10 august, 2014

Šopahoolik

Ükspäev läks dušivoolik katki, vesi lendas teravate jugadena kolmes erinevas suunas, terve vannituba ujus... Mõtlesin, et nojah siis, eks jään sügist ootama, mil Kusti tagasi tuleb ja augud ära parandab. Mul on ju teine vannituba veel! Seedisin seda mõtet terve päeva ning jõudsin lõpuks otsusele, et nii abitu ma nüüd ka ei ole! Marssisin poodi, seletasin müüjale, mis juhtus, avastasin endalegi üllatuseks, et tean sõna "voolik" (mingi areng siis vist ikkagi on...), sain vajaliku pakendi kätte ja õhtul installeerisin seina. Polnud üldse keeruline - viskad tihendid vahele ja ongi olemas.


Täna otsustasin korraks kaubanduskeskusesse minna. Esiteks pole kunagi midagi selga panna ja teiseks olen viimasel ajal kuidagi erakordselt tubli olnud ja vähe raha kulutanud. No ja nii see siis läks! Kõigepealt proovisin mingeid kingi, aga poest lahkusin hoopis päikseprillidega. Eelmised kaotasin geiparaadi ajal ära (õigemini ei kaotanud, vaid panin korraks muru peale ja hiljem ei vaevunud neid sealt kaasa võtma). Kuna päike on endiselt väga ere, hakkas kissitamine tüütuks muutuma, seega täiesti põhjendatud ost. Hinnast anti pool alla. Ma ei tea, miks, aga seda juhtub siin alatihti.

Teiseks leidsin kampsuni. Kui nüüd täpne olla, siis kaks kampsunit, pluusi ja käevõru, aga viimasel hetkel tuli mõistus koju ning tegin korvis väikse korrektuuri. Järgmisest poest avastasin võrgust saapad! Nii mugavad, et kohe kui jalga panin, teadsin, et ei hakka isegi kaaluma, kas mul on neid vaja või mitte. Hind oli poole võrra alla tõmmatud ja kuna täna oli mingi kampaania, sai teise poole veel maha... Seega läksid saapad maksma vähem kui mu ühe tunni palk (ei saa mainimata jätta, et Eestis pole sellist nalja veel kunagi juhtunud).

Edasi läks veelgi hoogsamalt - astusin poodi, nägin suuri pehmeid kampsuneid ja ei vaevunud isegi prooviruumi minema, lükkasin kampsi sealsamas peegli ees selga. Müüja hüppas kohe juurde, et oi, nii hästi sobib ja üleüldse, kuu aja jooksul saate ju tagasi tuua! Mul kukkusid kohe rahakotirauad lahti, et no loomulikult! Kampsuneid on ikka vaja, eriti selliseid pikki!

Asjade tagastamine on siin ülimalt levinud. Selleks pole mingit põhjust vaja, lihtsalt teatad, et mõtlesid ümber ja asi vask, raha antakse kohe tagasi. Kui dušivoolikut ostsin, küsisin kindluse mõttes, et kas otsad on universaalse suurusega? Müüja vastas, et peaks olema küll, aga kui ei sobi, too tagasi. Pakend oli selline, mida sai avada ainult lahti lõigates, aga sellest polevat lugu, sest kui kasutada ei saa, on ju loogiline, et raha ei lähe kaotsi...

Vahepeal istusin maha, viskasin pooled kotid-karbid-pakendid ära, sain pauna väiksemaks ja ostuhullus võis rahus jätkuda. Tegelikult polnud plaanis midagi rohkemat soetada, aga järgmises poes sattusin ühtede jalanõude otsa, mida siin absoluutselt kõik inimesed kannavad ja kohe meenus, et minu omad hakkavad vaikselt otsi andma, nii et kindlasti on uusi vaja. Olin neil juba mõnda aega silma peal hoidnud, aga polnud sobivat värvi leidnud. Nüüd siis korraga kaks ühes - värv õige ja vahutald ka veel! Seda on täiesti võimatu kirjeldada, kui mugavad need on, vahuvärk teeb asja juba täiesti ebamaiseks. Ostuotsus oli kahe sekundiga tehtud ja pärast seda põgenesin juba kiirelt kodu poole, sest kes teab, mida kõike ma veel avastanud oleksin...

05 august, 2014

Matt Eestis

Avastasin esimese väljendi, mis on eesti keeles kõvasti lühem kui inglise keeles - meie "ah?" kanadalaste "what's that?" vastu.

Matt'i* küsimustele vastates jooksen aegajalt täiesti ummikusse, sest eesti keel on ikka nii absurdne! Ma ei saa aru, kuidas ta seda üldse õppida suudab, teades juba sõnu nagu "keskenduma". Ja kas olete kunagi tähele pannud, et "unusta ära" ja "ära unusta" sisaldavad täpselt samu sõnu, aga tähendavad täiesti vastupidiseid asju? "Tulin tulema" on ka päris hea väljend.

Matt teab täiesti lambisõnu - kui Eestist tagasi jõudis, hüüatas iga kord "lisavarvas" kui lätlastest juttu tuli (ärge küsige, miks neist üldse juttu tuli, hahaa)! Ja et paljud Eesti naised on "grillkana". Eesti päevitamiskultuur ajas ta täiesti hämmingusse, see olevat stiilis: "There's the sun! Lets BURN!" Põhjamaine värk - kui vähe antakse, tuleb viimast võtta!

Miks Kanada naistele meeldib habe, aga Eesti omadele mitte? Pakkusin, et kuna Eesti on suhteliselt vaene riik, oleme veidi tundlikud kui keegi kodutu moodi välja näeb - Matt'i habe on sulaselgelt "homeless style", kus iga karv ise suunas turritab...

