Kõrvitsapüha

Meil oli siin ju vahepeal Halloween! Ahjaa, Facebook'i vahendusel märkasin, et Eestis oli ka. Eestis! Ma olen vähem kui kaks aastat ära olnud ja vahepeal on lisaks sõprade 10+ uuele beebile lisandunud ka uus püha! Kuidas see juhtus?

Mäletan, et kaugel hallil ajal, mil mina veel Eestis elasin, olid Kadripäev ja Mardipäev, aga Halloweenipäeva polnud. Nüüd on siis ühe kuu jooksul kolm püha, kus saab uksele koputamise eest kommi?

Ma ei tea, kuidas ma eelmisel aastal Halloweeni nii kapitaalselt maha magasin, et sellest üldse osa ei saanud? Seekord olin igatahes tööl ja tänav, kus see maja asub, oli paksult kostümeeritud kommihuvilisi täis. Reegel on selline, et kui kõrvitsat väljas pole, siis keegi uksele ei koputa. Meil polnud. Korra mõtlesin küll, et peaks ikka tavadega kaasa minema, mõned luukered murule viskama (nagu naabritel) ja kõrvitsa trepile tõstma, aga siis sain aru, et… nääh. Ei.

Kaks autisti. Hunnik sädinat ja väikeseid lapsi. Kausitäis komme. Ei-ei-ei. Sellest oleks nii spooky Halloween tulnud, et pärast kõnniks kõik ümbruskonna mudilased me majast teise tänava kaudu mööda! Väga keeruline olnuks klientidele seletada, miks võõrad lapsed saavad kommi, aga nemad ei saa. Muidugi on alati variant neilegi jagada, ainult, et seda, mida liigne suhkur ühe autistiga teeb, ei kujuta te ilmselt ettegi. Liigne suhkur algab nende jaoks enamasti umbes teisest küpsisest.

George & Sophia

Parimal juhul oleks maiustamise tulemusel saanud lõbusat hüppamist, kätega vehkimist ja kahehäälset hauatagust naeru (assa raks kui kriipilt nad seda teha oskavad, tüdruk hästi madalalt, poiss rämekiledalt). Halvimal juhul oleks näinud juustest tõmbamist, nägude kriipimist ja katseid silmi välja torgata. Ühe kliendi poolt siis. Teine oleks suure tõenäosusega hauataguse naeru ja hüppamise juurde jäänud.

Nii et kõrvits oli ilusti toas ja uksele ei koputanud keegi. Kõrvitsa tõi üks klientidest endaga päevaprogrammist kaasa, neid oli läheneva Halloweeni puhul pesuehtsale põllule viidud, kust igaüks sai meelepärase vilja valida. Tuligi siis üleni mudase ja hästi rõõmsana. Kõrvitsaga! Õnneks oli sel päeval üks kanadalane tööl, kes teadis täpselt, kuidas kõrvitsale nägu sisse lõigata ja mismoodi kuppel niimoodi maha võtta, et selle hiljem tagasi saaks panna. Minule on ikka väikesest peale räägitud, et söögiga ei mängita ja noh, teate küll… meil Eestis ju polnud Halloweeni! Vanasti, ma mõtlen. Kaks aastat tagasi vanasti.

Järgmisel õhtul toimus meie juures üle pika aja jälle üks eestlaste pidu, kust osavõtt nii aktiivseks kujunes, et kõik kutsutud end kohale vedasid ja lisaks sellele ka mõned sõbrad kaasa võtsid! Mingil hetkel olin isegi natuke mures, et pole rahvast kuskile istumagi panna, aga mingil veidral kombel tahavad alati kõik köögis püsti seista, nii et diivan oli vaatamata suurele rahvahulgale täitsa tühi. Ja nagu ikka, jäävad mõned (guatemalalased ja Matt) vähemalt kolm tundi hiljaks ning mõned teised hakkavad selle aja peale juba koju liikuma. Mahtusime ära küll. Viimased-hapupiimased said lõpuks maha istuda (enne kui tantsuks läks) ja Kustavi kohvrist leitud Vana Tallinn kleepis veel mitu päeva mööblilt vastu.

