12 august, 2016

Soolaleivakas

Kodu sisustamine on väga mõnus protsess, kuigi seekord kujunes kõik kuidagi iseenesest, ma ei saanud arugi, kuidas korraga kogu mööbel paigas oli ja omavahel klappis. Näiteks helehallid toolid ostsime juba kuu aega enne diivanite tellimist ära ja see, et peaaegu täpselt sama värvi diivanid leidsime, oli puhas juhus. Minu beežikas tugitool oli omakorda juba aasta enne diivaneid olemas ja kuigi olime mõlemad veendunud, et see supermugav mööblitükk lihtsalt peab elutuppa jääma, kartsin, et mis siis kui ta lõpuks sinna üldse ei sobi… Kui diivanid paika said, jäi tugitooli vaadates mulje, et nad on ühest komplektist. Jumala juhuslikult!

Kohvilaud kuulus endistele omanikele ja Matt'ile see hullult meeldis. Mitu korda oli jutuks, et peaks neile helistama ja küsima, kas nad oleks nõus selle meile müüma? Kõne jäi tegemata, aga kolimispäeval selgus, et ainus asi, mis nad maha olid jätnud, on seesama kohvilaud. Ideaalne!

Lambid ja kardinad jäetakse kolides alati majja, külmikud-pesumasinad ja muu taoline samuti. Kõik, mis on kuskile kinnitatud, kuulub majaga kokku. Kardinad, nagu juba varem mainisin, vahetasin kohe välja (v.a ribad) ja laelampidest ei ole ma samuti suuremas vaimustuses, aga las esialgu olla.

Matt ükspäev meenutas, et mäletad, kuidas sul oli tingimus, et peab palju suuri aknaid olema ja et kustpoolt päike peab paistma… See maja on ideaalne - hommikuti paistab kööki, päeval kaminaseina ning õhtul diivanite taga olevasse suurde aknasse ning mõlemasse külalistetuppa. Mulle hullult meeldib õhtune päike, see soe ja kollane.

Halli värvi elutoa seina taga on väiksem külalistetuba ja koridorist otse läheb suurem külalistetuba. Köögi taha jääb külaliste vannituba, selle ust ei ole pildilt näha. Ja see koridor, mis sinna viib, jõuab välja meie magamistuppa.


Maja on kergelt kallaku peal, alumisel korrusel on garaaž (see jääb kohe trepi kõrvale, külalistetubade alla), Matt'i kontor ja majapidamisruum. Koridori lõpus ehk pesuruumi kõrval on uks, kust pääseb sviiti, mida me välja rendime. See uks on alati lukus, sest üürnikel on eraldi sissepääs maja taga. Kui kunagi tulevikus peaksime ruumi juurde vajama, hakkaks selles osas ilmselt meie külalised peatuma. Sviidil on elutuba, köök, magamistuba ning maja suurim vannituba. Kõik nende aknad (v.a vannituba) avanevad hoovi poole, aga kuna seal on kallak ja kaljujupp läheb üles, siis tegelikult nad aeda praktiliselt ei näe. Nii et neil on oma väike aed ja meil on oma suur aed. 

See oli muuseas mu põhiline murekoht, et enamike majade sviitide aknad vaatavad lihtsalt otse tagahoovi ja selles mõttes nats nõme, et privaatsust ju pole. Nii et läks jälle õnneks. Üürilised on meil kah eriti head juhtunud ja enamik aega ei tule meeldegi, et seal keegi elab.

Aga lähme nüüd jälle üles! Kanadas on kombeks, et master bedroom'i juurde kuulub garderoob ja eraldi vannituba. Nii mugav! Ma ei tea, miks see Eestis veel väga populaarne ei ole, võib-olla on majad natuke väiksemad või tundub nagu ei oleks lisa-vannitoal mõtet, aga appi kui hea lahendus see on!

Ühtegi seina me üle ei värvinud, jäi nii nagu oli. Matt'i isa arvas, et tulevikus võiks kõikidest magamistubadest vaibad üles võtta ja need parketiga asendada, aga mulle just meeldivad need pehmed vaibad! Muuseas, Kanadas saab igast toidupoest vaibapuhastusmasinat rentida ja kui sisse kolisime, pesi Matt sellega kõik vaibad üle. Ainus, mis must tundus, oli trepp, aga see läks nii ludinal valgeks tagasi, et nüüd ma enam üldse ei põe kui peakski midagi maha kukkuma ja vaiba ära määrima.


Magamistoa vannitoas on dušš, külaliste omas vann. Külaliste vannituba jääb magamistoa uksest vasakule ja see koridor, mis pildilt näha on, läheb elutuppa. Otse paistab väiksema külalistetoa uks, suurem jääb garderoobi ja vannitoa taha.

Terrassile saab nii köögist kui magamistoast ja sealt viib väike trepp aeda. Ma peaks ükspäev aia poolt ka pilti tegema, siis on võib-olla paremini aru saada.


