10 märts, 2014

Hõissa, vastlad!

Mina arvasin, et Vancouverisse kolides õpime ühtteist Kanada kohta. Vale puha! Olen hoopis Eesti kohta palju teada saanud! Võtame näiteks vastlapäeva tähistamise - kuidas te seda võõramaalasele selgitaks? Veebruarikuus on üks teisipäev (god knows, miks see just teisipäev peab olema), mil käime kelgutamas ning sööme hernesuppi ja vahukoorekukleid. Kõnealused kuklid on vaatamata oma lihtsusele nii defka kraam, et kellelegi ei tule pähe neid mingil muul ajal küpsetada.


Meie uus sõber, eesti juurtega Matt, püüab eesti keelt õppida, aga raamatu abil on seda üksjagu keeruline teha. Näiteks kohalikus keeleõpikus tuleb juba esimesel leheküljel õppida hääldama sõna "põder"! Arutasime, miks see küll vajalik peaks olema - Kadri pakkus, et võib-olla selleks, et soomlastest rääkida?

Nagu kanadalased ei saa aru, miks peaks soomlane "põder" olema, on siinses kultuuris asju, millest meie muhvigi ei jaga. Näiteks et Richard'i hüüdnimi on Dick - täpselt samamoodi nagu Aleksander on Sass. 

Muuseas - kui su nimi on Tiit ja kavatsed Kanadasse kolida, tasub end kellegi teisena tutvustada, muidu arvavad kohalikud, et oled Tiss (tit = tiss). Aga üldiselt pannakse siin kõvasti rõhku sellele, et kedagi ei solvaks, näiteks pole viisakas küsida "kust sa pärit oled?", vaid tuleb märkida "sul on huvitav aktsent, kust see pärineb?". Sõnad gay, black ja jew on viisakad ainult ainsuses, jumala eest ei tohi öelda gays või jews, eelistada tuleks gay people, jewish people...

Matt tunnistas, et peaaegu kõik kanadalased vihkavad pesukarusid - nad veavad prügikasti sisu laiali, võivad muud pahandust teha ja isegi rünnata... aga kuulge, vaadake seda nägu - mis kiskjast me siin räägime?


Hiljem tuli juttu karudest ja Matt mainis hooletult, et neid ei maksa üldse karta, enamasti lähevad lihtsalt edasi kui sulle lähedale juhtuvad. Halloo! Mina pole youtube'ist veel ühtegi jubedat pesukaru klippi leidnud, samal ajal kui karudest on neid kuhjade kaupa!

Veel saime teada, et British Columbia provintsis on vesi kõikidele tasuta, kuluta nii palju kui soovid. Siin asub ka eriti moodne puhastusjaam, joogivee kvaliteet on väga kõrge. Elekter tuleb hüdroelektrijaamast, seepärast nimetatakse elektrit hydro'ks (veeks) - mind ajab see alati segadusse.

Veel saime teada, et kuigi Kanadas kasutatakse kellaaja märkimisel 12-tunni süsteemi, on politseis ja meditsiinis kasutusel 24 tundi, sest see jätab eksimiseks vähem ruumi. Erinevustest veel nii palju, et Matt ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et meile maapähklivõi ei maitse (kanadalased ei kujuta elu ilma selleta ettegi) ning meie ei saa aru, kuidas kanadalased suudavad panna ühele taldrikule pannkoogid, peekoni ja vahtrasiirupi? Nende meelest täiesti normaalne kooslus. 


Täna käisime pikal jalutuskäigul ja avastasime, et vahepeal on kevad saabunud - nartsissid täies õies, rododendronid roosatamas, kõik kohad krookuseid täis. Täpselt nagu eelmisel aastal, mil siia jõudsime! Õhtul saabus kiri, et mu tervisekontrolli tulemused on jõudnud immigratsiooni, nüüd hakatakse neid läbi vaatama ja loodetavasti on peatselt vastus käes. Pöidlad pihku, mina ei raatsi siit veel kuskile minna!

07 märts, 2014

Kevadvaheaeg

Kui aastaks Kanadasse tulete, arvestage, et saabumiskuupäev saab ühel hetkel lahkumiskuupäevaks. Miks see oluline on? Sest meie peame riigist välja minema 17. märtsil, mis on kevadvaheaja algus ja kuna kõik vanemad tahavad oma pesakonna just selleks nädalaks puhkama viia, on hinnad topeltkõrged. Vaatasime pilte, et kohta välja valida, aga ei tekkinud tunnet, et tahaks suvalise basseini ääres passida, vaheajalised ümberringi jooksmas. Kustav avastas, et on olemas ka "adults only" paketid, kuhu lapsi ei lubata, aga need on omakorda veel poole kallimad...

Aeg läks, hinnad muudkui kerkisid ja meie ei suutnud endiselt otsusele jõuda. Vahepeal uuris ülemus, kas ma pean tingimata terveks nädalaks ära minema, jube keeruline olevat asendajat leida - koolivaheaeg ju! Vaheajal on nagunii poole rohkem töötajaid vaja, kuna kõik lapsed, kes muidu alles pärastlõunal koolist koju jõudsid, on sel ajal ööpäevaringselt kohal.

Otsustasime siis, et päris puhkusereisi teeme teinekord ja omal käel ringi rännates, mitte suure kuurorti basseini ääres passides. Seekord lähme kuskile lähemale ja tuleme keset nädalat tagasi, et saaks neljapäeval ja reedel tööl olla. Valituks osutus Portland, mis asub Vancouverist 500 km kaugusel, buss sõidab sinna umbes 7, rong 8 tundi. Rong on Kanadas (ja ilmselgelt ka Ameerikas) luksustransport, mis maksab enamasti rohkem kui lendamine. Otsustasime välja uurida, kas sõit on hinda väärt ja lähme rongiga. Tagasi tuleme lennukiga, sest see võtab kaheksa asemel ainult ühe tunni!

Piletite ostmine oli täielik peavalu. Lennufirma kodulehel sai maksta ainult USA või Kanada krediitkaardiga (mida meil pole), muudel saitidel, kus ka Euroopa kaart toimis, oli hind palju kallim. Rongipiletite lehekülg jooksis üldse kinni, lõpuks läks Kustav jaama kohale ja ostis vanakooli kombel putkast. Sai mitu halli karva juurde (sest tal on ju nüüd juuksed, eksole), aga vähemalt on reisiplaan kindlalt paigas.

