25 aprill, 2015

Tatijutud

Mul on viiendat päeva nohu ja kui nüüd kristalselt aus olla, hakkab juba vaikselt tüütuks muutuma. Mitte, et ma sellest esimesel neljal päeval suuremas vaimustuses oleks olnud, lihtsalt… kopp on ees. Olen igal ööl paar korda pool-lämbununa ärganud ja alles pärast kümneminutilist nuuskamissessiooni edasi maganud. Hommikul ärkan uuesti selle peale, et õhk ei jõua läbi tati kopsu.

Lasin doktor Mattil nina-kurgu-silmad-kõrvad üle kontrollida, et äkki on mingi tõsisem jama, aga ta ütles, et polevat mingit peene nimega haigust, ainult lihtlabane nohu. Puhka ja joo sooja teed! Puhkamine ei paista ausalt öeldes olukorda suuremat muutvat, see-eest avastasin, et kui jooksmas käin, lööb see kõik lõõrid klaariks ja laseb ka kõige sügavamal peidus oleva tati välja nuusata. Nimetagem seda siis aktiivseks puhkuseks.

Üks autistidest, kes alati rõõmsas tujus on, tõmbub iga kord, kui nuuskan, hästi tõsiseks ja pobiseb omaette: "Not good, not good!" Alguses oli naljakas aga kuskil teisest päevast hakkas juba imelik. Umbes, et kas sa tead midagi, mida mina ei tea?

-

Eelmisel nädalavahetusel käisin portsu kanadalastega väljas, ja nagu ikka, tekitab eestlaseks olemine igasuguseid huvitavaid küsimusi. Näiteks, et millisest Eesti piirkonnast sa oled? Küsisin vastu, et mitut nad teavad - enamik mitte ühtegi, paar tükki olid Tallinnast kuulnud. Ütlesin, et suht sealt olengi. No ma elasin enne Kanadasse kolimist kümme aastat Tallinnas, võin end üsna kohalikuks pidada.

Urmas Nemvalts

Mõni hetk hiljem selgus, et üks tüdrukutest tunneb üht eestlast. Alustas sellest, et kuule, kas sa tead seda kuulsat Eesti modelli? Mina: "Carmen Kass?" Kõik teised: "Appi, kuidas sa teadsid, keda ta mõtles?!"

Ütles, et selle modelli õde oli aastaid tagasi mõnda aega tema juures Vancouveris peatunud. Mina vastu: "Victoria?" Kõik teised hämmastunult: "Sa tunned teda???"

Eesti on nii väike! Loomulikult tead, kes on kõige kuulsama modelli õde ilma, et temaga iial kohtunud oleks. Kanadalastel muidugi nalja nabani. Eesti on üks huvitav koht! 

23 aprill, 2015

Rannafilm

Kes tahab pühapäevasest rannagrillist videot näha, vajutab siia: https://vimeo.com/125656598

22 aprill, 2015

Ämblik

Tegin vannitoa akna lahti ja nägin, et selle küljes on ämblikuvõrk (väljaspool). Ämblik ise oli muidugi samuti kohal! Libistasin akna veits koomale, et võrk, mis mu rapsimise peale poooing-poooing tegi, katki ei läheks. Veidike jätsin ikkagi lahti, et õhk sisse pääseks. Aga tegelikult jäi süda valutama, sest elu on näidanud, et nendest vahedest, kust õhk sisse pääseb, pääsevad ämblikud ammugi. Nagunii tuleb kätte maksma!

Jõuan siis õhtul koju ja vannitoa laes istub ämblik! Ma olen siin kolm nädalat putukaid nägemata elanud. Ei saa olla kokkusattumus! Mkmm. Haarasin esimese kättejuhtuva asja ja lajatasin vaese kaheksasilmse surnuks. Jap, tean küll, et ämblikke ei tapeta ja nii, aga sorri, pole siis vaja minu õue peale tüli norima tulla!


Tegin vahepeal muid asju ja kui uuesti vannituppa sattusin, oli kraanikausis veel üks! Saate aru kui nahaalne - kutsus sõbra kaasa! Neil oli kindlasti mingi plaan kohe, et üks hüppab mulle laest pähe ja teine kraanikausist… ee, ma ei tea kuhu. Ega suurt vahet muidugi pole, sest ma saan juba sellest rabanduse kui kuskilt eemalt ämblikku näen. Ja kui taskurätikute karbiga ta surnuks löön, kardan hiljem seda karpi ka, sest mulle tundub, et võib-olla ärkab märg plekk ellu ja tuleb uuesti mind hirmutama?!

