23 jaanuar, 2018

Tavaline igav rase

Teate sellist raamatut nagu "Bullerby lapsed", onju? Kanadas ei teata Lindgreni teostest eriti midagi. Müüakse küll, aga tikutulega peab taga otsima ja neil on enamasti mingid lühiversioonid. Mul on lühi-Pipi ja lühi-Bullerby ka. Selle aja peale kui laps nii suur on, et juba midagi ette lugeda annab, pean Eestist õige Lindgreni-kogu ära tooma.

Hakkasin Bullerby't sirvima ja sattusin kohe esimesel leheküljel segadusse: "Mina olen Lisa ja mul on kaks venda Karl ja Bill".

Kas Liisa vennad ei olnud mitte Lasse ja Bosse? Kohe kindasti polnud Bullerbys poissi nimega Bill! Jube nõme kui autori pandud nimesid muudetakse.


Täna määrati mulle keisrilõike kuupäev. Palju lihtsam on rase olla kui tead, millal see läbi saab. Kõik räägivad, et naudi viimaseid nädalaid, mil beebit ei ole, aga... teate, ma ei võtnud kogu seda teekonda ette selleks, et saaks rase olla, ma tegelikult ikka lausa tahtsingi beebit! 

Kanada süsteem on selline, et naistearsti juurde saab ainult saatekirjaga ja sinna minekuks peab tõsine põhjus olema. Kõik muud günekoloogilised toimingud teeb perearst ja mõned perearstid jälgivad rasedusi ka (ning võtavad sünnitusi vastu). Nagu näiteks minu oma.

Tuharseis on üks sellistest olukordadest, millega saadetakse naistearsti vastuvõtule, seal ma siis täna käisingi. Nagu juba eelnevalt olen kirjutanud, jääb Kanadas lõppsõna alati rasedale, seega tutvustati mulle kõiki kolme võimalikku varianti ja loetleti üles plussid-miinused:

Sünnitada tuharseisus - peamine probleem on see, et tänapäeva arstidel ei ole tuharseisus sünnituste vastuvõtmiseks enam head väljaõpet. Keisrilõiget suudetakse teha osavamalt ja väiksemate tüsistustega kui vanasti ja paljudel juhtudel eelistataksegi seda kui ohutumat varianti. Tuharseisus on raseduse lõpuks ainult 4% beebidest ja kuna enamik neist keisriga sünnivad, võite ette kujutada, kui harva üks arst tuharseisus sünnitusi üldse näeb.

Tuharseisus sünnituse kõige suurem risk on see, et pea ei mahu välja. Tavajuhtudel tuleb ju pea kõige esimesena ja kui ei peaks mahtuma, tehakse keiser. Tuharseisus võib minna nii, et keha tuleb välja, aga pea jääb kinni. Ja kui see pea ikka puhtfüüsiliselt lihtsalt ei mahu, siis last enam päästa ei saa. 

Proovida välist keeramist - arst ütles, et paljudel juhtudel on tuharseisus olevatel beebidel kindel põhjus, miks nad end ümber pole pööranud - näiteks nabanöör ümber kaela või jäseme. Ja mida suurem on laps mõõtmetelt, seda väiksem tõenäosus, et keeramine õnnestub. Kui pööramine õnnestuks, peab laps ise sündima hakkama, sest esilekutsumise puhul läheb võimaliku keisrilõike tõenäosus kõrgemaks. 

Teha plaaniline keiser - mis on kõiki asju arvesse võttes kõige mõistlikum plaan (kuigi loomulikult mitte riskivaba). Seega kirjutasin täna alla nii operatsiooniga nõusoleku vormile kui ka võimaliku vereülekande vormile. Need on muideks eraldi. Ühtlasi küsiti, kas tahan haigla vastuvõtuvormi täna ära täita või alles haiglasse jõudes. Tegin täna. 

Ma olen kuulnud lugusid, kuidas Eestis täidab mõni seda niimoodi, et lapsel pea juba paistab, aga nui neljaks peab täidetud saama. Ja ma ei tea, on see linnalegend või mitte, aga väidetavalt küsitakse seal päris imelikke küsimusi, mis justkui ei tohiks rasedusse nii väga puutuda... Siinne paber oli igati loogiline: lihtsalt enda andmed, kas on allergiaid, millist tervisekindlustust kasutad (paljudel on lisaks haigekassale lisakindlustus, mis katab sellised haiglateenused nagu privaattoa) ning kontaktisiku andmed.

Lisaks anti kuuest leheküljest koosnev infoleht, mis räägib sammhaaval, mis täpselt juhtuma hakkab ja mis järjekorras asju tehakse, millal kanüül pannakse, millal kateeter paigaldatakse, mitu inimest on opitoas ja mida nad seal teevad, kui kaua miski aega võtab jne. Absoluutselt kõik on kaetud alates opieelsest õhtust kuni haiglast väljasaamiseni.

Paar päeva enne operatsiooni kutsutakse haiglasse tunniajasele privaatkohtingule, kus õde näitab kõiki ruume ja vastab tekkinud küsimustele. Enam selgemaks ei annagi vist asja teha.


Opereerib seesama arst, kellega täna kohtusin ja tema sain ma ise valida (Matt tunneb neid kõiki, seega perearst küsis, kelle juurde saatekirja tahame). Esimeseks assistendiks on mu oma perearst. Assisteeribki tavaliselt kas mõni neist perearstidest, kes rasedusi jälgib ja sünnitusi vastu võtab (sest nemad on iga mõne päeva tagant sünnitusosakonnas valves) või siis keegi residentidest (nt Matt teeb seda aeg-ajalt). 

Juhul kui laps välja tulles ilusti nutma hakkab, läheb ta kohe minu rinnale ja jääb sinna umbes veerandtunniks. Seejärel vaatab lastearst ta üle. Kui ei hakka kindla aja jooksul nutma või nutab liiga hädiselt, läheb korraks lastearsti hoole alla. See soojenduslambiga laud, kus last läbi vaadatakse, on minu kõrval, nii et ma igal juhul näen teda. Minu kokkuõmblemiseks pidavat umbes 20 minutit kuluma ja pärast seda viiakse mind koos beebiga oma tuppa tagasi. Haiglasse pean jääma umbes kolmeks päevaks.

- - -

NB: Ei saa mainimata jätta kui paganama "erilisena" ma ennast tunnen, olles mahtunud 3-9% rasedusdiabeedi ja 4% tuharseisu hulka. Nagu Matt ükspäev ohkas, et miks sa küll ei oleks võinud olla üks tavaline igav rase...

17 jaanuar, 2018

9 kuud

Kunagi väga ammu sai Tallinna Tervishoiumuuseumis proovitud nahast "rasedapõlle", mis kaalus 10kg. See tundus hiiglama raske! Mõtlesin, et appikene, kuidas sellise kõhuga üldse kõndida jaksaks?

Tänaseks on mul kaalu juures 9,1 kilo ja seda peaaegu ei tunnegi! Pigem on tunne nagu oleks kõhu natuke liiga täis söönud ja kui mõõtmeid ei näeks, pakuks tunde järgi, et kilo-kaks on kõhul istumas. Diivanil lösutades on kõige raskem, sest siis surub laps kõikidele siseelunditele korraga, aga muidu pole häda midagi. No aevastada ei saa, ribid on jube valusad. Aga vaadakem helget poolt - keisrihaavaga ei saa ma ka köhida, naerda, nuusata jne.

Magan endiselt hästi, aga vasak külg ei paista "üürnikule" väga istuvat, hakkab närviliselt vastu voodit kopsima. Ma ei saa aru, MILLEGA, sest vasaku külje peal olles peaks beebi peaaegu selili olema. Parema külje peal on lihtsam, aga vahel ei sobi see ka. Koputama küll ei hakka, aga liigutab niimoodi, et terve kõht tantsib. Selili pöörates rahuneb maha, aga siis läheb endal kuidagi raskeks ja kõhuli ei saa ju üldse. Mida ma siis tegema peaks - püstijalu magama?


Kui tunnikese seda trianglit ignoreerin, väsib ta lõpuks ära ning saame mõlemad uinuda. Ja isa maagiline käsi aitab ka alati - iga kord kui ütlen, et appikene, mis seal toimub, katsu... ja Matt käe kõhule paneb, on kohe vaikus. Kohe! Ei, siin pole kedagi, millest te räägite?

Magamisega on nüüd üks lisajama tekkinud. Mul on palav! Nii palav, et ärkan keset ööd üleni higisena, lükkan teki maha ja ikka on kuum. Igal õhtul keeran magamistoas kütet maha ja ükspäev jätsin aknad ka lahti, siis oli täitsa mõnus. Vaene Matt ärkas hommikul hammaste plaginal ja küsis, kas ma olen aru kaotanud? Kohutavalt külm olevat!