Veel tähelepanekuid:

- Kui oled suutnud eesti keeles kolm lihtlauset moodustada, on kõik vaimustuses ja ütlevad, et kuule, sa räägid ju palju paremini kui siinsed venelased!
- Eestlased tahavad alati teada, kuidas sa nendega seotud oled ja mis annab õiguse nende seltskonda tulla? Ei tule kõne allagi, et istud suvalise kamba juurde maha ja saad sõbraks. Kohe küsitakse, kes sa oled ja keda tunned? Kui saad kasvõi kauge lüli tekitada (selle-ja-selle-sõbra-tuttav), on kõik hästi. Kui oled täitsa võõras ja kedagi ei tea, ei saa eestlane aru, mis sul viga on, et suhelda tahad?!
- Mingit draamat ja emotsiooni pole. Hakkad pärast mitmenädalast puhkust Kanadasse tagasi tulema ja kõik uued sõbrad ütlevad hüvastijätuks täiesti kiretult: "Ahah siis. Okei."
- Eestlased on hommikuti täiesti vait. Mitte keegi ei räägi. Eriti hull on siis kui eelmisel õhtul on pidu olnud, aga see polevat isegi väga määrav - hommikuti eestlane lihtsalt ei räägi ja kõik!
- Small talk'i pole üldse. "NONE!"
- Paljud teed ei ole tähistatud, täiesti võimatu on aru saada, kuhu sattusid ja kuidas välja pääseda.
- Maanteel tuleb orienteeruda piltide järgi, nagu näiteks:


...ole meheks ja tea, et see tähendab "50 km/h". Ja miks on mõnes kohas asfaltile joonistatud suur valge X (parema käe reegel)?
- Kraanivesi on tasuline. Käsi võib tasuta pesta. Sama veega. Samas baaris.
- Sauna minnakse paljalt - ka võõrastega, ka vastassooga. Ja vihtlemine: kõigepealt higistad ja siis kukud end märgade okstega peksma! Ei pea ise peksma, võid lasta seda ka teistel teha (jah, kõik on endiselt paljad ka veel). Kui proovinud pole, tundub nagu stseen õudusfilmist...
- Eesti naised on väga ilusad (klassika, eksole!). Aga kui tüdrukutele keset päeva külge lüüa, naeravad nad su välja. Öösel toimib hästi. Kusjuures minu meelest on see väga hea tähelepanek! Eestlased loovadki suhteid peamiselt öösel ja ainult alkoholi mõju all.
- Liha! Väga palju liha! Isegi Matt, kes Kanada mõistes palju liha sööb, oli pahviks löödud.
- Kas keegi on tähele pannud, kui laialt naeratab meie sprotikarbi mees? Mida pilti!


Kustavi suvekodu riiulist jäi Mattile näppu Eneke, kust ta leidis peatüki Kanada kohta. Pildil on näiteks piison ja muskusveis, Matt'i sõnul pole enamik kanadalastest kumbagi kohanud. KARU ei ole! Kanada kaubamärk, keda igaüks on näinud, ununes lihtsalt välja. Küll aga on pildile mahtunud arusaamatu betoonblokkidest ehitis, mille kohta Matt ei osanud isegi arvata, mismoodi see Kanadaga seotud on või kus asub...

Aga nüüd kaardi juurde - kõige absurdsem olevat, et kaardile on mahtunud Trail, 7000 elanikuga väikelinn, mis on Kanada mõistes rohkem nagu küla. BC pealinn Victoria on seejuures aga täiesti puudu! See olevat umbes sama hea kui Eesti kaardile märkida Surju ja Pärnu välja jätta. Ah, et kus Surju asub? No ma räägin!


- Poliitiline korrektsus pole üldse teema. Matt sai Eskimo jäätise pakendit nähes šoki - Kanadas ei tuleks kõne allagi, et võiks Eskimo punaseks värvida.


"Naine roolis - auto kraavis" - never-ever ära ütle seda Kanadas! Nii võrdõiguslikkus kui tolerantsus on siin kuumad teemad. Hiljuti otsustati, et enam ei ole viisakas kaaslasele viidates kasutada soospetsiifilisi sõnu nagu husband või wife, tuleb öelda partner. Esiteks ei pruugi sa teada, kas inimene on abielus ja teiseks, kas kaaslane on samast või vastassoost (Kanadas seadustati geiabielud juba 2005).

Samuti ei tohi kedagi sooliselt diskrimineerida, näiteks eeldada, et naine teeb rohkem kodutöid või mis veelgi hullem - jääb lastega koju. Samas on Kanadas selliseid peresid üsna palju, sest esiteks katab mehe palk tihtipeale pere kulud kenasti ära ja teiseks on naised igati kindlustatud. Lahkuminek on siin juriidiliselt kõvasti tülikam kui Eestis - juba pärast aastast kooselu (ei pea isegi abielus olema) lähevad kõik varad jagamisele. Kui mees otsustab pere maha jätta, alustab ta põhimõtteliselt nullist, sest maja ei hakka keegi pooleks saagima, enamasti jääb see automaatselt naisele ja lastele.

Eestlased teevad palju rohkem ise süüa. Kui ma siin kellelegi omatehtud koogiga külla lähen, kukuvad kõik vaimustusest pikali! Eestis oskab iga teine naine terve tordi kokku panna kui vaja. Kanadas suudab enamik inimesi pulbrist muffineid teha, see on laias laastus ka piir.

Ja lõpetuseks muidugi teada-tuntud klassika, et eestlased on külmad. Matt ütleb, et see vastab vägagi tõele - et koorikust läbi murda, peab inimestega üsna headeks sõpradeks saama. Keelebarjäär mängib muidugi ka rolli, sest kuna võõrastega on meil üleüldse veidi keeruline suhelda, on seda inglise keeles veelgi raskem teha. Matt on muidugi nii suur fänn, et järgmiseks suveks oskab ta juba palju rohkem eesti keeles rääkida.

