Ununenud lemmikud

Mu hambaarstil on kolm poega ja tema ütles kunagi, et kõige hullem iga on poolteist. Rääkida eriti ei oska, energia keeb üle - pole just parim kompott. Noh, Oscar sai mõni kuu tagasi poolteist ja oli endiselt igati tore! Aga möödus veel paar nädalat ja...

...oh jeesus. Ma saan nüüd aru, mida ta silmas pidas. Esimene tundemärk oli see kui laps keeldus meie käest piima vastu võtmast. Piim on muidu täiega lemmik! Kuni ma seda külmkapist välja otsin, topsi valan ja soojendan, seisab kõrval ja tatsub kannatamatult ühe koha peal. Kui topsi talle ulatan, viskub nutta röökides põranda peale pikali.

Esimesed paar korda sattusin segadusse, et appi, mis juhtus... aga siis panin tähele, et kohe kui tassi kuskile lauale või kapile poetan, toimub iseeneslik tervenemine ja seda piima, mis hetk tagasi hüsteeriliselt nutma ajas, juuakse mõnuga. Nagu misasja?! Ja nüüd ongi nii, et ignoreerin kannatamatult ootavat Oscarit, jalutan temast mööda (aga pooltel kordadel piisab juba sellest, et nuttes põrandale viskuda) ning panen tassi lihtsalt laua peale. Parimal juhul läheb kohe jooma, halvimal juhul kordub pikali viskumine uuesti ja uuesti. Sealsamas piima kõrval. Vaatab eemalt tassi, nutab nii, et pisarad voolavad ning muudkui langeb vaibale. Kuniks lõpuks läheb jooma ja paneb ühe sõõmuga põhjani nagu poleks midagi juhtunud.

Teine muutus saabus küünte lõikamisega. Mitte, et ta seda varasemalt otseselt nautinud oleks, aga sai ilma erilise probleemita tehtud. Nüüd on võimatu! Võiks arvata, et püüan tal ükshaaval varbaid maha saagida! Isegi multikad ei aita. Maiustused ei aita. Mitte miski! Hakkan vaikselt aru saama, miks mõned vanemad seda une pealt teevad.

Üleüldse on iga asjaga hakanud kaasnema mingi arusaamatu draama, protesteerimine lihtsalt protesteerimise pärast. Ma saan aru, et vaja iseseisvuda, aga no iseseisvu siis! Mis sa lärmad?

Kas keegi veel vaatab Handmaid's Tale'i? Mulle muidu väga meeldib, aga paljud stseenid venivad nagu tatt. Kui keegi ikka hakkab risti üle põllu minema, võid vahepeal rahulikult köögis ära käia, võileiva teha, teed keeta ning tagasi jõudes ta ikka veel läheb... ja läheb... ja läheb.

Võileivast rääkides - mul on aegajalt nii, et kõik toidud viskavad kopa ette. Tuhnin siis netis ja toidugruppides, et ideid leida, aga mitte miski ei isuta. Eks söönuks ikka saab, aga seda ossa-raks-kui-hea-efekti ei teki. Sellist kui suvel esimest korda värskeid kartuleid saab... Värskehapukurgiga, näiteks. Või kukeseenekastmega. Huhh.

Novot, ükspäev tegin kohupiimapalle. EBAREAALNE kui head! Täna praadisin kartulikotlette ja sama! Sealsamas panni kõrval pistsin pooled nahka. Millega ma ennast homme üllatan?

Kanadast ja kanadalastest

Eelmise teema all esitas keegi terve portsu küsimusi ja mõtlesin, et vastan hoopis siia, äkki on teistel ka huvitav lugeda. Ütlen igaks juhuks kohe ette, et tegemist on ainult minu kogemusega ning arvesse peab võtma, et Kanada on hiigelsuur ja erinevates piirkondades võivad asjad veidi erinevalt käia.

Väga huvitav, et kanadalased väga ei joo?
Alkohol on vähem kättesaadav kui Eestis. Seda müüakse ainult spets alkopoodides, mitte toidupoes. Restoranides muidugi on, aga kohvikutes näiteks mitte. Avalikus kohas (nt tänaval, rannas) ei ole lubatud juua, ka avatud pudelit/purki ei tohi olla, selle eest saab trahvi. Autos ei tohi olla avatud pudelit, ka kaassõitjad ei tohi sõidu ajal juua. Kõik väliüritused on alkovabad. Baarid ja ööklubid pannakse kell 2 kinni, ei ole hommikuni pidutsemist. Joomiskultuur on üldse natuke teistsugune. Ja kui seltskonnas on keegi, kes ei joo, ei tule selle kohta iial ühtegi küsimust ega kommentaari (rääkimata sundimisest, et joo ikka).

Mul endal kangastuvad Kanadaga ainult positiivsed asjad ja tegu on ju heaoluühiskonnaga? Näiteks olen kuulnud, et tervishoid on üks maailma parimaid?

Kanada on ülimalt viisakas, sõbralik ja salliv koht. Kui täiskasvanud inimene keset tänavat dinosauruse kostüümis vastu tuleb, võid mürki võtta, et keegi ei vaata viltu, pigem tehakse komplimente. Eestlasena peab väga mõtlema, mida ütled - meie jaoks tavalised "naine roolis, auto kraavis"-tüüpi naljad kõlavad siin väga halvasti. Immigrantidele on Kanada üks avatumaid kohti, pagulaste kvoodid kõrged, neid võetakse ikka süle ja seljaga vastu ning väga toetatakse nende endi kultuuri ja kommete säilimist (mis hakkab ilmselt ühel hetkel kätte maksma). Näiteks turbani kandjad on vabastatud kiivri kasutamisest. WTF!

Heaoluühiskond kindlasti, jah. Sellepärast pole ka oma "rikkuse" tõestamine nii oluline kui näiteks eestlastele, ehteid kantakse vähem, kaubamärk pole tähtis ja kindlasti pole see nähtav (kui kellelgi on rinnale kirjutatud ARMANI, on see raudselt venelane). Riietusele pannakse üldse vähe rõhku, suvel on enamikel lihtsalt varbavaheplätud jalas, sest suva noh. Aga elatustase on kõrgem, asjad on kättesaadavamad (ja asjadesse suhtutakse seetõttu hooletumalt). Kütus, vesi ja elekter on palkadega võrreldes odavad, Matt ikka naerab kui ma käin tühjadest tubadest tulesid ära kustutamas... Kasutatud auto ostmine on ka miinimumpalgalisele jõukohane (Eestis ju kaugeltki mitte). Ja mida vaesem oled, seda enam saad toetusi ja soodustusi, kõik on astmeline, maksud kaasa arvatud.

Palju on riigi poolt pakutavaid taskukohaseid teenuseid, näiteks hästi palju veekeskuseid, mille pilet on umbes pool miinimumtunnipalgast (Eestis ei käi €1.50-ga kuskil ujumas/saunas/mullivannis), nende juurde kuulub tavaliselt ka jõusaal koos erinevate masinate ja kangidega, kõik sama pileti sees. Tasuta tenniseväljakuid on igas linna(osa)s, pallid ja reketid peavad muidugi endal olema.

