28 september, 2023
Varase alustamise draamast
22 september, 2023
Kuidas mu laps null-klassi läks ja Kanada kooli eripärad
Kõik-kõik on uus septembrikuus. Ma olen sügist juba ammu oodanud, et saaks tenniseid ja kampsuneid kanda, aga mälu on teadagi lühike ja nii oli mul meelest läinud, et sügisega kaasneb ka lõputu nohu-köha-kurguvalu, mis kestab kamba peale umbes maikuuni välja. Nii jäigi üks laps nohuseks ja varsti teine ja lõpuks ma ise ka. Imelikul kombel jääb Matt alati puutumata. Ebaõiglane.
Ja kool algas. Esimene nädal olid poolikud päevad pooliku grupiga. Iga päev harjutati midagi. Esimesel päeval soovitati vanematel kaasa tulla, saime vajalikke vorme täita ja niisama oma võsukesi klassiruumis jälgida. Teisel päeval paluti snäkk kaasa saata, et harjutavad koos söömist. Kolmandal päeval jõuti selleni, et käidi grupiga kooli mänguväljakul. Iga päev tehti mingit joonistamist, raamatu ettelugemist, laulmist, igasugu asju. Lapsele meeldis.
Ahjaa, mingeid koolivahendeid ise ostma ei pidanud. Koolile tuli kanda 50 dollarit (35 eurot) ja nemad hankisid terveks õppeaastaks kõik vajalikud tarvikud. Koju midagi kaasa ei veeta, ainult üks kiletasku käib edasi-tagasi, seegi enamasti tühi.
Teisel nädalal alustati täisajaga ehk 8:40-14:20. Süsteem on selline, et hommikul ootavad vanemad koos oma koolijutsidega ilusti ukse ees (ja sotsialiseeruvad omavahel nagu õiged kanadalased kunagi), punkt kell 8:40 teeb õpetaja ukse lahti ja lapsed lähevad sisse. Algkoolid on siin ühekordsed ja kõik klassiruumid avanevad õue. Kooli sisse muidugi ka, sest võimlas-raamatukogus-tualetis on samuti vaja käia. Aga riided-jalanõud on omas klassiruumis nagis ja snäkid-lõuna süüakse samuti oma klassis üheskoos (moonakott tuleb kodust kaasa panna).
Päeva jooksul on kaks vahetundi - lühike (15min) ja pikk (35min). Mõlemad vahetunnid veedetakse aastaringselt ALATI õues, sadagu või pussnuge. Null-klassid on ühel mänguväljakul, kuhu suuremad ei tohi minna, esimesed klassid teisel mänguväljakul, kuhu suuremad ei tohi minna ja kõik ülejäänud siis igal pool mujal, palliplatsidel jne. Kõige väiksematel on kõige tihedam järelvalve, aga ka suurematele lastele on õues töötajad, kes olukorral silma peal hoiavad.
Ma ei tea, millal nad ükskord koju õppimist hakkavad kaasa saama, lähiaastatel kindlasti mitte. Kodu ja kooli vahet liigub üks klade, mille vahelt olen mõnikord Oscari joonistusi või kirjatöid leidnud ja korra nädalas tuleb raamatukoguraamat, mille nad ise on valinud.
Hindeid ei panda siin muideks enne gümnaasiumi algust üldse! Mis on ehmatav, eksole?! Algklassides ehk mitte nii väga, aga sürr on mõelda, et näiteks 8. klassis hindeid ei saa. Ma olen selle üle nüüd juurelnud ja jõudnud tõdemuseni, et ega ausalt öeldes see hinne nüüd küll midagi rohkemat ei näita kui kirjeldav tagasiside, mida siin antakse. Elame-näeme.
Eripära, millest ma varem teadlik ei olnud, on see, et igal aastal mängitakse klassid ringi ja terve kool toimib täis- ja jagatud klasside süsteemis, mis võimaldab lapsi tasemete järgi eraldada. Näiteks su kolmanda klassi laps käib kas 2/3. klassis, 3. klassis või 3/4. klassis. Kedagi istuma ei jäeta, aga läbi veetakse tasemele vastavalt. Mis on ju jällegi nii loogiline, sest täpselt nagu täiskasvanud ei ole kõik täpselt sama võimekusega, ei ole seda ju ka lapsed. Ja kui igal klassil on sisuliselt kolm taset, leiab igaühe vajadustele midagi.