Rasedusäpp väitis, et kehatemperatuur peaks nüüd kuskil kraadi võrra kõrgem olema ja sellevõrra on tulevasel emal soojem olla. Tänks, noh. Küttearve tuleb ka väiksem, vaata!

16 jaanuar, 2018

Beebikola

Mulle ei meeldi üleliigne kola, seega otsustasin ka lapse osas pigem minimalistliku lähenemise võtta. Mida tal ikka nii väga vaja on - sooja piima ja kuivi pükse, ülejäänu on teisejärguline.

Aga kogu see beebivärk on ikkagi natuke nagu nõiaring - paned voodi kokku, on madratsit vaja; ostad madratsi, ütleb lastega sõbranna, et oi-oi, sellele tuleb kindlasti pestav kate peale panna, beebid ju teadagi lekivad mitmest otsast; paned katte peale, on lina vaja. Soovitavalt mitut, et saaks vahetada. Siis vaatad, et vankrikorvil on ilus lumivalge madrats. Pestava kattega küll, aga... vist oleks lina ka vaja. Ja reisivoodi hälliossa on samuti lina vaja. Kõik kolm madratsit on muidugi erinevates suurustes. Nii see träni vaikselt koguneb.

Ja siis räägib iga lastega sõbranna erinevat juttu, ühe väitel on mingit asja kindlasti vaja, teine ütleb, et tema laps pole seda mitte kunagi kasutanud. Mähkimislaud. Vann. Lamamistool. Teate, sellised asjad. Ühtteist sai siis ikka soetatud, aga võtsin hästi lihtsad ilma tulede ja viledeta variandid. Vann on tavaline, ei ole beebiistet sees, ei mõõda see ise temperatuuri, isegi eraldi vannitermomeetrit mul pole. Võib-olla hakkan hiljem oma sõnu sööma, aga kas käega katsumisest ei piisa? Mis selle lapsega juhtub kui vesi kraad jahedam või soojem on?

Lisaks muule on mingid USA/Kanada spetsiifilised asjad, millest ma Eesti beebigruppides sõnagi kuulnud pole. Näiteks:


Niiskete salvrättide soojendaja - ühed ütlevad, et täiesti asendamatu asi, sest ise ju ka ei tahaks, et keegi sulle keset ööd midagi külma ja märga tagumiku vastu hõõruks ning beebipoisid pidavat selle ebameeldiva tunde peale automaatselt pissima; teised väidavad, et mõttetu leiutis, kuivatab lihtsalt lapid kiirelt ära ja pool pakki läheb alati prügisse.


Mähkmekonteiner/diaper genie - siinkandis ülimalt levinud. Haisuluku süsteem ja puha. Ehk spetsprügikast ja spets kotid ka. Mõlemad kallimad kui tavaline prügikast ja tavalised kotid. Ma korra isegi mõtlesin, et võib-olla ostaks lihtsalt kaanega prügikasti lapse tuppa, siis ei peaks musti mähkmeid kööki viima, aga... tegelikult vahetan ma mähkmeid ilmselt enamik aega hoopis elutoas ja vahelduva eduga magamistoas ka. Kui meeletult nad siis köögiprügikastis haiseks? Mingid hullemad kakapommid saab ju eraldi kilekotti panna enne äraviskamist.


Bumbo seat - iste beebile, kes veel ise istuda ei oska. Miks nii väike laps üldse istuma peaks, ma ei tea. Mul on olemas see poollamavas asendis beebitool, kus ta end õõtsutada saab ja hilisemaks ajaks söögitool, kus juba sirgema seljaga istuks. Muul ajal tuleb leppida kõhuli/selili olemisega.


Riputatav mähkmekott/diaper stacker - Matt'i vanemate juurde oli selline tegelane lapse voodi külge ilmunud ja ma murdsin tükk aega pead, et mis funktsioon tal olla võiks? Ei mõelnudki välja! Ma muidugi endiselt ei näe, kuidas see mu elu mugavamaks teeks. Selle asemel, et mähkmeid otse pakist võtta või sahtlisse/korvi visata, peaks nad ilusasti koti sisse kahte hunnikusse laduma. See keskmine osa (pildil hall triip) on lahtine, nii et kui väga osavalt ei lao, kukuvad ju välja.

Kui see kott voodi või kummuti külge riputada, jääb minu meelest liiga madalale. Riidekapis saaks paremale kõrgusele panna, aga siis peaks veel paar lisaliigutust tegema - kapiuks lahti, mähe välja, kapiuks kinni. Ja ühest toast teise seda ei tassiks, sest näiteks elutoas pole mul üldse mingeid konkse.

Kuna mähkimine saab toimuma vähemalt kolmes erinevas ruumis, on plaanis soetada selline korv, kuhu mahuks mähkmed/niisked salvrätid/kreem/varuriided ning mida saaks vajadusel endaga kaasa tassida:


Muideks, mul on küll rinnapump, aga ühtegi pudelit ega pudelisoojendajat pole. Pudelid on ju erinevates suurustes, ma ei taha ette osta - võib-olla ei lähe näiteks väiksemaid üldse vajagi?

Ma üldiselt tahaks siiski ise toitmisega hakkama saada, sest pulbrist piima segamine, selle soojendamine, pudelite pesemine/steriliseerimine ja muu taoline tundub lihtsalt meeletu hulk lisatööd. Eriti keset ööd.

Aga kui peaks juhtuma, et rinnaga toitmine mingil põhjusel võimatuks osutub ja piima tegemine jube tüütu peaks tunduma, saaks soetada BabyBrezza, mis segab pulbrist ja veest sobiva temperatuuriga piimasegu ise kokku. Kujutate ette, jah? Mille kõige peale tänapäeval ka ei tulda...

07 jaanuar, 2018

Keisriema

Käes on ajalooline hetk - ma võtsin nabaneedi välja. Pikkuse poolest oleks isegi võinud veel sisse jääda, aga kuna nahk on nii pingul, siis ta lihtsalt ei mahtunud enam sellesse auku. 

Saapanöörid saan muuseas veel ise kinni, küll aga hakkan kuidagi aeglasemaks ja kohmakamaks muutuma.

Kirsiks tordil on tekkinud mingid imelikud valusööstud, mis tulistavad mööda reit põlveni välja. Mõni päev ei ole üldse, teinekord jälle nii tihedalt, et ei saa kõndidagi. Tuleb hästi korraks, aga on rämedalt valus. Ebamugavatest asjadest on teisel kohal see, et laps peksab aegajalt niimoodi, et ma võiks vanduda, et tal on mõni jäse juba otsapidi väljas. Ma olen paar korda isegi käe ette pannud, et ta üleni välja ei kukuks. Siiani pole kukkunud.

Ja ega kuku ka, sest ultraheli tegi kindlaks, et tema mõõtmed ja minu mõõtmed ei käi juba praegu enam hästi kokku, rääkimata siis veel kuu aja pärast, mil ta ilmavalgust peaks nägema. Ja otse loomulikult on ta tagurpidi ehk pea üleval. Mulle endale muidugi ka ei meeldiks pea alaspidi hängida, selles mõttes ei saa teda väga süüdistada.

Tuharseisu on kolme tüüpi, minu oma passib varbad vastu nina (mis tekitab omakorda küsimuse, et millega ta mind seal allpool siis peksab?):


Igalt poolt võib lugeda, kuidas rasedad üksteist lohutavad, et rasedusdiabeet ei tähenda sugugi, et laps liiga suureks kasvab ja kui ikka toitumist kontrolli all hoida, ei kasva ta kuhugi. No mul on suhkrunäitajad igati ilusad olnud ja ise olen normi alumisest piirist vähem juurde võtnud, aga laps on hiiglane. Jah, ultraheli poolt ennustatav kaal ei ole lõpuni täpne, aga lisaks kaalule on ka lapse mõõdud suured, nii et mingit mannatera siit loota ei ole. 

Sellest tulenevalt on plaaniline keisrilõige nüüdseks juba fakt, mitte enam valik. Muideks, kui ta poleks suur, vaid lihtsalt valepidi, oleksin pidanud ise otsustama, kas tahan proovida välist keeramist või valin vabatahtlikult keisri. Ja kes end ikka vabatahtlikult lõigata tahab lasta. Aga...

Välise keeramise kohta ütlevad mõned, et see on natuke ebamugav ja võtab aega vähem kui kümme minutit. Teised väidavad, et oli täiesti väljakannatamatult valus ja aega võttis tund-kaks. Igaühel erinevalt. Täpselt nagu rasedus ja sünnituski.