Tervishoiusüsteem on hästi üles ehitatud, näiteks hooldekodud on väga korralikud, palliatiivne ravi (surevatele haigetele) äärmiselt tasemel. Mingit valude käes piinlemist nagu Eestis vähihaigete puhul kombeks, ei ole, sest valu saab ju ometigi ära võtta! Mul oli keisrilõige ja valust ei tea ma isegi taastumisperioodil mitte midagi, selleks olid rohud! Kanüül pandi nii, et alustuseks läks käe ümber soojakapist tulnud rätik, et sooned laieneksid ja ma alguses arvasin, et sain "tutvuste" tõttu erikohtlemist, aga hiljem selgus, et nii tehaksegi. Nii palju kui minul on siin tervishoiusüsteemiga kokkupuudet olnud, võin küll ainult kiitust avaldada. Ka meditsiiniliselt assisteeritud suitsiid on võimalik.

Kas töökultuur on sama nagu USAs, näiteks et puhkusi ei anta?

Puhkus on enamikel inimestel kaks nädalat aastas, mis tundub vähe. Samas võib enamikes kohtades nii palju aega vabaks küsida kui vaja on ja seda tavaliselt võimaldatakse. Mul endal ega kellelgi sõpradest pole sellega probleemi olnud. Kahes ettevõttes olen juhatajana töötanud ja seal käis täpselt samamoodi, et kel iganes vaja, lihtsalt küsis ning alati andis korraldada. Seda peab küll ütlema, et eestlased on kindlasti usinamad ja kohusetundlikumad töötajad kui kanadalased või muu-maalased.

Emapalk on 55% endisest palgast ja seda makstakse aasta aega (või 33% ja poolteist aastat - kuidas ise soovid). USAs näiteks pole kas üldse emapalka või on ainult mõni kuu. Sellist uhket süsteemi nagu Eestis pole vist küll kuskil mujal.

Mida kanadalased ise arvavad heaoluriigiks olemisest, kas nad on rahul?

Kanadalased on oma riigi üle üldiselt väga uhked, aga eks sellega ole nii nagu iga muu asjaga, et virisejaid leidub kah alati. Ma olen aru saanud, et meie "elu on raske" ja nende "elu on raske" kontseptsioon erinevad üsna suuresti. Sellel tasemel, kus neil omaarust raske on, oleme meie omaarust juba heaolutasemel. Aga see tuleb suuresti ka lapsepõlvest ja erinevatest ootustest, nemad kasvasid üles teadmisega, et sa võid saada kelleks tahad, maailma vallutada, blablaa, aga kui täiskasvanuks said, tuli välja, et see kõik ei kukugi iseenesest sülle, on konkurents ja pingutama peab... Spordivõistlusel saavad siin kõik lapsed medali ja sünnipäevalt lahkuvad külalised kingitusega (goody bag - kotike väikeseid mänguasju ja maiustusi).

Soomegi peaks olema heaoluriik, aga kui vaadata foorumeid ja artiklite all olevaid kommentaare, siis pean küll ütlema, et ma pole vist nii üksteist vihkavat ja negatiivset rahvast näinudki, kes ei oska muud teha kui kiruda poliitikat ja kurta kui hirmus on elada selles vaesuses.

Siin ei saagi enamikku artikleid kommenteerida, seega ma ei tea, mida nad seal kirjutaks. Aga igasugu foorumites ja beebigruppides ajab mind siin hoopis see närvi, et keegi ei ütle halvasti, kuigi vahel oleks vaja! Toon näite: ema kirjutab, et laps on arsti sõnul tugevas ülekaalus ja ämm pahandab, et peaks last tervislikumalt toitma. Järgneb kirjeldus, kuidas söödab lapsele friikaid ja joodab mahla, aga sellest ju ometi ei tule ülekaal, sest vahel sööb õuna ka. Eesti grupis öeldaks, et maga kaineks ja vaata toidulaud üle, ise oled süüdi! Kanada/USA grupis tuleb alustuseks mingi lohutus, et ära võta südamesse, su laps on nii tubli ja armas ja sa oled väga hea ema ning lõpetuseks võib-olla hääästi pehmelt, et proovi võib-olla mahla natukese veega lahjendada vms. Ma lähen nii närvi! :)

Ma teen Soome mõistes madalama palgaga tööd, maksan üüri ja muud vältimatud väljaminekud ning käin reisimas ka, seega ma tõsiselt ei kujuta ette, et kas neil enda sõnul vaesuses virelevatel sommidel on lihtsalt prioriteedid paigast ära või läheb raha valesse kohta?

Jap, sama siin. Selles mõttes on hea, et meie ei kasvanud heaoluühiskonnas üles ja oskame vähemat hinnata. Ei pea loss ja viis teenijat olema, et hakkaks tunduma, et sul on midagi.

Kas sulle meeldivad soomlased?

Ajasin ükspäev mingi võõra inimesega juttu (sest Kanadas võib ja peab) ning otse loomulikult küsis ta, et kust ma pärit olen? Juhuslikult on tal soomlastest sõpru ja järgmiseks uuris, kas mulle soomlased meeldivad?

Eee... ma ei tea. Ma pole sellele kunagi niimoodi mõelnud! Kohmasin, et "nad on okei". Siis sain aru, et kukkus vist nii välja nagu tahaks sitasti öelda, mida ma ju otseselt ei plaaninud ning lisasin olukorda PARANDADA püüdes, et "neile meeldib palju juua ja pidutseda".

Ups. Piinlik. Mis mul viga on?! Lisasin siis vabandavalt, et eks Soome ole nii kaugel põhjas, et seal on enamik aega külm ja pime, mida muud sa sellises kliimas ikka oma eluga peale hakkad!

Vaju häbi pärast maa alla.

Tegelikult on nii, et ma pole soomlastega eriti palju kokku puutunud. Mulle kangastub soomlast mainides esimese asjana naine, kes näeb rohkem välja nagu mees ja on silmini täis. Ma ei tea, miks?! Mingi Soome laeva trauma?

Aga siis jäin mõtlema, et kui keegi küsiks, kas mulle eestlased meeldivad? Eeee... Aus vastus oleks, et väga paljud tõesti meeldivad, näiteks kõik mu parimad sõbrannad on eestlased. Aga niimoodi üldisemalt - rahvusena?

Kes mulle tõesti väga meeldivad, on filipiinlased. Nii palju kui ma neid üle maailma kohanud olen, on tegemist väga toredate inimestega. Ja kanadalased meeldivad, sellepärast ma ju siin elangi. Aga soomlased... ma ei tea.

Lasteaed

Kõige suurem vale, mida värsketele vanematele õpetatakse - asjad juhtuvad siis kui laps on selleks valmis. Minu kogemus ütleb, et mitte miski ei juhtu enne kui lapse ema on selleks valmis. Lapsed on loomult nii egoistlikud, et kasutavad kõik võimalused mõnuga ära, mis neile ette söödetakse. Magada vanemate voodis, kasutada lutti, mitte süüa brokolit. Hahaa, no okei, seda ma tõesti ei tea, kuidas laps brokolit sööma saada. Aga ma pole ka ise suurem fänn.

Kaks kuud tagasi läks Oscar lasteaeda. Sest mina olin valmis. Esimesed paar päeva meeldis täiega, aga siis tuli korraga hommik, kus jäi nuttes maha... järgmisel korral sama... kolmandal korral hakkas juba maja ees autos nutma ja lõpuks jõudsime sinnani, et pisar kiskus silma juba lasteaiatänavale jõudes! Mu emasüda lendas igal hommikul miljoniks killuks.