Minu jaoks on uudne, et algusest lõpuni sama klassiga ei olda, aga samas on hea, et kõik lapsed omavahel tuttavaks saavad ja segunevad. Siis ei teki koolis ka nii väga neid "meie versus nemad" gruppe. Igal aastal oled uuenenud seltskonnas ja kõik kaasõpilased on meie. Muide, ka õpetajad vahetuvad igal aastal! Vist? Igatahes õpetavad null-klasside õpetajad ainult null-klasse, järgmisel aastal saab Ossu juba uue õpetaja.
Erivajadustega lapsed on samuti tavakoolis ja neid jagatakse klasside vahel siis vastavalt sellele, et kes kellega kokku sobib (nt kui ühe eripära on tüütult häälitseda ja teise eripära on tundlikkus helidele, siis neid kahte ei panda samasse klassi kokku). Ja näiteks Oscari klassis on üks ratastoolis tüdruk, mis on laste silmaringi avardamise mõttes ju tore.
Ahjaa, klass ei ole neil üldse väga suur, ainult 17 last. Ja õpetajal on vähemalt üks abiline iga päev, mõnel päeval olen ka kaht näinud.
Kui tunnid läbi saavad, on jällegi kõik vanemad õues ukse taga ootamas. Punkt kell 14:20 tehakse uks lahti ja õpetaja laseb lapsi ühekaupa välja, iga lapse puhul eraldi kontrollides, et teda on täiskasvanu ootamas. Ja mitte ükskõik-mis-täiskasvanu, vaid enne kooliaasta algust tuli täita vorm, et kes on need inimesed, kes lapsel järel käivad ja mis päeval keegi tuleb. Näiteks Ossut võtab korra nädalas lapsehoidja ja osad lapsed käivad pikapäevarühmas, aga seda teenust pakub jällegi mitu erinevat ettevõtet, nii et õpetaja peab teadma, kellega laps kaasa läheb.
Kui tundmatu nägu järele ilmub, küsitakse dokumenti näha (lasteaias oli sama süsteem) ja dokumendil olev nimi peab vanema poolt täidetud vormil kirjas olema.
Aa, mis mulle veel meeldib, on see, et koolid on siin piirkonnajärgsed. Ei ole nii, et ise valid, kus su laps käib. See tähendab, et kõik õpilased elavad mõneminutilise sõidu kaugusel ja paljud käivad koolis üldse jalgsi või rattaga (suurematel ei pea enam vanemad käekõrval olema). Ühtlasi toimuvad kõik klassikaaslaste sünnipäevapeod omas naabruskonnas ja sõpradele külla minna on kiviviske kaugusel. Kogukonnavärk. Mulle meeldib.
Nii et vähemalt väikeste laste koolisüsteem on (siiamaani) tore, eks näis, kas suuremate laste kõrvalt hakkan tulevikus kurtma, et mis neist niimoodi ilma hinnete ja kodutöödeta saab - väga võimalik.
Elu näitab!
Kanada on ju statistiliselt maailma kõige haritum riik - kõige rohkem ülikooliharidusega inimesi elanikkonna kohta. Võib-olla tuleb lihtsalt süsteemi usaldada...
19 august, 2023
Hakkab looma...
Ma ei jõua sügist ära oodata! Üks laps läheb kooli, teine lasteaeda, mul algab uus elu. Otsustasin hakata regulaarselt trennis käima. Kas registreerisin end ära? Loomulikult mitte. Aga uued trennitossud tellisin? Absoluutselt!
Lasteaias pidi Oliver algse plaani kohaselt käima kaks päeva nädalas, aga kui laste graafikuid vaatasin, jäin mõtlema, et võib-olla oleks kolm parem, sest kaks hommikut kulub kohe töö ja muude kohustuste peale ära, endale mingit vaba aega jälle ei jää. Oscar on iga päev kahest vaba, sealt edasi peab teda sõidutama teraapiasse ja akrobaatikasse ja ujumistrenni ja... Täpselt samal ajal tahaks Oliver lõunaund magada (tingimata kodus), mis teeb logistika veidi keeruliseks.
