Käisin randmeopil. Öeldi, et kaks nädalat ei tohi üldse kätt kasutada. Ausalt öeldes ei oleks saanud ka, isegi sõrmede liigutamine lõi randmesse terava valu. Aga karpaalkanali sündroomist põhjustatud vaevused olid kohe läinud! Mis, noh, oligi ju eesmärk, nii et taastusmisaeg tuleb lihtsalt kuidagi üle elada.
Duši all võisin vabalt käia, aga lahastatud käe pidin kilekotiga katma ja veest eemal hoidma. Esimesel opijärgsel hommikul õppisin kohe mitu uut asja. Näiteks olete proovinud vasaku käega vasakut kaenlaalust pesta? Või vasaku käega vasaku kaenla alla deodoranti panna?
Sõbranna ütles selle küsimuse peale, et "jaa, ma saan kõiki asju vasaku käega teha, ma olen ju vasakukäeline!" Seega täpsustan, et pidin esimesed kaks nädalat ilma oma dominantse käeta hakkama saama. Ja parema käega parema kaenlaaluse alla on deodoranti panna minu meelest sama raske kui vasaku käega vasaku alla... Aga noh, enamik inimesi pole ilmselt kunagi isegi proovinud. Miks peakski?
Teisel hommikul otsustasin juukseid pesta. Võtsin šampoonipudeli ja... Aa, teist kätt ju pole. Valasin siis otse pähe. Pimesi. Esimese hooga ei tulnud midagi välja, teisel katsel maandus juustele pool pudelitäit...
Te ei kujuta ette, kui suur tundub pea, kui seda ühe käega pesta!
 |
| Esimesed päevad jääkotiga |
Juukseid patsi panna proovisin... ja proovisin... ja... ei saanudki hakkama. Ei saanud juuksekummiga, ei saanud klambriga, ühe käega lihtsalt ei ole võimalik. Et te teaksite.
Purke lahti keerata ei saa vahel isegi kahe käega, ühega pole mõtet isegi mitte katsetada. Kaht kätt on ikka väga paljudeks asjadeks vaja. Näiteks selleks, et kaheaastast riidesse aidata. Eriti kui ta parajasti ringi vehib (98% ajast). Eriti kui on vaja talle sokid jalga saada...
Ka iseennast ei saanud riidesse, sest lahas ei mahtunud käisest läbi. Kandsin siis Matt'i asju. Ükspäev venitasin omaenda dressika selga ja õhtul muidugi kahetsesin täiega, sest ei saanud seda enam seljast ära! Ronisin ainsa töötava käe sõrmedega käise sees üha ülespoole, kuni lõpuks õnnestus küünarnukk käisest välja lükata ja sealt edasi oli juba lihtne. Aga see käise osa võttis pool õhtut.
Ühel hommikul sadas paduvihma. Viimasel hetkel selgus, et mu enda vihmajope üle lahase ei mahu. Leidsin esikust Matt'i ürbi, mis polnud küll päris veekindel, aga abiks ikka. Haarasin garaažist vihmavarju, aga ei saanud autoust lahti, sest ainus töötav käsi hoidis varju. Mõistsin, et lapsi kooli-lasteaeda viies on mul nagunii üks käsi vägagi puudu ja kui see teine - ainus kasutuskõlblik - vihmavarju hoiaks, ei saaks ma üldse mitte midagi tehtud. Jätsin siis varju koju.
Kuidas ma Oliveri turvatooli tõstsin ja rihmad kinni/lahti sain, ei hakka ma üldse kirjeldama. Esimesel lasteaiahommikul oleks ta peaaegu autosse jäänudki, sest turvarihmasid ei saa ühe käega lahti teha.
Mainin vahele, et operatsiooni ootasin koos toreda vanatädiga, kes oli samuti oma paremat rannet korda tegema tulnud. Rääkis, et ei tea, kuidas need kaks järgmist nädalat küll hakkama saada, sest talle meeldivat õhtul voodis raamatut lugeda ja vasaku käega olevat jube ebamugav lehti keerata.
Ütlesin, et mul on kaks väikest last ja töönarkomaanist abikaasa. Nüüd mõtleb ta igal õhtul lehte keerates minu peale...
