01 aprill, 2021

Paarisuhte küsimustik, 1. osa

Lugesin hiljuti üht raamatut, mis räägib paarisuhetest ja seal oli välja toodud rida küsimusi, mida kaaslaselt enda kohta küsida. Hea uudis on see, et Matt'i kohta oskan ma küll pea kõikidele vastata. Aga iseenda osas pole nii kindel... On asju, mis lihtsalt polegi minu jaoks nii olulised, näiteks pole mul lemmikfilmi (Matt'i oma ka ei tea) ning asju, mille üle ei ole lihtsalt teab kui sügavalt juurelnud. Aga võib-olla võiks?

Igatahes olid küsimused huvitavad, panen paremad siia kirja, võib-olla tahate kah oma kaaslasega läbi teha? Või iseennast paremini tundma õppida.

Mis mul seljas oli kui esimest korda kohtusime - seda mäletan väga selgelt, mis Matt'il seljas oli, iseenda osas pole aimugi. Aga iseenda kohta muidugi keegi ei küsinudki. 

Nimeta mu kaks lähimat sõpra - see on küll lihtne. Muuseas, tegelikult oli seal küsimus ka sünnipäevade kohta, aga selle jätsin siit välja, sest kui oma kaaslase sünnipäeva ei oska nimetada, oleks ehk tõesti aeg lahku minna.

Kus ma sündisin - kui ma läksin abiellumiseks avaldust sisse viima (siin ei pea koos minema ja avalduse võib viia kasvõi pulmapäeva hommikul, aga mitte rohkem kui kuus kuud varem), küsiti meie mõlema sünnikohti. Ja ma panin Matt'ile vale linna! Hahaa. Ma teadsin, et kuskil vanematekodu lähedal haiglas ja panin selle linna nime, kus vanemad elavad, aga oli hoopis järgmine. Hiljem läksin siis kõrvad ludus parandama. 

Nimeta mu hobid - mul ei ole kunagi mingit korralikku hobi olnud. Kommipabereid ja udukaid kogusin lapsepõlves... Ahjaa, lugemine on vist ka hobi. Lugeda on mulle alati meeldinud. Aga kui Kanadasse kolisin, avastasin blogimise ja kuna siin on täielik postkaardiloodus, tuli matkamine ka kiirelt juurde ja praegusesse majja kolides tekkis tasahaaval aianduspisik ja see viimane paneb mind ennast kuidagi nii vanana tundma, sest noor inimene ei ütle, et "mu hobiks on aiandus ja kõige eredamalt paneb mu silmad särama suur kott mulda". Aga nii see on. 

Mis mulle praegusel hetkel kõige enam muret teeb - et Oscari aeg väiksemate rühmas saab juuni alguses otsa ja suuremate omas alustab alles sügisel. Mul on suvel kolm kuud järjest non-stop Oscarit. Ilma pausideta. Aga heameelt teeb, et suuremaid muresid hetkel polegi. Nii et tegelikult on ju hästi.

Kes on mu lemmiksugulane? Kes kõige vähem lemmik sugulane? - kõige vähem lemmik on meil mõlemal Matt'i suguvõsas, kõige lemmikumat on aga üsna keeruline valida. Ma tean, et osadel inimestel on mingi eriti lahe onu vms, aga mul on kõik sugulased üsna tavalised, ei oskaks küll öelda, et keegi lausa lemmik oleks.

Mis on mu suurim veel mitte täitunud unistus - ma olen alati kolme last tahtnud, aga vanuse poolest ei vea enam kolme välja kui just teise korraga kaksikud ei tule. Esimese lapse pealt õppisin, et mina ei ole see ema, kes mitu last kiirelt üksteise järel saaks, mul on vaja vahepeal end korralikult välja magada. Noh nii... paar aastat vähemalt.

Mis on mu lemmiksöök - Matt ütleks kohe, et kõik magus ja mingid imelikud eestimaised asjad ka. Ma ise ütleks, et klimbisupp, koorene pasta ja võileivad kuuma teega. Ma jumaldan tee ja võileiva kombot.