Siin tehakse välist keeramist ainult opisaalis - olenevalt sellest, kuhu nabanöör jääb ning kui kiiresti beebi südamelöögid taastuvad (või ei taastu), võib tekkida vajadus laps kohe välja saada ja seetõttu sealsamas keiser teha. Tundub kuidagi... traumaatiline.

Ja teate, mis on kõige nõmedam? Statistika kohaselt õnnestub väline keeramine vähem kui pooltel kordadest. 

Ütleme, et teen selle piina ja ebamugavuse läbi ning olen üks õnnelikest, kelle puhul protseduur õnnestub. Järgmiseks murekohaks on, et osad lapsed keeravad end hiljem tuharseisu tagasi. Sünnitähtajaks on õige asendi lootus seega veel väiksem kui 50%. Ning loomulikult alanud sünnitus ei garanteeri, et laps ise välja tuleb, vahel peab lõpuks ikkagi keisri tegema. 

Ja kui ta tuleb ise välja, on laias laastus kaks võimalust: 1) kõik läheb kenasti 2) midagi läheb nihu.


Nihuminekutest võin ainuüksi oma tutvusringkonnast tuua näiteid, kus läks vaja vaakumit või tange või kus tekkisid sellised rebendid, mida hiljem narkoosis kokku õmmeldi (neljanda astme rebend tähendab, et osa pärasoolt on ka ribadeks) või kus laps murdis väljumisel ema sabakondi.

Mu esimene eelistus oleks olnud, et laps on õigetpidi ja sünnib ise, sest loomulikust sünnitusest taastumine on kahtlemata kiirem ja valutum kui keisri puhul. Ja arme ei jää. 

Aga nüüd läks hoopis nii, et valikut õieti polegi. Mis seal ikka... Keisril on ju positiivseid külgi ka ja õnneks pole mul kunagi kategoorilist eelistust olnud, mil viisil see beebi välja peaks pääsema. Minu meelest pole kumbki variant ülemäära meeldiv, aga noh, üks neist tuleb ju läbi teha.

Igal juhul on tegemist ainult lühiajalise ebamugavusega, oluline on hoopis see, et lapsega kõik korras oleks.

NB! Kui USA-s saab keisrit ka vabatahtlikult valida, siis Kanadas peab näidustus olema. Samas vaginaalse sünnituse osas on lõppsõna alati emal. Kui ikka väga tahad proovida ise sünnitada ning veenduda, et ta tõesti ise välja ei mahu, on see võimalus olemas. Kõikide võimalike riskide osas arst muidugi hoiatab, aga keisrit otseselt peale ei suruta.

31 detsember, 2017

Lapse tuba

Kohalikke beebifoorumeid jälgides oli mul juba ammu tunne, et olen lapse toa sisustamisega lootusetult hiljaks jäänud! Siin on enamikul esimese trimestri lõpuks seinad roosaks või siniseks võõbatud ning kapp riideid täis. Ma kunagi juba kirjutasin, et Kanadas ja USA's saab laps tavaliselt kohe oma toa ja sellel toal on alati mingi teema - kas värviteema või superkangelase teema või...

Mina ei tahtnud teemat. Ma arvan, et lapsel on täiesti ükskõik, mis värvi on seinad ja mulle sobib see neutraalne värk, mis meil siin juba oli. Tuli ainult võrevoodi osta ja olemas! Kummuti peale panen vist mähkimisaluse, aga kindel veel ei ole. Suure osa ajast veedan nagunii elutoas, nii et ilmselt mähin, kus juhtub.

Riided panin kappi pikkuse järgi, et ei peaks hiljem nuputama, mis võiks parajasti selga mahtuda. Enamiku riideid olen ostnud taaskasutusest, ainult paar üksikut hilpu on uued. Beebid kasvavad ju sellise hooga, et pooli asju ei jõua selga pannagi kui juba väikseks jäävad!

Jaanuaris tuleb baby shower, sest viimase aasta arst-residentidest ja nende kaaslastest on hetkel rasedad lausa neli. Ja kohe nii hästi ajastatult, et kõik neli titte sünnivad kahe kuu jooksul. Kuna me ka muidu omavahel tihedalt suhtleme, otsustasime, et tuleb ühine baby shower, muidu on igal nädalavahetusel uus pidu. Sealt saab ilmselt ka veel natuke riideid ja träni ja kui hiljem tundub, et miskit on ikka veel puudu, võin juba koos lapsega shoppama minna.


Ma olen teistelt emadelt kuulnud, et päris keeruline on last oma magamistoast välja saada kui ta seal olemisega juba ära on harjunud. Ja kuna külalistetoas, mis nüüd lapse toaks muutus, oli voodi nagunii olemas, otsustasin, et hakkangi hoopis seal magama ning kui laps on üksi jäämiseks piisavalt suur, kolin vaikselt meie tuppa tagasi. 

Esimestel nädalatel jääb Matt töölt koju ja kuna tõenäoliselt ei kalpsa ma kohe pärast sünnitust veel väga rõõmsalt ringi, saab tema öösiti last mähkida ja kussutada, mina lihtsalt lesin ja toidan. Seega ostsime meie toa jaoks sellise reisivoodi, millel on kõrgemale tõstetav beebiosa. Vaevalt me voodiga kuhugi reisima hakkame, aga seda saab hiljem "beebivanglana" kasutada kui ta juba ringi liigub ja endal on vaja korraks duši all ära käia või õhtusöök valmis teha.

Kui lapse tuppa kolin, saab Matt normaalselt magada ja mina ei pea öösel muretsema tulede põlema panemise või kolistamise pärast. See tähendab ka seda, et hommikul ei pea mina tema äratuskella kuulma, sest tal on igaks päevaks vähemalt kümme äratust (mõneminutiliste vahedega). Ja üles tuleb alles siis kui kell-raadio üürgama hakkab, telefoniäratused on lihtsalt eelsoojenduseks. Nii et meil on mõlemal kasud sees!

29 detsember, 2017

Paarisuhe

Istusime sõbrannadega Matt'i kliiniku jõulupeol vaiksemas nurgas ja rääkisime lastest. Jutt algas sellest, et kaks meist on (eel)viimast kuud rasedad, kolmandal kaks last käes ja rohkem ei taha. Nii et tema jõi mõnusat külma valget veini veidi härmas klaasist ja meie nats vesistasime. Ütles, et see on päris tore kui lapsed on juba nii suured, et saab nad kellegagi koju jätta ja vanemad võivad rahus pittu minna. Tema pojad on 3 ja 6.

Kaasrasedal on pooleteistaastane poeg. Küsis, et millal see hetk saabub kui kergemaks läheb? Lastega ema ütles, et umbes siis kui nad neljaseks saavad. 

Appi!

Siis liitus meiega üks arstidest, kelle erihuviks on igasugune psühholoogiline värk. Rääkis meile natuke teadusuuringutest. Uuringud pidavat näitama, et paarid on õnnelikud selle hetkeni, mil sünnib nende esimene laps. Pärast sündi kukuvad mõlema vanema õnne- ja rahulolutase kolinal alla... ja jäävad sinna umbes selle ajani, mil laps on viiene. VIIENE!

Sel ajal kui laps on 5-12 aastat vana, on vanemad jälle õnnelikud ja rahulolevad, aga hõisata veel ei tasu, sest kui laps saab 13 ja algab puberteet, kukub vanemate õnne- ja rahulolutase jälle alla. 

"Mõtlesin, et äkki on teil hea teada, et kui ongi vahepeal raske, siis asi ei ole sinus ega su kaaslases, vaid puhtas statistikas - peaaegu kõik paarid teevad need faasid läbi!"


Esimese lapsega on selles mõttes keeruline, et üldse ei kujuta ette, mida oodata. Raseduse osas läks minu meelest kõik vastupidiselt sellele, mida olin varem arvanud. Eeldasin, et see on füüsiliselt raske, aga et emotsionaalselt hõljun katkematult õnnepilvel. Tegelikult pole mul füüsilisele osale suurt midagi ette heita, samas kui emotsionaalselt olen täielik sitahäda. Lihtsalt ootan pikisilmi, et laps oleks käes, nad on minu meelest väljaspool kõhtu palju nunnumad kui sees.

Ja ikkagi nii tore kui ta näiteks liigutab - ma vahel istun õhtu otsa käed kõhu peal. Otsin talle riideid ja asju kokku, sätin kappi ja käin neid seal silitamas. Teen vahel vankriga tiiru mööda maja, sest see on maailma kõige ägedam vanker ja ma ei jõua ära oodata, et mul oleks juba kedagi sinna sisse panna. Unistan sellest, kuidas ta on lõpuks kõhust väljas, saan ta kaissu võtta ja ülepeakaela ära armuda. Rasedus tuleb selle nimel lihtsalt üle elada.

