20 juuli, 2023
Positiivsed üllatused ja väikesed kultuurišokid Eesti reisilt
22 juuni, 2023
Erinevad eelistused
Imestan siin juba mitmendat päeva, et inimesed on valmis maksma veerand MILJONIT, et lasta end kambakesi väikesesse metallkapslisse lukustada ning laskuda neli kilomeetrit mere põhja Titanicut vaatama. Mitte, et seal pilkases pimeduses midagi näha oleks, aga vähemalt saaks linnukese kirja.
Kui mulle sama palju peale makstaks, ma ikka ei läheks. Kui kümme korda rohkem peale makstaks, siis ka ei läheks. Väga vähe asju siin maailmas tunduvad hirmsamad kui olla lukustatud kapslisse sügaval mere põhjas.
Ühest küljest muidugi kahju, et nad seal hukka said, aga teisalt on sellega natuke nagu suitsetajal tekkinud kopsuvähiga, et jama lugu, aga... otseselt nagu üllatuda ka ei saa.
Erakordselt rikas olemine teeb vist natuke segaseks. Enam ei tea, mida kõike endale lubada, sest limiite pole. Üks neist allveelaevaturistidest käis ju kosmoses ka ära. Mõtlesin selle peale eile kui ostsin turult suure kotitäie värskeid herneid ja mõistsin neid süües, et vähe on neid asju, millest ma sama palju vaimustuks kui magusatest hernestest. Odavam kah, kui Titanicu juurde sukelduda.
Me käisime just väikesel perepuhkusel Kelownas. Kanada mõistes lähedal - 2 tundi praamiga ja 4,5 tundi autosõitu otsa.
Targemaks saime. Oliver on algusest peale väga hea magaja olnud. Läheb meelsasti voodisse, mingit kussutamist ega kõrval passimist ei vaja... aga seda kõike ainult kodus. Ta keeldub kategooriliselt kuskil mujal kui oma voodis magamast. Nuttis täiesti hüsteeriliselt ja kõik õhtud pidin tal tundide kaupa kõrval pikutama, kuniks kustus.
Seepeale planeerisime kohe heaga oma Eesti reisi ümber, võtame majutuse ainult Tallinnasse ja Tartusse, siis on lapsel mingigi stabiilsus ja "kodutunne".
Tagasi jõudes ostsin eriti suure kohvri, sest nendesse, mis meil juba olemas on, nelja inimese kraam vist hästi ei mahuks. Matt tegi suured silmad ja küsis, et kas me võtame äraantava pagasi ka?
Mina omakorda imestasin, et kuidas sa perega teisele poole maakera käsipagasiga reisid? Eesti ilm on selline, et ükskord sain mai alguses külas käies kahe nädala jooksul kõik aastaajad ära proovida - oli kuum suvi ja külm talv, vihma ja tormi ja päikesepaistet.
Juulis on selles osas natuke lihtsam, et päris talvejopet pole vaja kaasa tassida. Vist.
Käisin ükspäev perearsti juures. Assistent tahtis mu esimese hooga sellest ruumist läbi viia, kus lapsi ja rasedaid kaalutakse, aga hakkas siis naerma ja ütles, et oih, õige jah, siia pole meil ju asja.
Istusin kabinetis arsti oodates (siin on nii, et arst töötab mitmes ruumis - patsient juhatatakse sisse ja seal sa siis passid, kuniks arst eelmise patsiendiga lõpetab ning sinu juurde tuleb; kui sinuga valmis saab, astub välja ja kohe järgmisesse ruumi, kus uus patsient ootamas - efektiivne, noh). Ühesõnaga mõtlesin seda, et beebide, laste ja rasedate kaalul hoitakse silma peal, sest ei ole tervislik mingist vahemikust üles- või allapoole minna. Aga ülejäänud inimestel pole ju ka tervislik?!
Tegelikult võiks ju kõiki patsiente regulaarselt kaaluda ja selle asemel, et ülekaalust tekkivaid haiguseid ravida, seda hoopis ennetada?
Ükspäev oli uudistes lugu, kuidas üks 200+ kilone naine algatas petitsiooni, et lennufirma peaks suurematele inimestele tasuta lisatooli võimaldama. Muidu olevat diskrimineerimine.
