"Abielu on nagu loterii - suurim tõenäosus on, et sa ei võida"

Suhteteemad on minu jaoks väga huvitavad. Mõned kuud tagasi juhtusin kuulama intervjuud advokaat James Sextoniga ja mulle väga istus tema realistlik stiil. Ta ütleb, et inimesed valetavad oma terapeudile, et end paremas valguses näidata, aga nad ei valeta oma advokaadile, sest kohtusaalis on vaja, et advokaat neist kõike teaks. Nii on tal pika staaži jooksul kogunenud igasugu lugusid ja tähelepanekuid. Mõtlesin, et teen siia kokkuvõtte, on endal hea kunagi üle lugeda ja äkki saab keegi veel targemaks.

Kuidas suhet hoida?

Abielu on nagu loterii - suurim tõenäosus on, et sa ei võida. Väga vähe on selliseid abielusid, kus inimesed on päriselt õnnelikud ja seda terve elu. 

Suhte alguses tehakse üksteise rõõmustamiseks väikeseid asju, aga need on oi kui olulised! Aja jooksul teened ja tähelepanemised vähenevad, kuniks pahatihti kaovad sootuks. Hea oleks kohe esimeste märkide ilmnemisel kaaslasele öelda, et hei, vanasti sa (nt hoolitsesid selle eest, et kapis on alati mu lemmik müsli), aga nüüd ei ole sa seda enam teinud... Aga inimesed ei räägi siis kui on õige aeg, need asjad ujuvad millalgi hiljem suuremate asjade valguses välja. Üks asi viib teiseni ja nii see lumepall veereb. 

Üksteise mittemärkamine tekitab pahameele spiraali, et "tema minu jaoks ei tee seda-ja-seda, miks mina tema jaoks toda-ja-toda peaks tegema!" Lühike vastus on, et ei peagi! Ei pea! Sa ei võlgne kellelegi midagi. Aga mis mõte sellisel koos-eksisteerimisel üldse on? Kui sa ei tunne, et tahad oma väljavalitule parimat, on ta sulle vale inimene.

Kõik abielud lõpevad. Nad lõpevad kas lahutuse või surmaga ja see on ainus asi maailmas, mille puhul loodad pigem surmale. 56% abieludest lõpeb lahutusega. Statistika näitab, et 84% lahutatud inimestest abielluvad viie aasta jooksul uuesti. Sa oled seda kõike korra juba teinud, feilinud, aga teed uuesti?! Inimesed ei anna alla, me kõik loodame peavõidule, isegi kui šansid on kasinad.

56% ei tähenda seda, et ülejäänud 44% on õnnelikud. Selle 44% sisse kuuluvad need, kes on laste pärast koos või ei saa rahaliselt eraldi jätkamist lubada või on usulistel kaalutlustel koos. See protsent paare, kes on koos sellepärast, et nad üksteise seltskonda päriselt naudivad ja koos olla tahavad, on tegelikult üsna väike.

Suhted lagunevad väga aeglaselt... ja siis korraga kuristikust alla. Tilk tilga haaval, kuniks korraga on kosk. Lihtsam on suhte eest pidevalt hoolt kanda, kui hakata tagantjärele mõrasid lappima. Korra nädalas võiks koos maha istuda, telefonid ära panna, juttu ajada ja küsida "mida ma sel nädalal sinu jaoks õigesti tegin?" Kuidas sul läheb? Kuidas mul läheb? 

Suhtes on kolm väga olulist osa - mina, sina ja meie. Need kolm peaksid olema tasakaalus. Kummalgi peab olema aeg iseenda jaoks ja omad hobid, aga tähtis on ka piisavalt palju aega koos veeta. Ükski osa kolmest ei peaks domineerima.

Intiimsus on oluline - et sa saad teise inimesega olla sina ise, et sind huvitab su kaaslane ja sa tead, et teda huvitab sinu käekäik. Et üksteisele elatakse kaasa, ollakse teineteise poolt. Maailmas on 8 miljardit inimest, sa oled nende hulgast selle ainsa välja valinud - loogiline oleks, et ta sulle väga-väga meeldiks. 

Tasub meeles pidada, et armastus on alati laenatud, mitte igavene. Keegi ei võlgne sulle armastust. Armastuse nimel peab tööd tegema ja selle hoidmisele tähelepanu pöörama. Abiellumine annab sageli võltsettekujutuse, justkui oleks suhe "purgis" - ma ei pea sinu jaoks enam nii palju pingutama, sa oled nagunii elu lõpuni minu.

Mida pikaajaline seotus üldse tähendab? Elukaaslane/abikaasa on nii paljut - toanaaber, reisikaaslane, voodikaaslane, kaaslapsevanem (või kaasloomaomanik), finantspartner. Võimatu on kõiges parim olla, kõiges omavahel ideaalselt klappida. Sellepärast on termin "hingesugulane" täiesti absurdne - inimesed arvavad oma esimeses armumise tuhinas, et on hingesugulase leidnud, aga aja jooksul selgub, et see on lihtsalt lihast ja luust tegelane oma tugevuste ja nõrkustega. 

Sageli püüavad inimesed end suhte alguses näidata parimast küljest, aga keegi ei suuda näitemängu aastakümnete kaupa mängida. Oluline on näha üksteist nö. ilma meigita. Haigena, stressis, reisil, seltskonnas/omaette, purjus/kainena. 

Rääkige läbi, et kuidas see välja näeb, kui sa minu peale vihane või solvunud oled? Mida ma peaksin tegema, et sind aidata, kui sa end kurvana tunned? Kas me tahame lapsi, kui mitu, kas me tahame lemmikloomi, kas me elame linnas või maal, kuidas me oma rahaasju korraldame, kellel mis roll peres on? Aga ka isikuomadustest - nt kas sa oled selline inimene, kes tahab tüli korral kohe asju arutada või selline, kel on vaja hetke, et rahuneda? Kui palju seksi sa vajad? 

Konflikt on paratamatu. Konfliktid ikka tekivad. Tülitsemine ei ole paratamatu. Kui sa ei saa raskeid asju arutatud kõrvuni armunud olles, siis ilmselgelt ei muutu see lihtsamaks selleks hetkeks, kui te üksteist vihkama olete hakanud. You can't learn how to fight in a fight.

Oma lapsi ja lemmikloomi ei vaata me selle pilguga, et sa oled mul juba viis aastat olnud, peaks su mõne teise vastu välja vahetama. Miks me seda suhetes teeme? Isegi kui koer teeb tobedaid asju, on see sinu enda mõnus tobe koer. Lastega sama - lapsed on sageli väga tüütud, aga ise vaatad neid heldinud pilgul, et nii armsad.

Koera võttes me teame, et ta sureb kuskil kümne aasta pärast ja et see saab meile väga suurt valu tekitama. Me võtame koera sellele vaatamata! Me valime tuleviku-valu kõige selle nimel, mis valule eelneb. Paarisuhtega peaks olema sama - endast peaks andma absoluutselt kõik ja kui sellele vaatamata suhe lõpule jõuab, oled vähemalt proovinud. Kõik abielud lõpevad, oluline on see, mis toimus vahepeal.

Endalt peaks küsima, et mis see on, mis paneb mind end armastatuna tundma? Sageli inimesed ei tea, mida nad tahavad, aga ootavad, et partner seda imekombel teaks ja vastavalt käituks...

Naised tahavad armastust ja pakuvad vastu seksi, mehed tahavad seksi ja pakuvad vastu armastust. Loomulikult on erandeid, aga laias laastus on nii. Mida me pakume ja mida me vastu tahame, ei ole suhtes üks ühele tasakaalus. 

Naised petavad, kui nad ei saa tähelepanu, kui neid ei hinnata, kui nende eest ei hoolitseta - emotsionaalne pool. Mehed tõlgendavad seksi kui "sa oled endiselt ihaldusväärne", "ma tahan sind" - füüsiline pool. Kui meest petetakse, küsib ta, "kas sa magasid temaga?" Kui naist petetakse, küsib ta, "kas sa armastad teda?" Meestele on füüsiline kuuluvus väga oluline, naisele on omavaheline side veel tähtsam.

Naljakas, et kui jumal räägib inimestega läbi kümne käsu, siis ainus, mida ta peab kaks korda ütlema, on see, ära maga inimestega, kellega sa abielus pole. Ära tapa - piisab ühest korrast. Ära varasta - üks. Ära rauta naabri naist + ära riku abielu = kaks korda. Isegi jumal teadis, mille vastu inimesed ei saa.

Miks üldse abielluda? Alati tasub seda endalt küsida. Mõnikord on inimestel kummalised ootused. Näiteks, et kui me abiellume, hakkab ta vähem jooma. Need kaks asja ei ole omavahel üldse seotud! Või ollakse nagu kass ja koer, aga siis tuleb korraga kutse nende pulma ja põhjendus on, et no me oleme juba seitse aastat koos olnud, mida ma siis tegema peaks? Maha ei saa ka ju jätta. 

Miks ei saa?

Õnnetus hüüab tulles. Kui tagantjärele küsida, et millal ta selliseks muutus, on sageli vastus, et ta on alati selline olnud, aga mõtlesin, et äkki muutub... 

Petmine

Petmine on tänapäeval nii lihtsaks muutunud. Kui vanasti nägid kuskil lapse trennikaaslase ema kuuma keha bikiinides, ei olnud nagu alust juurde astuda ja asja teha. Aga tänapäeval näed sa teda instagramis ja saad täiesti neutraalselt sõnumi saata, et "mis hotellis te seal olite" ning seeläbi vestlusega algust teha. Vanasti pidi petmiseks vaeva nägema, tänapäeval istutakse telefoniga oma kaaslase kõrval diivanil ja lüüakse samal ajal võõrale inimesele külge.