Shelby õpetas, et naeratada võib widely (laialt) või wildly (metsikult). Või mõlemat korraga:

Puhkus Mehhikos ehk vähemalt ei saja nuge

Halleluuja, ma olen tagasi! Kaks nädalat arvutivaba elu näitas, et täitsa kenasti saab hakkama. Küll aga oli esialgne ehmatus päris suur, sest appi-appi, mis head asjad end mu arvutis peidavad - terve elu ju! Õnneks oli back-up olemas ja lõppkokkuvõttes saime katkisest arvutist ka mitte-back-up'itud failid kätte, aga no siiski! Lõpp hea, kõik hea.

Nii. Kustav saabus Mehhikosse kolm päeva enne mind ja teatas, et seal on nii kuum, et riideid polevat vaja kaasa pakkida. Ma mõned hilbud siiski võtsin, aga nagu ikka, kujuneb lõpuks nii, et kannad mingeid ühtesid-samu lemmikuid, millega kõige vähem palav on ja muud ripuvad kurvalt puu peal kuni nad kojulennuks jälle kohvrisse lükatakse. 

Sihtkohaks olime valinud maalilise rannaga rahuliku Tulumi, mis asub Cancuni lennujaamast kahetunnise sõidu kaugusel. Kui lõpuks oma tuppa jõudsime, läksime otseteed rõdule. Tähistaevas, mis meid seal ees ootas, oli täiesti kirjeldamatu! Nii selge ja rahulik.

Pärast esimest vaimustusetuhinat astusime korraks tuppa, et kohver lahti pakkida ja hetk hiljem kostus õuest kummalist häält ning lahtisest rõduuksest hakkas ristloodis vett sisse lendama nagu oleks keegi ämbriga visanud! Seda nägin ma nüüd küll esmakordselt, et selgest taevast võib torm tulla!

Järgmisel päeval, pärast järjekordset sörki, et vihmavarju jõuda, tõdes Kustav: "Aga vähemalt ei saja nuge!" Ei läinudki kaua mööda kui saabus õhtu… ja öö… ning ühel hetkel ärkasime selle peale üles, et sadaski nuge ja rohkemgi veel! Äikesetorm, mis üle terve mere kõmises, maja kõrval kõrvulukustavalt plahvatas ja niimoodi valgust sähvis, et silmade sulgemine pimestamisest ei päästnud, oli ikka täiesti omaette elamus! Tuul oli nii tugev, et palmid maani lookas.

Hommikuks oli kõik möödas nagu poleks midagi juhtunudki. Akna taga kõrguval puul ei liikunud mitte ükski leht! Hotelli pererahvas ütles hiljem pilpaid kokku korjates, et midagi sellist pole isegi nemad juba aastaid näinud…

Viimasel kolmel päeval oli aga ilm ilus ja päike küttis sellise intensiivsusega, et esimese pooltunniga, mil see lõpuks läbi pilve natuke paistma hakkas, põlesin ma hoobilt ära. Tulum oli täpselt nii idülliline kui me lootnud olime. Pisikeste armsate hotellidega ääristatud lõputu rannariba ja siidpehme liiv. Suenos Tulum, mis meile nädalaks ulualust pakkus, osutus tõeliseks pärliks. Hoovil süüdati igal õhtul 120 küünalt, romantikat sadas uksest ja aknast (kui just nuge ei sadanud, hahaa) ning toit viis keele alla!

Mehhiko oli palju puhtam, sõbralikum ja turvalisem kui ma ootasin. Turismipiirkonna värk - tõelisest Mehhikost on see vist valgusaastate kaugusel. Eelkõige juba seetõttu, et tüüpiline päevapalk on seal 10 peesot tunnis, aga turistilt küsitakse ühe prae eest 200. Hinnad olid kohati isegi krõbedamad kui Vancouveri kesklinnas, kus sama raha eest juba valge lina ja koogutava sommeljee saaks.

Sõitsime iga päev ringi, kolasime maiade varemetel ja käisime kõik ümberkaudsed linnakesed läbi. Cancun oli täiesti mõttetu koht, hiiglaslikud hotellid üksteise küljes kinni, paar uhket topelthindadega kaubamaja nende vahel. Linn ise, mis hotellidest eemal asus, polnud samuti vaatamist väärt. Playa del Carmenis oli väga muhe jalakäijate tänav koos lõputu restoranivaliku ja mõnusa mussiga, aga randa oli nii suure koha kohta vähe ja merevaadet jagus vaid paarile õnnelikule toale (vastupidiselt Tulumile, kus igaühel merevaade).