Eriti halb kombo on taskurätikute karbi suhtes kahtlaseid emotsioone omada siis, kui sul on kolmandat päeva nohu…

Teise ämbliku tapsin paberiga. See oli minust erakordselt julge, sest nii lähedale ma neile tavaliselt ei lähe. Paberi viskasin potti ja tõmbasin vee peale. Kolm korda võite arvata, kas ma julgen nüüd pissile minna või mitte :) Mõelda vaid kui ta...

20 aprill, 2015

Pühapäev on tore päev

Mida paremat võiks sooja ja päikeselise pühapäevaga peale hakata kui küpsetada rabarberikooki ja vedada end sõprade seltsi randa grillima. Nii oligi.

18 aprill, 2015

Kolmas kodu Kanadas

Vot kui tore, et ma iga mõne aja tagant kolin - vähemalt saan teid jälle virtuaalsele soolaleivapeole kutsuda! Esimene Kanada kodu asus 14. korrusel ja sellest korterist üürisime tegelikult ainult ühte tuba. Teise kodu saamislugu oli mäletatavasti üsna absurdne, igal juhul sättisime end sisse 19. korrusel ja saime üleöö lausa kolme toa õnnelikeks omanikeks. Bassein oli ka! Kümmekond korda sai pooleteist aasta jooksul ujumaski käidud!

Kolmandat kodu otsides tahtsin kesklinnast välja, et tööle lähemal olla. Mis seal salata, eks odavam on ju ka! Ühtlasi ei vaja ma hetkel palju ruumi, sest olen teadmata ajani nagunii üksi. Nüüd ongi mul siis kesklinna lähedal selline väike armas pesa. Eriti privaatne, peab mainima - isegi värav on isiklik! Ja õues oma laud ja toolid, kuigi tegelikult võin kogu aeda kasutada. Pererahvaks on nii tüüpilised kanadalased kui üldse olla annab - rohkem sõbralikumaks ei saa minna. Ise elavad samas majas, minu peal (ja kõrval). Üleeile selgus üllatuslikult, et meil olevat aias hot tub (mis see eesti keeles on - kuum vann?). Peremees soovitas julgelt kasutusse võtta. Ainult kate tuleb maha lükata, vesi on aastaringselt kuum. 

Oravaid on siin hästi palju. Iga mõne aja tagant jalutab keegi ukse tagant mööda - kas koer, kass või orav. Hulkuvaid loomi pole Vancouveris üldse, nii et koer ja kass on loomulikult omad. Oravad on noh… kommunaalsed. Käivad teistes aedades ka. Täna hommikul üritas koiott kanade majja sisse murda, alguses vaatasin, et mingi rääbakavõitu koer, aga perenaine teadis kohe, et koiott. Skunke pole õnneks veel näinud. Kesklinnas oli see häda, et pidi alati jalge ette vaatama, sest skunk on nii ülbe tüüp, et tema juba naljalt eest ära ei astu (see-eest pritsib eriti räigelt haisvat vedelikku). Pesukarusid pole kah näinud, loodetavasti ilmuvad varsti välja. 

Aga kodu on muidu selline (emme, näe mul on tool!):


Ümbruskond on hästi tore. Väga vaikne! Päevasel ajal on vahel kanu kuulda (eriti vahetult pärast munemist), aga see on laias laastus kõik. Mõne maja kaugusel on suur park, kust avaneb väga äge vaade kesklinnale. Puud on nats ees, pean uurima, kas sellest annab hea pildi teha.

Viieminutilise jalutuse kaugusel on Trout Lake park, kus asub järv, mille ümber hommikuti jooksmas käin. Seal on tegelikult ka pesapalliväljakud, piknikualad ja Community Center (kus toimuvad erinevad trennid ja huviringid), aga mul polnud täna aega kogu ala läbi käia, et igast nurgast pilte saaks. Pargid on siin tihedas kasutuses, seal veedetakse väga palju aega. Ja muidugi on olemine hästi mugavaks tehtud, alati on korralikud tualetid olemas jne. 

Selles järves käiakse suvel ujumas ka. Isegi liivarand on olemas, lisaks viivad igalt poolt puhmaste vahelt teerajad veeni, et saaks suvalises kohas sisse sumatada. Oii, kuidas ma loodan, et ei pea siit suveks ära kolima...

14 aprill, 2015

Mu armsad draamakuningannad

Halleluuja, mul on riietele uus stange! Natuke tüütuks hakkas muutuma, et kõik vabad pinnad olid hilpe täis ja vähe sellest, et nagunii pole kunagi midagi selga panna, oli eriti raske ilma igasuguse süsteemita hunnikutest miskit head leida. Lõpuks ütles Eddie, et kui ma vahelduseks natuke vähem rassistlik olen, sõidutab mu IKEAsse, et saaksin kauaigatsetud stange lõpuks ometi kätte. Eddiega on muidugi väga keeruline vähe-rassistlik olla, sest ta on vist ainus asiaat, kes iseenda kohta nii palju rassistlikke nalju teeb, et vahel juba teistel imelik hakkab!

