Vihm - lõpuks ometi!

Mul oli neli vaba päeva, täna siis viimane. Ilmateate kohaselt pidi iga päev sadama, seega tühistasime esialgsed plaanid Whistler'isse mägimatkale mineku osas ja passisime kodus. Vihmavarjus. Häda oli aga selles, et vihma ei tulnud. Päike paistis, soe oli ka. Pagana sünoptikud, ma ütlen!

Täna hommikul tabas meid ehe koerailm. Pime ja märg. Hästi lahe! Fantaasia juba lendas, mõtlesin, et panen küünlad põlema, kerin end pleedi sisse ja loen raamatut. Tühjagi! Selleks ajaks kui hommikusöök söödud, oli vihm end kokku pakkinud, õues valgeks läinud ja nüüd ähvardab jälle ilus ilm tulla. Kaua võib?

Minu meelest oleme petta saanud! Kolisime linna, kus pidi katkematult sadama, valisin juba maailma kõige mugavamad pehme voodriga kummikud välja, aga kuidagi totter on neid osta kui isegi pilvi pole näha...

See-eest avati üleeile meie kõrvalmajas maailma suuruselt teine Victoria's Secret'i pesupood. Oh seda õnne! Uksed tehti lahti hommikul kell 6, selleks ajaks oli juba mitukümmend inimest järjekorras ootamas (ei, mitte mina, lehest lugesin). Iga vähemalt 75 dollarilise ostuga anti kaasa tasuta vihmavari. Päeva lõpuks oli igal teisel kesklinna piirkonnas liikuval naisel oli üks selline käevangus. Kui juhtute talvel Vancouverisse tulema ja imestate, miks kõigil roosad varjud on, siis teate...

Hiljuti oli keegi mu blogisse jõudnud sellise otsingusõna abil: "Kuidas koduste vahenditega pilve tõmmata". Tere tulemast! Koduste vahendite kohta ei oska kahjuks nõu anda, küll aga võin kätte juhatada piirkonna, kus kogu pilverahvas ringi hängib. Kurikuulus Hastings Street siis.

Kui me esimest korda sinna sattusime, tundus natuke kõhe. Kustav tahtis pissile minna ja mina ütlesin, et ära isegi mõtle mind siia keset tänavat üksi seisma jätta! Nüüd käin seal vahel täitsa vabatahtlikult jalutamas. Hiljuti vaatasime huvitavat dokumentaali Vancouveri kodututest/narkaritest, seal väideti, et Hastings on üks Põhja-Ameerika jubedamaid piirkondi.

Ma pole üldse nõus! Vastupidiselt näiteks New York'ile, ei tegutse siin relvastatud gängid, vaid endaga hädas olevad inimesed, vaimuhaiged ja narkomaanid. Sotsiaaltöötajate paradiis! Eile seisis kõnniteel üks tädi, kes sõimas puud. Kogu hingest! Argumenteeris, vehkis kätega, kohati tõstis häält. Puu kannatas kõik rahulikult välja.

Iseendaga räägivad paljud. Üksteisega käib samuti elav keskustelu, kõik paistavad sõbrad olevat. Kustav kohtas ükspäev naist, kes kammis juukseid, ainult et kammi tal polnud. Kuna kõik siin ilmas on suhteline, võime olukorda vaadata ka nii, et viga on Kustavis, kes kammi ei näinud. Naisterahval polnud selle puudumisest ju vähimatki probleemi.

Triinu ja Mosu lemmik oli mees, kes keset tänavat enda järelt nähtamatu ukse kinni pani. No ütle siis, et pole toredad!

Täitsa omaette rahvas on vanaldased prostituudid. Mine võta kinni kui vanad nad tegelikult on, aga välja näevad kohutavad. Enamik neist meenutab luukeresid. Veel on silma jäänud üks paar, kes alati tõelises üksmeeles ringi kulgeb. Naisel on hästi ilusad juuksed, täpselt nagu šampoonireklaamist - paksud, läikivad, hästi pikad. Aga hambaid pole see-eest mitte ühtegi. Muidu väike ja sale, selja tagant võiks teda tõeliseks kaunitariks pidada. Nägu nagu õudusfilmist. Aga nad on mõlemad sellised lahked, alati naeratavad mulle. Ja armastus paistab neil kah olevat, väga vahva paar.

Töömõnud

Ükspäev tuli austraallasest sõbraga jutuks, et kuidas mul tööl läheb? Ütlesin, et näiteks homme on vaja lapsega veekeskusesse minna, õudselt tüütu, üldse ei viitsi. Tema viskas nalja, et jajah, mõtle, kui peaks lõbustusparki ka minema, eriti nõmekas veel. Aga seal ma juba käisin! Ta arvab ilmselgelt, et mul on maailma kõige mõnusam töö.

Tegelikult oleneb lapsest... Esimese maja poiss on superluks (see eriti hea mäluga tüüp) - viisakas, kuulekas, jutukas. Tegime kokkuleppe, et kuna töötan kõik nädalavahetused, hakkame pühapäeviti kahekesi veekeskuses käima. Eile oli esimene kord, möllasime vees, päevitasime õues, higistasime aurusaunas ja istusime mullivannis. Väga mõnus.

Teise maja laps on umbes 2-aastase tasemel (17-se kehas), enamasti päris nuntsik, aga näiteks ujulas muutub kohe metsikuks. Jookseb ringi, hüppab suvalises kohas vette (soovitatavalt kellelegi pähe) ja ühelegi korraldusele ei allu. Kohutavalt tüütu ja väsitav ka. Õnneks töötan temaga ainult üks kord nädalas ja alates septembrist sel päeval ujumist ei toimu.

Esimeses majas meeldib mulle sellepärast kah rohkem, et Teresa küpsetab laupäeva hommikuti mustika-pannkooke… 

Kanada meelespea

Uuendatud aprillis 2022

Tavapärane järjekord: kõigepealt taotle Working Holiday viisa (annab aastase tööloa), selle esimese aasta jooksul püüa leida ametikoht, mis võimaldaks sul taotleda Young Professionals viisat (jällegi aastane) ning seejärel kvalifitseerud elamisluba taotlema. 

Working Holiday visa
Kõik taotlemisprotsessid algavad siit. Working Holiday taotlemine on suhteliselt lihtne, pead olema mitte vanem kui 35-aastane, ei tohi olla kriminaalkorras karistatud ja sul peab olema ette näidata rahalised vahendeid väärtuses 2500 CAD (umbes 1890 EUR), et end esimestel kuudel ära elatada. Tervisekindlustuse pead tegema terveks aastaks, seda võidakse riiki sisenemisel kontrollida. Kõik viisataotlused pannakse nn pool'i, kust siis iga mõne aja tagant sobivaid kandidaate välja nopitakse.

Lapsed ja kaaslase saab vajadusel kaasa võtta, neile tuleb taotleda eTA ja piirivalvurile tõestada, et nad jäävad riiki ajutiselt (turistikat saab tegelikult veebis pikendada). Kui leiad tööd spetsialisti või managerina (NOC 0, A või B), saab kaaslane taotleda avatud tööloa (googelda: you're a spouse or family member of someone working temporarily in Canada).

Working Holiday viisa annab sulle avatud tööloa, mis tähendab, et võid vabalt töökohti vahetada kui selleks soovi ja vajadust peaks olema.