Esimesed paar nutukorda jäin veidi kauemaks, et äkki rahuneb ja läheb mängima (mida muidugi ei juhtunud). Rippus mul küljes, mida ta muidu mitte kunagi ei tee. Me ju mõlemad teadsime, et lõpuks ma ikkagi lähen...

Otsustasin, et tuleb hakata kiiremaid hüvastijätte korraldama. Kingad jalast ära ja...

Maailma suurima naeratuse saatel! Sest lasteaeda jäämine on niiiiii äge! Tegelikult ongi - viis minutit hiljem juba mängib, pole mingit kurbust. Õhtul ei taha koju tulla, põnevad asjad pooleli. Ja tal on päriselt ka tore lasteaed, nii et muretsemiseks pole põhjust.

Kasvatajad ütlesid, et osaliselt on asi selles, et ta käib seal ainult kaks päeva nädalas. Need, kes on täiskohaga, pidavat palju kiiremini kohanema. Ja ma viin ta alles kümnest, et päev liiga pikaks ei läheks. Mitmed teised tulevad ka umbes samal ajal, nad on ju kõik nii pisikesed alles.

Lisaks hommikusele nutule, mida tegelikult oodata oskasin, olen avastanud mitu asja, millele enne lasteaia algust nii väga ei mõelnud. Näiteks see, et magama minnakse kirjade järgi 12.30, aga reaalsuses pigem ühe paiku; on juhtunud ka, et kahest. Kodus uinub 11-11.30. Ideaalis ma muidugi tahaks, et ta võiks magada täpselt siis kui ära väsib, aga seal nii ei saa. Lihtsalt... kell kaks on nats liiga hilja! Nende enda graafikust ju poolteist tundi maas ja Oscari omast lausa kolm! Aga samas ei taha ma olla see närvihaige ema, kes muudkui käib ja kaagutab, kuidas tema tibukest kohelda tuleks. 

Ahjaa, miks see mind korraga nii hullult häirima hakkas - kasvataja ütles ükspäev, et Oscar on lõuna paiku tihtipeale vihane. Noh, ma, vaadake, ei taha jälle see nõme kanaema olla, aga laps on lihtsalt VÄSINUD! Kodus hakkavad ka siis asjad maha kukkuma ja kõik närvi ajama. Püüdsin pehmelt mainida, et ta on ilmselt selleks ajaks omadega üsna küps, sest kodus läheb palju varem lõunaunne, aga kasvataja jäi vihase-teooria juurde.

Mina, muideks, olen samuti väsinuna väga ärrituv. Kui Oscar veel beebi oli ja mitte kunagi üle kahe tunni järjest ei maganud, muutusin täiesti teiseks inimeseks! Püüdsin küll vaprat nägu teha, aga süütenöör oli palju lühem kui puhanuna.

Väga raske on luua head tasakaalu lapse eest seismise ja sellega mitte ülepingutamise vahel. Esialgu püüan rohkem kuulata ja vähem kobiseda, tegelikult on ju hea teada, millisena teised teda näevad ja kuidas käitub kui mind juures ei ole.

Õnneks on ülejäänud tagasiside igati positiivne olnud - sööb isukalt, on peaaegu alati heas tujus ja räägib palju (tegelikult kasutab kummaski keeles ainult mõnd üksikut sõna, aga kasvatajad eeldasid, et see pidev vadin on eesti keel).

Sõbranna, kel on sama vana laps, rääkis, kuidas tema tütar tahtis mitu aastat vanema naabritüdrukuga õues mängida ja talle selle märgiks korduvalt oma kõige-kõige lemmikumat kaisujänest pakkus. Naabritüdruk polnud huvitatud ja muudkui lükkas ära. Nad olid siis mehega arutanud, et appi kui haavatavaks see sind ennast muudab kui keegi su lapse kurvastama paneb (okei, see on suures osas ka esmakordselt vanemaks olemise probleem, ma eeldan, et järgmise lapsega oleks juba lihtsam).

Igatahes küsis ta, kas olen mõelnud kui jube see oleks kui laps läheb kooli ja teda seal päriselt kiusama hakataks? Täitsa pekkis! Ma ütlesin, et no teil seal (nad elavad USA-s) on ju lihtne - kui miski ei meeldi, lased kohe maha, aga mida mina siin üdini viisakas Kanadas peale hakkan, seda ma küll ei tea. Ütlen Oscarile, et hoiatagu kõiki juba eos, et tal on karm Ida-Euroopa ema, kes kohalikke kombeid ei tea ja võib kogemata kellelegi molli anda? Ma ei välistaks :)

Nali naljaks, aga tõesti - see lasteaiavärk on ju alles algus!


-

Järg: Head uudised! Ossu jäi hommikul igati rõõmsalt lasteaeda maha ja see on juba kolmas kord järjest. Äkki ongi nutuhood läbi? Nii tore oleks. Ühtlasi mõtlesin, et näitan teile ka, milline see tagasisidepaber välja näeb, mis õhtuti kaasa antakse:

Hakkab looma!

Lõpuks ometi näitab ilmaprognoos natuke jahedamaid kraade ja isegi vihma. Mul on hea meel. Sweater-weather ehk kampsuniilm on parim! Siinsed suved on nii pikad, et septembriks on ammuilma kopp ees. Tahan teed ja küpsiseid, suuri kampsuneid ja tenniseid. Tahan sokid jalga panna!

Talveperioodi eelvaatena on mul praegu rõve nohu, aga isegi see ei morjenda. Istun salfakatekarbi ja raamatuga diivanil ning naudin, et päike ei küta nagu hullumeelne. Et autosse istudes ei ole esimene jupp aega täielik saun. Siis ka ei oleks kui saaks auto garaaži parkida, aga Matt on juba mitu kuud seal midagi ehitada nokitsenud ja lihtsalt ei mahu. Meil on muidu kahekohaline garaaž, nii et pole ju palju palutud, et üks ära mahuks? Peab selle asja nüüd käsile võtma, sest vihmase ilmaga oleks eriti nadi õues küürutada ja Oscarit turvatooli sättida.

Muide, ma leidsin uue lemmikblogi. Lugesin kõige uuema postituse... ja siis sellele eelneva... nüüd olen omadega eelmise aasta suves ning pidama ei saa. Südamest loodan, et ta pole kümme aastat bloginud, sest muidu istun kevadeni siin arvuti taga. Ma olen üldse väga suur blogide fann, ainult, et häid on jube vähe. Ja iga mõne aja tagant panevad pooled mu lemmikutest putka kinni, lihtsalt ei kirjuta enam. Mina olen seal siis nagu:

Justkui oleks blogija mulle midagi võlgu. Ise mu konksu otsa tõmbas oma toredate tekstidega, nii et pole ju päris aus täitsa ära kaduda. Ja oleks neid kadujaid siis ainult üks - iga mõne aja tagant haihtuvad!

-

Mul oli vaja kardinad lühemaks teha. Kõrvaltänavas pakutakse koduseid käsitöötunde, mis pani mind mõtlema, et see tädi peab ju ka õmmelda oskama! Muidu olen kõik tegemist vajavad asjad ühte suurde ja tuntud kohta viinud, aga miks mitte toetada hoopis oma naabruskonna osavnäppe?

