Kuulasin head podcast´i - Joe Rogan ja Matt Walsh arutasid, et kas ja mis vanuses peaks olema võimalik sugu muuta? Absurd, et 15-aastasena ei tohi alkoholi ega tubakat tarbida, abielluda ega tätoveeringuid teha, aga võid (ilma vanemate nõusolekuta!) soovahetusprotsessiga alustada. Justkui see oleks kõige vähem tulevikku mõjutav otsus...
Soodefinitsioonidest ja pronoun'idest oli ka juttu, see ju tänapäeva noorte seas kuum teema. Mõni tunneb, et tal polegi sugu ja mõni on fluid ehk vahetab sugu vastavalt sellele, kuidas parajasti tunne on. Podcast'is leiti, et tänapäeva inimestel on suur vajadus millegagi silma paista ja pronoun'id on hea moodus olemaks eriline, selleks midagi erilist korda saatmata. Lihtsalt teatad, et oled eriline ja ühiskond on sunnitud sind erilisena kohtlema.
Muuhulgas rääkisid nad mehest, kes pussitas 27 noahoobiga surnuks oma isa ning ütles vahetult enne vanglasse minemist, et identifitseerib end naisena ja seega läks naistevanglasse. Kogu peenisega.
Soovahetamise teema on muideks nii tundlikuks läinud, et selle soovijatele ei saa suuremat nõustamist ega ooteaega pakkuda, sest seda võidaks käsitleda diskrimineerimisena. Aga kui oled alakaaluline ja lähed arsti juurde, et kaaluvähendustablette küsida, siis on korraga muud reeglid - arst ei ütle, et "kui sa end paksuna tunned, siis järelikult oledki - aitame sul dieedile jääda".
Ahh, ma olen liiga vana, et tänapäeva maailma mõista!
Aga siis jõudsid nad abielu-teemadeni ja ei olnud korraga enam üldse teineteisega samal meelel. Üks leidis, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, mis on oluline ainult reproduktiivses võtmes. Teine vaidles vastu, et laste saamine ei ole tugev argument, kuna ka heteroseksuaalsed abielupaarid ei saa/taha alati lapsi. Kas me peaksime ka neil abiellumise ära keelama?
See arutelu oli natuke vähem huvitav, sest konservatiivsem pool rääkis ainult, et "nii on õige" ja "...aga laste saamine", olukorra päästis ainult see, et teine tüüp tõi mitmeid huvitavaid argumente ja tõestas oma seisukoha päris selgelt ära. Aga noh, eks ma olin selle teisega ka rohkem ühel nõul, nii et mind polnud vaja pikalt veenda.
-
Muide, mul on üks naissoost tuttav, kes pärast pool elu meestega deitimist hoopis naisega kokku jäi ja temaga ka abiellus (samasooliste abielud on Kanadas juba 20 aastat legaalsed). Mõned aastad hiljem hakkas see naine, kellega ta abiellus, sugu muutma. Esialgu nägi välja nagu habemega naine, hiljem lasi eemaldada rinnad (muu osas ma ei tea) ja muutus üha karvasemaks. Peale vaadates teda meheks ei peaks, aga naise moodi ka enam ei ole. Aga see on iseenesest okei, ma leian, et täiskasvanud inimene võib endaga teha mida iganes. Ju oli sellist muutust tema õnneks vaja.
Pead olen murdnud hoopis selle üle, et kuidas see kõik paarisuhte kontekstis toimib? Kui näiteks mina kellessegi armun, siis ikka täiskomplekti ja sugu on sellest komplektist tähtis osa. Kui Matt ühel päeval teataks, et tunneb end naisena (see on õnneks võimatu, aga KUI ütleks, eksole...), siis mina küll ei oskaks niimoodi, et okei, oleme siis mõlemad naised.
Sõpradena vabalt. Aga paarina... mkmm.