Keerutasin seda mõtet, et kas kaks või kolm, ei suutnud välja mõelda... ja siis saatis lasteaia juhataja ootamatult meili, et üks lisapäev tuli saadavale, ma ei mäleta, kas sa tahtsid kahte või kolme, seega pakun esimesena sulle. Saatusesõrm. Teeme siis kolm.
Aga kolm päeva tähendab omakorda seda, et mul jääb lisaks kohustustele ka vaba aega ja üleüldse on uskumatult mõnus mõelda, et juuksuri-, arsti- või mis iganes muud kohtumist kirja pannes ei pea ma vaatama nii enda, hoidja kui Matt'i graafikut samaaegselt, vaid võin lihtsalt öelda, et need-ja-need nädalapäevad sobivad.
Vabadus maitseb uskumatult hästi!
Hambaarsti juures käisin. Väike kild tuli plommist välja ja selle kõrval oli tumedam koht. Mõtlesin, et kes teab, mis kole lugu seal peituda võib, tahtsin, et kohe korda tehtaks. Arst viskas pilgu peale ja küsis esimese asjana, et kui vaprana ma end täna tunnen... ja enne kui jätkata jõudis, mõtlesin juba, et appi, NII halvad uudised või?
Ma vihkan hambaarsti juures käimist. Sellepärast käingi vähemalt korra aastas, et jumala eest midagi katki ei oleks.
Aga siis ta jätkas, et see osa, mille lahti peab puurima, on üsna väike ja (väga) valus tõenäoliselt ei ole, nii et võime ilma tuimestuseta proovida, kui end piisavalt vaprana tunnen.
Ütlesin, et tänan, ei. Ma kasvasin üles Nõukogude Liidus ja tuimestus ei olnud isegi mingi variant üldse. Nii et paluks mulle nii palju tuimestust, et ülehomseni midagi ei tunneks.
15 minutit hiljem oli kõik tehtud. Ja vaatamata sellele, et ma tõesti mitte midagi ei tundnud, olin kogu see veerandtund täiesti krambis. Hambaarstihirm ei lähe vist mitte kunagi üle.
-
Sõbrannadega tuli juttu juustest. Ühel neist ei ole lapsi ja tema jaoks oli üllatus, et pärast beebi sündi juuksed välja kukuvad. Ja tagasi täispikkusesse kasvavad aeglaselt, sest pihta hakkavad nullist. Kaevasin kuskilt sügavustest kaks pilti välja, et illustreerida - esimene on tehtud umbes siis kui Oliver hakkas aastaseks saama (ehk näo ees oli selleks ajaks alles jäänud viis karva, õnneks paistis uusi juurde tulemas) ja teine on tehtud millalgi enne suve (ehk veidi üle poole aasta hiljem) ja sealt on näha selge piir, kuhu uued juuksed praeguseks on pikkusega jõudnud. Rets, noh.
Mul on kopp nii ees, et panin juba juuksuriaja, et... ma ei tea... lasta lõuani lõigata?
13 august, 2023
Karamellpruunike
04 august, 2023
Pärast unetut ööd ja kaht tassi kohvi
...sest üks laps ärkas ühe ja teine kolm korda. Juba ammu pole nii tegusaid öid olnud.
-
Vahel mõtlen, et täitsa lõpp, kui palju (elu)targemaks ma aastatega saanud olen. Mida vanemaks, seda lihtsam selles mõttes on, et palju vähem ämbreid tuleb läbi kolistada. Ja nii kahju, et kõike juba lapsepõlves koolis õppida ei saa, vaid peab kõik omal nahal läbi proovima.
Kool, kui teema sellele juba läks, võiks ausalt öeldes üldse praktilisem olla. Ühest küljest arvan, et laps võiks suurema osa olulisi asju üldse kodust kaasa saada, aga reaalsus on see, et kodusid on ikka väga erinevaid. Aga koolis käivad jällegi kõik.