Kõik viisataotlejad peavad andma VAC-keskuses sõrmejäljed ja tegema foto (biometrics). Eestile lähimad keskused asuvad Helsingis, Stockholmis ja Varssavis.


Young Professionals visa
YP on kinnine tööluba, mille saamiseks peab su varasemalt omandatud haridus või töökogemus kokku minema Kanadas tehtava tööga. Ühtlasi tähendab see, et sa ei saa töökohta vahetada ja pead järgneva aasta sama tööandja juures töötama.

Young Professional'i saamiseks peab tööandja siia sisse logima, ankeedi täitma ja sinu eest 230 dollarit tasuma. Kui see tehtud, peab tööandja sulle andma offer of employment numbri, mis talle pärast tasu maksmist saadeti. Selle abil saad tööloa taotleda.

Tulevane ametikoht, mille abil viisat taotled, peab olema seotud sinu hariduse või senise töökogemusega, seose pead lahti kirjutama Justification Letter'is. Lisaks kõigele eelnevale peab amet mahtuma õige NOC koodi alla (level 0, A või B). Kui tead juba WH-ga tulles, et tahad tõenäoliselt rohkem kui aastaks jääda, tasub kiiremas korras vastavasse NOC koodi mahtuv amet leida.

-   -   -

Alustuseks tuleb täitsa küsimustik, mis näitab, kas vastad viisataotlemise tingimustele. Personal reference code, mille lõpus saad, kirjuta üles - seda läheb hiljem vaja. Edasi suunatakse sind MyCiC lehele, mille kaudu käib kõikide viisade ja elamislubade taotlemine. Kui sul juba on MyCiC konto, pole vaja uut luua ning küsimustiku võid siis samuti kohe seal täita (sel juhul koodi ei saa).

Country of permanent residence - su ametlik elukoht (enamikel meist Eesti)
Country of residence - praegune elukoht (olgu see siis Eesti, Austraalia või mingi muu)

Pärast profiili kinnitamist tuleb koos teiste kandidaatidega pool'is oodata, kuniks sulle saadetakse kutse. Pärast seda saab hakata dokumente esitama ja tasusid maksma. Pool'is oodates tasub vajalikud dokumendid ette valmistada, tellida karistusregistri väljavõte jne. Sobivaid kandidaate korjatakse iga mõne aja tagant portsude kaupa välja (rounds of invitations), täpsemat infot näed siit.

Kutse saamise hetkest on sul 10 päeva aega otsustamaks, kas soovid kandideerimist jätkata. Pärast otsuse kinnitamist tuleb 20 päeva jooksul täita ankeet ja üles laadida kõik nõutavad dokumendid (YP puhul peab tööandja selle 20 päeva jooksul ära maksma $230, pärast seda antakse talle "offer of employment number", mida on omakorda sul vaja, et tööloa taotlemist jätkata).

Viisataotluse tasu on 156 CAD, hiljem lisandub tööloa tasu 100 CAD. 

Salvesta kõik paroolid kindlasse kohta - kui poole aasta pärast on vaja mingil põhjusel uuesti sisse logida, säästad portsu halle karvu. Lisaks sellele soovitan kuskile üles kirjutada, mis info panid CV-sse ja millised kuupäevad reisiperioodideks. Juhul kui tahad Kanadas elada rohkem kui üks aasta, tuleb samu asju üha uutesse ankeetidesse märkida ja jube tüütu on piltide põhjal nuputada, mis kuus ja aastal sai kuskil rännatud…

NB! Online vorme eraldi allkirjastama ei pea (kuigi allkirja koht on vormi lõpus olemas). Hiljem avalduse esitamisega annadki nö allkirja.

Kui oled viimase viie aasta jooksul üle kuue kuu mõnes välisriigis elanud, tuleb ka sealt karistusregistri väljavõte tellida (võib omajagu aega võtta, sellest tasub alustada). Samas ei tohi see olla vanem kui kuus kuud, nii et liiga varakult ei saa seda ette tellida. Tean, et mõned on esitanud vanema väljavõtte ja see on kenasti läbi läinud, aga teoreetiliselt on ametnikul õigus seepeale kogu taotlus tagasi lükata. Üles saab laadida ainult ühe faili, nii et kui pead esitama väljavõtted rohkem kui ühest riigist, pane need ühte faili kokku. Eestist pead karistusregistri väljavõtte tellima ka juhul kui pole viimase aasta või paari jooksul sinna sattunudki. Kui tähtaeg on kukkumas, aga välisriigist tellitud karistusregistri väljavõtted pole veel kohal, lae üles tõestus, et oled need tellinud - selle alusel antakse pikendust.

Registrite- ja Infosüsteemide keskusest karistusregistri väljavõte - saab tellida internetist, saadetakse postiga (templiga ja allkirjastatult). See teenus on tasuta. Hiljem tuleb lasta inglise keelde tõlkida. Kuna tõlge peab olema notariaalne, tuleb kasutada vandetõlgi teenust (kontaktid siin). 

NB! Mingil põhjusel soovitavad osad Eesti ametnikud dokumente Välisministeeriumis legaliseerida/apostillida (ja muidugi riigilõivu maksta), Kanada aga legaliseerimist ei nõua, seega jäta legaliseerimine rahulikult vahele. Keskendu ainult sellele, mida Kanada tahab, mitte sellele, mida Eesti mingil hämaral põhjusel soovitab.

"Proof of means of financial support" - pangaväljavõte tõestamaks, et sul on ükskõik mis valuutas vähemalt 2500 CAD'i (esialgseteks kuludeks Kanadasse kolides) + tagasilennupilet või tõestus rahalistest vahenditest selle ostmiseks.

Osadel YP kandidaatidel palutakse läbida tervisekontroll, see tuleb teha vastava arsti juures ja nende nimekirja leiad siit. Kontrollitakse üldist tervislikku seisundit, tehakse vereproov ja kopsupilt. See võtab aega umbes 1,5 tundi ja maksab $305 (arsti vastuvõtt $180, kopsupilt $60, vereanalüüs $65).

Kontrolli passi kehtivusaega (peab kehtima kodumaale jõudmiseni). Taotlemise link siin. Kui pole kindel, kas soovid piirduda ühe aastaga või jääda kauemaks, tasub taotleda uus pass, mille kehtivus niipea läbi ei saa. Sellega tasub aegsasti tegeleda, et saaksid ankeeti märkida uue passinumbri.

Nendesse lahtritesse, mida viisataotluses täita ei saa (näiteks ei tea oma tulevast aadressi või töökohta), kirjuta N/A (või "not applicable").

Immigratsioonile esitatavas CV-s (mida Kanadas nimetatakse resümeeks) ei ole lubatud töötatud perioodide vahele auke jätta - kui olid töötu, märgi "unemployed". Täita tuleb kuu täpsusega. Viisataotlemise protsessis esitatav CV võiks olla üsna lakooniline, sisaldades ainult vajalikku infot. Hiljem kui hakkad Kanadas tööd otsima, pead seda aga täiendama ja täpsemalt lahti seletama, mida igal töökohal teinud oled ja ennast "müüma" (sellest tuleb allpool täpsemalt juttu).

"Port of entry" - kirjuta sihtkoht, kuhu arvad end minevat, kui see hiljem muutuma peaks, ei ole probleemi.

