tag:blogger.com,1999:blog-50536313739160487502024-03-19T00:47:36.103+02:00Seiklused ja jutudAnuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.comBlogger700125tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-46658150607295351692024-03-18T04:15:00.002+02:002024-03-18T07:21:23.742+02:00Täna on selline päev<p>Oscar on varajane ärkaja. Täna hommikul teatas: "Ma ärkasin kell kuus ja see ongi loogiline, sest ma olen kuueaastane!"</p><p>Pidin nõustuma, sest just <i>täna </i>tunnen eriti selgelt, et ei tahaks ärgata enne, kui kell on 41.</p><p>Oliver ei tahtnud eile üldse magama jääda (väga ebaiseendalikult) ja kui ta lõpuks tund enne südaööd uinus, olin kogu sellest trallist nii ärritunud ja väsinud, et voodisse minemise asemel koristasin kööki ja siis skrollisin tükk aega telefonis, kuniks umbes poole ühe paiku lõpuks uinusin. Ise olin loll, ühesõnaga.</p><p>Kell viis ta ärkas ning teatas, et kõht on tühi ja padi on valepidi ja... Proovisime nii ja teisiti, laulsime kõik unelaulud mitu korda läbi, aga uuesti magama ei jäänudki. Ehk siin ma siis nüüd olen oma nelja ja poole tunni unega. </p><p>Tahaks magada, kuniks kell on 41.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZxf28ian5ZE6W8yVCaD3_y4rN4R3t9FIf18JwkfSm1Agi75rm_gTU39n-54L55LueBiTEAtrmTW6HKo1iGK0Rm39GbynerDAGe8pCKQrL6I5TAkyQRqO4ymv5_akJaHWsKtf07uZZX8tPV5KQIBZcke2aASWr0wYc4LzFIymRKl8XRjCJJN8LRMsudOk/s4032/IMG_5674.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4032" data-original-width="3024" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZxf28ian5ZE6W8yVCaD3_y4rN4R3t9FIf18JwkfSm1Agi75rm_gTU39n-54L55LueBiTEAtrmTW6HKo1iGK0Rm39GbynerDAGe8pCKQrL6I5TAkyQRqO4ymv5_akJaHWsKtf07uZZX8tPV5KQIBZcke2aASWr0wYc4LzFIymRKl8XRjCJJN8LRMsudOk/w300-h400/IMG_5674.jpeg" width="300" /></a></div><p>Ossu sai kutse sõbranna sünnipäevale ja kutsel on kirjas "<i>Toonie Party</i>" - kingituse asemel palutakse tuua üks <i>toonie</i> (kahedollariline münt). Guugeldasin siis, et mis värk sellega on? Sain teada, et seda tehakse kingihunniku vältimiseks ja selleks, et külalistel ei oleks survet kingitust tuua. Võibki viia ühe <i>toonie </i>ja kogunenud summa eest valib sünnipäevalaps omale ise kingituse (vanemad võivad ju raha juurde panna). Mõni viib portsu <i>toonie</i>'sid ja mõni viib kinkekaardi, öeldes, et <i>toonie</i>'d on kaardile laetud. Aga kõige tavalisem variant on viia ainult üks.</p><p>Kanadas on mul kogemus kuni 8-aastastega ja selles vanusegrupis ei ole veel kordagi näinud, et sünnipäevaks raha või kinkekaarte kingitaks, mis siis, et igaühel on kodus mänguasjamäed ja sõprade lastele kingituse leidmine on alati üks korralik peavalu. Aga sünnipäevalapsel on ju kinke tore avada ja uutest mänguasjadest on vähemalt üheks päevaks rõõmu. </p><p>Vahel ongi ainult üheks.</p><p>Aga <i>toonie-party</i> on ideaalne - laps kingi saab, aga üleliigseid asju ei teki. Võtan nipi kasutusse!</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjggYdwS8EDOpXhGKURMiar5Il930Jb2WeDQUCkjAkOq3XulMRwLoODZ2Xd91lI-b_fa6dbyzIk3p3zzi3_Y6lXpyU3iEsylXZgWwjH3NMldPQ0B9iOgNJh8_3zPl6sFtW_65s2trMaCBH6pIgo_dV1h1K1ksNgwNdzfxe6heky_srxxlZ9N8HWe6ngiGQ/s1080/Price_Match_Guarantee_Social_Post_3.png.webp" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1080" data-original-width="1080" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjggYdwS8EDOpXhGKURMiar5Il930Jb2WeDQUCkjAkOq3XulMRwLoODZ2Xd91lI-b_fa6dbyzIk3p3zzi3_Y6lXpyU3iEsylXZgWwjH3NMldPQ0B9iOgNJh8_3zPl6sFtW_65s2trMaCBH6pIgo_dV1h1K1ksNgwNdzfxe6heky_srxxlZ9N8HWe6ngiGQ/s320/Price_Match_Guarantee_Social_Post_3.png.webp" width="320" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Sõbrannaga võrdlesime Eesti ja Kanada toiduhindasid ning mainisin, et siin on kombeks teha <i>price match</i>'i ehk kui konkurent müüb sama asja odavamalt, siis tuleb kassas kas netist või ajalehekuulutusest konkurendi hind ette näidata ja lüüaksegi odavam hind läbi.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Näiteks kodumasinaid soetades olen avastanud, et need on peaaegu igal pool täpselt sama hinnaga - siin vist pole mõtet erinevaid hindu panna, sest suuremate ostude puhul vaatab klient alati, et kas kuskil on odavam ning kõik tehnika- ja ehituspoed pakuvad nagunii<i> price match</i>'i. See on <i>meet or beat </i>süsteem, et osad annavad sama hinnaga, mis konkurendi juures, aga osad löövad konkurendi hinda ning annavad 10% <i>veel</i> odavamalt. Kaval, sest mis lõppkokkuvõttes loeb, on see, et klient harjuks sinu juures käima.