Ja loomulikult on olemas inimesi, keda tõmbab nii meeste kui naiste poole, aga kui tõenäoline oleks variant, et mind tõmbaks üheaegselt nii mehelike meeste kui ka... trans-naiste poole? Sest seda minu tuttavat kütkestavad siis järelikult ju nii mehed... kui ka naised... kui ka trans-mehed?
Õudselt tahaks asjaosaliste endi käest küsida, aga esiteks ei tunne ma neid päris nii hästi ja teiseks on see vist ikkagi suhteliselt privaatne teema.
Pronounidega mängimise kohta ei karda ma tänaseks enam otse välja öelda, et see on (enamikel juhtudel) mu meelest lihtsalt trendiga kaasaminek. Justnimelt, eriline olemine selleks miksit erilist tegemata. Ning alaealiste soovahetusprotsessi/puberteediblokkidega sama lugu. Trend. Aga näib, et pendel hakkab tasapisi ühest servast teise liikuma, soovahetust kahetsejate arv kasvab koos soovahetajate arvuga. Kaks linki sel teemal, loodetavasti läheb kommentaar läbi:
VastaKustuta1. „Oregon woman, 32, with long history of mental health problems now sues carers for green-lighting her double mastectomy gender change that was fast-tracked after brief Zoom sessions. Within two years, she regretted the procedure and says carers overlooked her history of mental health problems. The Portland, Oregon, clinic says it offers 'quality services' and will fight the case. It comes amid fears of growing numbers of young women regretting their procedures and seeking to 'de-transition'“
https://www.dailymail.co.uk/news/article-11399015/Oregon-woman-sues-trans-care-team-abhorrent-misdiagnosis-left-MUTILATED.html
2. „Young people who detransition describe death threats, doxxing, intimidation, and being accused of 'genocide' from the 'cult-like' transgender community they turn their backs on. Trans campaigners face discrimination and many see themselves in a life-or-death civil rights struggle. De-transitioners say they face harassment for leaving the community. Many describe online vitriol, doxxing, intimidation and death threats. Trans people eschew de-transitioners for 'invalidating their narrative'“
https://www.dailymail.co.uk/news/article-11417609/De-transitioners-warn-growing-levels-online-vitriol-doxxing-harassment-death-threats.html
Mina olen ka tähele pannud, et üha rohkem ilmub kahetsejaid välja. Mis on muidugi ka loogiline, sest "vales kehas tundjate" hulk on viimase kümne aastaga vist tuhandekordistunud kui ma õigesti mäletan? Ehk need inimesed, kes päriselt end vales kehas tunnevad olevat, on loomulikult olemas, aga neid on väga väike hulk kogupopulatsioonist.
KustutaMa arvan, et soo vahetamine peaks olema kindlasti kättesaadav, aga see eeldaks, et selline soov ei tekkinud üleöö. vaid on ikka lapsest saadik nähtav olnud. Ja et nii suurt sammu ei võimaldata hetkega, vaid sellele eelneks siiski mõni aasta teraapiat-nõustamist (mitte ümberveenmise vormis, vaid lihtsalt üleüldiselt toetavas võtmes nagu meile kõigile kasulik oleks), et välistada, et mingit muud probleemi - depressiooni, ärevust, lapsepõlvetraumat, tõrjutust vms - ei püütaks lahendada soo vahetamisega.
Pronoun'ide osa on natuke nagu fetiš, mu meelest. Ma leian, et kõrvalised inimesed ei peaks selles osalema. Kui ma tööalaselt või mingis muus vähem-intiimses võtmes inimesega suhtlen, ei ole minu asi, kas ta tunneb, et on "he/them" või "they/them" või kes teab, mis. Mind ei huvita ka see, mis soost ta on (või tunneb olevat), mis riideid kannab või mis poliitikuid toetab. Mina suhtlen temaga ju üldse mingis muus võtmes. Sellepärast tunnen, et kogu see teema on liigselt üles puhutud, Kanadas kaaluti ju isegi seadusega paika panna, et sa ei tohi eksida kellegi enda seatud pronounide vastu. Absurd.