Kahe nädala pärast käisin lahast eemaldamas ja... sain teada, et ka järgmised kaks nädalat ei tohi paremat kätt üldse kasutada.
Hea uudis oli see, et lahas võeti maha ja asemele sain eemaldatava toe ehk omaenda riided hakkasid jälle selga mahtuma. See on suur asi! Ja sõrmede liigutamine enam haiget ei tee, nii et enamikke asju teen praeguseks vaatamata keelule siiski kahe käega, parem käsi vähemalt toetab natuke. Rannet liigutada on endiselt valus ja mõnes mõttes on see hea, sest muidu oleks mul palju raskem end takistada üle pingutamast. Aga arm on väga ilus ja paranedes ei jää seda ilmselt üldse nähagi (mitte, et keegi seda peopesast otsida oskaks).
Raskused lähevad ju meelest ära ja vähemalt on käsi korras!
Nädala pärast saab operatsioonist kuu aega täis, siis on lubatud lahast vaikselt ära jätma hakata, et kätt uuesti kasutama hakata ning kuus nädalat pärast operatsiooni võin täiesti tavapärase elu juurde naasta. Vägev!
Pidi vist olema arvutimängurite ja teiste klaviatuuri liigkasutajate kutsehaigus kui ma ei eksi. Kindlasti muid põhjuseid ka. Arvutifriigist tütar mul käib boulderdamas, sellega kaasnev näputrenn olla hea tolle probleemi ära hoidmiseks.
VastaKustutaMa ühe korra pidin veidi aega enamasti ühe käega hakkama saama - ülivägatüütu oli. Ühe jalaga polnudki nii hull kui pahkluu välja väänasin ja kaks nädalat lahase ja karkudega käisin - ainult valutas kurivaim esimesed viis päeva.
Võimalik, aga mina ei mängi arvutimänge ega liigkasuta klaviatuuri. Ma hoopis peitsisin kolm pikka päeva järjest meie megapikka planku (juba aastaid tagasi) ja sealtsaadik hakkas ranne valutama. Aastate jooksul lisandus sõrmede tuimenemine ka ja testid näitasid, et on kerge karpaalkanali sündroom. Tavaliselt kerge puhul oppi ei tehta veel, aga kuna mu peamine sümptom oli valu ja see elamist segas, siis tehti ära. Iseenesest väga lihtne lõikus - kohaliku tuimestusega ja kogu asi võttis alla kümne minuti kui lõikama asuti. Ja nüüd on korras! Ei valuta ega midagi. Sõrmed ka enam tuimad ei ole.
KustutaTore kuulda, et nii kerge lahendus!
KustutaKui mul oli üks kaheaastane, üks neljane ja üks kuuene, pidin ägeda liigesepõletiku tõttu õppima kaheaastast ilma randmeid liigutamata (sest need lihtsalt üldse ei liikunud) sülle võtma. Hakkama saime. Sellest varem olin õppinud ahju tuld tegema, üks käsi lapsega kinni, siiamaani tean, kuidas ilma ühe käe kasutusvõimaluseta tikku tõmmata saab... Naised õpivad kõik ära ja enamik eriolukordi läheb ikka mööda ka.
VastaKustutaHead jätkuvat paranemist!
Jaa, mina ka juba näen, kuidas oleks võimalik täitsa ühe käega hakkama saada, kolme nädalaga olen selles ikka kõvasti paremaks saanud!
KustutaMina lasin sel puhul algul süsti teha mõlemasse kätte. Valus oli, suure nõelaga tehti, ja ma ju ei kannata üldse sihukesi asju. Päris pilti tasku ei pannud küll. Aga valu kadus peaaegu et kohe. Sellest on muidugi aastaid möödas ja nüüd on krooniline polüartroos, seega kui valutavad, siis polegi muud teha kui peoga valuvaigisteid süüa. Õnneks nad kogu aeg ei valuta.
VastaKustutaSee süst töötab umbes poolte patsientide jaoks ja ülejäänud pooltele ei anna mingit efekti. Mulle ka tehti ja ei mõjunud kahjuks. Siin õnneks tehakse kõiki meditsiinilisi protseduure valutult, nii et süsti piirkond tuimestati alustuseks ära ja alles siis tuli see suur nõel.