Kirjutasin õhtul meili, tädi millalgi öösel vastas, mina kirjutasin hommikul, et andku teada, mis aeg talle sobiks, et kardina kohale viin, tema kirjutas, et ükskõik millal sobib ja mina vastasin, et olen poole kümne paiku seal. Siis on üks asi kohe tehtud (nagu mul oleks mingi hiigelpikk nimekiri asju, mida vaja teha).

Tõstsin Oscari kärru ja hakkasin jalutama, aga ümbruskond oli kuidagi nii vaikne... ja alles siis koitis, et oih, täna on ju pühapäev! Ma ei tea, kuidas siin Kanadamaal need kirjutamata reeglid ette näevad, aga äkki on pühapäeva hommikul enne kümmet ikka natuke liiga vara võõrale uksele koputama minna? Ta muidugi küll ütles, et "ükskõik millal", aga ilmselt poleks kell 3 öösel kah teab mis sobilik olnud... Mis seal ikka, kindluse mõttes kohe vabandasin paljusõnaliselt ja tädi õnneks ei pannud pahaks, tal olid koolitatavad kohe-kohe saabumas, nii et igatepidi sobis.

-

Kas keegi oskab mulle ära seletada, mis värk nende plastkõrtega on? Lennujaamas segati minu ees ootavale neiule plast(!)topsi sisse jooki ja kui teenindaja hakkas sinna kõrt sisse panema, röögatas neiu üle poole lennujaama, tehes samal ajal hüppe kõhuli letile (jaa, täpselt nii dramaatiline see pilt oligi), et tal ei ole kõrt vaja!!!

Seejärel keerutas võidurõõmsa naeratuse saatel koha peal ühe tiiru, umbes nagu kontrollides, kas teised ka ikka panid tähele kui väga ta meie planeedist hoolib.

Ma ise olen viimased kuus aastat ainult riidest kotte kasutanud (ka riiete ja jalanõude ostmisel), aga joogikõrs võiks ikka plastikust olla, mulle need paberkõrred üldse ei meeldi. Õigemini ei maitse. Ja nätskeks lähevad nad ka.

No ei ole eluline probleem, saab ka täitsa ilma hakkama, aga alustuseks keelaks ma inimestel banaanikobaraid kilekotti panna ja see üksik avokaado võib ka täitsa vabalt ilma kileta korvi rännata. Ülepakendamine on nii ostjate kui tootjate poolt nii naeruväärselt suur, et pelgalt plastkõrte keelamisega me minu meelest küll seda planeeti ei päästa...

-

Lõpetuseks näitan teile, milliseid mõõtühikuid kanadalased kasutavad. Liialdatud pole siin millegagi, lisada võiks veel seda, et distantsi mõõdetakse peaaegu alati hoopis tundides (sest osa teid on lauged ja osa mägised, mis mõjutab kiirust päris oluliselt) ning puu- ja juurviljade hinnad on siltidel naeltes (lbs), aga kassatšekil kilodes/grammides. Keegi ei tea, miks!

Kiire elu

Me käisime siin vahepeal väikesel roadtrip'il. Matt arvas, et vahelduseks oleks tore kuskile autoga minna ja mina olen juba jõudnud ära harjuda, et kaheksa tundi on suht normaalne sõiduaeg, et sihtkohta jõuda. Tegelikult mahtus selle sisse ka praam ja paar vahepeatust, nii et väga hull ei olnud.

Oscar on reisimiseks praegu vist küll kõige kehvemas eas - energiat on meeletult, aga matsu veel eriti ei jaga, protestivaim on nii suur kui üldse olla annab ja... noh, ainult multikad päästavad. Ilma nendeta ei elaks ma pikki sõite kuidagi üle. Mul saaks lihtsalt närvid otsa!

Ja nagu ühest reisist oleks vähe olnud, lendasime mõned päevad hiljem veel sõprade pulma ka. Sinna sai saarelt otselennuga (küll mitte meie oma linnast), nii et suht mugav. Pulmapidusid oli kaks - esimesel päeval india versioon ja teisel kohalik. Novot, india pulmas polnudki ma varem käinud ja see oli küll tõsine kultuurielamus! Igasugu muude omapäraste asjade kõrval pidi näiteks pruudi tädi talle varba otsa sõrmuse panema ja mingil teisel hetkel tuli pruudil oma isa süles istuda ja samal ajal abikaasa kätt hoida. Pidustused võtsid terve päeva ja õhtuks oli päevakangelastel vist küll selline tunne, et jumal tänatud, et abielluma peab ainult korra... oh wait... teine pulm tuleb ju veel! Järgmisel päeval oli täismõõdus kanada pidu koos valge kleidi, kiriku ja kõige filmilikuga, mida endale ette kujutada suudate. 

Aga külalisena oli tore! Noh, eriti sellise külalisena, kes ei pidanud oma pooleteistaastast kaasa vedama. Meie pidime...

Ja kuna suurte pidustuste kõrvalt väga linna vaatama ei jõudnudki, jäi mul piisavalt mahti, et vannitoa lage takseerida. Selles dušinurgas ei olnud võimalik niimoodi pesta, et juukseid märjaks ei teeks - vesi langes otse laest. Matt arvas, et see olevat üleüldse imelik, et käid duši all, aga juukseid ei pese! Ilmselgelt ei ole ta kunagi naine olnud. Ega pikajuukseline. Igatahes leidsime arutelu tulemusel, et selle konkreetse vannitoa on disaininud mees. 

Esimese maailma probleemid - vannituba on, sooja vett ka tuleb, aga preilile ei sobi joa langemisnurk. Tegelikult oli teises seinas veel ka vann, aga sellel oli ainult kraan. Nii et variandid olid kas vigurkujundeid etendades duši all käia või siis pool tundi oodata, et vann vett täis jookseks. Pestud igatahes saime, polnud häda miskit.

Lõpetuseks aiauudiseid - sirvisin vanu pilte ja üllatusin kui palju on puud kolme aastaga kasvanud. Meil on väga privaatne aed, naabrid näevad sinna ainult oma teise korruse akendest. Puud saidki istutatud selle mõttega, et tulevikus enam midagi näha ei oleks. Ja juba toimib! 

Beibed... eelmisest sajandist

Sirvisin uudiseid ja sain muuhulgas teada, et Rod Stewart'i tütre 40. juubelil said kokku kõik Rod'i laste emad, keda on kokku neli. Vaatasin pilti ja....

...üks neist naistest on 74!!! Enamik tema eakaaslastest on juba vanadusse surnud. Milline neist neljast mimmust teie arvates kaheksakümnendaid käib?

Õige vastus: kõige vasakpoolne. Ülejäänud prouad on 48, 60 ja 49 (vasakult paremale).

Arusaadavalt on mängus ilukirurgia ja kõik muu, mida raha eest saab, aga mis kehad! Vaatasin selle seitsmekümneneljase käelihast ja läksin otsejoones trenni segasin endale suurest masendusest rumm-koola ning tõstsin küpsisepaki välja. Iga kord kui kuskil ilukirurgiast juttu tuleb, öeldakse, et isver kui õudne, ise küll ei tahaks selline nahk-kõrvade-taha-tõmmatud jõletis välja näha. Novot, need ütlejad ei ole kohanud Rod'i ekskaasade kollektsiooni...

Kujutate ette, et mina võiksin Oscari 40ndal juubelil selline välja näha? Ma kardan, et näe isegi iseenda 40ndal juubelil nii hea välja...