Maailmapäästmise peale mõtlesin ka ükspäev. Olude sunnil põhimõtteliselt. Nimelt ostsime mõned aastad tagasi peene külmiku ja selle jäämasin on rohkem katki kui terve olnud. Iga jumala kord kui jälle töötamast lakkab, vannume. Mõnikord aitab kui natuke logistada, et uuesti toimima hakkaks, aga viimane kord ei toiminud miski ja elasime aasta aega ilma jääta nagu loomad. Lõpuks võttis Matt asja käsile, tellis tehniku kohale (õigemini helistas ja e-mailis korduvalt mitmesse kohta ja lubati ühendust võtta, aga keegi ei võtnud ja mingi viiendal katsel siis keegi ikka tuli). Tehnik võttis kõik tükkideks, pani kokku tagasi, masin hakkas tööle. Mis viga oli - keegi ei tea.
Matt ütles, et külmikul oli aastane limiteeritud (!) garantii (ma ei küsinud, mis limiidid seal kehtisid), aga see sai juba mõni aeg tagasi läbi. Mina (nõukaaegse lapsena, kelle vanaema kasutab siiamaani kodumasinaid, mis ta kunagi noorusajal ostis) ütlesin, et tegelikult võiks ju tootjatelt nõuda, et toode ei anna pärast AASTAST kasutamist otsi. Me võitleme prügi vastu mingite absurdsete vahenditega, aga samas viime hiiglaslikke kodumasinaid iga mõne aasta tagant prügimäele, justkui see olekski normaalne. Nõudke tootjatelt esimese kümne aasta jooksul kõige tasuta parandamist/asendamist ja võib kogu maailm rahus plastikust kõrsi edasi kasutada paberplönnide asemel.
20 juuli, 2023
Positiivsed üllatused ja väikesed kultuurišokid Eesti reisilt
22 juuni, 2023
Erinevad eelistused
Imestan siin juba mitmendat päeva, et inimesed on valmis maksma veerand MILJONIT, et lasta end kambakesi väikesesse metallkapslisse lukustada ning laskuda neli kilomeetrit mere põhja Titanicut vaatama. Mitte, et seal pilkases pimeduses midagi näha oleks, aga vähemalt saaks linnukese kirja.
Kui mulle sama palju peale makstaks, ma ikka ei läheks. Kui kümme korda rohkem peale makstaks, siis ka ei läheks. Väga vähe asju siin maailmas tunduvad hirmsamad kui olla lukustatud kapslisse sügaval mere põhjas.
Ühest küljest muidugi kahju, et nad seal hukka said, aga teisalt on sellega natuke nagu suitsetajal tekkinud kopsuvähiga, et jama lugu, aga... otseselt nagu üllatuda ka ei saa.
Erakordselt rikas olemine teeb vist natuke segaseks. Enam ei tea, mida kõike endale lubada, sest limiite pole. Üks neist allveelaevaturistidest käis ju kosmoses ka ära. Mõtlesin selle peale eile kui ostsin turult suure kotitäie värskeid herneid ja mõistsin neid süües, et vähe on neid asju, millest ma sama palju vaimustuks kui magusatest hernestest. Odavam kah, kui Titanicu juurde sukelduda.
Me käisime just väikesel perepuhkusel Kelownas. Kanada mõistes lähedal - 2 tundi praamiga ja 4,5 tundi autosõitu otsa.
Targemaks saime. Oliver on algusest peale väga hea magaja olnud. Läheb meelsasti voodisse, mingit kussutamist ega kõrval passimist ei vaja... aga seda kõike ainult kodus. Ta keeldub kategooriliselt kuskil mujal kui oma voodis magamast. Nuttis täiesti hüsteeriliselt ja kõik õhtud pidin tal tundide kaupa kõrval pikutama, kuniks kustus.
Seepeale planeerisime kohe heaga oma Eesti reisi ümber, võtame majutuse ainult Tallinnasse ja Tartusse, siis on lapsel mingigi stabiilsus ja "kodutunne".
Tagasi jõudes ostsin eriti suure kohvri, sest nendesse, mis meil juba olemas on, nelja inimese kraam vist hästi ei mahuks. Matt tegi suured silmad ja küsis, et kas me võtame äraantava pagasi ka?
Mina omakorda imestasin, et kuidas sa perega teisele poole maakera käsipagasiga reisid? Eesti ilm on selline, et ükskord sain mai alguses külas käies kahe nädala jooksul kõik aastaajad ära proovida - oli kuum suvi ja külm talv, vihma ja tormi ja päikesepaistet.