* Matt'i isapoolsed vanavanemad olid eestlased, kes omal ajal paadiga Kanadasse põgenesid. Nemad tahtsid, et järeltulijad inglise keele hästi selgeks saaksid, seega ei pööratud kodus eesti keele säilitamisele kuigi palju rõhku. Eestis on Matt käinud kaks korda.

Geiparaad

Suvine ilutulestikufestival on kahtlemata üks Vancouveri tippsündmusi. Eelmisel aastal olin suures vaimustuses ja pettuda ei tulnud ka seekord.

Võistlejariike on alati kolm, igaühele ette nähtud üks õhtu, mil paugud taevasse lennutada. Sel aastal võtsid omavahel mõõtu USA, Prantsusmaa ja Jaapan, iga tulevärk kestis 25 minutit. Ise kohapeal viibimata on võimatu ette kujutada, kui vägev see kõik välja näeb, aga noh, võite ju proovida - Jaapani video on siin.

Laupäeval tegime varajase peo, et hiljem üheskoos randa ilutulestikku vaatama minna. Kuldreegel on see, et absoluutselt alati jäädakse tund aega hiljaks ja hiljem ei saa siis jälle pidama, eksole... Jämmisime minu pool ja hiljem rannas, tagasiteel teatas Matt, et tema maja on lähemal ja pealegi on tal suurem rõdu, seega maandusime siis kambakesi sinna.

Meil on tekkinud mõnus sõpruskond, aga väga imelik mõelda, et enamik neist toredatest inimestest lähevad pärast aastat siit ära. Kadrist jäime juba ilma, teine Kadri koos Joonasega on järgmised. Uusi eestlasi pole viimasel ajal juurde tulnud. 

Pühapäeval toimus geiparaad. Eelmisel aastal olin sel ajal tööl, aga seekord oli kindel plaan minna, isegi vikerkaarevärviline lipp aegsasti varutud! Kuna õhtu venis pikale, olin hommikul jube väsinud ja kaalusin isegi plaanide muutmist, aga lõpuks vedasin end ikka õue. Kairit oodates helistasin Mattile, kes elab paraadi alguskoha kõrval, Matt ütles, et on kohe valmis, aga et tule korra üles - inimesed liiguvad edasi-tagasi, küll keegi su sisse laseb! Mina vastu, et halloo, mida sa räägid, ma ei julge ju võõrastega suhelda!

Jõudsin maja ette ja sekund hiljem saabus noormees, kel jooksis lahinal ninast verd, ja kuna ta seda kätega takistada püüdis, tilkus veri mööda sõrmi alla. Imeline! Ma olin omale sõbra leidnud! Small talk'iga polnud üldse probleemi, sest teema oli ju kohe olemas - appi, mis juhtus?! Järgmisel hetkel selgus, et uksest sisse pääsemiseks pole mitte mul tema, vaid tal minu abi vaja. Tal oli küll võti, aga see asus sügaval taskus ja veriste kätega polnud just kõige mugavam seda välja koukida. Nii ma siis alustasingi geiparaadi, kaevudes käsipidi võhivõõra mehe pükstesse... Hästi normaalne! 

Paraadi ajal sain kõne Sofilt, kes oli äsja Guatemalast tagasi jõudnud ja tahtis kokku saada, nii et oligi jälle põhjust kohvikusse minna!


Pärast kolme tundi lakkamatut naeru asusime lõpuks koduteele kui tekkis arutelu, et mis edasi saab, laiali ju ikka ei lähe?! Otsustasime siis minu poole sauna ja ujuma minna. Igaüks käis ruttu kodust riideid toomas ja Matt, eriti kiire mees, jõudis muuhulgas ka pruutidega kokteilil käia. 

Kairi boyfriend saabus otse töölt - väsinud, näljane ja valutava seljaga, aga pärast kausitäit pelmeene ja väikest massaaži sulas temagi kenasti peomeeleollu. Järgmisel nädalavahetusel lähen iga päev kell kümme magama. Aitab naljast! Sellist unevõlga pole juba teismeeast saadik olnud...

Kairi ja Iain

30 juuli, 2014

Hambaravi koos massaažiga

Täna hommikul olin eriti usin! Pidime Kairiga kohvikusse minema, aga ärkasin kogemata varem üles ja avastasin, et jõuan jooksmas ka ära käia. Pool tundi enne kokkulepitud aega olin tagasi ning saatsin sõnumi, et püsin ilusti graafikus, käin ruttu pesus ja olengi teel. Siis langes pilk köögikapil olevale nimekirjale ja otsustasin veel kiirelt hambaarstiaja panna. See võtab ju ainult minuti!

Küsiti, mis mureks ja kas tahan ainult ühele asjale lahendust või soovin, et terve suu üle vaadataks? Kas ainult arsti vastuvõtt või soovin ka puhastamist, et siis võiks hügienisti aja kohe otsa panna. Selgus, et enne minekut tuleb kaks ankeeti täita, kogu see pundar, mida Eesti arst vastuvõtu käigus on küsinud, on seal kirjas - tõmba ainult linnukesi! Kas esineb tundlikkust, kas toit jääb hammaste vahele kinni, kas on igemeveritsust, allergiaid, bla bla blaah.

Ahjaa, kuidas ma sobiva arsti leidsin - guugeldasin "Vancouveri parim hambaarst"! Tal on muideks selline tool, mis teeb soovi korral kaelamassaaži. Mõistlik, eks! Pikutad tund aega täiesti kasutult, suu ammuli - minu meelest võiks samal ajal ka pediküüri teha ja kulmud värvida.

Aja sain järgmiseks pühapäevaks! Vancouveri hambaarstid töötavadki nädalapäevast sõltumatult.

Mul on muideks töökoha poolt selline tervisekindlustus, mis katab lisaks kõigele ilmselgele (nagu hambaarst) ka prillid, psühholoogi, massaaži, retseptiravimid, breketid, pimedakoera ja Viagra. Viagra on lausa eraldi välja toodud!

