Koeravalvurid

Esimene nädal juhatajana möödas. Mul on suur maja ja ainult üks laps, ise otsustame, mida ette võtame või millal süüa tahame. Eelmine juhataja hoidis kõige pealt kokku ja väitis, et raha pole, aga nüüd näen, et isegi kui kõik rebenenud dušikardinad, kulunud rätikud ja muu träni kohe esimesel kuul välja vahetada, jääb eelarves ikka raha üle!

Kanadas hoolitsetakse erivajadusega inimeste eest väga hästi. Olen viimasel ajal mõelnud, et kuidas Eestis samasuguste laste vanemad hakkama saavad? Ma polnud varem autistidega eriti kokku puutunud ega osanud neist midagi arvata, aga viimane poolaasta on mind kõvasti õpetanud. Töötada on nendega väga huvitav, kuid eks ta ole - iga maja on sisse sätitud spetsiaalselt nende vajadusi silmas pidades ja mina lähen ju kella kukkudes koju. Palka saan kah! Aga mida teevad need pered, kel selline laps kodus on? Muideks - Eestis makstakse 16. aastasele ja vanemale erivajadusega inimesele 16-53 eurot toetust kuus, ja seda mitte puude raskusastme järgi, vaid lisakulude alusel. Mäletan, et kui seadust muudeti, tõstsid hooldajad lärmi, sest kulude tõestamise süsteem oli pehmelt öeldes idiootne ja tegelikult solvav ka, aga paistab, et kedagi ei huvitanud.

Nii palju siis tõsisematest teemadest. Kõik muu on lust ja lillepidu! Meil on koeravalve nädal - Caroline ja Wayne sõitsid reisile ning jätsid auto, maja ja koeravolaskid Kusti hoole alla. Mina veedan nendega ainult nädalavahetuse ja lähen esmaspäeva lõunaks tööle. Aga asi seegi!

Praamisõit on siinsete saarekeste ja mägede vahel muidugi omaette elamus ning Gibsons kujutab endast unist romantilist väikelinna, kus elavad peaasjalikult pensionärid. Käivad muudkui ühest kohvikust teise ja ütlevad kõigile tänaval "tere". Sellised toredad!

Kustav unustas hommikul koertega jalutama minnes kakakotid maha, oli neile öelnud, et lihtsalt ei situ siis! Aga ta pole ilmselt veel eriline autoriteet, sest kuulda teda ei võetud. Hiljem käis krapsakama peniga teise ringi veel, et junnid kokku korjata.

Maja on võrratu, väga kodune. Arutasime, et võiks jõulud kah ära tähistada, sest oma kodus pole meil üldse mingeid pühadekulinaid. Pealegi oleks õige kuupäeva valimisega nagunii raskusi, sest kanadalaste põhijõul on 25-ndal, mil Eestis suurem sagimine juba läbi hakkab saama.

Panime kamina küdema, avasime pudeli punast veini ja hakkame filmi vaatama. Küünlad värelevad, kuusk on tuledes ja koerad nohisevad diivani ees magada. Jõulutunnet jagub küllaga!

Jälle kolime...

Seekordne kolimine toimus minu tungival nõudmisel mitmes osas. Esmaspäeval võtsime koeri jalutama minnes ühe kitarri ja kaks suurt kotti kaasa. Kustav hädaldas, et miks on vaja jupikaupa tassida kui Wayne meile järgmisel päeval autoga järele tuleb? Aga kuna ma vihkan segadust ja kõikide asjade korraga kolimine tekitab ilmselge segaduse, ei jäänud tal muud üle kui põikpäisele pruudile abiks olla.

Teisipäeval viisime teise kitarri ja veel ühe suure koti. Pakkisin asju lahti ja sisustasin ühe vannitubadest oma šampoonipudelite ja muu hädavajalikuga. Te ei kujuta ette, kui palju hädavajalikku ühel naisterahval olla võib! Mul endal polnud ausalt öeldes aimugi!

Õhtul tegime põhjalikuma pakkimise ja hakkasime vaikselt masenduma. Kõik kotid said täis, aga kapp ei tundunud kuigivõrd tühjem. Otsustasime, et riided viime riidepuude peal - tobe oleks neid kokku voltida kui võiks lihtsalt ühest kapist teise tõsta. Ja vabu kotte, kuhu neid toppida, nagunii ei olnud.

Kui esmaspäeval seletas Kustav, et võime vabalt mitu korda edasi-tagasi käia, et asjad autoni ja hiljem tuppa viia, siis teisipäeva õhtul oli ta valmis tunnistama, et natuke lihtsam on küll, et osa asju juba uues kodus. Kõigepealt käisime kümme korda esiku ja lifti, seejärel lifti ja välisukse ning lõpuks välisukse ja auto vahet. 5 minutit sõitu ja kõik algas otsast peale...

Kui kogu kraam uude korterisse toimetatud, hakkasin asju kappi laduma. Kõigepealt rippuvad riided... Hmm. Aga kus siis rippuvad riided on? Õige vastus: vana korteri kapis.

Kuidas on võimalik pool oma kraamist lihtsalt maha unustada? Kuna Wayne ütles, et tal pole nagunii midagi tarka teha ja sõidutab meid hea meelega, käisime veel korra asju toomas. Kui ei jaga pea, jagavad jalad...

Lõpuks jalutasime tühja vanasse koju, kogu kraam kolitud, olemine entusiastlik. Jõudsime kohale ja mida ma näen - kast raamatutega! Öelge mulle, kuidas on võimalik terve kastitäis raamatuid kahe silma vahele jätta? Ehk see, mida pildil näete, on meie majakraamist heal juhul pool. No ma räägin - Eestisse tagasi kolimiseks oleks vaja merekonteinerit!

Hommikul tulin tööle ja pärast vahetuse lõppu lähen juba uude koju. Kõige tulisem arutelu käib hetkel selle üle, kes koristada saab, sest mõlemad tahavad! Kustavil veab, sest tal, erinevalt minust, on täna vaba päev. See-eest läheb tema homme tööle ja korter koos segadusega on minu päralt. Jee!

