06 oktoober, 2018

Aloha


Matt on juba ammu rääkinud, et võiks Hawaii'l ära käia. Vancouverist läheb otselend, viie ja poole tunniga kohal, lapsega hea lihtne. Alla kaheaastased reisivad (süles!) tasuta, kasutame võimalust!

Vot mina ei tea, kuidas see "laps süles" reisimine välja peaks nägema, sest laps (kui ta just päris imik pole) ei istu ju süles?! Juba enne kui lennuk liikuma hakkas, oli Oscar meid mõlemaid surmani ära tüüdanud, jupikese menüüd nahka pistnud, südantlõhestavalt röökinud kui seda paberit ta suust välja koukisime, natuke hommikust püreed mulle õla peale oksendanud, mänguasjad kahte lehte pildunud, lutipudelist piima omale näkku pritsinud, kõik ümberkaudsed inimesed kahehambalise naeratuse ja kurisevate linnuhäältega heldima pannud (see laps oli eelmises elus tuvi, ma arvan), aga üldse mitte süles istunud.

Õnneks nõustus naaber mujale kolima ja saime ühe koha juurde. Kui lõpuks õhku tõusime, õnnestus üleväsinud ja reisiärevuses laps vabale istmele magama sokutada ja nii ei pidanud kumbki meist teda tundide kaupa süles hoidma (kuigi poole minu istme peal olid Oscari jalad, sest ta on lihtsalt võimatult pikk). Aga ikkagi lihtsam kui süles.


Hawaii, Maui siis täpsemalt, on mõnus. Kohe MÕNUS! Kohalikud inimesed on super tšilli olekuga, väga sõbralikud ja rahulikud. Loodus on ilus. Rannad on maalilised.

Aga toidupood - no võimatu! Püüdsin jogurtit leida, mingit normaalselt, natukese rasvaga. Pole! Ikkagi Ameerika. On "0%", "zero" ja "triple-zero". Võta või jäta!

Kui juba kurtmiseks läks (kohe lõpetan ära), hämmastab mind, et kui rendiautod juhtusid meile nii Kanadas kui Ameerikas peaaegu uhiuued, siis turvatoolid olid mõlemas kohas kõige odavamad ja ebakvaliteetsemad, mida üldse leida võib. Aga no mis sa teed. Enda oma ju kaasa ei vea, teate isegi, kuidas lennujaamades pagasit loobitakse...

Nii, tagasi mõnusate asjade juurde. Vesi oli soe nagu supp. Nii basseinis kui ookeanis. Hawaii'l ei ole ohtlikke loomi ega roomajaid (madusid pole üldse!), ainult linnud ja suvaliselt ringi kondavad kanad/kuked. Paari kärbest nägime, putukaid muidu ka väga pole.

Ilm oli kuum ja niiske, aga pidev kerge tuul jahutas ja kokkuvõttes oli täpselt paras (isegi minusuguse kuumapõlguri jaoks). Liiv oli pehme, vesi helesinine. Paradiis! Nädalaga jõudsime peaaegu terve saare läbi sõita, vulkaani otsas käia ning erinevaid linnakesi külastada.

Ja vaikselt järgmist Maui-reisi plaanida...


* Reisinipp (mille teel Hawaii'le ühe vanapaari käest õppisime ja tagasiteel edukalt kasutasime) - kohti broneerides tuleb valida aknaalune ja vahekäigupoolne, jättes keskmise vabaks. Kui lennuk just pilgeni täis pole, ei tule sinna keskele tõenäoliselt keegi istuma. Ja kui on täis, on absoluutselt igaüks nõus keskel istumise asemel akna alla või vahekäiku kolima, et saaksite ikkagi kõrvuti olla.

24 september, 2018

Algas kool

...või mis ta nii väga algas, juba mitu nädalat on kestnud, homme esimesed tähtajad.

E-õpe on minu jaoks täiesti uus. Alguses oli natuke segane, et kust mida leida, kus on ainete nimekiri, kust saab meile saata. Osad materjalid antakse ette, mõned raamatud peab ise juurde ostma, ühte neist ei olnud saada, rahval kohe kisa taevani, pikad arutelud, et kust CD'd leida, mis raamatuga koos pidi tulema, kes saab kellele laenata. Hiljem selgus, et CD pealt oli ainult kahte töölehte vaja, aga pildid neist olid ka raamatus olemas ja lõpuks suutis juhendaja mõlemad töölehed üles laadida (oleks võinud sellest alustadagi, aga noh...)

