Majaotsing

Matt on mulle viimase kuu jooksul sadakond majakuulutust saatnud ja mina praktiliselt iga kord virisenud, et köök on kole (jumal kui koledaid kööke leidub!) või on kamin kole (absoluutselt igas Kanada majas on kamin või kaks, sest neil käib ju jõuluvana kamina kaudu ja igavene jama kui sisse ei saa) või on seinad täiesti vastuvõetamatut värvi.

Ühes majas oli näiteks kõikides ruumides kaks tooni, üks neist täiesti normaalne hall, millega ma vabalt elada suudaks, teine sitakarva pruun, mille peale silmadel kohe valus hakkas (pildi pealt paistab oluliselt vähem punakas kui päriselus). Ja iga jumala ruum kahe värviga! Mõnes toas üks sein hall, teine pruun. Terve maja peaks üle värvima! Sellel konkreetsel isendil oli elutoa põrand kah pool ja pool, mis on eriti absurd! Omavahel nad muidugi värvilt ega mustrilt kokku ei sobinud, mõnus jäme liist oli ka veel vahel. Ja see sinine diivan… Appi! Need seinad, mida elutoa pildilt näha pole, on loomulikult pruunid.

Köökide puhul olen avastanud, et külmik/nõudepesumasin/pliit peavad kindlasti roostevabast terasest olema. Valge ei lähe kohe üldse mitte, see on vist nõukaaegne trauma, sest kõigil olid ju valged. Teine halb variant on must. Jube sünge! Põhimõtteliselt võib ju välja vahetada, aga see oleks kõvasti mõttetum kulu kui seinte värvimine, sest enamasti on köögitehnika ainult paar aastat vana.

Üks maja oli nii ilus, et see oleks kohe kaubaks läinud kui keegi teine teda samal hommikul poleks ära ostnud. Hästi avar ja valgusküllane, palju ruumi, kvaliteetne siseviimistlus. Ja noh, must köögitehnika. Muu hea muidugi kompenseeris musta värvi, aga mitte kõik majad pole nii täiuslikud, et ma suudaks musta külmikuga leppida.

Walk-in closet'iga, mida Matt mulle pühalikult lubas, on lausa nii lihtne, et see on absoluutselt igas majas olemas olnud. Master bedroom koosneb alati toast, vannitoast ja walk-in closet'ist. Või lausa kahest, sest kahe inimese riided on ju vaja ära paigutada. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis pole tegelikult Kanadas veel sellises majas käinudki, kus poleks master bedroom'i koos selle juurde kuuluva vannitoa ja suure kapiga. 

Vannitubadel on alati aknad! Aken on kindlasti ka köögis kraanikausi kohal, ma pole jällegi üheski majas käinud, kus see nii ei oleks. Matt ütleb, et kanadalased ei taha, et nende naised nõusid pestes ära masenduks. Neil on muidugi kõigil nõudepesumasinad ka.

Ja kolmas asi, mis on täiesti raudkindlalt olemas, on kuivati. Pesumasin ei eksisteeri kunagi üksi, alati istuvad kuivatiga kõrvuti. Siinkohal mainiks, et nii minu emal kui vanaemal oli vanasti pesumasin Riga, mis ei soojendanud vett ega tsentrifuuginud! Vanaemal on vist siiamaani… 

Siinsetel majadel on laundry room alati eraldi, sest sinna peab mahtuma ka suur kraanikauss, kus laste poriseid kummikuid loputada ning triikimislaud. Ja loomulikult aknad, et "naised ära ei masenduks". 

Üks asi, mida kanadalased kohutavalt armastavad, on tiivikuga laelamp. Vähemalt igas teises majas on see olemas (soovitatavalt igas toas). Mulle seostub sellega õudusfilmistenaarium, lisaks näevad need inetud välja. Matt'i meelest on aga praktilised. Nii et ma siin vaikselt palvetan, et lõpuks osutuks kobamisi valituks maja, milles tiivikuid pole. 

Üks, mis meile samuti väga meeldis, läks kah nina alt müügiks. Seal oli ilus köök ilusa külmkapiga, aga pea igas toas tiivik. Põrand oli kena ja seinad heledad, mööbel ei kannatanud seejuures muidugi absoluutselt mitte mingit kriitikat, nii et esimese hooga oli natuke keeruline ette kujutada, milline see koht ilma mööblita välja näeks. Ma saan aru, et maitsed on erinevad, aga vaadake neid suvaliselt laiali puistatud pilte ning lahtiseid juhtmeid teleka all! Mustade nahkdiivanitega on mul täitsa isiklik vaen, minu silma jaoks liigituvad nad ainult kontorimööbliks.

Selles majas oli tohutult ruumi, piljardilaud, baar, bassein, kõik jutud! Kolm vannituba (mis on suht standard, sest üks neist kuulub ju master bedroom'i juurde), aga mingil hämaral põhjusel oli pererahvale tundnud, et panipaiku on ikkagi nagu vähevõitu ja nii saigi ühte vannituppa lisakapp pressitud. Et ta olemaoleva mööbliga absoluutselt kokku ei sobinud ja et majas kuskil 300 m2 vaba pinda oli, et kogu träni maitsekalt ära mahutada, üldse ei morjendanud. 

Samas köök oli kena. Sinna mahtus kenasti laud ka ja söögituba koos suurema lauaga oli veel eraldi (ma pilti ei hakka panema, sealt paistab ainult hunnik massiivset mööblit ning vaaside kaupa neoonvärvides kunstlilli).

Matt'i isa mainis, et kodus võiks ikkagi natuke kvaliteeti ka olla, mitte ainult kõige odavam laminaat ja eest kukkuvad uksed. Huvitaval kombel saab sama raha eest nii kvaliteeti kui ka selle puudumist, miks siis mitte esimest valida. 

Matt leidiski järjekordse väga korraliku maja, vaatas pilte ja läks kohe särama. Saatis mullegi lingi ja kujutage ette - ilus köök, ilus külmik, ilus seinavärv ja mis põhiline, ilus kamin ka. Jumala eest vist esimene kamin, mis mulle siiani üldse meeldinud on! Neil on tavaliselt sellised suured mürakad, mille kohale on seina süvend uuristatud, no lihtsalt õudne! Nii et siuke lihtne ilma ümbriseta kamin mõjus minu silmale kui värske kevadtuul. 

Igas toas walk-in closet! Köögis on ka! Ja master-bedroom'il on ilus suur vann (pluss dušinurk), mis ei ole sugugi mitte Kanada standard, tavaliselt on neil plaatide asemel plastikust sein ehk väike madal vann läheb sujuvalt seinaks üle - pidavat olema lihtsam puhastada (aga välja näeb nagu… seinatäis valget plastikut).

Täna läksime jälle Nanaimosse, et ka mina uue lemmiku ära näeks. Matt on juba püsikunde, iga paari päeva tagant seilab edasi-tagasi, et parimaid palasid üle vaadata. Pildid on tavaliselt nii kohutavad, et nii mõnigi mittemidagiütlev maja on kohapeal ootamatult ilusaks osutunud. Täna käisime alustuseks üht uut vaatamas, mis täiesti lambist kohe teiseks lemmikuks tõusis! Master-bedroom'il oli kaks walk-in closet'it, kummalgi pool vannitoa ust üks! Ja huvitaval kombel meeldis mulle isegi see sinine värv (kuigi pole kindel, et selle alles jätaks kui sisse peaks kolima).

Aga Nanaimos on täitsa tore käia. Praamisõit kulgeb mägede ja saarte vahel, aknast näeb delfiine ning mõnikord vaala. Normaalne noh! Alljärgnevalt hommikune lahkumine Vancouverist ja õhtune Nanaimost:

Natuke põnev ja natuke hirmus

Nanaimo asub Vancouver'i saarel, mil pole Vancouver'i linnaga rohkem pistmist kui see, et nad naabrid on. Saar on ainult veidi väiksem kui Eesti riik, nii et sealt leiab rohkemat kui ainult Jaan Tätte stiilis vaikelu kadakate ja plinkiva majakaga.