Ja siin ma just vaatan pagasinõudeid, et kui äraantav kohver on üle 23 kilo, maksad iga kilo eest kuhjaga lisaks. Aga sadu kilosid ülekaalus olev inimene peaks tasuta lisaistme saama?
Ma oma 12-kilosele lapsele ostsin täissumma eest lennukisse koha, sest ei kujuta ette, et teda 10 tundi süles hoida... Muidu võiks tasuta lennata, sest on alla kahe aasta vana.
Kes viimasel ajal Tallinna Loomaaeda on juhtunud? Kas väikestel lastel on seal midagi põnevat vaadata või on lihtsalt üks lõputu jalutamine ja paar kitse silmapiiril?
12 juuni, 2023
Kus me praeguseks oleme?
Praegu, kaks aastat peale diagnoosi saamist, läheb Oscaril oluliselt paremini kui me iial oodata oskasime. Ta on muidugi ka intensiivselt kõikvõimalikes teraapiates käinud ja kõvasti abi saanud. Kõneteraapiat tegime enne diagnoosi saamist oma raha eest, edasi on kõik autismifondi sisse mahtunud ja kui kohe ei olnud õigeid teraapiaid saadaval, ütlesin, et andku teada kui ükskõik, mis muu valikusse tuleb ja võtsin kõik pakutava vastu, et ootejärjekorras passimise ajal väärtuslikku aega ei raiskaks. Kui tund aega järjest keegi su lapsega üks-ühele tegeleb, ei ole ausalt öeldes nii suurt vahet, on see tegelus-, kõne- või kunstiteraapia, kasu lõikab ta sellest nagunii palju.
09 juuni, 2023
Diagnoosi saamine...
08 juuni, 2023
Kuidas me kahtlustama hakkasime, et lapsel võib erivajadus olla
Kõik sai alguse perearsti kabinetist, kus ma toona pooleteistaastase Oscariga korralisel "ülevaatusel" käisin ja arsti küsimuse peale "kas ta räägib 4-20 sõna?" naerma hakkasin, sest sõnu oli toona ainult üks. Sealt edasi hakkasime teda tähelepanelikumalt jälgima ja nägime, et kõne ei taha ikka kohe kuidagi areneda. Esmakordse emana muidugi põhjendasin, et tal on ikkagi kaks keelt korraga ja mõned lapsed lihtsalt hakkavadki hiljem rääkima ja...
Mõned omapärased märgid olid veel. Näiteks huvitus ta ainult ja AINULT autodest. Ja seda väga intensiivselt! Mu ema ütles omal ajal, et ta pole vist ühtegi pilti näinud, kus Oscaril ei oleks väikest mudelautot käes. Neid autosid ladus ta lõputult ritta ja kuigi teised sama vanad lapsed nii ei mänginud, tundus mulle jällegi loogiline, sest ka tänaval on autod üksteise järel reas...
Muus osas oli (ja on) ta väga rõõmsameelne, energiline ja naerusuine laps. Igast päevast poole veetsime mänguväljakutel, sest teisiti ei oleks saanud kogu seda energiat ära kasutada. Seal aga märkasin, et teiste lapsed püsivad vanemate läheduses, minu oma pani aga sirgjoones plagama, mis iganes suunas miskit huvitavat toimus ja teda absoluutselt ei huvitanud, kas ma eksisteerin või ei. Ma ei saanud hetkekski oma lapse pealt pilku mujale liigutada, sest selle ühe sekundiga võis ta juba jänesehaagiga mingis teises suunas joosta ja üldiselt oli sihtmärgiks autotee (sest nagu öeldud, ta lihtsalt jumaldas autosid). Ohutunnet polnud üldse. Seetõttu püüdsin teda välja minnes võimalikult kirevalt riietada - nii oli mul endal teda lihtsam näha ja kui ta mu vaateväljast kaduma oleks juhtunud, oleks paremini teiste tähelepanu äratanud.
Kõne samal ajal ei tulnud ega tulnud. Ja ma lihtsalt PEAN siinkohal mainima, et kõige idiootsem asi, mida mitte-rääkiva mudilase emale öelda, on: "Mina rääkisin oma lastega hästi palju ja sellepärast hakkasid nad varakult rääkima".
Kui te arvate, et mina oma lapsega ei rääkinud, siis...