Mul oli olemas raamat ja CD, aga polnud CD-lugejaga arvutit. Matt on ju muuhulgas tarkvarainsener, nii et korra juba ohkisin, et nüüd on küll nii, et kingsepp käib paljajalu! Aga siis selgus, et meie telekas on tegelikult ka arvuti (go figure!), muidu nagu telekas ikka, aga ühendatud mingi alumise korruse arvutikastiga, seega proovis Matt, kas niimoodi saab, et panna CD hoopis helisüsteemi ning sealt arvutisse "lugeda" ja kujutate ette - saigi!

Kõik selleks, et alla laadida eelajalooline enese hindamise tööleht (seesama, mis raamatus olemas oli):


Pange tähele, et valikus on variandid, et hügieen jätab soovida, juuste olukord on mitteaktsepteeritav ja küüned on rough.

Aine ise räägib muidu eetikast, seadustest, konfidentsiaalsusest, kliiniku majandamisest ja muust taolisest. Esimene osa keskendus esmamuljele ja isiklikele omadustele, tuli uurimisteema valida,  kirjutada essee ja lisaks mingite etteantud punktide üle arutada, aga foorumis (iga aine all on foorum, kus saab kaasõpilaste ja juhendajaga muljetada) küsiti juba murelikult, et kui kaua teie sel nädalal õppimisele aega kulutasite, "mul kulus igal tööpäeval umbes viis tundi, kas see on normaalne" (aine sissejuhatus väidab, et kulub viis tundi nädalas) ning teised vastasid, et "jaa, mul sama lugu".

Ma tegin paari tunniga kõik asjad ära (kaks nädalat korraga, sest esimese nädala tähtaeg nihutati samuti teise nädala lõppu, kuna alguses polnud kõigil vajalikku raamatut) ja ei saa aru, mida nad seal nii pikalt jauravad?

Teisi aineid ei anna sellega võrreldagi, näiteks meditsiiniterminoloogia on ikka korralik pähkel, seda võib tõesti 5x5h nädalas õppida. Eelkõige seetõttu, et peab kuivalt tuupima ja pole infot veel suurt millegagi siduda. Esimene jupp kattis ees- ja järelliited stiilis cerebr/o, dactyl/o, encephal/o, -ptosis, -centesis, kokku ehk sadakond või nii.

Nagu hiina keelt õpiks, pea läks kohe halliks!

Pluss siis kõik need asjad, mida juppidest moodustada annab, näiteks ophthalmoscope, electroencephalogram, laryngectomy, nephrectomy, tähendusi peab muidugi ka teadma, mina siis veel kahes keeles. Lisaks aju osad, mitokondrid, seljalülide iseärasused, huuuu... Sabakont on inglise keeles coccyx - kui teil peaks kunagi vaja minema. Mõnele inimesele meeldib näiteks lapsele selline nimi panna, kus on võimalikult palju võõrtähti. Coccyx.

Halasin Mattile, et ma päris arstiks ikka ka ei tahtnud saada ju. Apua! Matt lohutas, et siin pole tegelikult midagi keerulist, vaata see 30-täheline sõna jaguneb tegelikult viieks osaks, esimene on mingi spets aju osa, teine tähendab kasvajat, kolmas seda masinat, millega uuritakse, neljas lõikust... noh, umbes nii.

Ja ma tunnen kogu aeg, kuidas mu vanad soikujäänud ajusagarad krõpp-krõpp muudkui keerulisemaks arenevad. Lausa kuulda on!

Või on see siis lihtsalt Oscar, kes samal ajal kui mina õppida püüan, lillepotist mulda välja tõstab, mu jalanõusid närib või vetsupotiharjaga mängib...

17 september, 2018

Glamuuripuudus

Sügis! Tore. Suvi oli kuidagi eriti pikk ja kuum, juba ammu igatsesin võimalust tekiga magada ja tasside kaupa teed juua. Mida kehvem ilm, seda rohkem naudin teadmist, et ei pea nina uksest välja pistmagi. Võin päev otsa oma hästilõhnavat beebit kallistada ja pidžaamas ringi lohiseda.

Reedel tuli sõbranna Vancouverist külla. Ehe linnapreili (nagu ma isegi vanadel headel aegadel). Istus autosse kerge parfüümi ja uhiuue käekoti saatel. Vabandasin, et oleksin võinud ju tähtsa külalise auks juuksed ära kammida või midagi, aga... võib-olla homme? Sõbranna lohutas tunnustavalt, et sul on ju lausa tennised jalas! Polegi flip-flop'id! Isegi tubli! Kanadalastel on nimelt kombeks aastaringselt varbavaheplätudes käia. Sest... miks mitte?!