Lõpetuseks kaart, kus A on meie senine kodu ning B uus. Kaks metroopeatust tööle lähemal, pealegi on metroo nüüd täpselt kodu kõrval, B tähe all peidus. Enam mugavamaks ei saaks vist minna!

Naabripoiss

Siin me nüüd siis istume ja sööme piparkooke. Päris piparkooke. Eestist! Sain emalt sünnipäevapaki, mis sisaldas kalendrit, ajakirju, komme, pähkleid, värsket piparmünti... Emad ju ikka tahavad, et lapsed vahetpidamata sööks. Huilgasime rõõmust ja toppisime põsed kommi täis. Magusalaari peab kahe päeva jooksul nahka pistma, siis on vähem asju kolida.

Uue kodu võtsime tegelikult juba mõne kuu eest plaani. Korterinaaber on muidu päris okei (eriti neil nädalatel kui pruudi juures pesitseb ja end näole ei anna), aga üldises plaanis hakkab see olukord siin vaikselt ammenduma. 

Marc'i korteri leidsime kuulutuse peale, mis väitis, et ta on väga puhas, armastab kokata ja tegeleb näitlemisega. No kevadel umbes nii oligi. Välja arvatud kokkamine, sest kiirnuudlid ja Nutella saiad ei eelda erilisi oskusi ja muud ta üldiselt ei tee. Meie õnneks! Sest kui Marc kokkab, haiseb see nagu praetud okse ja me oleme sunnitud kodust põgenema. Kusjuures ilma igasuguse liialdamiseta, sest nii lihtsalt juhtub kui kasutada toiduks keemiast pungil aineid (näiteks juustumaitselist peekonit...)

Puhtuse osa peab mõnes mõttes paika. Ta küll ei korista kunagi, aga see-eest istub päevade kaupa diivanil ja mängib GTA-d, seega pole mahti segadust luua. 8 kuu jooksul on umbes 10 korda nõusid pesnud ja täpselt 2 korda prügi välja viinud. Praeguseks hetkeks oleme jõudnud juba nii mugavasse faasi, et kui prügikasti tühjendan ja uut kilekotti asemele ei pane, viskab ta oma sodi lihtsalt ämbrisse! 

Nõusid laob 3-4 nädalat järjest kapi peale hunnikutesse ja ühel ilusal päeval hakkab kraanikausis leotama. Aga ta pole aru saanud, et kui rasvased taldrikud üksteise otsa laduda, võiks neid ka altpoolt pesta... Ja kuna kuivanud toitu on päris tülikas lahti kraapida, võib pottide ja kahvlite pealt hiljem ikkagi terve menüü välja lugeda. 

Kõige hullem osa on aga palavalt armastatud videomäng GTA. Oiged, karjed, tulistamine, pussitamine, vägistamine. Ja hüsteeriliselt naerev Marc, sest lõbusamat asja kui kellegi tapmine ei ole lihtsalt olemas! Ühel hetkel palusime tal klappidega mängima hakata, sest ajud tahtsid lärmi peale välja kukkuda. Naermise probleemi see muidugi ei lahendanud, sest GTA-d saab koos teiste hulludega üle interneti mängida ja valjuhäälne lõbus arutelu, kui vägevalt kellelgi kõri sai läbi tõmmatud, ajab meid lihtsalt iiveldama.

Hakkasime uut kodu otsima, aga peab ütlema, et kui naaber kõrvale jätta, on meil siin igati mugav ja seetõttu eriti ei kiirustanud. Ühel hetkel saime aga kõne sõbra emalt Caroline'lt, kel on meie praegusest kodust 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel kolmetoaline korter, mis seisab tühjana, kuna ta poeg (meie sõber) kolis teise linna. 

Jeff sai emalt kõne, et tal on detsembris koertele hoidjat vaja. Meenusid eestlased, kes kevadel Gibsonsis külas käisid, kui ta ise järjekordsel reisil oli ja poeg koeravalves istus. Kustav tegi tookordsest käigust filmi ja emale oli see väga meeldinud. Noh ja teine asi veel, et äkki tahaksid eestlased uut kodu ka? Ta ei taha sinna päris võõraid võtta ja üüriks sobib sama summa, mida praegusele omanikule maksame. Nii juhtuski, et saime ühe toa hinnaga terve isikliku korteri. 

Nüüd on võtmed käes ja osa asju viisime juba täna kohale. Caroline'i mees on paariks päevaks Vancouveris ja peatub koos koertega seal, pärast seda on elamine meie päralt. Nad on ülimalt hoolitsevad, teatasid, et aitavad oma autoga kolida, et me ei peaks liigselt vaeva nägema. Ja toovad kaks jalgratast, et oleks mõnus ringi vurada. 

Täna käisime koeri jalutamas, sest Wayne (Caroline'i mees) oli päev otsa võistlustel. Väga mõnusad kutsad on. Väga vanad ja sõbralikud. Kõndisime, kummalgi oma peni näpus, korraga jäi minu loom keset kõnniteed seisma ja lihtsalt sittus. Ma olin sõnatu! Kustav ütles, et koertega on vist sama nagu inimestega, et kui oled juba väga vana, siis on täiesti suva, kuhu oma hädad lased...

Küsisin Kustilt, kas ta mäletab, kas mõlemad koerad on isased? Vastas veendunult, et ei-ei, emased ikka! Mõtlesin siis natuke ja pakkusin, et Felix on vist ikka isane? Kustav pidi nentima, et mul võib isegi õigus olla. Aga Asia on ilmselgelt emane, sest kui Felix lasi hiljem teisegi junni keset kõnniteed, siis Asia nii madalale ei lasku, ta on tõeline daam. Isegi ei pissinud! Ainult ühe korra kui üle lombi kõndis, jäi justkui muuseas seisma ja soristas lompi. Umbes nii, et see pole minu loik, see oli juba enne siin!

Aga tegelikult tahtsin hoopis jõulutuledest kirjutada! Nimelt paistab meie praeguse kodu aknast kohalik kiirabihaigla, mille jõulukaunistused on nii vägevad, et kõrvalasuv hotell kahvatub oma hädiste lambikestega täielikult. 