Viis minutit enne kokkulepitud aega tuiskasin lõpuks duši alt välja ja toksisin Kairile sõnumi, et võtku hoogu maha, jään ilmselgelt hiljaks! Täiesti tüüpiline Anu - kõigepealt on aega liiga palju ja lõpus tuleb ikka spurtida. Will I ever learn...

25 juuli, 2014

Nutt ja hala

Paar viimast päeva on ilm täiesti nässus olnud. Külm, vihmane ja pime. Jalutasin õhtul läbi saju koju, jalad märjad, varbad kui jäätükid. Mõtlesin, et söön natuke jogurtit, aga leidsin külmikust hoopis Kadri šokolaadiküpsised. Oiiiii. Teepott läks tulele, kerisin end pleedi sisse ja varsti oli elu jälle ilus.

Järgmise nädala prognoos on õnneks selline:


Aga ärge laske end teemast kõrvale juhtida, ei tule siit mingit tilu-lilu, mul on plaanis ainult halada!

Nii. Tööl on täielik hullumaja. Nagu täiskuu oleks või midagi... Äkki ongi? Igal juhul ei peaks täiskuu mitu nädalat järjest kestma, eksole! Üks segadus teise otsa - ma enam ei jaksa! Kopp on ees. Vahelduseks võiks jälle mingi muhedam periood tulla, kus saaks diivanil istuda ja raamatut lugeda, selle asemel, et nagu tumm leilis paberitööd vehkida, meilidele vastata, fakse saata, kõnesid teha, maalreid juhendada, kardinapuid üles panna ja segaste lapsevanematega suhelda.

Ükspäev panin uut kontorilauda kokku ja avastasin, et pole vist terve elu jooksul ka nii palju kruvisid keeranud kui nüüd, remondi käigus. Aga noh, tulemust on ju endal tore vaadata ja teised kiidavad. Peaks "enne/pärast" pildid tegema, saaks teile ka näidata. 

Ja uus laps kolis majja, nüüd hakkab siis rohkem töötajaid ka olema ja üleüldse rohkem sagimist. Saan lõpuks ometi inglise keelt harjutada! Viimasel ajal toimuks justkui taandareng - üha hullemaks läheb! Mõnipäev räägin kõik asjad lõdvalt ära ja teinekord on lihtsalt... blöblöabaloaäää. Keel ei väändu järele, noh.

Elamisloa paberid jõudsid 30. juunil immigratsiooni, aga sealt pole kippu ega kõppu. Jube tobe on niimoodi oma saatust oodata. Aasta aega. Vaikuses. Teised räägivad hirmujutte, et "jajaa, mu tuttavatel juhtus, et immigratsioon kaotas nende paberid ära ja siis tuli kõike otsast peale alata..."

Vahepeal ütlesin Kustavile, et kui tööl rahulikumaks ei lähe ja palka juurde ei anta, tulen Eestisse peitu, kuniks elamisloa vastus käes. Istun talv otsa ahju taga, ei taha kedagi kuulda ega näha. Kusti lõi muidugi juba särama, aga no ma läheks ju hulluks seal! Talv, külm ja pime... Ei-ei, tuleb end ikka positiivse mõtlemise lainel hoida. Vancouveris on vähemalt soe.

Ükspäev oli mul enesevihkamise hommik. Lambist. Muidu meeldin endale väga! Ja kui siis kord aastas viha tekib, on see nii ootamatu, et ei oska kohe kuidagi olla! Mõtlesin, et tahaks ukse suure kolakaga kinni virutada ja midagi katki lüüa. Käisin toast tuppa, aga ühtegi asja ei jäänud silma, mida lõhkuda raatsiks. Vannitoa ukse lõin natuke kõvemini kinni, aga niimoodi tagasihoidlikult, et naabreid ei segaks. Kustav arvas, et see polevat õige stress kui arutelu säilib.

Läksin ostsin Daniels'st ühe kaneelirulli ja kohe muutus tuju heaks! Tädi hõikas jälle ukselt, et hohoo, mandli-croissant?! Mina vastu, et hohoo, ei tea sa midagi! Kaneelirull hoopis. Peab natuke jälgi segama...

Sel nädalavahetusel kavatsen ainult nautida. Ostan omale midagi ilusat, sest mitte-midagi-pole-selga-panna, söön ainult rasvast ja magusat, loen "Eesti Naise" lõpuni, alustan uue raamatuga ja väldin internetti. Okei, internetti ei väldi. Aga vähemalt üritan väheke asisem olla ja mitte kaks tundi järjest tuimalt ekraani passida ilma, et hiljem mäletaks, mis sellest tolku oli... Õnneks on paar küllakutset ka soolas ja kui vähegi viitsin, olen seltskondlik ning vean end kodust välja.

Ahjaa, koju tulles sain postkastist pakiteate. Sedelil on kirjas, et "kollane ümbrik". Kätte saab alles hommikul. Teen nüüd une-eelseid panuseid, kas ema saatis mu vastuväidetest hoolimata kommi ja lugemist või tuli immigratsioonist elamisloa taotlus kogu täiega tagasi... Oeh, ma olen ju optimist ise!

Hea küll, uneaeg! Homme on reede.

21 juuli, 2014

Pikk nädalavahetus

Kuna reede õhtul oli Kadri "Let's not say goodbye party", otsustasin terve päeva vabaks võtta. Hommik algas kohe töökõnega, mis osutus lõppkokkuvõttes täiesti ebaoluliseks, aga röövis mult terve pooltunni. Korraks läks tuju ära, aga eelseisvale päevale mõeldes tuli ruttu tagasi.