Tegelikult olid mul tennised ainult sellepärast, et ei viitsinud sokke ära võtta. Ja nii madalale pole veel langenud, et plätud sokkide otsa lükkaks.

Kairi on muideks see sõbranna, keda tihtipeale mu õeks peetakse:


Mis veel... Oscarist ja lisatoidust tahtsin rääkida. Või no üldse titeteemadest.

Arutasime hiljuti sõbrannaga, et esimese lapsega on natuke selline kott peas tunne. Näiteks jäid hiljuti meie mõlema beebile turvahällid väikeseks. Uurisime siis, et milline järgmiseks peaks tulema ja... selgus, et see järgmine oleks vabalt juba sünnist saadik sobinud, kuna kaaluvahemik on sellel 2-30 kg. Vot siis. Hunnik raha oleks alles jäänud turvahälli arvelt. Keegi ei öelnud ka. Aga see on okei, ma tegelikult ei tunne ennast pahasti, sest hälli sai väga palju kasutatud - kuna ta vankriratastele kinnitub, oli mugav poes ja mujal käia. Kuigi jah, juba mõnda aega ei võta ma seda enam autost väljagi, sest Oscar kaalub nüüdseks üle 9 kilo (pluss häll)!

Üldse on kõik titeasjad ülilühidas kasutuses. Näiteks mängukaar! See oli absoluutselt asendamatu, aga täpselt kaheks kuuks. Enne neljandat elukuud polnud Oscar mänguasjadest suurt huvitatud ja alates kuuendast tormas juba ringi, polnud enam aega kaare all lamada.

Riietest ei maksa üldse rääkidagi! Need ostsin õnneks enamjaolt taaskasutusest ja pooled ei jõudnudki selga. Kanadas on komme, et kõik sõbrad-sugulased-peretuttavad saadavad lapse sünni puhul kaardi ja kingi, kingituseks on tavaliselt mõned hilbud ja raamat. Ma ei teadnudki varem sellisest kombest, aga noh... kui Oscar käes oli, siis selgus. Postkast oli nädalate kaupa pakkidest umbes. Ainuüksi nendest riietest-tekikestest ja muust oleks esimeseks poolaastaks piisanud. Aga ka kingitud asjadest ei läinud paljud kasutusse, sest tibatillukesed teksapüksid, kapuutsiga pusad ja minibotased on küll poeriiulil supernunnud, aga päriselus natuke vähepraktilised. Eriti just vastsündinu suuruses.


Lõpetuseks siis beebitoit. Ma ikka arvasin, et teen kõik püreed ise, kodukana nagu olen. Ostan mõne kohaliku taluniku käest juurikaid ja olen täiega öko. Ja mis juhtus - selgus, et ei olegi nii, et anna ainult ette ja laps sööb. Esimesel lisatoidu nädalal sõi umbes ühe teelusikatäie korraga. Mismoodi sa seda teelusikatäit püreed valmistad?

Ma ise ei armasta külmutatud toitu, nii et suurema koguse ette tegemine ei olnud ka nagu variant.

Praeguseks sööb juba natuke rohkem, aga mitte iialgi ei tea, et mida ja kui palju. Ükspäev läheb terve avokaado, anna ainult ette, järgmisel päeval vaatab mind esimese ampsu peale sellise näoga, et... sa ei saa ometi tõsiselt eeldada, et ma seda jubedust maitseks? Püreedest sobib ainult üks poepüree, mingi maguskartuli ja kalkuni oma. Mitte ükski teine. Aga ka see sobib ainult igal kolmandal korral või nii. Enda tehtud püreedest pole veel ükski sobinud. Mingi beebide riisipuder maitseb kolmandikul kordadest üliväga, vahel tuleb suure kisa saatel isegi lisaports teha, ülejäänud juhtudel piirdutakse esimese lusikatäiega (millest omakorda pool "kogemata" suust välja kukub).

Näputoitumine ei lähe kuigi hästi, asjad ei püsi käes, terve elamine on sööki täis, laps pealaest jalatallani kleepuva kihiga kaetud, aga kõhtu jõua midagi. Söögiga mängida meeldib küll, ta lihtsalt ei saa veel aru, et seda võiks peaasjalikult ikka suhu pista.

Nädalake tagasi hakkas hommikuti minuga sama putru sööma. Riivin sisse õuna ja panen natuke banaanitükke. Enda omale lisan rosinaid ka, talle enam mitte (esimese korra rosinad tulid kõik tervetena välja, ilusad prisked nagu kissellis ligunenud). Kahe hambaga ikka ei näri veel väga efektiivselt, eksole.