Mis aga paigas pole, on mu uus viisa. Tervisekontrollis käisin ära: võeti pissiproov ja vereproov, tehti kopsuröntgen, kontrolliti nägemist, küsiti kas tätoveeringuid on, mõõdeti-kaaluti (olen vahepeal 2 cm pikemaks kasvanud!) ja katsuti kõhtu. Arst ütles, et tulemused laetakse immigratsiooni lehele kohe kui vereproovi vastus käes ehk umbes nädala pärast - 3,5 tööpäeva enne praeguse viisa lõppemist. Mis tähendab, et viisa võib saabuda hoopis sellele järgneval nädalal, ja ma loodan südamest, et enne kolmapäeva (mil me Portlandist tagasi lendame), sest muidu pean veel ühe korra riigist väljas käima, et tööluba passi saada. Agrrrrhhh!


Kuna Kustav on siinoldud aja jooksul põhiliselt üle interneti Eestisse tööd teinud, pole tal kuskilt võtta kohalikku tööandjat, kes teise aasta viisa jaoks vajaliku paberi annaks. Seega tuleb tal nüüd Kanadasse siseneda turistiviisaga, mis kehtib maksimaalselt 6 kuud. Kindlasti peab olema ette näidata väljasõidupilet (ehk lähiajal tuleb ära otsustada, millal Eestisse lendab) ja isegi sel juhul oleneb ikkagi piirivalveametniku suvast, kui kauaks tal tegelikult jääda lubatakse. Eesti pileteid pole aga mõtet osta enne kui teame, mis minust saab - võib-olla peame hoopis mõlemad kohvreid pakkima.

See selleks. Homme:
- ...küpsetan vastlakukleid (+ külmikus on veel piparkoogitainast)
- ...Kadri ja co tulevad külla (sest paistab, et on jõulud/vastlapäev/naistepäev). Tegelikult tahtsid nad hoopis sauna-basseini-mullivanni, aga väike nuumprogramm ei tee ju samuti paha.

04 märts, 2014

Seattle

Suuremate viperusteta laabunud Seattle'i reisi valguses tahaks loota, et oleme end bürokraatiamaasikul positiivsele kursile sättinud ja ka uus viisa tuleb ludinal. No vähemalt nii ludinal kui see pärast kolm kuud kestnud ootamist üldse võimalik on...

Kanada-USA piiri ületamine oli lihtsamast lihtsam. Kõik mittekanadalased ja mitteameeriklased lubati esimestena bussist välja; järjekorda polnud, sest kella seitsme paiku hommikul eelistab suurem osa inimestest voodis teist külge keerata, mitte piirivalvuritega maid jagada. Kahe passi variant töötas kenasti, lisaks võeti sõrmejäljed ja anti paber, mis kinnitab, et järgneva poole aasta jooksul võime Ameerika vahet traavida nii palju kui süda lustib.

Teed ääristas uhke mäeahelik, buss oli mugav ja wifi toimis - tänu viimasele sain teada, et mu Eesti Karistusregistri väljavõte on tõlgitud, sisse skanneeritud ja faili kujul meilikastis, mis tähendab eelviimast sammu viisale lähemale (viimane on tervisekontroll, kuhu lähen homme).

Internetis soovitati Seattle'i kuulsaima vaatetorni Space Needle'i asemel hoopis Columbia keskuse 73. korrust, sealt olevat hoopis parem vaade. Pole ka ime, sest tegemist on ikkagi Seattle kõrgeima hoonega. Ka Space Needle paisab kenasti - esimesel pildil see väike tokk tagumises reas. Kõrguste vahe on neil kahel ikka üüratu! "Kosmosenõela" au päästab ainult see, et tema ümbruses on ainult madalad majad, vastasel juhul poleks sealt midagi näha.


Vaatetornist ei saanud niipea minema, sest seal juhtus olema fire alarm, mis tähendas, et kõik liftid pandi lukku, kuniks tuli kinnitus, et tegelikult kuskil ei põle. Mööda treppi oleks kah veidi tüütu olnud 73 korrust allapoole kõmpida, aga õnneks ei läinud vaade aja jooksul sugugi kehvemaks, nautisime siis veel veidi. 

Esimeseks lõunaks sõime sushit ja saime üle pika aja täiesti õudse teeninduse osaliseks. Letitagune tädi oli nii tõre kui üldse saab! Kustav tellis pudeli õlut ja kuniks raha välja koukis, oli tädi selle juba Coca Cola kirjadega papptopsi valanud... Päris õudne nägi välja! Misosupp jõudis kohale siis kui sushid juba otsas olid. Suurem nägi välja nagu seda alati serveeritakse - spets kausis ja spets lusikaga; väiksem tuli vahtplastist topsis ja ilma lusikata. Tädi viipas leti ääres asuva anuma poole, kust sai plastikust lusika võtta...

Kõik, kes on sushit söönud, teavad, milline tibatilluke taldrik sojakastme jaoks antakse - kui tädi tuli nõusid kokku korjama, mainis ta neid topse võttes dramaatiliselt "That's a lot of soy sauce..." ja pööritas silmi, et me ikka pihta saaks, millised raiskajad oleme, et nõu põhja veidi kastet oli jäänud...

Õnneks piirdusid ebameeldivused selle ühe mooriga, ülejäänud nädalalõpp oli puhas lust ja lillepidu. Pike Market'i kõrvalt leidsime venelaste pagariäri "Piroshky", varustasime end kuuma rabarberipiruka ja moonirulliga ning sättisime päikese kätte nautlema. Sealsamas oli ka maailma esimene Starbucks, kus lookles järjekord kohati lausa uksest välja...


Veidi eemalt leidsime nätsuseina (The Gum Wall), mis on üks Seattle'i tõmbenumbreid. Kartsime juba ette, et eks ta omajagu rõve ole, aga tegelikkus oli ikkagi veel hullem kui kujutluspilt. Või noh, mis kultuurielamust sa ikka ootad kui lähed näritud nätsusid vaatama...