Igatahes on mul nüüd stange ja draakonipuu. Ja prügikast on ka, aga selle ostsin juba laupäeval. Harja ja kühvlit näiteks veel pole, aga see-eest on sussid, nii et elan need mõned liivaterad üle. Nats selline enesekasvatamise üritus, sest mu korraarmastus hakkab sõprade hulgas juba naerunumbriks saama. Kairi rääkis, et ainus kord kui Arturi sünnipäeval (kuhu ma ei jõudnud) minust juttu tuli, oli see kui keegi peo käigus avastas, et kõik kohad on musti nõusid täis, mispeale oli tekkinud diskussioon, et kui Anu oleks siin, ei saaks sellist olukorda üldse juhtuda…


Vot. Kasvatan nüüd ennast. Koristan vähem ja olen muidu chill. Uues kodus tuleb tšillimine kuidagi senisest paremini välja ka. Näiteks täna hommikul käisin järve ümber jooksmas ja ütlesin kõigile koerajalutajatele "tere" (pooled ütlesid ise esimesena). Tagasiteel silitasin suvalise aiaääre peal peesitavat kassi, kes vastutasuks valjult nurrus. Koju jõudes viskasin vahepeal kogunenud munakoored kanadele, mispeale nad väga elevile läksid. Päeva positiivsuselaks on seega käes, nüüd võib rahulikult viisaküsimuste ja muu jama osas, mis mu elus parajasti käimas on, ära masenduda.

Ükspäev saatsin emale kaks pilti oma uuest kodust ja sain vastu eht-vanemliku ehmatushüüde, et kas sul tooli polegi? Tegelikult on, aga kuna see oli stange puudumisel riidekuhja alla mattunud, ei jäänud lihtsalt pildile. Võtsin suhtumise, et olen veel nii noor, et kõiki asju ei saagi olla. Küll siis tulevad kui ükskord vanaks jään. Või kui tööloa pikendamisega hästi läheb. Mine tea, kumb enne juhtub...

Sõbrad küsivad juba ammu, et millal siis laupäevased peod uuesti käima lähevad? Nad ei taha üldse aktsepteerida, et mul ongi täpselt üks tool ja üks klaas ja üks tass. Kolm taldrikut. Mis pidu sa niimoodi korraldad?! Ainus arvestatav mööbliese on voodi, seega võib põhimõtteliselt pidžaamapeo teha ja mingit head filmi vaadata. Ahjaa, telekat pole.


Korraldamise poole pealt veel nii palju, et pakkusin reede õhtul sõbrannadele välja, et võiks laupäeva hommikul brunch'ile minna. Me teeme seda nagunii igal nädalal, lihtsalt seltskond varieerub veidi.

S, kes on viimasel ajal üldse veidi veider olnud, teatas kohe, et tal on mingi muu deit. M pakkus välja ühe konkreetse kohviku, mida proovida tahaks, aga lisas, et peab hommikul jooksma minema, nii et enne kahte ei vea välja. A pakkus välja oma lemmikkoha, kuid oli õnneks kellaaja suhtes paindlik. K teatas, et tema pole nõus kesklinnast välja minema ja kuna mõlemad kõnealused kohvikud asuvad 10 minutilise bussisõidu kaugusel, siis tema lihtsalt ei osale. Aga oli nõus kõigiga kesklinnas kokku saama. Pakkusin, et teeme siis M pakutud kohvikus, sest tema kirjutas essana. Seepeale teatas A, et tema üldse ei teagi, kus see koht asub, seega ei tule. Hakkasin juba vaikselt ärrituma ja valgustasin, et see asub tema majast kahe tänava kaugusel, mispeale leebus ja ütles, et tuleb, aga võtab oma lemmik-kohvikust saiakese kaasa, muud ei sobivat. Aaggrrhhh.

Kusjuures osad sõnumid läksid üldisesse listi ja teine osa tuli mulle mobiilile, mis tegi kogu korralduse veel keerulisemaks, sest päris avalikku arutelu ei tekkinudki.

Kaalusin, kas tõmbuda looteasendisse ja ahastuses nutta (nutmise juures on ju see hea asi, et võib kõigi muude jamade osas ka korraga ära nutta) või püüda olla chill ja mitte draamaga kaasa minna. Iseenesest võib igaühega erinevas kohas kokku saada, et kõik rõõmsad ja rõõsad püsiksid ning oma mugavustsoonist väljuma ei peaks. Neil pole ju stressimaandajaid kanu tagaaias!