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Nüüd on ka toidupoodides suured sildid, et "<i>we price match</i>". Ma arvan, et seda on kogu aeg tehtud, aga kuna toit oli veel mõned aastad tagasi siin kõigile taskukohane, siis enamik inimesi ei viitsinud sentide nimel võimelda. Nüüd on hinnad kohati peaaegu kahekordistunud ja neid, keda hinnatõus puudutab, on hüppeliselt rohkem. Toidukaupade hinnad olenevad küll vägagi sellest, mis poes käia, nii et <i>price match </i>tõmbaks kogusumma ilmselt allapoole küll, kui viitsiks kõiki asju ükshaaval guugeldada ja siis kassas järjest ette näidata, aga ajakulu oleks jällegi üüratu.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">-</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Veel unest rääkides - Oliveri lõunaune ajal lubasin ka endale pooleteisttunnise uinaku ja ärkasin kui uuestisündinu. Puhanuna on ikka niiiiiii palju parem olla... Jumal tänatud, et meie majas on beebindus tehtud, magamatust ei igatse ma ikka kohe üldse mitte! </div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-44741717182744400452024-03-08T08:18:00.010+02:002024-03-08T08:54:13.193+02:00Elumärk ja ränt<p>Tulime just puhkuselt ja mul on tunne, et oleks vaja puhkust puhkusest. </p><p>Neli päeva enne äralendu jäi Oscar palavikku. Mitte midagi muud viga polnud, aga palavik püsis pidevalt kõrge. Päev enne äralendu sai antibiotsid ja 24h hiljem oli ta peaaegu täiesti terve, seega rohud aitasid küll. Kohale jõudes jäi kohe Oliver haigeks, aga temal olid jällegi kõik viirushaiguse sümptomid ja seda ilma palavikuta. Enesetunne polnud ilmselt kiita ja uus koht ju ka, nii kleepis ta end mulle külge ja lahti ei lasknud hetkekski. Matt ei tohtinud isegi mitte meetri kaugusesse sattuda, kisa oli kohe taevani, ainult emme sobis. </p><p>Mul oli seega ehtne lapsevanema puhkus. Jumal tänatud, et ma sellega juba ette arvestasin, sest reisi planeerides käis Matt igasugu lennukaid plaane välja, et lähme sinna või <i>sinna</i> või SINNA ja mina olin see mõistuse hääl, kes korrutas, et eiii, me ei lähe kaheaastasega teisele poole maakera kolme vahemaandumise ja poolepäevase ajavahega. </p><p>Nõudsin, et tahan lühikest otselendu. Meie saarelt saab näiteks viie tunniga Mehhikosse ja seal on suur valik kõik-hinnas-hotelle. Matt ütles, et see on ju igav! Mina kinnitasin, et kaheaastasega ei ole kunagi igav. Eriti väheigav on tõbise kaheaastasega, nagu selgus. </p><p>Põhimõtteliselt veetsime terve nädala lastebasseinis ja kõik oli nii stressivaba kui haigete mudilaste kõrvalt üldse võimalik. Patsutan endale hea valiku eest õlale. Selsamal õlal oleks massaaži vaja, sest ainus kord, kui me hotellist natuke kaugemale jalutasime, nõudis pesamuna süles tassimist ja veohobuseks sobisin ilmselgelt jälle ainult mina. Mul, vanal inimesel, hakkavad aga jupid otsast lagunema ja mõne nädala pärast tuleb randmeoperatsioon, nii et ma püüdsin seda juba ammu valutavat rannet säästa ja kandsin teda teise käega. Seepeale tõmbasin kuidagi õla ära ja... Ah, vahet pole. Läheb üle.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmWJlhrmAJK1MVXEz4-pBn_vnkprtdkB_Ni9CjsE3Z_9KcyGwSKLXU_REvFtxQjHM2_UP1hNsQkceewJd6FDBlhatxDJPg4tLi6oJx9OfQG7SdvMbXnL2g-WW7lDDBZSyONxkilDO920hUjNxUuyvQhWazelOB4y-eabjyLP1kHcIIEftk36zlqpQWCas/s2723/IMG_5966.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2723" data-original-width="2042" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmWJlhrmAJK1MVXEz4-pBn_vnkprtdkB_Ni9CjsE3Z_9KcyGwSKLXU_REvFtxQjHM2_UP1hNsQkceewJd6FDBlhatxDJPg4tLi6oJx9OfQG7SdvMbXnL2g-WW7lDDBZSyONxkilDO920hUjNxUuyvQhWazelOB4y-eabjyLP1kHcIIEftk36zlqpQWCas/w480-h640/IMG_5966.jpeg" width="480" /></a></div><p>Naistepäeva valguses tahtsin mainida, et tegelikult on kurb, et tänapäeva maailmas peab traditsioonilisi soorolle peaaegu, et häbenema. Minu meelest on igati okei kaaslasega kokku leppida, kes mille eest vastutab ja ära jagada, kes milles hea on. Ei pea tingimata kõike võrdselt tegema. Meil on selles mõttes väga traditsiooniline pere, et vastutusalad ei kattu peaaegu üldse. On asju, mille pärast mina ei pea muretsema ja asju, mille pärast Matt ei pea muretsema. Võrdne on meil ainult vara.</p><p>Ma olen viimasel ajal paljudelt naistelt kuulnud, et neid häirib, kui näiteks remondimehed või ehituspoe müüjad automaatselt nende abikaasa poole pöörduvad, mehe kõrval seisvat naist peaaegu ignoreerides, aga mina käisin hiljuti ehituspoest midagi otsimas ja mõtlesin, et minu poolest võiks terve see pood olemata olla. Mustmiljon asja ja mul pole ÕRNA aimugi, mida nendega teha saab. </p><p>Muidu ma eriline siidikäpp ei ole, värvin ja pahteldan, lõhun plaadid välja kui vaja (ükskord oli vaja), panen mööblit kokku, peitsin kolm päeva järjest aeda (mille tulemusel mul see ranne nüüd pekkis ongi, seega äkki poleks pidanud?). Aga näiteks seda, kuidas autokapotti avada, ma vist isegi ei tea. Mul on null huvi selliste asjade vastu.