Nanaimos elab nõks vähem inimesi kui Tartus, aga pindalalt on hoopis üle kahe korra suurem.

Temperatuur on Vancouveriga võrreldes aastaringselt sama, aga vihma sajab statistiliselt 20% vähem. Mitte, et mind siinne soe vihm kunagi suurt häirinud oleks, aga ikka tore teada. Põhjus pidavat peituma selles, et Nanaimo ümber olevad mäed on natuke madalamad ja ei tõmba nii palju pilvi ligi. Eks me näe.

Positiivse poole pealt tooks veel välja valge elanikkonna (Nanaimo 86% Vancouveri 46% vastu). Seda on küll jumalast ebapoliitkorrektne öelda, aga kõik vancouverlased teavad, millele ma vihjan.

Matkamisvõimalused on piiramatud (nagu terves BC provintsis), liiklus rahulik, parkimine tasuta ja kinnisvara hinnad hetkeseisuga 4 korda odavamad kui 55 km eemal asuvas Vancouveris, mis figureerib juba kaheksandat aastat järjest maailma kõige kallima kinnisvaraga linnade TOP 3-s.

Kõige selle toreda kõrval ei saa kõrvale jätta, et ma armastan Vancouverit väga ja üheks Nanaimo plussiks on lähedus Vancouverile. Õnneks on nad hästi ühendatud - kaks erinevat praami (millest üks viib täpselt Matt'i vanemate maja kõrvale), peatselt käiku pandav kiirpraam, iga pooltunni tagant väljuvad vesilennukid ja helikopterid (viimased kolm lähevad otse kesklinna).

Emotsionaalse poole pealt on natuke põnev ja natuke hirmus. Mulle pole siiamaani päris kohale jõudnud, et me päriselt lähemegi. Et pean varsti nii korteriomaniku kui ka tööandjaga rääkima (tööandja saab kreepsu, ma arvan).

Nii töö kui kodu mulle väga meeldivad. Aga tööl hakkan vaikselt jõudma punkti, kust ei ole enam kuskile areneda ja niisama paigal tammuda pole jällegi erilist mõtet. Samas on mul endiselt huvitav ja hoolealused on nii palju südame külge kasvanud, et kui täitsa teise linna ei peaks kolima, tuleks töö vahetamise otsus ikka üsna raskelt.

Kodu on mul hästi mõnus. Aasta tagasi kui siia kolisin, tahtsingi väikest ja hubast pesa, millega tänaseni väga rahul olen. Kass on hakanud jupikaupa üha tihemini külas käima ja kanad on endiselt lihtsalt hindamatuks lisaväärtuseks! Kuaak. Suvist monsterämblikurallit ei tahaks muidugi uuesti läbi teha, kuigi olen võrreldes eelmise aastaga kindlasti oluliselt karastunum.

Matt lubas maja ostes silmas pidada, et saaksin oma kauaihaldatud walk-in-closet'i (mis on siin nagunii peaaegu igas majas). Ja isiklikud kanad. Kassi-koera ka. Vahepeal kui favoriidiks tõusis hiigelsuure aiaga maja, ütlesin, et võtan hoopis hobuse. Matt oli kohe nõus. Ta on hästi tore. Ma tegelt hobust ei taha.

Aga noh, me oleme ikkagi ainult nõks alla aasta koos olnud ja minul pole ju Nanaimosse kolimiseks absoluutselt mitte ühtegi teist põhjust kui ainult Matt. Mis omakorda tähendab, et pean maru kindel olema, et just tema ongi mu prints valgel hobusel. Enne teda olin 12 aastat kahes erinevas suhtes, millest esimene mu Tallinnasse ja teine Kanadasse kolis. Kaua võib!

Vastne abielunaine Marii ütles, et peab lihtsalt ära tundma, et see ongi sinu inimene. No ei tea. Mul on seda äratundmist ennegi juhtunud, aga näe, üle läks. Iga jumala kord on lõpuks üle läinud! Teine tähtis faktor pidavat olema lõhn (mitte pealepihustatav, onju). Sellega on palju selgem lugu, sest Matt lõhnab nii hästi. Mul lähevad iga kord põlved nõrgaks kui teda nuusutama juhtun. Ma nuusutan teda üldse natuke liiga tihti.

Ja kuna siiamaani on meil koos väga tore olnud, siis vot lähengi Nanaimosse ja vaatan, mis saab. Seigelge blogi teel kaasa, eks!

Residentuuri valik (järje järg)

Residentuuriprogrammi ei vali tulevane resident ise - lõpliku otsuse teeb hoopis arvuti!

Kõigepealt kandideeritakse erinevatesse ülikoolidesse ja peatselt tuleb vastus, milline ülikool sind üldse intervjuule tahab. Siis teed intervjuud, mille tulemusel panevad ülikoolid kõik intervjueeritud kandidaadid pingeritta.

Kandidaadid omakorda panevad erinevate ülikoolide programmid oma pingeritta. Ehk pingeridasid on kaks - ülikoolide oma ja arstide oma. Ning arvuti valib sealt kõige parema sobivusega komplekti. Kui see hästi lihtsustatult Eesti konteksti panna, võiks arsti pingerida välja näha näiteks selline:

ÜLIKOOL - PROGRAMM

Tallinn - Pelgulinn

Tallinn - Saku

Tallinn - Maardu

Tartu - Elva

Tartu - Nõo

Tallinn - Tabasalu

Pärnu - Audru

jne.

Kui mingil põhjusel su Tallinna intervjuu hästi ei läinud ja Tallinna ülikool su oma pingereas kuskile allapoole paneb, kukuvad kõik Tallinna programmid sinu jaoks valikust välja. Ja seda, kui hästi või halvasti intervjuu teiste kandidaatidega võrreldes minna võis, sa tegelikult ei tea!

Selles mõttes on väga oluline, mis on pingerea teine ja kolmas ülikool, sest kui sa näiteks Tallinnale üldse ei meeldinud ja Tartule ka mitte, saab Pärnust esimene variant, kuhu üldse mingit lootust on!

Edasi mängib rolli see, kui kiiresti valitud programmides kohad täis saavad. Igas programmis on 4-20 residentuurikohta. Ütleme, et Pelgulinnas on 8. Kõigepealt saavad koha need, kes olid Tallinna jaoks kõige tugevamad kandidaadid ja kes panid Pelgulinna oma nimekirjas esimesele kohale. Kui neist peaks kohti üle jääma, saavad järgmiseks need, kes olid Tallinna jaoks tugevad kandidaadid ja kes panid Pelgu teisele kohale (juhul kui nad juba oma esimest valikut ei saanud muidugi). Aga kui Pelgu on hästi populaarne ja paljud panid ta esimeseks, peavad üheksas, kümnes jne kandidaat oma teise-kolmanda-neljanda-või teabmitmenda tulemusega leppima ja võib-olla hoopis Audrusse kolima.

Nii et teoreetiline võimalus, et saad, mida tahad, on küll olemas, aga praktikas peab leppima sellega, mis tuleb ja tulla võib vabalt ka kümnes valik. Tsau Halifax!

Kõige olulisem on see, et üldse midagi saaks! Mäletate, ma rääkisin, et kui tahad mingit silmaasja teha, on mõistlik tagavaraplaani ka hoida. Et kui paned oma TOP 10 ainult silmaarstindust, aga mitte ühtegi ei saa, on vähemalt lootus, et saad TOP 11-nda valiku ja õpid mõneks muuks arstiks.

Üks Matt'i kursaõde kandideeris näiteks nahaarstiks, psühhiaatriks ja veel mingiks kolmandaks. Kolm erinevat eriala pani oma nimekirja! Ja tal polnud lõpuni välja kindlat eelistust, aga pidi neid palju valima, sest ta abikaasa töö on selline, et nad ei saaks BC-st ära kolida, nii et tal tuli midagi Vancouverisse või selle lähedale leida. (Edit: temast saab nahaarst).

- - -

Programmid on ka oma olemuselt erinevad. Matt välistas kohe kõik suured kombinaathaiglad (näiteks terve Vancouveri). Ütles, et suures haiglas on palju stressi, keegi kedagi ei tunne, resident võrdub suvalise junniga, otsa hakatakse vaatama alles siis kui oled 20 aastat karjääri teinud. 