Ükspäev tegin meile endile ahjus lõhet ja juurikaid, sättisin Oscari jaoks minivormi väikese portsu, ilma maitseaineteta ja natukese oliivõliga. Ma olen ikkagi tubli ema, kokkan oma beebile ja puha.


Vot nii haput nägu pole siin majas enne nähtud! Iiiiiuuuu. Lõhe ja ahjujuurikad? Mis sul arus oli?! Õnneks oli piisavalt palju tükke, et vähemalt jagus mängurõõmu. Pooled jätsin alles, tegin püreeks, mõtlesin, et äkki siis läheb paremini. Järgmine päev soojendasin talle ja esimene amps sobis lootustandvalt hästi, teine mitte nii eriti. Õhtupoole soojendasin ülejäänud osa ka üles, see põlati kohe ära.

Ole siis veel hea ema ja kokka oma lapsele... Ta põhiliselt kasvabki meil avokaado, mango, kiivi ja banaani peal. Taimetoitlane.

Õnneks oskab nüüd tuubitoite süüa ja neid on mugav välja minnes kaasa võtta. Pole lusikat vaja ja ei teki suuremat laga. Välja arvatud juhul kui oma pisikesed sõrmed paki külge saab ja niimoodi pigistab, et nägu, riided (pluss minu riided) kleepuvat ollust täis on. Põhiline, mida tuubikatest talle annan, on spinatiga, selle värv on kuivades mõnus... kakane. Eks veidi ebaglamuurne on "veits kakasena" kohvikust autoni jalutada, aga mis sa teed. Vähemalt sai laps nalja teha. Mis ei ole üldse väheoluline!

-

Iga kahe postituse tagant küsib keegi kanade kohta ja kui praegu öö ei oleks, teeks ma neist teile pilti. Igatahes on paar päeva vihmane olnud ja linnud näevad välja nagu oleks Oscar nad oma spinatiseguga üle valanud. Maaelu, noh.

11 september, 2018

Mägine spa

Ja ongi emme külaskäik läbi. Sõitsime viimasel päeval veel Vancouveris ringi, näitasin talle oma endisi kodumaju ning muid toredaid kohti, ema nentis, et saab aru küll, miks mulle siin nii väga meeldib. Mitte ainult Vancouveris, vaid üldse igal pool, kus me nende kahe nädala jooksul käisime. Ja on nõus iga kell tagasi tulema. Tore!

Ilm oli palav, päike lõõmas ja konditsioneer aitas autos ellu jääda. Ma tegelikult natuke kahtlustasin küll, et see hästi ei lõpe, aga muud varianti väga ei olnud. Igatahes oli kurk juba kodupoole suundudes natuke valus. Käisin enne praami peale minekut veel sõbranna juures teed joomas ja muljetamas (tema pere oli samuti siin) ning lahkusin varakult, et veidi üle tunni enne praami väljumist sadamas olla.

Saar, kus elame, on suviti kõva turismimagnet. Praamid on kellaajast sõltumatult pilgeni täis, aga kui piisavalt vara saabuda, õnnestub enamasti peale saada. Kasvõi napilt. Emal järel käies olime viimase viie auto seas, tagasi Vancouverisse minnes viimase kolme seas ja Oscariga kahekesi koju tagasi suundudes... viimased!

Oscar magas kogu sõidu maha, mina nautisin vaadet ja lemmikkohvikust kaasa ostetud martsipani-croissant'i. Polnud üldse paha! Välja arvatud see, et ma iga tunniga üha haigemaks jäin.


Järgmine päev kulus teejoomisele (millest suuremat tolku ei olnud) ja pakkimisele (õnnestus päris edukalt), sest pidime ülejärgmisel hommikul väikesele puhkusele minema. Uurisime hiljuti, kuhu saaks otse Nanaimost lennata ja sõelale jäi Calgary, mille lähedal on Banff oma ilusa looduse ja kuulsa spa'ga.

Oscar on õnneks üsna rõõmus reisisell, kes suuremat ei kurda ning igaühele laialt naeratab. Kõik ümbritsevad inimesed sulavad hetkega. Küll aga ei oska ta öisest unest suuremat lugu pidada, eriti kodust eemal olles. Esimesel ööl ärkas vähemalt miljon korda, teisel ööl pool miljonit. Kolmandal ööl olime juba teises hotellis, mis üllatas meid tavapärase kapi asemel garderoobiga. Naersime, et paneks Oscari kappi magama... ja mõistsime kiirelt, et see pole üldse paha mõte! Ruumi oli seal vähemalt kolmele võrevoodile, asi siis üks sisse mahutada. Ukse jätsime värske õhu tarvis lahti, aga vähemalt oli ta nii palju nurga taga, et vannitoast tulev valgus peale ei paistaks ning sel ööl ärkas ta ainult iga paari tunni tagant, mis oli hiiglaslik edasiminek!

