Ma käisin lastega väikesel linnapuhkusel ja hotelli lähedal olid hobusekaarikud, mis turistidele lõbusõitu tegid. Lapsed küsisid korduvalt, kas me võiks hobusega sõitma minna, aga sisustasin nende aja nii ära, et lihtsalt "ei jõudnud". Tegelikult oli asi selles, et mulle tundub nii loomuvastane, et hobune keset autode müra mööda asfalti kablutab. Hiljem guugeldasin, sest redditis on alati keegi juba küsinud asju, mis mindki huvitavad ja selgus, et need konkreetsed hobused on väga armastatud ja hoolitsetud. Seal kirjutasid mitmed endised töötajad ja muud asjaga seotud inimesed ning mitte ühtegi negatiivset kommentaari polnud, kuigi küsija oli sama skeptiline kui minagi. Üllatusin.
Aga ikkagi ei tõuse mu käsi sellist äri toetama. Kogu see asi tundub kuidagi vale. Longivad terve pika kuuma päeva mööda kärarikkaid linnatänavaid, õhtul pannakse treileritesse, viiakse talli ja hommikul jälle tagasi. Mis elu see on!
Asju pakkides vangutasin pead, sest isegi kui ainult kaheks ööks minna, on lastega reisides ikkagi vaja miljon asja kaasa vedada. Ma ise olen see tüüp, kes reisib alati minimaalse kogusega ja imestab, et mida sisaldavad need täiskasvanud inimeste kolm megasuurt kohvrit, mida puhkusereisile kaasa veetakse?
Viimasel hetkel viskasin ka vankri autosse, mõtlesin, et lihtsam asju autost hotellituppa vedada. Aga järgmisel päeval nuiasid lapsed, et kas võib selle õue kaasa võtta ja no küll oli mugav, sest üks tahtis hirmsasti vedada ja teine tahtis ainult vankris istuda, nii et nad olid ideaalne tiim. Ja mina ei pidanud veepudeleid ega muud taolist kotiga kaasa vedama.
Hästi tore ja tšill oli, aga enesetunne pole mul endiselt just kiita. Pärast antibiotsikuuri on kopsud väidetavalt puhtamad (aga mitte päris puhtad), aga köhin endiselt, kuigi natuke parem vist on. Paar päeva tagasi algas nohu ja nüüd tundub, et see hakkab põskkoobastesse lööma. Ma pole nii hullult haige juba aastaid olnud! Ja nüüd siis keset kuuma juulikuud...
Suvejuttudest nii palju, et meil on sel aastal megapalju vaarikaid. Aga ka megapalju sipelgaid. Ja millegipärast söövad nad mu vaarikaid! Eelmistel aastatel pole sellist nalja olnud. Marjadel on augud sees ja iga vaarika küljes mitu sipelgat askeldamas. Jube vastik. Uhasin veega üle ja pritsisin mingi spets seebilahusega, aga ei miskit. Mõtlesin juba, et kaevan vaarikad välja, aga naabrimees pakkus, et äkki mürgita sipelgad ära? Mis on tõesti asjalik idee, sest need kuramused hammustavad ka, Oliver käib meil aias ainult kummikutega, ei jaksa enam sipelgate eest ära joosta.
Jaa, ma tean, et on ju looduslikud vahendid nagu kaneel ja... Kõik on proovitud. Neid ei huvita absoluutselt. Jalutavad üle mu loodusliku vahendi ja sigivad nagu jänesed, miski neid ei takista.
Muide, sellega seoses meenub, et guugeldasin ükspäev hamstrite kohta, sest Oscar on hakanud hamstrit tahtma. Tahtsin teada, et mitu neid olema peab, et igavusse ära ei sureks ja tuleb välja, et hamster tahabki üksi olla! On mingid spets liigid, keda saab ka kahekaupa pidada, aga laias laastus on ikkagi kõige õigem võtta ainult üks hamster. Seega pole ime, et nad sageli omaenda poegi söövad, sest kui sa ikka täielik introvert oled, aga siis korraga kümme beebit saad, on ilmselgelt rahu rikutud!
Võtke liivahiired, nendega on palju põnevam! Pidevalt teevad midagi, nagu duracell-jänesed 😅 A nendega just vastupidi, et hästi seltskondlikud, tuleb vähemalt kaks korraga võtta.
VastaKustutaLiivahiirte peale ma ise ei tulnudki, kaalusin hamstri ja merisea vahel, aga hamster elab lühemat aega, mis sobiks paremini, juhuks kui lapsed ära tüdinevad (mis üsna tõenäoliselt juhtub). Uurin liivahiiri siis ka!
KustutaMeie võtsime hamstri lastele kuid hamster nö ärkab alles öösel ja hakkab siis oma rattad lõgistamaja muid tegevusi tegema. Täielik ööloom. Ei tea kas kõik hamstrid nii on aga meil oli kokku 3 hamstrit. Üks kasvas igati tigedaks ja hakkas kisama ja hammustama. Ainuke kellega probleeme oli. Ja siis veel see kõikmis sealt puurist kõik välja lendas selle öise sebimisega, hommikul tulid ja ümbrus oli kergelt täidetud. Alguses tahtsid lastetuppa kuid siis hakkas see hamstri öine ringi jooksmine neid üles äratama ja pidime elutuppa ümber tõstma. Üks pani ka kord puurist jooksu, aga noh hamstri mõistus tuli mulle kööki järele et sain kohe kätte. Muidu otsi teda taga ei tea kust.