KustutaMa lugesin hommikukohvi juurde su vastust, ja mõtsin, et küsin, kas sul on samamoodi kui mul, et tunned end oma vaadate pärast justkui … süüdi? Mina igatahes tunnen, tänases õhustikus. Kuigi pean end väga vabade vaadetega inimeseks, mis LGTBQ+ teemat puudutab (loodetavasti kirjutasin tähed õigesti). Olen korduvalt siin ja seal kuulutanud, et näiteks mu armsaim lapsepõlvesõber on trans, elu jooksul on mul häid ja väga häid geidest sõpru-tuttavaid, ma ei jookse kiljudes minema drag-queeni nähes jne. Aga äkki ma lihtsalt olen endale illusiooni loonud, et mu vaated on vabad? Sest viimasel ajal tunnen end sooidentiteedi küsimustes täieliku tagurlasena. Tänaseks julgen vähemasti ausalt arvamust avaldada, aastake tagasi ei tihanud sedagi. Sünnilt naisena (vist peab kindluse mõttes lisama, et end ka naisena identifitseerivana) tunnen, et minusugustele tehakse liiga, kui nõutakse, et peame oma sooidentiteedi alla suruma kellegi teise sooidentiteedi huvides. Sääraseid artikleid ilmub vaat et ülepäeva, need ei ole enam üksikud, isoleeritud juhused: “Instead of sticking up for the safety of girls they stuck to their view of gender identity': Freshman speaks out after getting suspended for complaining about trans student using girls' locker room.” https://www.dailymail.co.uk/news/article-11438601/Student-suspended-complaining-trans-student-used-girls-locker-room-speaks-out.html
Mäletad, meil oli samal teema mõnda aega tagasi 5500s pikalt juttu. Mu meelest on äärmiselt vale ja ebaõiglane, et tüdrukuid/naisi karistatakse selle eest, et nad hakkavad vastu, kui poissi/meest, kes end naissoo esindajana identifitseerib (omades seejuures kõiki mehe sootunnuseid), lubatakse tüdrukute/naiste intiimseks loetud tegevuste juures viibida (pesemine, riiete vahetamine jne.)
Ühesõnaga, alguse juurde tagasi – kas sul ka nii on nagu mul, et oma seisukoha tõttu end justkui süüdi tunned? Justkui end õigustama pead? Või kui mitte süüdi, siis teadvustad teravalt, et teatud ringkondades, ka su enda seniste mõttekaaslaste hulgas vaadatakse su seisukohtadele üsna viltu?
Ükspäev mainisin sõbrale, et "cisgender" on tobe väljend ning sain head nõu, et sul on õigus öelda, et "ma ei identifitseeri end selle terminiga". Ma ei tea, kuidas ma ise nii lihtsa asja peale ei tulnud?! Iga termin on juba nii teravaks aetud, et vaat ei julgegi enam arvamust omada. Kui ma olen sündinud naisena ja tunnen end naisena, siis miks kuradi pärast ei tohi ma end nimetada "female" või "woman"? Mul pole mingit põhjust "cisgender" olla.
KustutaAga jaa, samad mõtted kui sul. Ka seda postitust kirjutades mõtlesin, et nii kummaline, kuidas ma tunnen, et justkui olen väiklane ja tagurlik. Ja seda ainult sellepärast, et ma päris äärmustega ikkagi ei suuda kaasa minna. Samas ei ole mul mingit probleemi geide, lesbide, bi-de ega ka transinimestega. Ma lihtsalt ei usu, et nüüd selline hulk teismelisi end PÄRISELT vales soos tunneks, sest teemat natuke uurinuna siiski selgub, et selle taga paratamatult on sageli muid asju, mida soovahetus ei lahenda. Seega ei toeta ma kergekäelist hormoonravi ega muid meetmeid.