Maiade varemed mulle erilist muljet ei jätnud, ma pole sellise asja jaoks vist piisavalt diip. Noh, on hunnik üksteise otsa laotud kive ja vsjoo. Tore. Tulumis asuvad varemed olid veel nii peened, et nööridki ümber veetud, isegi lähedale ei tohtinud minna - ainult kaugelt eemalt sai pilti teha. Aga näiteks Coba's oli üks selline ka, kuhu võis otsa ronida.

Edasi läks nii, et mina lendasin koju tagasi ja Kustav tuli kaks päeva hiljem järgi. Uus turistiviisa anti talle jälle kuueks kuuks, kuigi küsis seda ainult kaheks. Jaanuaris läheb siis korraks Eestisse põlvest juppe välja lõikama ja eks pärast seda millalgi tagasi.

Üle piiri käimine peaks peatselt selle võrra lihtsamaks muutuma, et eile oli lõpuks ometi meie elamisloa taotlemise tasu kaardilt maha võetud! Lõpliku otsuseni on veel pikk maa minna, aga ikkagi hea teada, et asjad liiguvad. Whoop-whoop!!!

Üks mure jälle vähem

Paar päeva tagasi hakkasin mõtlema, et huvitav, kas Mehhikosse on viisat ka vaja? Sain närvivapustuse, kujutasin ette, et selle jaoks on vaja pass kuhugi pärapõrgusse saata ja et enne saab reis läbi kui mina oma paberid korda ja… Aga siis selgus, et ei ole viisat vaja. Huhh.

Eile jäin mõtlema, et huvitav, kas piisab kui lennujaamas ainult passi näitan või oleks piletit ka vaja? Tuulasin terve meilboksi läbi, et õiget asja leida ja lõpuks sain selle hoopis Kustilt. Tema, erinevalt minust, ei kustuta kunagi tähtsaid faile ära. Ja üleüldse ei saa ma aru, kuidas minusuguse kontrollifriigi puhul reisile minnes kõik olulised asjad alles viimasel minutil meenuvad?

Täna avastasin, et raha võiks ju ka vahetada! Guugeldasin lähima panga kodulehte, valuutakursid olid kenasti kirjas, ohkasin kergendatult, et sellega läks nüüd küll õnneks, ja kõndisin kohale. Ahjaa, mitte üksi ei kõndinud, vaid võtsin ühe autistidest kaasa. Alustuseks lõi ta oma vihmavarju sellise lärakaga lahti, et juppe lendas! Traadid jäid pikalt üles turritama, aga vari töötas ja puha, ütlesin rahulikult, et tead mis, nii peabki olema, ära pööra tähelepanu, lihtsalt lähme! Terve tee rääkis mulle nendest traatidest, et näe ja vaata ja vist on ikka katki… täpselt panga ees lendas vari tagurpidi. Nii kapitaalselt, et seda ei andnud enam mingi nipiga piisavalt väikseks kokku panna, et prügikasti mahutada. Torkasime siis lõpuks lihtsalt vartpidi sisse ja jumal temaga.

Pangas küsiti kõigepealt, kas mul nende juures konto on? Ütlesin, et on küll, aga vahetada tahan hoopis sularaha, nii et suva sest kontost. Selgus, et ei ole suva, valuutavahetuse teenus on ainult kontoomanikele. Järgmiseks küsis teller, mis päevaks mul raha vaja on? Ma ei saanud nagu hästi aru, et mis mõttes? Kohe praegu loomulikult! Ei, nii ruttu ei saa, me peame ju valuuta sisse tellima ja kõige varasemalt võiksite sellele esmaspäeval järele tulla (kolme päeva pärast).

Avastasin just, et eesti keeles on ütlus "üks mure jälle vähem", aga "üks mure jälle rohkem" ei olegi? Muidu kipuvad nad ju ikka negatiivset laadi olema - "pill tuleb pika ilu peale", "kes pärast naerab, naerab paremini", "naine roolis, auto kraavis"...

Igatahes. Mul oli seega kaks muret juures - viimasel reisieelsel tööpäeval paduõnnetu ilma vihmavarjuta autist ja kotis passiv sularahapakk, mis tahtis peesodeks saada.

