18 märts, 2021

Kas aeg ikka parandab kõik haavad?

Vaatasin kahe keskealise multimiljonäri intervjuud, kus nad oma raske elu üle kurtsid. Üks pidi täitsa omapäi terve hümni selgeks õppima ja teine ei jõudnud ära imestada, et kui töölt lahkud, ei antagi lauda, lampi ja ametiautot kaasa. 

Minu meelest taandub kõik sellele, et millest on sobiv rääkida ja millest mitte. Probleeme esineb igas perekonnas, nii minu, sinu kui nende omas. Selles ei ole küll midagi ehmatavat ega eriskummalist. Küll aga on enamikel inimestel oidu neid isekeskis klaarida, selle asemel, et terve maailmaga jagada.

Kes sellest võitis? Peale ühe keskpärase näitleja, kes väidetavalt kohe üldse ei taha rambivalgust, sooviks ainult vaikselt oma pere keskel elada ja kanu kasvatada. Sest ta tegi juba nii-ii suure ohverduse jättes "karjääri" c-klassi näitlejana, et abielluda ühe maailma kõige rikkama ja kuulsama mehega. Väites esialgu, et ta ei teadnud isegi pärast esimest kohtingut, kellega tegemist on, aga noh, hiljem muidugi selgus, et päris nii kivi all neiu siiski ei elanud ja tulevane ämm oli iidoliks juba lapsepõlvest saati.

Samas peab tunnistama, et kuningliku pruudi elu kõlas tõesti väga raskena. Teenijad koogutavad paremale ja vasakule, iga liigutus tehakse sinu eest ära, aga kui psühholoogi abi vajad, on kohe turvamees ukse peal risti ees ja ütleb, et EI TOHI! Ütled omaenda abikaasale, et ei taha enam elada, abikaasa kah ei tea, kust abi leida. Ise käib teraapias, aga naisele ei oska kedagi soovitada. 


Üleüldse elas inimene täielikus infosulus. Netti polnud, telefoniliinid lõigati läbi, mitte kuskilt polnud teadmisi hankida. Isegi hümni pidi ÜKSI õppima. Ja millegipärast tuli seda teha vastu ööd. Ma ei tea, kuidas kuninglik tava ette näeb, võib-olla päeval ei tohi? Ja jälle ei saanud abikaasa talle selles abiks olla, turvamees nõudis, et neiu tuubiks üksi. Või vähemalt selline mulje jäi.

Kõik süüdistused olid kuidagi "keegi kuskil mainis, aga ma ei ütle, et kes ja kus ja mida"-stiilis. Väga mugav. Nii on kogu suguvõsa poriga üle valatud ja kaitsta ei saa end keegi. Mul oli kohati keeruline aru saada, et mida nad siis täpselt tahtsid? Kord oli tiitel eluliselt oluline, siis jälle üldse mitte. Kord oli vaja kaitset ainult lapsele, siis jälle öeldi, et oh, minule ja lapsele pole midagi vaja, olen hoopis abikaasa pärast mures. Kord väideti, et näitlemine tuli abielu nimel jätta, siis jälle öeldi, et perekond oleks tahtnud, et ta näitlemisega endale ise raha teeniks.

Täpselt kaalutud pausid, väike punnitatud pisar. Nii soe, armas ja naiivne. Kuidas sedavõrd leebe tütarlaps nii omaenda pere, mehe pere, kõikide sõprade ja alluvatega kapitaalselt tülli läheb, on küll täielik müstika. 

Mees ütles suhete kohta perekonnaga, et küll aeg parandab haavad. Eks me näe. Need haavad on nüüd paraku päris sügavad ja sihilikud. Aga vähemalt on tal abikaasa, kes kuningliku mehega "ainult suurest puhtast armastusest" abiellus ja egas muud kui pikka iga! Sest kui nende liit püsima ei jää, teame täpselt, kes järgmisena teisel pool ekraani istub ja koos ülejäänud maailmaga kuulab, mida kõike ta valesti on teinud.

13 kommentaari:

  1. Anonüümne18/3/21 22:34

    Kaks tundi väärtuslikust elust maha visatud! Brittidel vedas, et nad minema läksid. Kuninganna peaks neilt tiitli ära võtma, ehk siis rahunevad maha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei saa öelda, et mul sellele intervjuule teab mis kõrged ootused oleks olnud, aga see osutus kõvasti igavamaks kui ma isegi kujutleda oskasin. Mida enam paneb imestama, et kes üldse need inimesed on, kes nö nende poolt on? Selle intervjuu juures oli absoluutselt kõik võlts. Mis muidugi ei tähenda, et kuninglikus peres probleeme ei esineks, aga antud juhul oli esitatud küll väga vildakas pilt, asju kontekstist välja tõstes ja "unustades" mainimast neid asju, mis neile endile halba valgust heidaks.