See oligi kõige frustreerivam, et panuse-tulemuse tasakaal oli täiesti paigast ära. Minu lapsele ei paistnud mitte midagi külge jäävat, ükskõik, kui palju ma ka vaeva nägin. Oscar ei paistnud märkavat, et ma olemaski olen. Ei märganud teisi ka. Tõstis pilgu ainult siis, kui tal midagi vaja oli või miski huvi pakkus. Aga see ei tundunud ka väga imelik, sest tal oli pidevalt midagi intensiivset käsil. Tal on alati olnud väga terane pilk ja loovad ideed.
Mingil hetkel öeldi lasteaiast, et lisaks kõnepeetusele ei vaata Oscar pooltel kordadel otsa kui temaga räägitakse. Sama olime ise märganud. Sellele lisaks juhtus sageli nii, et ta ei paistnud kuulvat kui teda kõnetati. Näiteks tuli Matt töölt koju, hõikas: "Tere, Oscar!"
... ei midagi
Tere. Tere! TERE! TEREEE!
Lõpuks siis vastas. Kui hästi läks. Vot see tundus küll kummaline, et seisad lapse kõrval ja ta "ei kuule" sind.
Kui kommi pakkuda, siis muidugi alati kuulis, sest nagu juba ütlesin, keskendus ta ainult sellele, mis huvi pakkus. Mingid tühjad teretamised või küsimuse lõppu "palun" lisamised on tema jaoks lihtsalt mõttetu vaht, millele pole vaja aega raisata (seda siiani). Kuulmist, muide, kontrolliti ning see on tal ideaalses korras.
Kuna autism on kõne hilistumise üks peamisi põhjustajaid, siis väike kahtlus meil muidugi oli. Samas on autismile omane, et näoilme on pigem neutraalne ja naeratamist vähe, aga Ossul oli kogu aeg suu kõrvuni ja meri põlvini. Kui aja jooksul lõpuks sõnu juurde tekkis, märkasime, et ta kordab öeldut palju. Kui laps 20 korda järjest sama sõna või fraasi kordab, ajab see lõpuks ikka hulluks.
Ja päris algusest peale oli selge, et füüsilisest lähedusest ta suuremat ei pea, näiteks ei taha ta siiamaani, et teda kallistatakse ja küljes rippunud pole ta mul kunagi. Ka võõristamise faas jäi täiesti vahele.
Seda pilti vaadates läheb mu stressitase kohe lakke, sest täpselt nii me "jalutamas" käisimegi. Ossu kandade välkudes ees, mina keel vestil järel. Ainult joostes kogu aeg. Rannas oli veel eriti raske, sest ta armastab väga vett ja asjaolu, et põhi jalge alt ära kaob, ei morjendanud teda karvavõrdki. Otse sisse ja siis kisa taevani kui vanemad teda uppumisest päästa püüdsid... Ja nii sada korda järjest. Teised rannalised ilmselt mõtlesid, et no on alles kasvatamatu laps, üldse ei kuula.
Potitreening oli täiesti võimatu. Laps lihtsalt kategooriliselt keeldus potile istumast. Ei istunudki peaaegu neli aastat! Proovisime piitsa ja präänikuga, suurt ja väikest potti - ei. Mähkmete mittekasutamine ei andnud samuti tulemust, teda lihtsalt absoluutselt ei huvitanud, kui püksid märjaks said. Tal oli kogu aeg midagi olulisemat käsil, millele tähelepanu pöörata.
Tegevusterapeut andis mulle paberi, millele pidin nädala vältel üles kirjutama, millal püksid märjad ja millal kuivad olid. Ärkamisest magamaminekuni tuli iga poole tunni tagant kontrollida ja vastav märge teha. Selle põhjal arvutati välja, kui pikalt ta keskmiselt kuiv on ja tulemuseks saadi 70 minutit. Öeldi, et lapsed on potitreeninguks valmis kui keskmine on 90 minutit. Ta oli siis kolme-poolene... Kui lõpuks asja käppa sai, tuli kõik üleöö ja korraga. Näiteks kogemata voodi märgamist pole tal kunagi juhtunud. Kui päevane värk selgeks sai, hakkas kohe hoobilt ka öösel põit pidama.