Pärast õhtusööki sõitsime ostukeskusesse, kus selgus, et vihm on vancouverlasi seekord nii ootamatult tabanud, et kõik poed on varjudest tühjaks ostetud! Suure hädaga leidsime lõpuks. Hiljem küsisin infoletist, kas neil kuskil valuutavahetuspunkt ka on ja selgus, et ongi! Juveelipoes. Kontot polnud vaja ja peesod olid kenasti kohapeal olemas.

Kustav maandus juba eile Mehhikos ja ütles, et riideid polevat vaja kaasa võtta, nii kuum on. Merevesi 29 kraadi. Eks ma siis istun terve järgmise nädala kaelani vees. Paljalt.

Guatemalalased teevad mulle homme lõunaks mingit tüüpilist mehhiko sööki, mille nime ma ei mäleta. Ütlesin, et võin vastutasuks mõnikord tüüpilisi eesti roogasid valmistada, näiteks verivorste. Kui te vaid oleksite kuulnud seda pikka pausi, mis mu pakkumisele järgnes...

Kairi sokid*

Elu teine Tänupüha on peetud ja peab tunnistama, et mulle hakkab see traditsioon üha enam meeldima! Eriti muidugi sellepärast, et kui guatemalalased ainult üks kord aastas süüa teevad, on tegemist sellise suursündmusega, et hoia ja keela. 

Eilne õhtu kulges sarkastiliste naljade tähe all, sest eestlased-inglased-guatemalalased tegid üheskoos tähelepaneku, et kanadalaste eripäraks on sarkasmi täielik puudumine - ei viljele nad seda ise ega jaga matsu kui keegi teine sarkastilisi nalju teeb. Alati peab lahti seletama, et tegemist oli huumoriga ja öeldut ei mõelda tõsiselt. Ja ka siis jäävad ikkagi umbusklikuks, sest noh, mine sa tea…

Kanadalased palusid seepeale näiteid ja kui esimese hooga ei tulnud ühtki head kohe meeldegi, siis õhtu jooksul kogunes neid hulgim! Peo lõpus pidime tõdema, et olime suutnud kohal olnud vahtralehemaalastele nii korraliku sarkasmi-soolika tekitada, et nende poolt hakkas seda vaat et efektiivsemalt peale viskama kui Euroopa ja Kesk-Ameerika leerist.

Ühtlasi hakkab juba traditsiooniks saama, et õhtu jooksul mainib keegi mu blogi ja seepeale leidub keegi teine, kes sellest esmakordselt kuuleb ning otse loomulikult päädib kogu situatsioon google translate'i abil luuramisega, mida blogi endast kujutab. Võite isegi ette kujutada, milline puder ja kapsad mu viimasest postitusest robottõlke abil sai… Oh õudust!

Õhtu otsa tehti panuseid, millest tänane sissekanne räägib ja et kõik oma eksimust peaks tunnistama, ütlen kohe ära, et juttu ei tule:

- väikestest hiinlastest, kes kõrgele ei näe

- põhjustest, miks Hassib oma viimase pruudi vahetult enne matka maha jättis 

- põhjustest, miks Hassib sellegipoolest dickhead ei ole

- miks hindud alati kohale tulevad, aga peolt varakult põgenevad

- kuidas ahjuvorm plahvatas ja kogu köök thanksgiving-kilde ja toidujäänuseid täis oli

- Kairi sokkidest

- ja eriti mitte Kairi sokkidest

Ning kuna eelmainitud asjadest blogida ei saa, tuleb hoopis paar pilti!

* Noh, Kairi, said korraks juba šoki jah? :)

Parem karta kui kahetseda

Ma tegelikult mõtlesin, et hoian kooseluseaduse teemadel üldse suu kinni, sest lollidega ei maksa ju vaielda. Aga no ei saa ikka! Juhtusin võhivõõra inimese emotsionaalset postitust lugema ja kohe hakkasid sõrmed blogimise järele sügelema:

"Jeerum, kus inimestel on täna arvamust avaldada Facebook'is! Ma ainult ühte asja ütlen, mis me Pauliga mõtlesime. Need inimesed, kes kuskil kommentaariumites praegu selliseid avaldusi teevad, et "no nüüd on viimane aeg Eestist ära kolida" - teate mis vä? On jah!!! Pliis kolige kuskile hästi kaugele. Okei? Okei!"

