Üks naabrinaistest veetis päeva sõpradega järve ääres, tuli koju, võttis toast koerad ja ütles, et ei viitsi süüa teha, longib vanemate juurde sööma. Tal lapsi ei ole ja mees oli tol päeval ära.
(see on veel teine lugu, et mõlema naabrinaise vanemad elavad kas kõrvaltänavas või kaks tänavat eemal)
Ma olin korraga natuke kade. Nagu... lihtsalt jalutad kohale, ei pea viisakat vestlust üleval hoidma ega midagi, sest need on su enda vanemad. Ja sööd mingit lihtsat kodust toitu. Mitte sellist "tegin kena roa, sest külalised", vaid suvalist asja, mida inimesed endale õhtuti kokkavad.
 |
| Vanaema vaarikates kaks suve tagasi |
Etteruttavalt mainin ära, et paar päeva hiljem küsisin üle, et mida ta vanemate juures sõi, sest mina olin ikka mingeid eesti toite kujutlenud (naiivne, ma tean) ja siis sai muidugi idüll hoobi, sest ta ütles, et burksi. Kanadalased söövad uskumatult tihti burksi. Ma oleksin pidanud juba ette aimama, et puht-statistiliselt on suurimad šansid, et ta sööb seal burgerit. Ja siis poleks üldse kade olnudki.
Ma olen sellele tegelikult väga palju mõelnud, et... miks??? Kui Eestis on suvine aiapidu, tehakse grill-liha, kõrvale salatit, nipet-näpet. Siin on klassikaline aiapidu burgeri ja hot-dogiga. Iga jumala kord. Mõistan, et lihtsalt kultuuriline erinevus, aga see ei selgita, et MIKS?
Eestis müüakse igasuguseid marinaadis lihasid ka muidugi miljon korda suuremas valikus; siin on toidupoes valdavalt lihtsalt värske liha - marinaadi võid ise peale visata (no on marinaadis ka, aga Eestiga võrreldes palju vähem ja üldse mitte nii head).
Aga alguse juurde tagasi tulles - ma sain korraga aru, et see on mu elust täiesti puudu, et keegi mulle lihtsat kodust toitu pakuks. Eestis elades oleks sõbrannad-emad-tädid-vanaemad, sõprade ja sõbrannade emad... Aga kui ma siin oma sõbrannade vanemate juurde satun, saan tavaliselt burksi. Sest noh, nii lihtsalt käib. Või on mingi tänupüha-jõulud või muu suursündmus kalkuni ja kõigega.
Ma tahaks täiesti lambist kohale jalutada. Ilma planeerimiseta. Ja siis suvalist kodutoitu süüa. Kraapida potipõhjast eilset pastarooga.
 |
| Kah vanaema juures |
Paar erandit tegelikult on - üks eesti sõbranna, kes samuti siin saarel elab (küll tunni aja kaugusel) ja siis ukrainlased. Eesti sõbranna juures sööme tavaliselt lõunat ja see on alati selline mõnus mis-juhtus-külmikus-olema kompott. Natuke üht ja teist. Selline lihtne. Ja ukrainlaste juures pannakse raudpolt söök nina alla, tahad või ei taha. Alati saab mingit "ukraina sööki", mis on minu meelest "eesti söök". Näiteks borš või pirukad või sült. Aa, või seenesalat.
Ükskord käisime Mattiga seal ja jube hea salat oli. Kah seentega, aga mingi liha oli sees. Ja sibul, hapukoor, mingid sellised asjad. Mõlemad sõime ja kiitsime, küsisime, et mis liha see nii hea on? Olid kanasüdamed! Matt ütles pärast, et pidi šoki saama, ainult see hoidis ära, et salat tõesti võrratult maitses. Aga et oleks tegelikult eelistanud mitte teada, mis liha see oli. Kanadalased ei söö väga mingeid kanasüdameid ja selliseid asju. Ega seeni (šampinjone ainult).
Okei, ma tegelikult ei tohiks viriseda, sest sain just ise ka aru, et täiesti lootusetu asi siiski pole. Näe, täitsa kaks kohta on, kus mind toidetakse.
Ma ei oskagi seletada, et milles siis lõppude lõpuks üldse asi on? Sõbrannadega me üldiselt käime pigem väljas söömas. Kas ma tahaks, et nad mulle selle asemel kodus kokkaks? Ei. Meile kõigile meeldib restoranitoit. Ja toredad kohvikud. Ise võõrustan alati meelsasti, sest mulle meeldib kokata ja sõpradele paistab mu toit maitsevat. Kas ma tahaks, et keegi teine tuleks ja kaasa kokkaks? Ei.
Nii et ma tahan eelkõige lihtsat kodust kogemust. Et saaks ette teatamata kohale minna. Ei, isegi mitte seda tegelikult. Ma teataks ikka. Aga tahakski lihtsalt ainult teatada ja sisse sadada, mitte küsida, kas sobib ja siis mingit erikohtlemist saada.
Kui palju teil selliseid inimesi on, kelle juures ilma eelneva kokkuleppeta kodust toitu saab?
