Igasügisene müstika - kus peidavad end äädikakärbsed 11 kuud aastas ja miks nad just septembris nii aktiivsed peavad olema?
-
Kool algas. Eelmisel nädalal oli esmaspäeval mingi järjekordne püha, nii et alustati teisipäeval. Kooli pidi minema ainult tunniks ajaks. Kolmapäeval-neljapäeval täispikk koolipäev ja reedel terve kooliga ekskursioon randa (selline ilus koht, kus on mänguväljak ja igasugu muid lõbustusi). Oscar ütles, et jube väsitav ja pikk nädal olevat olnud.
Ma tõesõna ei tea, kuidas siin lapsevanemad tööl käivad, kui kool nii jupikaupa käib (lapsi peab siin ju viima-tooma). Aga no kuidagi käivad. Sel nädalal on täispikad päevad, nii et juba lihtsam.
Lastele on aeglane üleminek jällegi mõnus. Lisaks see, et esimesed poolteist nädalat ollakse oma eelmise aasta klassiruumis eelmise aasta klassikaaslaste ja õpetajatega ja alles seejärel tuleb lõplik otsus, et kuidas uued klassid komplekteeritakse (igal aastal mängitakse seltskond veidi ümber). Jõuab suvemuljed seniste semudega rahulikult ära jagada.
Alles homme, mil kool on poolteist nädalat käinud, lähevad lapsed oma uude klassiruumi uue õpetaja juurde ja saavad teada, kes nendega sel aastal ühes klassis on. Vanemad muidugi omavahel suhtlevad, nii et seda, et Oscar kahe parima sõbraga ka sel aastal samas klassis on, ma juba tean, aga ülejäänud seltskond jääb homse hommikuni üllatuseks.
-
Täna käisin juuksuris ja nuputasin, kas juuksur on lapseootel või mitte? Ma käin seal umbes kaks korda aastas, nii et keeruline hinnata, on ta lihtsalt juurde võtnud või on uudiseid. Maru piinlik oleks õnne soovida ja teada saada, et suurem vorm on lihtsalt... suurem vorm.
Oliver kutsuti lasteaiakaaslase sünnipäevale. Terve rühm kutsuti, sest kõikide riiulis oli kutse. Ma isegi ei tea seda last! Saab alles kolmeseks (loe: vaevalt, et teda huvitab, kui suur ta pidu on).
Üritus on sellises kohas, kus saab rentida peoruumi ja seal on ainult toolid ja lauad. Kogu lõbustuse, toitlustuse jne peab ise tooma. Ma olen paar korda lastega sinna juhtunud, alati on igav, sest mida sa seal tühjas ruumis ikka nii väga teed (jah, alati on mingid õhupallid ja natuke joonistamise asju). Ja vanematel ebamugav, sest isegi kanadalased ei taha võõrastega päris nii palju suhelda. Aga seal justkui peab. Saatsin sõnumi, et aitäh kutsumast, aga me oleme sel nädalavahetusel linnast väljas. Väike valge vale. Vastati, et aitäh teada andmast!
Nädal hiljem sai terve rühm uued kutsed (jah, SAMALE sünnipäevale). Eelmiste koopia, lihtsalt suuremas formaadis. Ignoreerisin, sest ma juba vastasin.
Siis läks veel nädal aega mööda ja saime JÄLLE uued kutsed! Uuesti täpne koopia, aga veel suuremas formaadis. Peoni on poolteist nädalat aega, nii et puhtalt statistika põhjal ennustan, et vähemalt korra saame jälle samale peole kutsed ja seekord ilmselt nii suured, et saab seina ära tapeetida.
Minu jaoks on see jube kummaline (isegi veel kummalisem kui äädikakärbsed). Ma pole elu sees ühelegi peole kolme identset kutset saanud... Aga näe, ela piisavalt vanaks ja jõuad igasugu asju ära näha!
Selles asi pole, et kingitusi nuiataks, sest kutsel palutakse kingituse asemel tuua lapse lemmikraamat ja toodud raamatute hulgast talle uus lemmik koju kaasa võtta. Ehk kingitust ei tee, saad viidud raamatu vastu valida uue raamatu. Väga ilus idee.