Kõneterapeut ütles mingil hetkel, et tuleb hakata pildiprogrammi õppima (PECS). Seda kasutatakse mitteverbaalsete laste puhul, et neil oleks võimalus end arusaadavaks teha. See hetk oli minu kui vanema jaoks vist üks valusamaid. Sellega, et ta praktiliselt üldse rääkima ei hakka, ei olnud ma üldse arvestanud.
Terapeut selgitas, et laste arengus on kõik sammud üksteisega seotud. Iga oskus teeb mõnele teisele oskusele ukse lahti. Kui mõni neist arenemata jääb, liiga hilja või puudulikult areneb, paneb see ka mitmes muus osas põntsu.
Ma ei mäleta, kui vana ta sel hetkel oli - kuskil kahe-kolme kandis. Mina olin kõik need aastad temaga eesti keeles rääkinud, aga külge oli jäänud ainult üks eestikeelne sõna. Inglise keeles oli paar tükki rohkem. Kogu ülejäänud sõnavara, mida kasutas, oli ta enda poolt leiutatud (aga läks arvesse, kuna kasutas alati sama asja kohta sama väljendit).
Peamine probleem oli selles, et ta ei paistnud rääkimise järele absoluutselt mitte mingit vajadust tundvat. Vabalt ajas asjad niimoodi ära, et osutas näpuga, talutas inimesed sinna, kuhu vaja ning enamik aega toimetas üldse omaette, verbaalset osa vähimatki igatsemata.
Sel hetkel otsustasin, et nui neljaks kahe keele elus hoidmise asemel tuleb keskenduda sellele, et laps üleüldse rääkima hakkaks. Ja läksin inglise keele peale üle.
Väikelastele väga tavapärane "ei" pole tal kunagi kasutuses olnud. Selle aja peale kui see lõpuks sõnavarasse ilmus, oli pidevast "ei" ütlemise faasist lihtsalt välja kasvanud. "Jah" ei öelnud ta ka. Näiteks kui küsisin, kas jogurtit tahab, vastas "jogurt", mis tähendas, et tahab. Kui ei tahtnud, läks lihtsalt eluga edasi nagu poleks talle mingit pakkumist tehtudki.
Kui siis sõnu lõpuks ikka juurde tuli, avastasime, et tal on väga hea faktimälu. Enne kolmeseks saamist teadis kõiki värve, kujundeid ja tähti, numbreid luges 20-ni. Aga sellega sõnavara suuresti ka piirdus, kõne jäi puhtalt nimetamise tasemele, kuid ainult nimisõnade abil teadagi vestlust üleval ei hoia...
(järgneb...)
05 juuni, 2023
Tule ja vaata Kanada kooli!
Ma olen teistelt eestlastelt korduvalt kuulnud, et Kanada koolisüsteem pole ikka sama hea kui Eestis ning põnevusega ootan, mis arvamuse ma sellest tulevikus ise kujundan. Siiamaani olen igatahes rahul (hea rääkida, sest laps pole veel null-klassiski).
Kokkupuuteid on mul siiani olnud kaks - esiteks tehti igale erivajadusega õpilase perele eraldi koosolek, kus osalesid kooli tugispetsialistid ja lapse senine tiim. Oscari terapeudid ei saanud tulla, aga lasteaia tugitöötaja ja juhataja olid kohal ning üheskoos andsime koolile info, et kus Ossu omadega hetkel on, milles võib abi vajada, millist toetust meie nendelt ootame jne. Väga hea tunne jäi sellest kohtumisest.
Teiseks oli null-klasside tervituspäev. Null-klassi nimetatakse siin Kindergarten, mis on täiesti absurdne saksakeelne laen ja ajab eestlasi sageli segadusse, kuna tõlkes kõlab nagu lasteaed. Kindergartenisse lähevad kõik need lapsed, kes selle algamise aastal viieseks saavad (ehk vanuses 4,5 - 5,5).
Neile lastele oli siis ühel maikuu hommikul tervitusüritus. Kõik tulevased null-klassi õpilased said rinda kleepsu oma eesnimega ja selle kõrval oli mingit värvi tähekene. Selle tähekese järgi jagati nad viie-kuuekaupa gruppidesse ja need grupid liikusid õpetaja juhendamisel ühest kohast teise.