Külalistetubadest oli juttu juba varem ja seega on soolaleivapidu nüüd peetud! Tore, et läbi astusite :)

07 august, 2016

Aususest

Kanadas on nii paljud asjad aususe peale üles ehitatud. Näiteks käisime sõbrannadega mustikakasvatuses - põõsad on majast ja kõrvalhoonetest kuskil kilomeetri kaugusel, autoga peab kohale sõitma. Pargid heinamaale, korjad anumad täis, sööd nii palju kui kõhtu mahub, paned saagi pagasnikusse ja siis sõidad tagasi. Vahepeal pöörab mitu teed kõrvale, ei pea isegi majast mööda minema kui ei taha. Maja juures on ilusamate ilmadega nii palju autosid, et selles saginas pole kellelgi aega tähele panna, kas kõik maksavad või mitte. Võtad oma ämbrid-karbid pagasnikust välja, ootad nats järjekorras, kaalud ja maksad.

Kanadas ei tule kellelgi pähegi, et maksmata ära sõita! Lugesin just, kuidas Eestis mõnel põllult juurikad ära varastatakse, sellega seoses tuli meelde...


Ükspäev viisin taarat. Anti paar hiiglaslikku kotti ja paluti purgid-pudelid eraldi panna. Leti ääres pidin ise ütlema, mitukümmend tükki igas kotis on, selle alusel sain raha.

Kui praamiga Vancouverist Nanaimosse tulla, on ukse peal noormees, kes piletid ära korjab, aga Nanaimost Vancouverisse minnes on lihtsalt poolel teel koridoris mingi nõu, kuhu lipik visata. Mul sõbrad rääkisid, et magasid esimene kord selle koha täitsa maha, alles teist korda minnes said aru, kuhu pilet jätta. Keegi ei kontrolli ka.

Poodidel on alati väljapanek ukse ees, näiteks puuviljad ja lilled, juba enne sisenemist saab šoppama hakata, aga ma ei kujuta ette, et keegi sealt midagi võtaks ja maksmata minema kõnniks. Ja iseteeninduskassadel ei ole mingit kontrolli, töötaja tuleb ainult siis kui millegagi hätta jääd. Toidupoodides ei ole muidugi turvamehi ka, kes sul sabas käiks. Ja kui ma oma kauba ise kotti laon, ütleb kassapidaja alati "aitäh". WTF! Jah, kolme ja poole aastaga pole ma veel sellesse punkti jõudnud, et lubaks kassapidajal oma kaupa pakkida. Mul on riidest kott ja mulle meeldib ise paigutada. Selles poes, kus kõige tihemini käin, on nii, et müüja mitte ainult ei lao asju kottidesse, vaid ka paneb need kotid sulle ilusasti kärusse ära. Minu meelest täiega imelik kui ostja niisama passib ja müüja tema ostudega võimleb. Ma ei tea, mis neil kodus toimub - kuidas kaup autost tuppa ja kotist külmkappi jõuab?

Kilekotid on siin kuskil poole väiksemad ja kõvasti õrnemad kui Eestis, mis tähendab, et igasse kotti mahub ainult linnunokatäis nänni ja ka siis pannakse tihtipeale veel topeltkott, et katki ei läheks. Mul tuleb külm higi otsaette kui seda pealt pean vaatama! Miljon kotti tekib ühe poeskäiguga ja nad on liiga pisikesed, et neid prügi jaoks kasutada või üldse millekski kasutada.


Me käisime ükspäev mingist supermarketist mulda ja väetist ostmas. Pakendid olid väljas hunnikus, mina veel mainisin, et võtame käru, laome peale, aga Matt kõndis otse poodi, võttis mingid muud asjad, mida vaja oli, kassas makstes ütles, et tal on nii-ja-nii mitu kotti mulda ka vaja, see löödi arvele lisaks ning väljas jäi üle ainult auto ukse ette ajada ja muld sisse laduda. Keegi ei tule küsima, kas sa maksid ka või niisama võtad...

Eile ostsime aiatoolid. Toolid olid ukse ees virnades, käisime sees, võtsime mingid mutrid ja asjad, kassas ütlesime, et tahame kaheksat tooli ka, Matt näitas hinnasildist tehtud pilti, maksime ja õues jäi üle vaid toolid autosse laduda. Ise korjad sealt virnast nii palju kui vaja oli.

Ja endiselt hämmastab mind see, kuidas kõiki asju saab poodi tagasi viia. Kui meil aianurgas see istumisplats valmis sai, jäi hunnik kive üle. Matt ütles, et see on loomulik, sest neid ostetaksegi 10% rohkem kui tegelikult vaja peaks minema. Mina muidugi ohkasin, et nojah, aga nüüd istub see kümme protsenti meil murul ja peame välja mõtlema, kuidas neist lahti saada. Matt imestas, et mis mõttes? Need viime ju poodi tagasi! Ja raha antakse vastu.

Ma ei saa aru, kuhu ma sattunud olen?!

05 august, 2016

Aiavärgist

Meil on hästi tore naabrionu, kes kasvatab kõikvõimalikke aiasaadusi ja muudkui kutsub korjama. Nagu vanemate inimestega ikka - neile meeldib jagada. Kohe nii palju meeldib, et kui mind õues pole, ilmub moonakott ukse taha. Kella ei lase, lihtsab jätab sinna. Alati ütleb, et igal ajal võib minna ja kõike võtta, isegi kui teda kodus ei ole. Näe, mul on uus vanaisa.