Omavaheliste suhete osas arvasin enne rasedaks jäämist, et need lähevad ilmselt halvemaks. Et hormoonid, emotsioonid - rasedad on ju täitsa hullud. Aga meil läksid pigem paremaks! Nii lahe on lapsevanemateks saada! Ma pole rasedana väga hulluks ka läinud õnneks. Kõik on suht sama, ma olen lihtsalt natuke rohkem paks.

Beebiea osas kardan kõige enam magamatust - ma olen väsinuna täiesti teine inimene. Ja ma ei ole elu sees üle kahe päeva järjest väsinud olnud! Ma lihtsalt ei jaksa kauem, sest kõik asjad hakkavad närvidele käima! Ja siis lähen ükspäev natuke varem magama ja ärkan hommikul igati rõõmsa ja rõõsana. Asi, mida beebi kõrvalt hästi teha ei saa.

Aga hei - ma panin kõikide muude asjade osas mööda, võib-olla eksin sellega ka?! Äkki saame nii mõnusa lapse, kes ainult sööb ja magab?

Ükspäev kurtsin Matt'ile, et mis siis kui me pärast lapse sündi ainult tülitsemegi, sest magamatus ja röökiv titt ja kõik on teistmoodi...? Hoiatasin ette, et ta ei tohi ühtegi sellist asja teha, mis mind närvi võiks ajada kui ma parajasti väsinud olen. Näiteks külmkapi ust liiga kaua lahti hoida. Tema naerab! Ei usu, et see asi nii hull on.

Äkki ei olegi? Ma väga loodan küll.

Beebid on ju nii nunnud muidu! Mu sõbrannal on praegu selline kuu aja vanune. Hirmus armas. Tahan ka!

28 detsember, 2017

Kanada jõulude eripärad

Kanadas on kingituste osas täielik ületarbimine! Igaüks teeb kõigile ja enamasti ikka rohkem kui ühe kingi, eriti pereringis. Samas, kas pole nii, et täiskasvanuna jõuad mingil hetkel punkti, kus kõik vajaminev on olemas ja maitse välja kujunenud, nii et iga suvaline asi enam rõõmu ei tee?

Matt'il on hästi tore isa, kes muuhulgas oskab väga hästi kingitusi teha. Ta nimelt küsib, mida sa täpselt tahad ja selle asja ka saad. Lihtne! Talle üldiselt meeldivad igasugused tehnikavidinad, inseneri asi. Nende maja on natuke nagu kosmoselaev, ma õppisin alles hiljuti ära, kuidas tulesid põlema panna, hahaa. 

Eelmisel aastal läks jõuludega selles mõttes hästi, et olime hiljuti uude koju kolinud ja mingid asjad/kodumasinad, mida detsembriks veel soetanud polnud, juhtusid meid kuuse all ootama. Sel aastal oli kah lihtne, saime hunniku beebikraami, mida nagunii vaja oli. Suuremad asjad olid eelnevalt kokku lepitud, väiksemaid lapikesi-tekikesi tuli üllatusena kaasa. Aga järgmiste jõuludega läheb raudselt käest ära, sest siis on meil LAPS! 

Matt'i parimal sõbral on neid kaks. Neil oli veel järgmisel päeval ka kuusealune kinke täis, ütlesid, et kõiki lapse asju ei viitsinud lahti teha. Laps kaotas juba peale kolmandat pakki huvi, kolmeteistkümnenda juures läks vanemate huvi ka kaduma... 

Sellise kvantiteedi juures kaob minu meelest saamisrõõm täiesti ära! Kõik tuleb enne kätte kui unistamagi jõuad hakata ja mänguasju on maast laeni. Miski pole enam oluline. 

Kanadas süüakse pidulik õhtusöök 24nda õhtul ja selleks on kas kalkun või ahjus küpsetatud sink. Kingid tehakse enamikes peredes lahti alles 25nda hommikul ja mingit lunastamist ei toimu. Keegi lihtsalt jagab järjest pakke laiali, et igaühel oleks kogu aeg midagi avada. Kui siinse kvantiteedi juures peaks iga kingi eest salmi ka lugema, läheks kolm päeva.

Aga kuna nad ise ei leia, et kinke liiga palju oleks, on paljudes peredes kombeks peale õhtusööki mängida Secret Santa't ja hommikul enne päris kinkide avamist jõulusokkidesse kaevuda.

- Secret Santa - igaüks toob ühe nimeta kingi (eelnevalt kokku lepitud vääringus) ja loos otsustab järjekorranumbri. Kui on sinu kord, valid kas kuuse alt kinnise paki või varastad kellegi teise kingi ära. Kellelt kink varastati, saab kuuse alt uue valida või omakorda kelleltki varastada. Iga kinki tohib varastada ainult ühe korra, teine omanik on lõplik omanik. Mida kaugemal järjekorras oled, seda parem valik, sest siis on enamik kinke juba lahti tehtud ja saad kelleltki Starbucks'i kinkekaardi või pudeli veini sisse vehkida, selle asemel, et riskida jõuluseepide komplekti või nelja pokaaliga. Tore mäng, aga täitsa huupi kinki tehes on ikka paganama raske midagi sellist leida, mis saajale rõõmu teeks.

- Jõulusokid - 25nda hommikul saab igaüks soki koos väiksema tilu-liluga. Matt'i peres on sellest osast õnneks loobutud, aga naabrid lasevad ikka täie rauaga. Jõulukampa kuuluvad ema-isa, nende kolm täiskasvanud last oma kaaslastega, kaks pojapoega ja paar üksikut peresõpra. Enamasti kuskil 12-13 inimest. Igaüks toob soki sisse panemiseks mingi väikse vidina. Igaühele! Sel korral istusin kõrval kui nad eelmisel õhtul neid sokke täitsid ja kuna ilmselgelt ei mahtunud 12-13 erinevat vidinat soki sisse ära, sai igaüks lisaks üle ääre ajavale sokile ka kinkekoti. Vidinad varieerusid maiustusest t-särgini, lastele muidugi mänguasju ka.

Aaahh, peaaegu oleks unustanud õhtusöögi käigus avatavad Christmas Crackers'id! Need on sellised torud, mida peab kahest otsast tõmbama, et paugu teeks. Siis tuleb üks ots ära ja sees on paberist kroon, väike lipik mingi nalja või mõistatusega ning väike odav nänn. Mõõdulint, vile, miniatuurne kingalusikas vms. Midagi sellist, mida keegi koju kaasa ei võta, kogu värk läheb hiljem otse prügisse. 

Mida põnevat teie sel aastal kingiks saite?

27 detsember, 2017

Kes vana asja meelde tuletab...

Vaatasime Matt'iga mingit filmi, kus kellelgi lõigati silm peast välja. Või noh, mis lõigati - mingi suvalise orgiga torgati. Hästi rõve oli. Aga muidu polnud üldse paha film!

Sellega seoses tuli mul meelde, et eesti keeles on ütlus "kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!"

Fair enough... Ikka torkad ju silma välja, miks ei torka!

"Nahka üle kõrvade tõmbama" kõlab ka nats nagu mingi õudusfilmi stseen, kas pole? Ja ma ei tea, kuidas peaks "hambasse puhumine" naljategemisega seostuma, sest iga kord kui hambaarst selle väikese puhuriga läheneb, et näha, kas on auk või ei ole, lähen higiseks, sest kui on ja sinna puhuda, pole üldse naljakas!

"Võta jalad selga" kõlab ka nats nagu... kõigepealt peaks nad siis maha lõikama, eksole? Ja seejärel minema hakkama. Must huumor - näe, jalad on seljas, aga ilma ju ei kõnni! Höhöhööö...

...sest "sitast saia ei tee", teate küll!

Muuseas, ma tahaks näha seda idiooti, kes võttis tüki sitta ja üritas seda kohevaks valgeks saiaks vorpida. Huvitav, kaua läks, enne kui mõistis, et sitast tõesti saia ei tee?

23 detsember, 2017

Kriksadullid

Nägin unes, et mul oli mingi kott käes. Panin selle vasakule poole enda kõrvale voodisse. Ise keerasin koos kaisupadjaga paremale. Rasedana ei saa teistmoodi magada, padi peab põlvede vahel olema. Kui oskaks külili magada, saaks vist ilma ka, aga ma ei oska. Diivanil võin vabalt ilma padjata külitada, aga voodis keeran end automaatselt pigem natuke kõhu peale ja tegelikult ei ole väga kena lapse peal lamada. Tal ju isegi ruumi vähe. Padi teeb külili olemise nii palju talutavamaks, et püsin selles poosis terve öö.