Võrkturundus

Sain kirja endiselt klassiõelt, kellega pole juba aastaid suhelnud:

(NB! kirjapilt muutmata)

"Hakkasin hiljuti tegelema sellise Norra börsil oleva ettevõttega nimega EQOLOGY. Eestisse jõudis alles selle aasta augustis. Minu juurde tuli üks hea tuttav, kes rääkis mulle sellest firmast ja nende toodetest. Minu jaoks tundus see põnev, sest kui hetkel sellega liituda oled reel."

Mulle hakkas kohe esimesest lõigust tunduma, et minu regi see küll ei ole...

"Täna ja praegu tasub sellega tegeleda, kuna seda toodet on Eestis hetkel vähe. Aasta pärast, kui liikuda ei too see enam sulle rahaliselt sisse. Toon hea näite, nt. Herbalife, Avon, Oriflame - need kes liitusid siis kui Eestisse saabus elavad väga hästi, sest leidsid enda alla inimesed ja raha lihtsalt tiksub iga alljärgneva konsultandi pealt. Nüüd aastaid hiljem tasub nendega liituda vaid oma tarbeks, sest raske on leida inimesi, kes neid tooteid ei tea ja tahaksid neid müüa".

Annan praegustele ja tulevastele võrkturundusega tegelevatele inimestele ühe täiesti tasuta nõuande:

Paranda oma kuradima kirjavead ära! Maru raske on aru saada kui komad kukuvad sinna, kuhu juhtub. Ja võib-olla ei tasu päris otse välja öelda, et mõne aasta pärast saab olema raske leida selliseid rumalaid, kes tooteid veel ei tea ja neid müüa tahaksid...

"Nagu mainisin, et liitusin ja ostsin endale toodete paketi ning ka hetkel kasutan ja proovin. Võin öelda julgelt, et tooted on head ja tõesti vastavad sellele mis pakendil kirjas. Peale minu kasutab mu teine pool ja mu ema - nad on väga rahul".

Mul tekkis korraks väike error, lugesin esimese hooga, et "teine pool" kasutab tema ema ja mõlemad on väga rahul... Sorry, my bad!

"Kui oled huvitatud lihtsalt raha teenima ilma riskideta, siis tuleks sul liituda. Alustamine maksab 658€ - tean, et see on suur summa aga kui oled tõsiselt huvitatud riskima ja pärast shampust jooma, siis leiame raha osas lahenduse!!!!!"

VIIS hüüumärki!

Ma ei saa jätta mainimata, et meie ühine emakeeleõpetaja ladus TALLE viisi ja mulle kolmesid. Sellele eelnevad 9 aastat olin (teises koolis) samas aines ainult viisi saanud. Uus õpetaja vihkas mind esimesest päevast alates! Kord pidime suvevaheajal "Kalevipoja" läbi lugema, õpetaja toonitas korduvalt, et saab kohe aru kui sa pole õiget Kalevipoega ette võtnud, vaid lastevariandi kasuks otsustanud. Teate - ma lugesin selle kuradima "õige" Kalevipoja KAKS korda läbi! Ja sain ainsana lugemiskontrolli hindeks ÜHE! Hinde all oli punane mõnitav märkus, et "ma ju ütlesin, et saan aru kui raamat pole loetud".

"Pead leidma 30 päeva jooksul 3 inimest, kes hakkavad edasi tegelema - sinu palk suureneb nende inimeste pealt".

Ilmselgelt on ullikeste leidmisega päris kiire... Saame teada, et algselt investeeritud summa teenitakse 1,5 kuuga tagasi ja edasi on puhas taevamanna - sinu poolt leitud inimesed otsivad "enda alla" uued agendid ja nemad omakorda uued, sinu tengelpung muudkui paisub. Täitsa iseenesest. Mitte midagi ei pea tegema! Kõrgeim mainitud summa, mida kuu ajaga saaks teenida, on 108.000 €

"Summad kas pole müstilised.... On On On....!!??? Minu eesmärk on jõuda vähemalt 4 ndale tasemele ja teenida 7200€/kuus. Kas pole hea palk???? Kas sina tahaksid seda???? Mina küll ja usun, et ka sina!!!! Kas teeme proovi? Riskida ei ole millegagi...Ainult võita!!!!!"

Džiisas! 41 sõna ja 35 kirjavahemärki. See peab tõesti hea äri olema! Kas ma võiks kohe raha üle kanda ja kas šampusega võib samuti juba tänasest alustada?

Liitumispakett sisaldab kõikvõimalikku tarbetut sitta (sry, aga nii on) - üks siirup; kahed erinevad tabletid; üks karp kollageeni; 3 karpi energiageeli (kasutamine: "üks tuup igal hommikul"), 6 Shacai topsi (?); shampoon; palsam; vitamiini kihilised tabletid (just nimelt "kihilised", mitte "kihisevad"):

"Kasutamine: 1 tbl vee sisse igal hommikul, kui soovid unisuse kaotada. 2 tbl kui oled eelmine õhtu "natuke" alkohooli tarbinud. See aitab tõsiselt - saad halvast enesetundest lahti imekiiresti!!!!!

- 20 brosüüri EQOLOGY lugemiseks
- 5 EQOLOGY ajakirja - veel rohkem infot
- 10 täiendavad brosüüri toodete kohta
- 5 süsteemi edasi ajamise plaani
- 1 märkmik
- 1 pastakas
- raamat Go Pro - Eric Worre - lisa lugemist veel
- 1 Tere Tulemast liitumise mapp koos infoga

Lisaks kui omad musta uuemat autot ja lubad oma autole EQOLOGY väikese kleepsu reklaamiks kleepida siis saad ka autoboonust 320€ kuus.

Mis arvad? Kas tasub mõelda? Tooted on suurepärased. Ära lase hirmutada, et nii palju tablette - igaüks teeb oma valiku, et mis hetkel talle vitamiinidest kõige olulisem. Mina, mu teine pool ja ema kasutame neid ja võin öelda, et meie kõigi tervis ja enesetunne on palju parem. Rõõmu on igaks päevaks. Mis siis saab? Kas teeme ära? Riskijad joovad ainult shampust."