Topeltpulm

Laps ööunne pandud, nüüd on kaks varianti - kas lugeda raamatut või blogida. Raamatuid on mul hetkel käsil kaks. Üks neist on õhtuseks ajaks liiga laetud ja raske lugemine ("Gulagi arhipelaag"); teine muidu lihtne ladus tekst, aga autor ajab mind nii närvi, et hetkel lihtsalt ei suuda! 

Me lähme septembris sõprade pulma. Õigemini nende kahte pulma. Mõlemad on väga usklikud, ainult, et jumalad on erinevad. Seega tuleb hindu pulm ja katoliku pulm. Et asi veel keerulisem oleks, toimub sündmus meist 1,5-tunnise lennu kaugusel (noorpaar ise elab sealt omakorda veel mitu korda kaugemal, nii et aus värk - kõik reisivad). Linn valiti selle järgi, et mõlemad käisid seal ülikoolis.

Nonii. Kaks pulma. Üks algab hommikul kell kümme, teine alles järgmise päeva õhtul. Sest siis saavad külalised kahe päeva asemel neljaks minna (ja seega hotelli eest topelt maksta). Kleit peab ilmselt kah mõlemal päeval erinev olema, aga neid on mul õnneks isegi rohkem kui kaks (sest Matt lõpetab igasuguseid koole sellise tihedusega, et mul on kogu aeg põhjust garderoobi täiendada). Pidulikke kingi on samuti mitu paari, aga kõik kõrge kontsaga. Täna käisin madalaid otsimas, sest kõrgetega ei suuda ma küll tundide kaupa Oscaril sabas joosta (Ossu on lausa kutsutud ja puha, talle on isegi koht ette nähtud). Ma ei oska pakkuda, mis oleks vähem fun kui pooleteistaastasega pulma minna, aga võõras linnas pole teda kellegagi jätta nagunii. Matt arvab, et põen üle, aga korralik ettepõdemine on kõikide õnnestumiste alus. Minu puhul küll alati töötab!

Käisime ükspäev jalutamas ja tegin kohe ekstra pilti ka, sest mida aeg edasi, seda tavalisem siinne loodus tundub. Ei pane enam tähelegi neid asju, mis vanasti ahhetama panid. Inimene on ikka üks tänamatu hing. Mina siis.

Mõni päev hiljem käisime sõprade ja kogu lastekarjaga rannas ning pidin tunnnistama (mõningase kergendusega), et mitte kõik ei ole minu silmis oma uudsust kaotanud. Näiteks see, et siin on megapalju krabisid. Lastel tore mängida. Minu jaoks lähevad nad suurte ämblikutega enam-vähem samasse kategooriasse, nii et mängima ei kipu. Lapsed jällegi ei saa aru, miks ma iga jumala kord õudusest karjatan kui mõni neist oma prisket leidu liiga lähedalt näitama tuleb. Tahab peo peale panna või midagi. Iiiuu.

Ja siis need lillad meritähed. Neid on siin nagu putru. Ilusad. Aga kaugelt, paluks. Ma ei kasvanud siin üles, eksole. Õnneks on meil sellised sõbrad, kes aitavad ka Oscarist ühe täiesti tavalise kanadalase kasvatada, talle jagati lahkelt nii krabisid kui meritähti (ja mina pidasin kõrval vahti, et ta vahva leiu küljest ampsu ei võtaks, sest tal on hetkel see faas, kus kõik suhu pannakse).

Kusjuures tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, et palusin emal blogiauhindade diplomid siia saata (ilma raamideta) ja ikka uhke värk oli neli tükki kõrvuti panna. Aga kuna sissejuhatus läks kogemata lappama, siis ma enam ei mäletagi, mida ma sellest nii väga kirjutada tahtsin. Vaadake siis lihtsalt pilti.

Omad ja võõrad

Ma jälgin Instagramis sellist kasutajat nagu "õigekirjagurmaan", sealt saab päris huvitavaid asju teada. Eesti keel juba on kord selline, et põhimõtteliselt tuleb asjad pähe õppida, loogikaga pole suurt midagi peale hakata. Eriti nende sõnade osas, millega on välja tulnud krunniga tädid Keeleinstituudi tagatoast. Näiteks "skannima" ja "suši". Ma kunagi juba ohkisin sel teemal kui keegi veel mäletab.

Täna hommikul sain aga jälle targemaks:

Kasutasin võimalust ja küsisin, et mis lühendit USA tähistamiseks peaks kasutama? Selgus, et USA on USA. Ei ole AÜR. No ma räägin - kui aru ei saa, õpi pähe!

Kohanimedega on veel hullem. Minu meelest on normaalne kirjutada Mehhiko, mitte Mexico, aga samas kui keegi kasutab Hawaii asemel Havai, tahavad mul silmad peast välja kukkuda. Nii et mu enda loogikas pole samuti loogikat. See pani mõtlema võõrtähtedele ja viis avastuseni, et... "c" on igati täieõiguslik eestikeelne täht, samas kui "q, z, w, x ja y" võõrtähtedeks arvestatakse.

Okei, ma räägin küll omaenda iidse kooliaja näitel, kus alguses tuli tähestik pähe õppida ilma võõrtähtedeta ja hiljem lisaks teada ka seda, kuhu võõrtähed käivad. Mismoodi on "c" rohkem eestikeelne täht kui näiteks "z"? Kui paljusid "c"-tähte sisaldavaid sõnu te teate? Coca-cola ei lähe arvesse!

Ma lausa guugeldasin ja leidsin c-vitamiini ja cm'i. Sellele viimasele annaks pigem pool punkti, sest pikalt välja kirjutades on ikkagi sentimeeter (noh, et jällegi mingit loogikat ei oleks).

Te seda muidu teadsite, et "odomeeter" on hoopis "hodomeeter" ja veel parem oleks öelda "läbisõidumõõdik" (inglise keeles odometer)? Või et snorgeldamise asemel tuleks kirjutada "toruujumine"? Või et rukola teine nimi on põld-võõrkapsas?

Nats koba

Mis riideid te kodus kannate? Sõbranna rääkis, et mees olevat kurtnud, et ta pidavat vabal ajal liiga koduselt riietuma. Tema jällegi ei taha pärast tööd diivanil lösutades teksades või muus taolises olla, sest ebamugav ju! Töö on sõbrannal nagunii suht viisakas, nii et enamiku osa päevast veedab üsna üleslöödult. See viib mind omakorda mõttele, et kui sul juba meik näos ja juuksed korras, siis ei anna ju isegi dressides väga rääbakas välja näha. Või annab?

Aga mees on tal jällegi selline, kellele meeldib hästi riides käia ja viisakas välja näha. Selles mõttes aus värk. Vahetuskaup või nii.

Mul endal on alati sellised peikad olnud, kes mitte ainult kodus, vaid ka muidu pigem mugavalt riietuvad. Ja ma ise olen kodus suht alati dressides, suvel palavaga mingis kleidis. Aga näiteks Matt käib tööl viigipükstes ja triiksärgis (neil on dress code), mul kohe silm puhkab kui hommikul minema hakkab. Täiesti teine tera! Samas on mul täiesti ükskõik, mis riietes ta kodus ringi lohiseb. Enamasti dressides nagu minagi. Sobime siis vist.