Iirlased pakkusid, et võiks külastada kuulsat kohvikut nimega Cheesecake Factory ja kuna meiesugustele maiasmokkadele pole vaja sellist kutset kaht korda esitada, olimegi peatselt teel. Kohapeal selgus, et kõikidele toitudele on kaloraaž kõrvale märgitud. Ma ei kujuta ette, mida nad sellega saavutavad tahavad - veel rohkem süümekaid kui selline kook juba iseenesest tekitab? Jah, palun, 1500 kcal ühel taldrikul, head isu:


Kohvikutest rääkides - kuna panustasime ööelule, magasime kõik hommikud maha ja leidsime tänu sellele maailma parima hommikusöögikoha Bacco, kus toit viib keele alla ja keegi ei vaata imelikult kui pealelõunal omletti nõuad. 

Võrratule reedele järgnesid absoluutselt vähevõrratud tuule-vihmasegused laupäev ja pühapäev, seega polnud enam erilist indu turisti mängida. Käisin hoopis kõik kesklinna kaubamajad läbi ja pettusin nii valikus kui hindades. Pärast kolme Seattle's veedetud päeva oli väga kodune Vancouverisse saabuda. See on ikka konkurentsitult mu lemmik-koht siin maamuna peal! Palun viisat nüüd!

27 veebruar, 2014

Kriis ja elu

Ma ei jõua ära oodata, et see pingeline viisasegaduse aeg ükskord läbi saaks. Eile arutasime asjade seisu ning otsustasime, et kuna 17. märtsil, mil olemasolev viisa läbi saab, peame nagunii vähemalt korraks riigist väljas käima, võtame hoopis terve nädala vabaks ja lendame kuskile päikese alla. Mis pärast seda saab, tegelikult veel ei tea, sest tervisekontroll on kaks nädalat enne viisa lõppemist ja mul pole õrna aimugi kui kaua proovide vastustega läheb ja millal nad paberid saatkonda toimetavad. Ja kui kiiresti saatkond reageerib, sest viimastel kuudel on asjaajamine veninud nagu tatt.

Tahaks loota, et kolm nädalat peale tervisekontrolli ehk siis kui puhkuselt tagasi jõuame, on vastus ikkagi olemas. Vastasel juhul pean Kanadasse sisenema turistiviisaga ning kohe kui YP viisa käes, uuesti riigist lahkuma ja uuesti sisenema... Kas ma olen juba maininud kui väga ma seda bürokraatiat vihkan?


Igatahes homme sõidame iirlastega Seattle'sse pikka nädalavahetust veetma. Eile skaipisin Küllikiga ja ütlesin, et peaks uurima, et mis paberit üle piiri käimiseks vaja on? USA on eestlastele nüüd küll viisavaba, aga mingi dokument tuleb ikkagi taotleda. Külliki teadis rääkida, et see on hästi lihtne, võtab 1-3 päeva aega. Haa, meil oli ainult 1,5 jäänud! Kustav hakkas guugeldama ja sai teada, et kõnealuse paberi saamiseks peab olema biomeetriline pass, mida tal ei ole.

Tore...

Kolm pead on ikka kolm pead - kõigepealt meenus, et minul on vanas passis ikka veel kehtiv 10-aastane USA viisa. Külli teadis, et see toimib kenasti, peab lihtsalt kahe passiga piiri ületama. Kustav torises, et tore küll, aga mis temast saab?! Kiikas siis enda passi ja leidis kah 10-aastase ja endiselt kehtiva USA viisa! Ta lihtsalt ei mäletanud, et selle omal ajal nii kauaks sai...

Hakkasin oma vana passi otsima ja mida pole, seda pole! Kogu aeg oli risti jalus, mingil hetkel otsustasin eest ära panna, et ei peaks iga kord kontrollima, kumb on uus ja kumb vana, aga nagu selliste asjadega ikka - iseenda eest peitmine on mõnikord väga tõhus! Ma ei tea, miks see kunagi kommidega ei toimi? Noh, et paned ära ja ei mäleta, kuhu...

Lõpuks leidsin üles, kontrollisin üle, et viisa kehtib veel mitu aastat, pass ise muidugi enam ei kehti. Eks näis, mida sellest kõigest piiril arvatakse, mina enam guugeldama ei hakka!

Hea meelega jätaks järgnevad nädalad lihtsalt vahele ja teleporteeruks kohe 17. märtsi, kus olemasolev viisa kehtivuse kaotab. Loodetavasti on selleks hetkeks selge, kas saan uue või mitte. Närvipinge ajab lihtsalt hulluks! Aga samas - mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Nagu kirss tordil, tuli täna psühholoogide listi koolituse kutse - "Kriis ja elu". Algus 17. märts... Mõnitate või?

25 veebruar, 2014

Vabariigi Aastapäev

Vabariigi aastapäeva puhul otsustasime ainult eestimaiseid toite teha, nii sattusid menüüsse sült, rukkileib, küüslauguvõi, kartulisalat, täidetud munad, Kirju Koer ja piparkoogid.

Järgmisel päeval avastasin koju jõudes toatäie sini-must-valgeid õhupalle (pilt on tehtud järgmisel hommikul, mil pooled pallid olid juba Kadriga kaasa läinud), sest kui Kustav dekoreerima hakkab, peab iga detail paigas olema. Sellise põhjalikkuse juures ei ole imestada, et ta keeldus kategooriliselt glasuurivabadest piparkookidest ja nii käisin enne külaliste tulekut veel poes, et soetada tuhksuhkur ja mikser. Kui külalised sisse astusid, mikserdasin esimesed viis minutit hirmsa mürinaga glasuuri kokku, aga noh, teate küll, eestlaste värk, ongi hea kui ei pea kohe rääkima hakkama.

Külalisteks olid Kadri, Kadri ja Joonas. Esimene Kadri on juba mõnda aega Vancouveris pesitsenud, teine saabus koos Joonasega paar päeva tagasi Torontost (rongiga! neli päeva pesemata!), sest sealne ilm ei kannatanud enam mingit kriitikat. Neil olevat olnud au käia nii halva ilmaga Niagara juga vaatamas, et juga ei paistnudki! Kuulda oli, näha polnud. Hirmus külm olevat ka olnud...