Teise poole naabreid pole me kahe kuu jooksul veel kohanud. Matt ükspäev peaaegu kohtas, oli maja ette sõites kedagi väljas seismas näinud, aga nad põgenesid kiirelt tuppa, enne kui Matt autost välja sai. Õues nad üldse ei käi, aed on muidu ilus, aga see on vist rohkem aknast vaatamiseks tehtud.


Mul said herned valmis! Nii lahe kui oma herned on! Ahjaa, herneid külvates oli korraks blond hetk, et muudes pakendites olid seemned, aga hernepakis… kuivatatud herned. Tegelikult ju teadsin, aga poes tundus loogiline koos muude seemnetega ka pakk herneid osta ja pisikese paki eest sama summa maksta, mille eest toidupoes terve kilo oleks saanud. Ja nüüd mõtlengi, et huvitav, kas toidupoe omad läheks ka idanema? Toidupoolise osas on siin ju ikka suht Ameerika, iial ei tea, mis jamaga asjad töödeldud on. Ja noh, kuna mul nüüd täitsa oma herned on, saan ju neid kuivatada ja hiljem mulda pista. Mis tõstab omakorda päevakorda küsimuse, et kui ma sel aastal veel ühte hernelaari tahaks, kas võin siis täitsa värske herne mulda panna või peab selle enne ära kuivatama? On jah loll küsimus, aga kuskilt peab tarkus tulema!

Muide, paar nädalat tagasi mainis keegi kommentaarides, et Nanaimost saab Vana Tallinnat osta ning jättis poe nime. Eile juhtusime sealt mööda sõitma ja ütlesin Matt'ile, et näe, siit saad uue pudeli. Matt vastu, et kust sa seda võtad? No keegi blogis ütles. Tema jällegi arvas, et see on küll täiesti lamp, et keegi blogis teab, millises Nanaimo poes Vana Tallinnat müüakse…

Astume sisse ja no ei ole üldse maailma kõige suurem alkopood. Matt jalutas kohe likööride juurde ja teatas täiesti veendunult, et näe, ei ole! Vaatasime siis kõrvalriiulisse ja… saate aru, on!Täiesti suvaline Nanaimo külapood müüb Vana Tallinnat, kusjuures pea 10 dollarit odavamalt kui seda Vancouverist saab.

Sügavalt hämmeldunud Matt hakkas juba rohkem huvitatult uurima, et kuule, kes see oli, kes teadis, et siit Vana Tallinnat saab? Ja no mina ju ei tea! Keegi lihtsalt jättis kommentaari.

Toidu/joogiteemadest veel niipalju, et kui Kanadasse kolisin, ei leidnud kuskilt normaalset juustu. Juustupakk peab ikka pontsakas olema, aga siinsed kõige levinumad on hoopis pikad õhukesed liistakad. Tõin just uue juustu, tegin teile pilti. Jumala vale kujuga, onju?! Juustule sättisin sõbraks kõige tüüpilisema piima, mis on neljaliitrine, sest noh, nende kolme (!) nädala jooksul, mis ta säilib, võib neli liitrit ära kuluda küll. Meil tavaliselt ei kulu, aga väiksem pakk on enam-vähem sama hinnaga, nii et vahet pole.


Meil on kõva haljastamine käsil, mis tähendab, et mina pean auke kaevama, sest Matt on kogu aeg tööl. Õnneks ei ole Nanaimo residentuuris öövahetusi, õhtune valve saab südaööl läbi. Ainult see kuu või kaks, mis ta sünnitusosakonnas töötab, on mõned vahetused hommikuni, sest beebid tavatsevad ilmale tulla kellaajast sõltumatult.

Ahjaa, ükspäev käisin Vancouveris, et sõbrannadega kokku saada, oma rase sõbranna viimast korda ühes tükis ära näha ja Elini käest ema pakk kätte saada. Kohale jõudes selgus, et rase sõbranna oli nii abivalmis, et sünnitas lapse kähku hommikul ära, et ma ei peaks paari päeva pärast uuesti Nanaimost kohale sõitma. Oi, mis armas beebi oli! Vaene Matt oli muidugi jälle tööl ja jäi kogu lõbust ilma, aga ta on tutikaid beebisid palju rohkem näinud kui mina, nii et pole hullu.

Ema saatis mulle kõrsikuid, mispeale Matt teatas, et need maitsevad nagu pretzel'id (soolakringel), ainult et magusad ning küsis kommipakki (nimega "Šoks") nähes üllatunult, et kas sokid? Ma lasin Elinil beef jerky't ka tuua, sest Kanada oma on magus ja Matt'ile hullult maitses see eesti variant. Hämmastav, et magus kõrsik on nende jaoks uudis, aga selle peale, et beef jerky't soolasena teha, ei ole nad veel tulnud.