Küsitav on aga see, et kas petmises on alati petja süüdi. Kui su kaaslane on viimased kuus aastat seksist keeldunud, on see üllatav, et sul kõrvalsuhe tekib? 

Kuidas suhe lõpeb, nii mäletad sa seda tervikuna. Nagu filmiga, et kui terve film oli hea, aga lõpp kehv, tundub, et terve film oli jama.

Inimesed otsivad õiglust. Nad seisavad kohtusaalis ja tahavad, et teine pool kuuleks, kui halb ta on olnud, aga see ei tööta niimoodi. See on vale aeg ja koht! Kõik me jõuame äratundmisele natuke hiljem ise. See ei tule kellegi näpuviibutuse peale, vaid pigem mõnel unetul ööl koos süümepiinadega. Su eks ei saada sulle hommikul sõnumit, et ma tõesti olin täielik munn; nii et sulle jääb alati mulje, et ta ei saanud sellest kunagi ise aru.

Lapsed

Lapsed usuvad, et nende vanemad on ideaalsed ja kõikvõimsad. Alles suureks kasvades hakkavad nad vaikselt aru saama, et maailm on mitmetahulisem ja nende vanemad on lihtsalt tavalised inimesed oma vooruste ja vigadega. Lahutus mõjub lapsele nii, et see reaalsuspunkt saabub palju varem kui normaalne oleks. Paljud vanemad ei suuda lahutuse kõrvalt üksteise vastu viisakaks jääda ja laste jaoks tekitab see moraalse dilemma, kuna nemad on selle kõige keskele kistud. 

Uuringud näitavad, et lahutus ise ei ole see, mis lastele halvasti mõjub. Neile mõjub halvasti vanematevaheline konflikt. Seega ei ole oluline hambad ristis koos püsida, vaid vajadusel siiski lahutada, aga teha seda tsiviliseeritud moel. Lastele saab selgitada, et ema ja isa ei armasta teineteist enam sellel erilisel moel nagu abielus olevad inimesed peaksid teineteist armastama, aga mõlemad armastavad teda ja kõik on hästi, me jääme alati perekonnaks. Sa peaksid oma eksi väga austama juba ainult sellepärast, et ta su lapsele nii oluline on. Te olete kaks ainsat inimest terves maailmas, kes seda last piiritult armastavad.

Tänapäeva maailmas on peaaegu kiiduväärt oma eksi vihata, temast halvasti rääkida, aga tegelikult ei ole ühelgi osapoolel sellest midagi võita. Suhteid peaks vaatama nagu paksu raamatut, kus on palju peatükke. See konkreetne peatükk sai läbi, aga raamat läheb ju edasi!

Inimesed on alati omaenda lugudes kangelased. Kui kuulata kummagi eksi versiooni lahkuminekust, siis kattub seal palju, aga tonaalsus oleneb sellest, kumb räägib. Kumbki ei leia, et oleks ise midagi valesti teinud.

Sageli ei ütlegi lahutatud vanemad lapsele üksteise kohta halvasti, aga nende suhtumisest saab selgelt välja lugeda, mida nad üksteisest arvavad ja lapsed ei ole lollid.

Kirjuta oma eksile pärast lahutust kiri. Ütle, et ma ei olnud väga hea abikaasa, ma tean, et tegin sulle haiget. Mul on kahju, et see nii läks, ma ei tahtnud sind haavata. Anna andeks, et sind abielus alt vedasin, aga ma tahan olla väga hea eksabikaasa. Sa võid minu peale loota ja ma luban olla väga hea vanem meie lastele. 

Enamik inimesi armastavad oma lapsi rohkem kui nad vihkavad oma eksi. Kui sa armastad oma lapsi piisavalt, et neid oma elu hinnaga kaitsta, peaksid neid armastama piisavalt, et suuta nende teise vanemaga sõbralikes suhetes olla. Kui teil on ühised lapsed, ei pääse te teineteisest elu lõpuni. Ühel päeval istute oma laste pulmas ning kunagi saavad teil ühised lapselapsed olema.

-

Oli ju palju häid mõtteid? Kes tahab juurde kuulata, siis minu lemmikud tema intervjuudest on siin (selline muhedam versioon) ja siin (peaaegu neljatunnine ja sisutihe).

Täna on selline päev

Oscar on varajane ärkaja. Täna hommikul teatas: "Ma ärkasin kell kuus ja see ongi loogiline, sest ma olen kuueaastane!"

Pidin nõustuma, sest just täna tunnen eriti selgelt, et ei tahaks ärgata enne, kui kell on 41.

Oliver ei tahtnud eile üldse magama jääda (väga ebaiseendalikult) ja kui ta lõpuks tund enne südaööd uinus, olin kogu sellest trallist nii ärritunud ja väsinud, et voodisse minemise asemel koristasin kööki ja siis skrollisin tükk aega telefonis, kuniks umbes poole ühe paiku lõpuks uinusin. Ise olin loll, ühesõnaga.

Kell viis ta ärkas ning teatas, et kõht on tühi ja padi on valepidi ja... Proovisime nii ja teisiti, laulsime kõik unelaulud mitu korda läbi, aga uuesti magama ei jäänudki. Ehk siin ma siis nüüd olen oma nelja ja poole tunni unega. 

Tahaks magada, kuniks kell on 41.

Ossu sai kutse sõbranna sünnipäevale ja kutsel on kirjas "Toonie Party" - kingituse asemel palutakse tuua üks toonie (kahedollariline münt). Guugeldasin siis, et mis värk sellega on? Sain teada, et seda tehakse kingihunniku vältimiseks ja selleks, et külalistel ei oleks survet kingitust tuua. Võibki viia ühe toonie ja kogunenud summa eest valib sünnipäevalaps omale ise kingituse (vanemad võivad ju raha juurde panna). Mõni viib portsu toonie'sid ja mõni viib kinkekaardi, öeldes, et toonie'd on kaardile laetud. Aga kõige tavalisem variant on viia ainult üks.

Kanadas on mul kogemus kuni 8-aastastega ja selles vanusegrupis ei ole veel kordagi näinud, et sünnipäevaks raha või kinkekaarte kingitaks, mis siis, et igaühel on kodus mänguasjamäed ja sõprade lastele kingituse leidmine on alati üks korralik peavalu. Aga sünnipäevalapsel on ju kinke tore avada ja uutest mänguasjadest on vähemalt üheks päevaks rõõmu. 

Vahel ongi ainult üheks.

Aga toonie-party on ideaalne - laps kingi saab, aga üleliigseid asju ei teki. Võtan nipi kasutusse!

Sõbrannaga võrdlesime Eesti ja Kanada toiduhindasid ning mainisin, et siin on kombeks teha price match'i ehk kui konkurent müüb sama asja odavamalt, siis tuleb kassas kas netist või ajalehekuulutusest konkurendi hind ette näidata ja lüüaksegi odavam hind läbi.

Näiteks kodumasinaid soetades olen avastanud, et need on peaaegu igal pool täpselt sama hinnaga - siin vist pole mõtet erinevaid hindu panna, sest suuremate ostude puhul vaatab klient alati, et kas kuskil on odavam ning kõik tehnika- ja ehituspoed pakuvad nagunii price match'i. See on meet or beat süsteem, et osad annavad sama hinnaga, mis konkurendi juures, aga osad löövad konkurendi hinda ning annavad 10% veel odavamalt. Kaval, sest mis lõppkokkuvõttes loeb, on see, et klient harjuks sinu juures käima.

Nüüd on ka toidupoodides suured sildid, et "we price match". Ma arvan, et seda on kogu aeg tehtud, aga kuna toit oli veel mõned aastad tagasi siin kõigile taskukohane, siis enamik inimesi ei viitsinud sentide nimel võimelda.  Nüüd on hinnad kohati peaaegu kahekordistunud ja neid, keda hinnatõus puudutab, on hüppeliselt rohkem. Toidukaupade hinnad olenevad küll vägagi sellest, mis poes käia, nii et price match tõmbaks kogusumma ilmselt allapoole küll, kui viitsiks kõiki asju ükshaaval guugeldada ja siis kassas järjest ette näidata, aga ajakulu oleks jällegi üüratu.

-

Veel unest rääkides - Oliveri lõunaune ajal lubasin ka endale pooleteisttunnise uinaku ja ärkasin kui uuestisündinu. Puhanuna on ikka niiiiiii palju parem olla... Jumal tänatud, et meie majas on beebindus tehtud, magamatust ei igatse ma ikka kohe üldse mitte! 

Elumärk ja ränt

Tulime just puhkuselt ja mul on tunne, et oleks vaja puhkust puhkusest. 

Neli päeva enne äralendu jäi Oscar palavikku. Mitte midagi muud viga polnud, aga palavik püsis pidevalt kõrge. Päev enne äralendu sai antibiotsid ja 24h hiljem oli ta peaaegu täiesti terve, seega rohud aitasid küll. Kohale jõudes jäi kohe Oliver haigeks, aga temal olid jällegi kõik viirushaiguse sümptomid ja seda ilma palavikuta. Enesetunne polnud ilmselt kiita ja uus koht ju ka, nii kleepis ta end mulle külge ja lahti ei lasknud hetkekski. Matt ei tohtinud isegi mitte meetri kaugusesse sattuda, kisa oli kohe taevani, ainult emme sobis. 

Mul oli seega ehtne lapsevanema puhkus. Jumal tänatud, et ma sellega juba ette arvestasin, sest reisi planeerides käis Matt igasugu lennukaid plaane välja, et lähme sinna või sinna või SINNA ja mina olin see mõistuse hääl, kes korrutas, et eiii, me ei lähe kaheaastasega teisele poole maakera kolme vahemaandumise ja poolepäevase ajavahega. 