Vancouver, kus elu sees lund ei saja, üllatas Kadrit-Joonast lakkamatu sajuga. Lumepilved on nii tihedad, et vaatamata kolmandale siinveedetud päevale pole nad mägesid veel näinudki. Lihtsalt ei paista! 


Pidu oli vahva, kodumaine toit maitses hästi ja mina õppisin Põltsamaa sinepit sööma. Eestis pole sellele oma toidulaual kunagi rakendust leidnud, aga nüüd hakkasin Kustavi eeskujul süldile määrima ja tõesti on hea. Kadri nõudis, et viktoriin peab ka kindlasti tulema ja lubas lõbusad küsimused teha. "Lõbusad küsimused" osutusid sellisteks pähkliteks, et kellelgi meist polnud suuremat lootust oma au säilitada.

Kui vastuse vihjena öeldakse, et kujuta ette seda Liivimaa kaarti, mis ajaloo klassis seina peal oli, siis... vabandust, minul oli sel ajal puberteet. Mis kaardist te räägite? Küll aga olid mõned küsimused sellised, et kui täitsa huupi pakkuda, siis kümnendal korral läheb ikka täppi, lõin siis teisi lärmiga, sain mitu punkti kirja ja lõppkokkuvõttes võitsin esikoha, ise ühtki vastust teadmata! Auhind oli ka - Linda šokolaad!


Hommikul sain oma viisa kohta kirja, et nõutakse lisadokumente - tervisekontrolli ja Eesti Karistusregistri väljavõtet. Karistusregistri osas on tüütu, sest see peab olema paberil ja loomulikult notariaalse tõlkega! Tellisin neti teel ära ja nüüd peab keegi selle Eestis vandetõlgi juurde toimetama ja hiljem saadud dokumendid sisse skännima, et saaksin üles laadida. Eriti tobe on see, et ma pole vahepeal Eestis käinudki ja praeguse viisa jaoks tegin selle protsessi juba pooleteist aasta eest läbi... 

Novot kui sujuvalt ma täidetud munade kõrvalt täieliku meeleheite osakonda astusin! Nii-ii tüüüütu on see bürokraatia!!! Ja see, et ei tea, kui kaua kogu jama aega võtab... Praegust viisat on ju ainult kolm nädalat alles jäänud! Ma ei väsi kordamast, et kogu protsess pidi võtma maksimaalselt kaks kuud ja olin täiesti veendunud, et mul jääb tohutult aega üle! Ma ei tea, kuidas oli võimalik nii maalilise plaani juures detsembri esimesest poolest meeleheitlikku märtsi jõuda, ah? No ärasõidu pileteid pole meil muidugi mitte mingisuguseid ja god knows, et odavamaks need aja jooksul ei lähe. 

Visualiseerin end siin suvisesse Whistlerisse ja lihtsalt keeldun keset märtsi Eestisse maandumast! Kuigi päris tore oleks kõiki vahepeal sündinud tittesid näha. Aga teate mis, annan teile veidi aega, tehke mõned juurde, siis saab mitu kärbest ühe hoobiga.

22 veebruar, 2014

Kompliment

Panin orhidee potti ja ütlesin Kustavile, et näe kui ilusad õied, sädelevad... ja milline kuju! Looduse ime!

Kustav vastas: "Nagu sinagi. Ilus! Nagu looduse ime! Aga oleneb kui kaugelt vaadata - kui väga kaugelt, oled nagu sitatükk..."

Mina: (kergitan imestunult kulme)

Kustav: "...noh selline väike must täpp. Ja kui väga lähedalt vaadata, siis pole ka ilmselt väga ilus - naha peal elavad ju tuhanded bakterid! Aga parajalt kauguselt oled väga ilus!"

10 veebruar, 2014

Whistler 3

Eesti keel on ikka kummaline: "umbjoobes" tähendab "väga purjus", aga "umbusklik" ei tähenda "väga usklik"... Pealegi, kust tuleb ütlus "paljas nagu porgand"? Mis see porgand rohkem paljas on kui kaalikas või kartul?

Ja ongi nädalavahetus läbi. Reedese päeva jorutasime lihtsalt maha, aga niimoodi on ju ka vahel mõnus! Ilmad on olnud päikeselised, kuigi külmavõitu, järgmisel nädalal läheb soojemaks, aga väidetavalt hakkab sadama. Ilmateadet ei saa siin üldiselt uskuda, näiteks laupäeva hommikul kui Whistleri poole sõitsime, teatas CNN, et seal on parajasti -13 ja sajab vihma. VIHMA! Kolmeteistkümne külmakraadi juures? 

Korteriomanik läks kuuks ajaks reisile ja andis oma auto meile, aga me pole seda veel õieti garaažist väljagi ajanud. Mõtlesime siis, et Whistler oleks paras day trip, täpselt sama kaugel kui Pärnu Tallinnast. Igaks juhuks pakkisime end soojalt sisse, kui kohapeal peaks selguma, et on ikka hirmus külm, ei pea kohe sama targalt tagasi sõitma, vaid saame natuke ringi ka jalutada. Kuna mul siin päris talveriideid polegi, ladusin selga ühe pikkade ja kaks lühikeste varrukatega pluusi, kampsuni, sukkpüksid ja paksud retuusid. Soe oli küll, aga mitte eriti mugav.

Sõit algas muidugi kohvikutest... Esimene peatus oli croissant'i ostmiseks, teine maailma parima kohvi jaoks - no laupäev ju! Traditsioone ei saa murda.


Teekond Whistlerisse pakub katkematut silmailu. Kuna talv on olnud erakordselt kuiv, on ka lund tavapärasest vähem, aga mägede tipud on kenasti kaetud. 

Vancouver on muideks paksult soola/kiviklibuga üle valatud, kuigi paar nädalat järjest pole üldse sadanud. Ma ei tea, mida nad tõrjuvad - asfalti? Igatahes mitte jääd, sest seda siin ei ole. Jube tüütu, sest mul on sellised saapad, et kõndimise ajal lendavad kivikesed sisse.

Port Cove'i rannas tegime väikse peatuse ja tuul tahtis ümber lükata! Ütlesin Kustavile, et kui Whistleris samamoodi puhub ja veel 13 kraadi külma ka on, siis mina küll autost välja ei tule. Aga kui Whistleris sajab, olen mina Mati Kaal. No kuulge, vaadake taevast! Kus ta sajab siis?! 