      Ja see pidev jauramine kaitsest meedia eest - mitte ükski kuulsus ei ole meedias ainult positiivselt kajastatud. Proua näitlejanna arvas, et tuleb täiesti teisest kultuurist lahutatud naisena kohale, hakkab monarhiat reformima ja esimesest päevast peale oma reegleid tegema ning kohe on kõik temasse kõrvuni armunud? Kõik uued pereliikmed on meedialt tuld ja tõrva saanud. Kui rambivalgust ei kannata, pole ehk mõtet püünele ronidagi...

      Eriti ebasobiv on see ajastus. Terve maailm ägab pandeemia küüsis, inimestel ei ole tööd ega sissetulekut ja need kaks nutavad terve maailma ees, et "meil on ainult mõnedkümned miljonid, mille eest me teie meelest turvamehe peaks palkama?"

      Tõesti raske elu.

      Kustuta
    2. Ma kahjuks-õnneks tervet intervjuud pole näinud, ainult katkendeid, aga mu lemmik oli umbes selline lause, et "oijaa, oleme siin pidanud palju projekte vastu võtma, et saaks arveid maksta". Jah, seda nimetatakse töötamiseks, enamik inimesi peab seda tegema.

      Kustuta
    3. Mul jäi sama asi silma :D

      Kustuta
  2. Mina ei oska selles asjas üldse mingeid pooli valida ja ega ma eriti kursis ka ei ole teemaga, "meretagune asi". Lihtsalt silmiavardav kogemus, et kuskil võtavad inimesed solvuda mingite kniksude tegemise ja sukkade mittekandmise pärast. Ja mis seal salata - hea meel on enda pärast, et omale nii normaalne pere on juhtunud...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üsna omapärane, jah, kui sukad ja kniksud on nii valusalt teravad probleemid, et neid peab lausa terve maailma ees arutama. Kuidagi keeruline on samastuda nendega.

      Kustuta
  3. Oh, Anu - ma teadsin, et on kohe mitu põhjust, miks sa üks mu lemmikutest oled :D :D
    Jeerum kui hea jutt, lugesin ja naersin ja nõustun iga lausega. Elades siin Kurja Kuningannaga riigis, võin kinnitada, et kogu see kino, mis antud daami on saatnud, on selgelt näidanud, et tegu on lihtsalt tüütu inimesega. Lisaks ka paras tähelepanunäljas vingats. Noja see on paraku avalik saladus, et härra abikaasa on ikka, noh ütleme, et päris lihtsake peast ja seega väga kergelt manipuleeritav.
    Ma ei ole monarhia pooldaja, vastupidi, ma arvan, et see on täiesti iganenud institutsioon ja osalt ka 'süüdi' nii mõneski probleemis, mis UK-s on. See perekond ei ole ka kahtlemata ideaalne, aga see ei ole mingi suvalise jänki reorganiseerida ega otsustada.
    Tema pooldajad on need, kes igas lauses rassismitonti näevad ja on arvamisel, et ainus põhjus, miks Meghanit 'kiusati', on seepärast, et ta on mustanahaline. Mu meelest peaks ta selleks ennekõike olema actually mustanahaline aga mida ma ka asjast tean, eksole...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aww, aitäh!

      Mulle on ka antud proua jätnud mulje, et tema näol on tegemist nartsissistiga ja värske abikaasa on küll väga korralikult ümber sõrme keeratud. Üsna kummaline oli muidugi kuulata, kuidas noormees oli väidetavalt shokeeritud, et keegi julges arutleda tulevase lapse nahavärvi üle (ilmselt arutleti ka juuksevärvi üle, huvitav, miks seda välja ei toodud, pole vist sama dramaatiline fakt), sest mina isiklikult mäletan veel üsna selgelt kui noormees ise natsiks riietus, haakristi kandis ja arvas, et see on mingi teema, millega on sobiv nalja teha. Kahju muidugi, et intervjueerijaks nende enda värske sõbranna oli, muidu oleks ehk antud teema kohta isegi küsitud ka.

      Aga monarhia on muidugi iganenud, samas tahab rahvas ikka tsirkust ja leiba ja minu meelest pakuvad nad seda päris toredasti. Vahelduseks tänapäeva kiirele kultuurile midagi väärikat ja vanamoelist. Ma olen kuskilt lugenud, mis uskumatud reeglid neil kõik on nii küünelaki, sukkpükste, seeliku pikkuse ja teab mille osas. Aga no ilus on vaadata. Värskendav.

      Ja kogu selle luksuse kõrval, milles nad suplevad, on nad loomulikult täitsa puuris. Kui kuninganna (ja Charles) eest ära kaovad, tuleb ehk veidi uuemaid tuuli kommetesse ja nõuetesse, aga mingit vabadust neil küll ei ole. Vaevalt, et isegi pikaaegsete sõpradega midagi isiklikku jagada saaks, aja jooksul on ju kõik asjad välja lekkinud.