-
Kanad on suureks kasvanud, aga veel ei mune. Kuskil kuu aja pärast peaks lootust olema. Siiamaani nuputan, kas kaks musta on kuked, sest sabasuled on erinevad kui ülejäänud kahel. Aga muidu on neljakesi identsed ja kirele pole keegi hakanud, höian pöidlaid, et kukkesid poleks.
Lastega käisin hambaarsti juures ja endiselt pole kummalgi mitte ühtegi auku. Patsutan endale siinkohal õlale - tubli töö! See, et nad tervete hammastega üles kasvaksid, on mu eesmärkide nimekirjas ikka väga kõrgel kohal. Ja ma saan aru, et siin loevad geenid ja teab mis, aga nii palju, kui ma selle nimel teha saan, ma ka teen ja siiamaani on sellest ehk midagi kasu olnud.
Teine asi, mida teha püüan, on neile mitte enda hirmusid edasi anda. Näiteks ei tea nad, et ma ämblikke kardan ja korjavad pidevalt neid igalt poolt üles. Viimane nädalavahetus oli nagu õudusunenägu - üks tuli erkoranžiga, teine rohelisega. Oliver näitas, et näe, kui ilusad karvased jalad tal on! Ma pidin ära minestama, aga hästi vapralt kiitsin kaasa, et tõesti ilusad jalad. Oscar küsis, et kas me tema oma võime koduloomaks võtta ja pidin kahjuks keelduma ("sest ämblikud on õues rõõmsamad").
Herilaste osas pole mul õnnestunud vaprat nägu teha. Nii et ebaõnnestun ikka ka täiega.
-
Oliver skooris ühe meie tänava tädi käest võlurimütsi ja ei võtnud seda nädal aega järjest peast ära.
Mul ämblikega sama. Herilastega ka. MõlemYega hoian end tagasi, et mitte kätega vehkides minema joosta... Ja lasteaias töötades sama 😆
VastaKustutaÄmblikutega on vähemalt selles mõttes lihtne, et nad hoiavad omaette. Aga herilased tulevad sõna otseses mõttes tühja koha pealt ründama mõnikord. Mu mõlemad lapsed on korduvalt nõelata saanud, ilma, et nad vehkinud või midagi valesti teinud oleks, nii et see hirm ei ole ilmselt ka ainult minult saadud, vaid osaliselt ka isiklikust kogemusest. Meil oli paar aastat tagasi terrassi lähedal herilasepesa (aga suure põõsa sees peidus ja me ei teadnud, et see seal on) ja nii palju herilasi oli kogu aeg. Talvel avastasin raagus põõsa seest suure pesa, hävitasin ära ja pärast seda on tegelikult üsna rahulik olnud aias.
KustutaMa olen alati mõelnud, et kust inimesed igatsorti hirmud üles korjavad. Sündides oled valge leht, ju siis ikka kasvamise käigus kaaskodanikke jälgides või enda halbadest kogemustest. Me ise ei karda suurt kedagi (jätame lõvid ja haid välja) ja lapsed samuti mitte. Väikesest peast mängisid ämblikega, metsast leitud madusi vedasid mitu korda koju. Herilastelt said ikka aias nõelata aga see hirm ununes suht kiirelt. Pigem pidi neid veidi tagasi hoidma kui suurematele loomadele liiga julgelt ligi tikkusid. Peaks tegelt küsima mida või kas nad miskit irratsionaalselt kardavad :P
VastaKustutaKokkupuute puudumisest võibolla? Näiteks lapsena mängisin ma konnade ja vihmaussidega ja see oli kuidagi normaalne asi. Aga täiskasvanuna ma ei taha kumbagi puutuda, lihtsalt nii palju aastaid on mööda läinud ilma, et neid puutuks.
KustutaMa ei tea, kust mu ämblike ja herilaste hirm on tulnud, sest vanavanematel oli talu, kus ma suht pool oma ajast veetsin ja mingi ämblik nüüd küll kellegi meeleolu seal ei mõjutanud, igasugu elukad olid aktsepteeritud. Ma ei saa öelda, et kellegi teise käest hirmu õppinud oleks. Äike mulle ka ei meeldi, sellel on natuke loogilisem seletus, sest vali hääl ja sähvatused, maal läks sageli elekter ära, kui äikesetorm oli.