Tema tahtis väikest kohta, kus kõik inimesed arste tunnevad, kus oled pooled külalapsed isiklikult ilmale aidanud ja kus inimesed on südamest tänulikud, et seda tööd teed. Väiksemates kohtades koheldakse residente paremini, pealegi on väljaõpe mitmekesisem, sest kitsamaid erialasid õpetavadki ainult suured haiglad ja väikeses kohas ei ole näiteks günekoloogia residente, nii et kui tahad sünnituspraktikat teha, võid kogu oma vaba aja sünnitusosakonnas töötada ja muudkui beebisid vastu võtta (suures haiglas on igal osakonnal omad residendid, kel on alati eesõigus).

Intervjuudel küsiti alati, et miks sa just siia tahad kolida ja millega su kaaslane tegeleb? Torontos oli Matt muuhulgas maininud, et girlfriend on eestlane, Torontos on suur Eesti kogukond ja girlfriend tahaks oma inimeste lähedal olla. Ta muidugi ei hakanud tõe huvides lisama, et girlfriend ei tahtnud sel hetkel Torontosse kolimisest kuuldagi ja kuna Vancouveris on nii tore kamp eesti sõpru tekkinud, et kohalikud puhta varju jäänud, ootaks girlfriend uuelt kohalt pigem seda, et saaks lõpuks ometi mõnikord ka inglise keeles rääkida!

Muuseas, paljudel programmidel on eraldi inimene, kes tegelebki värskete residentide kaaslastega, aitab tööd leida ning tutvustab kohalikku elu-olu. Selge see, et kui kaaslane on ikka täiesti õnnetu ja ära ei kohane, on ka värske arst õnnetu ja kolib esimesel võimalusel minema.

Hiljem selgus, et Matt oli seda "Eesti kogukonna" trikki veel paaris kohas täiesti edukalt kasutanud, ka neis, kus tegelt eestlasi ei elagi (või noh - igal pool ju mõni leidub!) Ühtlasi oli välja töötanud kena loo noorest armunud paarist, kes otsivad kohta, kus õnnest särada, pesakast püsti lüüa ja lapsed-koduloomad majja tuua. Hästi nunnu ju! Palju kahtlasemalt kõlaks noor üksik mees, kes pole suutnud pruuti leida. Äkki on sitt iseloom või miskit…

Kõikidele programme tutvustavatele üritustele olid tulevased residendid koos kaaslastega kutsutud, aga ilmselgelt ei hakanud ma kõiki kahtteist linna läbi lendama, et kuulda, mida seal head pakutakse. Matt'i enda ülikooli infopäevale ma läksin, sest selleks hetkeks oli selge, et kui nagunii kolima peab, tahaks BC-sse, mitte Halifax'i. Sorry Halifax!

Hullult palju pakuti süüa, kõik olid peenelt riides ja iga tund algasid erinevate programmide tutvustused, mis siis päeva jooksul muudkui kordusid. Alustuseks rääkis alati programmidirektor, kes seejärel lahkus ning edasi vastasid küsimustele paar residenti, kes seal ka ise töötavad.

Matt leidis lõpuks ometi, et kuigi oleks huvitav mõned aastad mujal elada, on BC ikkagi tema kodu ja lõpuks tahaks nagunii tagasi tulla ning otsustas siinsed programmid esimeste sekka sättida. Või noh, Nanaimo plaanis ta algusest peale esimeseks panna, aga vahepeal trügisid Halifax ja muud taolised tihedalt kannule.

Programmidirektorid julgustasid kõiki koridori peal ligi astuma ja Matt muidugi teatas, et Nanaimo omaga peame kindlasti rääkima minema! Läksimegi. Matt tutvustas ennast ja mainis, et plaanib Nanaimo esimeseks panna (mis on hullult suur asi!) ning muuhulgas tutvustas viisakuse mõttes ka mind, et girlfriend Anu. Programmidirektor dr. B., sümpaatne 60-ndates härrasmees, pööras end minu poole ja küsis uuesti mu nime. Ja et kust ma pärit olen? Mina tagasihoidlikult, et ohh, on üks väike riik Euroopas.

Selgus, et ta sõbra naise vanemad olid Eestist pärit ja pärast nende surma läks dr. B. sõpradega Eestisse nende hauakivi ja kunagist kodu otsima. Mingid aastad tagasi siis. Hullult soojad mälestused - mis tore vanalinn ja kõik nii odav. Keeraski Matt'ile täitsa külje ja rääkis ainult minuga. Mina täiega ületasin end, tavapärase "aga elu on seal ikka raske, palgad väiksed ja ilm külm" asemel noogutasin muudkui kaasa, et jaa, imeline koht, ma olen nii liigutatud, et teilegi meeldis!

Vahepeal püüdis mu karismaatiline boyfriend, kelle varjust ma tavaliselt üldse väljagi ei paista, juttu jälle Nanaimole veeretada, dr. B vastas lühidalt ja pöördus uuesti hoopis minu poole, et millisest tööst mina Nanaimos huvitatud olen ja millega praegu tegelen? Jäi vastusega rahule ja leidis, et mul on kindasti seal väga lihtne miskit huvitavat leida.

Hiljem naersime, et pagana kahju, et programmidirektorid residente ei vali, sest vastasel juhul saaks mina omale uue Kanada isa ja Matt võiks järgmised kaks aastat "selle võluva Eesti naise kaaslane" olla.

Kui paar nädalat hiljem nimekiri lukku tuli lüüa, tõmbas Matt lõpuks ometi osa programme maha, sest sai aru, et nii kehvasti vast intervjuudel ei läinud, et 89nda valiku peaks saama. Lõplikku nimekirja valis "ainult" 57 programmi. Ülemine ots nägi välja selline:

See tähendas, et kui BC intervjuu oleks halvasti läinud, algaks valik alles nr. 8 juurest.

Ja jõudiski kätte saatuslik kolmapäeva hommik, mil tulemused teatavaks tehti. Matt, kes alles vastu hommikut magama läks, ärkas täitsa ilma kellata täpselt kell üheksa üles, et oma saatusele vastu minna.

Mulle, kes ma samuti väga vara magama ei läinud, suruti paar minutit pärast üheksat telefon nina alla, et "vaata, mis tuli!" Tükk aega põrnitsesin enne kui silm seletama hakkas. Ja kujutage pilti - inimene taotles 57 erinevat programmi ja sai oma nr. 1! Saigi Nanaimo, kuhu võeti ainult 8 residenti üle kogu Kanada! Ma siiamaani ei suuda uskuda...

Residentuuri valik (järg)

Üle-eelmist postitust alustades tahtsin tegelikult rääkida sellest, et me hakkame varsti kolima! Aga sissejuhatus läks nii pikaks, et alles kolmandas postituses jõuan lõpuks ivani... Või noh, kuna hetkel alles teise rea juures olen, ei tea, kas jõuan...

Kanadas õpetavad arstiteadust 17 ülikooli, neist 3 prantsusekeelsed. Sõelale jääb seega 14. Iga ülikooli alla käib ports residentuuriprogramme, mis on lihtsustatult öeldes lähimad suuremad ja väiksemad linnad (suuremates linnades võib omakorda mitu programmi olla).

Intervjuule kandideerimiseks on vaja esitada pikk rodu dokumente, sealhulgas väiksema raamatu mõõtu selgitus, kes sa oled, mille toredaga senises elus hiilanud jne. See on nüüd ka see koht, kus tuleb eelmainitud soovituskirjad üles laadida.

Ahjaa, foto peab samuti olema. Selle tegemine maksab ulmelised 150 dollarit, naised lasevad spetsiaalse meigi ja soengu teha ning olenemata soost photoshop'itakse pilt niimoodi ära, et silmad läigiks, hambad oleks kriidist ja nahk plastmassist. Jube kahju, et ma teile näiteid ei saa panna.