Kui kõik sobib, saad MyCIC kontole Letter of Introduction'i (Port of Entry Introduction Letter), mis tuleb välja printida ja Kanadasse tulles kaasa võtta. Selle alusel antakse piiri ületades tööluba.

Viisa kättesaamise (saadetakse e-mailile) päevast alates on aega Kanadasse sisenemiseks 1 aasta, viisa ise hakkab kehtima alles sisenemisel. Nii WH kui YP kehtivad vaid ühele inimesele, ülalpeetavaid (kaaslast, last) kaasa võtta ei saa (küll aga võib neile turistiviisa taotleda).

Juhul kui saad viisataotlusele eitava vastuse, kantakse kõik makstud tasud sulle tagasi. Selle jaoks ei pea ise midagi tegema, see käib automaatselt.

KUI VIISA KÄES...

Eesti juhiloaga võid olenevalt provintsist sõita 3-6 kuud, pärast seda tuleb kohalikud teha (see on väga lihtne). Kui töötad sellisel kohal, mis ringisõitmist eeldab, pead kohe kohalikud load tegema.

Kontrolli pangakaartide kehtivust! Kui juba Kanadas oled ja Eesti kaarte ei enam kasuta, tasub need kinni panna, et tühja ei maksaks (uue kaardi saab hiljem avada neti teel, kuskil nädalaga on valmis).

Lase hambad üle kontrollida. Reisikindlustus katab hambaravist üsna väikese summa ja sedagi vaid esmaabi tarbeks (valu vms). Hambaravi on Kanadas palju kallim kui Eestis.

KINDLUSTUS

Tervisekindlustus on kohustuslik ja selle puudumisel on piirivalvuril õigus sind riiki mitte lubada. Füüsilise töö riski eest ei ole mõtet juurde maksta, see on sul siin tööandja poolt olemas.

Arvesta, et kindlustus ei kata krooniliste haiguste ravi - võta kodumaalt vajalikud ravimid kaasa (Kanadas haigestudes pead minema walk-in kliinikusse, kus visiiditasu 100-150 CAD + ravimite maksumus).

Kohaliku haigekassaga saad liituda olenevalt provintsist kas kohe või pärast esimese poolaasta möödumist. Kui plaanid kauemaks kui aastaks jääda, tasub seda igal juhul teha - katab rohkem ja ei maksa midagi. Reisikindlustus peab sellegipoolest piiril ettenäitamiseks olemas olema.

PAKKIMINE

Tee igaks juhuks passist koopiad ja prindi välja saatkonnast saadud Letter of Introduction (piiril küsitakse). Juhul kui plaanid leida erialast tööd, võta kaasa haridust tõendavad dokumendid või nende (värvi)koopiad. Üldiselt ei ole siin võõramaise haridusega midagi tarka peale hakata, aga igaks juhuks võiks ju olemas olla.

Kanadas küsitakse tööle kandideerides tavaliselt soovituskirju, neid võiks oma Eesti tööandjalt aegsasti küsida, et ei peaks teda Kanadas olles e-maili teel taga ajama. Otseseid nõudeid pole, aga natuke võiks kirjeldada, millised su tööülesanded olid ja kindlasti peaks jutt kiitusest nõretama. Paljud kirjutavad ise valmis ja lasevad tööandjal asutuse logoga paberile printida ning allkirjad-templid juurde visata.

Kaasa tasub võtta adapter ja pikendusjuhe (et saaksid mitut asja korraga laadida ilma, et teist adapterit vajaksid). Kanadas leiad odavaimad adapterid Dollarama'st, Dollar Tree'st, Winners'ist jne.

Elektrooniline reisiluba ehk eTa tuleb tööviisaga automaatselt kaasa, seda pole vaja eraldi taotleda. See lingitakse automaatselt passiga ja kehtib kas viis aastat või passi kehtivusaja lõpuni, kumb iganes enne kätte jõuab.

KOHALE JÕUDES...

Social Insurance Number (SIN) ehk kohalik isikukood tuleb teha lähimas Service Canada esinduses - ilma selleta ei saa tööd, mobiililepingut ega pangakontot. Vaja läheb tööluba (antakse piiriületusel) ja kohalikku aadressi (see võib ausalt öeldes suht suvaline olla, ka hosteli oma ajab asja ära); numbri saab kohe kätte.

Paremad üürikorterid ja -toad võetakse mõne tunni jooksul, paarist päevast vanemaid kuulutusi pole mõtet vaadatagi. Mööblit ei pea uuena ostma, paljudest kohtadest (näiteks Craigslist'ist) saab seda olematu hinnaga või lausa tasuta (seal on tasuta asjadele lausa oma alajaotus). Samuti on siin palju taaskasutuspoode (thrift store), näiteks Salvation Army müüb kasutatud mööblit.

Mobiililepinguid pakuvad Fido, Koodo, Rogers, Bell, Telus, Virgin jt. Voice mail peab Kanadas kindlasti olemas olema, see seadista enne ära kui tööd hakkad otsima. Sõnumite saatmine on tavaliselt igas paketis tasuta ja seda üle maailma.

Suuremad pangad on Canada Trust (TD), Royal Bank of Canada (RBC), Scotiabank ja Bank of Montreal. Neil kõigil on viisa ettenäitamisel uustulnuka paketid, kus vähemalt esimese poolaasta jooksul ei tule maksta mitte ühtegi tasu ning krediitkaardi saab kauba peale (seda läheb paljudes kohtades vaja, tasub teha). Krediitkaart tasub avada juba sellepärast, et selle toel hakkab kasvama su credit score, mida on väga vaja kui soovid tulevikus kodulaenu või autoliisingut võtta. Credit score on Kanadas elades väga oluline asi!

Esimestel päevadel võtab toidupoes käimine tavapäratult palju aega, kauba valimine ei käi nii automaatselt kui kodumaal. Teada tasub näiteks piimatoodete nimetusi - "Half and Half" on kohvikoor, "Skim milk" rasvavaba piim, "Buttermilk" pett. Piim säilib muideks nädalaid! Odavaimad toidupoed on NoFrills, Superstore ja Walmart. Marketplace IGA, WholeFoods ja Safeway ühed kallimatest.

Dollarama, Dollar Tree etc. - kõik hinnad üks kuni neli dollarit. Need on odavaimad poed, kust osta nõusid, riidepuid, puhastusvahendeid ja maiustusi.

Winners - riided, jalanõud, vihmavarjud, kodukaubad, ilutooted, kohvrid jne heade hindadega.

NB! Töö leidmiseks peab Kanadasse kohale tulema, Eestist e-maili teel õnne proovides erilisi šansse pole. Kanadalased eelistavad iga kell helistamist kirjutamisele, nii et pärast resümee väljasaatmist hoia telefon läheduses.

NB! Tööloal on märge "This does not authorize re-entry" - see tähendab, et tööluba ei garanteeri riiki tagasipääsu, aga reaalsuses ei ole ma kuulnud ühestki juhtumist, kus eestlased poleks reisilt tulles Kanadasse pääsenud, seega pole muretsemiseks põhjust (küll aga peab tööluba alati kaasas olema).

HEA TEADA...

Astmeline tulumaks - mida rohkem teenid, seda suurem protsent tuleb palgast riigile loovutada. Algab 15%-st. Ületunnitöö ja riigipühad tasustatakse 1,5-kordselt (täpsem info siin). Miinimumpalk erineb provintsiti, täpsema info leiad siit.