Lugesin Kustavile paremaid palu ette ja ta tegi tähelepaneku, et kui midagi peale šampuse enam juua ei saa, peab ju konstantselt purjus olema? Nojah, lähen siis homme ikkagi tööle, sest ei mina, mu teine pool ega ema šampust ei armasta. Pagan küll!

Suur rõõm

Minul algas täna sünnipäev, hip-hip-hurraa! Kustav tuli hommikul jooksmast ja ütles, et postiljon on mu pakiga fuajees. Nad tulevadki alati ise saadetisi ära tooma, aga kuna alumiselt korruselt kaugemale ei pääse, lähevad tavaliselt sama targalt minema, jättes kirja, et võid nüüd ise järele minna. Postkasti võtit meil ju teatavasti pole ja kui parajasti ei tea, et midagi on saabumas, võib nädalaid võtta, enne kui Marc posti kontrollib ja teatise leiab.

Tuju läks kohe nii-nii-nii heaks! Minu kõige parema vanaema hoolega valitud ja koduse pliidi äärel kuivatatud maailma kõige magusamad õunad - täpselt nagu lapsepõlves! Paremat kinki ei saagi olla! Lisaks leidsin pakist eestimaise koogikalendri (koos retseptidega), Annekese šokolaadi ja sünnipäevakaardi.

Ilm on meil ilus, päike lõõmab (juba nädal aega järjest), aga kui sünoptikuid uskuda, sajab hetkel hoopis vihma. Vancouveris on aknast avanev pilt kõvasti usaldusväärsem kui see, mida CNN väidab. Kohalikud virisevad muidugi nii palju kui torust tuleb, nende meelest on talv nüüd käes (sest väga palju külmemaks kui +6 siin ei lähegi).

Kusjuures vihma on viimastel kuudel sadanud küll, aga mitte nii, et varju peaks kaasa võtma. Pigem tibutab. Tarvo nentis paljutähenduslikult, et kui see ongi SEE vihm, millest nad siin räägivad siis... Kohalikud väidavad, et 2013 on üks kuivemaid aastaid, mida nad mäletavad; aga tont neist aru saab, sest selline arutelu jõuab enamasti sinna, et tegelikult oli eelmine aasta ka päris kena ja üle-eelmine... Pealegi tõmbasid pooled neist (hiinlased) juba augusti lõpus kindad kätte ja karvamütsi pähe, ülejäänud pooled (kanadalased) pole siiamaani jopet välja otsinud.

Igal juhul olen jõudnud arusaamisele, et kui siin räägitakse "kohutavast" ilmast ja "külmast" temperatuurist, siis igaüks mõtleb ilmselgelt ikka omal skaalal. Eestlase jaoks tähendavad need terminid lihtsalt midagi täiesti erinevat kui vancouverlased ette oskaks kujutada. Nii ma siin "vihmases" Vancouveris praegu blogin - päike paistab silmaauku:

Uus amet

Mu kolleeg on Portugalist ja tal on seitse nime! SEITSE! Neil pidi lihtsalt niimoodi kombeks olema: esimene on eesnimi, teine middle name, kolmas ema middle name, neljas ema perekonnanimi, viies isa middle name, kuues isa perekonnanimi ja seitsmes tema enda perekonnanimi. Džiisas...

Noh ja mul on siis... seitse tähte. Ees- ja perekonnanime peale kokku! Ta küsis, et aga mis su middle name on? Vastasin, et polegi. Oot, mis mõttes pole? Teine töökaaslane oli ka kohe üllatunud, et ÜLDSE ei ole või? Anu ja kõik?

Tegelikult pidi mu nimeks saama Triinu. Et sobib perekonnanimega hästi kokku ja nii... Isa läks perekonnaseisuametisse ja teatas tagasi tulles, et pani Anu. Just like that! 

Kustav pidi olema Alice, aga kuna ta poisiks osutus, jäi see plaan katki. Vanemad vaatasid beebile otsa ja otsustasid, et Gustav mis Gustav. Isa läks nime registreerima ja pani Kustav. Et ise te kutsute teda kogu aeg Kutt ja Kuti... 

Uudistest siis kah - kui mäletate, pidi minust novembri keskel saama juhataja asetäitja. Aga kuna kolm last olevat ühe maja kohta siinsete normide kohaselt ikkagi liiga palju (ja et meil on ka kolm korrust ja neli vannituba, pole üldse argument), otsustati pool rahvast uude majja kolida!

Teresa hoiatas saladuskatte all, et peakontor pakub mulle tõenäoliselt praeguse maja juhataja kohta (sest tema läheb kahe lapsega uude), aga palus, et liiguksin nendega kaasa ja oleksin tema asetäitja nagu oli esialgne plaan. Tööajad jääksid samaks - reedest pühapäevani. Uues majas ei ole aga öötöötajat nagu praeguses, sest need lapsed, kes kolivad, ei vaja öist järelvalvet. Küll aga ei saa neid ka päris üksi jätta, seetõttu pidanuksin plaanitud 12-tunniste vahetuste asemel hoopis 24-seid tegema ehk reedest esmaspäevani seal elama. 

Mulle üldse ei meeldiks öösel tööl olla! Teises majas teen küll iga nädal ühe 24-tunnise vahetuse, aga ma pole sellest ausalt öeldes kunagi suuremas vaimustuses olnud. Kolm (või lausa neli) ööpäeva oleks selgelt liig... 

Kutsutigi mind siis peakontorisse ja pakuti mõlemat varianti - uue maja puhul asetäitja kohta (3x24h iga nädal + soovi korral oleksin võinud teise maja 24-se vahetuse samuti alles jätta) või siis praegusesse juhataja positsiooni. Valisin loomulikult viimase! Kuna argipäeva hommikuti on ainus majja elama jääv laps nagunii koolis, küsiti, kas sobiks kui töötaksin nelja ööpäeva (nagu juhatajate graafik ette näeb) asemel E-R 13-21? Kõik nädalavahetused vabad, mitte ühtegi kella peale ärkamist! Igal kolmapäeval on tüdruk kodukülastusel, pere võtab ta otse koolist kaasa ja toimetab õhtul üheksaks meie juurde tagasi (siis alustab öötöötaja). Ehk nädala keskel olen täiesti üksi! Saan poes käia, paberitööd teha, raamatut lugeda... vaba valik. 