Me käisime vahepeal mõneks päevaks Vancouveris sõpru-sugulasi külastamas. Matt'il oli vaba nädal ja ütles, et lähme kuhugi - ükskõik kuhu! Ainult vali! Mina ütlesin, et tahan Vancouverisse. Matt arvas esimese hooga, et teen nalja. Et kui sul on võimalik ükskõik kuhu minna, siis olevat loogiline millegi põnevamaga välja tulla.

Aga Vancouver ongi põnev! Pealegi on Oscar täpselt selles eas, kus temaga reisimine veel teab mis tore ei ole. Ta nimelt tahaks katkematult joosta. Ükskõik mis suunas. Aga mina ei taha katkematult joosta.

Igatahes oli tore. Kohe esimesel õhtul käisin sõbrannaga kokteilitamas ja hiljem pikal jalutustiirul. Nagu vanasti. Hästi hea oli. Ja kõigil hommikutel kõndisin Ossuga oma lemmikkohvikusse croissant'ide järele.

Okei, mitte kõigil hommikutel. Esimesel hommikul mõtlesin, et teen elu lihtsaks, tellin söögi tuppa. Tavaliselt toimib see ideaalselt, sest nii saab ka Oscar kõhu täis ja ma ei pea teda kuskile istuma aheldama nagu kohvikus. Algus oli paljutõotav, sest söök nägi tõeliselt hea välja:

Edasi läks juba veidi vähem paljutõotavalt, sest esiteks keeldus Oscar söömast. Isegi seda marjasmuutit, mille ekstra talle mõeldes tellisin, ei tahtnud. Oli natuke tõbine, sellepärast. Ise sõin kõhu putru täis, väga maitsev oli. Kandiku tühjade nõudega tõstsin ukse taha, aga smuuti jätsin Matt'ile, mõtlesin, et kui üles ärkab, siis äkki tahab. Tõstsin selle kõrgele kapi otsa, et Oscar kogemata ümber ei ajaks.

Ise imestasin, et huvitav küll, et sellises helebeeži vaibaga hotellis üldse nii punast smuutit serveeritakse... Juba tellides mõtlesin tegelikult. Sest üks koostisainetest oli peet.

Saate aru, kuhu ma tüürin, jah?

Noh, Matt ärkaski lõpuks. Ja üsna varsti läksin midagi sellest kapist võtma, mille otsa ma smuutiklaasi olin tõstnud... ja see lendas läraki maha! Nagu filmis. Sellele beežile vaibale.

Terve. faking. klaasitäis. smuutit. PUNAST! 

Ladusin hunniku rätikuid peale, mis hetkega dramaatiliselt lillaks värvusid ning helistasin alla, et nad meile koristustiimi saadaksid. Kuigi olime mõlemad täiesti veendunud, et peedi-marja-teab-mille-segu ei saa heledalt vaibalt küll mitte millegagi maha! Et ilmselt peame terve toatäie uut vaipa kinni maksma või midagi... Aiiiii. 

Aga see TULI maha! Ma ei tea kuidas... Mingi sprei ja harjaga nühiti ning hiljem polnud nähagi, et seal midagi olnud oleks. Müstika. Igatahes lubasin endale pühalikult, et ei telli enam elu sees midagi punast hotellituppa. See õnnetus küll hüüdis juba kaugelt tulles. Ma lihtsalt ei kuulanud. Teinekord võiks...

Avarii ja nii

Mu autole sõideti eile tagant sisse. Ootasin parempööret, minu taga olev auto ootas ka ja ma ei teagi kuidas, aga otsa ta mulle sõitis. Nii et põhimõtteliselt tabas seisev auto seisvat autot. Temal numbrimärk natuke mõlkis ja minul stange sees väike auk.

Kui siiani olin arvanud, et olen kuulnud kanadalasi palju sorry ütlemas, siis see mees pani igatahes kõigile teistele pika puuga. No ma pakun, et oma 50 korda tuli lühikese vestluse jooksul küll ära. Ja veel nii paganama siiralt! Ma ei tea, mitmekümnendat põlve peab kanadalane olema, et nii kõrgele sorry-tasemele jõuda... Mina muudkui lohutasin, et pole midagi ja püüdsin muuhulgas "pole-midagist" uusi versioone leiutada, sest 50 korda järjest lihtsalt "pole midagi" öelda tundus kuidagi... ebaviisakas. Hahaa! Tere tulemast Kanadasse, noh!

-

Selle postituse saan ilmselt ülehomseks valmis, sest kahe vahvli vahel jõuan umbes kolm lauset kirjutada ja kui Oscar vahepeal uue tüki järel käib (söömas käib neid diivanil), jõuan ainult ühe ja kui ise ka ampsu või lonksu tahan võtta, ei jõua ühtegi.

Meil hakkas vahepeal külmkapp natukesehaaval lekkima. Korra või paar nädalas oli põrandal väike loiguke. Arutasime nii ja teistpidi, aga kuna suurem asi parandusfanaatik meist kumbki pole, pluss kunagi ei tea, kas saab ikkagi korda või ei ning parandus maksab ju ka, otsustasime, et ostame hoopis uue.

Ma polnud varem külmkapimaailma süvenenud, aga selgub, et tänapäeval võib valida sellise isendi, millel on näiteks internet või mis mängib muusikat või mis sulle ise poenimekirja koostab või millel on klaasist uksed ja kui koputad, paneb sees tuled põlema, et näeksid ilma ust avamatagi, mis sees on. See viimane oleks mõnes mõttes isegi hea, sest Matt'il on kombeks pool tundi lahtise külmiku ees seista ja oodata, et see teda millegagi üllataks. Keegi võiks sellise külmiku kah välja mõelda, mis üllatakski! Et kui tunni aja sees viiendat korda uksed lahti jätad, viskab mingi põneva maiuse välja. Võiks ju?

Jätsime nutikülmikud poodi ja ostsime suht samasuguse nagu eelmine, lihtsalt nüüd on kahe ukse asemel neli. Või noh, kaks neist on sahtlid.

Nädalake hiljem tuldi seda siis kohale tooma. Diil on selline, et töömehed veevoolikut ei puutu. Nemad ei tohi, sest pole torumehed. Vana külmikut lahti muidugi ka ei ühenda. Matt oli tööl, nii et tegin ise. Ma, vaadake, olen torumees. Ühtlasi selgus, et eelmise külmiku oli kah mittetorumees veega ühendanud, sest see voolik oli seal suht lahtiselt. Mis tähendab ühtlasi, et külmik ise on ilmselt ideaalses töökorras ja kui keegi oleks viitsinud vooliku korralikult kinni keerata, poleks see lekkinud ka! Aga no sinna taha me ei vaadanud.

Uus külmik kaalub 154 kg. Saate aru, jah?! Rattad on küll all, aga meil on köök teisel korrusel... Püüdsin transameestega kaupa teha, et nad vana (mis ilmselt umbes samapalju kaalub) alla viiksid, aga selgus, et see on paar sentimeetrit sügavam kui uus ega mahu läbi liuguste (trepi kaudu vedamine oleks aga lausa enesetapp). Peaks ukse eest ära võtma ja...

Andsin alla. Las siis jääb keset elutuba. Võib-olla igaveseks. Aga õnneks oli Matt'il järgmisel päeval aega ja ta kruvis külmikul uksed maha, et see välja mahuks (olevat lihtsam kui liugukse lahti monteerimine). Kokkuvõttes võib öelda, et kogu see jama ei olnud kindlasti väärt kopikat, mis me vana külmiku müügist saame. Oleks võinud lasta transameestel see lihtsalt minema vedada.