Resümee - Kanadas ei ole lubatud resümeele lisada vanust, sünniaega, sugu, perekonnaseisu ega pilti. SIN-numbri olemasolu tasub ära märkida, see näitab, et sul on õigus Kanadas töötada, kuid numbrit ennast kirja panna ei tohi (märgi: SIN number available upon request). Kirjuta iga endise töökoha juurde väike kirjeldus, millised olid sinu ülesanded selles ametis, milliseid oskuseid pidid kasutama ja mida oled sellest kogemusest õppinud. Õpi end üles kiitma! Resümee peab mahtuma ühele-kahele lehele.

Cover Letter - käib alati resümeega kaasas. Kirjuta, miks sind just see töökoht huvitab ja mis põhjusel arvad, et sinna hästi sobiksid - rõhuta eelnevat kogemust, vastavat haridust, isiklikku huvi vms. Viita resümeele ("see enclosed" või "see attached") ja avalda lootust, et võiksid tööandjaga peatselt kohtuda. Jäta endast motiveeritud ja entusiastlik mulje!

Cash-back - suuremates toidupoodides saab ostude eest tasudes ka vajaliku summa sularaha välja võtta (kuni 200 CAD). Tuleb lihtsalt kassiirile öelda, et soovid cash-back`i. Summa liidetakse su ostuga kokku, maksad kaardiga, sula saad peo peale.

Steel-toe boots - kõva ninaga turvasaapaid (tähis CSA) nõutakse igal füüsilisel tööl. Saadaval nii kõrgema kui madalama säärega, pakutakse ka lausa tenniseid. Hinnad algavad umbes 75-st dollarist ja leida võib neid näiteks Mark's Warehouse poest.

Käibemaks hinnasiltidel ei kajastu, seega ostub ostetav kaup kassas veidi kallimaks (Torontos 13%, Vancouveris 12%). Toidukaup on maksuvaba.

Jootraha - standard on 15%, sellest vähem jäetakse üldiselt ainult siis, kui tahetakse midagi "mõista anda". Baarist jooke tellides $1 iga joogi kohta. Kaardiga makstes on alati valik, mitu % tahad tip'i jätta, selle jaoks ei pea sularaha kaasas olema. Ka taksojuhid, juuksurid jne eeldavad 15-20% jootraha.

Tax return ehk tulumaksutagastus - tööandja annab aasta alguses T4 vormi, mida sul tagastuseks vaja on. Tähtaeg on 30. aprill - juhul kui riigile võlgu oled, hakkavad pärast seda kuupäeva intressid jooksma, kui võlgu pole ja on lootust midagi tagasi saada, võid teoreetiliselt aasta lõpuni venitada. Taotlus esita elektrooniliselt, täitmine võtab aega umbes 15 minutit.

Eesti numbritele helistamine ja sõnumite saatmine - kui +372 ei toimi, proovi 011372. Sama kehtib ka muude riikide kohta - pane 011 ette.

Töö suusakeskustes - enamasti miinimumpalk + tasuta hooajapilet. Tööd on tavaliselt lihtne leida, kuid majutuse osas keerulisem. Majutus on neis piirkondades ka väga kallis.

Kui oled vanem kui 35-aastane ja WH/YP viisadele enam ei kvalifitseeru, on kaks varianti:
- kohalik tööandja sponsoreerib LMIA või PNP
- kvalifitseerud otse elamisluba taotlema: sel juhul peab olema väga hea keeleoskus (IELTS test), kõrgharidus (peab olema hinnatud WES'is), töökogemus jne.
Federal Skilled Worker (FSW) klassis peab kontol olema ette näidata kindel summa raha, mis peab olema su kontol juba mõnda aega olnud, mitte eelmisel nädalal korraga peale kantud (kahe inimese kohta veidi üle 10.000 EUR) - näha tahetakse viimase kuue kuu väljavõtet. Siin on link, millel saab punktidega mängida ja vaadata, kust neid vajadusel juurde saaks.

KASULIKUD AADRESSID

Elukoha ja/või töö leiad järgmistelt lehtedelt: Kijiji, Craigslist, Indeed ja WorkingInCanada. Vancouveri üürikortereid vaata ka: rentBC.

Täpsem info töötamisega seonduva kohta: Workershelp.

Sõprade leidmiseks või inglise keele harjutamiseks kiika MeetUp lehele.

Turistiviisaga (ilma tööloata) Kanadasse reisides tuleb hiljemalt mõned päevad enne reisi algust taotleda eTA. Turistiviisa lõppedes saab seda elektrooniliselt pikendada siit.

Bassein ja rahajutud

Vabad päevad meile meeldivad. Kusjuures tööpäevad meeldivad õnneks ka. Noh, võib-olla natuke vähem kui vabad.

Põõnasime pikalt, koristasime veidi, Kustav küpsetas oma kuulsat omletti ja nii see hommikupoolik läks. Pärastlõunal võtsime suuna veekeskusesse. Hillcrest on linna suurim, kõige värskem ka, ehitati alles Olümpiaks (2010). Eestis kipuvad basseinid minu jaoks veidi jahedad olema, aga siin on alati soe (ma pean aegajalt tööl lastega ujumas käima, nii et saan erinevaid kohti proovida).

Veekeskuseid leidub Vancouveris rohkelt ja kuna nende omanik on linn, maksavad piletid kõikjal sama palju (5,38 CAD), ainult Hillcrest on teistest veidi kallim (6,30 CAD = 4,6 EUR). Iga päev on mingi ajavahemik poole hinnaga ja kuna juhtusime kohale jõudma soodusajal, saimegi 50% odavamalt, kuskil 3 doltsi nägu (2,3 eur).

Tahaks juhtida tähelepanu, et siinne miinimum tunnipalk on 10,25 CAD, aga kuna see on kohalike arvates naeruväärne summa, makstakse lihttöölistele üldiselt 15-20 dollarit tunnis.

Miinimumpalka teeniv lihttööline peab veekeskuse pileti nimel seega umbes pool tundi tööd tegema. Kui see proportsioon Eestisse ümber tõsta (kus minimaalne tunnipalk 2 eur), peaks näiteks Pärnu Terviseparadiisi pilet maksma 1 euro, aga just kontrollisin hetkel kehtivat hinnakirja ja on hoopis 12-14 (olenevalt kellaajast). Seda siis kolme tunni eest. Päevapileti saab soetada 19 euroga (Vancouveri basseinidel ajalimiiti pole, põhimõtteliselt siis alati päevapilet). Seega on Eestis veepargi külastamine 14-19 korda kallim kui Vancouveris.

Natuke imelik ju?

Hillcrest Aquatic Centre

Meilt on palju uuritud, kas Kanadas on kallis elada, kui suured on palgad, kui palju miski maksab jne.

Üks populaarsemaid küsimusi on olnud, et kui palju me oma korteri eest maksame? Vastus on 1000 dollarit (730 eur) kuus. Selle summa eest elame nii keset kesklinna kui üldse võimalik, 14 korrusel. Absoluutselt kõik on hinna sees - isegi voodipesu ja käterätikud. Eluaset jagame noormehega, kes iga mõne aja tagant nädalate kaupa pruudi juures pesitseb ja end kodus üldse näole ei anna (nagu näiteks praegu). Vannitubasid on kaks, neid pole vaja jagada.