Matt ütles kohe, tal pole aega tervet päeva sellele raisata, teeme parem ise. Seda enam, et tal juba ongi kriidist hambad! Lükkas valged vihmavarjud voodi kõrvale üles, tõmbas alukatele särgi ja pintsaku peale, seadistas mulle fotoka ära ja palus klõpsima hakata. Nii et Matt'i CaRMS'i pilt on minu tehtud. Ma pidin küll ainult ühte nuppu vajutama, aga ikkagi!

Ja täpselt nii keeruline kui eriala valik, on ka konkreetse programmi valik. Ei ole nii, et valid kõige ilusama linna ja vaatad, et läheduses oleks park tiigi ja luikedega. Aga muuhulgas oleks muidugi tore, et valitaval kohal oleks vähemalt teoreetiline potentsiaal püsivaks elukohaks saada. Esimese asjana arvas Matt, et lahe oleks Nanaimosse minna, mis asub Vancouverist vähem kui kahetunnise praamisõidu kaugusel. Mina ei osanud alguses ausalt öeldes midagi arvata, mul polnud kordagi pähe tulnud, et üldse kunagi Vancouverist ära kolin!

Sügisel tegi Matt ühe praktika Prince George's, mis on suur ja täiesti mittemidagiütlev kole tööstuslinn kaugel põhjas, kus on ehtsad paksu lumega krõbekülmad talved, hunnikute kaupa karusid ja väga tugev residentuuriprogramm. Siis ma vist juba hakkasin midagi arvama. Suuremat entusiasmi te vist ei eelda, eks?

Seejärel kerkis päevakorda kas FortMcMurray või mingi selline väike õlikaevandamise urgas, kus sõna otseses mõttes ei ole mitte midagi muud teha kui… õli kaevandada. Ilm on aastaringselt õudne. Talvel polaaröö. Aga sellistes kohtades on jällegi suured finantsilised eelised, õppelaen makstakse sinu eest tagasi ja kord aastas saab palgale lisaks lisatasu ainuüksi selle eest, et oled nõus töötama kohas, kuhu ükski inimene vabatahtlikult ei lähe. Kui suurusjärkudest rääkida, siis "lisatasu" ületab minu aastapalga. Sel hetkel hakkas mulle Prince George juba palju ahvatlevamana tunduma, sest seal on vähemalt kaubamaja, hahaa.

Esimese hooga ma BC provintsist väljapoole muidugi üldse ei mõelnud, aga Matt kandideeris pea kõikidesse ülikoolidesse ja kokku 89-sse programmi! Püha jumal! Intervjuukutse sai vist ka kõikidesse (mida ta ei lootnud), nii et sellest hetkest pidi hakkama üht-teist maha kriipsutama. Kanada kõige mõttetum provints Saskatchewan oli vist ainus, mis seepeale nimekirjast kadus (kui te kunagi Kanadasse peaks kolima, räägib teile iga uus sõber, et Saskatchewan on nii lame, et kui koera õue lased, näed ka kolm päeva hiljem teda ikka veel minemas - see on neil lemmiknali siin). Või ei kandideerinud ta sinna juba algusest peale - ei mäleta.

Intervjuude jaoks tuleb isiklikult kohale lennata, nii et kõige muu kõrval pole see kaugeltki mitte odav lõbu. Lende broneeris Matt kuuekaupa, et allahindlust saada. Kuueseid portse oli kaks! Intervjuud toimuvad kindlatel päevadel ja täpne kellaaeg on suuresti õnneküsimus. Ühe intervjuu tegi ta pärast terve öö lendamist hommikul vara, olles eelnevalt suvalises peldikus ülikonna selga tõmmanud. Arstide glamuurne elu.

Igale intervjuule eelneb/järgneb kõnealuse koha erinevaid programme tutvustav (poole)päevane pidulik üritus, mille juurde kuulub vägev toiduvalik (ühel juhul näiteks hiiglaslik šokolaadifontään koos puuviljavalikuga, millest Matt unustas pilti teha, aga siiamaani räägib kui uskumatu see välja nägi).

Minu kergenduseks juhtus sedagi, et mõned programmid talle üldse ei meeldinud, aga samas kerkis iga mõne päeva tagant mõni selline, mille peale ta senini väga põhjalikult mõelnudki polnud, aga kus pakuti erakordselt head väljaõpet. Ükskord helistas ja rääkis, et ühel programmil on haigla põhimõtteliselt külakeses, kuhu vist autoga hästi ei pääsegi, tuleb lennata. Nöökis, et näe, lähme sinna, palju vaba maad, saad lõpuks kanad võtta. Mina vaidlesin, et ei saa ju kanu võtta! Kuidas ma neid hiljem järgmisesse kohta viin, lennukiga ei hakka ju kanu kaasa kolima, jumal hoidku! Mille peale Matt südamerahuga teatas, et "Anu, seal poleks sul absoluutselt mitte midagi muud teha kui kanu pidada, nii et kanad tulevad igal juhul!"

Sel hetkel hakkasin juba nii suurde meeleheitesse jõudma, et olin täiesti valmis Nanaimosse kolima ja isegi Prince George hakkas uuesti normaalne tunduma. Vähemalt on mõlemad BC-s. Ma saaks kaks aastat päris talvega hakkama küll, mul on 30 aastat praktikat! Aga selleks hetkeks hakkas Matt'ile koitma, et tegelikult oleks suurepärane kogemus paar aastat Kanada teises otsas elada ja sealset kultuuri lähemalt tundma õppida. Talle väga meeldis Montreal, aga see on puhtalt kakskeelne, nii et lõpuks seda oma nimekirjas väga kõrgele ei pannud. Kõige ilusamaks linnaks tunnistas Kingston'i ja see jäigi üheks suurimaks favoriidiks, mis ikka ja jälle jutu sees esile kerkis. Siis oli intervjuu Halifax'is, mida ta alguses väga ei ihaldanudki, aga seal selgus, et residentuuriprogramm on neil eriti hea, nii et hüppas kohe TOP'i. Appi! Te ikka saate aru, mida ma viimase kuu jooksul pidin läbi elama?

Ja kui ta siis Halifax'is ära käis ja rääkis kui imeliselt sõbralikud inimesed sealkandis elavad, olin juba nõus ka Albertasse kolima (BC naaberprovints) ning avastasin muuhulgas, et kui ta siis lõpuks tõesti hoopis Halifax'i peaks saama, peaks ma oma äsjaostetud auto teistpidi kohe maha müüma, sest sellega ju ometigi risti üle terve Kanada ei sõidaks! Matt oli muidugi juba kõik välja arvestanud ja ütles, et nädalaga vuraks rahulikult ära ja sa tahad ju ometigi oma asjad kaasa võtta, nii et autot on selgelt vaja!

Mingil hetkel hakkasin vaikselt alla andma. Mõnes mõttes oleks muidugi tore mõned aastad hoopis idakaldal elada. Eestisse lähem lennata ja eesti sõpradega lihtsam skaipida, sest ajavahe pea poole väiksem.

Lõpuks jõudis Matt oma intervjuude ringreisilt tagasi ja hakkas rääkima, et Red Deer, mis asub Edmontoni ja Calgary vahel, on väga tugev kandidaat. Ja tegelikult oleks lahe elada päris talves! Te ikka saate aru, et siinkohal on tegemist põlise vancouverlasega, kelle senise elu talved on piirdunud seitsme soojakraadiga?

Kui ta Edmontonis intervjuul käis, oli seal külma üle 20-ne (Vancouveris õitsesid samal ajal juba nartsissid) ja ta oli täiesti vaimustuses. Helistas ja rääkis, et mul oli see asi seljas ja selle peal see asi ja selle peal veel omakorda see asi… miskohal teda katkestasin, võttes jutu lühidalt kokku: "Sul olid kõik asjad seljas, mis üldse võimalik, aga külm hakkas kohe kui uksest välja astusid?" Ma ju tean!

Okei, kirjutan homme edasi, sest lõpp ei paista veel isegi seitsme maa ja mere tagant mitte...