</p><p>Soorollide juurde tagasi tulles - kui mul auto katki läheks või rehvi oleks vaja vahetada vms ning läheduses paistaks üks naine ja üks mees, siis ma eluilmas ei pöörduks abi saamiseks naise poole. Aga kui lapsehoidjat oleks vaja ja ütleme, et kandideeriks nii mehed kui naised, siis tee või tina, ma ei võtaks oma lapsele meeshoidjat. </p><p>Natuke teemast välja, aga kuulasin üht <i>podcast'</i>i, kus evolutsioonibioloog (vist?) rääkis, kuidas valged inimesed päevitavad, sest tumedam nahk näitab, et neil on vaba aega ja raha sellise luksusega tegeleda. Ja asiaadid kasutavad usinalt valgendavaid preparaate, sest nende kultuuris näitab heledam nahk staatust. Et kuidas naiste riietus ja aksessuaarid signaliseerivad sageli seda, et nad saavad endale lubada <i>mittepraktiline</i> olla, sest pikad küüned, kõrged kontsad, käekott (mida peab eksta kaasa tassima) ja pikad juuksed näitavad alateadliku signaalina, et tal on aega ja raha mittepraktiline olla. Huvitav kuulamine oli.</p><p>Mis riietusse puutub, siis ma ei tea, millega Eestis jõusaalis käiakse, aga siin on selline trend, et ole sa heas või kohutavas vormis, naiste kõige levinum trenniriietus on persevahe retuusid. Sellised:</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_wYNgbvz-StRCbQUAbxii5l4x3-yyvLrAGmI8Abg40cGDklJAtpTr0HIve_h1UnyQerJ53iAeyACa9pAn68jhtZAiNKd_2sqlY3iKSJKCezX7lXYtQ0SOcZLMcQeH9zW3ArmiNF6ImQlchi5oICmT3uILYV35B9Rr3MRePiyEwruclTUJNDGeai01oBo/s1054/Screenshot%202024-03-07%20at%203.41.15%E2%80%AFPM.png" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1054" data-original-width="750" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_wYNgbvz-StRCbQUAbxii5l4x3-yyvLrAGmI8Abg40cGDklJAtpTr0HIve_h1UnyQerJ53iAeyACa9pAn68jhtZAiNKd_2sqlY3iKSJKCezX7lXYtQ0SOcZLMcQeH9zW3ArmiNF6ImQlchi5oICmT3uILYV35B9Rr3MRePiyEwruclTUJNDGeai01oBo/w456-h640/Screenshot%202024-03-07%20at%203.41.15%E2%80%AFPM.png" width="456" /></a></div><p>Osadel on hästi lühikesed, täpselt kanni all saavad otsa. Mõnel on beežid - ma olen paar korda ehmatusega vaadanud, et kas tõesti tuligi palja peega kangi tõstma? Ja spordirinnahoidja väel käiakse (kõvasti napimatega kui pildil). Need ka, kes on... noh, mitte just ideaalses vormis. Ma hakkan vist vanaks jääma, ei saa enam tänapäeva moest aru. </p><p>Rühmatrennides pole ma jällegi mitte kedagi sellistes pükstes näinud. Rühmatrennides ei näe ma ka ühtegi meest. Aga jõusaalis, kus enamik treenijaid on mehed, on suuremal osal naistest just sellised püksid... </p><p>Eile rääkisin sellest naabritele ja otsisin näitlikustamiseks netist pildi. Naabrinaine ütles, et iiuuu, need ei saa ju mugavad olla, eriti veel trenni tegemiseks ja naabrimees ütles, et oooo... oot, las ma vaatan veel korra :)</p><p>Teine naaber töötab meil kaugel põhjas, paigaldavad mingeid gaasitorusid ja... noh, selline mehine ala. Elatakse sisuliselt nagu laagris, et igaühel on pisike tuba, toitlustus on kohapeal, paar nädalat järjest tööl (iga päev 12h vahetused), siis korraks koju puhkama. Rets. Naisi on seal ilmselgelt tugevas vähemuses (enamasti toitlustuse ja koristamise peal). Tema rääkis, et neil on koridoride peal "meeldetuletustahvlid", et alates kolmest sekundist on teise inimese vaatamine <i>jõllitamine</i> (inglise keeles kõlab see natuke neutraalsemalt, aga põhimõte jääb samaks, et keskkonnas, kus on väga palju mehi ja ainult mõni üksik naine, kiputakse naistele ebatervet tähelepanu pöörama).</p><p>Huvitavad teemad. </p><p>Novot, sain elumärgi maha jätta (oma niigi väheste unetundide arvelt). Teiste blogijatest sõbrannadega arutasime, et see on puhas ime, et kui kord kuus postitada, siis keegi üldse lugema satub. Nii et tänud, et sattusite ja head naistepäeva!</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhLqQnnj7RJWH4AZejJgqvo9Ac2G2H9Y-SAdY7pXlMHBgFHgFT8fOQnme4whtZadOOARZv3JqzAEpLZbrwdEutlsA9fRWLWZbahtP1gIk0gfhpQuXqEwUbzdaNj8ApVBZ4uEPWWQMFuAr8zwL67jSk_fNoCKKeauE3PvtzvRP4hdPmzKRwMXeAbWCIvZA/s4032/IMG_5715.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4032" data-original-width="3024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhLqQnnj7RJWH4AZejJgqvo9Ac2G2H9Y-SAdY7pXlMHBgFHgFT8fOQnme4whtZadOOARZv3JqzAEpLZbrwdEutlsA9fRWLWZbahtP1gIk0gfhpQuXqEwUbzdaNj8ApVBZ4uEPWWQMFuAr8zwL67jSk_fNoCKKeauE3PvtzvRP4hdPmzKRwMXeAbWCIvZA/w480-h640/IMG_5715.jpeg" width="480" /></a></div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com30tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-39829910353155188572024-02-15T08:32:00.007+02:002024-02-15T08:39:29.836+02:00Nii palju sain jälle targemaks<p>Kas ma olen ainus, kes hommikuks äratust pannes tükk aega arvestab paari minutit siia-sinna? Ma teen seda pi-de-valt! See tundub kuidagi nii suur asi hommikul viis minutit kauem magada. Kas ma võiks õhtul viis minutit (või tund aega) varem magama minna? Absoluutselt! Kas ma lähen? Loomulikult mitte.