Eesti palkade juures tundub see kõik natuke liiga kulukas, aga et proportsioone paremini välja tuua, võtame jälle miinimumpalgad appi - siinne on umbes 1600 dollarit ehk meie mõnus pesa hammustaks sellest summast 2/3. Eesti mõistes võiks me siinne korter asuda Stockmanni kõrval asuvas Tornimäe kõrghoones ja et see miinimumpalgast (mis on teatavasti 320 eurot) 2/3 moodustaks, peaks üür koos kõigi kuludega olema 213 eurot kuus. Hahaa :)

On ju niimoodi palju lõbusam arvutada kui ainult kuivi numbreid siia laduda?

Mina maksin oma Mustamäe ühetoalise eest 210 + kommunaalid, seega igakuiselt veidi üle 300 euro. Ehk mis me siin Stockmanni tornidest räägime, isegi Mustamäele ei saa selle summa eest...

Kanadas võib ühe miinimumpalga eest täiesti kobeda auto osta. Eestis... Hm, 320 euro eest? Tõenäoliselt mitte.

Ükspäev juhtusin mööblipoodi ja märkasin, et hinnanumbrid on umbes samasugused nagu Eestis, mis on jällegi ebaõiglane, sest Kanada miinimumpalga number on Eesti miinimumpalga numbrist 5 korda suurem...

Naljakaks teeb olukorra see, kuidas kohalikud alati virisevad, kui kallis kõik on ja kuidas raha üldse ei ole. Seejuures elavad vingetes korterites või mõnusates majades, sõidavad uuemapoolsete autodega ja söövad iga päev väljas. Igaühel on IPhone'i uusim mudel (neid saab päris odavalt kui oled nõus end aastateks kindla teenusepakkuja külge lukustama), kaasaarvatud lastel. Lihtsalt elustandard, millega harjunud ollakse, on võrreldamatult kõrgem kui meil.

Eesti eelis on lapsehoolduspuhkus - Eestis teatavasti 3 aastat, pool sellest ajast makstakse veel endist palkagi edasi. Siin ainult aasta (endisest palgast saab selle aja jooksul 55%). Ja teine eelis... No ma annan teada, kui mõni meenub, sest sedapuhku on puhtalt ratsionaalne postitus, emotsionaalne pool koos pere, sõprade ja vanaema heinamaaga jääb teadlikult kõrvale.

Ja muide, millal te viimati sprotte sõite? Me panime just enda omad koos ahjusooja koduleivaga nahka, peame vene poest uued tooma. Hiiglama head on ikka!

Kommid

Korterinaaber kohmas lõpuks ometi postkasti kontrollida, nii saime kätte kirja Tarvolt ja paki Piialt, seega oleme mõneks ajaks Kalevi šokolaadi ja Tallinna kommidega varustatud. Aitäh!

-

Mõtlesime rattad laenutada ja natuke Stanley pargis tiirutada, aga Kustav oli päeval tööl ning pärastlõunal sõime pannkooke ega jaksanud natuke aega midagi teha. Lõpuks oli kell juba pool seitse, polnud enam mõtet parki minnagi.

Kolasime siis niisama ringi, mängisime väikeste lõbusate koertega ja silitasime paksu läikivat kassi. Käisime mere ääres patseerimas ja avastasime kihvti graffiti, millest juba sada korda mööda oleme kõndinud, aga alati teistpidi, nii et meil polnud aimugi, milline aare end seina varjus peidab.

Väikese statistika korras võin öelda, et ma pole siinveedetud viie kuu jooksul näinud:

- mitte ühtegi hulkuvat kassi ega koera

- mitte ühtegi määrdunud autot (jaa, päriselt!)

- mitte ühtegi sääske 

Ja ideaalsemat suve kui siin, ei oska ma ette kujutada. Üldse ei saja! Iga päev on mõnusalt soe, aga samas mitte üleliia palav. Ööd on samuti soojad. Ma ei julge enam poodi minnagi, kleidid ei mahu kappi ära. Igal pool on allahindlused, tihtipeale nii, et algsele hinnale on poole väiksem peale kleebitud ja kassas selgub üllatuslikult, et soodushinnast läheb veel pool maha. Pole üldse paha!

Kõige rohkem igatseme kodumaist turgu. Et saaks soolakurki, kukeseeni, koduaia maasikaid-vaarikaid ja sügisesi õunu. Ehedat kraami noh! Õnneks on meil tööl õunapuu (õigemini pirnõun) ja ploomid kah, ju söön siis seal isu täis kui valmis saavad. 

Kodukokad

Mul on üks töökaaslane, kes ei oska üldse süüa teha, kuid on mingil seletamatul põhjusel täpselt vastupidisel arvamusel. Ka riisi suudab keeta nii, et sellest tuleb maitsetu ja tekstuuritu ollus, mis isegi sojakastme abil alla ei taha minna. Toorsalati hakib eriti pisikesteks tükkideks, pole võimalik eristada, mis seal sees on.

Ükskord otsustas, et teeb õhtusöögiks hot-dog'e - võttis sügavkülmast saiad ja vorstid (siinsed inimesed panevad kõik asjad sügavkülma), lasi natuke soojemaks ja voila! No põhimõtteliselt pidi vahele käima ka hakitud marineeritud kurk, aga seda oli topsis umbes üks supilusikatäis (nelja vahel jagamiseks), ja sinep, aga see oli nii otsas, et kõva pigistamise peale pritsis ainult paar piiska. Et siis kuiv sai koos liigsoolase vorstiga. Nämm!

Kord oli meil ports küpseid mangosid - hindu pakkus, et teeks õhtuooteks smuutit. Mul jooksis terve see aeg, mis ta neid mangosid blenderisse lõikus, suu vett. Siis küttis hunniku jäätist ja natuke piima sinna otsa ning neli supilusikatäit suhkrut ka! Ma arvan, et Eestis müüdavate roheliste mangode pealt ei saa te päris õiget ettekujutust, aga siinmüüdavad sordid on väga magusad. Kokku tuli üks läila ollus, kust mangomaitset küll enam eristada ei saanud.

Viimane kord kui koos töötasime, oli kogu salatimaterjal otsa saanud ja hindu otsustas, et teeb õhtusöögi kõrvale salati asemel smuutit. Selle jaoks võttis kaks pakki kiirkaerahelbeid (neid, mis on peaaegu pulbriks tehtud ja tugevalt magustatud) ja dessertbanaanid (need pisikesed, mis on hästi magusad), valas piimaga üle, ladus hunniku suhkrut otsa ja lasi blenderis segamini. See oli nii halb, et kallasin enda oma ära.

NB: panite tähele, et sellega asendati salatit?!

Kord oli enne õueminekut juttu, et tagasi tulles teeme jälle smuutit. Hindu läks oma hoolealusega veel poest läbi ja nii jõudsin mina mõni hetk enne teda tagasi. Lendasin kohe letti, et suristan joogi ise valmis. Teresa teeb smuutit näiteks jogurtiga (ta ei saa piima juua), tuleb alati superhea. Kodus lisan sellele põhjale ainult külmutatud maasikaid, jääb mõnusalt värske. Tööl teeme tavaliselt värsketest puuviljadest, nii lõikasin sisse kaks mangot ja panin paar banaani lisaks, et hindu jaoks piisavalt magus oleks.