Nõus. Kui ei meeldi, mine ära! Pole vaja viriseda, et appikene, mis värdjad, ja kujuta ette, äkki hakkavad nüüd mulle kah külge lööma! Võib-olla mu mees, kes siiani vesise pilguga naabri-Mallet mõõtis, kukub nüüdsest hoopis naabri-Maunole külje alla pugema. Või ei, mis külje alla - ikka kohe püksi! Sest need saadana homod ju muud ei teegi kui ainult seksivad - loomad niuksed! Omasooiharad!

Kummaline, et sõna "vastassooihar" kasutusel pole. Nojah, heteroseksuaalsel inimesel on ju teatavasti muu elu ka - töö, kool ja värgid. Homoseksuaalne aga elab koopas ja muud ei teegi kui aina himurdab, tagumik uppis.

Kes irooniat ei taba, paneb nüüd blogi kinni, palun.

Ja mida neil seadustada on, ise ei saa lapsigi?! Olgu taevas armuline kui lapsendada õnnestub, sest sellest vaesest õnnetust beebist kasvatatakse ju kohe kuradima homoraisk!

Muide, kõik homoseksuaalsed inimesed on sündinud heteroseksuaalsest vahekorrast ja valdava enamiku neist on ka üles kasvatanud heteroseksuaalsed vanemad. Olete kunagi sellele mõelnud? Ei olnud nii, et issi pani issile noku pepusse ja sealt need peded tulevadki!

Ma saan aru kui vanemad inimesed on skeptilised. Et pole õige värk või nii. Kui oled peaaegu terve oma teadliku elu Nõukogude Liidus elanud, siis noh... seksi ei olnud ju üldse olemaski! Oli hoopis norm ja plaanimajandus, olid ema-isa ja kaks last. Mõlemad põnnid leiti kapsalehe alt ja mõlemale raiuti, et nad just sealt leiti, seni, kuni nad enda omad kah kapsalehe alt leidsid. Kui just toonekurg ei toonud. Vahel juhtus sedagi.

Aga et noored, tänapäeva avatud maailmas üles kasvanud inimesed, mingit täielikku jahu ja õelust suust välja ajavad, vot sellest ei saa ma aru! Eriti tulised vastased on loomulikult mehed. Needsamad mehed, kelle ülim fantaasia on naine + naine (+ mees) või anaalseks naisega. Mõlemat fakti kinnitavad arvukad uurimused. Needsamad mehed karjuvad oma hääle kähedaks, et kaks MEEST jumala eest ametlikku kooselu ei saaks sõlmida ja et nad jumala eest omavahel ei seksiks. Lesbid on okei. Noh, äkki võtavad mõnikord kampagi või midagi...

Mis ajast hakkas inimestele nii hirmsasti korda minema, mida teised magamistoas teevad? No las teevad, sa ei pea ju ühinema! Ei maksa ohkida, et maailm on perses - kogu aeg on olnud! Mis te arvate, mida need vagad preestrid hallidel aegadel väikeste kooripoistega tegid? Mina ei näe mingit häda selles, et kaks täiskasvanud inimest on jõudnud kokkuleppele, mida tahavad, ja seda siis üksteisele pakuvadki. Ametlikult kui vaja.

Aga tulles tagasi anonüümse tsitaadi juurde - need, kellele uus seadus (kuigi see neid endid vähimalgi määral ei puuduta) ei sobi, võivad tõepoolest minema kolida. Ainult et neid paiku, kuhu minna võiks, ei olegi nii palju jäänud. Maailm muutub erinevuste osas üha vabameelsemaks ja sallivamaks, arenenud riikides ei oota sind ees mitte ainult homod, vaid ka mustanahalised, asiaadid, transvestiidid, transseksuaalid... Käivad täitsa avalikult tänaval ringi, istuvad bussis su kõrvale ja saadavad oma lapsed sinu omaga samasse kooli.

Ja korraga avastad, et su armas valge võsuke hakkab tõmmu pinginaabri kõrval üha tumedamaks muutuma. Varsti ongi juba täitsa must ja juuksed lähevad kah krussi. Sest sellised asjad ju nakkavad! Nagu homoseksuaalsuski...