Nõudsin, et tahan lühikest otselendu. Meie saarelt saab näiteks viie tunniga Mehhikosse ja seal on suur valik kõik-hinnas-hotelle. Matt ütles, et see on ju igav! Mina kinnitasin, et kaheaastasega ei ole kunagi igav. Eriti väheigav on tõbise kaheaastasega, nagu selgus. 

Põhimõtteliselt veetsime terve nädala lastebasseinis ja kõik oli nii stressivaba kui haigete mudilaste kõrvalt üldse võimalik. Patsutan endale hea valiku eest õlale. Selsamal õlal oleks massaaži vaja, sest ainus kord, kui me hotellist natuke kaugemale jalutasime, nõudis pesamuna süles tassimist ja veohobuseks sobisin ilmselgelt jälle ainult mina. Mul, vanal inimesel, hakkavad aga jupid otsast lagunema ja mõne nädala pärast tuleb randmeoperatsioon, nii et ma püüdsin seda juba ammu valutavat rannet säästa ja kandsin teda teise käega. Seepeale tõmbasin kuidagi õla ära ja... Ah, vahet pole. Läheb üle.

Naistepäeva valguses tahtsin mainida, et tegelikult on kurb, et tänapäeva maailmas peab traditsioonilisi soorolle peaaegu, et häbenema. Minu meelest on igati okei kaaslasega kokku leppida, kes mille eest vastutab ja ära jagada, kes milles hea on. Ei pea tingimata kõike võrdselt tegema. Meil on selles mõttes väga traditsiooniline pere, et vastutusalad ei kattu peaaegu üldse. On asju, mille pärast mina ei pea muretsema ja asju, mille pärast Matt ei pea muretsema. Võrdne on meil ainult vara.

Ma olen viimasel ajal paljudelt naistelt kuulnud, et neid häirib, kui näiteks remondimehed või ehituspoe müüjad automaatselt nende abikaasa poole pöörduvad, mehe kõrval seisvat naist peaaegu ignoreerides, aga mina käisin hiljuti ehituspoest midagi otsimas ja mõtlesin, et minu poolest võiks terve see pood olemata olla. Mustmiljon asja ja mul pole ÕRNA aimugi, mida nendega teha saab. 

Muidu ma eriline siidikäpp ei ole, värvin ja pahteldan, lõhun plaadid välja kui vaja (ükskord oli vaja), panen mööblit kokku, peitsin kolm päeva järjest aeda (mille tulemusel mul see ranne nüüd pekkis ongi, seega äkki poleks pidanud?). Aga näiteks seda, kuidas autokapotti avada, ma vist isegi ei tea. Mul on null huvi selliste asjade vastu.

Soorollide juurde tagasi tulles - kui mul auto katki läheks või rehvi oleks vaja vahetada vms ning läheduses paistaks üks naine ja üks mees, siis ma eluilmas ei pöörduks abi saamiseks naise poole. Aga kui lapsehoidjat oleks vaja ja ütleme, et kandideeriks nii mehed kui naised, siis tee või tina, ma ei võtaks oma lapsele meeshoidjat. 

Natuke teemast välja, aga kuulasin üht podcast'i, kus evolutsioonibioloog (vist?) rääkis, kuidas valged inimesed päevitavad, sest tumedam nahk näitab, et neil on vaba aega ja raha sellise luksusega tegeleda. Ja asiaadid kasutavad usinalt valgendavaid preparaate, sest nende kultuuris näitab heledam nahk staatust. Et kuidas naiste riietus ja aksessuaarid signaliseerivad sageli seda, et nad saavad endale lubada mittepraktiline olla, sest pikad küüned, kõrged kontsad, käekott (mida peab eksta kaasa tassima) ja pikad juuksed näitavad alateadliku signaalina, et tal on aega ja raha mittepraktiline olla. Huvitav kuulamine oli.

Mis riietusse puutub, siis ma ei tea, millega Eestis jõusaalis käiakse, aga siin on selline trend, et ole sa heas või kohutavas vormis, naiste kõige levinum trenniriietus on persevahe retuusid. Sellised:

Osadel on hästi lühikesed, täpselt kanni all saavad otsa. Mõnel on beežid - ma olen paar korda ehmatusega vaadanud, et kas tõesti tuligi palja peega kangi tõstma? Ja spordirinnahoidja väel käiakse (kõvasti napimatega kui pildil). Need ka, kes on... noh, mitte just ideaalses vormis. Ma hakkan vist vanaks jääma, ei saa enam tänapäeva moest aru. 

Rühmatrennides pole ma jällegi mitte kedagi sellistes pükstes näinud. Rühmatrennides ei näe ma ka ühtegi meest. Aga jõusaalis, kus enamik treenijaid on mehed, on suuremal osal naistest just sellised püksid... 

Eile rääkisin sellest naabritele ja otsisin näitlikustamiseks netist pildi. Naabrinaine ütles, et iiuuu, need ei saa ju mugavad olla, eriti veel trenni tegemiseks ja naabrimees ütles, et oooo... oot, las ma vaatan veel korra :)

Teine naaber töötab meil kaugel põhjas, paigaldavad mingeid gaasitorusid ja... noh, selline mehine ala. Elatakse sisuliselt nagu laagris, et igaühel on pisike tuba, toitlustus on kohapeal, paar nädalat järjest tööl (iga päev 12h vahetused), siis korraks koju puhkama. Rets. Naisi on seal ilmselgelt tugevas vähemuses (enamasti toitlustuse ja koristamise peal). Tema rääkis, et neil on koridoride peal "meeldetuletustahvlid", et alates kolmest sekundist on teise inimese vaatamine jõllitamine (inglise keeles kõlab see natuke neutraalsemalt, aga põhimõte jääb samaks, et keskkonnas, kus on väga palju mehi ja ainult mõni üksik naine, kiputakse naistele ebatervet tähelepanu pöörama).

Huvitavad teemad. 

Novot, sain elumärgi maha jätta (oma niigi väheste unetundide arvelt). Teiste blogijatest sõbrannadega arutasime, et see on puhas ime, et kui kord kuus postitada, siis keegi üldse lugema satub. Nii et tänud, et sattusite ja head naistepäeva!

Nii palju sain jälle targemaks

Kas ma olen ainus, kes hommikuks äratust pannes tükk aega arvestab paari minutit siia-sinna? Ma teen seda pi-de-valt! See tundub kuidagi nii suur asi hommikul viis minutit kauem magada. Kas ma võiks õhtul viis minutit (või tund aega) varem magama minna? Absoluutselt! Kas ma lähen? Loomulikult mitte.

Veelgi enam - mitu korda on mul õnnestunud äratuseni magada? Hmm, puusalt pakun, et iga kahe kuu tagant korra. Kahest lapsest üks ikka ärkab vara ja hoolitseb selle eest, et ka ema uni ei jätkuks ja kui mingil imekombel kumbki liiga varakult ei ärka, läheb mul endal uni ära.

Sõbrannadega arutasime, et kas magamine üldse muutub kunagi jälle normaalsuseks? See, kelle laps on juba teismeline, kinnitas, et muutub - seega lootus jääb.

Muuhulgas uudistasime tema kui vallalise inimese kohtinguäppi. Pühkisime üheskoos vasakule ja paremale, enamik mehi olid kahjuks parajad juustud. Mulle ähmaselt meenub mingi statistika, et naistele meeldib kohtinguäpist 6% mehi ja meestele 80% naisi. Laias laastus olid sellised suurusjärgud. Ehk naised on kõvasti valivamad. Minu jaoks kõlab loogiliselt.

Igatahes oli üks mees pildil kena noore naisega ja mina kukkusin kohe pahandama, et see ei lähe küll kohe mitte, et oma eksi pildiga uut naist püütakse. Teised ütlesid: "Anu, see on ta tütar! Me oleme juba selles vanuses, et potentsiaalsetel kaaslastel on täiskasvanud lapsed." 

Täna käisin prille tellimas. Mul on nõrga plussiga lugemisprillid ja nõrga miinusega kaugele vaatamise prillid. Pidevas kasutuses pole seega kumbki. Aga kui nüüd reisil käisin, sain aru, et tegelikult oleks hea, kui ühe paariga näeks nii kaugele kui lähedale, ei peaks kahtesid kaasa vedama.

Inimese kohta, kes harva prille kasutab, on mul neid päris mitu paari. Kuus või seitse, ma pakun? Mul oli vanasti tööandja poolt selline tervisekindlustus, mis kattis hambaravi, prillid, massaaži jne (ehk kõik, mida tasuta arstiabi ei katnud) ja kui seda summat aastaga ära ei kulutanud, kadus see lihtsalt ära. Mul ei kulunud suurt muu peale, seega ostsin omale iga mõne aja tagant ülejääva raha eest prille. Nägemine muutunud ei ole, nii et kõik endiselt sobivad ka.

Läksin prillipoodi. Ütlesin, et tahaks progressiivsete klaasidega prille, aga mul on tegelikult palju raame ja küsisin hinnapakkumist olemasolevatele raamidele. Enne, kui ma saadud pakkumise peale lõua põrandalt üles jõudsin korjata, lisas teenindaja, et kui ma neilt raamid juurde ostan, tuleb (koos raamidega!!!) hind odavam.

Kuna ma õhtul liiga kaua üleval passisin (seejuures hoolikalt kraadides, kas hommikul ärgata kolm minutit varem või hiljem) ning öösel Oliveri kisa kuulasin (tal oli paha uni ja tegelikult tegeles temaga Matt, kes vana hea ööloomana nagunii veel ärkvel oli, aga ema-aju ei saa magada, enne kui kuuleb, et laps on rahunenud ja tagasi voodis), olin piisavalt väsinud ja pahur, nii et ma lihtsalt pidin küsima, et...

MISMOODI?