Kodumasinate puhul on siin rusikareegel, et kasutatuna müües (isegi kui on suht uus ja heas korras), saab ainult umbes 5% hinnast tagasi. Uute asjade ostmine on luksus. Poes maksad hunniku raha, aga koju jõudmise hetkeks on kaup väärtusetu.

-

Muuseas, vahepeal helistati mulle kindlustusest, et paari asja kontrollida ja ühtlasi küsiti, et mis aastal Eestis load sain? Seejärel, et mis ajani need kehtisid? Ma hakkasin esimese hooga nuputama, et millal siinsed sain, sest nende vastu pidi oma eesti juhiloa andma (keegi ei tea, miks nad selle ära võtavad, aga täpselt nii tobe see süsteem on). Aga siis sattusin juba täiesti segadusse, sest... ega eesti load sellepärast kehtivust kaotanud, et ma siin teised juurde sain! Eesti isegi ei tea, et mul veel mingid load on! Üleüldse, kuidas peaks see info eile juhtunut puudutama, sest kõik eksamid tegin ju siin uuesti (Eesti lubade olemasolu aitas ainult nii palju, et ei pidanud alguses "vahtralehega" sõitma, vaid sain kohe täisload).

Lõpuks selgus, et see info polegi eriti oluline, jumal teab, miks nad seda üldse küsivad, aga nojah. Ma olen lihtsalt tänulik, et sain asjad aetud ilma, et peaks kuskile faksi saatma või muud kiviaegset tegema. Selliseid asju tuleb Kanadas muidu ikka ette.

PS! Ma vist omal ajal ei kirjutanud, aga näiteks maja ostes oli ametlikus lepingus täiesti mustvalgel kirjas, et vajadusel on kuningannal õigus see omale võtta. Inglise kuningannal siis (kes on ühtlasi Kanada kuninganna). Ma pole suuremat mures, et ta oma potentsiaalsele varale käppa peale panema tuleks (tal ju terve Kanada maju täis), aga naljakas oli. Praegu tuli meelde.

Potitäitja

Juba ammu olen tahtnud kirjutada uuematest sisustustrenidest (õigemini ühest konkreetsest), aga kogu aeg läheb meelest ära. Nimelt paigaldatakse nüüd kõigile uutele majadele potfiller'id ehk kraanid, mis käivad pliidi kohale. Et oleks mugavam potti vett lasta. Teie kasutaks sellist asja või?

Ma muidu kokkan täitsa palju, aga potfiller'ist ei ole küll puudust tundnud. Kui oleks kümneliikmeline pere, siis võib-olla, jah, ei jõuaks pada tulele tõsta. Aga mul ju pole. Enamikel pole. 

Teine asi, millest olen tahtnud ammu kirjutada, on selline lehekülg nagu meal train (söögirong). Sõbrad saavad valida etteantud kuupäevade vahel ning sobivate taha kirjutada, mida nad selle päeva õhtuks süüa toovad. Hiljuti koguti niimoodi toetust meie tuttavale, kes saab hetkel keemiaravi. Väga huvitav oli lugeda, mida keegi plaanis sellele perele söögiks viia, hästi erinevaid asju oli kirjas. Me tahtsime kah õla alla panna, aga järgmiseks päevaks, mil retsepte hakkasin sirvima, olid kõik kuupäevad juba võetud.

Kui Oscar sündis, helistasid esimestel nädalatel mitmed sõbrad ja andsid teada, et toovad meile õhtuks süüa. Mõned kokkasid ise, teised ütlesid, et õhtusöök on nende kulul, andku me teada, mis restoranist ja mis kell see peale korjata. Sel juhul tellisime ise, aga sõber tõi koju kätte. Hästi armas! Need olid väga diskreetsed külaskäigud, sellised poolsosinal ja lühidad. Toodi toit, kiideti titte, sooviti jaksu ja mindi. Kuigi saime kokkamisega kohe algusest peale ka ise täitsa edukalt hakkama (Matt oli esimese kuu meiega kodus), oli selline abi väga tore. Rohkem vist isegi emotsionaalne toetus kui kõhutäis.

Ilmselt selle sooja tunde pärast jäigi tuttava "söögirongi" postitus silma ja oleks tahtnud aidata. Kui peres on keegi raskelt haige, on sellisest ettevõtmisest kindlasti kuhjaga abi.

Oscar tegi täna sellise söögimaratoni, et ilmselt ärkab homme paar numbrit suuremana. Seda on ennegi juhtunud, et riideid jäävad üleöö väikseks. Alustame pärastlõunast, mil talle lasteaeda järele läksin. Nad parasjagu sõid. Ja mitte vähe. Koju jõudes avastasin, et ta oli lõuna ajal osa puuvilju järele jätnud (tema head isu arvestades saadangi alati varuga), panin need laua peale ja minu üllatuseks pistis selle karbitäie mängimise kõrvale käbedalt nahka. Seejärel läksime sõpradele külla ja kuniks õhtusöök valmis, pandi lastele diivani peale snäkitaldrik. Oscar jättis kohe mängu katki, istus taldriku kõrvale ja asus sööma.

Noh, okei, kreekereid me tõesti niimoodi kausiga kodus ette ei anna, selles mõttes oli tal uus ja huvitav, aga nende kõrvale sõi ka kurki ja õuna. Siis sai toit valmis, istus koos meiega lauda ja pani kõik etteantu nahka. Liha tõstsin isegi natuke juurde. Kui taldrik tühi, libistas end toolilt maha ja kadus kuskile. Leidsin ta diivani pealt multikaid vaatamast ja õuna söömast. Nagu oleks nädal aega näljas olnud.

Koju jõudes pani veel pudelitäie piima hinge alla ja alles siis läks magama. Ma ei tea, kuhu see tal kõik mahtus?!

Arenguruumi on...

Käisin Oscariga plaanilises 1,5-aasta kontrollis. Seal küsitakse muuhulgas ka arengulisi küsimusi, näiteks: kas huvitub teistest lastest, kas reageerib oma nimele, kas otsib emalt-isalt lohutust kui haiget saab jne. Aga ka - kas räägib vähemalt 20 sõna (internet väidab, et võiks teada vähemalt 6)?

Ütlen kohe ära, et ma ise Oscari arengu suhtes mures ei ole, sõnu on tal nii eesti- kui inglise keeles (küll mitte 20), lisaks vadistab ainult endale teadaolevas dialektis pikad jutud maha, aga keeleoskus polnud seal nimekirjas ainus, mille osas ta linnukest kirja ei saanud.

Kas oskab osutada silmadele, ninale, suule ja nabale kui küsida? Hahaa, EI! Ta tuleb sööma kui kutsuda, toob oma kingad kui paluda, autohääli teeb kui vaja. Teab asjade nimetusi ja täidab käsklusi, aga vot nina ja naba asukohta pole me veel isegi arutanud. See on vist mingi universaalne asi, mida vanemad instinktiivselt oma lastele õpetavad - näe, naba! Mul on see instinkt täiesti puudu. Samas ei ole ma näinud ühtegi koolilast, kes oma nina asukohta ei teaks, nii et ehk on Ossukal veel lootust.