Kogu see retk oli täiesti spontaanne, välja arvatud muidugi kohvi ja saiakese osa, mida me juhuse hooleks ei jätnud. Aga kohe kui Kustav lund nägi, tuli talle hoobilt meelde, et võttis Eestist lausa kaks paari suusaprille kaasa ja seda teps mitte selleks, et Whistlerisse sööma minna. Plaanimajandus lonkab ilmselgelt mõlemat jalga... Õnneks kogus end ruttu ja teatas, et suusatamise järel second best ongi Iiri pubis üks väike õlu juua ja sinna me siis suundusimegi.

Homme stardivad Kustavi Eesti sõbrad siiapoole teele, toovad vürtsikilu, õiget sinepit ja sinimustvalge küünla, et saaksime veebruari lõpus Vabariigi Aastapäeva tähistada. Kadri teeb kartulisalatit, Kustav "Kirjut Koera" ja mina sülti. Tulge külla, noh! 

07 veebruar, 2014

Autistid

Veebruaris on meil neljaks nädalaks uus klient, mis tähendab iga päev üht lisatöötajat. Põhilised jamad ongi nüüd pigem nendega. Uus laps peab iga päev vähemalt paariks tunniks majast välja saama, olen andnud vabad käed - töötaja võib ise otsustada, kuhu temaga läheb ja mida teeb. Poiss on õues hängimise osas täielik ingel, kuulab sõna, on alati kõigega nõus jne. Aga mida teevad töötajad - sätivad end diivanile ja teatavad, et:

1) õues on liiga külm
2) mul on täna ebamugavad jalanõud
3) aga ta ju alles eile käis väljas
jne...

Kusjuures see diivan, millele end sätitakse, ei asu isegi mitte lapsega samal korrusel!

Üleeilne töötaja oli kliendi toas plahvatuse korraldanud, kõik riided voodi peale tõstnud. Eilsel palusin asjad kokku panna ja sahtlitesse laduda. Lapse toas on kaks panipaika - pisike kolme sahtliga öökapp ja suur rinnuni ulatuv kummut. Mis te arvate, kuhu ta riided pani? Loomulikult öökappi! Kusjuures asju oli umbes kolm korda rohkem kui sinna mahuks. Aga kui hilbud tibatillukeseks voltida ja hästi kõvasti kokku suruda, võib imesid teha... Ja kummut oli kõrval täiest tühi. Jumala tõsiselt tahaks mõnikord küsida, et mis kohaga te mõtlete?

Uue lapse söömisharjumused on täielik huumor. On päevi, mil joob paar tassi piima ja sööb pool õuna, kõigest muust keeldub. Parematel päevadel sööb kümmekond friikartulit või viis-kuus kananagitsat kah lisaks. Muidu hästi kihvt poiss - üldse ei räägi, aga kogu aeg laulab! Kusjuures väga ilusti laulab... "Keel", mida lauldes kasutab, on muidugi täiesti arusaamatu. Värviraamatud on suured lemmikud, aga värvimiseks kasutab pastakat ja piirjooni ei tunnista. Kribab paberi niiimoodi täis, et ühtegi valget kohta ei jää, siis keerab teise poole ja teeb sama. Kui valmis, tõmbab lehe välja ja viib prügikasti.

Autistid on üldse väga omapärased. Näiteks mu põhiklient on mõnel päeval nii hajevil, et ei jaga ööd ega mütsi. Teine päev võib üllatada selliste küsimustega, et hoia ja keela. Või hakata täiesti lambist laginal naerma. Vahel vaatab hästi keskendunult tühja punkti ja küsib: "Kes see on?" ja lisab "ma ei tunne teda!" Jumala kõhe on niimoodi!

Tema eripära on, et kui ta toidu närimiseks just tungivat vajadust ei näe, siis ta lihtsalt ei näri! Riis ja makaronid lähevad alati klõnks ja klõnks otse makku. Ja viinamarjad näiteks ka! Halloo - olete proovinud terveid viinamarju neelata? Aga porgandit närib. Nii et enamikesse toitudesse lõikan toorest porgandit sisse.

Nii palju siis tööjutust, nüüd alustan puhkamisega. Sain pärastlõunal ülemuselt kõne, et kui etteteatamisaeg liiga lühike ei ole, võin homme vaba päeva võtta. Ideaalne! Mulle kohe meeldib kui neljapäev reedeks osutub. Ja kui sellele järgneb veel üks reede. Ja siis laupäev. Ja pühapäev...

02 veebruar, 2014

Kana-kana-kana

Integreerisime majja uut klienti. Ta jääb ainult üheks kuuks (vanemad lähevad reisile), aga paberitööd ja muud jama oli rohkem kui rubla eest. Esiteks sisustasime tema vajadustele vastava kompleksi koos magamis- ja elutoaga, sest talle meeldib hommikust õhtuni multikaid vaadata ja pidi seetõttu isikliku teleri ja diivani saama. Mööblit ostma ma kaasa ei läinud, aga eeldasin, et see tuuakse IKEA-st või muust taolisest kohast... Eksisin. Nüüd on nii, et lapsel on kolme madratsiga hiigelvoodi, mis ulatub mulle nabani ja põhimõtteliselt kuluks marjaks väike redel, et selle otsa ronida.

Uus laps on hästi tore, ainus probleem, et ta ei söö mitte midagi peale rämpstoidu! Mitte ühtegi asja! Ema käis maja üle vaatamas, kasutasin võimalust ja uurisin, mida poiss üldse sööb? Kana. Ja kananagitsaid. Kõik peab olema krõbedaks praetud. Õuna ja banaani (juhul kui banaan on hästi küps). Kartulikrõpse. Ja ongi kõik!

Mida ma teen kuu aega järjest? Hommikuks praekana, lõunaks praekana, õhtuks praekana? 30 päeva järjest?! Minu loogika ütleb, et nälga ta ennast ei jäta ja kui ma krõpse ei osta, peab ta lõpuks midagi sööma. Ei söönud! Tõin siis poest kolmekilose koti külmutatud kananagitsaid. Õudne keemia, aga mis parata... Ahjaa, kummikaru-multivitamiine võtab ta ka - selline toode on muideks päriselt olemas! Asjad on ikka nii viltu kui üldse saab, aga kuu ajaga ei kasvata ümber ei last ega tema vanemaid.