Aga tagasi spa juurde. Vau. Lihtsalt kõik oli vau! Vaade toa aknast:


Hommikusöögibufee oli niiii hea. Oscar sõi kahe suupoolega suitsuforelli ja ei teinud kordagi seda haput nägu, mis muidu esimese hooga iga toidu peale tuleb. Õhtune bufee oli samuti väga hea. Mõlemal õhtul käisime massaažis ja võite juba arvata, et see oli samuti super. Mulle väga meeldis, et spa'l oli kaks osa - üks kõigile külastajatele ja teine ainult neile, kes spa's hoolitsustel käisid. Nii jagus igal pool ruumi ja õhku. Alaealised olid mõlemas keelatud, mis mulle kohe eriti meeldis! Me olime küll ühed vähestest, kes sellesse hotelli üldse lapsega ööbima läksid, aga ka oma lapsest on mõnus korraks puhata, teiste omadest rääkimata.

Kõik oli kuidagi nii mõnus, et nende mõne spa's veedetud päevaga puhkasin ma täiesti välja sellest hoolimata, et Oscar meil kummalgi magada ei lasknud ja et ma iga päevaga aina hullemini köhisin ja nuuskasin.

Ahjaa, Oscar arvab millegipärast, et ma nuuskan tema lõbustamiseks! Mida suurema lörinaga tatti tuleb, seda kõvemini ta naerab. Teine naljakas asi, mida tegema on hakanud, on minu selja patsutamine sel ajal kui teda krooksutada üritan. Ta arvab, et see on mingi tore vastastikku patsutamise mäng.


Loodus on siin ikka täiesti kirjeldamatu. Ongi postkaart! Ei pea isegi otsima, kogu aeg on. Ma ei tea, kuidas ma oma senise elu ilma mägedeta hakkama sain, nüüd enam küll ei saaks...

31 august, 2018

Poole kohaga kass

Oscar kasvas kuidagi üleöö suureks. Ükspäev käisime arsti juures ja ma ei pidanud teda ootamise ajal lõbustamagi, lihtsalt panin mängunurka maha ja lõbustas ennast ise. Roomamine sai väga käbedalt selgeks, nüüd läheb, kuhu tahab. Kõik purud sööb kah põrandalt ära. Aga noh, ongi vähem koristamist.

Ja väga asjalik on kuidagi. Tegevus muutub rohkem mõtestatuks, juba oskab eesmärgi suunas liikuda, näiteks diivani alla peidetud juhtmed välja koukida. Ja näljasena sülle võttes ei lutsuta enam õrnalt õlga, vaid lööb joonelt hambad kerre. Keegi esivanematest oli ilmselt hai...

Aga muidu on tore. Kuriseb ja teeb linnuhääli. Naljakas on. Rääkisin just emale, et näe, tahtsin kassi - nüüd on Oscar natuke kassi eest ka, lööb nurru. Multifunktsionaalne.

Ahjaa, kassi sain (peaaegu) ka! Lihtsalt tuli ise. Selline ilus ja kohev, väga sõbralik ja paimaias. Pai-maias. Pai maias. Ma ei oska enam eesti keelt. Tahtis pai saada, noh!

Andsin talle natuke sinki, et äkki tuleb teinekord veel. Selline poole kohaga kass on ju väga mugav ja kohustustevaba! Kass omalt poolt arvas, et on kogu aeg siin elanud, ei tahtnud enam ära minna. Istus truult võrgu taga ja ootas, et sisse lastaks. Mulle meeldis. Oscarile meeldis ka. Matt ütles, et isver, mis see sink siin maas teeb, nii tuleb kass ju veel tagasi!

28 august, 2018

Emme tuli külla

... ja küsis, mida tuua võiks? Ütlesin, et pool pakki peenleiba. Tõigi. Leia pildilt peenleib:


Sõbranna pere tuli sama lennuga, ootasime neid seal lennujaamas ja arutasime, et kuidagi uskumatu on oma emasid Kanadas näha. Nagu näeks und või midagi...