Residentuuri valik

Uus ports värskeid arste küpseb igaks maikuuks, mis tähendab, et viimasel õppesügisel peavad nad alustama CaRMS'iga (Canadian Resident Matching Service). Eelnenud kahe aasta jooksul, mil kümnete kaupa praktikaid tehti, tuli sobivatest kohtadest soovituskirju küsida. Enamasti on igaühel üks kindel eelistus, mis alal nad residentuuri ehk spetsialiseerumist tahaks teha, mõnel ka mitu. Kes kaalub näiteks dermatoloogia ja günekoloogia vahel, küsibki soovitusi ainult nendelt praktikatelt, kuigi läbib ka muid.

Mõne praktika puhul puututakse ühe kindla arstiga palju kokku, ta näeb su pühendumust ja oskusi ning võib vabalt hea soovituse kirjutada (EDIT: khm vabandust, hea soovitus ei vii sind kuskile, see peab olema suurepärane, kiitusest nõretama ja paremale-vasakule vaimustust pilduma). Mõnes kohas rügad elu eest, aga arstid, kes sind juhendavad, vahetuvad iga päev, mõni läheb vahepeal puhkusele, keegi sind õieti tundma ei õpi ja vaatamata sellele, et andsid endast parima, pole kelleltki soovitust küsida. Ilma vastava arvu suurepäraste soovituskirjadeta ei saa residentuuri kandideerida.

Kui Matt paar aastat tagasi ütles, et kavatseb perearstiks saada, ei mõistnud ma üldse, miks ta midagi "põnevamat" ei vali, seda enam, et võimekust jaguks ju kuhjaga. Mille põhjal üldse valik tehakse?

Residentuurid on erineva pikkusega. Perearstindus 2+1 aastat, kus esimese kahega saab perearstiks ja lisanduva ühega spetsialiseerumise erakorralises meditsiinis, raseduses/sünnituses/beebivärgis, spordimeditsiinis või muus. Kanada perearstid teevad palju rohkem kui Eesti omad, muuhulgas näiteks suure osa günekoloogilistest toimingutest (PAP test jne).

Enamik ülejäänud residentuuridest on 5 aastat pikad, kirurgia lausa 6 ja sellele kõigele järgneb kitsam spetsialiseerumine, mis kestab veel mõned aastad. Paljudel erialadel on täiesti normaalne töötada öösiti, nädalavahetustel, füüsiliselt rasketes tingimustes (kirurgid). Ja nii terve elu.

Residentuuris on töötasu ette määratud ja see ei ole kuigi suur, palk hüppab üles alles pärast seda kui residentuur läbi saab. Eelmises postituses mainitud prestiižsed ajukirurgid on 10 aastat peale medkooli lõppu ikka veel kõrvuni võlgades, põhimõtteliselt elavad haiglas ja oma laste suureks kasvamist õieti ei näe (juhul kui neil üldse juhtus mahti olema mingil hetkel partner leida). Kusjuures selliseid fanaatikuid leidub küll ja küll, aga kahjuks on ka suitsiidistatistika nende erialade esindajate puhul suhteliselt mõtlemapanev.

Kolmas asi, mis tööaja ja õppe pikkuse kõrval rolli mängib, on see, kus sa järgnevad 2-10 aastat elada tahad, sest residentuur tuleb läbida ühes kohas. Matt'i kahest lähemast sõbrannast saavad näiteks silmakirurgid, nende residentuuriprogrammide valikus oli seetõttu ainult paar suuremat linna, igaüks riigi iseotsas. Silmakirurge koolitatakse igal aastal väga piiratud arv, neid residentuurikohti ihaldab terve parv värskeid arste, kellest enamik jäävadki valitud erialast lihtsalt ilma. Peenemate erialade tahtjad kandideerivad tavaliselt kindluse mõttes mõnele teisele erialale ka ja võivad seega vabalt elu lõpuni teha midagi, mida nad tegelikult üldse teha ei tahtnud. Kui nad sinna üldse valituks osutuvad, sest selleks, et lemmikut saada, peab enamik praktikaid sellel alal tegema, mis tähendab, et varuerialal ollakse nõrgemad ja sealt pole häid soovituskirju võtta. Neid varumehi ei taha jällegi ükski haigla enda hingekirja, fanattidel on palju paremad šansid.

Kui juhtub, et leiad medkoolist partneri ja oled temaga sama aasta tudeng, on võimalik teha couples match'i - kandideerida paarina. Perearstinduse juures on see kenasti võimalik, tõenäosus, et oma esimese valiku saad, kahaneb muidugi veidi väiksemaks, sest see eeldaks, et residentuuri intervjuudel said mõlemad partnerid samaväärselt kõrge tulemuse, mis ei pruugi juhtuda (intervjuudest räägin varsti lähemalt ka). Aga kui vähemalt üks partneritest tahab mingit peenemat eriala (rääkimata kui mõlemad seda tahavad), ei ole mõtet couples match'i üldse proovida, sest siis ei saaks kumbki valituks.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et Kanada on suuruselt maailma teine riik. Kui ma nüüd etteruttavalt tulemustest räägin, läks Matt'i sõbrannadel üle ootuste hästi, mõlemad said silmaarstiteaduse residentuuri sisse, aga täiesti lambi linnadesse (mida oligi arvata). Neil mõlemal on arstist elukaaslane ja mida see siis nüüd suhetele tähendab (vaadake kaardi pealt):

- see paar, kes praegu Vancouveris elab: naine sai Edmonton'i ja mees Calgary'sse. Nende kahe linna vahemaa on autoga sõites 3 tundi. Pere on mõlemal Vancouveris, seda maad on autoga natuke liiga hull sõita (12-13 tundi), aga lennukiga on mõlemast linnast umbes poolteist tundi. Residentuur kestab nii mehel kui naisel 5+ aastat, mis on kaugsuhte elus hoidmiseks ikkagi päris pikk aeg.

- selle paari puhul, kes Edmontonis elavad ja sealses medkoolis õpivad, on nii, et mees on Vancouver'ist ja naine Toronto'st (ehk nad juba pidid mõlemad kolima, et üleüldse arstiks saada). Nemad ei ole sama aasta tudengid, naine lõpetab nüüd ja mees järgmisel kevadel. Mehele meeldib BC provints (vasakpoolne roosa, kus Vancouver on), ta pere ja sõbrad elavad siin ning BC lihtsalt ongi Kanada kõige ilusam osa. Tema tahaks pärast kooli lõppu kodukohta tagasi kolida ja kuna kavatseb perearstinduse valida, saaks seda vabalt teha. Ei pruugi küll täpselt seda linna saada, mida tahab, aga BC-sse saaks kindlasti. Tema elukaaslane, kes on Torontost (kollase alumine ots), sai äsja teada oma residentuuri programmi, milleks osutus Halifax (kõige parempoolne roheline), kus tuleb veeta järgnevad 5 aastat. VIIS aastat Halifax'is!

Järgneva aasta elab mees Edmonton'is ja naine Halifax'is. Autoga külla sõitmine on absoluutselt välistatud (4813 km), lennukiga kulub 5 tundi, aga kuna nende kahe linna vahel otselendu pole, võib sellele teise samapalju juurde liita. Ajavahe on 3 tundi.

Kui nad tahavad koos jätkata, peab mees oma unistusest loobuma ja aasta pärast riigi teise otsa kolima. Kaks aastat hiljem oleks temal residentuur läbi, aga naisel veel kaks minna. Alles siis võiksid nad Halifax'ist kuskile mujale kolida.

Kujutate ette kui keeruline?

Aga et liiga pikaks ei läheks, jutustan järgmises postituses edasi…

Kuidas saada arstiks

Mõtlesin, et kirjutan vahelduseks natuke Matt'i koolist:

Esimesest kahest aastast, kus peamiselt teooriat tuubitakse, ma väga palju ei tea, sest ei tundunud teda veel, aga kooli sissesaamine on suure konkursi tõttu keeruline; ametlik statistika ütleb, et üle 10 inimese ühele kohale. Kindlasti peab eelnevalt olema vähemalt üks kõrgharidus, hunnik vabatahtlikku tööd, mõned publitseeritud teadusartiklid ja no hinded kõikidest koolidest muidugi ainult puhtalt maksimumid. Vastuvõtu-intervjuul küsitakse muuhulgas selliseid küsimusi, millele alati õiget vastust polegi, näiteks "kui töötad arstina Aafrika riigis, kus abort on seadusega keelatud, aga sinu vastuvõtule tuleb naine, kes on vägistamise tulemusel rasedaks jäänud ning ei soovi seda last sünnitada - mida teeksid?"