Klaasid tuleb mõlema sisse panna, selles pole vahet. Aga kui te need minu raamide sisse panete, on palju kallim. Kui mulle raamid müüte tasuta annate, saate selle töö odavamalt tehtud??? 

Aga noh, väga kena tädi oli. Kuradi kanadalased, ma ütlen. Üldse ei saa nende peale korralikult vihastada. Selgitas ilusti, et pood teenib peamiselt raamide pealt ja... ma nüüd jälle ei mäleta, mismoodi see siis loogiline oli, aga... las jääb.

Ütlesin, et sorri, aga ma ei ole valmis sellist summat maksma prillide pealt, mida mul paar korda aastas vaja läheb ja taramparaaa, kohe anti 25% alla. Uued raamid saan ka, sest nii tuli odavam.

Seega, jah, saan omale veel ühe tüki plastikut koju kaasa maailmas, mis vihaselt plastikkõrte vastu võitleb ja meid läbi liimise papi kokteili imema paneb. Matt just ilmus ükspäev smuutiga koju, kirus seda vedelaks sulanud kõrt ja kiitis, et tops ise on plastikust, sest see kõrre osa päästab ju super hästi maailma.

Ausõna, ma ei tea, miks ma paberkõrte peale sellist vihavaenu pean, ma kasutan neid sõna otseses mõttes kord või kaks aastas, kui juhtun kuskil mingit peent kokteili jooma, kuhu kõrs sisse käib. Ja laste jaoks on mul kapitäis plastikkõrsi varutud - millegipärast nad nõuavad, et smuuti sees peab kõrs olema ja smuutit nõutakse siin majas vähemalt korra päevas. Nii et halvasti maitsevad paberkõrred mind ennast suuremat ei puuduta, aga närvi ajab ikka.

Selline päikeseloojang oli ükspäev. Kreisi! Tegin iga nurga alt pilti ja iga pilt näeb ebareaalne välja.

Kuskil oli lugu saja-aastasest inimesest ja mõtlesin, et täitsa lõpp, kui palju on maailm tema eluajal muutunud. Ja huvitav, mis muutuseid meie oma eluajal veel näha jõuame? Aga ma ütleks, et kõige kõrval, mis siiani on toimunud või mida ma tulevikuks ette kujutada suudan, ei ole mitte miski elumuutvam (eluhävitavam) kui nutitelefonide leiutamine.

Ühest küljest ei oskaks ega tahaks ma päevagi ilma oma telefonita elada, sest see laseb mul pilte teha, infot otsida, ühendust pidada ja mida kõike veel. Teisest küljest... oo, kuidas ma igatsen aegu, mil inimesed reaalsuses elasid, mitte nägupidi ekraanis.

Mõtisklesin selle üle ükspäev kui Oliver mu lauvärvid avastas ja need mu värskelt pestud linadele, beežile vaibale ja tervele magamistoa seinale maalis. Sest ma ei teinud isegi PILTI! Ja nüüd kahetsen. Imelik olen.

Kuidas ma sitt kaotaja olen...

Mul õnnestus kuskilt koroona hankida ja peab ütlema, et on ikka omapärane viirus kokku keevitatud. Sümptomid tulevad ja lähevad nagu ise tahavad, mingit loogikat ei ole. Nüüd on ainult nohu järel, äkki saan isegi kunagi terveks. Lootus püsib...

Vahepeal sai Ossu kuueseks ja mul oli tordiküünalt valides selline hetk, kus jäin korraks kahtlema, et kas tõesti kuus? KUUS! See on ikka sulatõsi, et päevad on pikad, aga aastad lühikesed. Mida suuremaks nad saavad, seda kiiremini aastaring pöörleb. Mul endal on ka nii. Üks sünnipäev teise otsa, samas kui näiteks lapsepõlves olid sünnipäevad üksteisest valgusaastate kaugusel.

Hiljuti oli Matt'il hetk, kus ta omaenda vanuses kahtles ja selle siis sünniaasta järgi välja arvutas. Ma naersin, et tere tulemast vanaks saama (ta on must paar aastat noorem).

Meil tuli vahepeal korraks lumi maha. Niimoodi viisakalt ainult mõneks päevaks nagu siin kombeks. Et oleks tore, aga ära ei tüütaks. Eelmisel õhtul polnud ühtegi märki ja hommikul ärkasime hangedega. Koolid-lasteaiad kinni ja tänavatel täielik vaikus. Korraks oli nostalgia, et nagu pandeemia ajal. Toona oli nii vaikne, et lausa imelik hakkas.

(suusaprillid on sellepärast, et kui sa oled kahene, on sul selliseid asju lihtsalt VAJA!)

Ja sõbranna juubelil käisin New York'is. Väga värskendav oli täitsa üksi reisile minna, ilma kellegi järel jooksmata ja segamatut ööund nautides. Esimesel hommikul ärkasin veidi enne kümmet ja sain šoki, sest viimased kuus aastat on "sisse magamine" tähendanud, et õnnestub tervelt kaheksani põõnata. Aga siis tuli meelde, et ajavahe on kolm tundi, nii et kodus oleks alles kell seitse... jap, juba loogilisem.

Läksin paar päeva enne pidu, et jõuaks natuke turisti mängida. Kolasin mööda linna, käisin mõnusates kohtades söömas ja Broadway'l muusikali vaatamas. Muusikal oli üllatavalt... keskmine. Paha ei olnud, aga hea ka mitte. Selle raha eest oleks oodanud, et rabab jalust maha.

Sünnipäevapidu oli väga tore. Pakkusin, et me võiks sellest iga-aastase traditsiooni teha. Väga tore oli kõiki üle saja aasta näha. Aga äkki vahelduseks mingil soojemal ajal? Kuigi ilmaga mul talve kohta tegelikult väga vedas.

Tagasi tulles tähistasime Oscari sünnipäeva ja mul tuli paar päeva enne pidu mõte, et prooviks pulgakooke teha. Starbucks müüb neid kolm-millegagi tükk ja me oleme Ossu palvel sinna terve varanduse jätnud. Mõtlesin, et mis need siis teha on!

Kusjuures ei olnudki midagi keerulist, aga šokolaadi sulatamine osutus tõsiselt aeganõudvaks. Esimese portsu keerasin pekki. Lasin nõks liiga kuumaks (jah, vesivannil ja puha), šoks muutus tahkeks ja enam vedelaks ei läinudki. 

Guugeldasin siis ja sain teada, et üle 46 kraadi ei tohi soojendada. Aga 46 kraadi on selline paras vannivesi. Šokolaad vaevu sulab. Miljon aastat läheb. Samas paljud retseptid soovitasid mikroahjus sulatamist, mis tundus müstika, sest mikro on minu meelest täiesti ebausaldusväärne - üks koht keeb, teine on külm, mismoodi sa seda pirtsakat šokolaadi seal sulatad? Teisel korral ikka proovisin mikros ja ma ei tea, mis ime läbi, aga sai tõesti palju lihtsamalt. 

Ma olen neid nüüd juba korduvalt saanud harjutada. Kõigepealt tegin testi-pulgakoogid. Said head. Siis tegin värvilised sünnipäevapeoks. Said sama head, lihtsalt ilusamad. Oscar sõi mõlemal korral kahe suupoolega.

Pärast pidu küsisin, et kumb ta lemmik oli (ühed mündiga, teised tavalised) ja tema vastas... taramparaa: "Mulle ei meeldinud kumbki, mulle meeldivad Starbucks'i omad".

Omavahel öelduna ootasin natuke roosilisemat reaktsiooni, aga noh... Siis ta lisas, et ma võiks neid sidruni omi teha, mida Starbucks'is vanasti müüdi. Näe, tunneli lõpus on valgus. Antakse ikka uus võimalus.

Kuna ma olen sitt kaotaja, ei jäänud muud üle, kui väljakutse vastu võtta ja välja mõelda, kuidas sidruniga teha. Ostsin sidrunit ja sidruniküpsiseid, aga šokolaadi oli spetspoest vaja ja seal jäi mulle juhuslikult silma mingi sidruniõli, mis oli sõrmeotsasuuruses pudelis ja väidetavalt kangem kui ükski ekstrakt. Kuna mul midagi kaotada ei olnud, siis mõtlesin, et proovin.

Päris sidrunit kasutasin ka, sidrunikoort riivisin veel sisse, sidruniküpsised purustasin jahuks ja segasin toorjuustuga. Maitse oli selline... meh. Nagu see Broadway muusikal, et mitte halb, aga jalgu nõrgaks ei võtnud.

Siis panin paar tilka seda sidruniasja sisse ja... wow! 

Panin šokolaadi sisse ka natuke ja ossa raks! Mulle endale muidu pulgakoogid ei maitse, aga see oli täiesti teine dimensioon. Oscar maitses ja kiitis taevani, ütles, et "see on isegi parem kui Starbucks!"

Matt kiitis, sõbrad kiitsid, naabrid kiitsid. Starbucks võib oma putka kinni panna, hoidke alt!

(sinised olid Oreo küpsistega)

Nüüd on mul hammas verel. Järgmisel nädalal lähme katsikule ja mõtlesin, et teen sinna kaasa neid samasid sidruniga ja teiseks maitseks proovin midagi uut. Mul on ülihea brownie retsept, mõtlesin, et teen sellest sisu ja glasuuri maitsestamiseks ostsin sama sarja kirsiõli. Mulle tundub, et brownie koos kirsišokolaadiga võiks jalad alt ära küll võtta? Aga no elame-näeme, kriitikud on mul siin karmid.

Ära joo purju ennast...

Käisin ükspäev tund aega trennis ja kui koju jõudsin, oli terve maja pahupidi keeratud. Küsisin Matt'i käest, et mis juhtus? Tema vastu, et kohe, kui sa ära läksid, muutusid lapsed täiesti pööraseks, kõik mänguasjad toodi korraga välja, plastiliin lendas kahte lehte, kuidagi sattus jogurt ukseklaaside peale...