Ahjaa, aiast tahtsin ju rääkida hoopis. Siin oli alguses põhimõtteliselt jupike heinamaad ja vsjoo. Muru oli sisse kolides sõna otseses mõttes põlvini ja igasugu kõrsi täis. Sellega me polegi veel muud asjalikku teinud kui lihtsalt kastnud ja niitnud, aga vaikselt hakkab juba veidi parem välja nägema.

Aia tagumises otsas oli killustikuga kaetud lõkkeplats, mille Matt lasi üles kaevata ja korda teha. Ma vaatan nüüdsest peale tänavakive täiesti teise pilguga, nende ladumine on ikka täielik teadus. Me lasime kolme erinevat värvi kive kasutada, mis annab kergelt kirju üldmulje, olles seejuures ikkagi üleni hall. Varjualuse kokkupanek oli Matti sõnul kümme korda hullem kui majatäis Ikea't. Pealtnäha tundub, et paar pulka ja katus, aga tegelikult koosnes miljonist detailist, lisaks oli iga katusepleki tükk mõlemalt poolt kilega kaetud ja see kile ei tulnud üldse kergelt lahti.

Kui plats valmis sai, alustasime hajastamisega. Auke kaevates selgus, et pool aeda on kalju peal ja mullakihti ainult pool meetrit. Selles sügavuses teatavasti mingit suuremat puud ei kasvata. Teisel pool on õnneks rohkem mulda. Plangu peab ka veel üle peitsima, aga ma ausalt öeldes läheks nüüd parema meelega hoopis tööle, see päikese käes passimine on mu vaikselt juba teise rassi küpsetanud.

03 august, 2016

Vanga ennustab

Lugesin täna hommikul Õhtulehest, et Vanga ennustuse järgi on Obama viimane president. Artikkel rääkis veel muustki ja andis muuhulgas täpsed aastaarvud, mis ajaks on moslemid Euroopa vallutanud, jäämassiivid ära sulanud ja teadlased organite kloonimise selgeks saanud. Edasi selgus, et 2130. aastaks õpivad inimesed tulnukate abiga vee all toime tulema ja osa tsivilisatsioonist kolibki ookeanisügavustesse elama… ee okei… ning aastaks 3797 (paluks mitte segamini ajada aastaga 3796 ega ka mitte aastaga 3798) on elu Maal surnud:


Ma saan aru küll, et kui juba Õhtulehte loed, ei tasu ootusi teaduslikus mõttes väga kõrgeks ajada, aga mulle meeldis, et Vanga on nii kõva statistikaga lagedale tulnud, et aastal 5078 on täpselt 40% inimestest universumi piiridest lahkumise vastu. Väike sektordiagramm oleks võinud kah kõrval olla, sest mind jäi ikkagi painama, et kui paljud ülejäänud 60% hulgast olid universumist lahkumise poolt ja kui paljud vastasid "ei oska öelda".


Ükspäev arutasime siin religiooniteemadel ja sellega on teatavasti nagu ennustamisega - tõe ja muinasjutu vahekord on pehmelt öeldes ebaselge. Küsimus oli siis selles, et pea iga religioon ütleb, et tuleb õiget jumalat kummardada, aga kust sa tead, milline neist õige on? 

Meil on sõprade paar, kes kumbki täiesti erinevat usku, aga mõlemad väga usklikud. Lapsi veel ei ole, aga kumbki tahab lapsed omas religioonis üles kasvatada. Asja teeb keeruliseks see, et pereringis ei saa äärmuslikuks minna ja otse välja öelda, et "issi jumal on väljamõeldis, ära teda kuula", sest varem või hiljem saabub hetk, kus laps küsib vastu, et mille järgi sa tead, et sinu jumal on päris ja issi jumal ei ole?

Jutt algas üldse sellest, et mõlemad on arstid ja naine olevat residentuuriprogrammide valiku ajal usinalt palvetanud (aga sai ikkagi kõige kaugema valiku, mis ta elu pea peale keeras). Kutt sai arstiteaduskonda sisse alles viiendal katsel, hoolimata sellest, et samuti palehigis palvetas. Matt, vana ateist, sai oma nr. 1 valiku Nanaimo… täitsa ilma palvetamata.

Matt siin mainis, et moslemitel (olid need moslemid?) on see värk, et mida rohkem "uskmatuid" end ära tappes kaasa suudad võtta, seda paremale tasemele paradiisis pääsed ja siis veel mingi värk, et kui palju imeilusaid neitsisid sind seal ootamas on. Moslemite jumal on ilmselgelt mees (miks nad alati mehed on, ah?), aga mul tekkis muuhulgas küsimus, et mida püha raamat naiste kohta ütleb ja kust nad võtavad igale tüübile mitukümmend neitsit? Burkadesse peidetud daamid ei näe üldse nii mässumeelsed välja, et nad karjakaupa kurja korda saadaks ja karistuseks orjalaagrisse peaks sattuma.

Ma pean seda religioonivärki ikka natuke lähemalt uurima hakkama...

31 juuli, 2016

Kanada eripäradest

Mul tuli üle pika aja jälle paar Eesti-Kanada erinevust meelde!