Mis sööki ma vihkan - austreid. Näiteks oliive ma vanasti ei söönud, aga harjutasin ja nüüd pole midagi nende vastu. Rukola ei meeldinud üldse, nüüd meeldib väga. Mereandide sõber ma üldiselt väga ei ole, aga söön. Aga vot austrid - ei. Nende juures on absoluutselt kõik valesti, nii maitse kui tekstuur.

Mis kingitus mulle kõige rohkem meeldiks - Matt ütleks, et ehted ja tal on õigus. Õnneks on meil kahel ehete osas ka väga sarnane maitse. Matt'ile meeldivad jällegi igasugu tehnikavidinad. Ma kinkisin talle kunagi drooni ning see vist on ja jääb ainsaks kingituseks, mille üle ta suures vaimustuses oli. Matt'i isa oskab talle aga parimaid kinke valida, igal aastal imestan jõulude ajal - minu jaoks mingi mittemidagiütlev jubin, juhtmed küljes ja Matt lihtsalt särab! Meestevärk.

Kes oli mu lapsepõlve parim sõber - seda ei oska küll keegi ära arvata, sest mu vanavanemate koer on kindlalt kõikidest inimsõpradest eespool. Temaga on seotud ka mu lapsepõlve suurim trauma, sest naabrite suured hulkuvad koerad rebisid ta mu silme all sõna otseses mõttes ribadeks. Sellest ei ole ma siiani üle saanud. 

Mu lemmikpuhkus - neid on mitmeid olnud. Mõlemad Hawaii reisid kindlasti, sest see on lihtsalt niivõrd mõnus koht. Meie juurest on sinna ainult kuus tundi lennata, nii et ma vist veedan kõik tulevikupuhkused ka seal. Filipiinide reis oli hästi sooja fiilinguga ja ägedaid elamusi täis. Namiibia oli ülivinge, sest lihtsalt nii teistmoodi ja ilus, siiamaani vaatan vahel neid liivadüünide pilte. Ebareaalne! Ja esimene välisreis kooriga Saksamaale oli väga eriline ning selle perega, kuhu mind klassiõega majutati, suhtlen siiani (üle 20 aasta hiljem). Ma olen elu jooksul kõvasti reisida saanud ja täitsa üllatusin, et erilisena ei löönud mitte ükski teine koht praegu pähe...

Kumba voodipoolt ma eelistan - uksest kaugemat. Ma olen sellest varem ka kirjutanud, et mees peab ju kollid maha lööma enne kui nad minuni jõuavad. Teil ei ole siis nii või?

Lemmikviis trenni tegemiseks - mulle meeldib hommikul vara jooksmas käia. Kohe pärast ärkamist, tühja kõhuga. Tagasi tulles pikk kuum dušš ja siis mõnus hommikusöök. Aga üldiselt mulle ei meeldi väga trenni teha. Vahel saan kuidagi hea hoo sisse ja liigutan end mitu kuud järjest täitsa tublilt, aga diivanil lösutamist naudin tegelikult märksa enam. 

Kõige piinlikum kogemus - hahaa, seda ma küll ei ütle. Matt'i oma ka ei tea.

-

Aga ma vaatan, et teine sama palju on küsimusi veel, äkki tõmbaks siis praegu otsad kokku ja jätkaks järgmine kord. Kes viitsib, rääkige oma elust ka! 

18 kommentaari:

  1. Muidugi uksest kaugemat voodipoolt! Lausa oma pulmavandesse panin selle sisse, et abikaasa peab alati uksele lähemal magama, nii oluline on see lausa. 😁

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on VÄGA oluline!

      Kustuta
    2. Anonüümne3/4/21 04:29

      Mina magan ukse pool. Sai nii valitud, et oleks lihtsam öösel wc'sse v lapsetuppa minna. Ükskord sadas mu täiskasvanud poeg meile keset ööd tuppa sisse (minestas ja kukkus vastu ust). Mina suutsin unesegasena ainult küsida, mis juhtus, kui mees juba püsti hüppas. Igatahes näitas see mulle, et vahet pole, kummal pool ta magab��

      Kustuta
    3. Ma tegelikult arvan, et kuna minu aju on seoses lapsesaamisega nii hästi iga piuksu peale ära treenitud, ärkaks tegelikult raudselt ma ise esimesena kui keegi uksest sisse astuks. Matt magaks südamerahus edasi.