Noogutasin, et jaa, tean. See on meie argielu. Kui ma kodus olen, kustutan tulekahjusid jooksvalt ja sa ei pane tähelegi. Maagia.

Lastega on huvitav, et kui keegi teine neid valvab, tundub isegi tund palju. Aga kui mina nendega nädal aega järjest üksi olen nagu näiteks jõuluvaheajal juhtus (Matt tegi iga päev 15-tunniseid vahetusi), ei leia keegi, et selles mingit raskust peaks olema. Väga hullu tegelikult polnud ka, aga paar korda kippus närv mustaks minema ja siis endamisi mõtlesin, et mis mul viga on? Aga siis sain aru, et aa, no äkki see tegelikult pole normaalne, et üldse mingeid pause ei ole?

Ma olen õnneks aastate jooksul õppinud, et lahinguid tuleb valida ja vahel lähevad multikad peale tihedamini kui mulle meeldiks, aga see jällegi aitab mingist raskest hetkest üle ning laseb korraks hinge tõmmata, tass kohvi kuumana ära juua ja siis on jälle jaksu. 

Laste kasvatamiseks on vaja tervet küla. See ei ole klišee.

Eile lasin lastele Nukitsamehe laule. Oscar küsis, et millest Vitsalaul räägib (ta ju mul kanadalane, ei saa aru). Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ei leidnud head viisi, kuidas seletada. Korraga tundus väheke imelik, et peaks laulma sellest, et lapsi ei pea tingimata peksma, võib ka hea sõnaga proovida... Ma ei ole tähele pannud, et inglise keeles üldse mingeid väärkohtlemise-teemalisi laule oleks. Me enda lapsi ei peksa, nii et neile on võõras kontseptsioon.

Eestikeelsete lugudega on nagu aamen kirikus, et jõulude ajal "sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast, sest ema pisaraid on valus vaadata" ja last magama pannes saab leelotada, kuidas eit ja taat läksid marjule (keset ööd?) ja "rumal karu" pidi üksi nuttes magama jääma (ja üleüldse, laula ise ää-ähh, mis sa tühja töinad). Viisk ja õlekõrs ja... põis (oli põis?) said laulu lõpuks kõik surma, suht traumaatiliselt veel, ma julgeks väita. Rongisõidul lõpetas kogu seltskond kraavis ja ei vaevutud mingit õnnelikku lõppu välja mõtlema, lihtsalt jäigi nii, et käkaskaela üksteise otsas uppis ja sihtkohta ei jõudnud. Laul läbi, oluline sai ju juba öeldud.

Matti leivanumber on see, et kui seltskonnas nõukaaegsest lapsepõlvest juttu tuleb, palub ta mul kohalikele Leopoldi näidata. Tänu sellele tunnevad mulle kõik natuke kaasa, hahaa.

Facebook'is kommenteeriti, et Leopold pole veel midagi, aga vot Päkapikula oli nii kriipi, et ei julge õhtul magama jääda, kui sellised päkapikud öösel su toas käivad:

Söögiteemal veel. Kui omal ajal kodust välja kolisin, ei olnud mul aimugi, kuidas süüa teha. Täiesti null! Meil teevad peres kõik hästi süüa, aga ma ei mäleta, et mind kunagi sellesse kaasatud oleks rohkem kui pannkookide jaoks muna vahtu kloppima, sest "mikser on teiste asjade taga kapis". Jah, meil oli mikser. Ei, seda ei kasutatud kunagi. Sest see oli kausside taga ja sealt oli ebamugav võtta.

Imelikud asjad, mille üle alles täiskasvanuna hakkad pead murdma...

Igatahes mulle ei meeldinud muna vahustada, sest see võttis terve igaviku ja jättis käe valusaks.

Täiskasvanuna hakkasin vaikselt kokkamisega katsetama. Alustasin sellest, et helistasin emale, et kuidas kanasuppi teha ja läksin närvi, kui ta ütles, et osta mingi kondiga kanaliha ja... 

MIS liha täpselt? MITU tükki? 

Ma kobasin omadega ikka täitsa pimeduses. Aga mulle meeldib hästi süüa ja mulle meeldib vaheldus. Seega muudkui guugeldasin ja õppisin teistelt ja nii hakkas vaikselt selgemaks saama.

Veel üks asi, millest alles täiskasvanuna aru olen saanud - ma olen äärmiselt põhjalik. Ma ei võta suvalist retsepti ette, vaid teen korraliku uurimustöö. Võrdlen erinevaid sama roa retsepte omavahel, loen nende all olevaid kommentaare, saan sealt mõtteid ja nippe juurde ning kui tegemise ise ette võtan, siis üldiselt õnnestub kohe. Teised küsivad, et kuidas sa oskasid? Noh, loen ja... siis oskangi.

Mulle vahel tundub, et mul pole üldse hobisid. Aga tegelikult meeldib mulle kokata ja lugeda ja kirjutada. Laste kõrvalt pole lihtsalt alati aega ja siis ma mõtlen, et olen nats kasutu kuju. Kuniks blogin, et mida õhtuks süüa teen ja teised kommenteerivad, et omg, ma prindin selle omale seina peale! 

Te olete nii armsad!

Kokandushuvi sai tegelikult hoo sisse alles Kanadasse kolides, sest siin ei olnud ühtegi nendest asjadest, mida ma senini iseenesestmõistetavaks olin pidanud ja poest osta sain. Siin lihtsalt ei müüda. Nii õppisin olude sunnil selgeks, kuidas teha lihapirukaid, pasteeti, sülti, frikadelle, vastlakukleid, piparkoogitainast ja hõõgveini. Ei ole üldse raske, muuseas. Paar aastat tagasi tegin oma esimese Napoleoni koogi ja natuke mässamist sellega on, aga üldse mitte nii kontimurdvalt kui siiani arvanud olin.

Kohalikud söövad pühade ajal jällegi täitsa teisi asju ja nii hakkasin tegema ka kalkunit, jõulusinki, kõrvitsakooki (pumpkin pie), bataati ja rooskapsaid. Muide, ma ei tea kedagi, kellele rooskapsad maitseks, aga jõululaual peavad nad igatahes olema. Matti eesti tädi on aga imeline kokk ja ma ikka alati ütlen, et kui suureks saan, tahan olla nagu tädi Aili. Õnneks jagab ta oma retsepte lahkesti ja mul on nüüd sellised kapsad, kuhu käib krõbe peekon, metsapähklid ja törts vahtrasiirupit. Vees keetmise asemel röstitakse neid pannil või ahjus ja saavad megahead! 

Matti õe peika käest sain jõhvikakastme retsepti, mis sisaldab värsket apelsinimahla ja igasugu vürtse. Podistasin selle eelmisel õhtul valmis, sest ei teadnud, kaua kõigega läheb (tema retsept oli umbes selline, et suts seda ja sorts toda, nii et ma pidin natuke katsetama, kuidas samasugust maitset saavutada) ja sai nii hea, et sõin keset ööd poole kastmest kogemata ära.

Ma alati mõtlen, et tahaks kunagi tore vanaema olla (tore ema püüan ka olla, aga vanaemaks olemine tundub natuke stressivaesem) ja üks vanaema peab ju oskama süüa teha. Ükspäev muidugi avastasin, et kui ise pea neljakümnesena lapsed saada, siis ei saa just eeldada, et mu enda lapsed selle tee varem ette võtaks, nii et selleks ajaks kui mu lapselapsed sünnivad, olen juba täielik rauk! Nii palju siis sellest, et mida kõike ma vanaemana tegema hakkaks...

Mis õhtuks süüa on?

Hakkasin Rentsi blogis kommentaari kirjutama, aga nägin, et läheb nii pikaks, et lihtsam on terve postitus teha. Mul on õhtusöökidega nii, et aegajalt on igasugu ideid ja katsetan uusi retsepte ja vahepeal on sellised perioodid, kus ei oska mitte midagi teha. Kuna meile mõlemale meeldib vaheldus, siis eelmise päeva toitu soojendan vahel küll lõunaks, aga õhtusöök on alati uus. Laias laastus teen vaheldumisi pastat, riisi, suppi ja liha, et menüü üksluiseks ei läheks. 

Pasta

See on ainus toit (lisaks kanasupile), mida lapsed alati söövad. Põhiretsept on selline, et pruunistan pannil väikesed kanakintsu tükid või ribad (kanakints on mahlasem kui filee) või veisiliha, lisan küüslauku ja vahel šampinjone, mõnikord natuke tšillihelbeid (vahel ka törtsu valget veini). Kui tahan, et kaste veidi paksem tuleks, pruunistan sisse paar supilusikatäit jahu. Sinna peale läheb al dente pasta (pasta keeduvesi on vedelikuks väga hea, nii et päris kuivaks ei kurna), vahel lisan puljongit ja lõpuks sortsu vahukoort. Lõpuks segan sisse riivitud parmesani.

Vahel teen carbonarat, sel juhul praen peekoni või singi, sinna peale keedupasta, kastmeks segan toored munakollased riivitud parmesaniga ja selle valan kuumale pastale (pidevalt segades). 

Mõnikord teen lasanjet, aga see on nii rammus, et tihti ei taha.

Vahel teen hakkliha ja tomatikastmega pastat. Pruunistan hakkliha ja sinna sisse sibulat, küüslauku, porgandikuubikuid, peale purk purustatud tomateid (võib tomatikastmega ka teha, aga mulle meeldivad purustatud tomatid rohkem - jääb vähem intensiivne), sinna sisse keedetud pasta. Vahel lisan vahukoort, vahel segan sisse (või panen peale) riivitud juustu.