Enne kui kõik tükeldatud sai, oli hindu kodus ja käis kahtlustavalt ümber blenderi. Ta oskab alati, kui keegi teine süüa teeb, tekitada sellise mulje, et midagi on valesti. Küsib, mida sa sinna sisse paned ja vastuse peale ei ütle midagi, aga teeb hästi paljutähendusliku näo. Kui hiljem seda jooma asusime, niheles tükk aega ja lõpuks ikka kommenteeris, et kuidagi hapu olevat. Ütlesin, et ma ei lisanud suhkrut, sest seal on magus jogurt, magus mango ja magus banaan - polnud nagu vaja ju? Vastas, et ikkagi imelik, sest puuviljad peaksid kõik magusad olema, aga näe smuuti ikka hapu - ja tegi jälle oma paljutähendusliku näo...

Ükskord tegi õhtusöögiks "tuna melt"-i. Mina teen vahel hommikuti samalaadset asja võileiva peale, segan tuunikala konservi hakitud sibula ja natukese majoneesiga kokku ja ongi valmis. Hindu retsept näeb lisaks konservile ette hakitud marineeritud kurki, sinepit, majoneesi ja riivjuustu. See pannakse kahe röstsaiaviilu vahele ja lastakse ahjus küpseda kuni juust ära sulab. Selliseid "pätsikesi" tegi igaühele kaks tükki ehk neli viilu saia näkku...

Järgmine kord kui ta oli sama toidu menüüsse kirjutanud, pidi ise enne õhtusööki ära käima ning palus, et mina söögi valmis teeks. Oli hästi mures, et kas ikka oskan? Siis avastas, et meil pole majoneesi ja käskis selle piimaga asendada (mida ma ei teinud).

Kui hiljem sööma hakkasime, siis maitse talle sobis, aga hulk mitte. Tema serveeris eelmine kord terved saiaviilud, mina lõikasin võikud pooleks, eeldades, et väiksemaid tükke on mugavam süüa. Hindu istus lauda, silmitses tükk aega oma taldrikut ja küsis lõpuks, mitu saia siin on (ei suutnud nelja kolmnurka kaheks terveks kokku liita). Vastasin, et kokku neli viilu saia. Vaatas neid endiselt, sööma ei hakanud (mina ja lapsed juba ammu alustasime). Siis küsis selle autisti käest, kes alati kõike mäletab, et mitu tükki igaüks tavaliselt saab? Poiss vastas, et kaks. Hindu uuris, et kas kaks ühesaialist või kaks topeltsaialist? Poiss vastu, et topeltsaialised.

Naljakas, et kui ise süüa teeb ja neli saia igaühe taldrikusse kütab, ei tule selle peale, et liiga palju on, aga kui teine samad saiad pooleks lõikab, tundub korraga nii võimatult suur kogus, et ei saa sööma hakatagi!

Ilmselgelt jäi igaühel mõni üle (nagu alati) ja hindu otsustas need sisse pakkida, et saame järgmise päeva lõuna ajal ära süüa. Seisis tükk aega otsustusvõimetult külmiku ees, lõpuks pöördus ümber ja küsis minult, et kas võileibu peaks säilitama tavalises või sügavkülmas? Eem... Homseni vast säilib ikka tavalises ka?!

Paar korda on ta lasknud mul kokata ja ühtlasi valida, mida valmistan. Esimene kord panin menüüsse lõhesupi, mis on üks mu enda lemmikutest. Ta oli väga imestunud, et teen seda värskest kalast, mitte külmutatust. Ja et supis on nii vähe komponente (kartul, porgand, porru, till), aga maitseb nii hästi. Väga veider, onju?

Teinekord valisin lasanje - see ajas ta täiesti segadusse. Küsis, et kas külmutatud lasanje? Siis oli minu kord segadusse sattuda - külmutatud lasanje on ka olemas? Tema vastu, et sa oskad ise lasanjet teha? Hindu ei uskunud viimase hetkeni, et sellest head nahka saaks tulla.

Kui toit ahjust välja tuli ja pliidil jahtus, käis ta seda umbusklikult piidlemas ja teatas, et ilmselt ei ole see läbi küpsenud. Soovitas mul proovida, kas on pehmeks läinud, enne kui lastele tükid lõikan (ise oli sellise näoga, et njaa Anu, sa võid üllatuda...) Jah, oli pehme. Jah, maitses hästi. Pole vaja pabistada nii hullult kui ise asjast tuhkagi ei jaga!

Ilutulestik

Lugesin täna ajalehest, et Vancouveris pole juba kuu aega tilkagi sadanud, aga rekordist on asi kaugel, pikimaks sajuvabaks perioodiks olevat 58 päeva. Artiklis öeldi, et paljud inimesed peavad seda linna vihmaseks ja eriti levinud olevat selline arvamus torontolaste seas. Tegelikult on siinsed suvekuud kuivemad kui Eestis (ja ühtlasi ka kuivemad kui Torontos), statistika kohaselt pidavat juulis ja augustis vaid paaril päeval sadama ning mina asusin pärast viimast vihmasapsakat põnevusega ootama, kas see ka tõele vastab.

Ilm on ikka ülioluline tegur - kui absoluutselt iga päev päike paistab, püsib tuju hea, hommikuti on lihtne ärgata ja väsimust ei teki üldse. Ainus jama on see, et olen juba ammu liiga pruun ja pean mööda varjualuseid hiilima, et mitte liigselt küpseda. Noh teate küll, kevadel tahaks iga päikesekiire poole sirutada - nii hea ja soe, väike jume ei tee talviselt sinakal nahal ju samuti paha. Nüüd on täpselt vastupidi, iga kiir tundub põletavat. Meie suvi algas sel aastal ju juba jaanuaris...

Kõrvetavat kuumust õnneks ei ole, temperatuur püsib täpselt sellises vahemikus, et oleks mõnus. Ma olen lõpuks ometi ära harjunud, et ei pea iga päev kraadiklaasi kontrollima, see näitab juba nädalate kaupa ainult samu numbreid. 

Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, kuidas eile ilutulestikku vaatamas käisime. Nimelt toimub Vancouveris juba 23-ndat aastat "Celebration of Light", mille raames võistlevad kolm riiki tuleshow korraldamises. Seekord siis Suurbritannia, Kanada ja Tai. 

Terves kesklinnas pandi KÕIK suuremad tänavad kinni. Bussiliiklus seisis (sest puhtfüüsiliselt polnud ruumi sõita) ja inimesi oli tõepoolest tohutus koguses (kohaliku ajalehe andmetel 400.000 ringis). 

Kuna tuli lennutati taevasse lahesopis seisvalt laevalt, oli see jälgitav nii kesklinna poolt kui ka vastaskaldalt. Väga paljud olid vaatemängu nautimas isikliku paadiga, neid oli vee peal õõtsumas sadade kaupa. Iga ruutmeeter maad ja vett oli ära kasutatud! Tulemäng ise oli muidugi vägev. Eks mõtled ikka, et ah mis see siis ära ei ole, eks ennegi nähtud. Aga ei-ei, see oli ikka täiesti kirjeldamatu! Rääkimata sellest, et kestis 25 minutit jutti...