Mõni aeg hiljem uus kõne - klient, kes pidi nädalavahetuseks meile tulema, jääb ikkagi koju. Mainisin, et imelik küll, just eile rääkisin poisi emaga ja ta ei öelnud plaanimuutuse kohta midagi, aga no okei. Teavitasin maja töötajaid, tegime kogu kava kiirelt ümber.

Pärastlõunal sain töötajalt kõne, et poiss ikkagi saabus, mida teha? Helistasin emale, kes väitis, et jajaa, kõik õige, arutasime ju paar päeva tagasi, et ta tuleb! Mainisin, et sain kontorist info, justkui oleks külastus tühistatud - ema väitis, et ei tea sellest midagi, tema pole tühistanud! Helistasin kontorisse, palusin, et nad asjaga ise edasi tegeleksid, mul on ju vaba päev. Plaanid-graafikud mängiti jälle ümber.

Tund aega hiljem helistas ema tagasi ja küsis: "Mis kell ma talle järele peaksin tulema?" Mina juba täiesti segaduses - kui ei tühistanud visiiti, siis ei pea ju järele tulema?! Vastas, et ta ahjaa, tegelt tühistasin küll, aga see oli eksitus, sest mul on palju tegemist ja oleks ikkagi hea kui last kodus poleks, nii et see tühistus ei loe... 

Ahah. Hakkan skisofreeniliste olukordadega juba vaikselt harjuma... Helistasin uuesti kontorisse, mängisime kõik plaanid ja graafikud veelkord ümber ning sain juhtnöörid, et laps peab enne uneaega koju minema. Andsin info emale, kes vastas, et vanaisa tuleb järele ja see juhtub kindlasti tükk aega enne nõutud aega. No worries at all!

Pool kümme õhtul (keset Kadri pidu) sain töötajalt kõne, et kas laps siis jääb siis ikkagi ööseks või mis? Ütlesin, et ammu peaks läinud olema, ja helistasin jälle emale. Ema teatas, et ahjaa, me ikka ei tule talle täna järele: "Arutasin sotsiaaltöötajaga ja ta arvas, et hommikuni jääda on täitsa okei..." (sotsiaaltöötaja ei ole meie asutusega kuidagi seotud).

Selgitasin, et nii need asjad kahjuks ei käi, et kui tahad Kalle juures ööbida, küsid hoopis Mallelt luba ja Kallele isegi ei ütle, vaid lihtsalt sätid end diivanile kerra. Saime kokkuleppele, et istub kohe autosse ja läheb oma pojale järele.

Mäletate ikka, et see oli mu vaba päev, jah?

Kadri ja Anu teel kohvikusse

Kadri pidu oli nii tore, et mul pole sellest mitte ühtegi pilti! Eriti seltskondliku inimesena on ta siin vähem kui aastaga omale (ja mulle!) väga vahvad sõbrad leidnud.

Laupäeval käisime Brekas hommikusöögil (nagu ikka inimesi Vancouverist Eestisse saates), ajasime pikalt juttu, õpetasime Matt'ile veel mõned viimase hetke eestikeelsed sõnad ja läksime lõpuks Kadri soovil tema poole matkapilte vaatama.

Matt tahtis hirmsasti hoopis Eesti reisi pilte näidata, aga Kadri nõudis ikka matka omi, sest polnud neid veel näinud. Matt noogutas, et jajah, ikka saab... ja esitles justkui muuseas umbes sadat Eesti pilti enne kui Kadri juba suuremat lärmi tõstis. Eesti omi on kokku 1300, nii et ühel hetkel ta siiski halastas meile ja nii said ka matkapildid kenasti nähtud.

Lõpuks peesitasime rõdul, jõime ära Matt'i "Vana Tallinna" riismed ning nokkisime heatahtlikult ta garderoobi kallal. Tal on 20 ühesugust valget t-särki ja teine samapalju valgeid sokke. Hea lihtne, paned teksad vahele ja ei pea kunagi muretsema, kuidas asjad omavahel sobivad. Muuhulgas jõudis nostalgiliselt ette näidata oma kõige lemmikuma särgi, millel on auke rohkem kui terveid kohti ja kui ma õudusest karjatasin, teatas naerdes, et pole just suurem asi shoppaja. Vanimad alukad pidavat pärinema kaheksandast klassist. Džiisas!!!


Õhtuks olin kutsutud oma lemmik-iirlase Stevie sünnipäevale ja kui pärastlõunal arvasin, et kaheksanda klassi alukad on kõige šokeerivam nali, millega mind sel päeval rabatakse, pidin peatselt oma eksimust tunnistama.

Stevie ise oli õhtu otsa nii busy, et veetsin pea 8 tundi järjest Jasoni ja Barry seltskonnas (kes jagavad mu lemmik-iirlaste edetabelis teist ja kolmandat kohta), nii et uued kortsud on puhtalt nende süü! Huumor oli selline, et ma ei leiaks kuskilt nii hulle gif'e, mida jutule illustratsiooniks juurde panna, nii et leppigem siis siivsate glamuuripiltidega ja sünnipäevalapse katuseterrassilt avaneva vaatega.

14 juuli, 2014

Ahjusoojad moonirullid

Eile õhtul jalutasin meie siinsesse lemmik-kohvikusse ja kohe kui olin nina ukse vahelt sisse pistnud, hõikas müüja rõõmsalt: "Oi, tere, kuidas läheb? Kaks mandli-croissant'i, jah?"

Ma ei teagi, kas võtta meelituse või hoiatusena, et saiamüüja mind juba nägupidi tunneb? Me oleme neid croissante siin ikka kastide viisi nahka pistnud! Kuna sulgemiseni oli jäänud vaid napp tund, uurisin, mis saiahunnikust õhtul saab? Tädi vastas, et ta võib need koju viia kui tahab. Aga et ta enamasti ei jaksa, on juba isu täis söönud!

Kustav ütles, et ma ei tohi mitte kunagi Daniels'i tööle minna!