Supp

Puljongi keedan kas suitsukoodist või kanakoibadest/kintsudest. Kana puhul olen avastanud, et supp saab palju maitsvam, kui kana välispind eelnevalt kiiresti pruunistada (pruunistan pannil ja tõstan sealt potti, muidu jääb liiga õline). Keedan tasasel tulel kuskil tunnikese, kanaga koos panen sisse ühe sibula (koos koorega, see annab ilusa kuldse värvi), paar porgandit, mõned sellerivarred. Kui puljong valmis, võtan sibula-porgandi-selleri välja ja panen sisse hakitud toored porgandid, sellerid, kartulid või mida iganes parajasti külmikus on. Ahjaa, kana võtan ka välja ja hakin tükkideks. Vahel panen nuudleid sisse, vahel riisi, vahel teen klimbid.

Frikadellisupp on samuti menüüs, aga igasugu hernesuppe, borši jne mu lapsed ei söö. Neid teen vahel ette valmis ja panen ühekordsete portsudena sügavkülma enda jaoks lõunasöökideks.

Vahel teen koorest lõhesuppi - puljongile sisse juurviljad, kui need pehmed, lisan lõhetükid, sorts koort, suts hakitud tilli.

Lillkapsa püreesupp meeldib mulle ka, selle nipiks on natuke kartulit sisse panna, jääb pehmem maitse. Keedan vaiksel tulel lillkapsa ja kartulikuubikud, valan poole keeduveest ära, purustan saumiksriga ja lõpus sisse törts vahukoort.

Mõnikord teen kergelt vürtsist aasiapärast suppi Tom Kha Gai stiilis, sinna läheb kana, puljong, suur ingverijuurikas, sidrunhein, igasugu maitseaineid, kookoskoor, hiina nuudlid, laimimahl jne.

Ahjaa, maitseroheline on mul alati sügavkülmas. Hakin värske tilli (või peterselli), panen karbiga sügavkülma ja võtan sealt, millal iganes vaja on. Jääb palju parem, kui kuivatatud kraam.

Supi kõrvale küpsetan mõnikord ürdikuklid või pirukad, siis on veel eriti hea. 

Liha ja salat (või köögiviljakangid)

Kõige kiirem ja lihtsam õhtusöök on lihtsalt mingi liha (praetud või grillitud), vahel kotletid, vahel šnitsel, vahel kana taignas (õlis küpsetan) ja kõrvale kas värske salat või taldrikutäis köögiviljakange, kust siis igaüks omale meeldiva valiku kokku paneb.

Mulle endale näiteks meeldib väga mandlikana - tambin kanakintsud natuke õhemaks, kastan majoneesi sisse, seejärel panko ja hakitud mandlite segusse ning praen pannil. Jääb mahlane ja krõmpsuva kattega. 

Mõnikord teen ahjus sealiha - tambin kuskil 1 cm paksused lihatükid kergelt läbi, maitsestan, katan sibularõngastega, seejärel riivjuustuga ja lõpuks majoneesiga. Jääb selline rammus ja hea, kartuliga sobib hästi.

Igasugustele aasiapärastele lihadele segan sisse natuke seesamiõli ja seesamiseemneid.

Ahjupart on super hea. Sellele teen ma kõrvale ploomi- või kirsikastme ja serveerin võis praetud kartulitega (eelnevalt keedan vees peaaegu pehmeks, kuivatan ja siis praen võis). Selline pidupäevatoit rohkem.

Liha ma üldiselt maitsestan ette. Kui eelmisel päeval lihatükid soolaga määrida ja külmikusse jätta, on maitse palju parem. Vahel lisan igasugu muid asju, nt soja või teriyakit või bbq kastet; natuke mett, törts õli, törts sidrunimahla vms. Marinaadi võib sõna otseses mõttes ükskõik, millest teha, aga lihtsalt soolaga määrimine annab ka palju juurde (peaasi, et seda piisavalt vara ette teha, nt eelmisel õhtul või sama päeva hommikul).

Vahel teen liha asemel kala või hiidkrevette. Matt on suur mereannisõber, mina mitte nii väga, nii et kalapäevi on meil pigem vähe.

Kastmed

Riisi juurde teen sageli mingi kastme. Nt kanakaste šampinjonidega on üks lemmikuid - pruunistan kanatükid, lisan juurde seened, küüslaugu, sibula, hetke pärast pruunistan sisse natuke jahu, peale valan puljongi (ja vahel panen sellele veel törtsu vahukoort sisse). Ahjaa, hakitud tilli ka.

Poest meeldib mulle üks Butter Chicken valmiskaste. Selle saab praetud kanale valada ja sinna panen ka tavaliselt törtsu kohvikoort lõpus sisse, sest mulle meeldib selline pehmem maitse. Riisiga jällegi väga hea.

Vahel teen rosmariiniga kanakastet. Praen kana, lisan rosmariini-küüslaugu-sibula-šampinjonid. Veidi jahu, lõpuks puljong peale (mõnikord vahukoort sisse). Kui peaaegu valmis, lisan lusikatäie Dijon sinepit ja paar peotäit värsket spinatit. Kartulipüreega sobib hästi.

Guljašš sobib kartulitega. Praen sealihatükid ja sibula, lisan natuke tomatipastat. Valan peale kuuma vee ja hautan madalal tulel oma tunnikese (jääb hästi pehme). Lõpus lisan sisse veega segatud jahu, natuke vahukoort, paprikapulbrit, suts suhkrut. 

Suhkur, muide, on mitme toidu puhul ülihea nipp. See võtab hapukust maha. Kõikidele tomatikastmega toitudele lisan sutsu suhkrut ja jääb palju parem maitse. Täpselt nagu magusatele asjadele tuleb lisada suts soola, see aitab muid maitseid esile tuua.

Igasugu muud asjad

Vahel on meil taco-õhtud. Meile meeldivad kõvad tacod, aga võib muidugi pehmeid ka kasutada. Juurde teen lihtsalt valiku igasugu asju, mida sinna sisse laduda. Hakklihasegu, riivitud juust, oliivid, hakitud tomatid, hakitud paprika, hakitud lehtsalat, konservmais, avokaadoviilud või guacamole, hapukoor. Põhimõtteliselt kõike seda, mida parajasti külmikus leidub. Lapsed söövad meil näiteks tacosid ainult riivitud juustuga, ühtegi muud asja sinna juurde ei tunnista, nii et saab ka nii.

Kartuli-hakkliha vorm on hea. Praen hakkliha läbi ja segan selle tooreste kartulikuubikutega. Panen ahjuvormi ja valan üle vahukoore-muna seguga. Maitseained muidugi ka.

Shepherd's pie on vahel menüüs. Pruunistan lambahakkliha sibula-küüslaugu ja maitseainetega, segan sisse natuke jahu. Lisan puljongit, tomatipastat, igasugu maitseaineid, maisi ja herneid, veidi rosmariini. Panen ahjuvormi, katan kartulipüreega, mille pintseldan munaga või puistan küpsemise lõpus peale parmesani.

Spagetikõrvits on väga maitsev - selle lõikan pooleks, röstin ahjus "nägu allpool" kuskil pool tundi. Siis kraabin kahvliga sisu välja (jäävad mõnusad peenikesed ribad), selle segan eelnevalt praetud hakkliha või peekonitükkidega, panen kollase kesta sisse tagasi, puistan peale riivjuustu ja küpsetan need "paadid" korra ahjus läbi, kuniks juust sulanud on.

Ühepajatoit on suht klassika. Ma teen tavaliselt suitsulihaga, jääb mõnusam. Sisse siis kartul, porgand, kaalikas, kapsas, seller, sibul. Rohelised sibulapealsed kindlasti lõpus sisse. Ma olen üks suur rohelise sibula ja värske tilli sõber!

Plov on ka hea. Eriti kui lambalihaga teha.

Vahel teen woki ehk praen mingid lihatükid ja peale kõikvõimalikke juur- ja köögivilju. Natuke teriyakit või mingit kastet, röstitud seesamiseemneid ka. Woki sees mulle meeldib ingver.

Mul on slow-cooker ka (nagu igal endast lugupidaval kanadalasel). Selles on hea igasugu pajaroogi teha - viskan liha hommikul või lõuna ajal sisse, igasugu kastmeid, punast veini, puljongit, sibulat, porgandit juurde ja nii ta seal podiseb ülimadalal kuumusel pool päeva. Mitte midagi tegema ei pea ja tulemus on alati imeline. Kui valmis hakkab saama, võib kartulikuubikud sisse visata. 

Täidetud paprikapaadid on ka mõnusad talvised. Praen pannil kanatükid, sibula, küüslaugu ja tšillihelbed. Kui valmis, lisan eelnevalt keedetud riisi (nt eelmisel päeval üle jäänud riisi), toorjuustu või merevaiku. Vahel panen konservmaisi ka juurde. See segu läheb pooleks lõigatud toore paprika sisse ja seejärel kümneks minutiks kuuma ahju. Kui valmis, riivin peale parmesani, korraks tagasi ahju ja ongi valmis.

Kartulipüree

Kartulid lõikan neljaks ja keedan soolases vees pehmeks. Kui kartul pehme, mikserdan madalal kuumusel korraks läbi, seejärel lisan kuuma piima ja lusikatäie haaval toasooja võid, mikserdan natuke edasi. Jääb nagu restoranis - eriti siidine ja maitsev. Vahel olen või sulatanud pannil ja sulamise käigus sisse pruunistanud küüslauku. Ja vahel segan sisse värsket hakitud tilli.

Mulgipuder

Keeda kartulid ja kruubid tasasel tulel soolases vees. Kui valmis, ära vett ära vala, vaid tambi kõik potis olev kokku. Serveeri marineeritud kurgi hapukoore-salatiga.