KustutaSelleks, et opile saada, välistatakse ka kõik muud võimalikud haigused, nii et ma pidin tegema selle elektro... mingi asja, kus närviimpulsside liikumist vaadatakse, siis ultraheli ja röntgeni ja selle süsti ka. Kõik testid olid muus osas korras ja näitasidki ainult kerget karpaalkanali sündroomi, nii et lõpuks sain opile.
Aga vasaku käega asju tegema õppisin ma juba noorena, lihtsalt igaks juhuks, seega see pole olnud probleem, saab hakkama küll enamike asjadega :)
VastaKustutaVasaku ja parema käe erinevus polegi minu meelest nii suur kui ühe ja kahe käe kasutamise erinevus. Ma olen nüüd kolm nädalat kõike vasaku käega teinud ja see osa on suht okei. Küll aga näen, kui palju see aitaks, kui saaks mõlemat kätt kasutada. Kasvõi nüüd, mil ma paremat juba natuke toetava funktsioonina saan kasutusele võtta - mäekõrgune vahe! Saan juuksed kinni siduda näiteks. Seda ühe käega, olgu vasak või parem, ei saa üldse.
KustutaMidagi täitsa uut saab edukalt õppida võrdselt hästi mõlema käega tegema. Karates olen täiega mõlemakäeline, vastastel raske harjuda pideva poole vahetusega.
KustutaVäikelaste emad on kõik mõlemakäelised, muidu lihtsalt ei saaks. Hiljem läheb see ilmselt iseenesest üle.
KustutaNojah, see on õige küll. Mul veel see problemo, et kuna ma seista eriti ei saa, siis pean vasaku küünarnukiga kuskile toetama ja siis paremaga sudima, no kuidas sa sedasi põrandat pesed või miskit, eksole. Põrandalt mahakukkunud asju kätte saada on ka täiesti jama. Aga no punnin kuidagi. Vahel käib siiski abilisi, "kodukäija" ja sõbranna, need aitavad ka. Õues olen karkudega, kuigi trepist lähen ilma alla, seinast kinni hoides. Ja siis üks tarkpea ütles, et võta taburet kaasa ja mine istu väljas (no et pinki meil ei ole). Jajah, võtan selle tabureti siis hambeh või viskan enne aknast välja või kuidas? Tagasi ka tuleb ju tuua - ikka hambus siis, ei no kussa! :S
VastaKustuta:)))
KustutaÜks taburet tuleb õue jätta!
KustutaKunagi oli vasak käsi (olen paremakäeline) enam-vähem kuu aega rivist väljas. Tulin siis traumatoloogi juurest haiguslehte saamast koju ja hakkasin automaatselt süüa tegema. Mõne aja pärast sain aru, et vaat ega ei haki küll midagi. Paneks kogu materjali hoopis terviselt malmpotti ja ahju ja. Malmpoti sain sahvrist kätte, juurikad sisse, aga ahju seda ühe käega ikkagi ei tõsta...haarasin külmkapi uksest, et äkki tuleb midagi lohutavat vastu ja külmkapi uks kukkus eest ära.
VastaKustutaTellisin uue külmkapi. Kapp kohal, imetlesin seda esikus, käärisin siis käise üles ja paari tunnise nikerdamise järel oli külmik köögis ja töövalmis. Töövõtete nimed olid: õlaga nügimine, kirumine, ühe käega kangutamine, naermine jne. See aeg õpetas mulle, kui vajalik ikka ka vasak käsi on. Näiteks noa ja kahvliga söömisel. Vasakus käes kahvlit hoida oli keeruline ja kui tasakaal ning haare lõpuks saavutatud, ei ulatunud kahvel suuni, sest vigastus ei lasknud küünarliigest painutada. Teksapükste nööp tuleb lasta kellelgi teisel kinni panna, jope lukk samuti, sukkpükse jalga ei saa, aga sokid on leiutatud jne. Maailm läks kohe huvitavamaks.
Eksole, hakkad kohe värske pilguga oma keha jälle hindama!
Kustuta