Eestis oli meil ka lemmikkohvik. See asus kõrvalmajas ja jäi paratamatult kogu aeg risti ette! Hommikuti tööle tormates vaatasin alati kella, kas jääb kaks minutit lisaaega, et soojad lihapirukad kaasa haarata. Need olid ulmeliselt head! Ja moonirullidest ma üldse ei räägigi!

Kustav rääkis Daniels'is käies kogu aeg, et peaksime laskma endist croissant'idega pilti teha ja selle Bibi Pagarisse saatma! Kirjutaks, et meil on nüüd uus lemmik ka, aga igatseme endiselt moonirulle. Mina ütlesin, et kuule, nad ei mäleta ju meid! Neil on sadu kliente, kes kõik jumaldavad moonirulle...

Kui Kusti Eestisse läks, oli Bibi külastamine ta listis vanemate järel enam-vähem teisel kohal. Aga kuna sõitis kohe järgmisel päeval Pärnusse, jõudis sinna alles eile. Seisis järjekorras kui omanik leti tagant hõikas, et: "Näe, külalised kaugelt maalt!"

No ma räägin - see saiasöömine ei lõpe hästi! Kohvikupidajad üle maailma teavad meid nägupidi!

Selgus, et ta oli oma kohvikut guugeldades mu blogi leidnud - ma küll ei mäleta ise, aga ju olen neid siin varemgi maininud. Leidis blogist me pildid ja noh, nüüd võime selle croissant'iga foto ikkagi teele panna, ilma et peaks kartma, et meid ära ei tunta.

Kusti ostis siis kotitäie saiu (nagu alati, sest tema ei piirdu ju ainult kahega nagu mina) ja sai moonirullid otse ahjust! Värske laar oli äsja valminud, šokolaad veel peale panemata, aga need on ilma kah väga head.

Ja mina nüüd vesistan siin! 7600 km eemal.

Bibi Pagari saiad

13 juuli, 2014

Töö ei lõpe iial

Sel nädalal ootasin laupäeva väga-väga. Tööl on olnud erakordselt kiire ja pingeline, mõtlesin, et võtan korraks aja maha, ei tee ühtegi plaani, viskan jalad lauale ja lihtsalt olen!

Viimastel nädalatel lahendasin suurt draamat: see poiss, kes iga teise nädalavahetuse meie majas veedab, oli viimasel visiidil mängu käigus põsele kriimu tõmmanud ja sellest sai alguse pikk sündmusteahel, kuna perekonna arvates oli tegemist tõsise vigastusega ja neil oli vaja tõestust, et me ikka tõepoolest nende võsukese eest head hoolt kanname.

Minule tähendas see kümneid ja kümneid meile, paljusid telefonikõnesid, mitmetunniseid koosolekuid nii sotsiaaltöötajate kui muude asjapulkadega ning lapse pere nõudel uue jälgimissüsteemi väljatöötamist, kus töötajad iga tunni kohta aruande kirjutavad, kuidas laps aega veetis, mida (ja mis kell) sõi, mis ajal ärkas, millal uinus... Seejärel pidin kokku panema juhendi, kuidas eelpool nimetatud dokumenti täita, kuidas seda meie süsteemist välja printida ja millise kausta vahel lapsega koju saata. Kogemus on näidanud, et selliseid kirjutisi koostades tuleb igaks juhuks eeldada, et töötajad on totaalsed lambad, sest vastasel juhul lihtsalt selgub, et ongi...

Lõpuks tegime terve maja töötajatega koosoleku, et arutada, kuidas klienti efektiivselt toetada, selgitasime, et pere on äärmiselt ettevaatlik ja pinges ning meie asi on tõestada, et teeme head tööd.

Õnneks oli teine klient sel nädalavahetusel vanematega puhkamas, seega jäi kõnealuse lapse kohta lausa kaks töötajat, nii et õnnestumise protsent paistis olevat lootustandvalt kõrge. Ja mitte, et me varem poleks head tööd teinud - erivajadusega lapse eest hoolitsemine ongi ülimalt tundlik teema, sest vanemad vajavad küll puhkust, aga samas tekib sellega seoses süütunne ja muud emotsioonid, mis lõppkokkuvõttes ühes või teises võtmes hoopis meile kaela valatakse. Või noh, mulle siis, sest mina vastutan töötajate eest...

No nii! Reede õhtu! Oh kui mõnus! Jõudsin koju, sõin kausitäie mureleid, kuulasin head mussi ja läksin varakult magama. Hommikul käisin jooksmas, lobistasin ekstra kaua duši all, nautisin hommikusööki ja kobisin mõneks ajaks õue päikest võtma ning külma arbuusi sööma.

Ja siis helises telefon. Halb. Väga halb. Helistajaks nädalavahetuse töötaja, kes teatas, et laps jooksis ära ja neil pole õrna aimugi, kus ta olla võiks. Politsei on kohal ja aitab otsida.

Need on hetked, kus olukord kipub lausa nii absurdiks, et ma ei viitsi isegi vihastada! Te teadsite, et olukord on väga hell ja kriitiline, te teadsite, et klienti ei tohi mitte ühekski sekundiks üksi jätta, teil oli ühe lapse kohta tervelt KAKS töötajat...

Laps oli olnud tagahoovis, kus on kõrge aed ja kaks väravat, millest kumbki ei käi lukku. Töötajad olid omavahel arutanud, et kuna nad ei mäleta, et klient oleks kunagi püüdnud väravat avada, siis ta seda järelikult ei tee.

Kui. Loll. Võib. Olla. Küsimärk.

Ma ei tea, kas nad tegelikult ise üldse aias olidki, sest NII kosmiliselt kiire jooksja see noormees kah pole, et sekund hiljem väravale jõudes enam ei näeks, kuhupoole ta silkab...