Samal ajal kui juba kõige muu juures halliks hakkasin minema, teatati mu teise hoolealuse päevaprogrammist, et tüdruk sügas pead ning enne kui ta neile tagasi võib saata, peab tooma arstitõendi, et täisid pole. Samal päeval paigaldati meile peatselt saabuva kolmanda kliendi turvalisuse huvides uut tüüpi lukke ja mul polnud lihtsalt puhtfüüsiliselt aega, et olematuid täisid ette näitama minna.

See tähendas, et järgmisel päeval jäi laps koju ja mina alustasin tööpäevaga ühe asemel üheksast. Kohe kui kohale jõudsin, sain kõne käitumisterapeudilt, kes tahtis tüdrukut vaatama tulla, et näha, kuidas tal läheb. Jõudis koos mingi teise asjapulgaga kohale, tegi viie minutiga kindlaks, et laps on rõõmus ja rõõsa ning ülejäänud kaks tundi arutasime Eesti ja Kanada erinevusi, Vancouveri parimaid lumelaua nõlvasid ja küpsiseretsepte. Muidu tore, aga 12-ks oli vaja arsti juurde jõuda ja natuke kiireks kippus minema...

Arsti juures oli elav järjekord, mistõttu tuli poolteist tundi oodata, aga õnneks oli laps heas tujus ja ei korraldanud draamat. Kliendikoordinaator tuli meile kah seltsiks, saime iganädalase koosoleku sealsamas ootesaalis ära tehtud. Täisid muidugi polnud ja järgmisel päeval sai tüdruk jälle päevaprogrammi minna. Mina aga alustasin jälle üheksast, sest sedapuhku oli poisil vaba päev ja keegi pidi talle seltsiks jääma...

Kuna kuu lõpus tuleb kõik aruanded esitada, arved kontorisse faksida, apteegist uue kuu rohtude lehed tuua ja sada muud toimetust teha, ei jäänud vaatamata 11-le ületunnile ühtegi vaba hetke, et niisama tšillida - iga minut kulus asjalikele toimetustele. Kui reede õhtul enne kümmet koju jõudsin, olin läbi kui Läti raha. Hea uudis on see, et iga ületunni eest antakse pooleteistkordselt vaba aega, mis tähendab, et saan nüüd omale kaks vaba päeva valida!

26 jaanuar, 2014

J. Perse ehk nimi ei riku meest!

Meil käisid päkapikud! Piia oli meile jõuludeks kindad ostnud ja need siis nii kavalalt ära peitnud, et läks paar nädalat, enne kui üles leidis ja Kanada suunas teele pani. Uued asjad on toredad, seega trotsisime pilvitut ilma, mis üllatas 12 soojakraadiga ja läksime laupäevasele kohvikutiirule värvilistes labakutes. Kümme minutit hiljem pidime alla vanduma ja kindad kotti panema, aga mõte on see, mis loeb!

Meie nädalavahetuste olulisim osa on mandli-martsipani croissant, ilma selleta ei saa puhkus alatagi. Müstiliselt maitsev! Arutasime just, et peaks oma vanasse "kodukohvikusse" Bibi Pagarisse postkaardi saatma, hea meelega sööks mõnikord nende lihapirukaid ja moonirulle...

Kohvikust välja astudes jäi paar poodi ette, esimesest leidsin omale kingad ja kohe järgmisest kampsuni, mida olin juba korduvalt näppimas käinud, aga polnud raatsinud osta. Nüüd juhtus olema allahindlus, kogu kaup -50%! Suurus, mida proovisin, jäi veidi laiaks, palusin väiksema tuua. Müüja tuli, kurtis, et väiksemat on ainult üks alles jäänud ja näitas, et sel on plekk peal, aga kui mul siiski ostusoov peaks tekkima, saavad lohutuseks damage discount'i teha.

Proovisin selga - ideaalne! Hakkasin otsima, et kus see plekk üldse oli? Tükk aega keerutasin, üles ei leidnud. Kustav tuli appi, tema ka ei leidnud. Kutsusime müüja, läksime eredama valguse kätte ja pärast mõningast ponnistust õnnestuski lokeerida õrnalt kollakas laiguke, mis träpsulise kudumi peal välja ei paistnud ja tõenäoliselt esimeses pesus maha tuleb. Kassas selgus, et damage discount on -15%. Kas olen juba maininud, kui väga mulle siinne allahindluste süsteem meeldib?

Muide, kui Vancouverisse satute, võin teid juhatada ühte vahvasse butiiki:


Päeva lõpuks seadsin sammud politseijaoskonda lootuses, et mu karistusregistri väljavõte on lõpuks valmis saanud. Etteruttavalt võin öelda, et oligi. Juba nädal aega tagasi. Lisaks tahaks mainida, et üleolevate ametnikega suhtlemine ei kuulu kindlasti mu meelistegevuste hulka ja eriti ärritav, et mida madalama astme asjapulgaga tegemist on, seda tähtsam kipub ta olevat.

Niisiis saage tuttavaks - infoleti tädi. Istub arvuti taga, igavleb. Saal tühi, laupäeva õhtu ju. Astun ligi, selgitan olukorda, palun kontrollida, kas mu väljavõte on tulnud? Tädi küsib, kas mulle on helistatud? Ütlen, et ei ole, sellepärast tulingi läbi, sest varsti saab juba kaks nädalat täis... Tädi uurib, on mu telefonil voice-mail aktiveeritud? Ei ole. Aga ma pole ka ühtegi kõnet saanud! Küsin uuesti, kas saaks kontrollida, on see paber tulnud või ei? Tädi küsib teravalt vastu - aga kas me helistasime teile?

Sellisel hetkel tahaks lihtsalt... ma ei hakka ütlema. On raske kontrollida või?! Eriti idiootne on ühe minuti jooksul kaks korda sama küsimust esitada.