      Nahavärvi osas olen kah nõus. Kui silmad ja juuksed välja jätta, ei arvaks mina küll neid kaasaga kõrvuti pannes, et nad erinevast rassist on. Selles mõttes on rassiviha õhutamine veidi imelik, et mis nahavärviga see kahe suht valgenahalise laps siis ikka nii väga tulla saaks. Pruunide silmade või mustade juustega küll. Aga mitte teab kui tumeda nahaga.

      Kustuta
  4. Ma intervjuud ei vaadanud ega oska midagi ses osas kommenteerida, aga minu arust on siin siiski üks oluline teema, millest rääkida.
    Vaimse tervise probleemid ei küsi sellest, kas sündisid juba kuldlusikas suus, oled andekas või keskpärane, rikas või vaene. Elukeskkond mõjutab meid kõiki, ja on üsna eelduspärane, et inimene, keda meedia poolt nii palju pekstud on, on sellest kindlastu vaimselt mõjutatud.
    Igapäevane kiusamine teemadel "oh issand, ta ei kandnud sukkpükse, ise tahab kuninglikku perre abielluda!!!" ei saa kellegi vaimsele tervisele hästi mõjuda.
    Teine aspekt on loomulikult see, et vaimse tervise probleemide puhul tihtipeale ei saa inimene ise arugi enne, kui on juba päris sügavale vajunud, ja naerda sel puhul, et "näe kus loll, ei oska guugeldada ega helistada ja abi küsida", on minu meelest kohatu. Kas peaks siis ütlema ka, et näe kui lollid Avicii, Robin Williams jpt, tegid enesetapu, oleks võind lihtsalt nõustamisse minna?

    Ühesõnaga - intervjuud sisu ma kujutan ette, aga saan ka aru, millest see ajendatud oli. Rääkida "enda lugu". Igati arusaadav, aga ilmselt kukkus lihtsalt väga lollisti ja valesti ja ameerikalikult välja.

    Aga naerda selle üle, et inimene vaevlas vaimse tervise hädade käes ja langes depressiooni tundub kuidagi kohatu. Millal on inimesel õigus öelda, et ta vaevleb vaimse tervise probleemidega, ja mõtleb enesetapule? Kuidas psühholoogi Sinus seda olukorda hindab, ja mida võivad mõelda need lugejad, kelle elu ka "täitsa heal järjel on", aga ikkagi vaevlevad mingite teemadega?


    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaimse tervise probleemid on kahtlemata tõsine teema, aga neil konkreetsetel inimestel on parim ligipääs abile, ei ole raha/aja/kontaktide probleemi. Ma ei kommenteerigi niivõrd seda, kas probleemid olid või mitte, vaid seda, kuidas nendega tegelemist meile nüüd presenteeriti. Ega muudel inimestel on ikka samamoodi, et probleemide korral otsid kas ise abi või märkab selle vajadust abikaasa, ema või keegi teine, kes sinuga väga lähedalt kokku puutub. Antud intervjuust jäi mulje, justkui oleks proua koos oma ema ja mehega abitult lossis istunud, teadmata, mida üldse tehakse kui end kehvasti tunned ja kujutage ette, kuninganna isiklikult ei lennanud kohale kätt hoidma. Aga see ei olegi tema roll!

      Minule jättis see intervjuu äärmiselt manipulatiivse mulje. Igasugu rassiküsimused ja vaimse tervise häired on selles võtmes väga mugavad kilbile tuua, sest nende vastu ei saa vaielda.

      Aga kui üldse rambivalgust ei taha, siis võib-olla olekski õigem oma iseseisvust nautida, mida nad väidetavalt nii väga saavutada tahtsid. Paraku ei ole nad aru saanud, et iseseisvus tähendabki seda, et saad ise endaga hakkama ja ei oota käsi pikal, et Suurbritannia maksumaksja nende iseseisvuse kinni maksaks.

      Mina soovitan selle intervjuu ära vaadata, oli päris omapärane kogemus.

      Kustuta
    2. Ma ei ole ka intervjuud vaadanud, ainult "paremaid palasid", mis siin seal üles hüpanud. Ma olen nõus, et ma ei naeraks ka vaimsete probleemide üle. Ma olen kindel, et nad teadsid, kust abi saada, aga isegi kui sa abi saad, kas see tähendab, et oled "parandatud" ja võid samamoodi samas keskkonnas jätkata? Ma arvan, et selline otsus lahkuda tuli ikka soovist eemale saada sealt, mis vaimselt nii halvasti mõjus. Ma olen ise olnud situatsioonis, mil lahkusin nn heast eluolust ja olin valmis pigem halvematga kui et vanas edasi püsin.

      Kustuta
  5. Huh, see on vist su ainuke postitus millega ma nous ei ole :D Lets agree to disagree ;)

    VastaKustuta