Juulis on selles osas natuke lihtsam, et päris talvejopet pole vaja kaasa tassida. Vist.
Käisin ükspäev perearsti juures. Assistent tahtis mu esimese hooga sellest ruumist läbi viia, kus lapsi ja rasedaid kaalutakse, aga hakkas siis naerma ja ütles, et oih, õige jah, siia pole meil ju asja.
Istusin kabinetis arsti oodates (siin on nii, et arst töötab mitmes ruumis - patsient juhatatakse sisse ja seal sa siis passid, kuniks arst eelmise patsiendiga lõpetab ning sinu juurde tuleb; kui sinuga valmis saab, astub välja ja kohe järgmisesse ruumi, kus uus patsient ootamas - efektiivne, noh). Ühesõnaga mõtlesin seda, et beebide, laste ja rasedate kaalul hoitakse silma peal, sest ei ole tervislik mingist vahemikust üles- või allapoole minna. Aga ülejäänud inimestel pole ju ka tervislik?!
Tegelikult võiks ju kõiki patsiente regulaarselt kaaluda ja selle asemel, et ülekaalust tekkivaid haiguseid ravida, seda hoopis ennetada?
Ükspäev oli uudistes lugu, kuidas üks 200+ kilone naine algatas petitsiooni, et lennufirma peaks suurematele inimestele tasuta lisatooli võimaldama. Muidu olevat diskrimineerimine.
Ja siin ma just vaatan pagasinõudeid, et kui äraantav kohver on üle 23 kilo, maksad iga kilo eest kuhjaga lisaks. Aga sadu kilosid ülekaalus olev inimene peaks tasuta lisaistme saama?
Ma oma 12-kilosele lapsele ostsin täissumma eest lennukisse koha, sest ei kujuta ette, et teda 10 tundi süles hoida... Muidu võiks tasuta lennata, sest on alla kahe aasta vana.
Kes viimasel ajal Tallinna Loomaaeda on juhtunud? Kas väikestel lastel on seal midagi põnevat vaadata või on lihtsalt üks lõputu jalutamine ja paar kitse silmapiiril?
12 juuni, 2023
Kus me praeguseks oleme?
Praegu, kaks aastat peale diagnoosi saamist, läheb Oscaril oluliselt paremini kui me iial oodata oskasime. Ta on muidugi ka intensiivselt kõikvõimalikes teraapiates käinud ja kõvasti abi saanud. Kõneteraapiat tegime enne diagnoosi saamist oma raha eest, edasi on kõik autismifondi sisse mahtunud ja kui kohe ei olnud õigeid teraapiaid saadaval, ütlesin, et andku teada kui ükskõik, mis muu valikusse tuleb ja võtsin kõik pakutava vastu, et ootejärjekorras passimise ajal väärtuslikku aega ei raiskaks. Kui tund aega järjest keegi su lapsega üks-ühele tegeleb, ei ole ausalt öeldes nii suurt vahet, on see tegelus-, kõne- või kunstiteraapia, kasu lõikab ta sellest nagunii palju.
09 juuni, 2023
Diagnoosi saamine...
08 juuni, 2023
Kuidas me kahtlustama hakkasime, et lapsel võib erivajadus olla
Kõik sai alguse perearsti kabinetist, kus ma toona pooleteistaastase Oscariga korralisel "ülevaatusel" käisin ja arsti küsimuse peale "kas ta räägib 4-20 sõna?" naerma hakkasin, sest sõnu oli toona ainult üks. Sealt edasi hakkasime teda tähelepanelikumalt jälgima ja nägime, et kõne ei taha ikka kohe kuidagi areneda. Esmakordse emana muidugi põhjendasin, et tal on ikkagi kaks keelt korraga ja mõned lapsed lihtsalt hakkavadki hiljem rääkima ja...
Mõned omapärased märgid olid veel. Näiteks huvitus ta ainult ja AINULT autodest. Ja seda väga intensiivselt! Mu ema ütles omal ajal, et ta pole vist ühtegi pilti näinud, kus Oscaril ei oleks väikest mudelautot käes. Neid autosid ladus ta lõputult ritta ja kuigi teised sama vanad lapsed nii ei mänginud, tundus mulle jällegi loogiline, sest ka tänaval on autod üksteise järel reas...