Podarok

Eile läksime jalutama ja leidsime purskkaevust kingapaari ja rinnahoidja. Kustav arvas puhtmehelikult, et vaat kui tore, keegi on spontaanne olnud. Mina puhtnaiselikult, et nagunii on omanik ära tapetud (ma olen ju optimist ise). No kuulge, ei ole normaalne oma pesu ja kingi purskkaevu unustada! Või on?!

Võtsime suuna Stevestoni, mis on mere ääres paiknev suvituspiirkond. Pidavat olema vahva koht, aga ausalt öeldes ei üllatanud millegi erilisega. Sadam polnud kaugeltki nii romantiline kui reklaamiti, hallid kalapaadid seisid rivis, turistidele müüdi topelthinnaga fish and chips'i... no ja oligi kõik!

Suveniiripoodide vahelt leidsime Rumeenia pagariäri, kus müüdi kiviahjus küpsetatud leiba. Mees, kes seal toimetas, oli väga jutukas. Teadis, kus Eesti asub, aga kurtis, et Balti riikide pealinnad lähevad tal alatihti segamini (pakkus, et oleme Vilniusest).

Igavesti kihvt vend, juba mitukümmend aastat Kanadas elanud, aga õnneks polnud tuline temperament kaduma läinud. Rääkis pool juttu vene keeles ja oli hirmus õnnelik, et temast aru saime. Seejuures oli muidugi tegemist pesuehtsa müügimehega, kes nõudis, et tema tehtud leiba maitseksime ja lõikas nii mehised viilud, et pidime pärast degustatsiooni lõunasöögi vahele jätma. Siis küsis, mitu pätsi kaubaks läheb ja hakkas esimest juba kotti ajama. Meie vastu, et seekord peame vahele jätma, päev otsa vaja veel linnas hulkuda ja kodus ootab omaküpsetatud leib.

Mees ei andnud alla, ütles, et rumeenlased on lahke rahvas ja see ei tule kõne allagi, et tühjade kätega ära läheme. Meie tänasime ja koogutasime, tagurdasime kiirelt uksest välja. Rumeenlane tegi, leivapäts ühes, paberkott teises käes meie suunas tormijooksu, tabas meid tänaval, surus leiva kaenlasse, ei lubanud sõnagi vastu vaielda, ütles, et see on podarok, rääkis pika jutu vene-inglise segakeeles, naeratas nii, et kurgunibu paistis ja ütles, et peame seda leiba Brie juustu ja veini kõrvale proovima!

Oli tõesti väga maitsev, veini ja juustuga sobis kui valatult. Hommikul tegime munavõikut ja bruschetta'sid - samuti superluks. Ja loomulikult tõstsime klaasi maailma kõige sõbralikuma inimese terviseks, keda viimaste aastate jooksul kohanud oleme.

Viimased päevad olemegi põhiliselt puhkamisega tegelenud, linna peal ringi kolanud ja ilma nautinud. Vancouveri suvi on võrratu - juba kuu aega paistab päike ja vihmast pole haisugi (ka statistika kohaselt sajab juulis ja augustis ainult paar üksikut korda). Tuult siin ei ole, seega on alati soojem kui temperatuuri järgi arvata võiks.

Pühapäeval läheb Kustav sõbraga nädalasele ringreisile, mina otsustasin selle käigu vahele jätta, käin hoopis tööl ja olen muidu usin. Jeff plaanib perega Calgarysse kolida, nüüd on vaja sinna sobiv maja leida. Jeff pakkus, et äkki tahame samuti Calgarysse kolida, seal ei saja talv läbi vihma, aga see-eest on jälle hulga külmem kui Vancouveris. Brrr! Jääb ära!

24 tundi

Lõpetasin just 56 tundi kestnud vahetuse! Homme lähen veel 24-ks tööle ehk sel nädalal tuleb kokku 80 tundi. Aga need on ka esimesed ja viimased ööpäevased vahetused, mida tegema nõustusin, järgmisest nädalast algab jälle normaalne graafik.

Esimene tööpäev osutus väga toredaks, pidin lapsega Day Camp'i kaasa minema, seal selgus, et on Grouse Mountain'i päev ehk sain eelmises postituses kirjeldatud mäe otsa uuesti minna. Õnneks ei tulnud seekord matkata (sest kes viitsib poolel rajal väsivaid autiste seljas tassida), kasutasime hoopis tõstukit. Korraldus oli superluks, kõik asjad tehti välja, isegi lõunasöök oli kohapeale organiseeritud.

Puuraidurite show, mis eelmine kord nägemata jäi, vaatasime kenasti ära, see oli päris hull - algas toredasti, kaks hiigelkõrget palki olid püsti, raidurid näitasid, kuidas spetsiaalsete jalanõude ja köiejupi abil üles ronida ja tegid muud nalja. Edasi tuli mängu kolmas mees, kes ronis üles, istus palgi serval (see oli ikka hiiglama kõrge), viskas ükshaaval oma saapad ja muu varustuse alla, keksis ühe jala peal ja tegi selliseid liigutusi, nagu hakkaks alla pudenema. Kõik publiku seas olnud lapsed nutsid, palusid kõva häälega, et ära kuku! Lõpuks pani omale köie ümber ja viskus ootamatult mööda trossi alla, rahvas karjus õudusest... Selline vahva lasteetendus siis!

Lisaks muule sõitsime teise tõstukiga mäe kõrgeimasse tippu, kus eelmine kord käimata jäi, sest liiga külm oli (seekord polnud jällegi üldse külm). See oli hästi vinge! Esiteks nägi kõrgemalt palju kaugemale, linn paistis nagu peopesalt, teiseks võis veidi edasi kõndida ja põhjapoole jäävad mägesid imetleda.

Õhtuks olime lapsega täiesti kutud, tegime süüa, panime riided pessu ja juba kümne paiku rabas uni meid jalust. Selle vahetuse öid ma kartsin, sest kõnealusel poisil on tihtipeale kombeks kahest-kolmest ärgata ja üles jäädagi. Kui oleks nii juhtunud, jäänuks minugi uni üsna lühikeseks.

Kell seitse läks mul uni ära, aga maja oli täiesti vaikne. Laps ärkas alles tund aega hiljem. Jeeeee!

Järgmisel päeval oli samuti Day Camp, seekord viidi meid lõbustusparki. Minu autist osutus selliseks adrenaliinijüngriks, et ei jätnud ühtki sõitu vahele. Selle päeva õhtuks olin mina täiesti pruuniks kõrbenud ja laps nii oimetu, et langes koju jõudes kohe voodisse. Tõotas tulla järjekordne suurepärane öö. Ja tuligi! Seega minu suurim hirm, et nende vahetuste ajal unepuuduses vaevlen, ei läinudki täide.

Matk mäkke

Ohoo, meil on supermõnus pühapäev! Kalendri kohaselt küll esmaspäev, aga keda huvitab... mul on vaba päev!

Veetsime Triinu ja Mosu seltsis meeleoluka nädala. Kohe tore kellegagi emakeeles rääkida ja kodumaiseid nalju teha.

Ja täna asusid nad jälle teele! Seiklevad paar päeva Seattle'is ja lendavadki Eestisse tagasi. Täitsa tühi tunne on, minu meelest sobis nende madrats me elutoa nurka ideaalselt! Kuigi jah, see igapäevane koogisöömine, mis Triinuga sujuvalt kaasa tuli, poleks pikemas perspektiivis kuigi jätkusuutlik. Isegi kui me muidu maru tervislikud olime...