</p><p>Veelgi enam - mitu korda on mul õnnestunud <i>äratuseni </i>magada? Hmm, puusalt pakun, et iga kahe kuu tagant korra. Kahest lapsest üks ikka ärkab vara ja hoolitseb selle eest, et ka ema uni ei jätkuks ja kui mingil imekombel kumbki liiga varakult ei ärka, läheb mul endal uni ära.</p><p>Sõbrannadega arutasime, et kas magamine üldse muutub kunagi jälle normaalsuseks? See, kelle laps on juba teismeline, kinnitas, et muutub - seega lootus jääb.</p><p>Muuhulgas uudistasime tema kui vallalise inimese kohtinguäppi. Pühkisime üheskoos vasakule ja paremale, enamik mehi olid kahjuks parajad juustud. Mulle ähmaselt meenub mingi statistika, et naistele meeldib kohtinguäpist 6% mehi ja meestele 80% naisi. Laias laastus olid sellised suurusjärgud. Ehk naised on kõvasti valivamad. Minu jaoks kõlab loogiliselt.</p><p>Igatahes oli üks mees pildil kena noore naisega ja mina kukkusin kohe pahandama, et see ei lähe küll kohe mitte, et oma eksi pildiga uut naist püütakse. Teised ütlesid: "Anu, see on ta<i> tütar</i>! Me oleme juba <i>selles</i> vanuses, et potentsiaalsetel kaaslastel on täiskasvanud lapsed." </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoLBK6BgjzQQqJEfAupQ2Mze6iiRdS8dkcGaVROMk-O8UEza5V2CYjxmBXaFtcGN5_qYIx6D0t9IKlHOm9cp1Qasc3FWE7j5GyaBOCtVTy5eIgqRIndJmT3tAQFzY29_rJB5uTe_eNzgRkmvcy2FHMwb43dvwHrXcdA9uQWpsBTqDcdw9P9hJuhmrovOE/s500/shocked.gif" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="281" data-original-width="500" height="225" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoLBK6BgjzQQqJEfAupQ2Mze6iiRdS8dkcGaVROMk-O8UEza5V2CYjxmBXaFtcGN5_qYIx6D0t9IKlHOm9cp1Qasc3FWE7j5GyaBOCtVTy5eIgqRIndJmT3tAQFzY29_rJB5uTe_eNzgRkmvcy2FHMwb43dvwHrXcdA9uQWpsBTqDcdw9P9hJuhmrovOE/w400-h225/shocked.gif" width="400" /></a></div><p>Täna käisin prille tellimas. Mul on nõrga plussiga lugemisprillid ja nõrga miinusega kaugele vaatamise prillid. Pidevas kasutuses pole seega kumbki. Aga kui nüüd reisil käisin, sain aru, et tegelikult oleks hea, kui ühe paariga näeks nii kaugele kui lähedale, ei peaks kahtesid kaasa vedama.</p><p>Inimese kohta, kes harva prille kasutab, on mul neid päris mitu paari. Kuus või seitse, ma pakun? Mul oli vanasti tööandja poolt selline tervisekindlustus, mis kattis hambaravi, prillid, massaaži jne (ehk kõik, mida tasuta arstiabi ei katnud) ja kui seda summat aastaga ära ei kulutanud, kadus see lihtsalt ära. Mul ei kulunud suurt muu peale, seega ostsin omale iga mõne aja tagant ülejääva raha eest prille. Nägemine muutunud ei ole, nii et kõik endiselt sobivad ka.</p><p>Läksin prillipoodi. Ütlesin, et tahaks progressiivsete klaasidega prille, aga mul on tegelikult palju raame ja küsisin hinnapakkumist olemasolevatele raamidele. Enne, kui ma saadud pakkumise peale lõua põrandalt üles jõudsin korjata, lisas teenindaja, et kui ma neilt raamid juurde ostan, tuleb (koos raamidega!!!) hind odavam.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqpmNfVp92cW1oLSqlQZsQMtGbY6X8xf88KjFy1zoBAPLEKciqXAsvP6TPzEwx90JtWbOMmm7ap1_q4EczJ7MEokB_4N4I1a0ZzyBw2WIa6_vAWhTlbDR0SQCXZjEYyay6QWyNYSUjkXxhV-gzsIcr0NheMD-ydWSaKJAzoCXRNpxVvCpjXP40W7DCED0/s533/mind-blown.gif" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="533" data-original-width="500" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqpmNfVp92cW1oLSqlQZsQMtGbY6X8xf88KjFy1zoBAPLEKciqXAsvP6TPzEwx90JtWbOMmm7ap1_q4EczJ7MEokB_4N4I1a0ZzyBw2WIa6_vAWhTlbDR0SQCXZjEYyay6QWyNYSUjkXxhV-gzsIcr0NheMD-ydWSaKJAzoCXRNpxVvCpjXP40W7DCED0/s320/mind-blown.gif" width="300" /></a></div><p>Kuna ma õhtul liiga kaua üleval passisin (seejuures hoolikalt kraadides, kas hommikul ärgata kolm minutit varem või hiljem) ning öösel Oliveri kisa kuulasin (tal oli paha uni ja tegelikult tegeles temaga Matt, kes vana hea ööloomana nagunii veel ärkvel oli, aga ema-aju ei saa magada, enne kui kuuleb, et laps on rahunenud ja tagasi voodis), olin piisavalt väsinud ja pahur, nii et ma lihtsalt<i> pidin</i> küsima, et...</p><p>MISMOODI?</p><p>Klaasid tuleb mõlema sisse panna, selles pole vahet. Aga kui te need minu raamide sisse panete, on palju kallim. Kui mulle raamid <strike>müüte</strike> tasuta annate, saate selle töö odavamalt tehtud??? </p><p>Aga noh, väga kena tädi oli. Kuradi kanadalased, ma ütlen. Üldse ei saa nende peale korralikult vihastada. Selgitas ilusti, et pood teenib peamiselt raamide pealt ja... ma nüüd jälle ei mäleta, mismoodi see siis loogiline oli, aga... las jääb.