Laias laastus nii läkski. Sellepärast mul vist ongi lapsepõlvest saati poistega parem klapp, et draamat on lihtsalt nii palju vähem. Aga noh, see on okei. Mul on kõigele vaatamata nii toredad sõbrannad, et võin aegajalt naiselikud labürindid kaasa teha.

09 aprill, 2015

Mul on selline tore töö...

...et enamik aega on puhtalt vabakava. Eile pidin ühe klientidest arsti juurde toimetama ja otsustasin, et lähen otse kodust talle päevaprogrammi vastu. Uue koduga on see värk, et päris hästi ei saa veel aru, kui kaugel miski on. Õnneks on Vancouveris orienteerumine ülimalt lihtne, kuna suuremad tänavad möödustavad ruudustiku ja nende vahele jäävat osa ei peagi teadma, sest nagunii on selge, kuhupoole liikuda, et sihtpunkti jõuda. Ning mäed on alati põhja pool, nii et kompass on samuti omast käest võtta.

Alguses plaanisin ikka bussiga minna, aga kuna aega jagus, ei raatsinud jalutuskäiku katkestada. Ilm oli nii soe, et kampsun tuli üsna kiirelt seljast ära korjata. Ja sirelid õitsevad! Puud õitsevad muidugi ka. Iga teine tänav näeb selline välja:


Päevaprogramm asub linna suurima ja vanima kalmistu kõrval, olen alati mõelnud, et võiks sinna jalutama minna. Huvitav on see, et ma ei ole seal kunagi eriti inimesi näinud. Maa-ala on päris suur ja lage, aga alati tühi. Need surnuaiad, mida siin olen nägema juhtunud, ongi suht lagedad ja kalmukünkale peenraid üldiselt ei rajata. Lihtne korras hoida - murutraktor sõidab iga paari nädala tagant üle ja ongi kogu moos.


Lõpuks läksimegi jalgsi kesklinna, mis pole päevaprogrammile üldse mitte lähedal. Kõndimisnorm sai mitmekordselt ületatud ja võiksin ennast täitsa tervislikuks inimeseks pidada kui ei oleks õhtul pärast tööd Eddiega mojito kõrvale friikartuleid puginud. Või kui ma praegu blogimise kõrvale jäätist ei sööks.

Poolel teel arvas autist, et võiks kuskilt kooki ka osta ja noh, täitsa minu moodi mõtlemine tal! Tegime ühes kenas kohvikus väikse vahepeatuse ning sõime eriti imelisi creme brulee sõõrikuid, mis moodustasid aurava kohviga täiesti jumaliku koosluse. Ja sellise mõnnamise eest makstakse mulle palka ka! Pole ime, et Eestisse tagasi ei kipu, eks?

Ja loomulikult tegin iga nurga peal pilte…

08 aprill, 2015

Talvine roadtrip

Nädal aega uues kodus ja endiselt rahul. Tuba on nüüd lõpuks soe ja uusi puudusi pole õnneks avastanud. Heade külgede osas tahaks välja tuua, et mul on väga palju pistikuid - igas seinas kaks kahelist. Maru mugav lampe ja laadijaid ühendada! Väikesed rõõmud, noh!

Pererahvas on hästi sõbralik, kahtlase naabriga olen õnneks ainult ühe korra veel kokku põrganud (kui ta ootamatult mu köögiakna taha ilmus nii, et terve aken oli nägu täis - huu). Kanad on super! Iga päev käin enne tööleminekut nende juurest läbi. Pole stressimaandavamat vaatepilti kui täielikus rahus sibliv kana (jaa, ma tean, et olen veits imelik!).

Eile nägin kassi ka. Tegin ruttu ukse lahti, sest mu fantaasias saime ikka kohe sõpradeks. Reaalsus polnud üldse nii roosa, kõuts viskas mulle ülbe üleõla-pilgu ja põgenes aia vahelt välja. Mis mõttes ta ei taha minu sõber olla? Täna lidus koer mööda aega ringi. Issand, see koer on täielik nuntsik! Aga ma olin alles pidžaamas ja ei viitsinud õueminekuks viisakamaid kehakatteid otsida, nii et koeraga pole kah veel sõbraks saanud. Kuigi tema nägi selles osas üsna kõvasti lootustandvam välja kui kass.


Olin nädalavahetuseks rea plaane teinud, aga viimasel hetkel teatas Matt, et läheb sõpradega maamajja ja kui tahan, võin ühineda. Kuna kõnealune maja asub Vancouverist 6-tunnise sõidu kaugusel, andis see hea võimaluse ümbrust näha ja Kanada loodus teatavasti juba pettumust ei valmista. Vahemaad on siin metsikud! Sama ajaga võiks Eestile mitu tiiru peale teha, aga siin lähed lihtsalt suvilasse. Ja riik ise on muidugi nii suur, et kaardi peal näeb kõnealune distants välja nagu linnusitt, isegi õiget kriipsu ei anna välja. 