      Kustuta
    4. Anonüümne3/4/21 21:50

      Siis pead kollidega võitlemise selgeks õppima:D

      Meie peres on mees see kergema unega tüüp. Ükskord juhtus, et ärkasin öösel voodiäärel ning tundsin, kuidas hakkasin juba maha kukkuma, aga mees sirutas samal hetkel käe ja tõmbas mu tagasi voodisse. Aru ma ei saa, mis teda unest äratas ja kuidas ta nii kiiresti reageerida suutis.

      Kustuta
  2. See koera koht... Oh jumalad, mul on nii kahju, et pisike Sina sellist asja kogema pidi!
    Mul ka pole lemmilsugulast ei enda ega mehe poolelt, ja pigem tundub, et aastatega on üha raskem leida neid, kes kummalised pole 😀 õnneks kedagi ekstra nõmedat ikkagi ei ole, seega võit.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, meil on õnneks kahe suguvõsa peale ainult üks, keda nõmedaks saab nimetada, võinuks ilmselt palju hullemini minna :D

      Kustuta
  3. Kui mu mehel oli juubel, siis tegime analoogse viktoriini ( ok, vähem delikaatsetel teemadel). Ja kuigi kohal olid ju lähimad inimesed, siis väga väga palju üllatusi tuli välja :)
    Ma alati imestan neis filmides, kus üritatakse välja selgitada, kas abielu on fiktiivne, mida kõike peaks kaaslase kohta teadma. Me oleme abielus varsti 30 aastat. Ma ei tea pooli asjugi ja ei viitsi välja ka uurida :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selline viktoriin on väga hea mõte, täitsa huvitav oleks sõprade ja pereliikmete vastuseid ka kuulda.

      Kustuta
  4. Naabri koer, kes sinu oma ribadeks tõmbab...nojah mul on ka selline kogemus. Mul oli sellest selline trauma, et ma ei olnud nädal aega võimeline kooligi minema. Praegu kutsuks sellisele koeraomanikule politsei ja kui sellest abi ei oleks...las see jääda minu teada. Ma ei salli silmaotsas ka inimesi, kes võtavad loomad, sellised mis üle jõu käivad, neid ei koolita ega kasvata ja lasevad neil vabalt ringi joosta. Kohutavad mälestused. Koeri armastan väga, aga vot koerte omanikud on sageli lihtsalt idioodid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil juhtus see suvevaheajal, ma poleks ka muidu olnud võimeline kooli minema. Naabrid olid kari joodikuid, kellega sel teemal vestelda oli üsna mõttetu ja kahtlemata poleks neil pidanud loomi üldse olemagi, aga sellistel tavaliselt just ikka on ja palju.

      Kustuta
  5. Anonüümne1/4/21 16:21

    Seda koeralugu oli tõesti isegi lugeda väga jube :( Mis vanust ja lastesaamist puudutab, siis ma mõtlen alati sellele Eesti perele, kus mõni aasta tagasi sündisid nelikutest tüdrukud - nende ema oli siis 40+ ja plaanisid lihtsalt üht last pesamunaks. Nii et ega kunagi ei tea ja elu võib üllatada :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nelikud oleks ikka väga ekstreemne, kolmikud ka, kaksikutega saaks (loodetavasti) hakkama. Kuigi jah, kui nad sama vähe magaks kui Oscar seda beebina tegi ja sedagi üksteise alla, siis... Ohh. Ma ei taha mõeldagi!

      Aga hiljem oleks ikkagi hea meel, et lapsed olemas on! Alates teisest eluaastast on nad minu meelest puhas rõõm!

      Kustuta
    2. Kusjuures, nende nelikute puhul on mummelest veel eriti karm see, et vanemad mõtlesid saada NELJANDA lapse, aga said neljanda, viienda, kuuenda ja seitsmenda!!

      Kustuta
    3. Ma ei kujuta isegi ette kui suures shokis nad pidid olema kui teada said!

      Kustuta
  6. Kirjavahemärkide olulisusest: "Kallis Jumal, sooviks veel 4. last" vs "Kallis Jumal, sooviks veel 4 last"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Peab ikka täpne olema oma soovide sõnastamises :D

      Kustuta