</p><p>Ütlesin, et sorri, aga ma ei ole valmis sellist summat maksma prillide pealt, mida mul paar korda aastas vaja läheb ja taramparaaa, kohe anti 25% alla. Uued raamid saan ka, sest nii tuli odavam.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgck-vdQMKUahMIy830TELJYysMLWermxSqPNRU5-lTlUk6s58_Ed3kE4qxUvuEs0FF-wbaJksg7TYP8XYzPRUcLR1eu7Jayc2LmOzPOng7r9bN3KIAtDwN57y6_NdGSxOwvXb63JREA6vjGBeOAfh2e-Q0iw-3_ycvwABV20C6NWYPghxMVogaq2GfohA/s3341/IMG_5149.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3341" data-original-width="2506" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgck-vdQMKUahMIy830TELJYysMLWermxSqPNRU5-lTlUk6s58_Ed3kE4qxUvuEs0FF-wbaJksg7TYP8XYzPRUcLR1eu7Jayc2LmOzPOng7r9bN3KIAtDwN57y6_NdGSxOwvXb63JREA6vjGBeOAfh2e-Q0iw-3_ycvwABV20C6NWYPghxMVogaq2GfohA/w480-h640/IMG_5149.jpeg" width="480" /></a></div><p>Seega, jah, saan omale veel ühe tüki plastikut koju kaasa maailmas, mis vihaselt plastikkõrte vastu võitleb ja meid läbi liimise papi kokteili imema paneb. Matt just ilmus ükspäev smuutiga koju, kirus seda vedelaks sulanud kõrt ja kiitis, et tops ise on plastikust, sest see <i>kõrre osa</i> päästab ju super hästi maailma.</p><p>Ausõna, ma ei tea, miks ma paberkõrte peale sellist vihavaenu pean, ma kasutan neid sõna otseses mõttes kord või kaks aastas, kui juhtun kuskil mingit peent kokteili jooma, kuhu kõrs sisse käib. Ja laste jaoks on mul kapitäis plastikkõrsi varutud - millegipärast nad nõuavad, et smuuti sees peab kõrs olema ja smuutit nõutakse siin majas vähemalt korra päevas. Nii et halvasti maitsevad paberkõrred mind ennast suuremat ei puuduta, aga närvi ajab ikka.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIliWwZRwYCBGNgHKOWzhJ12dHesWe4YhXNJBFsBSNaPQMAb6Q4aYbeTY2NEvbzmBdapuqOrz7pJl_72Gz9vAtW8am_Kl5tZuZHOA-leWoSW-Aux-vz5IIiawXR0dNOYGpNdk782bAZQnFP9MjZUmxtD9XVSwIfTniN2Oa4Qm1_6f7qX_IEoRaQu0p07Q/s4032/IMG_5139.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIliWwZRwYCBGNgHKOWzhJ12dHesWe4YhXNJBFsBSNaPQMAb6Q4aYbeTY2NEvbzmBdapuqOrz7pJl_72Gz9vAtW8am_Kl5tZuZHOA-leWoSW-Aux-vz5IIiawXR0dNOYGpNdk782bAZQnFP9MjZUmxtD9XVSwIfTniN2Oa4Qm1_6f7qX_IEoRaQu0p07Q/w640-h480/IMG_5139.jpeg" width="640" /></a></div><br /><p>Selline päikeseloojang oli ükspäev. Kreisi! Tegin iga nurga alt pilti ja iga pilt näeb ebareaalne välja.</p><p>Kuskil oli lugu saja-aastasest inimesest ja mõtlesin, et täitsa lõpp, kui palju on maailm tema eluajal muutunud. Ja huvitav, mis muutuseid <i>meie</i> oma eluajal veel näha jõuame? Aga ma ütleks, et kõige kõrval, mis siiani on toimunud või mida ma tulevikuks ette kujutada suudan, ei ole mitte miski elumuutvam (eluhävitavam) kui nutitelefonide leiutamine.</p><p>Ühest küljest ei oskaks ega tahaks ma päevagi ilma oma telefonita elada, sest see laseb mul pilte teha, infot otsida, ühendust pidada ja mida kõike veel. Teisest küljest... oo, kuidas ma igatsen aegu, mil inimesed reaalsuses elasid, mitte nägupidi ekraanis.</p><p>Mõtisklesin selle üle ükspäev kui Oliver mu lauvärvid avastas ja need mu värskelt pestud linadele, beežile vaibale ja tervele magamistoa seinale maalis. Sest ma ei teinud isegi PILTI! Ja nüüd kahetsen. Imelik olen.</p>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com14tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-59598790563265657112024-02-12T07:06:00.006+02:002024-02-12T07:21:52.854+02:00Kuidas ma sitt kaotaja olen...<p>Mul õnnestus kuskilt koroona hankida ja peab ütlema, et on ikka omapärane viirus kokku keevitatud. Sümptomid tulevad ja lähevad nagu ise tahavad, mingit loogikat ei ole. Nüüd on ainult nohu järel, äkki saan isegi kunagi terveks. Lootus püsib...</p><p>Vahepeal sai Ossu kuueseks ja mul oli tordiküünalt valides selline hetk, kus jäin korraks kahtlema, et kas tõesti kuus? KUUS! See on ikka sulatõsi, et päevad on pikad, aga aastad lühikesed. Mida suuremaks nad saavad, seda kiiremini aastaring pöörleb. Mul endal on ka nii. Üks sünnipäev teise otsa, samas kui näiteks lapsepõlves olid sünnipäevad üksteisest valgusaastate kaugusel.</p><p>Hiljuti oli Matt'il hetk, kus ta omaenda vanuses kahtles ja selle siis sünniaasta järgi välja arvutas. Ma naersin, et tere tulemast vanaks saama (ta on must paar aastat noorem).</p><p>Meil tuli vahepeal korraks lumi maha. Niimoodi viisakalt ainult mõneks päevaks nagu siin kombeks. Et oleks tore, aga ära ei tüütaks. Eelmisel õhtul polnud ühtegi märki ja hommikul ärkasime hangedega. Koolid-lasteaiad kinni ja tänavatel täielik vaikus. Korraks oli nostalgia, et nagu pandeemia ajal. Toona oli nii vaikne, et lausa imelik hakkas.