Homme olen siis viimast päeva tavatöötaja, ülejäänud kolm nädalat juhataja asetäitja ja sealt edasi juhataja. Väga kihvt. Mulle see siinne edutamise süsteem täitsa meeldib!

Jälle mäe otsa

Vancouveris pole kolm viimast nädalat tilkagi sadanud, nii kuiva oktoobrit pole minu elus varem olnudki. Paraku saab see lõbu nüüd läbi, sest ilmateate kohaselt sajab edaspidi iga päev. Aga kuna Tallinnas on pilt veel hullem, ei hakka ka tagasisõidu peale mõtlema!

Temperatuuri osas on siin kummaline - kui kümne soojakraadi juures kandsin Tallinnas elades juba pakse vammuseid, siis Vancouveris on olnud nii tuulevaikne ja päikeseline, et siiani on käigus kõige õhem, ilma igasuguse voodrita jope. Sellist tormi, mis äsja Eestis katuseid ja bussipaviljone minema lennutas, siin ei kohta.

Hommikul saatsin Kustavi filmivõtetele ja ajasin Tarvole kargud alla, et teda ekskursioonile viia. Ta koostas Vancouverisse saabudes nimekirja kohtadest, mida siinveedetava kuu jooksul kindlasti külastada tahaks. Oleme usinalt kõikjal kaasas käinud, nüüd on ainult Whistler jäänud läbi kriipsutamata, aga eks poolteist nädalat ole veel aega kah. Suusatama sedapuhku ei pääse, sest hooaeg avatakse alles 28. novembril, kuid matkama võib ikka minna.

Kuna ilmateade näitas, et kaks päeva on lauspäikest ja edaspidi kallab ainult vihma, otsustasime Tarvoga Grouse Mountain'i otsas ära käia. Sportlikud nagu me oleme, otsustasime üles minna jalgsi, mäel on selleks spetsiaalne rada (2,9 km pikk, 853 m tõusu), nn "looduslikud trepid". Tarvo arvas pärast esimest kümmet minutit, et oleksin võinud raskusastme osas ikka täpsem olla ja teda tõsisemalt hoiatada, mina lohutasin, et olen samal rajal juba teist korda ja seejuures täiesti vabatahtlikult, nii et kui hull see siis ikka olla saab!

Motivatsioonile ei aidanud sugugi kaasa, et iga mõne aja tagant mõni hallipäine pensionär meist mööda jooksis... Muuseas, sellega meenub, et meie iiri sõbrad läksid täna rulluisutama ja kutsusid teisigi kaasa, mispeale kirjutas nende korterikaaslane Facebook'i: "Rollerblading can go fuck itself. Get me a wheelchair, I'm 30, don't you know...". Novot, ma jätsin kah selle ürituse vahele, olen samuti 30, tõin hoopis pagariärist mandli-croissant'i ja tegin pärnaõie teed!

Aga eilsest matkast pole ükski lihas valus. Kustav kahtlustab, et mul lihtsalt polegi lihaseid (mis võib vabalt tõsi olla).

Igatahes tippu me jõudsime, Tarvo turgutas end kuuma šokolaadi ja koogi abil jälle õigesse vormi ja igavesti tore päev oli. Esimesel pildil on tõstuk, mis viib mäe tipu tippu, teisel see mäetipp, kuhu jalgsi vantsisime. Ja kõik, mis vee ümber paistab, ongi Vancouver. 

Tarvo nägi mõlemad grislikarud kenasti ära, vaatas kinos paar loodusfilmi kah ja võisimegi end kodu poole sättida. Kuna praegu pole kõrghooaeg, siis mäe ja kesklinna vaheline shuttle ei sõida, pidime kasutama bussi ja praami, mis on iseenesest tore, sest praamilt avaneb nii kesklinnale kui North Vancouverile väga ilus vaade. Tagasi jõudsime täpselt päikeseloojanguks ja saime mõned kenad kaadrid kesklinna kõrghoonetest värvilise taeva taustal.

Väike, aga paks!

Kusti läks hommikul tööle (paneb õhtuse PINK'i kontserdi tarvis juhtmeid ja kõlareid paika), mul on vaba päev. Tükk aega võitlesin dilemmaga, kas minna trenni või otsida kapist emme saadetud martsipan ja värske piparmünditee välja. Õnneks meenus, et vihkan sporti ja armastan martsipani. Siin ma nüüd istun - voodis, teki sees, ühel pool taldrik munavõileibadega, teisel pool käntsakas martsipani ja tass teed.

Ükspäev just arutasime, et trenni jõudmine ei saaks lihtsamaks minnagi, jõusaal on ju oma majas, lifti astumise vaev. Kustav käib mere ääres jooksmas, sinna on 5-minuti tee. Einoh, kohale jõudmises polegi küsimust, aga kes see viitsib liigutada, onju?! Pealegi on meil siin toanurgas kilode kaupa Kalevi komme, mis nullivad igasuguse pingutuse juba eos.

Kustav teatas ükspäev, et mul olevat lõualott! Mina õigustasin, et kuule, ma olen juba vana kah! Kusti täpsustas, et ei, lott on sellepärast, et sa oled paks, mitte vana! Ei mingit halastust... Eile võttis kuivatist pesu välja ja küsis, kas minu dressipluusi üldse tohtis kuivatisse panna? Talle olevat tundnud, et see on kuidagi nii väike. Ma ütlesin, et nojah, ma olengi ju väike! Väike, aga paks! Jumala eest, ei mingeid komme enam!

Tööl oli sel nädalavahetusel täielik logelemine. Kaks last kodukülastusel ja ainus, kes meile jäi, nii totaalselt haige, et magas kõik päevad maha. Ainus ülesanne, mida täita sain, oli sidruni ja meega jooke serveerida.