Kas kasutab süües lusikat? Ei! Sest me kasvatame teda nagu väikest hindut - sööb kätega. Väga osavalt seejuures. Tema lemmikuteks on igasugused puu- ja juurviljad, marjad, loomulikult makaronid, liha ja kala, hommikuti banaanipannkoogid või omlett. Me lihtsalt ei kokka eriti mingeid pajaroogi ja muid lusikaga söödavaid asju. Samas, tõesti, putru ja jogurtit olen talle siiamaani ise lusikaga söötnud, selles osas võiks ta iseseisvam olla. Aga ma lihtsalt ei jaksa nii palju koristada! Mis muidugi ei tähenda, et plaanin hakata kümneaastasel Oscaril koolis söögivahetunni ajal külas käima, et vaene inimene oma jogurti topsist kätte saaks. Ma tõsimeeli arvan, et õpib selle ühel hetkel täitsa edukalt ära.

Ja 1,5-aastaseks saab ta tegelikult alles kuu aja pärast, nii et kiiret pole. Kuu on selles vanuses päris palju.

Tal näiteks oli novembrist saadik ainult kuus hammast. Kaheksa kuud vaikust. Nüüd, juulis, hakkasin tõsisemalt mõtlema, et huvitav-huvitav... aga jällegi - olete te näinud mõnd kuue hambaga täiskasvanut? Et ei tulnudki rohkem kui kuus?

Noh, sellega läks muidugi nagu ikka - tulevad portsude kaupa. Kaks nädalat tagasi oli 6, praegu on 12. Ta on ühtlasi esimest korda elus haige, palavikuga ja puha, mine sa võta kinni, kas hammastest või lasteaiast. Nad seal hoiatasid, et esimesel aastal kipuvad mudilased palju haiged olema ja ehitavad niimoodi oma immuunsüsteemi üles.

Kanada lasteaedades ei loeta nohu-köha haiguseks ja isegi väike palavik ei tähenda, et peaks koju jääma (lapsi endid see väike palavik tihtipeale ei paista üldse häirivatki). Aga oma kolmanda lasteaiapäeva hommikul ärkas Oscar tulikuuma ning üle keha värisevana, nii et sai hoobilt vaba päeva.

Tirisin tugitooli teleka ette, tegin talle mugava pesa ja sinna ta multikate ette ära kivistus. Vähemalt ei nutnud enam. Tunnikese pärast hakkas Tylenol mõjuma ja siis tuli jälle elu sisse, käisime isegi koos kanu söötmas.

Aa, arstilkäigust veel - istusime ooteruumis ja korraga astus sisse muldvana tädikene, koer rihma otsas. Jõudsin hetkeks mõelda, et ohoo, huvitav, kas tõesti võib Kanadas isegi arsti juurde koera kaasa võtta... kui adminnid juba eemalt kilkama hakkasid, sest peni oli sinna jõudnud ning teadis täpselt, milline sahtel on koeraküpsistele. Neid talle siis suure kiitmise saatel sisse söödeti ja vanatädi oli muidugi kah rõõmus. Kui koeramaiusele spets sahtel on, võib eeldada, et lemmikud on ilmselt teretulnud.

Kuidas ma komplimendi sain...

Loen siin "Minu Alaska" raamatut. Autor räägib (uuendatud) epiloogis, et on nüüdseks 8 aastat Uus-Meremaal elanud, pole selle aja jooksul kordagi Eestis käinud ja on kaotanud oskuse eesti keeles korralikke lauseid koostada, mistõttu kirjutas epiloogi inglise keeles (enne avaldamist tõlgiti see muidugi eesti keelde ümber).

Samas on mul au tunda vanaprouat, kes on elanud üle 70 aasta Kanadas (kolis siia lapsena), aga eesti keelt räägib ainult vaevumärgatava aktsendiga.

Ja ilmselt on meil kõigil mõni tuttav, kes läheb reede õhtul Soome ja naaseb sealt pühapäeval sellise aktsendiga, et peaaegu ei oskagi enam rääkida. Pooled sõnad tulevad soome, pooled eesti keeles.

Inimesed on erinevad, noh.

Ahjaa, ükspäev oli mul kellegagi selline arutelu:
- See on siis eesti keel, mida sa Oscariga räägid? Aga kust sa pärit oled?
- Eestist.
- Ahsoo. Aga kus see asub?
- Kas sa Soomet tead?
- Ma tean Kanadat ja USA't, ülejäänud riigid on minu jaoks... noh, kõik need muud.

Ütlesin, et Eesti asubki seal "muus" osas. Lihtne, vaata!

Oscari hoidjal oli siin vahepeal sünnipäev ja otsustasin teda lilledega üllatada. Muidu ostan neid toidupoest, aga täna polnud poes midagi teab mis ilusat, seega läksin päris ehtsasse lillepoodi. Sõbranna saatis mulle omal ajal sealt sünnitusmajja kimbu, mis püsis kaks nädalat, seega eeldasin, et neil on valikut. Oi kui hästi seal lõhnas!

Võtsin siis midagi. Proua küsis, et kas viin endale või kellelegi teisele ning kuni ma maksin, tõstis leti alt veel teisegi kimbu minu oma kõrvale. Et teile endale. Mina vastu, et oot, mis? Neil olevat täna uued nelgid tulnud, ta pakkis eelmised kõrvale, et saaks inimestele niisama kaasa anda. Miks mitte, noh! Täiesti värsked veel.

Tulin siis koju oma kahe kimbuga ja nägu säras. Nii vähe on õnneks vaja! Aga see ei ole veel kõik. Üllatus läks korda, hoidjal oli lillede üle väga hea meel, ta tundub kohe selline inimene olevat, kellele võiks lilled meeldida. Ajasime veel nats juttu, kuidagi läks teema vanusele ja kui ütlesin, et saan detsembris 37, pidi ta pikali kukkuma. Oli siiani arvanud, et olen umbes 26-27.

Hah. 10 aastat nagu maast leitud! Tasub ikka inimestele lilli kinkida, nii võib mõne komplimendigi saada. Hiljem saatis oma kimbust pildi ja tänas veelkord. Mina saatsin oma passist pildi ja tänasin ka veelkord. Nali! Ei saatnud. Hoopis ahhetasin, et mis ilus vaade tal on! Ta mainis, et nende terrassilt on hea päikeseloojanguid vaadata, mispeale tõestust nõudsin ja peab tunnistama, et tõesti pole paha loojanguvaade...

Nii, lilled ja komplimendi sain, mis veel täna juhtus?

Noaga lõikasin küünde! Jah, küünde, mitte sõrme. Lihtsad lahendused ei ole minu jaoks, teate küll.

Ja toidupoe ees olin autos lõksus, sest nii meeletu padukas tuli, et ei saanud välja minna. Muidu on siin suvel nii kuiv, et juuli keskpaigaks põleb juba pool läänerannikut, aga sel aastal on kuidagi vesisem. Mis on tore, sest niimoodi põleb vähem. Aga harjumatu.

Lõpetuseks mu lilled-põõsaid. Sest keegi ütles kommentaarides nii armsalt, et on nõus isegi suvikõrvitsa pilti vaatama.

Edit: ei ole muidugi põhjust, miks ma ei võiks suvikõrvitsat pildistada. On teine endiselt külmikus ja ootab. Kes viitsib, võib kokkama tulla.