Teid ju hullult huvitab, kuidas ma täpselt magan, onju?

Igatahes tuleb külge keerata nii, et padi tuleb kaasa. Aga vaadake - ma panin ju mingi koti vasakule... Mõni aeg hiljem hakkasin uuesti külge keerama ja kohe tekkis peas kiire arutelu, et oot, selle koti peaks nüüd kuskile mujale panema, sest muidu pole vasakul padja jaoks ruumi. Siis sain ise aru, et see oli unes. Ja ärkasin üles. Tobe põhjus ärkamiseks.

Ja ma täiega vihkan kui inimesed oma unenägusid ümber jutustavad. Nüüd olen ise samasugune!

Sirvisin hommikusöögi kõrvale Postimehe pealkirju ja mida ma näen: "Kriksadullide aeg Eesti koolis saab läbi". Aaaaaah kui hea sõna! Kriksadullid!

"Uus kirjatehnika peaks eriti hästi sobima käeliselt mitte kuigi osavatele lastele, kelle käekiri meenutab praegu kudumit". Hahaaaa!

Kooli ajal mind täiega häiris, et tähti pidi korrektselt kirjutama. Suur K ja suur G (eriti just suur G!) näevad ju täiesti naeruväärsed välja! Ja mulle ei meeldinud, et "p"-l pidi paun lahtiseks jääma.

Mul pole siiani käekiri päris välja arenenud. Kui viitsin ja tähelepanu pööran, suudan enam-vähem kenasti kirjutada, aga poenimekirjad on küll alati sellised nagu oleks vares räpaste jalgadega üle paberi jooksnud. Kusjuures Matt'il on väga ühtlane käekiri! Ma ükskord juba küsisin, et kuidas ta sellise käekirjaga üldse arstiks võeti?

Eriti meeldis mulle artiklit kokkuvõttev lõik: "Lähtuda tuleks põhimõttest, et loetav on kiri, millest teised aru saavad. Kui inimene saab oma mõtte teisele inimesele edastatud, siis need ongi õiged tähekujud". Elagu terve mõistus!

21 detsember, 2017

Valged jõulud. Jälle.

Esimesed siinsed aastad käisid kuidagi "õpiku järgi" - talvel sadas vihma ja kui eriti õnneks läks, tuli paariks päevaks ka väike lumekiht maha. Sel juhul jäi elu seisma, koolid pandi kinni, katastroofiolukord. Siin on vihmamets, inimesed ei ole lumega harjunud.

Eelmisel aastal oli täiesti hull, lumi tuli... ja jäi. Pea kaheks kuuks! Vahepeal sadas isegi juurde. Jube tüütu oli, keegi ju lumes sõita ei oska, linnal pole piisavalt sahkasid, et kõik tänavad puhtaks teha ja lumelabidad müüdi esimese päevaga läbi. Enne seda oli siin taolist lumehullust nähtud pea 20 aastat tagasi.

See talv on kuidagi eriti mõnus olnud. Paar nädalat sadas vihma ja sealt edasi paistis ainult päike. Ma olen kogu aeg ainult kampsunis käinud, pole jopet selga saanudki, mis siis, et detsember on. Kuni ükspäev ärkasin hommikul üles ja mida ma näen...


Ei. Või. Olla.

Siin ei pidanud ju lund sadama?!

Vähemalt on meil nüüd labidas. Otsisin siis selle välja ja veetsin kaks tundi lund rookides, et kanaaiani pääseks ja et autoga välja saaks ja... Õnneks olin just eelmisel päeval toidupoes ära käinud ega pidanud kuhugi sõitma. Matt'il oli ka puhtjuhuslikult vaba päev.

Kanad olid täiesti šokis. Istusid kuudis, välja ei tulnud. Söök ja jook on õues, aga kedagi ei huvita. Liiga hirmus! Täiesti meelest läinud, et eelmine talv mitu kuud selle valge olluse peal jalutasid! Aju on pisike, teate küll. Pühkisin neil trepi puhtaks, et võib-olla on siis julgem tulla. Aga ei olnud keegi nii vapper.

Täna juba teine lumine päev ja kanad endiselt kuudis peidus. Õues jälgi polnud, järelikult ei läinud kõht tühjaks. Mul hakkas juba natuke üle viskama, sest te ei kujuta ette kui palju üks kana situb! Ja kui nad kõik kaks päeva järjest ainult kuudis istuvad, siis...

Tõin reha, lükkasin prouad välja.

Paanika!

Lumi on nii õudne ju!

Aga kõhud olid vist ikka natuke tühjad ja kuna kuuti tagasi ei lubatud, mindi sööma. Pöörasin ringi, viisin reha kuuri... ja mida ma näen - õues pole mitte ühtegi kana! Kõik kuudis tagasi!

20 detsember, 2017

8 kuud

"Ohh, mulle nii meeldis rase olla!" ütles Matt'i töökaaslane, kolme lapse ema, mu kõhtu silitades.

Ma ei saa sellest endiselt aru. Kui 8 kuud ei ole saanud, siis vist ei hakkagi saama, nii et ma suurt ei püüagi enam.

Last tahan küll! Kohe väga! Nii et mul on hea meel, et rasedaks jäin ja vabalt teeksin seda iga kell uuesti, et veel lapsi saada. Aga muus osas pole rase olemises küll mingeid eeliseid mitte-rase olemise ees.

- Garderoob on piiratud kuskil viiele ühikule, mis üldse veel selga mahuvad, mingit vaheldust ei ole. Jopedel enam lukud kinni ei lähe, õnneks pole ka külma ilma olnud. Ühel jopel tegelikult veel napilt läheb kui kõht sisse tõmmata. Ainult, et kõht ei püsi sees ja kinnise lukuga on kiles viineri tunne.


- Menüü on piiratud. Muudkui muretse listeeria ja salmonella pärast. Ühtegi külma sinki-vorsti-liha-pasteeti ei tohi süüa. Teed võileiba, pead singi läbi praadima. Listeeriabakteriga nakatumise risk ei ole kõrge, aga kui see juhtub, on ikka erikuradi sitasti. Nii et ma ei taha seda riski võtta. Mingeid peeneid eggs-benny brunch'e ei saa ka enam teha, sest noh... toores muna. Sushi ja sashimi on menüüst maas - toores kala. Mul on sõbrannaga kokkulepe, et kohe kui laps käes, toob mulle haiglasse sashimit. Kõigi tavapäraste "rase-ei-peaks-sööma"-asjade kõrval on mul ju rasedusdiabeet ka. Õnneks püsib õige toitumisega veresuhkur kenasti kontrolli all, aga tegelikult tahaksin pool kausitäit piparkooke korraga ära süüa, mitte ainult ühe võtta. Seegi ilma glasuurita, sest noh - suhkur.

- Igapäevane peks. Seestpoolt. Suunaga põide ja... noh... mujale. Igale poole, kuhu seal allpool lüüa annab. Vahel ikka manitsen, et noormees, siin on siiski teine inimene sinu ümber, katsu nüüd arvestav olla. Aga ei. Ta on selgelt omaenda vanemate laps - isepäine.

- Pidev mure! Esimesel trimestril, et appi, kas ta on elus? Kas süda lööb, kas kasvab nagu peab? Ega mingeid väärarenguid ole? Kas rasedus jääb püsima? Teisel trimestril arvestad kogu aeg, kas on juba elujõuline või ei ole. Kui nüüd sünniks, kas jääks elama? Mis ta üldse teeb seal, miks ta täna üldse liigutanud pole? Kolmas trimester... pheew! Praeguseks on sellestki juba kolmandik läbi. Ta on nüüd täiesti välja arenenud, lihtsalt natuke lahja. Isegi kopsud ja seedimine töötavad. Ta tuleb varsti välja. Hurraa! Ja appi... nii õudne! Pole ühtegi üleliia meeldivat varianti, kuidas laps enda seest välja saada. Lohutab ainult see, et kui ta välja tuleb, olen ma palju vähem paks, saan jopeluku kinni tõmmata ja kõike süüa. Aga magada ei saa enam üldse. Vist.

- Klassikalised rasedahädad mul õnneks endiselt puuduvad. Aga täna öösel läks esimest korda jalg krampi, see oli küll megavalus! Hüppasin paksust unest röögatuse saatel püsti. Säär oli terve päev hell. Niuke kramp oli! Loodetavasti ei saa see igapäevaseks rutiiniks. Kõhtu hakkasin füüsiliselt tundma alles millalgi 30+ nädalal. Enne seda unustasin kogu aeg ära, et rase olen, kõht ei tundunud kuidagi raskem ega suurem. Praegu ka midagi väga hullu ei ole, aga jõuab veel! Juba läheb raskemaks küll ja voodist püstisaamiseks tuleb käte abi kasutada.