Praetud riis

Seda peaks alati tegema eelmise päeva riisiga. Mina vispeldan munad soolaga ja praen selle segu alustuseks kiirelt läbi ja tõstan kõrvale. Siis läheb pannile liha (võib ka ilma lihata teha), sibul, küüslauk, herned, mais, porgand, seened ja muidugi riis. Praen õlis läbi pidevalt segades, lõpus maitsestan seesamiõliga (see annab "õige" praeriisi maitse), sojakastme, tšillikastmega. Ja muna segan sisse. See on selline "viska kõik sisse, mis külmikus ärakasutamist vajab" toit. Serveerin hakitud rohelise sibulaga. Ainus selline toit, kus on küll palju koostisosi, aga lapsed sellegipoolest söövad.

Risotto

Selle tegemiseks peab olema arborio riis. Praen (keetmata!) riisi korra võis läbi, segan sisse hakitud shallot sibula ja küüslaugu, seejärel korraliku törtsu valget veini. Edasi hakkan ühe kulbi haaval lisama kuuma puljongit - kui puljong on riisi sisse tõmbunud, panen uue kulbitäie. Lõpus lisan riivitud parmesani, murulauku ja pipart. Jällegi - laste lemmik.

-

Ma võiks veel pikalt kirjutada, aga kes see jaksab lugeda. Igatahes need on põhiretseptid, mida enamasti kasutan. Loodan, et saite mõtteid.

Ahjaa, Rents küsis, et mida teil lapsed söövad? Ma ei tea, kuidas teil lastega on, aga minu lapsed ei söö mitte midagi, tänan küsimast. Neile sobivad ainult väga lihtsad lahendused, nt makaronid koos kurgikangidega vms. Iga päev kombineerin neile õhtusöögist ainult selle osa, mida nad söövad. Näiteks liha söövad, aga see ei tohi olla millegi muuga segatud. Aga see on okei, ma olin ise lapsena samasugune. See läheb üle. Mitmed mu sõbrannad väidavad, et kuskil teisest-kolmandast klassist hakkavad nad lõpuks natuke paremini sööma.

Mis teil enamasti õhtusöögiks on?

Piitsast, präänikust ja maagiast

Täna hommikul sai Oscar soki seest kaks korda suurema kommi kui muidu ja tahtis kohe teada, et kuidas päkapikud selle üldse kohale tuua jaksasid? Siira imestusega, mitte kahtlustavalt. Päkapikukomme on ikka tore. Puhas maagia! Ja meil ei kuulu maagia juurde seda, et päkapikud sind pidevalt jälgivad ega ka ähvardused, et kui hea laps ei ole, siis ei too nad üldse midagi. 

Meil on sellised päkapikud, kes vahti ei pea, käivad ainult öösel ja maiustusest ilma kunagi ei jäta. Ma ei kujuta ette, mida halba peaks üks viieaastane tegema, et teda päkapikukommist ilmajätmisega karistada???

Oscari koolis (sorri, aga ma pean korra jälle kiitma) tegid viiendad klassid sokikampaania. Ja nagu ikka, osaleb terve kool. Iganädalasel infolehel oli kirjas, et kel võimalik, palun saatke lapsega üks täiskasvanute suuruses kasutamata sokipaar (varjupaikadele jõulukingiks). Terve kool tõi siis sokke ja nad ületasid oma esialgse eesmärgi mitmekordselt. Nii tore mu meelest - vanematele ei ole suur kulu, aga kellelegi on abiks. Rääkimata sellest, et lapsed õpivad empaatiat ja teiste aitamist.

Infolehel oli see ka kirjas, et Social Studies raames (eesti keeles on see "ühiskonnaõpetus", aga siin tähendab natuke muud) ehib iga klass mõne teise klassiruumi ukse ära ja kui töö valmis, jätavad ukse kõrvale väikse kausitäie komme selle klassi kõikidele lastele. Aww. 

Ma hakkan vist vaikselt aru saama, miks kanadalased nii viisakad ja toredad on. Maast madalast harjutatakse!

Muide! Mäletate, me siin arutasime teiega mõni kuu tagasi, et huvitav, kuidas siinne kool ikka toimib - kodutöid ei anta, hindeid ei panda, kas neist niimoodi ikka asja ka saab? Eestlased ju alati rõhutavad, et meil on küll sõjakord, aga see-eest oleme PISA testis kõrgel kohal! Ehk justkui tasubki palehigis rabada.

PISA testi 2023 aasta tulemused on teie ees - Eesti seitsmes, Kanada kaheksas. Seega jõuab tippu nii piitsa kui präänikuga. Maailmas on üle 200 riigi, nii et TOP 10 on igal juhul super saavutus.

Küsisin naabrinaise käest (tema laps on samas koolis aasta eespool), et kui paljud vanemad õpetajatele kingitusi teevad ja mis päeval see üle tuleks anda? Selgus, et peaaegu KÕIK vanemad teevad kingitusi (klassi peale mingit ühiskingitust ei ole nagu ma eelmise postituse kommentaarides juba mainisin). Viimase koolipäeva hommikul seisvat kõik lapsed kingikotikestega ukse taga. Viimasel päeval on neil muuhulgas ka pidžaamapäev ja pannkoogihommik (mingi restoran toitlustab), lõuna ajal vaadatakse jõulufilmi ja lastel lubatakse klassiga jagamiseks maiustusi kaasa võtta.

Teiseks sain teada, et kooli infoletis on "nipileht", kuhu iga õpetaja on kirjutanud mõne vihje, et mida ta kõige meelsamini kingituseks tahaks. Nt mis poe kinkekaarte, kas tumedat või heledat šokolaadi, punast või valget veini jne. Jällegi - geniaalne! Nii vanematele, kes liigselt nuputama ei pea, kui ka õpetajatele, kes saavad just seda, mis rõõmsaks teeb.

Päkapikuteemast veel nii palju, et kuna siin ei ole päkapikukommet, siis ei ole ka seda võimalust, et teised lapsed minu omadele ütleksid, et päkapikke pole olemas. Sest nad kõik teavad, et jõuluvana ja päkapikud ON olemas (tegelaskujudena). See, kas jõuluvana tegelikult ikka läbi korstna tuleb (isegi Oscar juba küsis, et kuidas ta mahub?) ja kas just jõuluvana pakke toob, on juba iseküsimus.

Kusjuures jõuluvana pakkidega on meil selline lugu, et hoiame küll jõulumaagiat, et "peame jõuluvanale ütlema, mida sa tahad" ja "äkki jõuluvana toob..." ja praegu veel Oscar usub sellesse, aga samas näeb ta ka seda, et kingipakkide hunnik vanemate garderoobi kõige kõrgemal riiulil on aja jooksul üha kasvanud ja paarile sõbrale oleme jõulukingitust koos valinud/pakkinud. Kapi otsas olevate pakkide kohta on ta muidugi ka küsinud, et kellele need on, aga vastasin, et see on saladus... ja hetkel talle selline selgitus sobis. Eelmisel aastal lausa ootasin, et ta küsib hiljem ikka täitsa otse, et oot, mis jõuluvana, need on ju samad pakid, mis kapi otsas olid, aga näe, ei küsinud. Rõõm kingituste üle varjutas kogu praktilise poole.

Seega arusaam, et jõuluvana on veits muinasjutuvärk, tuleb ilmselt aja jooksul iseenesest ja siis ei ole ka suurt pettumust. Täpselt seda ma tahangi! Et oleks natuke maagiline, aga samas pole keegi otseselt valetanud.

Paluks diplomit!

Eile õhtul pakkisin paar minutit enne südaööd selle aasta viimase jõulukingi ja ütlesin Matt'ile, et paluks nüüd hea töö eest medalit või midagi. Täna kiitsin ennast juuksurile ka (sest siin peab ju kõikidega juttu ajama, eriti juuksuriga) ja ta küsis, et kas mul on suur pere? Ütlesin, et ei, üldse mitte. Aga kokku tuleb ikka miljon kinki. Ma ei tea, kuidas?

Eestisse saadan pakid alati oktoobris, sest lennupostiga oleks saatmine üle nelja korra kallim, laevaga läheb jällegi kaks kuud aega. Mul õnneks kiiret ei ole. Üks Matt'i õdedest elab Šotimaal, tema perele saadan samal ajal. Ehk Euroopasse läheb 10 kingitust.

Matt'i vanematele on kõige keerulisem pakke teha. Igal aastal mõtlen end halliks ja kunagi ei ole sellist tunnet, et sai täpselt õige asi. Seekord tegin ta vanematele fotoraamatu aasta jooksul kogunenud laste piltidest (mida nad pole näinud). Usun, et sellest saab hitt ja saan igal aastal lihtsalt uue raamatu tellida ehk patsutan juba oma tuleviku-minale kah õlale. Matt'i nooremale õele ja tema peikale tegin kahe peale ühe kingi.

Jõuludeks tuleb sõbranna oma perega meie juurde, nii et neile 3. Nemad on kreisid kingitegijad, nad tulevad iga kord nagu jõuluvanad, suvel ka. Mitte miski selle vastu ei aita. Seekord ütlesin, et paneme pere peale hinnalimiidi ja kõik kingid peavad selle sisse mahtuma. Nüüd ei saa nad süle ja selja ja koormahobusega tuua.

Matt'ile ja lastele tegin ka. Lastele ma muidu ei teeks, nad mattuvad ilmagi pakkide alla, aga mul tuli sel aastal hea idee ja nii saavad meie poisid ja sõbranna poeg samad kingid.

Kohe pärast jõule lähme Matti Eesti tädi juurde suguvõsa jõulupeole ja seal on Secret Santa, sinna tuleb meil 4 kingitust viia. Aga seal on pakijagamine alati ülitore, nii et rõõmuga tegin.