Ja muidugi on sellises majakeses absoluutselt kõik mugavused pesumasina, kuivati ja põrandakütteni välja. Kanada, noh! Aga sauna pole. Eestis oleks järve kaldal asuvas suvekodus kindla peale saun. Iseasi, kas maja ennast oleks, kuid saun ei saaks mingil juhul puududa. Saun ja välipeldik.

Mina tahtsin näha loodust ja karusid. Loodust oli nii et tapab, karusid ei ühtegi. Ainult kitsed. Vähemalt ilmaga vedas nii palju kui üldse võimalik! Katkematu päikesepaiste! Kohapeal muidugi ikka täitsa talv veel, järv jääs ja hanged ukse ees. Õnneks juba kevadeks muutuv talv - teed hakkasid poriseks muutuma ja vesi vulises. Vancouveris ei eksisteeri sellist mõistet nagu pori (ega lumi, ega jää), nii et vahelduseks päris tore. 

Iga kord kui keegi küsib, kuhukanti Kanadas elama asuda, rõhutan, et ümbrus on tegelikult nii oluline! Fakt, et võid töölt vabaks küsimata ja lennukipileteid ostmata suvalise nädalavahetusega sellise reisi teha, on hindamatu. Nii palju postkaardi-loodust kui BC-s, ei ole kuskil mujal Kanadas.

02 aprill, 2015

Sõbralik pervert

Mul on uus kodu! Täna hommikul tulin kohe pärast ärkamist siia, et jõuaks enne tööleminekut asjad lahti pakkida. Päike paistis aknast sisse ja kanad tegid eemal hästi rahulikult "kuuuaaaaak-kuaaaaaaak". Nii tore!

Nüüd hakkab vähehaaval selguma, mida mul vaja on - teki juba ostsin, prügikasti näiteks veel pole. Esimese hooga loopisin kogu sodi paberkotti, aga õhtul tuli meelde, et sorteerida tuleb ju! Tekitasin siis kaks eraldi kompsu - prügi läks kilekotti ja paber läks paberkotti.

Orgaanilised jäätmed pannakse samuti eraldi, kõikidel on kodus väike roheline kaanega ämber, mida saab õues olevasse konteinerisse tühjendada. Ka pakendid käivad eraldi kasti. Taaskasutatav kraam viiakse kord nädalas ära, prügi iga kahe nädala tagant. Äraveo päeval on kõik tagatänavad täpselt ühesuguseid konteinereid täis. Ma peaks sellest mõnikord pilti tegema. Tagatänavatest endist veel eriti, Eestis sellist asja ju ei eksisteeri.

Muuseas, prügivedu on Vancouveris kõigile tasuta. Või noh, õigemini maamaksu sisse arvestatud. Veega on sama lugu.


Omanikud olid mulle ühte toanurka jätnud portsu erinevaid lampe, seinakellasid ja pilte. Valisin siis ühtteist välja, ülejäänu viidi kolikambrisse tagasi. Puuduseid paistab esialgu olevat ainult üks - jahedavõitu on. Laes on augud, kust puhub sooja, aga see süsteem ei funka kuigi efektiivselt, sest soe üritab ju üles pressida. Köögis ja vannitoas on põrandaküte, mille lülitasin nüüd sisse ja sättisin maksimumi peale. Eks näis, kas hommikuks olen kringliks külmunud või on tuba soojemaks läinud. Omanik ütles, et tal on õliradikas, võib selle tuua kui mul jahe on.

Keset asjade lahtipakkimist koputas uksele naaber, kes olevat märganud, et kolin, ja tuli end tutvustama. Ahah, kena siis. Pool tundi hiljem koputas jälle, küsis, kas ma lõunat olen juba söönud? Õnneks hakkasin just tööle minema, nii et laveerisin viisakalt ära. Ise mõtlesin, et siin on kaks varianti - ta on kas tüüpiline sõbralik kanadalane... või siis mingi pervert. Õhtul küsisin omaniku käest, kes naeris ja lohutas, et tüüp olevat igati ohutu ja väga soe ning abivalmis inimene. Ainus häda, et viimased 12 aastat, mis ta siin on elanud, paistab pideval pruudiotsingul olevat. Huu! No kui sa 12 aastat järjest pruuti otsid ja üldse ei õnnestu, peab sinuga ikka midagi nats valesti olema…

Õhtul käisin poes, sest mul pole kunagi varem nii suurt külmikut olnud ja väga imelik oli seal ainult ühte moosipurki hoida. Jalutasin riiulite vahel ringi ja nuputasin, mida võtta. Otsustasin, et hommikuks võiks teha omletti. Ahsoo, mul pole ju panni. Hea küll, keedumuna siis. Pott ju on, isegi kaks! Siis tuli meelde, et pliit töötab gaasiga ja mul pole õrna aimugi, kuidas seda sisse lülitada. Ja hästi ei julge ka. Võtsin siis igaks juhuks jogurtit ja banaani.