Kanadas ei tea keegi oma voodi mõõte, aga kõik oskavad öelda, on see double, queen või king. Voodipesu, tekke ja patju ostetakse samuti nime järgi. Ei pea mõistatama, et milline tekk võtta, et see voodi kenasti ära kataks ja samas liiga pikalt üle äärte ei jääks rippuma. Patjadega sama lugu, näiteks king padjad on kuskil meeter laiad ja poes tunduvad naljakalt piklikud, aga voodisse sobivad valatult, täpselt äärest ääreni.


Pesumasinaga on sama värk - ei ole 40/60/90-kraadist pesuprogrammi ega ka puuvillane/delikaatne/vill, vaid lihtsalt cold, warm, hot. Keegi ei tea, mis temperatuur see siis täpselt on, peaasi, et puhtaks saab. Ja igaühel on kuivati ka, see on siin kuidagi nii iseenesestmõistetav. 

Kusjuures üks loogiline asi, mida Kanadas jällegi väga harva esineb, on põrandaküte. Eestis on minu meelest kõigis vähegi uuemates vannitubades soe põrand, aga Kanadas olen seda ikka üliharva kohanud. Ma ei saa üldse aru, miks? Nii lihtne paigaldada ja mõnus peal tatsuda. Selle asemel on paljudel vannitoa laes selline vent, mis nupule vajutades sooja õhku puhub. Kohe väga sooja. Nupud on tavaliselt valikulised, et kas 5, 10 või 15 minutit puhumist. Tuled duši alt välja ja selline tunne nagu keegi laseks suure fööniga sooja õhku peale, ei mingit lõdisemist hommikuses karguses. 

Üks asi, mida on maja ehitades ülilihtne paigaldada, aga seda ei ole jällegi Eestis nii palju, on kesktolmuimeja. See töötab nii, et iga korruse keskel on seinas auk, kuhu kinnitub voolik. Voolik on tavaliselt täpselt nii pikk, et ulatuks korruse kõikidesse nurkadesse, sellepärast pole üle ühe augu vaja. Mootor asub aga garaažis. Koristamine on müra- ja lõhnavaba, kogu sodi koguneb garaažis olevasse mahutisse, mida peab siis kuskil korra aastas tühjendama. 

Teine tore asi, mis sellega kaasas käib, on köögikapi all olev "purupilu". Pühid põranda puhtaks, lükkad varbaga nuppu ja pilu imeb kõik prahi hetkega sisse. 


Üks erinevus tuli veel meelde - beebidele ei panda mütsi pähe. Isegi vastusündinutele mitte. Müts läheb käiku ainult siis kui on talv ja täitsa külm. Aga kuna siinkandis on tüüpiline talveilm kuskil kuue soojakraadi ringis, võib vabalt juhtuda, et müts ei lähegi käiku. Lapsed on kogu aeg pigem ala- kui üleriietatud, vahel ma ikka sügisel imestan, et täiskasvanud ise on jopedes, aga paariaastased kõnnivad dressipluusis ringi.

Ahjaa, ma pole siin mitte ühtegi valget vankrit näinud, Eestis on see värv teatavasti peaaegu ainuvõimalik kõigist valikutest. Kusjuures Kanadas on jällegi tänavad kõvasti puhtamad, näiteks kingad ei lähe üldse mustaks, isegi talvel mitte (ma saan nüüd väga hästi aru, miks nad USA filmides toas kunagi kingi jalast ära ei võta). Ja mis kõige imelikum, ka auto ei lähe mustaks! Mäletan, kuidas Kanadasse kolides imestasin, et autod on nii puhtad - maru tihti käiakse vist pesulas. Vale puha! Mina ostsin jaanuaris auto, nüüd on august algamas ja pesnud olen seda täpselt ühe korra, millalgi kevadel. Ja mitte sellepärast, et must oleks olnud, vaid et paremini läigiks. 

Autoga oli ükspäev selline asi, et üks rehv tundus kuidagi tühjem. Vaevumärgatavalt, aga siiski. Läbi udu meenus, et rehvirõhku võiks tegelikult iga mõne aja tagant kontrollida, aga paljugi mis võiks. Järgmine päev vaatasin, et hmm, ikka veel selline imelik. Justkui oleks üldse variant, et kumm imeb ise vahepeal puuduoleva õhu sisse tagasi… Näitasin Matt'ile, et kuule, tee midagi! Matt'il on põhimõte, et igaüks peab oskama oma auto kallal põhilisi asju teha - õli kontrollida jne. Iga kord on sama tants, et tule, ma näitan, kuidas seda teha. Mina jälle vaidlen vastu, et no sina kah tead, kuidas pesumasinat kasutada, aga see ei tähenda, et sa seda kunagi teeks. 

Matt viskas ainult ühe pilgu ja teatas, et selles rehvis on ilmselt nael, mine lase kinni lappida. Mina muidugi eht-naiselikult lootsin, et äkki ikka ei ole ja võib-olla on kolmanda päeva hommikuks rehv õhu sisseimemise tehnika ikkagi selgeks saanud, aga vastupidi - hoopis pooltühi oli. 