Oliveril on lasteaias 2 õpetajat ja 1 juhataja (kes peaaegu igapäevaselt rühmaruumis lastega tegeleb), nemad saavad kõik kinkekaardi. Küsisin ühelt siinselt eestlasest lasteaiaõpetajalt, et mida inimesed toovad ja mida õpetajad tegelikult tahavad? Selgus, et toovad hunnikute kaupa magusat, aga kõige rohkem teeks rõõmu kinkekaart. Starbucks või midagi muud universaalset.

Oscaril on klassiruumis 1 õpetaja ja 2 assistenti (seda 17 lapse peale - hea süsteem siin Kanadas!). Õpetajalt uurisin, et kes veel Oscariga iganädalaselt kokku puutuvad ja sain raamatukoguhoidja ning muusikaõpetaja nimed. Seega läheb kooli 5 kinkekaarti.

Pankrot, noh!

Aga ma kohtlen oma lastega kokkupuutuvaid inimesi nagu kulda, selles osas järeleandmisi ei tee. See on hästi kulutatud raha.

Ahjaa, lapsehoidja ja kunstiterapeut ka.

32 kingitust siis. Nii et pere pole küll suur, aga... Ja praegu just meenus, et Matt'i parima sõbra poegadele pean veel midagi otsima. Send help!

Ehk kolmekümne kahest kingitusest viimased said eilse hilisõhtu seisuga pakitud ja nüüd tuleb välja, et mul on ikka midagi tegemata. Tore...

Tegelikult korraldaks hea meelega nii, et kingitusi saavad ainult lapsed (ja õpetajad), aga ausalt öeldes ei võtaks see nimekirja palju lühemaks. Ise ei taha ma juba ammu kinke, mul on kõik olemas.

Meil käivad alates sellest talvest päkapikud. Tellisin armsa sokirea ja nüüd on igal hommikul lastel sealt midagi leida. Kanadas ei ole päkapikukommet, on ainult advendikalendrid. Oscaril oli see eelmisel aastal, aga kõik kommid olid erineva suurusega ja iga kord kui mõne väiksema sai, nuttis. Tema loogikaga ei läinud see lihtsalt kuidagi kokku ja mina ei saanud omalt poolt aidata. 

Päkapikusüsteemi eeliseks on üllatusmoment. Igal hommikul on midagi uut (aga hoolikalt samas suuruses, hahaa). Päkapikk jätab kaks kommi, sest lapsi on ju kaks, aga enamikel hommikutel sööb Oscar enda oma palju varem ära ja selle aja peale kui Oliver ärkab, ta enamasti ei mäleta, et venna šokolaad on veel ootel. Nii et kaheaastasele ma siiski igal hommikul kommi ei sööda. Läheb päkapiku salalaekasse tagasi.

Ja seda tahtsin ka öelda, et ilus muinasjutuline talv on teil seal Eestis. Meil lund pole, tegin just aknast avanevast vaatest pilti:

Kingid pakitud? Mitu on? Mida kingite? 

Ma ei tea, kas üldse peabki pealkirja panema?

Tegin hommikul pannkoogitainast ja mõtlesin, et huvitav, kuidas väikesed nipid end elu jooksul külge poogivad. Kunagi ammu-ammu sõime sõprade juures pannkooke ja küsisin retsepti, sest nii head olid. Öeldi, et võta mikser ja sega madalal kiirusel munad-suhkur-vanilje, lisa jahu, kuniks tainas hakkab mööda miksilabasid vaikselt üles ronima (see oli siis indikaator, et jahu on piisavalt) ja seejärel lisa piima, kuniks hakkab plädisema. 

Nuta või naera, aga toimib! Kuna jahu läheb sisse enne piima, ei teki üldse tükke. Ja omalt poolt lisan lõpus sulatatud või, sest siis ei pea pannile rasvainet panema (jälle kellegi nipp, mis kuskilt külge on jäänud).

Kanadalased söövad tegelikult neid klassikalisi pakse pannkooke ja õhukesi ei tohi jumala eest pannkookideks nimetada, need on rangelt krepid. Mis muidugi tekitab segadust, sest mina olen neid eluaeg pannkookideks nimetanud ja mu lapsed pakse ei söögi, nii et kui keegi kuskil pannkooke pakub, on alati pettumus, sest need ei ole samad nagu meil kodus.

Aga pakse tehakse siin nii hästi! Ekstra-kohevad ja vetruvad, sageli pannakse külmutatud mustikaid sisse, mis küpsemise käigus mõnusalt moosiks sulavad (mustikad laotakse pannil küpsevale taignale enne ümber pööramist, et nad ülejäänud tainast siniseks ei värviks). Mäletan lapsepõlvest seda lõputut munade vispeldamist, et pannkoogid kohevad jääks, aga no nii kohevaks kui Kanada omad, nad muidugi ei jäänud. Siia kolides hakkasin lõpuks retsepte uurima (sest halloo, kes see ikka pannkoogi retsepti guugeldab, aga näe, võib-olla oleks juba varem pidanud) ja avastasin, et kohevaks ei tee seda mitte valusaks vispeldatud ranne, vaid hoopis küpsetuspulber. Duh.

Nüüd oskan filmilikult ideaalseid pannkooke teha, aga ei saa seda oskust kasutada, kuna mu lapsed tahavad ainult õhukesi. Nokk kinni, saba lahti.

Elu on nii palju väikeseid, aga tähtsaid asju õpetanud, et vahel mõtlen, et kas ma koolis õpitust ka üldse midagi kunagi kasutanud olen? Koolis võiks üleüldse natuke praktilisemat haridust pakkuda, sest ikka liiga palju inimesi on omadega ühel või teisel moel pimeduses kobamas (mis tänapäeva sotsiaalmeedia klantsmaailmas ei paista muidugi pealtnäha silma, sest "kõik elavad oma parimat elu" ning "armastavad kuuni ja tagasi"). Aga reaalsuses on asi veidi vähem särav.

Näiteks finantsvärki ei õpetatud meile üldse. Tangensid ja koosinused ei aita täiskasvanuna mitte sittagi teha. Oleks keegi omal ajal midagi aktsiatest rääkinud või kasvõi sellest, kuidas raha tekitab raha ja võlad võlgu (Matt võib teile lühikursuse teha, tulge ainult külla), oleks pool maailma kõvasti paremal järjel.

Või võtame kasvõi psühholoogia - põhikoolis õppisime omal ajal Freudi sünni- ja surmadaatumeid ja isiksusemudeleid, noh seda, mida ikka igal psühholoogia algkursusel läbi nämmutatakse, samas kui psühholoogias on niiiiii palju sellist, mis sul päriselt aitab elada ning inimestevahelisi suhteid selgitab. Vahel kirun, et ma pärast kõiki ülikoolile pühendatud aastaid oma haridust töises elus nii vähe olen rakendanud, aga samas on see end isiklikus elus kuhjaga tasa teeninud. Ja miks neid teadmisi lihtsas ja arusaadavas vormis juba gümnaasiumis ei võiks õpetada? 

-

Koolist rääkides - pean jälle natuke siinset kooli kiitma. Üks asi, mis mulle väga sümpatiseerib, on vanemate ja nooremate laste integreerimine. Pidevalt on reedel koju saadetaval infolehel kirjas, et Ossu klass on midagi suuremate lastega koos teinud (suuremaid nimetatakse big buddies, väiksemad on omakorda little buddies). Sageli on kunstiprojektid, kus väiksemad värvivad näiteks tausta ja suuremad meisterdavad lilled peale vms. 

Koolil on naabruskonna pargi koristamise projekt, vanemad klassid on seda invasiivsetest liikidest puhastanud ja koos väiksematega tehti ukselinkide külge riputatavad infolehed naabruskonna majadele, et inimesed teaks, mis liigid tuleb rohealadelt eemal hoida. Ükspäev käisid siis suured koos väikestega neid (õpetajate saatel muidugi) naabruskonna majade ukselinkide külge riputamas. Nii vahvad pildid saadeti hiljem, kuidas nad seal käsikäes ringi jalutasid. 

Või kasvõi sellised väikesed asjad, et ükspäev joonistas Oscar marutoreda krokodilli ja kui ma küsisin, et kuidas ta oskas krokodilli joonistada, ütles, et "no kuidas-kuidas, õpetaja ju näitas!"

Ükspäev käisin Vancouveris tsirkust vaatamas. Sõbranna ütles, et ta pole kunagi näinud ja äkki ma tahaks temaga kaasa tulla? Ma ei ole muidu üldse mingi tsirkusefänn, aga Cirque du Soleil teeb alati nii vinged etendused, et olen neid elu jooksul ikka korduvalt vaatamas käinud. Seega ütlesin, et muidugi tulen!

Piletit ostes mõtlen iga kord, et püha jumal, päriselt või? Mingi... tsirkuse eest? Aga lõpuks istun seal saalis ja kogu see asi on lihtsalt nii professionaalselt ja voogavalt kokku pandud, kogu valgus-show, elav muusika, kostüümid ja etteasted. Iga kord on lõpus tunne, et piletiraha teenisid nad küll kuhjaga välja.

Ja nagu ma viimasel ajal veel vähe oleks oma köögist rääkinud, siis here we go again... Ma olen ikka nii rahul! Värvi valimine oli raske ja ma olin suht kindel, et midagi jääb lõpuks ikka häirima, aga ei. Igas valguses on erinev, justkui oleks olenevalt kellaajast mitu erinevat kööki. Nii ei tüdine ehk liiga ruttu ära ka. Siin on pärastlõunase pehme valguse variant:

Ahjaa, mis ma selle kasulike nippide ja koolis õpitava ja muu heietusega öelda tahtsin - et mõtle, kui saaks täiskasvanuellu astuda kõikide nende teadmistega, mis muidu läbi elu kogunevad! Oleks verinoor ja nii arukas kohe.