. No mis mina nendega pidin tegema või milleks ära peitma või kaotama, eksole. Lõpuks mul sai villand, läksin samuti esikusse ja nii kui ma jope selle hunniku pealt üles tõstsin, siis seal all koti peal nemad olidki. Veider, et nad ka raputamisega maha ei kukkunud, ja ema oli ometi ise ka jopet vähemalt kümme korda edasi-tagasi tõstnud.
    Aga vahel, tõepoolest, mõni asi jääbki kadunuks. Samas, nagu ütles kolonel Decker: A-rühmaga töötades olen harjunud ette nägema ka ettenägematut - seega, vaata läbi ka kõige võimatumad ja napakamad kohad. Ja siis vaata veelkord. Kuradist rääkides - käi teises toas või garaažis või kanaaedikus ka ära - juu never nou ...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise ka ei usu, aga leidsin oma prillid üles! Mõnikord vist ongi nii, et peab kõigepealt veits halama ja siis liiguvad asjad paika. Igatahes viisin midagi Matt'i kabinetti ja mu prillid olid kirjutuslaual paberihunniku all. Ilmselt olin need trepi peale jätnud, et järgmine kord garaaži minnes kaasa võtta, aga tema arvas, et tema omad, vedas minema, aga kui liiga väikseks osutusid, jättis lihtsalt sinna, kuhu parajasti omadega jõudnud oli...

      Kustuta
  2. Mul ükskord laps (umbes 2aastasena) pistis mu rahakoti kaltsukotti - koristasime vist midagi. Kaks päeva lootusetut otsimist, siis hakkas vihma sadama, akna vahelt tilkus midagi sisse, otsisin kaltsukotist lappi ja oh seda leidmisrõõmu siis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma otsisin isegi sügavkülma igaks juhuks läbi :D

      Kustuta
  3. See magusa varuks ostmine on täiega kurjast! Mina võin ka vabalt suure tahvli šokolaadi õhtul üksi ãra süüa.. ja kui neid kapis on, siis söòn ka! Seepärast ma ise maiustusi ei osta ka enam väga, aga abikaasa ikka veab neid lademetes koju ja no siis pean sööma

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil on selles mõttes veel hullem, et Matt ei käi kunagi toidupoes ja kõik ebatervislik, mis kappi jõuab, on ainuisikuliselt minu toodud. Ja mina olen ühtlasi ainus, kes sellele absoluutslt vastu panna ei suuda... Jube hea oleks kui saaks vähemalt kedagi teist süüdistada siis :D

      Kustuta
    2. Noh, mul on jälle vastupidi. Vahel ma unustan äragine, et selle šokolaadi ostsin või kuhu toppisin (kuigi vahel võin ka terve tahvli korraga ära süüa, kui juba olen peale hakanud), ja teinekord vahin jäätisele otsa .... ja panen kapiukse sama targalt kinni. Aga vat andke liha - praetud liha, küpsetatud liha, sinki, šnitslit - ja ma lendan peale kut köster sõtta :) Liha suhtes ma olen nagut hunt, mis ripakil, see ära, kasvõi viis kilo korraga. Nii palju pole kunagi siiski olnud, aga kujutan ette, et kui oleks hea praetud liha või šašlõkk, isegi mingeid erilisi maitseaineid pole sinna vaja, siis läheb nagut ludinal.

      Kustuta
    3. Praeliha, mmm! Ma ei jõua seda isegi üles soojendada, söön külmalt. Matt ei saa aru, kuidas on võimalik KÜLMA liha süüa... Aga nii hea on!

      Magusast on jäätis ainus, mis võib lõputult kapis seista, ma söön väga harva jäätist, üldse ei isuta.

      Kustuta