Aga mis terminitesse puutub, siis mind häirib kui hullult tänapäeval iga asja peale solvutakse. Näiteks ühes meie linna maiustusteäris, kus töötavad ainult naised (ja mis kuulub lesbipaarile), on lausa silt üleval, et: don`t say "hi ladies", say "hi folks" instead; don`t say... Hmmm, ma ei mäleta, mis need teised asjad olid, aga kuskil 7-8 manitsust samas stiilis. Midagi selle kohta, et kuidas mitte päeva kohta küsida ja kuidas oleks korrektne küsida. Aga kõik õpetussõnad taandusid sellele, et "ära kohtle meid naistena, kohtle meid neutraalsetena". Samas kui KÕIK töötajad on silmnähtavalt naissoost. Ja kui ükski nö "vale" tervitus või viisakusväljend ei olnud tegelikult mingitpidi solvav. Et täiesti normaalne vestlus ei ole enam vastuvõetav! Sellistel puhkudel ma alati mõtlen, et inimestel ei ole päris probleeme. Ma elu sees ei usu, et Ukrainas keegi pommirahe ja nälja juures keegi oma pronoun'ide üle muretseks.
Olen liberaalne ja tolerantne kuid see ei tähenda, et igasugused minu jaoks kummalised hobid, kombed ja trendid peaks mulle meeldima nagu stepptants, räppmusa, soovahetus või pudulojuste panemine. Kodanikel peaks olema õigus vabalt oma arvamust avaldada (mis ei tähenda et sooviks neid ära keelata) kartmata ühiskondliku hukkamõistu alla langeda. Täiega aksepteerin inimeste arvamust, kellele ei meeldi suusatamine, arvutimängud, kiilakad, margikogujad või karate, neil on täielik õigus eelnimetatud omadusi või hobisid mitte sallida ja seda valjusti välja öelda kuid mitte ära keelata.
VastaKustutaSee on küll huvitav, et stepptants ja zoofiilia nii ühel pulgal on. Täna mängid trompetit, homme reedead kodumaa...?
KustutaMa arvan, et erinevus tuleb sisse sellest, kas oma tegevusega tehakse kellelegi liiga või mitte. Pudulojuste panemine langeb sellesse kategooriasse, kus üks pooltest ei saa (ilmselt ka ei tahaks) oma nõusolekut anda ja liiga tegemine lihtsalt ei olegi okei. Samas kui räppmuusika või soovahetus otseselt kedagi teist ei puuduta.
KustutaSoovahetuse osas on küsitav muidugi see, et kes antud operatsiooni eest maksma peaks? USA's käib see omast taskust, Kanadas tasub vist maksumaksja? Ja siis tekib küsimus, et kui see, kes identifitseerib end teisest soost olevat, saab kallid operatsioonid rahva raha eest, siis kas ei võiks seda võimaldada ka kõikidele naistele, kes identifitseerivad end olevat näiteks suuremate rindadega?
Tänu Kanada progressiivsele valitsusele, mida "rahva" soovil juhib nartsisstlik wokerati eestkõneleja, sammutegi õndsasse tulevikku. Huvitav oleks kuulda, mida teil lastele koolis õpetatakse?
VastaKustutaJuhiks on meil paraku küll täielik kloun, aga samas pean ütlema, et midagi on nad siin ikkagi ka õigesti teinud, et ühiskond nii viisakas, sõbralik ja salliv on. Mitte konkreetselt praegune valitsus, aga ajalooliselt siis. Kuigi ma praeguse absoluutselt äärmusliku lähenemisega ei suuda kaasa minna (ja tegelikult on see võõras suuremale osale elanikkonnast), siis see mulle meeldib, et siin saab igaüks olla see, kes tahab. Keegi ei vaata viltu samasoolistele paaridele, teisest rassist inimestele (või nende kommetele), Eestiga võrreldes on silmnähtavalt vähem "naabrist parem" mentaliteeti, üksteisele äranäitamist, kaubamärkide kultust jne. Kõik see teeb ühiskonna meeldivamaks. Selles mõttes ma väga ei muretse, et mida nad koolis lastele õpetavad. Ma arvan, et väga äärmuslikuks ei saa nad seal minna (ja kui läheks, on selleks kodu ja vanemad, kes omalt poolt asju selgitavad).
Kustuta