- Liigne emotsionaalsus käib õnneks ainult kord kuus paariks tunniks. Tavaliselt täiesti jabural põhjusel. Kas ma juba kirjutasin, kuidas Matt'i nöökisin, et mis salakrõpsud sul siin laua peal on? Et kas ma võin ka võtta? Kusjuures köögikapp oli erinevaid krõpsupakke täis ja ma isegi ei tahtnud krõpse! Matt nöökis vastu, et ei jaga oma noosi. Kumbki meist ei teadnud, et vaene rase seepeale tund aega nutta lahistab. Müstika!

Headest uudistest nii palju, et lapse pea on VIST siiski all. Siiani elasin teadmisega, et on üleval ja natuke juba paanitsesin, et miks ta ometi ümber pole keeranud? Nüüd mudis arst mind kohe korralikumalt ja kuigi esialgu ütles, et see ülemine osa vist ikkagi on pea, selline kondine... siis natuke hiljem leidis altpoolt veel teisegi kondise pea, mis oli õnneks väiksem kui ülemine "pea". Mulle tehakse rasedusdiabeedi tõttu enne sünnitust veel paar ultraheli, sealt on siis lõplikult näha, kus miski asub. Ma väga loodan küll, et lapsel pole kahte pead...

Kaalu on praeguseks lisandunud 7,5 kilo ja tundub, et kõht kasvab nüüd ikka juba täiesti silmnähtavalt. Diivanil lösutades ei saa enam arvutit kõhu peale toetada, see lüüakse sealt lihtsalt minema.

19 detsember, 2017

Rikutud mõtlemine

Haigla lasteosakond on jõulude puhul ära ehitud. Muuhulgas ripub üleval selline pilt... Kas ainult minul on rikutud mõtlemine või märkate teie ka siin midagi kummalist?


13 detsember, 2017

Uus lemmikblogi

Mainin igaks juhuks, et minult pole mõtet suuremat kirjutamist oodata mõnda aega, sest leidsin täitsa kogemata Maarja blogi ja jäin sõltuvusse. Lugesin ühe postituse... siis teise... nüüd olen otsaga aastas 2014. Mõned aastad on veel minna.

Mulle meeldib blogisid lugeda, aga neid, kus absoluutselt iga postitus oleks nauditav, on ikka väga vähe. Enamikku loen lihtsalt sellepärast, et... mul on liiga palju vaba aega. Dekreedi rõõmud. No ja nüüd leidsin Maarja, kes kirjutab ilma igasuguse punnitusmomendita, viskab lihtsalt muuseas mingid mõtted kirja ja seda on nii kohutavalt mõnus lugeda, et ma ei saa enam arvuti tagant ära. Hästi muhe ja vahetu. Ja tal on nii tuus kass!

Miks keegi seda blogi mulle varem ei soovitanud? Kommentaaride all näen mitmeid tuttavaid nimesid, inimesi, kes minu blogis ka käivad. Mida head te veel minu eest varjanud olete? Laduge kohe välja!

07 detsember, 2017

Veganlus

Ma vaatasin Roaldi nädalat, kus seekord teemaks veganlus. Ja mainin kohe ära, et mul isiklikult ei ole probleemi sellega, mida keegi süüa eelistab. Mõni ei talu sibulat, teine lõikab menüüst välja liha-kala-munad-piima, kolmas sööb ainult toortoitu ja neljas ostab rangelt vaid ökotooteid. See on täiesti okei!

Aga...

Vegan-arst, kes saates oma kogemust jagas, rääkis alustuseks, kuidas ta tervis on oluliselt paranenud... ning jõudis siis sujuvalt faktini, et vanasti sõi ta nii meeletutes kogustes liha, et "oleks sobinud mõne lihakombinaadi reklaamisikuks", pluss ei tunnistanud oma toidulaual mitte ühtegi puu- ega juurvilja.

Tema varasemad toitumisharjumused olid siis ju pehmelt öeldes katastroofilised! Pole ime, et uue menüüga enesetunne paremaks läks ja mitukümmend ülekilo kadus. Aga ma pole nii kindel, oli see ainult sellepärast, et ta nüüd mitte ühtegi loomset produkti ei tarbi...

Saates polnud küll öeldud, aga kaldun arvama, et nii viltuse toitumisega inimese menüüsse kuulus tõenäoliselt veel teisigi mitte väga tervislikke asju, mis aga veganlusega kokku ei läheks ja seetõttu viimastel aastatel välja on jäänud. Igasugune rämpstoit näiteks. Ja ma ei ole veel näinud meest, kes meeletutes kogustes liha sööks, aga samas alkoholi ei tarbiks. Võib-olla oli tema erand, mine tea.

Teine asi, mis ta jutus kõrvu jäi kriipima, oli see, et "igaüks võib viia oma lapse kasvuhoonesse vaatama, kuidas tomatid kasvavad, aga keegi ei tahaks lapsele näidata, kuidas kanu kasvatatakse...!"


Okei... tahate näha, kuidas kanu kasvatatakse? Tulge külla! Mul siin preilid peesitavad päikese käes ja söövad suvi läbi oma aia maasikaid ja tomateid. Ussikesi kaevan neile ka, täiesti ökosid. Luban, et teie lapsed ei saa kanade nägemisest šokki, mu sõprade omad pole küll saanud.

Ma kohe ei talu kui inimesed üldistavad nii suurel määral, et pooltoone ei jäägi. Kui on kana, peab see olema ainult üks piinatud tehasekana, pooled suled puudu. Ja kui on tomat, on see raudselt omaenda sossu vanaema poolt tagaaias kasvatatud, mitte mingi näkane taimemürkidega pritsitud ja seitsme maa ja mere tagant kohaletoimetatud vili. Mingil kummalisel põhjusel see sossu vanaema tal kanu ei kasvata.

Ei olnud muidugi öeldud, kust lugupeetud doktor oma puu- ja juurviljad soetab, aga need, mis tavapoodide lettidele jõuavad, ei kasva päris kindlasti ainult linnulaulu ja soojade käte koostoimel. Kui sel teisel pool maakera kasvanud tomatil suled oleks, kukuks need täpselt samamoodi suurest stressist maha nagu suurfarmi kanalgi.

"Kana tahab elada" põhimõttel lihast ning munadest loobumine ei ole mulle kui kanapidajale päris arusaadav. Ausõna, mina ei ole mitte midagi teinud, et kanu munema panna. Täitsa ise hakkasid. Ja neid endid munad absoluutselt ei huvita! Vahel oleme mitu päeva kodust ära, tagasi tulles on kummaski pesas üle kümne muna. Kui me neid ära ei korjaks, läheks mädanema.

Haududa tahavad ainult siidikanad ja nemad on ka ainsad, kes ehedaks vegan-lemmikuks sobiks. Munevad harva ja liha on musta värvi, isegi karnivoor ei suudaks seda süüa. Siidikanadel ei ole absoluutselt mitte mingit praktilist otstarvet, ainult nunnu välimus. Ja nad on nii rumalad, et vahel on täitsa valus vaadata, seega järgmine kord ma seda liiki ei valiks.

Näe, nüüd üldistan ise ka. Vabandust! Võib-olla ei ole liigi viga. Võib-olla lihtsalt läks nii, et ainult meie siidikanadel juhtus vaimne mahajäämus olema. Õnnetul kombel lausa mõlemal.

Muideks, mina ise olen tegelikult väga väike lihasööja. Kui mul elaks tagatoas Sandra Vungi, kes iga päev imelisi veganroogasid lauale paneks, võiks ma vabalt ka täiesti lihavabalt elada. Aga koogi sisse muna ikka paneks, sest mulle meeldivad mu kanad ja kanadele ei meeldi pesas mädanevad munad.

06 detsember, 2017

Jõuluootus

Me käisime nädalavahetusel brunch'il ja enne minekut näitasin Matt'ile, et näe, see õhuke vihmajope on ainus üleriie, millel veel lukk kinni läheb.

Pärast söömist enam ei läinud.

Ilm oli iseenesest ilus, päike paistis ja puha, aga sooja ainult kaks kraadi. Jalutasime mööda linna ringi ja Matt naeris, et kuidas sul külm saab olla, ise põhjamaalt pärit? Pooled kohalikud olid plätudes ja lühikestes pükstes. Siin kipubki nii olema, et kui ei saja, on järelikult suvi. Päris külmaks (miinuskraadidesse) üldse ei lähegi, nii et inimesed pole harjunud end nii paaniliselt sisse pakkima nagu meie seal põhjamaal. No ja siis karastuvadki rohkem.