Kosuv luukere

Öötöötaja küsis, kas saaksin pannkoogipulbrit tuua - ta tahaks nädalavahetusteti lastele hommikusöögiks tavapärasest võikust või pudrust midagi erinevat teha.

Hm. Pulbrit? Meil on ju alati muna ja piima ja… Tema varmalt vastu, et jajah, on küll. Pärast väikest mõttepausi uuris üllatunult: "Pannkoogitainast saab siis ise teha? Mida sa sinna sisse paned?"

Autistidega on maru lihtne, nemad söövad absoluutselt kõike, nii et väga lihtne on tervislikku liini hoida. Kui mõned kuud tagasi meile uus klient sisse kolis, rääkis ema, et poisil olevat väga kehv isu, vahel ei söö õhtuni midagi ja siis nõuab kana ja riisi, muud ei taha. Päevaprogrammi soovitas ema kartulikrõpse saata, need pidavat maitsema, lõunat polevat vaja pakkida, sest selle toob ta alati tervelt tagasi. Poiss oli nagu luukere, kõik kondid väljas (isegi selgroog!!!)

Jätsin öötöötajale juhtnööri (imeline eesti keel: öö-öö-öö), et hommikusöögita poissi välja ei lase, sest seda, kas ta päevaprogrammis üldse midagi sööb, ei saa me nagunii kontrollida. Kaks kuud hiljem ei ole mitte mingit probleemi, isu on hea, anna ainult ette. Päevaprogrammist tuleb tühjade karpidega, kõik on nahka pistetud. 5 kilo on ka juurde tulnud. 

Vaatamata üldisele jutukusele on tal diagnoositud ka selektiivne mutism ehk vahel ta lihtsalt ei räägi. Vaatab otsa, naeratab, aga ei ütle mitte midagi. Seda oleme samuti peaaegu välja ravimas - kui peanõksatus šokolaadile mitte ühtegi grammi lähemale ei aita, hakkab jupphaaval sõnu kah tulema ja nüüdseks oleme jõudnud faasi, kus nõksutamise asemel tulevad enamasti kohe sõnad. Peab lihtsalt järjekindel olema. Minul isiklikult pole mingi probleem kogu šokolaad ise ära süüa kui keegi endale tükki ei küsi.

Kadri ütles eile, et tema ei suudaks iial sellist tööd teha, aga minu meelest on see sama rahuldustpakkuv kui koristamine - tulemus on kohe näha!

Päevaküsimus

Kõik sai alguse sellest, et Sofi peika tuli paariks kuuks tagasi Vancouverisse. Nii see meil siin käibki - tüdrukutel paberid korras, aga poisid peavad iga mõne aja tagant kodumaal redutama, kuni elamisluba lõpuks käes. George'l on selles mõttes lihtsam kui Kustavil, tal on nimelt kaks kodakondsust, nii Guatemala kui USA oma - elab, kus tahab.

Igatahes - mida teeb peika, kes on mitu kuud pruudist eemal olnud? Loomulikult teatab esimese asjana, et kallis, ma viin su Ameerikasse shoppama! Võtame sõbranna (Anu) ka kaasa, sest tüdrukutele ju üldiselt meeldib kui sõbrannad kaasas tolknevad. Ostan sulle ilusaid asju ja kannan kotte (okei, lõpuks me kandsime neid kõik koos, sest Sofi on ostlemises väga osav). Õhtu saabudes olin juba täielikus hämmingus, et kuidas George nii rõõmsalt vastu peab? Ta siis meenutas mulle, et nad on kümme aastat koos olnud ja nii mõnigi kord koos poes käinud. Lihtsalt harjutamise asi.

Guatemalalaste eripära on see, et kaks tundi hilinemist on absoluutselt tavapärane rutiin. Nii et kui mul paluti kell kaheksa valmis olla, siis kümnest jõudsid nad kenasti kohale. Autos teatas Sofi George'le uhkelt, et teab juba kahte eestikeelset sõna - "aitäh" ja "ölg… öölg… õlg!" (ning koputas õlale: "This one!") George küsis, mida esimene tähendab ning Sofi uhkelt vastu: "Hola!" (hisp. k. "tere").