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYBkKlUgn2UV0nEoiGfleNAHubhQ72g65VBhd9JYg3ZQJeeTnCbfLYFOK1lVoCXywObSeL7DvUO4WulfEPHHqndQpqT5FRADT6PgZUdjyzIEz1In4sqKiRUWSmUn4OSSY395nce_8A2c1aWGUvDs1LUF_9CHK9ToEGdMPoxXDaBNEkWqUTrbOd41TTyPo/s4032/IMG_4382.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYBkKlUgn2UV0nEoiGfleNAHubhQ72g65VBhd9JYg3ZQJeeTnCbfLYFOK1lVoCXywObSeL7DvUO4WulfEPHHqndQpqT5FRADT6PgZUdjyzIEz1In4sqKiRUWSmUn4OSSY395nce_8A2c1aWGUvDs1LUF_9CHK9ToEGdMPoxXDaBNEkWqUTrbOd41TTyPo/w640-h480/IMG_4382.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI_gh8pzEhCcQwdpERnQtN8hfo4DJtX60usm3Xyr9-eSfxPNXCycgWURP3iGXG6Bh8GwjLnX0TJqoXcLl2915-Zub4Z2WLUrxz0kl0-LoOMTOHPuzBFvymO_UwHaZLLGg8tb7XFyAGyUqILzn1BIfAvgmaw4tvV92SJhgMVXzNITUQocgzdEMKAF0r0eE/s4032/IMG_4371.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI_gh8pzEhCcQwdpERnQtN8hfo4DJtX60usm3Xyr9-eSfxPNXCycgWURP3iGXG6Bh8GwjLnX0TJqoXcLl2915-Zub4Z2WLUrxz0kl0-LoOMTOHPuzBFvymO_UwHaZLLGg8tb7XFyAGyUqILzn1BIfAvgmaw4tvV92SJhgMVXzNITUQocgzdEMKAF0r0eE/w640-h480/IMG_4371.jpeg" width="640" /></a></div><br /><p>(suusaprillid on sellepärast, et kui sa oled kahene, on sul selliseid asju lihtsalt VAJA!)</p><p>Ja sõbranna juubelil käisin New York'is. Väga värskendav oli täitsa üksi reisile minna, ilma kellegi järel jooksmata ja segamatut ööund nautides. Esimesel hommikul ärkasin veidi enne kümmet ja sain šoki, sest viimased kuus aastat on "sisse magamine" tähendanud, et õnnestub tervelt kaheksani põõnata. Aga siis tuli meelde, et ajavahe on kolm tundi, nii et kodus oleks alles kell seitse... jap, juba loogilisem.</p><p>Läksin paar päeva enne pidu, et jõuaks natuke turisti mängida. Kolasin mööda linna, käisin mõnusates kohtades söömas ja Broadway'l muusikali vaatamas. Muusikal oli üllatavalt... keskmine. Paha ei olnud, aga hea ka mitte. Selle raha eest oleks oodanud, et rabab jalust maha.</p><p>Sünnipäevapidu oli väga tore. Pakkusin, et me võiks sellest iga-aastase traditsiooni teha. Väga tore oli kõiki üle saja aasta näha. Aga äkki vahelduseks mingil soojemal ajal? Kuigi ilmaga mul talve kohta tegelikult väga vedas.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUOSZCC1frC6HUiZAtjsaJKfYBg3_FxjquzcG64R2W3xlxNLx-J6dq3C6DRGLDOKFm2tYSVUkdbO4qwvTbEE0s3iVrBXqwf9VigOWNNSrk-9sipXmApM245uLMyeUtB1WntGTj1o4s9NnBMDrTxwVga_Ik8YV5iPXTsqW6yJd6wgSqYo-T4XQak7IZFaU/s4032/IMG_4668.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUOSZCC1frC6HUiZAtjsaJKfYBg3_FxjquzcG64R2W3xlxNLx-J6dq3C6DRGLDOKFm2tYSVUkdbO4qwvTbEE0s3iVrBXqwf9VigOWNNSrk-9sipXmApM245uLMyeUtB1WntGTj1o4s9NnBMDrTxwVga_Ik8YV5iPXTsqW6yJd6wgSqYo-T4XQak7IZFaU/w640-h480/IMG_4668.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEig-Z0eRKdTXIofLv7JYs3rVt-b6YyfWlGc-b0Ownp_TWFJe3IgbfHtJ3_Ewkccumx-eu6ZPE5UtTZwi5WPQNpyeBhHL992lneROwDbT5j8ee1kxv6gJP99iG4Kz8VUyOc2RyTxrV79Sbweei91QGrvpWAJ7y2IVy3nt-FIjvbnYznfvgcSO8AXnvioi64/s3677/IMG_4719.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2758" data-original-width="3677" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEig-Z0eRKdTXIofLv7JYs3rVt-b6YyfWlGc-b0Ownp_TWFJe3IgbfHtJ3_Ewkccumx-eu6ZPE5UtTZwi5WPQNpyeBhHL992lneROwDbT5j8ee1kxv6gJP99iG4Kz8VUyOc2RyTxrV79Sbweei91QGrvpWAJ7y2IVy3nt-FIjvbnYznfvgcSO8AXnvioi64/w400-h300/IMG_4719.jpeg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpZf00qGWU5en2AHcL8txTUQ9iQDgnNLp0nh79_zGoeMVUw8MwJgA20CK37uTbJj-lGpzpckURuublebe0tMVq4TpspRE55L-cdo46dWplEEgf6QRpIo-rdc-GCq3OykCG6J4vc1TYET20WP4U62CVY3zrgVgM5dzpO_EgtZqrET19yJ-2Xyxrtprk5nU/s4032/IMG_4765.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhpZf00qGWU5en2AHcL8txTUQ9iQDgnNLp0nh79_zGoeMVUw8MwJgA20CK37uTbJj-lGpzpckURuublebe0tMVq4TpspRE55L-cdo46dWplEEgf6QRpIo-rdc-GCq3OykCG6J4vc1TYET20WP4U62CVY3zrgVgM5dzpO_EgtZqrET19yJ-2Xyxrtprk5nU/w640-h480/IMG_4765.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyGbEKyIzYOIFvtQ68-eYxyKEcdkddTysocFIUR2e7SXceNvhluZbGdC7xcAmOiSZ2m9uVba3vVql-UB8PofqCRNlZuTF_QqA6XSryTkATW73vl77lJrZCMk3lI2Hd752Xr9bCk0jAmUtv2p2y-JQjJQhYqk7a1P6TKTXGUhUz4flknMXscLk8kwprH0w/s4032/IMG_7117_jpg.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4032" data-original-width="3024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyGbEKyIzYOIFvtQ68-eYxyKEcdkddTysocFIUR2e7SXceNvhluZbGdC7xcAmOiSZ2m9uVba3vVql-UB8PofqCRNlZuTF_QqA6XSryTkATW73vl77lJrZCMk3lI2Hd752Xr9bCk0jAmUtv2p2y-JQjJQhYqk7a1P6TKTXGUhUz4flknMXscLk8kwprH0w/w480-h640/IMG_7117_jpg.jpeg" width="480" /></a></div><p>Tagasi tulles tähistasime Oscari sünnipäeva ja mul tuli paar päeva enne pidu mõte, et prooviks pulgakooke teha. <i>Starbucks</i> müüb neid kolm-millegagi tükk ja me oleme Ossu palvel sinna terve varanduse jätnud. Mõtlesin, et mis need siis teha on!