Muus osas oli (ja on) ta väga rõõmsameelne, energiline ja naerusuine laps. Igast päevast poole veetsime mänguväljakutel, sest teisiti ei oleks saanud kogu seda energiat ära kasutada. Seal aga märkasin, et teiste lapsed püsivad vanemate läheduses, minu oma pani aga sirgjoones plagama, mis iganes suunas miskit huvitavat toimus ja teda absoluutselt ei huvitanud, kas ma eksisteerin või ei. Ma ei saanud hetkekski oma lapse pealt pilku mujale liigutada, sest selle ühe sekundiga võis ta juba jänesehaagiga mingis teises suunas joosta ja üldiselt oli sihtmärgiks autotee (sest nagu öeldud, ta lihtsalt jumaldas autosid). Ohutunnet polnud üldse. Seetõttu püüdsin teda välja minnes võimalikult kirevalt riietada - nii oli mul endal teda lihtsam näha ja kui ta mu vaateväljast kaduma oleks juhtunud, oleks paremini teiste tähelepanu äratanud.
Kõne samal ajal ei tulnud ega tulnud. Ja ma lihtsalt PEAN siinkohal mainima, et kõige idiootsem asi, mida mitte-rääkiva mudilase emale öelda, on: "Mina rääkisin oma lastega hästi palju ja sellepärast hakkasid nad varakult rääkima".
Kui te arvate, et mina oma lapsega ei rääkinud, siis...
See oligi kõige frustreerivam, et panuse-tulemuse tasakaal oli täiesti paigast ära. Minu lapsele ei paistnud mitte midagi külge jäävat, ükskõik, kui palju ma ka vaeva nägin. Oscar ei paistnud märkavat, et ma olemaski olen. Ei märganud teisi ka. Tõstis pilgu ainult siis, kui tal midagi vaja oli või miski huvi pakkus. Aga see ei tundunud ka väga imelik, sest tal oli pidevalt midagi intensiivset käsil. Tal on alati olnud väga terane pilk ja loovad ideed.
Mingil hetkel öeldi lasteaiast, et lisaks kõnepeetusele ei vaata Oscar pooltel kordadel otsa kui temaga räägitakse. Sama olime ise märganud. Sellele lisaks juhtus sageli nii, et ta ei paistnud kuulvat kui teda kõnetati. Näiteks tuli Matt töölt koju, hõikas: "Tere, Oscar!"
... ei midagi
Tere. Tere! TERE! TEREEE!
Lõpuks siis vastas. Kui hästi läks. Vot see tundus küll kummaline, et seisad lapse kõrval ja ta "ei kuule" sind.
Kui kommi pakkuda, siis muidugi alati kuulis, sest nagu juba ütlesin, keskendus ta ainult sellele, mis huvi pakkus. Mingid tühjad teretamised või küsimuse lõppu "palun" lisamised on tema jaoks lihtsalt mõttetu vaht, millele pole vaja aega raisata (seda siiani). Kuulmist, muide, kontrolliti ning see on tal ideaalses korras.
Kuna autism on kõne hilistumise üks peamisi põhjustajaid, siis väike kahtlus meil muidugi oli. Samas on autismile omane, et näoilme on pigem neutraalne ja naeratamist vähe, aga Ossul oli kogu aeg suu kõrvuni ja meri põlvini. Kui aja jooksul lõpuks sõnu juurde tekkis, märkasime, et ta kordab öeldut palju. Kui laps 20 korda järjest sama sõna või fraasi kordab, ajab see lõpuks ikka hulluks.
Ja päris algusest peale oli selge, et füüsilisest lähedusest ta suuremat ei pea, näiteks ei taha ta siiamaani, et teda kallistatakse ja küljes rippunud pole ta mul kunagi. Ka võõristamise faas jäi täiesti vahele.