Piiriületus oli päris lõbus. Kuna George kasutas Ameerika isikutunnistust, ei olnud kuskilt näha, et ta Guatemalast pärineb. Piirivalvur palus selgitada, kuidas saavad kokku ameeriklane, eestlane ja guatemalalane ning kuidas ameeriklane omale Guatemalast pruudi leidis?

Järgmine piirivalvur tahtis samuti teada, et mis nipiga ameeriklane Guatemalast pruudi sai? Seejärel avaldas arvamust, et kui kümme aastat on koos oldud ja ikka pole kihlusest kaugemale jõutud, tuleb end kokku võtta ja pulmad lõpuks ära teha; et eestlasest sõbranna tahab ju ka kindlasti Guatemalasse pittu saada! Seejärel arutas George'ga Yankees'i üle, et mis vägev meeskond ikka ja kas sa viimast mängu nägid ja noh, muid detaile, millest ma mõhkugi ei jaga. Nii et kui vahel mõtlete, et miks see järjekord nii aeglaselt läheb, siis… Igasugu tähtsaid teemasid kerkib!

Kolmanda leti ääres tuli mul 6 dollarit maksta, et järgnevaks poolaastaks USA turistiviisa saada. Ameeriklane ja guatemalalane ei pidanud muidugi mingit luba hankima ega krossigi kulutama, see on puhtalt eurooplaste rõõm. Astusin leti juurde, piirivalvur mainis: "Sina oled siis Eestist?" ja ma olin täiesti rabatud! Lihtsalt vaatas mulle otsa ja aimas kohe, et olen Eestist! Küsisin hämmeldunult, et kust sa teadsid?

Onu koputas näpuga passile, mille ma meie vahele lauale olin pannud, seal seisis trükitähtedes: "EUROOPA LIIT. EESTI". Džiisas kraist, kuidas mul õnnestub vahel nii erakordselt idiootne olla?

Tagasiteel käisime korraks toidupoes. Jalutasin riiulite vahel ringi ja mida ma näen - vein, rumm, õlu… Alkohol toidupoes? See on küll tase! Tegin Kustavi jaoks ühe pildi ja jäin siis mõtlema, et oota, Eestis müüakse ju ka toidupoes alkoholi?! Appikene, kui kaua ma ära olen olnud?

See, et Kanadas alkot eraldi poodides müüakse, on praeguseks küll täiesti elementaarseks muutunud. Toidupoes oleks nagu kuidagi kohatu, lapsed ju käivad seal ja… Aga noh, apteegis siin näiteks mingit häbenemist ei toimu, ükspäev just märkasin, et ühel riiulil istuvad kondoomid, libestid, vibraatorid (!) ja peavalutabletid. Igaühele midagi!

Tagasi tulles võttis piiriületus kokku 2,5 tundi! Lõputu järjekord - pühapäeva õhtu ju. Sofi oli poest kaks suurt jäätist ostnud ja kui ta pärast teist tundi kurtma hakkas, et kõht hakkab tühjaks minema, soovitasime tal need ära juua. Jõudsime siis lõpuks putkani ja tegime neljandat korda tänase päeva jooksul läbi küsimusteringi, et kuidas ameeriklane, eestlane ja guatemalalane ühte autosse sattusid? Sofi ütles hiljem, et oleks pidanud meie jamaikalasest sõbra ka kaasa kutsuma, siis oleks täielik error olnud.

Tädi lappas passi ja küsis, et mille alusel ma riigis olen? Mina rahulikult vastu, et mul on tööluba. Tädi uuris, et kus? Mina, et no seal passi vahel kuskil. Tädi vaidleb, et ei ole! Pööritan juba silmi, et no on ju! Ja siis korraga… Kurat, ei ole jah! Seda ei klammerdatud mulle passi, vaid anti niisama näpu vahele. Vana tööloa võtsin sealt ise välja ja nii nad ongi mul mõlemad kodus sahtlis istunud. Õnneks sai arvutist kontrollida, et ma pada ei aja ning lastigi mind tagasi Kanadasse. Maad mööda on piiriületus alati natuke lihtsam, lennujaamas on nad kuidagi kurjemad. Läks hästi, et enne eelseisvat Mehhiko reisi teada sain, et mul tööluba pole! Homme läheb klammerdamiseks.