Ühe laua juures oli värvimise leht, kuhu võis kirjutada oma nime (kui oskad) ja tuli joonistada pilt esimesest koolipäevast (Ossu joonistas emme auto - tal ilmselgelt pole kahtlust, kumb vanem teda hommikuti kohale vedama hakkab) ning pöördel värvida üks pilt. Sisuliselt vaadati, kes kui hästi pliiatsit oskab hoida.
Teise laua juures oli igaühele ports erinevaid plastiliine ja vorme, millega seda lõigata. Meisterdasid seal siis miskit.
Kolmanda laua juures oli igaühele kausike igasugu kivide, pulkade ja sulgedega, millest mingi pilt kokku panna. Näe, selline:
17 mai, 2023
Uudist kah
17 aprill, 2023
Ehmatus
03 aprill, 2023
Kesisest suhtumisest ja untsuminekutest
Sõbranna rääkis ükspäev, et tööl oli arenguvestlus ja ta suhtumine hinnati "kesiseks". Arutasime, et osaliselt on see ka kultuuriline erinevus, sest Kanadas on nii palju kirjutamata reegleid, et isegi kui me omaarust midagi valesti ei tee, siis kusagilt ikka käriseb.
Muuhulgas küsis sõbranna, et millega ma tegelen ning vastasin, et teen makroone. Tema vastu, et aiii, tahaks ka! Mina jällegi imestasin, et mis mõttes? Mäletan selgelt, et tegin neid, kui ta külas käis ja ta ütles, et ta ei taha ja talle pole kunagi maitsenud.
Sõbranna vastas selle peale rahulikult, et ah, võib-olla ütlesin tõesti, ju mul oli halb tuju ja tahtsin nii öelda.
Vastasin, et näe, ongi ju ikka tõsi, et "suhtumine: kesine".
Õhtul ütles Matt liiga valjult rääkivale Oscarile, et "use your inside voice". Ma kuulen pi-de-valt inimesi oma lapsi manitsemas, et kasutagu oma sisehäält/sisemist häält, tihtipeale patsutatakse seda öeldes omale pehmelt rinnale, et laps ikka aru saaks, kus see sisemine hääl on. Aga minu jaoks ei ole selles mitte mingit loogikat! Mis kuradima sisemine hääl? Kui mina, täiskasvanud inimene, aru ei saa, mida selle all mõeldakse, siis kuidas LAPS seda mõistma peaks?
Teine levinud variant on "indoor voice" ehk siseruumides kasutatav hääl, mis on minu meelest sama segadusttekitav, sest eeldab taustateadmist, et siseruumides peaks vaiksema häälega rääkima (samas kui me neil õueski arutult karjuda ei luba).
Küsisin, et miks ei võiks lihtsalt öelda "quiet voice", mis sirgjooneliselt ja selgelt lapsele teada annab, MIDA temalt oodatakse.
Matt ütles, et siin on tegemist kultuurilise erinevusega - "inside voice" on kanadalaste silmis viisakam kui "quiet voice", sest viimane mõjub liiga sirgjooneliselt ja kõlab seetõttu robustemalt.
Ma poleks elu sees ise selle peale tulnud!
-
Kohalike asjade osas sain ka sellevõrra targemaks, et see Kanadas ülimalt levinud mikrolaineahi/pliidikubu ikkagi ei filtreeri praadimislõhnasid tuppa tagasi, vaid viib nad välja.
Kunagi käisid ühed eestlased meil siin külas, ütlesid, et tobe süsteem ja et LOOMULIKULT tuleb õhk tuppa tagasi, sest pliidi kohal olevas kapis pole seda suurt hõbedast toru. Ma siis naiivselt uskusingi. Aga tegelikult on äratõmme kapi taha ehitatud ja neil ahjudel on vastavas kohas auk koos mingi spets kaadervärgiga, mis lõhna õiges suunas minema tuulutab.
See kaadervärk läks meie omal mõned kuud tagasi ilmselt katki, sest korraga hakkas mulle tunduma, et äratõmme ei tee enam midagi. Ilmselt ei teinudki. Ja varsti läks kogu ülejäänud ahi kah manalateele.