Mida vanemad võivad tunda? Ettekujutus, et su kaheaastase tasemel funktsioneeriv, igasuguse ohutundeta poeg üksi mööda tänavaid kappab, on päris õudne! Marrastus, mille tekkelugu me perekonna soovil KOLM nädalat arutasime, on selle kõrval köömes!


Andsin juhtnöörid, millised raportid täita ja kellele need saata, palusin end asjade käiguga kursis hoida ning teatasin, et mul on täna väga kiire, saatku sõnum kui miskit toimub, ma ei saa telefonile vastata. Keerasin teise külje ja peesitasin edasi. Viimase poolaasta elukool on nii vägev olnud, et omast vabast ajast ei vaevu ma enam närvi minema.

Laps leiti politsei abiga pool tundi hiljem üles, elus ja terve. Võiks öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga minu jaoks on see kahjuks alles algus. Vanemad ei suhtle ju töötajatega, vaid minuga. Mina pean vastama küsimustele ja tegelema rahustamisega. Ja professionaalsuse säilitamise nimel ei saa lõpuni aus olla ning öelda, jah, olen nõus, et töötajad on täielikud juhmardid, kelle tegevusetus ja laiskus oleks halvimal juhul võinud lapsele elu maksta! Pean laveerima ja pehmendama, pead silitama ja kinnitama, et midagi taolist ei juhtu enam iial. Aga kust, kurat, mina tean, et ei juhtu?!

Õhtul mõnnasime Kairiga neli tundi kohvikus ja terve pühapäev on veel ees! Sügavkülmas on kolme sorti jäätist ja kuuma lubatakse 31 kraadi. Telefoni lülitan välja.

10 juuli, 2014

Jälle suvi

Pean järjekordselt tõdema, et juulikuine Vancouver ei üllata absoluutselt. Siin on aus värk - kui suvi, siis suvi. 


08 juuli, 2014

Hommik pildis

Vallatud tüdrukud Vancouveris - Ontlikud poisid Pärnus


Jooksuässad

Ma olen üldiselt programmeeritud nii, et tahaks ainult diivanil keras olla ja midagi head süüa. Iga poolaasta järel tabab korraks tuhin end rohkem liigutada, aga see läheb enamasti ruttu üle. Trenniperiood algab alati poeskäiguga, suudan end edukalt veenda, et vähene füüsiline aktiivsus on palju tõenäolisemalt seotud sellega, et mul pole häid riideid, kui sellega, et olen lihtsalt laisk. No kuulge, laisk ma ju ikka ei ole!

Nüüd olen kaheksa päeva järjest jooksmas käinud. Uute riiete järele läksin alles kuuendal. Mul oli ainult üks paar spordipükse ja pikapeale hakkas igapäevane pesupesemine lihtsalt veidi tüütuks muutuma. Nüüd on teised veel, aga nii ilusad, et pole veel raatsinud jalga panna. Jälle jama!

Laupäevaseks Eesti peoks tegin Tiramisut:


Ja Kustav sõi samal ajal Eestis kukeseenekastet:


Tööl käib absurdihuumor vahetuste kaupa. Varsti hakkab ring täis saama, igaüks on vähemalt ühe idiootse teo või ütlusega maha saanud. Sel nädalavahetusel töötas erandkorras naine, kes käis seal viimati peaaegu aasta tagasi. Oli väga üllatunud ja pahane, et oma susse eest ei leidnud! Olevat need eelmisel suvel kotiga esikusse riputanud ja kujuta pilti, enam pole! Ennekuulmatu.

Lisaks küsis, kuhu vana arvuti on viidud? See, mis seisis söögitoa nurgas paksu tolmukorra all - suur kast väikese rohekashalli kuvariga. Paarkümmend aastat vana. See, mida mitte kunagi sisse ei lülitatud. Jättis lausa kirja, et talle helistaksin ja teada annaks, mis arvutist sai? Hästi oluline muidugi...

Aga nüüd pean magama minema, sest õues on nii kuum, et pärast üheksat ei jaksa enam joosta. Peab end hommikul mõistlikul ajal püsti ajama. Ja Kadri puges juba ammu põhku. Ei saa talle edumaad anda :) Head ööd!

04 juuli, 2014

Elu blondiiniga

Kadri kolis viimasteks Kanada-nädalateks minu poole, oleme igal hommikul jooksmas käinud ja õhtuti kõikvõimalikke põnevaid teemasid lahanud.

Tööl oli nädala alguses mõnusalt rahulik, aga nüüd kipub jälle hullumajaks. Aga ülemustelt sain jälle kiita, kasutasin võimalust ja küsisin kohe palka kah juurde. Enesekehtestamisega on mul hästi. Eks näis, kas annavad...

Paar päeva tagasi leidsin postkastist kaardi - Tarvo oli Londonis käinud ja meid Kustiga meeles pidanud. Kadri kiitis, et see on nii kihvt pilt, jagan siis teiega ka! Teisel fotol stiilinäide Vancouveri tänavakunstist. Kerjused on siin lihtsalt paduandekad, joonistavad kui noored jumalad.


Emme, sulle šokiteraapiat - näe, niimoodi kuivatatakse siin pesu! Ei ole minu susped, muideks!

Kuna olen juba pikemat aega heietanud mõtet lasta oma hambaid kontrollida, jäi tänaval üks kliinik silma... Dr. Hui. Kes teab, on ta ka asjatundlik kuju? Mina neid hiinlasi hästi ei usalda. Matt väidab oma arstiteaduskonna kogemuse põhjal, et hiinlastega olevat võimatu võistelda, mitte keegi ei suuda neist paremini õppida. Isegi mitte Matt (mis on teda tundes natuke uskumatu).


Täna oli Kadri kord süüa teha, valmistas õnnelike kanade munadest omletti ning lõikas tomatit, avokaadot ja fetat kõrvale. Jumalik!