Arstiteaduskonna kahel viimasel aastal käiakse erinevates haiglates praktikal, nn clinical clerkship (natuke on teooriat ja grupitöid ka, lisaks iga mõne aja tagant eksamid). Praktika saab kokku panna oma isiklikest huvidest lähtuvalt (kes tahab tulevikus silmaarstiks saada, vehibki rohkem silmaasju teha, pikkides muud kasulikku jupikaupa vahele, sest eksamitel küsitakse kõikide valdkondade kohta ja kedagi ei huvita, et su tulevases karjääris ei mängi kardiogrammi lugemise oskus suuremat rolli).

Matt lihtsalt armastab kardioloogiat! Tal on hirm-paks raamat, mis on tihedalt erinevaid kardiogramme täis ja ma tunnen ennast alati padulollina kui ta õhinal näitab, et vaata kui huvitav konksuke siin selle triibu ees on ning seletab pool tundi, mida see tähendab ja mis juhtuks siis kui konksuke oleks millimeetri võrra kõrgem. Ja siis ta ostis omale selle masina, mille nime ma ei mäleta, aga mis näitab südame tööd, prindib välja neid konksudega pabereid ja millega saab elektrišokki anda kui peaks juhtuma, et oled kuskil pärapõrgus ja keegi hakkab ära surema. Minul olevat väga ilus südamefilm. Muuhulgas olen meie suhte jooksul teada saanud oma maksa täpse asukoha, et mul ei ole siseelundite vahel rasva, mul on puhtad kõrvad ja omapärase kujuga kurgukaar.

Praktikad on erineva pikkusega, varieeruvad 2-6 nädala vahel ning toimuvad mitte ainult erinevates haiglates, vaid ka erinevates linnades. Igal erialal on omad tööajad, näiteks psühhiaatrid ja perearstid lähevad pärast 8-tunnist päeva koju puhkama, samas kui sisehaiguste arstid, kirurgid, traumatoloogid ja lastearstid lasevad 24-30 tundi jutti. Nii et päris hea pildi saab sellest, milline su tulevane elu hakkab välja nägema ja kui õnnelikuks see sind teeb. Näiteks ajukirurg on päris prestiižne olla ja pappi saab ka meeletult, aga kool kestab mitu korda kauem kui ükskõik millisel teisel arstil ja tööajad on sellised, et eraelust pole üldse mõtet unistada.

Kirurgia praktika ajal oli Matt'il näiteks kätenahk pideva kemikaalidega hõõrumise ja desinfitseerimise tõttu kogu aeg katki. Opilaua kõrgus pannakse muideks paika selle järgi, mis peakirurgile sobib, teised kirurgid ja opiõed kas küünitavad või kummardavad, nende mugavus ei huvita kedagi. Matt on kaks meetrit pikk, võite ise ette kujutada, mida selg pärast 10-tunnist järjestikust opereerimist teeb… Pole vist vaja lisada, et operatsiooni ajal ei jäeta vahepeal patsienti lauale magama, kõht lahti lõigatud, et arstid saaks lõunat süüa. Küll homme sööd. Või millal iganes aega tekib, sest vahel tuleb mitu oppi järjest teha.

Ahjaa, patsiendile muidugi ei öelda, kas teda opereerib/intubeerib arst või tudeng. Õmblemise osa teevad peaaegu alati tudengid. Muuseas, mina olen terve elu arvanud, et keisrilõike puhul lõigatakse kõht risti lahti - tegelikult lõigatakse pealmine kiht risti, aga lihased pikkupidi ja emakas jälle risti.

Günekoloogias saavad mehed kehvema väljaõppe kui naised, sest paljud patsiendid ei ole nõus, et meestudeng läbivaatuse ajal isegi samas ruumis on. Noored naised ei taha üldse tudengeid, vanematel on täiesti ükskõik kui mitmed nende peal õpivad ning mida rasedam naine, seda rahulikumalt taolisi asju võtab (eriti kui juba mitmes rasedus käsil). 

Sünnitus käib Kanadas nii, et igal sünnitajal on isiklik medõde, kes algusest lõpuni kõrval istub ja kõige eest hoolitseb. Epiduraali saab absoluutselt igaüks, kes seda soovib (enamik soovivad). Kui kõik on hästi, lubatakse isal beebi vastu võtta; mu sõbrad näiteks kasutasid seda võimalust ja mees räägib siiani suure vaimustusega kuidas tema ise oma tütre välja aitas. 

Eraldi treening on näiteks selle jaoks, kuidas raskeid uudiseid teatada. Matt läheb filme vaadates alati hullult närvi kui mõni arst umbes möödaminnes keset koridori ütleb, et sul on mingi eriti haruldane vähk ja kuu aja pärast sured ära, aga sorri, praegu on kiire, hiljem räägime. Muideks, kui nad koolikeskkonnas teooriat praktikasse panevad, on abiks näitlejad, kellele roll ette antud (on apaatsed, nutavad, reageerivad teatud kehapiirkonnas olevale valule (kui katsuda), vigastused on kunstverega kehale joonistatud jne).

Mõni eriala on eriti stressirikas, näiteks intensiivravi osakonnas surevad patsiendid nagu kärbsed. Neil, kes (veel) elus, on eriti rasked seisundid, lähedased nutavad voodi ümber, iga päev tuleb paarile perekonnale teatada, et nende lähedast enam ei ole (seda teeb alati arst või arstitudeng).

Üks juhtum oli näiteks selline, et mehel ei töötanud enam neerud ega kopsud, aparaadid hoidsid teda elus. Aga muidu igati vinks-vonks, mõistus selge, istus voodis juhtmete ja torude keskel ning lahendas sudokusid. Selline ravi on meeletult kallis, aga patsienti hoitakse elus nii kaua kui ta seda soovib (või kuniks perekond soovib kui patsient ise enam adekvaatne pole). Doonororganitele lootust ei olnud, sest kahte korraga nagunii ei leiaks ja risk läheks samuti liiga suureks. Kõnealune mees ja tema lähedased otsustasid, et see pole mingi elu ja panid paika kuupäeva, mil aparaadid välja lülitatakse. Paar päeva oli neil siis veel jäänud koos veeta. 

Ma ei kujuta ette, kummas olukorras oleks raskem olla, kas teada, et sa ise sured ja näha lähedaste emotsioone või teada, et su lähedane sureb ja näha tema emotsioone? 

Sünnitusosakonnas on seevastu palju helgem töötada, sest kuigi sealsed traagilised juhtumid on veelgi kurvemad, tuleb ikkagi iga päev palju rõõmu ka. Ja psühhiaatrias on veel eriti huvitav, seal saaks lausa iga patsiendi kohta põneva raamatu kirjutada. Psühhiaatria oli näiteks üks Matt'i suurtest lemmikutest, aga see on kahjuks ainus ala, kus ei saa päris arstitööd teha, seega jäi lõplikust valikust kõrvale.

Mis juhtub pärast kõikide praktikate läbimist ja kuidas kandideeritakse residentuuri, saab teada järgmisest postitusest!

Ebatäiuslikkusest

Paar päeva tagasi juhtusime autistidega poes õunu valides sellisele pakendile, millele oli peale kirjutatud "Naturally Imperfect Apples" (looduslikult ebatäiuslikud õunad). Minu meelest nägid oluliselt paremad välja kui kõik teised ja nii nad korvi rändasidki. Teksti koti peal pidasin pigem naljaks.

Täna juhtusin raadiost hommikuprogrammi kuulama ja seal räägiti, et suured toidupoodide ketid on välja tulnud uue ja soodsama "looduslikult ebatäiusliku sarjaga", mida müüakse kuni 30% odavamalt, sest õunad/kartulid võivad olla erineva kujuga ja pikk kurk sirge asemel veidi kõver. Saatejuhid arutasid omavahel, et tegelikult on see ju täitsa okei, sest maitse on sama ning kui toidu sisse ära peita, ei saa arugi, et vili imelik välja nägi.

