15 märts, 2016

Pilverullid

Läksime reede õhtul Matt'i vanemate juurde ja ühtegi koera polnud (tavaliselt on kaks, vanasti oli kolm). Tegin nalja, et andsite oma penid ära või? Isa ütles, et nad läksid tagaaeda pissile, avas ukse ja NELI karvapalli jooksis sisse!

Ma teadsin küll, et ema sõbranna koeral on kutsikad, feissbukki ilmus neid pilte ikka kümnete kaupa, aga see ei ole iseenesest mingi uudis, sest kõigil ta ema sõbrannadel on bichon'id, kellega näitustel käiakse ja omavahel võrreldakse. Ma ei ole päris hästi aru saanud, mille järgi neid hinnatakse, sest näituse tarbeks harjatakse koer lumivalgeks pilvekeseks ja nad näevad kõik täpselt ühtemoodi välja, sellised:


Ma olen pikema harjutamise tulemusel peaaegu hakanud Matt'i ema kahel koeral vahet tegema, aga ainult seetõttu, et üks on kurt ja peaaegu pime ning vanas eas veidi pontsakamaks ja aeglasemaks muutunud. Aga kui nad kõrvuti ei seisa, siis ma ikkagi ei tea, kumb on kumb.

Ja nüüd on siis väiksed juntsud ka, poiss ja tüdruk, peaaegu neljakuused. Sel tõul pole mingit iseloomu, lihtsalt seltsikoerad, kes pidevat mudimist tahavad, aga kutsikad olid kohe täiesti selgelt kumbki omamoodi - tüdruk väiksem ja malbem, poiss täielik marakratt. Appi, kuidas ma armastan kutsikaid!

Ja kui koeri on neli, jätkub neid kõigile! Hommikul korjasin ülevalt alla minnes väiksed kaenlasse ja pistsin ühe diivanil lösutavale Matt'ile kaissu (talle need koerad eriti ei meeldi, kutsub neid ema rottideks) ning vanematele jäi ka veel kummalegi üks sügamiseks.

Kutsikatel on peas veel veidi pruuni, aga see pidavat kasvades valgeks minema. Ja kuna nad süles üldse väga väiksed ei tundu, panin ühe pildi, kus kõige vanem koer Maya (15 aastane kui ma ei eksi) oma uue sõbraga kõrvuti on.

Vanad koerad, muuseas, ei olnud "sõpradest" suuremas vaimustuses, sest kes ikka tahaks oma vanemaid jagada! Kuskil raamatus oli õdede-vendade kohta hea näide, mis soovitas ette kujutada, mida sa tunneks kui su mees tooks ühel päeval uue naise koju ja ütleks, et pead temaga hakkama oma asju jagama ja ei tohi solvuda, et uus veidi üle poole tähelepanust saab, sest ta on nüüd pereliige. Mine tee õekesele kalli-kalli, teist saavad kindlasti head sõbrad!

6 kommentaari:

  1. Ja ma juba lootsin, et Matt võttis teile koerad!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi ei, kui Matt meile koerad võtaks, oleks nad midagi suurt ja ma tegelikult ei tea, kas ma tahaks väga suurt koera.

      Kustuta
  2. Leidsin Su blogi ja lugesin ühe jutiga läbi. Nii tore oli. Blogi eelis raamatu ees ongi, et püsib lootus uutele peatükkidele. Ootan huviga.
    Olen ise ka korra Vancouveris olnud. Umbes nädala, või nii. See on ainus koht kuhu ma oleks nõus absoluutselt kohe ära kolima. Hommepäev.Kahjuks olin ma liiga vana, et Kanada minust huvitatud oleks. Väga tore, et see ei olnud ainult turisti mulje ja et kõik on päriselt nii hea kui mulle tundus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, Vancouver on nii tore! Ja tere tulemast lugema :)

      Kustuta
  3. Anonüümne29/4/16 00:43

    Sealt raamatust, kust mina seda võrdlust uue naise võtmisega lugesin (oli vist õed ja vennad rahujalal), meeldis veel mulle see jätku osa. Kui mees siis uue naise on majja toonud ja ütleb, et ma armastan sind nii väga, et ma mõtlesin, et meil võiks veel mõni naine majas olla. Loomulikult on uus naine väiksem ja saledam ja sa ei tohi üldse solvuda, kui mees ütleb, et anna kenasti oma riided nüüd uuele naisele, sest sulle need riided ju enam selga ei mahu.
    Ja see blogi on tõesti mõnus lugemine. Seda, kuidas mehe valikuga läheb, ei tea kunagi ette. Olen mõelnud, et ehk on ühe paari püsimise jaoks sellest, mis ükteise juures meeldib, olulisem see, et need asjad, mis väga ei meeldi, oleksid talutavad pikaajaliselt. Kui mõlemad osapooled on valmis püsisuhteks, pikaajaliselt panustama ja selleks ka vaeva nägema (mõningaid mägesid ja künkaid ikka tuleb ju elu jooksul ette), siis saab asjast asja. Aga, kes seda asja nii täpselt teab. Mul läheb hetkel kaheksas aasta ja lõppu ei paista.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma olen nõus! Sest head asjad peavad nagunii klappima, et suhe üldse alata tahaks. Kunagi lugesin kuskilt näidet, et halbade asjadega on nagu õunaga - kui juba nats mäda, siis hoia kuidas tahad, lõpuks mädaneb ikka ära. Nii et vaja selline kaaslane leida, kel mädaplekke pole :)

      Kustuta