Uus ootab paigaldamist, tegin teile pildi, et näeksite, kuhu praelõhn läheb (mikrolaineahju all on siis ventilatsioon ja valgustid, kes pole enne selliseid kohanud):
-
Makroonidest tahtsin tegelikult ka sellepärast rääkida, et need läksid mul esimest korda elus untsu. Ja paradoksaalsel kombel olid need ühtlasi kõige paremini maitsevad makroonid, mis ma siiani teinud olen! Untsu läks tegelikult ainult visuaalne pool, sest kasutasin vale otsikut ja sain sellest aru alles siis kui olin esimesed kolm pannile pigistanud. Makroon peaks olema sile ja ümar, mitte nagu kevadlille küpsis. Aga ma ei viitsinud kogu seda plöga uude kotti panna lihtsalt selleks, et kotile õige otsiku saaks panna, seega tulid säbrulised.
Kreem, mis vahele käib, läks ka nässu, sest selle jaoks peab suhkru natukese vee sees keema laskma ja kohe tulisena muna sisse vahustama, aga mina lobisesin sõbrannaga ja lasin sel mõnda aega muliseda. Hiljem vahustades tulid munasegu sisse hoopis karamelliklotsid (mille üle ma jällegi kurta ei saa, olid soojas munarebukastmes igati maitsvad). Viskasin siis lihtsalt natuke suhkrut kreemi sisse juurde, kuna karamellitükid sõin ju ära.
Ja no mine metsa kui head. Kuigi väga ebamakrooniliku välimusega.
Oscar, vana makroonisõber, muide ei söönudki. Sest "misasjad need on, mina küll ei taha!"
28 märts, 2023
Niisama
Käisin jooksmas ja nägin naabertänaval kedagi koeraga jalutamas, pooleteist-kaheliitrine veepudel käe küljes kõlkumas.
Minust on vee joomise komme täiesti mööda läinud. Kasvasin sel ajal, mil vett sai kraanist ja kraan oli nii kodus kui koolis, ei tassinud keegi pudelit endaga kaasas. Siiani joon ainult siis, kui selle järele vajadust tunnen. Tänapäeval öeldakse, et "siis on juba hilja", aga no ma ei tea - tervis on hea, kehakaal normis, ei oska nagu millegi üle kurta.
Vanaks hakkan muidugi küll jääma, sest hiljuti märkasin, et raamatut lugedes oleks tähed justkui kergelt hägused. Hästi vähe-vähe, umbes nagu kujutaks seda endale ainult ette. Panin siiski silmakontrolli aja ning sain lugemisprillid.
Siit moraal - ärge lugege raamatuid! Saate veel enda kohta midagi uut teada...
-
Kanadas sai 10 aastat täis. Alles ma tulin! Vot niimoodi saadaksegi vanaks - paned asjad kuskile maha, viskad prillid ette ja ei saa ise arugi, kuhu aeg kadus.
Tegelikult ma ei kurda, mul on lahe elu olnud.
Ükspäev ladusin poes õunu korvi, kui pilk peatus siltidel - Kanada, USA, Uus-Meremaa... Meile tuuakse õunu Uus-Meremaalt? Miks? Ma saan aru mingist peenemast kraamist nagu maasikad või mandariinid, mis päris iga nurga peal ei kasva ja pikka säilitamist ei talu. Aga õunad?
Ja siis loobume joogikõrtest, sest issand-issand, maailm läheb hukka!
-
Sõbranna mainis ükspäev, et ta ei pane kunagi kardinaid ette, sest talle meeldib selle peale ärgata, et päike hakkab tuppa paistma. Mul seevastu võiks vabalt ilma aknata magamistuba olla! Magan nagu mingi uruloom pilkases pimeduses.
Osaliselt on asi ka selles, et tänu väikestele lastele ei saa siin majas pea kunagi kauem kui seitsmeni põõnata ja seitse tundub juba nagu luksus, sest mitte nii kaua aega tagasi oli äratus iga päev viiest (ja enne seda öösel iga mõne tunni tagant), nii et oleneb, millega võrrelda.
Aga pimedas magada meeldis mulle juba ammu enne laste saamist.
-
Seda tahtsin ka öelda, et üks mõnusamaid hetki on see, kui ärkad ja kõik on nii soe. Ise oled soe, tekk on soe, madrats on soe. Selline täpselt soe. Nii mõnus, et ei tahagi üldse üles tulla.
-
Mis teil uut?