Eile äratasime endis spordipisiku ja vallutasime terve mäe! Linna külje all asub neid ju lausa kolm, võtsime siis keskmise. Eelnevalt lugesime, et raja läbimiseks on vajalik hea füüsiline vorm ja aega võtab see teekond 1,5 tundi. Kuigi keel oli enamik aega vesti peal, jõudsime tõepoolest pooleteist tunniga tippu. Ilmselgelt pole tegemist sellise rajaga, mida igapäevaseks ajaviiteks viitsiks läbida - 3 kilomeetrit mööda treppe taeva poole trampida on päris higine ettevõtmine. Ergutasime üksteist vastastikku, tegime lolli nalja ja lõpp-kokkuvõttes polnudki nii raske. 

Küll aga jõudsime eht-eestlaslikule järeldusele, et mäe otsas võiks olla saun. Ja võib-olla natuke šašlõkki. Aga polnud. See-eest oli kohvik, kust tellisime kooki ja smuutit, see viimane tundus pärast korralikku rassimist kohe eriti mõnus ja jahutav - Kustav valis vaarika-mustsõstra ja mina mango-passioni oma. Mõni hetk hiljem tõdesime, et järgmine kord tuleb veidi umbusklikum olla ja mitte eeldada, et menüüs ahvatlevana tunduv kaup seda ka tegelikult on - meie kõigi silme all lasti blenderisse hunnik kraanivett, uhati ports jääd otsa ja kallati siirupiga üle. 

Kook oli see-eest täitsa hea, vaade imeilus ja seltskonnast ma üldse ei räägigi! Kustav, vana kunstnik ise, suutis siirupismuutid ja minu kananahas kintsud linnavaate taustal kenaks pildiks voolida, niiet päris kasutuks need keemiajoogid ei osutunud.


Tipus oli kõvasti jahedam kui mäe jalamil, ühest varjulisemast kohast leidsime isegi natuke lund. Pikad püksid ja kampsun oleksid meiesugustele hilpharakatele marjaks ära kulunud.

Lisaks lummavale vaatele oli tipus muudki huvitavat, näiteks jalutasid ringi kaks hiiglaslikku grislikaru ja suvalise teeraja peal tuli vastu tore vunts, endal raisakotkas käe peal kõlkumas. Linnu nimi meile meelde ei jäänud, küll aga saime teada, et ta vahetas paar aastat tagasi sugu.

Oli poiss, aga nüüd on tüdruk. Vot sulle looduse vingerpussi! Angela Aak pole midagi erakordset - kotkad teevad seda kogu aeg. Hästi tore nägi välja, pea täiesti sulevaba, suurte roosade ninaaukudega. Peremees selgitas, et see on kasulik kohastumus - kui arvestada, kuhu ta oma pead söömise käigus topib, on arusaadav, et sulgi oleks hiljem kaunikesti tülikas puhtaks saada.

Väljasõit

Töö ja kodu vahel tiksudes on nii lihtne ennast argipäevarütmi ära kaotada. Samal ajal tuleb endale aru anda, et kolmandik meie siinveedetavast aastast on juba läbi ja kui tahame veidi ümbrust näha, tuleb sellega kohe peale hakata, sest juuli ja august on kõige soojemad ning ühtlasi täiesti vihmavabad kuud. Detsembris, mil siin iga päev sajab, pole ju kuigi lõbus ringi sõita.

Victoriasse tahtsime tegelikult juba ammu minna. Esiteks räägivad kõik, et see on väga ilus väike linnake, teiseks asub Vancouverist ainult 100 km kaugusel. No ja kolmandaks on ikkagi tegemist British Columbia pealinnaga, nii et kui juba siin elame, oleks viisakas läbi astuda.

Juhtus nii, et Triin ja Mosu jõudsid USA ringreisilt tagasi, otsustasid nädalakese Victorias veeta ning kutsusid meidki külla. Nimelt on neile seal kohalik sõbranna tekkinud, kel polnud midagi selle vastu, et kahe eestlase asemel nelja majutada. 

Bussiaegu guugeldades avastasin, et Victoriasse saab ka ühistranspordiga, pealegi tuli seda kasutades hind üle kahe korra odavam. Kiiruses ei kaotanud suurt midagi, sest praamisõit ise võttis 1,5 tundi. Ühistransport on Vancouveris üleüldse nii loogiliselt korraldatud, puhas ja kiire, et auto järele ei tunne me siin mingit vajadust. 

Meie lemmikkohaks osutus Fisherman's Wharf - väike sadam, kus elati ujuvates majades. Suvekoduks oleks selline koht väga armas, ainus häda, et mingit privaatsust küll ei ole - turistid saalivad edasi-tagasi, samas asuvad mitmed söögikohad, elu keeb. Nagu piltidelt näete, võib kohale minna ka vesitaksoga.

Ükspäev kolasime pargis, leidsime sealt uhke puu ja otsustasime nagu õiged turistid kunagi oksa peal istudes pilti teha. Meie Kustiga saime esimesena poseerida, teise foto tarvis pidid Triin ja Mosu kah üles ronima. Oksa peale jõudmine oli omaette pingutus, sest päris nii madalal see kah ei asunud, et oleks võinud vabalt jala üle visata.

Tegime veel nalja, et tuleb hüpata nii nagu Nukitsamehes - teate küll, see nõiamaja stseen. No ja Mosu, vana spordimees, siis hüppaski. Korraks oli kõik tore, istusime kenasti rivis... ja siis läks tasakaal ära, Mosu pudenes selg ees alla ja rabas Triinu endaga kaasa, et oleks lõbusam kukkuda.

Oli päris õudne hetk, aga õnneks jäid mõlemad peaaegu terveks. Triin korjas kotist plaastrid välja, teipis kriibitud küünarnuki kinni, viilis murdunud küüne maha ja elu läks edasi. Pildi tegin neist kah, aga kuna puu otsa ronimise isu oli kõigil läinud, seisti selle tarvis kindlalt maa peal.

Viimasel päeval pidid Triin ja Mosu varakult Vancouveri poole startima, et auto koos kõige selle juurde kuuluvaga maha müüa. Üks saksa tüdruk ostis kogu kupatuse - lisaks sõidukile ka madratsi, mõlemad jalgrattad, matkanõud ja muu taolise. 

Enne koduteele asumist käisime veel Miniature World'is, mis meile nii väga meeldis, et unustasime end sinna kohe mitmeks tunniks. Minimaailmas oli kujutatud lahinguvälju, maastikke, nukumaju ja stseene muinasjuttudest. Mitme väljapaneku peal sõitsid pisikesed rongid, ühe mäe otsa viisid mõne millimeetri suurused gondlid ja ühel peoplatsil, kus ka autod seisid, sai nupuvajutusega avada nende kapotte või panna nukkudele teleka käima. 

Nüüd veedavad Triin ja Mosu mõned päevad meie juures Vancouveris ja lendavad järgmisel nädalal Eestisse. Nende pagasit vaadates tuleb hirm peale, asju on kaks korda rohkem kui siia tulles - mis tähendab meie puhul seda, et Kustav peaks tagasi minnes juba nelja kitarriga liikuma...