Ilm on juba mitmendat päeva udune. Mitte midagi ei näe, ühel hommikul oli isegi vastasmaja kadunud! Lubasin Tarvoga Queen Elizabeth parki minna, aga kuna sealne põhiatraktsioon on vaade, siis... White Rock'is käisime ikka ära, oli natuke uduvabam hetk, isegi mõned majad paistsid, aga mere poole polnud mitte midagi näha ja kõik mäed olid samuti peidus. Esimesel nädalal tundus, et Tarvo on ilmataadi kinni maksnud, päike lõõmas katkematult. Nüüd siis udu, aga prognoos on selline, et vihm jääbki tal siinveedetava kuu jooksul nägemata.

Kohalikud ütlevad, et sellist udu on tavaliselt kaks päeva korraga, mitte rohkem (hetkel kuues päev). Aga ma juba ammu ei usu, mis nad räägivad!

Aitab lobast, lähen jooksma!

Tänupüha

Meie sõber Tarvo tahtis taotleda sama viisa mis meilgi, aga selleks aastaks oli kvoot täis. Anti lootust, et novembris-detsembris tõstetakse teiste kategooriate alt kohti juurde, aga noh... Tarvo mõtles siis, et tühja kah, tuleb esialgu turistikaga, Eesti kodanikule on Kanada ju 6 kuud viisavaba.

Kui ta siis Vancouveris maandus, tekkis lennujaama ametnikul küsimus, et miks tagasisõidupiletit pole? Aga kui ei tea, millal tuleks Eestisse minna, et viisat taotleda - kas selle aasta lõpus või alles järgmise alguses (värske ports viisasid tuleb veebruaris) - ei saagi ju kuupäeva valida. Kõik muu oli korras - piisav hulk sularaha, piisav summa pangakontol, tõend Eestis omatava ettevõtte ja muu siduva kohta. Polnud ühtki märki, et tegemist oleks meeleheitliku immigrandiga, kes tahab "mustalt" sisse imbuda ja ei iial kodumaale naasta.

Ametnik, kes nägi välja nagu Rambo - hullult lihastes ja relvad vööl - lubas Tartsi esimese hooga kohe tagasi saata ja seejärel ähvardas ka meie viisad ära võtta! Siis kutsus Kustavi, kes pahaaimamatult sõbrale lennujaama vastu läks, ülekuulamisele; küsis nii tema kui minu andmeid, sealhulgas tööandja kontakte; ähvardas ka meid KOHE Eestisse tagasi saata... Täielik teater! Mitu tundi pinniti, lõpuks lasti tulema, aga öeldi, et Tarvo peab kuu aja pärast riigist lahkuma. 

Eks piiril maksab ikka ametniku suva ja kedagi ei huvita kui korras su paberid tegelikult on... Nii palju siis neist sõbralikest ja naeratavatest inimestest, keda blogis reklaamisin! Tarvo ütles, et sitamaitse ei lähe niipea suust ära, aga alates teisest päevast on ta Vancouverist vähemalt sama suures vaimustuses kui meiegi. Leidis meie majast 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel kihvti kahetoalise korteri, mida oldi nõus kuuks ajaks üürile andma ning hülgas me elutoa ja imelise õhkmadratsi.

Eile õhtul läks Kustav poodi vahukoort tooma, mõni aeg hiljem helistas, et maandus hoopis Tarvo juures, sööb heeringat ja vaatab filmi. Hommikul käis jooksmas ja pildus kivikestega Tartsi akent, kuni alumine naaber talle vihkava pilgu saatis. Tarvo muidugi ei kuulnud midagi...

Kuna täna tähistatakse Kanadas tänupüha, olime õhtuks lausa kahte kohta külla kutsutud: 14-ndale korrusele (meie poole, kus Marc küpsetas sõpradele kalkunit) ja 11-ndale korrusele (guatemalalaste juurde). Hommikut alustasime aga hoopis sushiga ja võtsime seejärel suuna Commercial Drive'ile, mis on tore boheemlaslik tänav portsu kohvikute ja tillukeste poekestega. 

Me oleme mõnulemise maailmameistrid! Ma pole vist elu sees nii palju kohvikutes käinud kui Vancouveris elades. Lähed jalutama, aga lõpuks avastad end jälle kuskilt koogitaldriku tagant...

Ühtlasi paitasin kohevat halli kassi ja tegin temast portsu pilte; seejärel pildistasin tema kõrval oleva posti peal olevat kuulutust ja hõikasin poistele, et näe, see kass on täpselt sama nägu nagu pildil olev. Ja läksin edasi. Õhtul hakkasin fotosid vaadates mõtlema, et oot... Kuulutust pildistasin muidugi nii, et number ei jäänud peale.

Õhtul oli siis kalkuni söömine. Kõigepealt jõime kodus koos Marci sõpradega törtsu "Vana Tallinnat", seejärel suundusime paar korrust allapoole, kus Sophia oli Gordon Ramsay retsepti järgi imemaitsva kalkuni küpsetanud. Kõik oli esmaklassiline - kartulipüree, salat, jõhvikakaste... George oli õunte sisse küünalde jaoks augud uuristanud, nii et need olid ikka täitsa ehedad, mitte plastmass. Ja guatemalalased näitasid meile poolikut kõrvitsat, sest see on SEEST TÜHI! Kujutate ette jah? (muidugi kujutate, kõrvits on lapsepõlvest saadik seest tühi olnud...) Nende jaoks suur üllatus! 

Töömesilane

Sättisin hommikul tööle, üheksaks tuli kohal olla. Kustav, vana laiskvorst, magas muidugi eriti magusalt. Pool tundi hiljem sain sõnumi: "Aga kus on pannkoogid? Ma olin täitsa kindel, et sa tegid pannakaid, tuba on pannakate lõhna täis. Pagan!" Hahaa, öelge nüüd, et Kustil pole hea elu - julgeb loota, et ma võiks talle kell seitse hommikul enne tööleminekut pannkooke küpsetada...