Õhtul selgus, et see pole mingi vanaema stiilis riistapuu, kus kõigepealt tuleb balloonil nuppu keerata, seejärel pliit sisse lülitada, teise käega põlevat tikku hoides ja püüdes mitte näppe ära kõrvetada. Siinsel pliidil tuleb ainult nuppu keerata, kõik muu on automaatne. Paistab, et nälga ei jää! Omanik polnud sellistest gaasipliitidest kuulnudki, mida tikuga tuleb läita…

Aga põrandasoojendus on mõnus, vaikselt hakkab juba toimima. Susse oleks ikkagi vaja.

31 märts, 2015

Sinine esmaspäev

Tunnistage üles, kes guugeldas "jõusaali perverdid" ja jõudis seeläbi minu blogisse?

-

Hiljuti sain tuttavaks iirlasega, kes oli veel pool aastat tagasi oma immigratsiooniasjadega täpselt samas seisus, kus mina praegu. Ja tal tuligi vahepeal koju tagasi minna, sest tööloale ei õnnestunud pikendust saada!

Siiani olen ikka positiivset meelt hoidnud ja end lohutanud, et küllap kõik laheneb. Aga… pagana iirlane, ma ütlen! Hästi tore tšikk muidu. Aga masendas mu kohe ära.

Ma tegelikult usun, et asjad juhtuvad põhjusega ja kui järele mõelda, leidub igale jamale, mis mulle elu jooksul kaela on sadanud, tagantjärele väga asjalik põhjendus. Vahel on lihtsalt vaja, et saatus su õigesse kohta lükkaks, vajalike inimestega tutvustaks või muudpidi silmi avaks. Aga… kas võiks seekord nii teha, et ma juba olengi õiges kohas?

Pühapäeva hommikul viisin kogu oma maise vara uude korterisse, ise lähen kolmapäeval järele. Kohe kui värava avasin, hakkasid eemal kanad kaagutama - nagu oleks maale kolinud! Hästi tore! Ja sellest saab (vähemalt mõneks ajaks) mu idülliline argipäev.


Elamisloa osas ei ole mingeid uudiseid. Endiselt "in process". Olen sellele leheküljele mustmiljon korda sisse loginud ja surmani tüdinud, et miski ei liigu. Eriti irooniline on kiri: "saime su taotluse kätte 25. augustil 2014". 7 kuud tagasi! Mõni saab sama ajaga lapse! LAPSE! Tundub nati keerulisem ettevõtmine kui taotlus läbi sirvida ja see järgmisesse hunnikusse tõsta… Just teise hunnikusse ongi mul vaja pääseda, et tööloale pikendus saada. Kui tööloa pikenduse taotlust hakatakse protsessima enne kui elamisloa paberid on uude kohta tõstetud, kaotan õiguse siin töötada. Ehk jään sisuliselt päevapealt ilma oma imelisest tööst, imelisest kodust ja imelistest kanadest.

Iirlane rääkis, et seaduse järgi peaks lahkuma samal päeval kui tööloa taotlus tagasi lükatakse. Mis on absurd! Keegi ei pane mõne tunniga oma kodinaid kokku, et teisele poole maakera kolida! Selle ajaga ei jõua ma isegi tööandjale ära seletada, mis nüüd täpsemalt juhtus! Appi… Tõesõna loodan, et ei pea sellist vestlust ette võtma. Ja uuele korteriomanikule oleks samuti väga ebamugav teatada, et tänks, et kõigi huviliste seast just minu välja valisid, aga ma kolin nüüd välja. Ei tea, kas ongi mõtet asju lahti pakkida, ah?

See ajab mu hulluks!

Ühel hetkel otsustasin agooniat vähendada ja võtta hoiaku, et peatselt ongi minek - mis siis ikka! Eesti suvi on ju tore, sõpru ja perekonda tahaks kah näha. Sügiseks on elamisluba käes ja saan jälle Kanadasse tulla. Kahe aasta jooksul olen siin täpselt nädal aega puhanud, võib-olla polekski paha koju minna, jalad seinale visata, vürtsikilu süüa ja lihtsalt raamatut lugeda?

Esimesel õhtul kui end selle mõttega harjutasin, löristasin alustuseks tükk aega nutta. Agoonia vähendamise üritus oli hoobilt läbi kukkunud! Ma pole veel isegi hokit näinud! Mis Kanada-reis see selline üldse on, ah?