</p><p>Kusjuures ei olnudki midagi keerulist, aga šokolaadi sulatamine osutus tõsiselt aeganõudvaks. Esimese portsu keerasin pekki. Lasin nõks liiga kuumaks (jah, vesivannil ja puha), šoks muutus tahkeks ja enam vedelaks ei läinudki. </p><p>Guugeldasin siis ja sain teada, et üle 46 kraadi ei tohi soojendada. Aga 46 kraadi on selline paras vannivesi. Šokolaad vaevu sulab. Miljon aastat läheb. Samas paljud retseptid soovitasid mikroahjus sulatamist, mis tundus müstika, sest mikro on minu meelest täiesti ebausaldusväärne - üks koht keeb, teine on külm, mismoodi sa seda pirtsakat šokolaadi seal sulatad? Teisel korral ikka proovisin mikros ja ma ei tea, mis ime läbi, aga sai tõesti palju lihtsamalt. </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYPgGwDdS1GXSqv1-4f93kBoJSiq-hrlFwDG6Kr0brelRYer5-AKPFoF26ExoZQHd0plEPemeHymgNmLNy5gRzMN6d_oWW5oAJmqas1MhhTXXq8vpJCHvCsrJL6_iVNo3jZFIwEZyXaO_x0ircDGGpJPXamHYk1a30z0tN70XGEZc2ImVFCL_UnufW220/s4032/IMG_5002.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4032" data-original-width="3024" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYPgGwDdS1GXSqv1-4f93kBoJSiq-hrlFwDG6Kr0brelRYer5-AKPFoF26ExoZQHd0plEPemeHymgNmLNy5gRzMN6d_oWW5oAJmqas1MhhTXXq8vpJCHvCsrJL6_iVNo3jZFIwEZyXaO_x0ircDGGpJPXamHYk1a30z0tN70XGEZc2ImVFCL_UnufW220/w300-h400/IMG_5002.jpeg" width="300" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMMpafE_sL9in5qsBvK4EAoGaXRo0YkZU4xZDwvxmlS6ZQpkti2pvHaWgCagJZvOQu8CY5yPF1kuBbukQnIJmkR18VQfUWEBOJBAXAknAofi2V7-RLQr5lAwWPKQ7MyCH7x-OxN5laWKEMyRC6VkQAQ0pNVZouRguYVs0H_Ff971oM7i6FtEZXjgm-rH4/s4032/IMG_5042.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMMpafE_sL9in5qsBvK4EAoGaXRo0YkZU4xZDwvxmlS6ZQpkti2pvHaWgCagJZvOQu8CY5yPF1kuBbukQnIJmkR18VQfUWEBOJBAXAknAofi2V7-RLQr5lAwWPKQ7MyCH7x-OxN5laWKEMyRC6VkQAQ0pNVZouRguYVs0H_Ff971oM7i6FtEZXjgm-rH4/w640-h480/IMG_5042.jpeg" width="640" /></a></div><br /><p>Ma olen neid nüüd juba korduvalt saanud harjutada. Kõigepealt tegin testi-pulgakoogid. Said head. Siis tegin värvilised sünnipäevapeoks. Said sama head, lihtsalt ilusamad. Oscar sõi mõlemal korral kahe suupoolega.</p><p>Pärast pidu küsisin, et kumb ta lemmik oli (ühed mündiga, teised tavalised) ja tema vastas... taramparaa: "Mulle ei meeldinud kumbki, mulle meeldivad <i>Starbucks</i>'i omad".</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1s2zcZof5SRETJhvWntH_MRuQgMhWRiO64LT_AwEPfrY7YFR7DyELLvzhnP7CfXxcStI28FyeZpWKYvhMjz3qbrz1N9xbB-5WWl0XjQ8OebwKoocAo91F_OB0JOhc-bnCNGRiQV9K_cgaa2k-VbYEks7czCt0rMGDrzLFwImz247EWg5oe_cZn8UfNqI/s595/wow.gif" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="595" data-original-width="500" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1s2zcZof5SRETJhvWntH_MRuQgMhWRiO64LT_AwEPfrY7YFR7DyELLvzhnP7CfXxcStI28FyeZpWKYvhMjz3qbrz1N9xbB-5WWl0XjQ8OebwKoocAo91F_OB0JOhc-bnCNGRiQV9K_cgaa2k-VbYEks7czCt0rMGDrzLFwImz247EWg5oe_cZn8UfNqI/s320/wow.gif" width="269" /></a></div><br /><p>Omavahel öelduna ootasin natuke roosilisemat reaktsiooni, aga noh... Siis ta lisas, et ma võiks neid sidruni omi teha, mida <i>Starbucks</i>'is vanasti müüdi. Näe, tunneli lõpus on valgus. Antakse ikka uus võimalus.</p><p>Kuna ma olen sitt kaotaja, ei jäänud muud üle, kui väljakutse vastu võtta ja välja mõelda, kuidas sidruniga teha. Ostsin sidrunit ja sidruniküpsiseid, aga šokolaadi oli spetspoest vaja ja seal jäi mulle juhuslikult silma mingi sidruniõli, mis oli sõrmeotsasuuruses pudelis ja väidetavalt kangem kui ükski ekstrakt. Kuna mul midagi kaotada ei olnud, siis mõtlesin, et proovin.</p><p>Päris sidrunit kasutasin ka, sidrunikoort riivisin veel sisse, sidruniküpsised purustasin jahuks ja segasin toorjuustuga. Maitse oli selline... meh. Nagu see Broadway muusikal, et mitte halb, aga jalgu nõrgaks ei võtnud.</p><p>Siis panin paar tilka seda sidruniasja sisse ja... wow! </p><p>Panin šokolaadi sisse ka natuke ja ossa raks! Mulle endale muidu pulgakoogid ei maitse, aga see oli täiesti teine dimensioon. Oscar maitses ja kiitis taevani, ütles, et "see on isegi parem kui <i>Starbucks</i>!"</p><p>Matt kiitis, sõbrad kiitsid, naabrid kiitsid. <i>Starbucks </i>võib oma putka kinni panna, hoidke alt!</p><p>(sinised olid Oreo küpsistega)</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgcHwIafMaDBN1qMkiHqAvkG2IegassMbbLCsNijG5Hmv0NhdldYXY6TIAZDTK54TN9gHWDvaQ2x6MEHBJ1JzltVHEm190Nin317Mfywu6aOBlN3YhjZ6LI537Ci-ZgUEJAJkRgYi_wzt9f1NwvagvsonQtU42TbrYY38qBhoOpXSyxoJgAumcchoJk2aA/s4032/IMG_5119.