Mul on täna 24-tunnine vahetus (nagu igal kolmapäeval). Kõlab jubedalt, aga tegelikult on päris mõnus. Üheksast pean kohal olema, aga järgnevad 7 tundi tuleb omale ise tegevust leida, sest maja on tühi ja lapsed koolis. Tavaliselt võtan arvuti kaasa, surfan netis ja vahepeal teen midagi head süüa. Aed on meil ka, ilusa ilma korral peesitan õues.

Lapsi elab selles majas kaks, poisid jõuavad umbes nelja paiku tagasi. Üks neist haarab köögist krõpsud ja Coca-Cola, kaob oma tuppa videomänge mängima ega lahku sealt enne hommikut. Tema osas on hooletu, sest peale krõpsude ei söö ta mitte midagi.

Teine noormees on täpselt nagu 2-aastane (17-se kehas), laliseb, mängib leludega, rääkida ei oska, aga mõnikord laulab. Temaga sööme kella viie paiku õhtust, pärast seda käime jalutamas, ülejäänud aja mängib omaette edasi, seltskonnast suurt ei hooli. 

Kell 21.00 on öörahu. Videomängusõltlane kukub tavaliselt millalgi vastu hommikut ära, aga teise lapse saadan enne üheksat pessu ja pärast seda kobib teki alla. Mingit vaidlemist pole, hea meelega läheb.  

Majas on 4 magamistuba, üks kontoriruum, kaks elutuba (kummalgi korrusel), söögituba, köök ja kaks vannituba (üks mulle, teine poistele). Mul on oma tuba, öösel üleval olema ei pea, enamasti keeran juba kümne paiku põhku. Voodi on hiiglaslik, kaks korda laiem kui kodus.

Ainus ebamugav osa on hommikune ärkamine - 6.45. Ühele poistest tuleb teha peekonit, praemuna ja röstsaia, 7.15 korjab koolibuss ta maja eest peale. Teine peab 7.30 uksest välja astuma, tavaliselt on 5 minutit peale ärkamist kadunud. Ei söö ega midagi. Läheb täiesti sõnatult, kahtlustan, et magab kõndides edasi.

Kõige rohkem meeldivad mulle need viimased 1,5 tundi kui poisid on kadunud - teen teed ja võikusid, vahel söön peekonit. Tõusev päike särab aknast sisse, vaba päev ootab ees...

Alguses töötasin selles majas kuue ja kaheksa tunni kaupa, sest suvel olid hoolealused kodus ja vajati rohkem abikäsi. Praegu on lisatöötajad ainult nädalavahetustel. Augustis pakuti mulle juhataja asetäitja kohta, aga siis oleksin pidanud reedest esmaspäevani siin elama, kusjuures palka ei maksta 24-ste vahetuste eest tundide kaupa, vaid tükitasuna, mis teeb tunni kohta poole vähem kui mu tavaline taks. Samal ajal ei tahtnud esimese maja juhataja mind ära lasta, andis üha paremaid vahetusi ja kuna mulle endale meeldib seal natuke rohkem, polnud üldse küsimustki.

Nii võeti siia tööle iirlane Jason, kellest sai juhataja asetäitja ja ühtlasi Anu/Kusti hea sõber. Näe, kõik on millekski hea! Kuna alates septembrist töötan nädalavahetusteti esimeses majas, ei saanud mind siia lisatöötajaks panna, aga juhataja palus, et teeksin kolmapäeviti tema asemel ühe ööpäevase vahetuse (ta töötab muidu E-N). Lõpuks nõustusin ja kokkuvõttes olen täitsa rahul.

Nüüd siis esimesest majast - sealne juhataja asetäitja jääb novembris lapsehoolduspuhkusele ja Teresa (juhataja) küsis, kas oleksin nõus tema asemele tulema? Töötan seal niigi kõik laupäevad-pühapäevad 10 h, asetäitjana peaksin kohal olema reedest pühapäevani 12 h päevas. Palka saab tundide alusel, ööbima pole vaja jääda (neil on eraldi öötöötaja, sest üks lastest ärkab ebanormaalselt vara). Ehk halleluuja, hõisked ja fanfaarid, lihtsalt pean nüüd vaatama, kuidas uus viisa sebida, sest praegune kehtib ainult märtsini.

Üldiselt ei lase see ettevõte ületunde teha, sest seaduse järgi tekib töötajale niimoodi liiga palju hüvesid, aga kuna ka teise maja juhataja polnud nõus minust loobuma, hakkan töötama 60 tundi nädalas (ehk 24-ne vahetus jääb samuti alles). Kontimurdev ei tohiks olla, sest esmaspäev, teisipäev, neljapäev on vabad; kolmapäevane töö on eriti lihtne ja reede hommikuti olen ka esimeses majas täitsa üksi, sest sealsed lapsed on kella kaheni koolis.

Kusjuures palka tõsteti mul nelja esimese kuu jooksul kaks korda ja enne kui kuus kuud täis saab, tuleb seoses ametikõrgendusega kolmas tõus veel. Kena.

Sügis

Mõned asjad muutuvad võõrsil elades pikapeale nii tavapärasteks, et ei pane enam tähelegi. Ükspäev jalutasin õhtul mööda pimedat tänavat töölt koju ja korraga kikitasin kõrvu, et... kuidas saab nii vaikne olla? Ümberringi ainult eramajad ja mitte ükski koer ei haugu. Ma olen vist juba kirjutanud, et siin pole kombeks koeri õues hoida, seega ei näe ühtki "kuri koer" silti ja kedagi pole tara najale hüppamas, aga kui kohe mitte mingit haukumist pole, hakkab juba natuke imelik.

Samas - ei saa just väita, et keegi sellest puudust võiks tunda. Mulle tundub, et siin võib olla mingi seadus, mis keelab koertel haukuda. Näiteks Vancouveri külje all asuvas White Rock'is on keelatud ühe majapidamise kohta pidada rohkem kui kaht koera, pealegi ei ole neil lubatud haukuda. Ma ei tea, kuidas see täpsemalt tagatakse, aga vaikne ka on. Seejuures paistavad penid ise täitsa rahulolevad välja.