Ühtlasi selgus, et mu ema on reisimiseks loodud! Esimene pikk lennureis ja ainus, mille üle kurtis, oli et lõpuks läks natuke igavaks. Ajavahe (mis on Eestiga 10h) ei anna üldse tunda, magab nagu beebi! Või noh... ma ei tea, miks nii öeldakse. Beebi meil küll nii hästi ei maga!

Oscar õppis päev enne vanaema saabumist roomama, et oleks mida näidata. Nüüd paneb mööda tuba ringi nagu tuulispask! Juba ta leidis, kuidas kaminal mingi liist ära tõmmata, mille taga igasugu nuppe ja atribuutikat leidub. Mina näiteks ei teadnudki, et sealt midagi ära käib!

Emale meeldib siin üliväga! Oscarile meeldib lisatähelepanu. Ja mulle meeldivad nad mõlemad.

Oscar mõtles lõpuks välja, kust ma talle mänguasju leian...

06 august, 2018

Pudrupõder

Mina: (räägin Oscariga)
Matt (eemalt): Who killed the moose?
Mina: ???
Matt: You said "põder on surnud"
Mina: No, I said "puder on söödud"

Oscari esimesed söömised olid naljakad. Ta ei osanud ju neelata! Toidust oli väga huvitatud, aga kui lusikatäis suhu jõudis, hakkas maigutama, et veel saada ning puder kukkus välja. Laps ei lasknud end sellest suuremat häirida, lakkus muuhulgas laua puhtaks ja andis endast parima, et pealaest jalatallani kleepuvaks saada.

Kõige esimene asi, mida ta proovis, oli tegelikult hoopis kurk. Mõtlesin, et äkki maitseb? Oscar tegi suu lahti ja mina hoidsin kurki tal suus, arvasin, et hakkab lutsutama või midagi... aga tema lihtsalt istus suu pärani ning ootas kannatlikult, et ma kurgi välja võtaks. Null huvi!

Paar päeva hiljem kui ta silmadega iga tükki saatis, mis minu suhu rändas, proovisin uuesti ja siis mõjus kurk nagu kassile palderjan! Lödistas oma väikeste beebiigemetega seda keskmist pehmet osa süüa nii et mahla pritsis. Nüüd olen kurki spets asja sisse pannud, kust tükke välja ei tule ja lapsel rõõmu kui palju.


Eile käisime rannas ja Oscar sai kogemata peotäie liiva kätte. Ta sattus nii suurde vaimustusse, et pool sealoldud ajast kruttis rätikut endale kõhu alla, kuniks liiv jälle käeulatusse sattus - roomata ju veel ei oska. Meist üks pidi siis katkematult valves olema, sest praegu rändab kõik suhu.

Huvitav, et liiv kohe esimesel proovimisel paremini maitses kui kurk...

30 juuli, 2018

Rannailm

Mulle ei meeldi päevitada, sest palav ja igav hakkab. Ujuda võin kui vesi on soe. Ja ma ei taha, et jalad liivaseks saavad. Seda on rannas teatavasti väga keeruline vältida. Beebiga on jällegi ideaalne - tema ju nagunii päikese käes olla ei tohi, seega ei vaata keegi imelikult kui vilus istud. Iseenda ujutamisega mul samuti suuremat muret pole, kuna Oscari leotamine võtab kogu aja. Ta on põhimõtteliselt nagu kala, ainult vees olekski. Isasse.

Image result for greyfish canadaEile käisime rannas. Sõpradel on kaks poissi, teistelt sõpradelt saime kaks tüdrukut kah kaasa. Paras hunnik mudilasi. Sain teada, et kui eesti lapsed ehitavad rannas liivalosse, siis kanada omad laovad vette kividest "basseini", kuhu kogutakse vähke.

Esiteks tore koguda ja teiseks tore vaadata, kuidas nad sealt välja hakkavad ronima. Noh, nende jaoks tore. Mina küll sellist elukat katsuda ei tahaks. Lapsed näitasid, et nad tegelikult ei näpista üldse kõvasti, aga näpitsate vahel on pisikesed "hambad" ja nendega võib naha veriseks tõmmata.

Teiste rannaliste koer arvas samuti, et vähimäng on lahe ja sõi hoogu sattudes ühe kogemata ära. Noh, juhtub! Proteiin on õnneks kasulik.

Järve juurde tuli natuke aega läbi metsa jalutada, seega lootsin, et Oscar ikka vapralt vastu peab ja saan ka tagasi koos teistega minna. Siin on ju igal pool karud! Jällegi - kohalikud leiavad, et see ongi normaalne kui karu vahel risti üle tee läheb, aga mina pole veel päris harjunud.