Seda pilti vaadates läheb mu stressitase kohe lakke, sest täpselt nii me "jalutamas" käisimegi. Ossu kandade välkudes ees, mina keel vestil järel. Ainult joostes kogu aeg. Rannas oli veel eriti raske, sest ta armastab väga vett ja asjaolu, et põhi jalge alt ära kaob, ei morjendanud teda karvavõrdki. Otse sisse ja siis kisa taevani kui vanemad teda uppumisest päästa püüdsid... Ja nii sada korda järjest. Teised rannalised ilmselt mõtlesid, et no on alles kasvatamatu laps, üldse ei kuula.
Potitreening oli täiesti võimatu. Laps lihtsalt kategooriliselt keeldus potile istumast. Ei istunudki peaaegu neli aastat! Proovisime piitsa ja präänikuga, suurt ja väikest potti - ei. Mähkmete mittekasutamine ei andnud samuti tulemust, teda lihtsalt absoluutselt ei huvitanud, kui püksid märjaks said. Tal oli kogu aeg midagi olulisemat käsil, millele tähelepanu pöörata.
Tegevusterapeut andis mulle paberi, millele pidin nädala vältel üles kirjutama, millal püksid märjad ja millal kuivad olid. Ärkamisest magamaminekuni tuli iga poole tunni tagant kontrollida ja vastav märge teha. Selle põhjal arvutati välja, kui pikalt ta keskmiselt kuiv on ja tulemuseks saadi 70 minutit. Öeldi, et lapsed on potitreeninguks valmis kui keskmine on 90 minutit. Ta oli siis kolme-poolene... Kui lõpuks asja käppa sai, tuli kõik üleöö ja korraga. Näiteks kogemata voodi märgamist pole tal kunagi juhtunud. Kui päevane värk selgeks sai, hakkas kohe hoobilt ka öösel põit pidama.
Kõneterapeut ütles mingil hetkel, et tuleb hakata pildiprogrammi õppima (PECS). Seda kasutatakse mitteverbaalsete laste puhul, et neil oleks võimalus end arusaadavaks teha. See hetk oli minu kui vanema jaoks vist üks valusamaid. Sellega, et ta praktiliselt üldse rääkima ei hakka, ei olnud ma üldse arvestanud.
Terapeut selgitas, et laste arengus on kõik sammud üksteisega seotud. Iga oskus teeb mõnele teisele oskusele ukse lahti. Kui mõni neist arenemata jääb, liiga hilja või puudulikult areneb, paneb see ka mitmes muus osas põntsu.
Ma ei mäleta, kui vana ta sel hetkel oli - kuskil kahe-kolme kandis. Mina olin kõik need aastad temaga eesti keeles rääkinud, aga külge oli jäänud ainult üks eestikeelne sõna. Inglise keeles oli paar tükki rohkem. Kogu ülejäänud sõnavara, mida kasutas, oli ta enda poolt leiutatud (aga läks arvesse, kuna kasutas alati sama asja kohta sama väljendit).
Peamine probleem oli selles, et ta ei paistnud rääkimise järele absoluutselt mitte mingit vajadust tundvat. Vabalt ajas asjad niimoodi ära, et osutas näpuga, talutas inimesed sinna, kuhu vaja ning enamik aega toimetas üldse omaette, verbaalset osa vähimatki igatsemata.
Sel hetkel otsustasin, et nui neljaks kahe keele elus hoidmise asemel tuleb keskenduda sellele, et laps üleüldse rääkima hakkaks. Ja läksin inglise keele peale üle.
Väikelastele väga tavapärane "ei" pole tal kunagi kasutuses olnud. Selle aja peale kui see lõpuks sõnavarasse ilmus, oli pidevast "ei" ütlemise faasist lihtsalt välja kasvanud. "Jah" ei öelnud ta ka. Näiteks kui küsisin, kas jogurtit tahab, vastas "jogurt", mis tähendas, et tahab. Kui ei tahtnud, läks lihtsalt eluga edasi nagu poleks talle mingit pakkumist tehtudki.
Kui siis sõnu lõpuks ikka juurde tuli, avastasime, et tal on väga hea faktimälu. Enne kolmeseks saamist teadis kõiki värve, kujundeid ja tähti, numbreid luges 20-ni. Aga sellega sõnavara suuresti ka piirdus, kõne jäi puhtalt nimetamise tasemele, kuid ainult nimisõnade abil teadagi vestlust üleval ei hoia...
(järgneb...)