Laupäeval jämmisime guatemalalaste pool ja kuna neil on Eesti-Inglise vestmik, saab peaaegu iga kord seda natuke sirvitud. Minu meelest on vestmiku mõte selles, et oskaksid võõral maal süüa-juua tellida ja vajadusel vetsu üles leida. Ühed siinsed sõbrad käisid suvel Ida-Euroopas ja kurtsid, et kõige keerulisem oligi WC-ga - esiteks ei osanud keegi inglise keelt, et teed näidata ja teiseks olid enamik avalikke kemmerguid tasulised (ma ei ole Kanadas sellist nähtust nagu tasuline peldik veel kohanud) ehk mingi suhtlus, kasvõi maksmise näol, pidi enese kergendamisele alati eelnema.

Ühesõnaga - lihtsad asjad, onju! Kui täiesti umbkeelne oled, ei ole vast mõtet purssida vestmikust leitud pärle: "Me tahaksime edendada ärikontakte Skandinaaviamaadega" või "Ma kasvatan lilli ja teisi dekoratiivseid taimi" või "Tohin ma võtta teie kübara ja palitu?".

Näiteks Kairi ei teadnudki sellist sõna nagu "palitu"!

"There's no answer - Abonent ei vasta". Käsi püsti, kes on kunagi oma elus kasutanud sõna "abonent"? Ja nüüd jätavad käe püsti ainult need, kes tõsimeeli kujutavad ette, et inglise keelt rääkiv inimene võiks sõna "abonent" niimoodi välja hääldada, et eestlane sellest aru saaks… Ühtlasi peab olema hea kokkulangevus ka selles osas, et keelekümblusega tegelevale välismaalasele mõni taoline eestlane vestluspartneriks juhtuks, kes oleks kursis, et meil selline sõna üldse eksisteerib!

Kairi inglasest peika avas vestmiku suvalise koha pealt ja hakkas valju häälega lugema. Esimene lause oli: "Minu auto ei käivitu". Ta ei suutnud tükk aega iseendaga kokkuleppele jõuda, kuidas viimast sõna täpselt hääldada (pagana täpitähed!) ja kui ta juba kolmandat korda "kääiivittu" ütles, hakkasid kõik kohalolnud eestlased huvi tundma, et kas vestmikus on eraldi roppuste sekstioon ka või?

25 märts, 2015

Imeline eesti keel - vol 3

Kristen, kelle juured on Eestis, kuigi eesti keelt ta ei räägi, teatas ükspäev, et tema lemmiksõna on "iseenesestmõistetavalt". 22 tähte! Clearly. Obviously. Iseenesestmõistetavalt.

Matt küsis ükspäev, kuidas öelda "probably"? Kujutate ette, kui keeruline on inglise keelt rääkival inimesel hääldada t-ÕE-n-ÄO-liselt? Ei mis, Õ-täht ise on juba täielik saavutus! Pakkusin, et sobib ka "arvatavasti" või "vist (küll)". Matt ohkas, et ei hakka kunagi aru saama, miks eestlased kasutavad sõna "tõenäoliselt" kui sama hästi võiks öelda "vist"! 

Väga keeruline on tõlkida "tule külla", sest inglise keelne vaste oleks "come to my village!" Aga inglise keeles pole jällegi sellist sõna nagu "tubli". On "well done", aga mina tahaks ikkagi inimest ennast kiita, mitte tema tehtud tööd.

"Kellegi kõrvale istuma" on üks nendest, mida seletades täiesti halliks läksin. Matt teab küll sõna "kõrv". Aga miks sa teisele inimesele kõrva peale peaks istuma? 

Ükspäev rääkisime Iainile Eesti pulmakommetest. Et külalistele jagatakse ameteid - kellakägu, tantsulõvi, pitser… Ameteid on vaja sellepärast, et pulmas on alati inimesi, kes üksteist ei tunne ja kuna me võõrastega hästi jutule ei saa, kuluvad nn jäämurdjaid marjaks ära (PS! misasi see "marjaks kulumine" on?) Iain oli segaduses ja küsis, et miks on imelik võõrastega rääkida, aga terve toatäis võõraid läbi musitada täiesti okei? 

Paluks mitte unustada, et jutt käib inimestest, kes vaatamata üksteisega mitte-suhtlemisele võivad täiesti rahulikult kambakesi ihualasti sauna minna. Segasauna kui soovite. 


Ahjaa, Kristenist veel nii palju, et ükskord arutasime, mis värk sellega on, et kanadalased pesukarusid vihkavad? Jõudsime puht-semiootilise faktini, et kui nemad nimetavad kõnealust looma "racoon'iks", aga meie "laundry bear'iks", siis… laundry bear ilmselgelt ei saa midagi ebameeldivat tähendada!