Päriselt või?

Hiljem leidsin uudisklipi, kus näidati poekülastajatele kaht õuna, üks neist normaalne (looduslikult ebatäiuslik) ja teine pimestavalt läikiv tumepunane ning küsiti, kumba eelistaksite? Ikka punane läks põhiliselt kaubaks! Aga noh, suurlinna värk, enamik poekülastajaid pole elu sees õunapuud oma silmaga näinudki. Mis on muidugi veits kurb!

Ühtlasi avastasin, et polnud varem märganudki, et siin kõik puu- ja juurviljad täpselt ühesugused on. Ühesuurused ja ühesuguse kujuga. Seda olen küll tähele pannud, et granaatõunad, mis mulle muidu väga maitsevad, annavad vabalt väiksema arbuusi mõõdu välja, mis ei tundu väga loogiline. Puhastada on sellevõrra muidugi lihtsam, seemnetaskud on nii suured, et pole hullu rookimist ja plödistamist. Kartulid on samuti hiiglaslikud, jube tüütu koorida, sest ei mahu pihku ära.

Koju olen pigem ökokraami ostnud, sest kodus juhtun nii harva sööma, et nende kolme ökoõuna peale nädalas ma veel pankrotti ei lähe. Ja kurat seda teab kui palju nad tegelikult paremad on, aga noh, igaks juhuks. Kunagi tuli kellegagi piimast juttu ja tookord väitsin, et mina küll ei teeks ökopiimal ja tavalisel piimal maitse järgi vahet (see keegi väitis, et selge erinevus olevat). Nüüd ükspäev ostsin siis ökopiima ja maitsesin (pudru sisse kasutades pole ju tõepoolest vahet). Ja sulatõsi! Täiesti teise maitsega on! Ma pean nüüd ökopiimale üle minema...

Sellega seoses meenub, kuidas Kairi, kes on siin ühe kohviku juhataja, rääkis, et osad inimesed armastavad tellida Spanish Latte't rasvavaba piimaga. Tervislik, vaata. Jättes kõrvale, et Spanish Latte sisse käib hunnik kondenspiima, mille puhul rasva ega suhkru vähesuse üle küll kurta ei saa.

Aga samas süüakse siin Eestiga võrreldes palju rohkem salatit. Salativärk on ka muidugi maksimaalselt mugavaks tehtud, neid müüakse karpides ja kottides valmislõigatuna. Säilivad jällegi ebanormaalselt kaua, isegi organic variandid püsivad pärast avamist nädal aega värske ja krõbedana. Head isu!

EDIT:

Ma lihtsalt pean siia Relika õunapildi ka panema. Ta nimelt proovis vaha maha pesta. 

Uputus

Hommikul vara saatis öötöötaja sõnumi, et katus laseb läbi, esimese korruse laest ja pistikutest tuleb vett alla. Palun too kausse/ämbreid juurde, iga veerandtunni tagant saavad täis.

Soovitasin majaomanikuga kontakteeruda, sest pikas perspektiivis pole kausside vahetamine eriti jätkusuutlik ning teiseks - mis loogika see on, et kui esimese korruse laest tuleb vett ja teine korrus on kuiv, laseb katus läbi?

Omanik tuli kohale ja oli nutika mehena kohe vetsupumpa küsinud. Plödistas nats aega ja sai potist järjekordselt igasugu huvitavat atribuutikat kätte. Eks ole ennegi juhtunud. Elagu autistid! Ma oleksin juba ammu võinud aknalaual väikese näituse avada, et mida meil potti on visatud...

Mul on muidu jumala tore töö, aga üha tihemini hakkab tunduma, et tegelikult oleks vahelduseks päris kena kui ei peaks vahetpidamata mingite ajuvabade olukordadega tegelema. Näiteks oleks tore einestada seltskonnas, kus ei peaks pidevalt meelde tuletama, et "palun näri!" Üks mu hoolealustest ei saa absoluutselt aru, milleks selline lisapingutus vajalik on kui söök niisamagi alla läheb? Mul on lausa füüsiliselt valus vaadata, kuidas ta näiteks terveid viinamarju neelab. See, kuidas riis/tatar/makaronid ja muud pehmed asjad lihtsalt otse makku visatakse, ei tekita juba mitmendat aastat enam absoluutselt mitte mingit emotsiooni.

Lisaks on mul tekkinud täiesti imeline enese väljalülitamise võime. Autistidel on kombeks sama asja kümme korda järjest küsida. Või kakskümmend. Vahel viiskümmend. Ükspäev märkasin, et esimest kümmet ma isegi ei registreeri enam. Kuskil üheteistkümnendast hakkan vastama.

Vastamine on seejuures täiesti mõttetu, sest nad küsivad täpselt sama asja kohe uuesti. Vahel vastangi tuimalt kuus korda sama lausega enne kui ära taban, et üldse suu lahti tegin. Seesama klient armastab köögis istuda kui ma õhtusööki teen. Ja siis on meil vahel sellised vestlused:

"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"
"Ma tahan muffinit"
"Meil ei ole muffineid"

Aga vahel on sellised hetked, kus ta paneb mõlemad käed ümber kaela ja kallistab. Jube eba-autistlik käitumine, mida juhtub ehk kord aastas. Või tuleb hästi lähedale ja nuusutab mu juukseid nii pika sõõmuga nagu oleks maailma kõige parema lõhna avastanud. Või vastab mõnele küsimusele täiesti asjalikult (no küll napilt, aga täiesti kontekstis ja puha). Väiksed rõõmud, noh!

Teine klient on maru usin. Katab ja koristab laua, pühib põrandalt pudi kokku, viib prügi välja ja kohe kindlasti tühjendab nõudepesumasina. Vahel ma unustan ära (kui aju on parajasti väljalülitatud režiimis). Tõmban juba resti välja, et hakata nõusid välja korjama kui ta teisest toast kohale jookseb, ise etteheitvalt korrutades: "Minu töö! See on minu töö!" Ja asub innuka nohina saatel plastkarpe rätikuga kuivaks nühkima (mis on minu meelest maailma kõige nürim tegevus üldse, nii et mul on hea meel kui sellest pääsen).

No ja osa asju tuleb koju kaasa. Kui Matt liiga kiiresti sööb, olen mitu korda juba peaaegu öelnud, et "fork down!" (kahvel maha). Sest viis päeva nädalas söön ju koos autistidega ja ühe söögikorra kohta ütlen seda fraasi vähemalt 50 korda. Matt vähemalt närib.

M&E pulm

Kui meie sõbrad Marii ja Ermo aastate eest tutvusid, oli Ermo kohe esimesel kohtumisel kindluse mõttes ära maininud, et tema ei abiellu mitte kunagi. Marii leidis, et mis seal ikka, peaasi, et muidu tore on.

Ja no tore on neil ilmselgelt ka olnud, alustades sellest, et Ermo juba kaks nädalat pärast tutvumist Marii väikesesse pessa sisse kolis ja teatas, et nüüd on siis nii. Õnneks on poisil kuldsed käed, sest tookord tuli voodi lae alla ehitada, et toas kõndima mahuks. Peab ikka armastus olema, et sellistes oludes ellu jääda!

Aga näe, jäid ellu, kolisid Kanadasse, ruumi tekkis juurde ja õnn muudkui õitseb. Ükspäev kui neile külla juhtusime, teatas Marii täiesti suvaliselt keset kööki seistes, et kuule, me otsustasime abielluda! Olevat lihtsam immigratsioonipabereid täita ja noh, on perel ühine nimi ka. Hah, aasta üllatajad!

Edasi hakkas ikka natuke romantilisemaks minema, sest Marii soostus esimese valiku - teksapükste - asemel oma ilusat roosat seelikut kandma ja nädal enne pulmi otsustati, et sõrmused tulevad ikkagi ka.