Mulle ei meeldi autoga teenindusse minna. Ainult pesulas meeldib käia ja sõita meeldib, aga nagu juba mainisin, on pesulavariant enamik aega variantidest maas. Ja noh, jälle üks erinevus: seesama indeksi-teema, millest juba varem kirjutanud olen. Helistasin, et mul on vist rehvis nael, on teil lähitundidel aega korda teha? Kõik muud küsimused olid suht okeid, telefoninumber ja auto mark, aga siis lõi korra ehtne Kanada sisse: "Aadress? Postiindeks?" 

Mille jaoks neil mu aadressi on vaja kui ma auto ise sinna viin?! Ja no indeksit ma endiselt peast ei tea. 

- - - 

Nädalavahetuseks tuli meile üks Matt'i parimatest sõpradest külla ja oli jälle põhjust natuke mööda linna ringi sõita. Ta lõpetab kevadel arstiteaduskonna ja peab peatselt välja mõtlema, mis järjekorda erinevad residentuuriprogrammid panna. Nanaimo on üks suhteliselt tõenäoline kandidaat, sest ta on ise BC-st pärit ja halloo, meie elame siin!

Ma ei tea, kuidas värsked arstid selle pingega toime tulevad, et laias laastus otsustab puhas algorütm, kuhu nad järgnevateks aastateks kolima peavad. Enamikel juhtudel on seal ikka mingi loogika ka, sest Matt ju näiteks sai oma nr.1 valiku, aga see tüüp, kes kogu nende kursuse (neid oli kokku 300 ringis) parimate tulemustega tudengiks kuulutati (üldarvestuses parimad eksamitulemused ja parim tagasiside praktikatelt), sai oma 15. valiku! Nagu juba varasemalt kirjeldasin, oleneb kõik sellest kui hästi intervjuud lähevad ja teiseks sellest kui kiiresti kohad täituvad (Nanaimos on ainult 8 residentuurikohta). 

Kui oma esimest valikut ei saa, tuleb mängu see, et sinu teine-kolmas-neljas jne valik oli kellegi teise jaoks nr.1, mis annab talle eelise ja nii kukutaksegi nimekirjas kolinal allapoole, kuni tekib vaba koht, kuhu pidama jääda. Residentuurikohad lähevad ju jagamisele terve Kanada värskete arstide vahel!

Kanadas on palju ilusaid piirkondi, aga lääneranniku looduse vastu ei saa kohe mitte kuidagi. Üks eestlane ütles hiljuti, et tema on alati mõelnud, et postkaartide pildid on photoshop'itud, sest päris nii vinge ei saa olla, et smaragdrohelisest järvest kõrgub lumise tipuga mägi välja, aga siis tuli BC-sse ja selgus, et täpselt nii ongi. Postkaardivaated igal sammul. Nanaimos jällegi omamoodi, aga ikkagi ilus!

22 juuli, 2016

Nokk kinni, saba lahti

Meil käib hommikune ärkamine nii, et Matt'i telefon hakkab iga viie minuti tagant lärmama pool tundi enne seda kui ta päriselt üles peab tõusma. Tema selle peale ei reageeri, mina veel mõned nädalad tagasi reageerisin, aga nüüd magan rahus edasi. Milleks seda komejanti vaja on, pole ma päris täpselt aru saanud, aga ta väidab, et nii on kergem üles saada. Kui siis viimane piir saabub, hakkab kellraadio röökima. Vana kellraadio piikus, aga see läks kolimise käigus katki ja nüüd on uus, mis teeb nii kõva häält, et naabrid ehmuvad ka üles.

Kuna mul oma ajaga nagunii midagi asjalikku teha pole, olen hommikuti koos Matt'iga ärganud ning sel ajal kui ta peseb/riietub, kohvi ja hommikusöögi teinud.

Täna ärkasin oma telefoni alarmi peale (nagu alati) ja Matt ärkas ka. Kellraadio osa jäi täitsa vahele, sest elektrit polnud ja keegi polnud taibanud sellele riistapuule patareisid sisse panna. Ma polnudki juba ammu mõelnud, mille kõige jaoks me elektrit vajame:

+ mõlemal vannitoal on aken, ei pidanud pimeduses kobama
+ boiler töötab gaasiga, pesta sai ka
- veekeetja töötab elektriga, järelikult kohvi ei saa
+ vahepeal käis Matt korra köögis ja mainis, et meil on gaasipliit: jee, saan potis vett keeta!
- gaasipliidi süüde töötab elektriga (see väike särtsakas, mis gaasi põlema paneb): ei saagi vett keeta!
+ muna/peekon ja muu taoline kraam langes valikust välja, aga võileiba sai teha ja jogurtit-müslit-puuvilju ka
- röster ei tööta (tavaoludes Matt röstimata saia ei tunnista, aga mis sa hädaga teed)
+ vahepeal jõudis Matt uuesti kööki ja mainis, et gaasipliidi saab ju ka tikust põlema panna (daah, muidugi!)
- aga ma pole kunagi julgenud seda teha, sest kardan näppe kõrvetada
- meil on kohv ubadena ja see masin, mis nad pulbriks teeb, töötab elektriga. Tavaliselt on masina sahtlis ports kohvipuru ootamas, aga eile olin viimase pudi ära kasutanud, sest asja mõte on ikkagi selles, et neid ube värskelt purustada. Nüüd olen taimeril enam-vähem õige asendi avastanud, mis korraga täpselt õige koguse pulbrit annab, aga jah, elektrikatkestuse puhul on sellisest peenest süsteemist natuke vähe tolku.
+ vahepeal jõudsin rõõmustada, et läpaka aku sai õhtul täis laetud, saan vähemalt netis surfata…
- …aga netti ju pole! Mis tähendab ka seda, et ei saa uurida, kuhu elekter kadus ja millal tagasi tuleb. Ja helistada ei saa, sest vajaliku numbri leidmiseks oleks samuti netti vaja.
+ õnneks tuli meelde, et telefoni netti saab ka ilma wifi'ta kasutada, sain teada, et 7.30-ks lubatakse ühendus taastada ja paar minutit enne lubatud aega oli elekter tagasi. Sai kohvi ja puha!