Nunnude sõnade nimekirja võiks täiendada ka "konnasilm", mis on inglise keeles "wart". "Õnnejunn" on samuti päris armas sõna. Eks talismane ole mitut sorti, kellele mis õnne toob…

"Naisi jalaga segada". Kujutame jälle piltlikult ette.

Ükspäev kuulsin Mariilt täiesti uut väljendit, milleks on "petersell". See olevat seltskonna kõige märkamatum inimene, kes otseselt närvidele ei käi. Aga miks petersell, küsite? Sest kui tellid prae, on sellele mõnikord kaunistuseks petersell peale pandud. Kena vaadata, aga tõstetakse lihtsalt kasutuna kõrvale. On ju loogiline?

23 märts, 2015

Ramen

Eile käisin kolme hiinlasega jaapani restoranis ramen'it söömas. Eddie keelas mul seekord rassistlike nalju teha, sest olin vähemuses... Aga iga kord kui pildistamiseks läks, nöökisid nad mu kallal, et pean näpud püsti viskama - asiaatidel on veider komme iga pildi peal sõrmedega V-märki näidata. Vot niimoodi:


Anname kehva kvaliteedi lahkelt andeks, sest Victorias käies ei saanud rassistlik huumor enne ööpimedust päris õiget hoogu sisse. Eddie muidugi ei seletanud ka, et mis värk nende näppudega on, aga õnneks võttis ta seekord kaasa Michelle'i, kes mind kohe kõigega kurssi viis. 

Tegemist on terve teadusega! Suures osas kasutatakse märke selleks, et põskesid varjata - hiinlastel on üsna pontsakad põsed ja neile endile see üldse ei meeldi. Aga kui mõlema käega põse kõrval V-d näidata, jääb ju pool nägu peitu. Teine levinud liigutus on hoida rusikaid põskede kõrval, et kassi (!) moodi olla. Vahel sirutatakse käed ette ja hoitakse mõlema käe sõrmi täisnurga all, et näo ümber tekiks raam. Milleks see vajalik on, ei osanud nad ise kah öelda... 

Lisaks saab fotol väljendada ka emotsioone - tõstes kummagi käe kolm sõrme ja öeldes samal ajal "ooo", tekib WOW. Näe, Michelle näitab teile:


Sellest jaapani restost olin varasemalt kümneid kordi mööda kõndinud ja mõelnud, et peab ikka valu olema just seal süüa, kui selleks tuleb pea tund aega järjekorras seista! "Santouka" on üks väheseid kohti, kus on alati järjekord!

Eddie ütles, et midagi pole parata, see lihtsalt ongi Vancouveri parim ramen'i koht ja ma pean ootamise kuidagi üle elama. Ramen on jaapani nuudlisupp, millele lisatakse bambusvõrseid, seeni, maitserohelist, liha, muna, maisi, idusid… no igasugust kraami. Aga sisu on hoopis puljongis ja põhjus, miks inimesed segaseks muutuvad ja just selle resto ukse taga sabas passivad, on fakt, et sealne puljong on pliidil podisenud 22 tundi. Hullem kui sülditegu!

Ootamine polnud üldse nii tüütu kui arvata võis, pealegi oli seal väga hea süsteem kogu protsessi kiirendamiseks - järjekord möödus vaateaknast, kuhu olid kõige populaarsemad road vaatamiseks välja pandud, hinnad juures. Sisse pääsedes ja lauda oodates anti menüüd näppu, nii et maha istumise hetkeks olid kõik oma valiku ammu langetanud. Söök toodi umbes viie minutiga, sest puljong on ju juba valmis, jääb üle vaid nuudlid sisse lükata ja muu pudi-padi peale raputada.

Meie võtsime hitt-roa, mis oli kolmandiku võrra kallim ja põhiline erinevus seisnes selles, et lihad ja muu polnud supile pandud, vaid serveeriti eraldi taldrikul… kust see tuli ise supi peale tõsta. Eddie ütles, et see konkreetne liha on erinev, iga sea küljest saab seda ainult paarsada grammi ja maitseb kõige hõrgumalt üldse. 

Oii. Ma pole küll suurem asi lihasõber, aga need lõigud olid tõesti oivalised! Sõna otseses mõttes sulasid suus!


Ja noh, põhiline oli ju ikkagi puljong! NII maitsev! Päris tõsiselt tahaks teada, mida nad sinna panevad, et maitset sedavõrd mitmekesiseks ja tummiseks saada. Vau. Oli ootamist väärt küll!

Kuna juba söögijutuks läks, näitan tänahommikust kohvikut ka. Letist mahtus pildile vaid pool, sealne valik on täiesti ebanormaalselt suur. Absoluutselt kõik asjad, mida maitsnud olen, on jumalikud! Oeh, mul on nii palju lemmik-kohvikuid siin! Aga "Pure Bread" on vist hetkel TOP 1.