Kõik sai alguse sellest, et sõber saatis grupivestlusesse video, kus räägiti, et kui leiad kaaslase, kel on ilus hing ja hea süda, siis ära lase teda käest! Viskasin pilgu peale... ja kukkusin kohe vastu vaidlema. Mitte, et need kaks asja olulised ei oleks, aga see nimekiri on reaalsuses palju pikem.
Sõber küsis, et: "Mis sinu arvates peaks minu tulevase naise puhul selles nimekirjas olema?" Vastasin:
Pole ime, et sobiva inimese leidmine nii keeruline ja aeganõudev on! Loomulikult mängib ka kõikide omaduste vastastikmõju rolli ja kui ühes aspektis on vajakajäämised, võib miski muu jällegi nii hästi klappida, et tõmbab tasakaalu paika. Ja mida paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad ollakse, seda lihtsam on muidugi suhet õnnelikuna hoida. Aga fakt on see, et kui lausa igas asjas peab järeleandmisi tegema ja muudkui painduma, lähevad lõpuks ikka suusad risti, olgu see hing ja süda selle kõrval nii ilusad kui tahes.
Kuna loetelu sai nii pikk, küsisin, et mille sa ise sealt välja võtaks? Sõber vastas, et tema jaoks ei ole introvertsuse-ekstravertsuse tasakaal oluline.
Mina vaidlesin (mulle ilmselgelt meeldib vaielda), et see ei määra ainuüksi seda, et üks on natuke vaiksem ja teine elavam. Ekstravertne inimene tahab palju vaheldust, on aktiivne, ihkab seiklusi, omab palju sõpru-tuttavaid, tahab, et kogu aeg action käiks. Introvertne inimene hindab rutiini ja rahulikku olemist, teda väsitab kõik see, mida ekstravert armastab. Kui introvert ei ole armukade ja tolereerib, et tema kaaslane ülejäänud maailmaga rohkem suhtlemist vajab kui ta ise, toimib selline liit iseenesest hästi. Introvertse inimese jaoks on tegelikult isegi kasud sees, sest ekstravertne aitab tal sõpru leida.
Sõbranna, kes samas vestlusgrupis oli, ütles, et temal ongi oma (introvertse) mehega nii. Naine käib igasugu üritustel ja sõpradega (sealhulgas vastassoost sõpradega) väljas ning mees on pigem kodusem. Aga tõsi, pidi ta tunnistama, mees ei ole armukade. Ja lisas, et vastupidises olukorras, kus näiteks tema eelistaks kodusem olla ja ta mees mõne naissoost sõbraga regulaarselt lõunatamas käiks, ta küll rahulikuks ei suudaks jääda.
Seega vedas, et neil see introvertsuse-ekstravertsuse asi just niipidi juhtus olema.
-
Kui teie mõtlete oma mineviku- ja olevikusuhete peale, siis mis valdkonnad on need olnud, mis eriti hästi klappisid ja mis on/olid need, mis eriti ei klappinud? Ja mis seda puudujääki sel juhul kompenseerida aitas/aitab? Või oli mõni asi lõpuks nii häiriv, et viiski teed lahku?