Ma olen püüdnud igaks hommikuks mingi erineva asja teha, aga enda lemmikut - putru - polnud veel Matt'i peal katsetanud. Ükspäev küsisin, et kas ta põhimõtteliselt üldse sööks seda ja arvas, et mõnikord ikka sööks. Okei siis.

Kanadas pole mingit hullult head pudruhelveste valikut, nii et olen laias laastus ainult kaerahelveste peale jäänud. Mulle endale meeldib sellest kaks varianti:

1. Kaerahelbed veega hautatud, lõpus segan õuna- ja banaanitükid sisse ja hiljem valan kausis natukese vahtrasiirupiga üle. Vahel panen peale maasikaid (kui on). Või mingeid muid marju, aga muid enamasti ei ole.

2. Kaerahelbed piimaga hautatud, natuke soola ja ongi kõik. Kui juhtub parmesani olema, riivin õhukese riiviga natuke seda ka peale.

Ükspäev tegin esimest varianti. Matt imestas, et ainult siirup või? Aga kus pruun suhkur on? Pudru peale pidavat alati pruun suhkur käima! Kultuurilised erinevused, noh.

Eile tegin teist. Parmesani juhtus ka olema. Matt sai šoki! Ta ei ole kunagi kuulnud, et keegi pudru peale juustu paneks. Olevat ülimalt veider. Ja pruuni suhkrut jälle pole!

Võib-olla ongi see ainult minu kiiks niimoodi putru süüa, aga igal juhul ei tundu mulle imelik kergelt soolase pudru peale kergelt soolast parmesani riivida. Oluliselt imelikum tundub tüüpiline Kanada hommikusöök, kus munad-peekon-vorstid-pannkook-praekartulid ühe taldriku peale pannakse ja vahtrasiirupiga üle valatakse. Soolane ja magus ei käi ju kokku!

Õhtul oli meil järjekordne Nanaimo perearstide grillipidu ja Matt kurtis sõpradele, et mis imelikku asja ma talle hommikul serveerisin. Keegi ei suutnud sellist komplekti endale ettegi kujutada, aga üks ütles, et oli kuskil reisil käinud ning seal oli pudru sisse võisilm pandud, mis tundus küll hästi kummaline, aga tegelikult maitses päris hästi! Ülejäänud kamp vangutas pead, et puder sulavõiga - väga imelik!


See residentuuriprogramm on siin ikka nii uskumatult hästi üles ehitatud, et pole ime, et nad selle eest isegi mingeid auhindu on saanud! Matt'il, vanal õnnejunnil, vedas ka sellega, et sai sellesse kliinikusse, kus töötab ka programmidirektor ise. Residentuur on nimelt haigla ja kliiniku vahel ära jagatud, mõned kuud ühes, mõned teises kohas, vahele selliseid päevi, kus tehakse pool ja pool. Iga päev kui ta kliinikus töötab, räägib koju jõudes esimese asjana pool tundi sellest kui rahul ta oma eluga on. Pole paha!

Igal nädalal on Nanaimo perearstide liit (või mis iganes see kohalik nimetus siin olla võiks) kõigile ühise grillipeo korraldanud. See toimub erinevate arstide koduhoovides, alati on catering, eile oli ka elav muusika, nännilaud ja loos.

Nende ürituste käigus saavad kõik arst-residendid ja vanad arstid omavahel paremini tuttavaks, õpivad üksteise kaaslasi ja lapsi tundma ning ehitavad kambavaimu. Kaaslased ja lapsed saavad jällegi omavahel tuttavaks ning see aitab uusi arste ka pärast residentuuri lõppu Nanaimos hoida. Väga kaval.

Ahjaa ja siis on neil veel selline töötaja, kes aitab arstide kaaslastele töökohad leida kui nad sellega ise hätta peaks jääma, nii et kui ma ka järgneva nädala jooksul ühtegi intervjuukutset ei saa, lähen räägin selle tädiga natuke.