Ahjaa, Matt oli tööl. Muidu oleks saanud tema meid karude eest kaitsta.

Oscar pidas end igati eeskujulikult üleval. Sõbrad tõid beebitelgi kaasa ja selle varjus oli mõnus pikutada ja mängida. Sooja on siin 30 kraadi ringis, aga kuna õhk kõvasti kuivem kui Eestis, ei tundu üldse nii palav. Oscaril oli igatahes väga tore päev. Natuke põdesin, et äkki ta ei jää rannas magama, seisvas vankris see ju tavaliselt ei õnnestu, aga jällegi - ei mingit probleemi. Sõprade beebi vajus samal ajal telgis unne, hästi ajastatud värk. Võib vist teinekordki randa minna. Mis siis, et jalad liivaseks saavad...

21 juuli, 2018

Vanasti...

Paar päeva enne neljakuuseks saamist õppis Oscar keeramise selgeks. Nädal-paar hiljem oli igasugusest pikutamisest saanud möödanik. Rullis end üht- ja teistpidi, voodis olles võttis veel käed-jalad kah appi, sest korraga selgus, et nii saab end võre najal edasi lükata ja oh seda rõõmu siis! Kuniks lõpuks jäi kuskile voodinurka totaalselt kinni, kõik neli jäset erinevate pulkade vahelt välja rippumas ja ise sedapidi kaldus, et siputamine enam täbarast olukorrast ei päästnud. Kisa taevani!

Ühel sellisel (öisel!) hetkel tabasin end mõtlemast, et vanasti oli ikka lihtne - lapsel kõht täis, voodisse, mõnda aega vehkles, siis jäi magama. Ei pidanud teda mitu korda pulkade vahelt päästmas käima ega midagi.

Aga siis tuli meelde, et vanasti ärkas ta see-eest iga (mõne) tunni tagant, mitte terve öö peale korra. Vanasti ei olnud seda luksust, et täitsa ise ja täitsa omas voodis uinuks. Vanasti polnud isegi mitte orienteeruvat kellaaega, millal ta magama võiks jääda. Elu oli kaootiline. Nii et kõige kiuste on tegelikult hoopis lihtsamaks läinud!

Mähkmevahetuse on keeramine muidugi keerulisemaks teinud. Ja alles nüüd, mil Oscar on viiekuune, saan aru, miks kõik beebimammad trukkidega riiete üle jahuvad. Siiamaani polnud mingit probleemi - kui oli vaja öösel mähet vahetada, võisin kinnisilmi trukid kinni klõbistada ja see ei võtnud üldse aega! Aga nüüd on nii, et umbes teise trukini jõudmise ajaks on ta vähemalt viis korda püüdnud kõhuli keerata, natuke omaenda varvastega mänginud või nii aktiivselt siputanud nagu oleks viimnepäev käes.

On ikka inimesel energiat keset ööd!

Vot vanasti oli lihtne - laps püsis täpselt seal, kuhu ta jätsid. Samas tuli vanasti neid mähkmeid mitu korda tihemini vahetada ja pimedas-käsikaudu ei teinud ma seda kunagi, sest korralikule poisslapsele kohaselt pissis ta mu enamasti lihtsalt täis. Seda ei ole nüüd juba ammu juhtunud!


Sõbranna, kel on kümnekuune, ütles enda ringikäputavat jõmmi ja minu põrandal siputavat Oscarit vaadates, et "sul on ikka nii lihtne, ta ei lähe veel kuhugi". Minu meelest on praegune aeg just keerulisem, sest liikvele minemiseks on vaim valmis, aga keha ei tule järele. Õõtsub kõhu peal, käed-jalad õhus vehkimas ja läheb närvi, et see soovitud tulemust ei anna. Ta ei tea veel, et lendamisele ei maksa panustada, ikka mööda maad peab liikuma. 

Viimase nädalaga tegi Oscar kõva arenguhüppe, kasvas kuidagi hästi kiiresti suuremaks ja muutus palju asjalikumaks. Enam-vähem üleöö! Muidu ei saa ise arugi, kuidas ta kasvab ja areneb, aga praegu on selline tunne nagu oleks kaks nädalat eemal olnud. 

Mulle ikka väga hästi sobib emaks olemine, nii lahe on kogu aeg. Vaatasin ükspäev Oscari esimese kuu pilte ja üllatusin kui väike ta oli! Aeg läheb super kiiresti...