Meil oli siin eelmisel nädalal äike ja tuleb välja, et naabrinaine on suur fänn! Istus nii enda kui minu lastega akna peal ja nautis lärmi ja sähvatusi. Laste jaoks super, sest nad just õppisid, et äike on lahe. Erinevus on see, et siin on äikes ehk kord aastas ja mingit kahju see kunagi ei tekita. Nii et ma saan aru, miks tema siin üles kasvanuna äikesesse teisiti suhtub, kui mina. Kogemus on täiesti teistsugune ju.
Just küsisin tütre käest, ta ütles, et pisikesest peast oli pimedat kartnud aga seda eelkõige loetud tondijuttude tõttu. Siis ükskord lihtsalt teadlikult läks keldrisse pani kõik tuled maha ja veendus, et midagi polegi karta. Muidu miskit ei kartvat irratsionaalselt kuid samas suudab tunnetada olukorra potensiaalset ohtlikkust ja on sellejagu ettevaatlikum, ookeanis kaldast kaugel ujudes, kaljuseinal ronides, ...
KustutaKuna osa ämblikke jne on tõepoolest ohtlikud, siis kas sellised hirmud ei tule juba kuskilt inim-eelselt evolveerunud ajuosadest? et mingid esinvanemast ahvid või isegi sisalikud jäid liigikaaslastest paremini ellu, kui nad ämblikest instinktiivselt eemale hoidsid. See, et muuhulgas hoitakse eemale ka ohututest, on odav viga, kui võrrelda vastupidisega, ja instinktiivne reaktsioon on odav, võrreldes mõtlemisega.
KustutaJaa, see on kollektiivne alateadvus, et ohtlikest olukordadest hoiduda.
KustutaIse kardan hirmsalt ämblikke aga lastele samuti mitte nii välja näidanud, kuni meie garaazi kolisid euroopa majaämblikud, sellised kämbla suurused isendid,küllaltki agresiivsed ja mu väiksemat last hammustasid, millele järgnes EMO käik. Nüüd ütlen, et parem mitte sõbralikult läheneda. Mind ennast hammustas eelmine suvi üks kirju pisike ämblik, pidin ka rohtu peale määrima.
VastaKustutaUhhh, mul olid need viimases Vancouveri kodus. No jube suured.
Kustutaminu äädikakärbsed küll suvel peidus ei olnud! niipea, kui mingeid marju või puuvilju hakkas olema, olid platsis.
VastaKustutaMa ei jätnud mitte midagi peale banaanide suvel välja, sest juba teadsin, mis järgneb. Aga septembris ilmus üks ja siis mingil õhtul panin lastele järgmise päeva lõunakarpe kokku kui korraga lendas köögis mingi 20 äädikakärbest. Ma eeldan, et õuest tulid? Aga maru hästi haistsid ära, et kuskil tunni jooksul oli igasugu puuvilju lahtiselt väljas.
KustutaMa ämblikke ei ole kartnud, aga juba umbes... 17 aastat kardan täiesti paaniliselt nälkjaid. Ja nagu paaniliselt, süda peksab, jooksen eemale, olen hüsteeriliselt nutnud, the works.
VastaKustutaJa ma proovisin ka, et oma hirmu lapsele edasi ei anna. Ta õnneks ei kardagi. Aga ta teab, et mina kardan, siis ta neid mulle (enam) ei too. Esimese ükskord võttis maal kätte, päris titt oli, poolteist äkki, käsi pikalt:"Emme, miš šee on?" Vaatasin, röögatasin, jooksin eemale, karjusin oma äia appi, sest niiiiiii haige paanika tuli peale. Ja peale seda laps neid mulle enam ei too kah. :D
Nälkjad on rõvedad küll, aga erinevalt herilastest ja ämblikest vähemalt super aeglased. Jõuab eest ära joosta :)
KustutaMa kardan ämblikke ja pimedust, igasuguseid üleloomulikke asju ka, näiteks tonte ja vaime. Oma Pärnu majas magan alati nii, et kuskil mingi tuli veidi põleb, sets päris piemdasma ei näe, eks ja kust tuleb :-).
VastaKustutaMinul on pimedusehirm (ja sellega seoses igasuguste tontide hirm ka) vanuse lisandudes üle läinud. Kusjuures ma polnud tähelegi pannud, alles sinu kommentaari lugedes sai aru!
Kustuta