Pärast mõningast vaidlemist suvatses daam end ümber pöörata, kaks sekundit karbis sobrada ja sealt mu kauaoodatud paberi leida. Lükkas selle üleolevalt minuni ja teatas tähtsalt - näe, oleme helistanud, keegi ei vastanud! Seepeale meenus, et ühel hommikul kell 8 tõepoolest mu telefon helises, aga number oli salastatud ja ma ei jõudnud läbi une nii kiiresti reageerida, et vastu jõudnuks võtta. Minu meelest võiks 70 dollarilise teenustasu sees siiski nii palju teenust olla, et kui inimest ei õnnestu tabada, helistatakse nädala jooksul korra veel...

Vähemalt sain nüüd viimase puuduoleva faili üles laadida ja viisataotluse ära kinnitada. Jääb vaid üle pöialt hoida ja kiiret (positiivset) vastust loota!

21 jaanuar, 2014

Varganägu

Kui Kadri eelmisel nädalavahetusel külas käis, arutlesime, kuidas me kõik võõrsil elavate eestlaste osas veidi ettevaatlikud oleme. Pärast seda tuli hall argipäev, meie ajasime oma asju, Kadri enda omi, kuni ükspäev hakkasime arutama, et huvitav, kuhu Kadri kadus? Kustav tuletas meelde, et no me ju ise ütlesime, et meile ei meeldi eestlastega suhelda, võib-olla hoiab eemale? Mina õigustasin, et tema ütles täpselt sama! Võib-olla osutusime hoopis meie nõmedateks?

...oota, meie ikka nõmedad ei ole!

Tegelikult oli Kadri vahepeal haigeks jäänud ja paariks päevaks urgu tõmbunud, aga laupäeval käisime juba kolmekesi väljas, nii et mõlema poole au sai päästetud. Kadril on linna meelelahutuskohad vähem kui kahe kuuga ära kaardistatud, viis meid stand-up comedy't vaatama.

Meie eelmise kodu kõrval asus ehtne comedy-bar, kus piletihind oli vägev, kokteilihind samuti vägev ja tund aega varem pidi kohale minema, et üldse laud saada. Ainus, mis nii vägev ei olnud, oli komöödia ise. Kõige muhedam vend oli see, kes esinejaid sisse juhatas, Sepo Seemani noorem versioon. Jutt jooksis ja rahvas muudkui kõkutas. Soojendusesineja oli pool-muhe, mõned korrad ikka muigasin, aga ütleme nii, et kui eelmine, kes esinejaid sisse juhatas, korraks jälle lavale tuli, sai palju rohkem nalja. Peaesineja oli ma-olen-kõva-naljamees-ja-muidu-äge-vend tüüpi kuju, kelle huumorivõimekus jäi eneseimetlusele kõvasti alla. Ma ei naernud mitte ühtegi korda. Isegi Kustav ei naernud (ja olete te kunagi näinud, et Kusti pärast kolmandat kokteili ei naera?)


Peatselt tuleb minu juhitavasse majja uus klient elama. Praegu on käsil esimene faas, kus ta tuleb igal teisel pühapäeval koos oma senise hooldajaga neljaks tunniks "külla" (hiljem hakkab tasapisi kauemaks jääma, seejärel juba üheks ööks jne, kuni lõpuks elabki meil ja käib hoopis kodus külas). Eelmisel pühapäeval tuli juba kolmandat korda ja ma jätsin töötajatele väga selged juhised:

- kogu kodukeemia peab olema luku taga, sest tal puudub ohutunne ja võib valest pudelist lonksata.

- teda ei tohi lubada kööki (enam-vähem samal põhjusel). Tema enda kodus on köögikapid ja külmik lukus, aga kuna meil on iga lapse kohta üks töötaja, ei pea nii drastilisi meetmeid kasutama, kuid muudame oma elu lihtsamaks kui talle algusest peale selged piirid seame.

Mina olen nädalavahetuseti teatavasti vaba, aga kui töötajatel on muresid, siis kirjutavad. Esmaspäeva hommikul saingi kirja, mis algas positiivselt - graafikus oli viga ja kuigi iga lapse kohta peaks olema üks töötaja, oli sedapuhku pandud kaks. Kuna meie teine klient juhtus tol päeval kodukülastusel olema, jäi ka tema töötaja "üle" ja kuna uus laps tuli oma hooldajaga, siis oligi tal ühe asemel neli töötajat. Noh, väga tore ju!

Seejärel jõudis kirja saatja asja juurde: kuidas köögihunti saab välja lülitada? (köögihunt on see masin, mis asub kraanikausi äravoolus ja purustab nupulevajutuse peale kõik pulbriks, mis sinna kinni on jäänud). Laps klõpsis köögis erinevaid lüliteid ja ühtlasi suutis oma käe äravoolu auku toppida ja noh, põhimõtteliselt võib niimoodi käest ilma jääda...

Ma kohe tunnen, kuidas neil hetkedel kannatlikkust arendan! Kõigepealt saan muidugi kohutavalt vihaseks ja sajatan nii mis hirmus. Seejärel kurdan Kustavile, et töötajad on täielikud debiilikud! Siis hingan sisse-välja, surun emotsioonid alla ja kirjutan sõbraliku vastuse, et välja saab lülitada elektrikilbist ja igaks juhuks võiks nõuderesti sinna peale tõsta, et turvalisem oleks, kindlasti tuleb ka tähelepanelikum olla ja teda köögist eemal hoida.

Aga tegelikult tahaks lajatada, et otsi omale uus töö kui laps ei tohiks köögi lähedalegi sattuda, aga NELJA personaalse töötaja kiuste ta sinna ikkagi läheb, ja sul on veel julgust teatada, et ta oli mingil hetkel kättpidi kraanikausi äravoolus ja vedas, et sel hetkel nuppu ei vajutanud. MISMOODI?


Alustasin töönädalaga ja võtsin alustuseks kuivatist asjad välja. Kuivati kõrval olevast mustapesukastist leidsin ühe võõra särgi, vana ja koleda. Kummaline. Viskasin pikemalt mõtlemata prügikasti. Siis avastasin, et nädalavahetuse töötaja on ilmselt lapse kuupileti enda kätte unustanud, helistasin talle, kiikas kotti, oligi seal, lubas kohe läbi sõita ja ära tuua. Panin seni riideid kappi ja arutlesin endamisi, et huvitav, kus see pluus on, mis ma eelmisel nädalal lapsele ostsin?