Me olime teisel pool saart ookeani ääres ja seal ju kõik surfavad. Mitte kedagi ei huvita, et detsember on! Kalipso saab selga panna, milles küsimus... Aga kuna mul juba linnas jalutades külm hakkas, olin randa minnes nii palju kaval, et võtsin fliisteki kaasa ja mässisin selle omale ümber. Autost välja astudes nägin surfarit, kes oli just kalipso maha koukinud ja loputas end väliduši all soolast puhtaks. KÜLMA duši all! Kas ma juba mainisin, et õues oli kaks kraadi sooja?!


Mul on sel aastal nii suur jõuluelevus, et ei jõua kohe ära oodata. Eile tõime kuuse, Kanadas on kombeks, et kuusk pannakse ikka kohe detsembri alguses püsti, et oleks aega seda nautida. Minu lapsepõlvekodus toodi alles jõuluõhtuks. Sõbrannaga just arutasime, et mismoodi nõukaajal kuused põlema ei läinud kui neid päris küünaldega ehiti? Ja jõudsimegi selleni, et puu oli lihtsalt nii värske! Nende peres toodi ka alles jõuluõhtuks.

Eelmisel aastal ostsin usinalt igasugu jõuludekoratsioone kokku, nüüd oli väga mõnus neid lihtsalt kastist välja võtta. Mul pole kunagi varem oma täiskasvanuelu jooksul sellist kodu olnud, kuhu võiks kastitäie kuusemune tekitada. Ja kümme rulli pakkepaberit.

Muideks, kuuse ehtimine ei ole rasedana üldse mitte lihtne töö! Ma pidin vahepeal lausa maha istuma ja puhkama. Aga samas jällegi hea, et me kassi võtmise asemel otsustasime lapse saada, sest kassid ja ehitud kuused ei käi vist väga edukalt kokku. Ma ei tea, kuidas lastega on, eks varsti paistab...

Korra isegi kaalusime, et võiks pere jõuluõhtu seekord meie pool korraldada - või noh, mis me nii väga kaalusime, Matt korra pakkus ja mina laitsin kohe plaani maha! Ma polegi vist kunagi jõule oma kodus pidanud, selle jaoks sõidetakse ju ikka kas vanemate või vanavanemate juurde. Eesti sõpradega tuleb küll jõulupidu meil, küpsetame kalkunit ja kaunistame piparkooke, jagame kinke, selline ehe värk.

Ahhh ja päkapikud võiks ka ikkagi käia! Teil käivad või? Mul näiteks ema juures igal aastal käivad kui detsembris sinna satun.

25 november, 2017

7 kuud täis

Ohohh, peaaegu oleks meelest ära läinud, et mul algas vahepeal kolmas trimester. Me saame vähem kui kolme kuu pärast lapse ja mul on lootust kunagi jälle kõhuli magama hakata. Minu meelest kestab rasedus terve igaviku - kolm aastaaega! Ja endiselt ei kujuta ma ette, et meil hakkabki laps olema. Päris laps. Ja et ma pean ta igale poole kaasa võtma, ei saa enam kuskile omaette minna. Aga nagu tore ka.

Ma olen huvitaval kombel pääsenud suuremast osast rasedate hädadest, millest kuulnud olen. Isegi pissil ei käi sagedamini kui mitte-rasedana (ainult teise trimestri alguses käisin), öösiti magan nagu kott, enne hommikut ei ärka. Venitusarme õnneks ei ole, isegi nabarõngast pole pidanud veel välja võtma, kuigi ostsin juba need spetsiaalsed pikemad needid ära. See, kuidas kehakuju muutub, on muidugi täiesti müstiline. Ma eeldan, et iga järgmise rasedusega peaks lihtsamaks minema, vähemalt tekib arusaam, et mis täpselt juhtub ja kuhumaani see kõht lõpuks ronib. Ja ettekujutus, et tegelane, kes kõhus tralli teeb ja paar korda päevas luksub, on päris inimene. Ma ikka enne ei usu kui teda lõpuks näen.

Oo ja siis see, et ta päriselt mahubki välja. Või siis ei mahu ja lõigatakse. Aga et ta tuleb välja ja see on võimalik üle elada. Ja et sellele järgnev aeg on võimalik üle elada.

Rasedusdiabeedi osas on õnneks selgunud, et minu puhul allub see päris hästi dieedile ja lausa nii hästi, et saan üsna tavalisi asju süüa, ka kartulit-pastat ja isegi natuke saia. Kogused peavad muidugi mõistlikud olema. Ja see näppude torkimine on küll veidi tüütu, aga sellega harjub. Ma poleks uskunud!

Kaalu on praeguseks ainult 6,5 kilo lisandunud, kuigi tavaliselt pidi nii olema, et mida madalam kehakaaluindeks, seda rohkem tuleb rasedusega juurde. Samas on viimase kuuga tervelt 2,5 kilo lisandunud, nii et laps paistab siiski kenasti kasvavat. Uue dieediga, mis tähendas põhimõtteliselt ainult liigsete kommide-kookide väljajätmist, läks esimese nädalaga hoopis natuke maha, mispeale diabeediõde maru murelikuks muutus ja sõnad peale luges, et nälgida ei tohi. Nagu ma siis nälgiks... Arst on õnneks chill, ei ole kaalu osas midagi kommenteerinud. Tal on üleüldse selline suhtumine, et pole vaja liigset paanikat teha. Näiteks vererõhk on mul pea terve raseduse ajal lausa naeruväärselt madal olnud, aga mõnel lihtsalt ongi, mis sa teed.

Ootamine on jube tüütu, tahaks, et aeg kiiremini läheks. Teisi vaadates tundub rasedus alati nii käbedalt käivat, hops ja laps käes. Hops ja juba läheb kooli. Enda puhul venib ikka sekundhaaval. Tik-tak, tik-tak...

23 november, 2017

Kui tihti te toidupoes käite?

Ma käisin üleeile poes ja tõin omaarust kõik vajalikud asjad, et järgmised paar päeva hakkama saada. Eile läksin jälle, sest mu lemmik-toorjuust oli otsas. Seda saab ühe teise keti poest. Ja kui juba nagunii seal olin, võtsin mõned muud asjad ka lisaks ning saigi jälle kott peaaegu täis. Juustud olid tänu kampaaniale poole odavamad ja juust hakkas meil nagunii vaikselt otsa saama, külmutatud maasikaid võtsin, et smuuti sisse panna, siis veel hernekaunu, neid, mis värskesse salatisse käivad ning ühe piima. Piima ostame kolmeliitrise kanistriga, see on kõige tavalisem siin. Säilib oma paar nädalat ja selle ajaga saab otsa küll.

Õhtul hakkas Matt kurtma, et tahaks midagi head, aga mitte midagi ei ole! Miks sa midagi head ei toonud? Meil on kodus krõpse, tortillasid, kreekereid, popkorni, kommi, küpsist, nelja erinevat sorti pähkleid, kahte erinevat sorti jäätist, igasuguseid värskeid puuvilju, aga midagi head ei ole!!!

See on tegelikult igikestev probleem. Matt'il on kombeks külmkapi uks lahti teha, pool tundi selle sisu takseerida ja kurta, et midagi head ei ole. Iga jumala kord küsin, et mida võiks tuua? Tema ei tea! No midagi head! Lähen mina siis poodi ja vaatan täpselt sama nõutu näoga ringi nagu Matt kodus külmkappi takseerib. Ei ole midagi head! Keegi ei tea, mis see hea olema peaks, aga kõik tunnevad puudust!

Suvel oli Matt kaks kuud teises linnas töölähetuses ja sai vahelduseks ise poes käia. Need korrad, mil ma talle sinna külla sattusin, oli kohe põnev uurida, mida ta siis ostnud oli? Täpselt samad asjad, mis meil koduski! Pluss mingid üübermagusad kaneelipadjakesed, mis pakendil olevate kirjade kohaselt hommikusöögiks liigitusid ja mida ta lõpuks ise ei söönudki. Rase Anu pistis tee kõrvale nahka. Terve karbitäie korraga. Kogemata.

Eile ta siis lõpuks ikkagi mõtles välja, et tahaks üht kindlat saia, mida saab kindlast poest, mitte sellest, kus ma üleeile käisin ega ka sellest, kus eile käisin. Nii et täna lähen jälle poodi!