Ettevaatust - kuri koer!

12. korruse tädil on kolm koera - kaks sõbralikku ja üks tõre. Ükspäev sattusime juttu ajama (sest ma pean ju small-talk'i harjutama ja kolme koeraga vanemad daamid on enamasti hea märklaud), siis tädi rääkis, et selle väikse kurja koeraga on hea lihtne, püsib teistel kannul, pole vaja rihma otsa panna. Ainus häda on see, et kuna ta nii nuntsik välja näeb, kipuvad inimesed pai tegema ja siis oleks ikkagi rihma vaja - noh, et kätt puremisest päästa. Kui sul on kolm peni, ei jõua kogu aeg pilku peal hoida. Korjad ühe junne kokku ja samal ajal hammustab teine mööduval turistil sõrmed küljest ära.

Kaks suuremat koera on hästi rahulikud ja sõbralikud. Alati patsutan neid ja ajan natuke juttu ka (koeraga rääkimine läheb samuti small-talk'i alla). Väike on umbes sama suur kui mu king, aga esiteks seisab ta minu poole alati seljaga ja teiseks oskab sellise pilguga vaadata, et… No üldiselt ma ei eelda 200-grammistest koertest, et nad väga kurjad oleks, aga kui ma teda ükskord puutuda püüdsin, ütles pilk täiesti selgelt: "Don't! Just… don't." Ei hakanud oma noore eluga riskima siis.

Täna hommikul oli liftis palju inimesi. Teel alla sisenes sinna ka kolme-koera-tädi. Väike kuri peni oli süles (või õigemini peos). Üks asiaat, kes temaga kohakuti jäi, sirutas automaatselt käe välja, et pai teha. Koer tardus ja viskas oma ähvardava altkulmu-pilgu, aga kuna ei saanud samal ajal selga keerata (nagu tavaliselt), ei paistnud just ülemäära tõsiseltvõetav välja. Perenaine tõmbas juba avanevate lõugadega minikoera kiirelt neiu käe juurest eemale ja päästis meid kõiki hommikusest veresaunast, hahaa. 

Matkapäev

Sofi otsustas, et laupäev on hea päev tenniste ostmiseks ja pühapäev hea päev langevarjuhüppeks. Tenniseid oli siis hüppamiseks vaja, sest plätudes ju ei lähe, eksole. Ja nagu naistel ikka - küll pole midagi selga panna, küll pole midagi jalga panna. Ühtlasi arvas, et meie Kairiga võiks samal ajal matkata ja nii me siis rentisimegi hommikul auto ning tegime roadtrip'i Whistlerisse.

Matkarajal rääkis Kairi, millisena ta mind enne Kanadasse tulekut blogi lugedes ette kujutas. Ütles, et ma polevat üldse selline nagu blogist paistan! Tema oli arvanud, et olen sarkastiline ja veidi ülbe ning alguses ei plaaninudki minuga ühendust võtta. Aga päriselus olevat ma väga sõbralik! Hahaa! Mina olen elanud teadmises, et paistan pigem blogis selline tore ja toimekas, päriselus olen pigem no-bullshit-tüüpi (nagu Kustav armastab öelda), ei viitsi halva mängu juures head nägu teha, olen keskmisest otsekohesem ja tegelikult armastan üle kõige maailmas üksi kodus olla ja üldse mitte midagi teha. Või noh, võib-olla koristada. Mulle hullult meeldib koristada!

Matk oli lihtsalt imeline! Turnimist suhteliselt vähe, sest rada asub mäe tipus. Kõrgust üle kahe kilomeetri, nii et vaade oli algusest peale väga hea. Kümnekilomeetrine teekond tegi mäele ringi peale ja iga külg oli täiesti erinäoline. Ja marmotti nägime ka! Marmott näeb välja täpselt nagu hamster, ainult et on umbes sama suur kui keskmine puudel…

Samal ajal kui meie Kairiga mäe otsas müttasime, liugles Sofi lennukist välja ja lubas seda nüüd regulaarselt tegema hakata. Vabalangemine pidi igavesti kihvt olema ja kuna tennised on tal nüüd ju olemas, siis… 

PS! Mul on päikeseprillid näkku päevitunud, näen välja nagu pesukaru. Õudne! Head ööd.