Harjumatute asjade osas toob oktoobrikuu nii Thanksgiving'u ja Halloween'i. Poed on kalkunite ja kõrvitsatega üle ujutatud, kusjuures kõrvitsaid nad vist söögiks väga ei tarbi, rohkem dekoreerimiseks. Halloween paistab olevat vaat et tähtsamgi sündmus kui jõulud, sest kõikvõimalikke kollaseid ja musti kaunistusi on tõesti kõik kohad täis. Isegi kohvikutes ripuvad kõrvitsad, luukered ja ämblikuvõrgud akende küljes. Töö juures olid kah kõik nii sahmis, uurisid minu käest, et kas kostüüm on juba olemas?

Töökaaslane tõi läheneva Halloween'i puhul kotitäie temaatilisi komme, pistsin siis ühe kotti, kodus hakkasin lähemalt uurima ja avastasin, et nimeks on Monster Munny. Siiamaani seisab laual. Kustav küll teatas hommikul, et "kuule, ma söön su munni ära", aga siis meenus, et Kalevit on kah, pistis siis hoopis selle nahka. Elis tuleb ju nädala lõpus Eestist ning toob meile Vana Tallinnat ja komme, peame senised varud ära hävitama.

Sügis on Vancouveris väga värviline. Minu meelest on Eestis rohkem kollast tooni, siin domineerib punane. Kummaline on see, et enamik puid on lihtsalt rohelised, vahele siis mõni, mis on kohe nii erksat värvi, et tundub nagu... võlts.

Tööl paluti, kas saaksin teha mõned lisavahetused, seega olen nüüd 6 päeva järjest tööl (õigemini kolm on tehtud, kolm veel ees), seega ei toimu meie elus hetkel miskit põnevat, millest blogida.

Küll aga läheb veidi huvitavamaks kolmapäeval, mil saabub Tarvo, kes leidis meie kiidulaulust inspiratsiooni ja otsustas, et tahab kah mõnda aega siinkandis elada. Kuna kliima on siin palju mõnusam ja elu lõbusam, võikski oma sõpruskonna vaikselt Vancouverisse ümber kolida, täitsa tore oleks.

Ükspäev käisin Facetime'i vahendusel Eestis kursapeol - tänapäevaste virtuaalsete lahenduste juures pole ju miski võimatu. No kartulisalatist ja kiluvõikudest jäin muidugi ilma, aga näod nähtud, pakilisemad uudised vahetatud ja grupipildi tegime ka. Leia pildilt Anu:

Filmistaar

Meil on nüüd mitu korda vihma sadanud ja peab ütlema, et pole üldse nii halb kui arvasin. Mul on ju maailma kõige mugavamad kummikud, voodriga ja puha! Suman nagu väike laps kõigist ettejuhtuvatest lompidest läbi...

Aga lillepeenrad istutati just võõrasemasid täis. Minu meelest on see kevadlill, aga no hea küll, kärab oktoobris kah. Vancouverlased on hullud botaanikud, neid ilupeenraid on viimase kuue kuu jooksul oma kümme korda ümber istutatud. Et nad ka viitsivad!

Oleme arutanud, et kui siin külmaks ei lähegi (senini on kõige jahedam öö olnud +9), siis mille järgi teavad lehed värviliseks minna ja maha kukkuda? Igatahes punased nad nüüd on ja küllap hakkavad varsti pudenema ka. Ju on see siis rohkem valguse hulgaga seotud. Ma pole muidugi eriline loodusteadlane, ähmaselt mäletan, et klorofüll ja värk, aga no keda tegelikult huvitab, eksole.

Ükspäev käisime Ikea's - saime küünlaid, käterätikuid, lihapalle, pohlamoosi, lõhepasteeti ja heeringat. Nüüd võime vihmaga istuda küünlavalges toas nagu tore vanapaar. Ja vanad me ka oleme, sest Kustav on kindel, et ta kõrvad on hakanud kasvama (vanadel meestel on ju alati hästi suured kõrvad) ja minul turritab kulmu sees hall karv (manage nüüd silme ette hallide puhmaskulmudega Anu, sest just selline hakkan varsti välja nägema).

Kui te veel ei teadnud, siis Kusti on meil filmistaar - osaleb massi-stseenides "Step Up 5" jaoks. Võtted olevat nagu lõbusamat sorti koonduslaager, päris palju passimist ja põhiline extra skill on mitte magama jääda. Esimesel päeval seisis poolteist tundi koos teistega grimmijärjekorras, aga enne lõppu korjati ta sealt välja, öeldes "You're good". Mina kiitsin, et kompliment ju! Kustav vaidles: "Ei, see tähendas, et mind ei saa enam aidata!".

Kuna filmi tegevus toimub LA's, on pooled taustanäitlejatest mustad ja asiaate pole peaaegu üldse. Vancouveris on ju tegelikult vastupidi. Kustav ajas trinidadtobagolasega musta mehe kõrval juttu ja tüdruk olevat muhelenud, et Kusti peaks nende (kahe musta) vahele seisma, siis nad näeksid välja nagu Oreo küpsis!

Võttepäevad on pikad, isegi Kustav kurtis, et jalad on lõpuks päris väsinud, aga tüdrukud olevat kõik kõrgete kontsade ja miniseelikuga, neil on ikka päris raske. Palgapoliitika on selline, et kõik, mis läheb üle 8 tunni, tasustatakse pooleteistkordselt, kui üle 12 tunni, saab topelttasu. Mida rohkem jalad valutavad, seda suuremaks paisub pangaarve. Eile läks 14 tundi.

Homme on multitalent Kustav mingil messil audio-videotehnikuks ja selgus, et seal on vaja valget triiksärki ja musta lipsu. Sain filmistaarilt kõne, et viskaksin pilgu kappi, kas helesiniste triipudega särk näeb kaugelt vaadates valge välja? Ei näinud! Käisin talle siis uusi riideid ostmas ja jääb vaid loota, et mõõdud sobivad, sest hommikul tuleb kaheksast kohal olla, praegu aga läheneb südaöö ja Kusti on ikka veel võtteplatsil...