Kohvi osas oli tal natuke pahasti, sest Kusti võttis oma piimavurri Eestisse kaasa. Vaene Kadri pidi tükk aega vispliga klobistama, et cappuccino't saada. Saatsime Kustile kohe pildi ka, et ta end natuke süüdi tunneks. Kustav ja Matt läkitasid seepeale jäädvustuse talupojasupist, mida nad parajasti Saaremaa tuulikus sõid. Pirukad ja must leib olid kõrval. Nämm!


Värske leiva küpsetasime ka. Mina panin enne tööleminekut ahju ja Kadri pidi hiljem välja võtma.

Tund aega hiljem sain sõnumi, et leib on ammu valmis, aga ahjuga vist mingi jama - tuli ei kustu ära. Juhendasin, millist nuppu vajutada, aga Kadri väitis, et see ei tööta! Mässas tükk aega, kuni avastas, et tuli põleb ainult siis kui ta ahjuukse lahti teeb! Seni, kuni see kinni oli, polnud miski rikkis...

01 juuli, 2014

Kadunud kaabel

Kustavi ärasõidupäeval polnud mul üldse emotsioone. Samas ei suutnud ma sellele eelnenud nädalate jooksul üldse mõeldagi, et lähme koos lennujaama ning hiljem pean sealt üksi tagasi tulema...

Hommikul käisime oma lemmik-kohvikus nagu igal teiselgi laupäeval, lõuna paiku haarasime kohvri ja kitarri kaenlasse ning lasime metrool end lennujaama toimetada. Olin täiesti rahulik. Check-in ja pagasi äraandmine läks ludinal ning varsti seisimegi kohas, kust mind enam edasi ei lubatud. Kergitasin mõttes kulmu, et kuidas on võimalik, et mul polegi emotsioone? Kogu aeg olid ja nüüd ühtäkki pole?! Kustav läks, mina lehvitasin hüvastijätuks, seejärel pöörasin ümber ja... hetkega olid kõik emotsioonid kohal! Pisarad voolasid nii, et ma ei näinud enam, kuhu kõnnin!

Kas nutt ei peaks algama nii, et alguses on kurb ja siis hakkab lõug veidike värisema ja seejärel lähevad silmad natuke niiskemaks...?

Järgmisel hommikul seisin järgmise probleemiga silmitsi - hommikusöök on alati Kustavi rida olnud. Kui mina end voodist välja ajan, riivib tema juba omletile juustu või katab pudruportsu värskete maasikatega. Seisin nõutult keset tuba, et mis nüüd siis saab? Ise pean hakkama omale süüa tegema või? Tegingi. Ja sõin vannis, et erilisem oleks.


Lubasin, et hakkan peale Kustavi lahkumist igal hommikul jooksmas käima. Hahaa, nii hea on iseendale valetada. Ja alati jään uskuma ka veel! Sellest plaanist ei tulnud muidugi mitte midagi välja. Täna, mil olin juba kaheksandat hommikut üksinda, jõudin lõpuks tegudeni. Väga mõnus oli. Homme lähen jälle. 

Kustav mõnules vahepeal Torontos ja lendas seejärel Islandile. Seal aga sadas peaaegu katkematult vihma, enne äralendu ostetud veekindel jope ei osutunud üldse nii tõhusaks kui sildid lubasid, ja noh, mina olin ju täiesti puudu!


Ebaõnn ei jätnud teda maha ka Helsingis, kuhu lennuk hilinemisega maandus. Spurt sadamasse lõppes siiski õnnelikult, laeva jõudis viimasena, tema selja tagant pandi juba uksed kinni. Napikas!

Laupäeval sõitsid Kustav ja Matt Pärnusse, et Kuusekat ehmatada. Aga nagu ikka, oli vaja eelnevalt kindlaks teha, kas ta üldse kodus on? Kusti skaipis talle, aga ei lülitanud kaamerat sisse - nende Pärnu majas tunneb Kuusekas ju iga nurka. Kuuse kaamera toimis kenasti, kohe oli näha, et on kodus. Kusti sai sellega kogu info kätte, mida vaja oli, aga juttu jätkus kauemaks. Kuusekal siis. Sest Kustav, vaene mees, ei saanud rahulikult rääkida, kuna nagu juba mainisin, ei oska ta üldse valetada. Ja välismaal elavatelt sõpradelt küsitakse ju alatihti, et millal te siis Eestisse tulete ja mis muidu plaanis...

Ühel hetkel vabandas Kusti end sellega, et telefonil hakkab aku tühjaks saama ja ei tea, kus kaabel on. Läheb otsib natuke ja helistab hiljem tagasi.

Istusid autosse ja sõitsid Kuusele külla.

Algne plaan nägi ette, et filmivad, kuidas ehmatamine välja kukub, aga viimasel hetkel oli endil nii põnevaks läinud, et kadus meelest. Matt koputas ja Kusti oli ukse varjus peidus. Kuusekas avas ja jäi Matti vaatama. Suvaline võõras mees. Lihtsalt seisis lävel, ei öelnud midagi. 

Seejärel astus Kustav varjust välja ja mainis, et "tead, ma ei leidnud seda kaablit mitte kusagilt, äkki sul on kuskil vedelemas?" 

Kustavi sõnul tardus Kuusekas tükiks ajaks täiesti ära. Paistis, et aju protsessis pigem seda osa, kas tal on kaablit või pole? Mitte, et mis kuradi moodi saab Kustav tema uksel seista kui ta hetk tagasi alles Vancouveris oli...

Kuuseka põnni nägi Kusti ka lõpuks ära:


Praeguseks pean lõpetama, muidu jääb uneaeg liiga lühikeseks. Lubasin hommikul Kadriga jooksma minna, aga kell on juba pool kolm öösel...

Ahjaa, Kadri tuli paariks nädalaks minu poole elama, enne kui Eestisse tagasi kolib. Aga eks sellest siis mõni teine kord.