Eilsest peost tegin vahetult enne äraminekut pilti ka, enamik külalisi olid küll juba lahkunud, aga koht oli väga kihvt. Eelmise nädala koht oli tegelikult veel lahedam - panga peal, mere kaldal, vaade väikestele saartele ja nende taga olevatele mägedele, aga unustasin pildistada. See residentuurivärk on siin nagu emotsioonilaager…

20 juuli, 2016

Koduse Anu tegus elu

Nädalake tagasi saatsin resümeed (eestikeeli CV-d) teele, aga mitte ükski neljast kohast pole minuga veel ühendust võtnud. Võiks ju natuke haaret laiendada ja vähem huvipakkuvatele kohtadele kah kandideerida, aga… hästi nagu ei taha (tuletage mulle seda arrogantsi meelde kui lõpuks viimases hädas McDonald'sisse burgereid vorpima lähen).

Ma saan aru küll, et osad asutused koguvad suurema hulga huvilisi, enne kui intervjueerima hakkavad ja osad võib-olla juba leidsid kellegi, aga unustasid kuulutuse maha võtta. Ja kodus on ju kah tore, ma väga ei kurda, aga veits igavaks läheb. Matt kurdab veel vähem, sest väga mõnus kui keegi sulle kolm korda päevas sooja söögi teeb, pesu peseb, koristab ja poes käib. Ja sõbrad saavad nädalapäevast sõltumatult külas käia, mul on ju alati aega. Matti kolleegid käivad kah iga natukese aja tagant, sest iga kord saab erinevat kooki.

Ühel arstil on väike koer Sampson. Ideaalne loom - võib sülle võtta, põgeneda ei püüa; võib maha panna, põgeneda ei püüa. Veerand tundi hiljem istub suure tõenäosusega samas kohas, kuhu sa ta panid ja ootab, et mis järgmiseks? Ma juba arvasin, et ta üldse ei liigu kui just keegi ei tõsta, aga siis läksime õue ja ossa raks kus peni pistis leekima! Need ultrakiired jänesed, kes meil siin vahel muru peal ringi kalpsavad, jäävad Sampsonile sulaselgelt alla.


Muide, Deloresel on lõpuks ometi uus kodu! Leidsime toreda noore pere, kellel on mitmes eri vanuses kukki-kanu ja no ilmselgelt tehakse üleliigsed kuked mingil hetkel supiks, aga Delores on nii väike, et ta saab veel kuude kaupa uute sõpradega mööda hoovi joosta ja peenrast ussikesi siblida, enne kui see saatuslik hetk kätte jõuab. Kokkuvõttes on tal ikkagi kõvasti parem elu kui enamikel maailma kukkedel, kellest lõviosa juba esimestel elupäevadel hakklihamasinas lõpetavad. 

No ja siis käisid meil kauaoodatud külalised Eestist, tõid Vana-Tallinnat ning õpetasid Matt'ile uue triki ehk vanakas rõõsa koorega. Oh seda õnne! Sellega seoses meenus, et tegin ükspäev oma lemmiktoitu kana-klimbisuppi ja Matt'ile, kes polnud elus klimpe näinud, väga maitses. Great success!

Ahh ja sõbranna tõi mulle lilli, nii et sain oma ilusa uue vaasi esimest korda kasutusele võtta. Pärast seda kui Matt mind mitu korda aiapoodi viis ja iga kord autotäie lilli-taimi-põõsaid lubas välja valida, arvasin, et ega nende tubaste vaasidega pole mul ilmselt järgneva paari aasta jooksul midagi ette võtta, aga näe, eksisin!


Aed hakkab meil lõpuks ometi vaikselt ilmet võtma, hõisata pole veel midagi, aga vähemalt on suuremad kaevamised ja kivide ladumised tehtud ning varjualuse raam kokku pandud. Kiviplatsi ümber tulevad postid, mille külge riputatakse konksud, mille abil veetakse istumisala kohale väikesed tulukesed ja lilleamplid ning ümberringi istutame puud-põõsad. Ma täpselt veel ei tea, kuidas see kõik välja hakkab näema, aga Matt'il paistab väga selge visioon olevat.

Minu erisooviks on mustsõstrapõõsas, sest ma ei saa muidu värske-hapukurki teha. Lehti pole ju kuskilt võtta! Sel aastal pole mul oma aia kurki ka, aga püüan järgmiseks kevadeks rohenäpluse uuele tasandile viia ja natuke rohkem asju kasvama panna. Seekord on ainult herned, salat, rukkola, basiilik ja üks tomatitaim. Selle väikse tomati leidsin ma kiviklibuselt aluselt, mille peal eelmiste omanike kasvuhoone seisis. Arvasin, et tõenäoliselt ta kaua vastu ei pea, aga pistsin ikkagi mulda ja nüüd on mitu korda suurem ning õitseb! 

Aiapidamise kõige keerukam küsimus on siiani olnud, et kuidas hernekeppe panna? Isegi guugeldamine ei aidanud suurt edasi, ilmselt eeldatakse, et inimesed sünnivad selle oskusega (mina ei sündinud). Vana aiaguru Marii aitas siis jälle välja ja juhendas, mismoodi laduda. Nüüd käin iga päev vaatamas, kuidas taimed ülespoole ronivad ja olen hämmastunud kui osavad nad selles on! 

Saate aru kui palju üleliigset vaba aega mul on, jah?!