Kolleeg jõudis kohale ja noh, autoomanike asi - ei jopet ega midagi, pluusiväel (meil on +10 ja päike paistab). Kusjuures täpselt sama pluus, mis lapsel kahe viimase päevaga kaduma läks. Vahetasime mõned laused ja mainisin muuhulgas, et K'l on samasugune pluus! Kolleeg kohmetus veidi, aga lisas kiiresti, et oi see on üks mu lemmikuid... ja läks ruttu ära.

Otsisin terve maja läbi ja pluusi ei kuskil. Nädalavahetusel puutusid lapsega kokku ainult eelmainitud kolleeg ja seesama öövahetuse töötaja, kes tänagi tuli. Tõstsin siis ennatlikult prügisse visatud koleda pluusi jälle välja ja küsisin öövahetuselt, et kas ta on seda varem näinud? Jaa, S-l oli see eile hommikul seljas! Ta oli veel vaadanud, et miks peaks keegi sellise räbalaga kodust välja tulema. Õhtuks oli aga seesama pluus lapse mustade riiete hulgas ja lapse uhiuus pluus... töötajal seljas. Ega tema ju teadnud, et kuupilet kotti ununeb ja oma uhke outfit'iga kohe minu silma alla peab sattuma.

Kuidas üldse saab nii nahaalne olla, ah? Koostasin jälle kena kirja, selgitasin, miks mul on raske uskuda, et tegemist on kokkusattumusega ja lisasin, et kuna pluus talle tõesti hästi istus, võib selle endale jätta ning lapsele raha tuua, et talle uue saaks osta. Või siis tagastab hilbu nädalavahetusel kui tööle tuleb. Võite ise arvata, mida ma talle tegelikult tahaks öelda!


Aga kodune akude laadimine töötab ideaalselt, hommikune ujumine on nüüd asendunud öisega, viimasel nädalal oli tavaline taks, et tund enne südaööd lükkasime plätud jalga, vedelesime tükk aega vannis ja saunas, ujusime kuniks jaksu jätkus ning kukkusime koju tulles magusasse unne. Hea rutiin.

16 jaanuar, 2014

Tädi

Kuna mul on viisa jaoks endiselt police check'i vaja ja vahepeal möödunud päevad näitavad, et see ise mulle koju ei jaluta, tuli jälle sammud jaoskonna poole seada. Teel sinna juhtus keegi oma last mu tee pealt ära sikutama, öeldes talle: "Let this lady pass!" Eesti keeles on lady vaste TÄDI! Ikka päris suur vahe, kas olla lady või tädi... Veel parem tõlkenäide oleks mother in law vs ÄMM!

Jõudsin jaoskonda, täidetud ankeet näpus. Küsimusele, kellele nad seda informatsiooni jagada tohivad, jätsin esialgu vastamata. Viisat taotlen ju Kanada valitsuselt, aga kuna lahtrites nõuti aadressi, telefoninumbrit ja kontaktisikut, oli vastamine veidi keeruline. Pealegi pean paberi nagunii failina teele panema, füüsiline aadress on täiesti suva.

Neiu ütles kohe, et nii ei lähe, tühjaks ei saa jätta. Mina aga jalutasin hommikul täiesti juhuslikult mingist majast mööda, mille peale oli kirjutatud Goverment of Canada ning jätsin aadressi meelde - selle siis märkisingi. Mul pole mingit aimu, mis maja see tegelikult on, aga loodame, et valitsus. Indeksit muidugi ei teadnud, sellest tuli kohe hull probleem. Keeldusin guugeldamiseks koju minemast ja puhisesin seni, kuni tütarlaps lõpuks halastas. 

Edasi nõuti tõestust, et elan sellel aadressil, mille ankeedil koduks olen märkinud. Õnneks oli kaasas konto väljavõte ja kogu tõestamine seisnes kahes sekundis, kus neiu viskas sealsele aadressile hetkeks pilgu peale; paberit endale ei tahtnud, koopiat ei teinud. Konto väljavõttega on siin muideks selline lugu, et tahad või ei, aga see saadetakse igakuiselt koju. Kogu su rahaline seis ning tehingud peal ja täitsa tavapostiga tuleb. 

Lõpetuseks öeldi, et kui paber valmis saab, saadetakse mulle sellekohane e-kiri, aga kuna see võtvat kaua aega, võin jätta telefoninumbri, helistades saavat rutem...


Hiljem läksin juuksurisse. Juuksur uuris, et kust ma pärit olen - ahaa, Eestist... kus Eesti asub? Mina vastu, et Soomet tead? Jaa teab! Novot, Eesti on Soome naaber, asub lõuna pool.

Ajame juttu ja korraga küsib juuksur, et aga kuidas teil seal Soomes... bla-bla-bla. Noh suva, eks. Läheb veel natuke aega mööda ja tuleb uus geograafiline küsimus, et aga kas teil seal Oslos...

No mina ei tea, võib-olla jõuaksime mingile konsensusele, kust ma siis lõpuks pärinen? 

Aga lõikusest - juuksur küsis kohe, palju ma lühemaks tahan, näitasin näppudega umbes 3 cm. Et asi kindel oleks, kammis ühe salgu välja ja näitas juuste peal, et kas nii palju? Jaa. Et kas järku, eest lühemaks või muud sellist? Mina, et ei-ei, lihtsalt sirge lõige, kõik ühepikkuseks. Arutasime natuke ja otsustasime, et no kui, siis ainult sentimeeter või kaks eest lühemaks, lihtsalt et äär selline ümar jääks. Mõeldud-tehtud.

Kui nüüd kristalselt aus olla, sain ikka juba poole peal aru, et kuidagi liiga pikad jupid lähevad maha, aga mida sel hetkel enam parata on?! Ei kõnni ju minema, osa pead lühike, teine pikk!

Juhtus siis nii, et poolde selga ulatuvatest juustest sai peaaegu õlgadeni soeng. Kõige lühem järk, see mis varem tissidest allapoole ulatus ja ainult natu-natuke lühemaks pidi minema, on nüüd LÕUANI. Kui te arvate, et mu tissid asuvadki lõua all, siis... 


Kogu lõbu läks maksma kolm korda rohkem kui telefonis aega kokku leppides lubati... Et kui juba läks metsa, siis ikka täiega. Hoidsin tädisoengus pead uhkelt püsti, maksin ära ja kadusin.