12 juuli, 2018

Värskenduskuur

Sorteerisin oma riideid. Mul ei ole tegelikult väga palju asju, aga kasutusse jõuab omakorda ainult murdosa sellest, mis kapis ripub.

Mul on näiteks väga ilusad viigipüksid, istuvad kui valatult. Ühe korra olen neid vist isegi kandnud ka. Ostsin lihtsalt sellepärast, et... äkki läheb vaja? Veidi üle kümne aasta on mul need püksid olnud. Ei ole suurt vaja läinud, nagu näete. Ära anda ka ei raatsi, sest kuradima hästi istuvad.

Siis on mul üks väga ilus must kleit, ühtaegu lihtne ja pidulik. Igal naisel peab "väike must kleit" olema, eksole. Kui ma selle juurde kõrged kontsad panen ja selja sirgu lükkan, näen välja nagu miljon dollarit. Ma muidugi hirmsasti tahaks nii peen olla ja nõtke gaselli kombel kontsaklõbinal päikeseloojangusse jalutada, aga tõele au andes tunnen ennast mingis suures kampsunis, retuusides ja tennistes ikka sada korda mugavamalt. Mitte, et ma "väikese musta kleidi" üritusele retuusides läheks - mul on selliseid kleite ka, milles ei pea nii väga jälgima, kuidas istuda ja astuda.

Ja siis üks heleroosa ilma käisteta pluus. Selline casual-pidulik. Näiteks teksade peal jääb super ilus. Aga kui on nii soe ilm, et käiseid pole vaja, ei kanna ma ju iial teksapükse!

Tegin südame kõvaks ja tõstsin kapist välja kõik need asjad, mis küll meeldivad, aga mida tegelikult juba ammu selga pannud ei ole. Need, mis ei meeldinud, on juba ammu ära antud.

Matt'il on oluliselt praktilisem garderoob - ports siniseid teksasid ja ühevärvilisi t-särke. Ta muud ei kannagi (v.a. tööl). Kunagi pole küsimust, mis millega kokku sobib. Lihtsalt tõmbad sahtlist pimesi ja kohe sobibki. Meeste elu on lihtne.

Mis veel?

Reedel lähen maniküüri. Tahan geellakki, sest tavaline kulub liiga kiiresti maha ja Oscari kõrvalt ei jõua iga kolme-nelja päeva tagant küüsi lakkida/kuivatada. Või noh, aega oleks, aga ma pole nii suur iluguru, et seda prioriteediks seada. Lihtsam on lühikeste lakkimata küüntega ringi käia.

Otsustasin iseenda jaoks aega võtma hakata. Niimoodi teadlikult kohe. Panin tähele, et ma ei tee enam mitte midagi ilma Oscarita. Esiteks on ta suhteliselt rõõmus laps ja seetõttu ei tunne, et temast väga puhkust vajaksin, teiseks on kohalikel sõbrannadel samuti beebid, mis teeb ilma lasteta kokkusaamise suhteliselt keeruliseks. Matt'i vabadel päevadel oleme pigem kolmekesi kuhugi läinud või midagi teinud. Ja kõige tipuks olen täielik kodukana, nii et kui Matt on öelnud, et valvab last, lähen tavaliselt aeda peenraid rohima või kanu söötma. Mitte näiteks juuksurisse-kohvikusse.


Laupäeval jäi Matt Oscariga koju ja mina läksin mõneks tunniks poodi. Ehtnaiselikult. Nii hea oli! Ja laps tundus kümme korda nunnum kui koju tagasi jõudsin. Matt ka. Otsustasin, et pean hakkama end igal nädalal üksi kodust välja ajama. Mõjub ajule hästi.

Aga eriti ei taha minna! Pole nagu kuskile minna ka. Hilpe jagub, neid ei ole kogu aeg juurde vaja. Lastetud sõbrannad on praamisõidu kaugusel, nendega ei saa nii regulaarselt arvestada. Spordiklubisse hästi ei viitsi, pigem tahaks kodu lähedal jooksmas käia, aga seda saan ka ilma suurema planeerimiseta teha.

Nii et maniküür on hea. Seal peab regulaarselt käima. Ja ujuma võiks minna. Rasedana käisin päris tihedalt, aga lõpuks ei mahtunud enam trikoo selga ja sauna ei tohtinud väga kauaks jääda. Mitterase olemisel on selged eelised! Ja tennisetreenereid guugeldasin hiljuti. Ma ei oska tennist mängida, aga olen alati arvanud, et see võiks tore olla. Ja kooli algust ootan täiega. See on küll kaugõpe, aga ikkagi!

Vot.