Muidu oleks nad ilmselt täitsa salajas paari heitnud, aga kahte tunnistajat oli vaja! Meil Matt'iga oli suur au valituks saada ja pruutpaariga üheskoos dokumente allkirjastada. Pulmale eelneval päeval tuli Mariil meelde, et võiks pruudikimbu tellida, siis saaks selle hiljem vallalistele naistele (st. Anule) visata. Arvestades kui koba ma sellistes asjades olen, oli suur tõenäosus, et ei saa püüdmisega ka siis hakkama kui konkurente pole, aga Marii lohutas, et pole hullu, viskan mitu korda kui vaja! Õnneks ületasin ennast ja kimp oli esimese korraga kohe käes.

Ja kuna pulmavideod meeldivad ju kõigile, siis head nautimist: vajuta siia.

New York ja kuidas killud toovad õnne...

Olete tähele pannud, et mõnikord ei juhtu kuude kaupa mitte midagi ja siis juhtuvad kõik asjad korraga? Mul on siin nüüd kohe nii ridamisi juhtunud, et vaikselt hakkab ära tüütama.

Kõik sai alguse sellest, et Matt pidi Montreali minema ja pakkus, et äkki lendan talle nädalavahetuseks järele, saame paar päeva linna peal ringi vaadata. Esmaspäev oli nagunii mingi püha, et võtaks siis juba reede kah vabaks ja puhkus missugune! No võtsingi siis. Lennupileteid otsides vaatasin umbes nii muuseas New York'i omi ka, sest Külliki, kellega ülikooli esimesest päevast alates nagu sukk ja saabas oleme olnud, kolis paar aastat tagasi sinna. Ja mina olin juba enne seda Kanadasse sattunud, nii et me polnud juba päris ammu näinud. Küll polnud viisat ja siis polnud raha ning kui mingil haruldasel hetkel nii üht kui teist juhtus jaguma, polnud jällegi aega.

Seekord juhtusid NYC piletid Montreali omadest odavamad olema ja ilmaprognoos oli kah parem.

Nädal enne äralendu avastas Külli ehmatusega, et nad olid juba ammu meie saabumise õhtuks mingid peened kontserdipiletid hankinud. Laias laastus kaks varianti, et kas olemasolevad maha müüa või hoopis meile kah muretseda ja koos minna. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on Arvo Pärt'i kontsertiga. Külliki mees on suur Pärt'i muusika fänn ja mul oli siit kohe teine samasugune võtta! Meie Külliga oleks meelsamisi niisama kohvikus jutustanud ja mehed omaette saatnud, aga hea küll, lähme siis koos.

Reede hommikul sadas New York'is lund ja kõik lennud lükati tund-kaks edasi. Matt, kes Montrealist tuli, jõudis sellest hoolimata õigeks ajaks, aga mul oli totaalne napikas. Lennujaama peldikus viskasin kiirelt kleidi selga ja galopeerisin linna poole, et äkki ikka jõuan. Mehed olid kohe sõpradeks saanud ja juba ees ära läinud, Külli tuli mulle rongi vastu ja kokkusaamise hetkeks oli selge, et kui me endale just tiibu ei kasvata, jääb kontsert meie jaoks ära. Minut hiljem helistasid peikad, et kuulge, ärge jookske, siin on piletitega mingi kamm ja nelja asemel ainult kaks. Minge tehke väike vein või midagi. Win-win.

Järgmisel hommikul ärkas Külliki täiesti paduhaigena. Palavik ja kõik jutud. Tõmbas abikaasa villased sokid jalga ja lubas kohe ära surra. Aga see on täiesti okei, sest New York on iga kell tore ja Matt polnud seal näiteks varem käinud. Mul oli küll kolmas kord, aga nagu NYC'is kombeks, võtavad nad vahepeal osa torne maha ja ehitavad senisest kõrgemad asemele, nii et näiteks One World Tower'i tippu polnud ka mina veel juhtunud. Sajandalt korruselt oli ilus vaade ja kõik teised majad tundusid kui kärbsesitt.

Esmaspäeva hommikul sadas jälle natuke lund ja lennuplaan läks muidugi kohe sassi. Ma ei tea, kuidas nad seal lumele nii tundlikud on! Ainult paar helvest tuli, ma ei nimetaks seda isegi mingiks eriliseks sajuks. Õhtuks oli lumi unustatud, aga lennud endiselt graafikust maas, nii et meie oma tõusis plaanitust kaks tundi hiljem õhku ja maandus Torontos hetk enne seda kui jätkulend väljuma pidi. 

Ma polnudki juba ammu vana head jookse-lennujaamas-hing-seest-välja üritust teinud, aga ei tea, kas annab vanadus tunda või mis, igatahes poolel teel öeldi, et tulge võtke heaga uued boarding pass'id homseks hommikuks, väravad pandi juba kinni. Sõime lähedalasuvas hotellis väikse eine ja sättisime end poole ühe paiku voodisse (kogu selle rõõmu eest tuli omast taskust maksta, sest lennufirma ilmastikujamasid ei hüvita). Äratus oli 4.10. Kui arvate, et ma hetkekski magama jäin, siis eksite. Ja üha enam hakkas kogu olukord närvi ajama, sest pidin järgmisel päeval tööle ka jõudma. 

Õnneks sain lennukis isikliku rea ja suure osa neist neljast ja poolest tunnist magasin rahulikult maha. Loomulikult ei saa jälle mainimata jätta, et Kanada on ikka megasuur. Kairi ütles, et kui ta viimane kord Inglismaale lendas, jõudis mitu korda süüa ja magada ning pool päeva hiljem kaarti vaadates polnud ikka veel Kanadast üle jõudnud. Eestis on selles mõttes lihtne, et kui kiire oled, jõuad korra Hiiumaad näha, aga kui korra pea aknast eemale keerad, on järgmine pilt juba Taani või midagi.

Vancouveris ootas meid järjekordne 50/50 ilm, kus pool linna arvas, et ilus pilvitu taevas ja teine pool küsis, et mis taevas? Lennujaama ümbrus oli nii paksu pilve sees, et sõna otseses mõttes tuli käsikaudu ringi kobada.

Koju jõudes fikseerisin juba eemalt ära, et auto on endiselt alles. Kena temast. Magasin tund aega, sest noh, autoomaniku rõõmud, võib vabalt alles 10 minutit enne tööpäeva algust uksest välja astuda. Juba hakkas kõik natuke vähem närvi ka ajama, sest vähemalt olin kenasti Vancouveris ja kuigi väsinud, polnud vaja vähemalt tööpäeva ära tühistada.

Kõpsutasin siis lõpuks autoni, istusin sisse, tahtsin kotti kõrvalistmele panna… aga ei saa! Iste kilde täis. Enne äraminekut ei olnud. Vaatan kõrgemale - akent pole! Vähemalt on meid siin viimasel ajal ilusate ilmadega hellitatud, sitemal juhul võinuks neli päeva järjest vihma sisse sadada, nii et vaatame ikka positiivset poolt, onju.

Ma ei tea, mis juhtus, midagi võetud ei olnud, isegi parkimise jaoks hoitud mündid olid alles. Võib-olla mängisid lapsed palli ja juhtus valesse väravasse? Päeva lõpuks võib öelda, et olen kogemuse võrra rikkam ja 300 dollari võrra vaesem (omavastutus). Kusjuures kindlustust võttes veel arutasime, kas panna vandalism ja sellised asjad ka juurde või mitte. Hea, et sai pandud, muidu oleks täna kaks korda rohkem kulunud.

Igatahes sain teada, et parandamise variandid kõiguvad "võib-olla pühapäeva pärastlõunaks saaksime teid kuskile vahele suruda" (täna on teisipäev) ja "tuleme ise kohale, kus iganes asute ja teeme seal korda" vahel. Ma võtsin selle teise siis. Poisid lõid murule väikse laagri püsti ja tund aega hiljem oli uus klaas ees. Kõik killud koristati nii seest kui väljast ära ja eluaegne garantii lubati kauba peale. Klaas sõidab sahinal üles-alla nagu poleks midagi juhtunud ja käekotil on jälle kuskil istuda.