VastaKustutaSeda, et tigedaks muutub, kardan mina ka. Sest kui nad on eraklikud loomad, siis loogiliselt võttes ei peaks nad üldse lemmikloomadeks ju sobima. Aga lemmikutena neid ometigi peetakse.
KustutaMa ei tea mis selle ühega oli, teisi ikka harjutasime kätte võtmisega ja meiega harjumisega, et siblisid suk käe peal näiteks. Need olid sõbralikud aga see üks oli ikka õudus kuubis, kisendas ja hammustas kui tahtsid puuri puhastada, pidin kindaid kandma. Ta kaua ei elanud, järsku oli mingi viga küljes aga polnud üldse sobilik inimestega suhtlema.
VastaKustutaMa mäletan lapsepõlvest, et hamstreid sai küll kätte võtta ja silitada, aga alati pidi ettevaatlik olema, sest teoreetiliselt võisid nad alati naksata. Paljudel sõpradel olid mingil ajal hamstrid.
KustutaKooli ajal oli mul pinginaabril hamster ja kahjuks pean minima, et nende korterisse sisenedes oli hamstrihaisu väga tugevalt tuna.
VastaKustutaJaa, minu meelest oli see ka alati tuntav, kellel rohkem, kellel vähem. Ja kuna mul just hiljuti olid elutoas kanad, siis mõtlen väga tõsiselt, et kui tihedalt ma seda saepuru ikkagi valmis vahetama olen, sest hamstrit ju kanade kombel õue ei koli kui liiga tüütuks läheb.
KustutaMa mäletan et sain vist 10 või 11 aasta sünnipäevaks tolleaegse sõbranna poolt hamstri. Järgmisel päeval viisime emaga loomapoodi tagasi, sest siis olid mul juba teised huvid :D Sõbranna pikka viha ei pidanud õnneks!
VastaKustutaSul sai ikka eriti kiirelt kõrini :D
KustutaMeie peres on ajaloo jooksul vist enamus kodus peetavaid väiksemaid närilisi peetud.
VastaKustutaKõige väiksema lõhnaga on liivahiired ja deegud (mis loomulikult ei tähenda, et puuri puhastama ei pea), kõige intensiivsemalt lehkasid üllataval kombel tantsuhiired (pisikesed hiirekesed, pidada tuleks kahte korraga, aga susver, milline "pomm" oli toanurgas).
Kõige intelligentsemad on rotid, need on lastele pigem kaaslaseks, omamoodi sarnased koertele juba, aga sobivad pigem veidi vanematele minu tunde järgi.
Deegude puhul peab arvestama, et loodus on neist loomadest sisuliselt suhkruhaiged loonud (nende looduslikus asualas on väga napp ja energiavaene menüü), mistõttu nende toitmine peab käima rangete reeglite järgi ja ei tohi anda mitte midagi magusat lisaks.
Kõige kauem elavad merisead ja deegud, kui kõik on hästi ja toitumine paigas, siis nii umbes kümne aastaga tuleks arvestada.
Ainus loom, keda on parem pidada üksikult, on hamster, samas on need ka kõige kehvema iseloomuga ja võivad jäädagi hammustajaks.
Kääbushamstrid on väikesed ja nunnud, aga tahavad juba pigem paarikaupa pidamist.
Eluiga on kääbushamstritel 1-2 aastat, hamstritel 2-3 aastat ja liivahiirtel 3-5 aastat. Deegudest ja merisigadest juba rääkisin.
Rottidega on selline lugu, et mida valgem loom, seda lühemalt elab.
Praeguseks on lapsed juba suured ja oma elu peal, näriliste asemel on kellel kass, kellel koer, aga minule on kõige positiivsemalt meelde jäänud rotid ja liivahiired. Neil on mõlemal puuridele mõnevõrdsed erinõuded, kui teema huvitab, siis võin pikemalt rääkida.
Kuule, aga kui sa nii lahkelt pakud, siis äkki tõesti räägi liivahiirtest pikemalt?
KustutaTäitsa teemast mööda või mitte, sest lugesin sinu sipelgatest, aga lastega tegime sellise sipelgafarmi, ehk oli valmis komplekt kus oli liiv ja muud asjandised sees. Siis läksime sipelga jahile ja püüdsime sipelgaid, ja need siis elasid seal. Oli selline kahepoolse läbipaistva seinaga ehitis, kus nad siis ringi jooksid ja liivas ehitasid oma linnakuid. Täitsa põnev värk oli. Kui huvitab ehk võib olla ka seal müügis kuskil.
VastaKustutaEi ela Eestis seega ei tea kas selliseid asju seal müügis on.