Tavaliselt ma ikka päris iga päev ei käi, pigem igal kolmandal päeval või nii. Kauem ei vea küll kuidagi välja. Seejuures on mul kõik kuivained ja seemned-pähklid alati kodus olemas, nii et nälga ju tegelikult ei sureks. Mulle meeldib küpsetada ja jube tüütu oleks iga kord mingi pisiasja pärast nagu tuhksuhkur või mandlilaastud eraldi poodi minna. Jahu ostan näiteks kümnekilose pakiga (siin on kümne- ja ühekilone peaaegu sama hinnaga ning kümme kilo kulub meil kuskil poole aastaga ära).


Iga mõne päeva tagant peab varusid täiendama sellepärast, et meile mõlemale meeldivad värsked asjad. Näiteks mina ei söö selliseid banaane, mis on päris küpsed. Kui juba liiga kollaseks läheb, jumal hoidku selle eest kui mõni pruun täpp peale tuleb, liigitub banaan kohe kanatoiduks. Minu jaoks liiga läila. No ja näidake mulle banaani, mis nädal aega pooltoorena püsiks!

Salat närtsib samuti mõne päevaga ära. Aegajalt ostan neid salatisegusid, mis on plastkarbis, aga seal on tihtipeale mõni ligane leht sees ja see on jube rõve! Karbi omad säilivad muidu kauem kui värske salat (ma ei taha mõeldagi, millega neid selle nimel töödeldakse).

Liha peab samuti ainult mõned päevad külmikus vastu. Külmutatud asjad meile ei meeldi, nii et varuks ei saa eriti midagi osta. Ja meile kummalegi ei meeldi toitu soojendada, igaks õhtuks on uus söök. Lõunaks sobib küll eelmise päeva toit (kui on selline asi, mida annab edukalt üles soojendada, näiteks wok ei jää soojendatult üldse hea).

Ja kõige olulisem on see, et kunagi ei tea kui palju sööki kulub! Mõnikord tulevad külalised, mõnikord lähme ise külla, vahel käime väljas söömas, aeg-ajalt on Matt õhtul valves ja ei jõua enne südaööd koju. Kui Matt'i kodus ei ole, ma tavaliselt ei kokka, sest mina lihast eriti ei hooli. Teen lihtsalt mingi võileiva ja nats salatit kõrvale, ongi olemas. 

Kui ma ainult korra nädalas poes käiks, oleks pidevalt mingi asi otsas ja ühtteist peaks lõpuks ära viskama, sest ei leidnud kasutust. Aga praegu ei lähe meil mitte midagi prügisse. Liiga küpsed banaanid ja pehmevõitu suvikõrvitsa saavad kanad endale.

Kui tihti teie poes käite?

15 november, 2017

2. tüübi diabeedi risk pärast rasedusdiabeeti

Pärast eilset postitust tekkis Eesti emade/rasedatega arutelu, et kui palju Kanadas sellest räägitakse, et pärast rasedusdiabeeti on elu jooksul suurem risk teise tüübi diabeedi tekkeks? Õnneks on mul arst omast käest võtta, seega palusin professionaalset ülevaadet, et kui hull see asi siis ikkagi on?! Teid ka kindlasti huvitab, onju?

Kujutan nüüd ette neid lugejaid, kes ei ole hetkel rasedad ja kes ei põe diabeeti ja kes tulid siia niisama elust-olust ja kanadest/Kanadast lugema. Palun vabandust! Ma luban, et rasedus läheb mul lõpuks üle!


Selgub, et Kanadas ja Ameerikas on rasedusdiabeedile veidi erinevad kriteeriumid ning üllatuslikult avastasime, et Kanada standardite kohaselt mul küll (napilt!) on rasedusdiabeet, aga Ameerika standardite kohaselt ei ole. Muide, Ameerikas käib testimine veidi teistmoodi (mul on sõbranna seal rase) - magusa joogi võib kodus ära juua ja siis laborisse vereproovile ilmuda. Kanadas (ja Eestis ka) tuleb kohapeal tarbida ja seejärel rahulikult istuda või lamada, sest füüsiline aktiivsus toob veresuhkrut allapoole. Kui mul oleks lubatud kodus juua ja siis kohale jalutada, poleks mul ka Kanada standardite järgi diabeeti. 

Guugeldasin Eesti süsteemi ja selgus, et kõiki rasedaid ei testita, ainult neid, kel on mõni riskifaktor, näiteks raseduse esimeses pooles suhkrunäitajad paigast ära olnud või kehamassiindeks üle 25. Mul riskifaktoreid polnud, aga tulemus näitab, et ka Eesti standardite kohaselt mul rasedusdiabeet siiski on!

Üks asi, mis mulle alguses selgusetuks jäi, on see, miks paljud allikad soovitavad rasedusdiabeetikutel valida rasvavabu tooteid? Rasv muudab seedeprotsessi aeglasemaks ja süsivesikuid tarbides tegelikult just peaks midagi rasvast lisama, et veresuhkur liiga kiiresti üles ei hüppaks (nt süüa õunaga koos pähkleid). Matt valgustas, et seda soovitatakse eelkõige mõeldes ülekaalulistele rasedatele, sest nemad on põhilised, keda rasedusdiabeet kimbutab. Mida kiiremini ja suuremaks nende kaalunumber läheb, seda kõrgemaks lähevad kõik riskid. Need, kel kaaluga tõsisemat probleemi pole, peaksid ikkagi rasvast ka sööma. 

Ma tahaks omalt poolt mainida, et kui soovituslikku menüüd jälgida, on jube keeruline liiga palju rasva süüa. Rasvaseid asju on lihtne üle süüa siis kui need sisaldavad süsivesikuid (šokolaad, koogid, krõpsud, küpsised, vahvlid, burksid, friikad), aga kuna süsivesikuid peab hoolega piirama, on sellised söögid ju nagunii menüüst maas! Mina saan lisaks lihale/kalale praegu rasva näiteks maitsestamata kreeka jogurtist (mul on lausa 10%-ne), mida õunatükkidega segan; pähklitest (no kui palju sa neid ikka korraga ära sööd) ning juustust (ma õnneks pole suurem fänn, aga omleti peale riivin ja leiva peale panen). Nii et liigse rasvatarbimise pärast küll muretsema ei pea. Kui ma rasva ka ei sööks, läheks ilmselt sünnitama raseduseelses kaalus...

15% kõikidest rasedusdiabeetikutest pannakse insuliini süstima, sest menüüga ei ole õnnestunud olukorda kontrolli all hoida. Insuliin platsentat ei läbi, seega lapsele ohutu. Võib määrata ka suukaudsed ravimid, aga need jõuavad lapse vereringesse ja kuigi on kindlaks tehtud, et loodet nad ei kahjusta, on kaugriskid endiselt teadmata. Nii et Kanadas pannakse rasedad enamasti süstima.

Veresuhkur läheb muideks peaaegu kohe pärast sünnitust normi ja rinnaga toitmine vähendab hilisemat diabeeti haigestumise riski lausa oluliselt. Teine tähtis tegur on regulaarne füüsiline aktiivsus - sportlikumatel inimestel on riskid madalamad. Ning toitumine loomulikult ka. Pepsi ja burgerite peal diabeeti ei väldi. 


Enamikul nendest, kel on korra rasedusdiabeet olnud, tuleb see järgneva(te) rasedus(t)ega tagasi. Muideks, sinna ei ole suurt midagi parata, ei esimesel ega järgmistel kordadel - platsenta toodab hormoone, mis häirivad insuliini toime avaldumist kudedes. Seetõttu toodab kõikide rasedate kõhunääre endisest suuremas koguses insuliini (sest loodus ju teab), paraku aga jääb mõnel ka sellest väheks ja siis tekibki rasedusdiabeet. Ei ole nii, et näe, sõi vist liiga palju kommi. Kuigi jah, mida ebatervislikumalt toituda ja vähem liikuda, seda suuremaks läheb diabeedirisk ja seda mitte ainult rasedatel.

Muideks - kui suur see hilisem 2. tüübi diabeeti haigestumise risk siis rasedusdiabeetikul on? Uuringutest selgub, et risk on tugevas seoses kehamassiindeksiga. Ülekaalulistel (KMI üle 30) vahemikus 50-75% ja normaalkaalulistel alla 25%. Täpsem number sõltub erinevatest riskiteguritest - kui tervislik on toidulaud, kui aktiivne on elustiil, kas lähisugulastel on esinenud diabeeti jne.

Kindlasti tasub arvesse võtta, et tavapopulatsiooni (kes pole rasedusdiabeeti põdenud) risk pole samuti teps mitte 0%, eriti neil, kes liigse kaaluga hädas. Aga eks natuke murelikuks ikkagi teeb ja põhjusega.

Nii et näpud kommikausist eemale ja õue jalutama!