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgcHwIafMaDBN1qMkiHqAvkG2IegassMbbLCsNijG5Hmv0NhdldYXY6TIAZDTK54TN9gHWDvaQ2x6MEHBJ1JzltVHEm190Nin317Mfywu6aOBlN3YhjZ6LI537Ci-ZgUEJAJkRgYi_wzt9f1NwvagvsonQtU42TbrYY38qBhoOpXSyxoJgAumcchoJk2aA/w640-h480/IMG_5119.jpeg" width="640" /></a></div><br /><p>Nüüd on mul hammas verel. Järgmisel nädalal lähme katsikule ja mõtlesin, et teen sinna kaasa neid samasid sidruniga ja teiseks maitseks proovin midagi uut. Mul on ülihea <i>brownie</i> retsept, mõtlesin, et teen sellest sisu ja glasuuri maitsestamiseks ostsin sama sarja kirsiõli. Mulle tundub, et <i>brownie </i>koos kirsišokolaadiga võiks jalad alt ära küll võtta? Aga no elame-näeme, kriitikud on mul siin karmid.</p>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com10tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-15203437552667536462024-01-08T09:11:00.030+02:002024-01-12T00:42:03.210+02:00Ära joo purju ennast...<p>Käisin ükspäev tund aega trennis ja kui koju jõudsin, oli terve maja pahupidi keeratud. Küsisin Matt'i käest, et mis juhtus? Tema vastu, et kohe, kui sa ära läksid, muutusid lapsed täiesti pööraseks, kõik mänguasjad toodi korraga välja, plastiliin lendas kahte lehte, kuidagi sattus jogurt ukseklaaside peale...</p><p>Noogutasin, et jaa, tean. See on meie argielu. Kui ma kodus olen, kustutan tulekahjusid jooksvalt ja sa ei pane tähelegi. Maagia.</p><p>Lastega on huvitav, et kui keegi teine neid valvab, tundub isegi tund palju. Aga kui mina nendega <i>nädal </i>aega järjest üksi olen nagu näiteks jõuluvaheajal juhtus (Matt tegi iga päev 15-tunniseid vahetusi), ei leia keegi, et selles mingit raskust peaks olema. Väga hullu tegelikult polnud ka, aga paar korda kippus närv mustaks minema ja siis endamisi mõtlesin, et mis mul <i>viga</i> on? Aga siis sain aru, et aa, no äkki see tegelikult <i>pole </i>normaalne, et üldse mingeid pause ei ole?</p><p>Ma olen õnneks aastate jooksul õppinud, et lahinguid tuleb valida ja vahel lähevad multikad peale tihedamini kui mulle meeldiks, aga see jällegi aitab mingist raskest hetkest üle ning laseb korraks hinge tõmmata, tass kohvi kuumana ära juua ja siis on jälle jaksu. </p><p>Laste kasvatamiseks on vaja tervet <i>küla</i>. See ei ole klišee.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8ZPoCErzD6NXV2PRLbgIQWzQSc4qecbDsIYeG15UIWaBSfj6coa8OgVTbgslZ8KJh9NlV7cC5woZrRNLpJeQuLAMLL3wWj6d6VpJ3BuA5QdQuzTHu9nxl2tppbJK1ihfS6nA0oyodoD2NKwuVaLZY_LDJtZVj3xLFP6WL09TayErA3VE-HOsoKAFPPA0/s3668/IMG_3673.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3668" data-original-width="2751" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8ZPoCErzD6NXV2PRLbgIQWzQSc4qecbDsIYeG15UIWaBSfj6coa8OgVTbgslZ8KJh9NlV7cC5woZrRNLpJeQuLAMLL3wWj6d6VpJ3BuA5QdQuzTHu9nxl2tppbJK1ihfS6nA0oyodoD2NKwuVaLZY_LDJtZVj3xLFP6WL09TayErA3VE-HOsoKAFPPA0/w480-h640/IMG_3673.jpeg" width="480" /></a></div><div><br /></div><div>Eile lasin lastele Nukitsamehe laule. Oscar küsis, et millest Vitsalaul räägib (ta ju mul kanadalane, ei saa aru). Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ei leidnud head viisi, kuidas seletada. Korraga tundus väheke imelik, et <i>peaks</i> laulma sellest, et lapsi ei pea tingimata <i>peksma</i>, võib ka hea sõnaga proovida... Ma ei ole tähele pannud, et inglise keeles üldse mingeid väärkohtlemise-teemalisi laule oleks. Me enda lapsi ei peksa, nii et neile on võõras kontseptsioon.</div><div><br /></div><div>Eestikeelsete lugudega on nagu aamen kirikus, et jõulude ajal "sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast, sest ema pisaraid on valus vaadata" ja last magama pannes saab leelotada, kuidas eit ja taat läksid marjule (keset ööd?) ja "rumal karu" pidi üksi nuttes magama jääma (ja üleüldse, laula ise ää-ähh, mis sa tühja töinad). Viisk ja õlekõrs ja... põis (oli põis?) said laulu lõpuks kõik surma, suht traumaatiliselt veel, ma julgeks väita. Rongisõidul lõpetas kogu seltskond kraavis ja ei vaevutud mingit õnnelikku lõppu välja mõtlema, lihtsalt jäigi nii, et käkaskaela üksteise otsas uppis ja sihtkohta ei jõudnud. Laul läbi, <i>oluline</i> sai ju juba öeldud.</div><div><br /></div><div>Matti leivanumber on see, et kui seltskonnas nõukaaegsest lapsepõlvest juttu tuleb, palub ta mul kohalikele Leopoldi näidata. Tänu sellele tunnevad mulle kõik natuke kaasa, hahaa.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjEz0GGN9oWEe_FdSCqrD0p_Ci-G-4I-4qLFypPZHh9i5idZO4CndyAmrWC9T1tMWJV7tOTYsOLsGFVN0bQuyy2zdcjn41FgMon4Nvem4Qq-YDYMz_LWckR17KTpaUW38t7sY-SZivSF0zPOZhNj8vh8OraUpKJDWBnQ8hQ9lRoOLtNUd_o-e37kVXopbI/s1080/leopold.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="720" data-original-width="1080" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjEz0GGN9oWEe_FdSCqrD0p_Ci-G-4I-4qLFypPZHh9i5idZO4CndyAmrWC9T1tMWJV7tOTYsOLsGFVN0bQuyy2zdcjn41FgMon4Nvem4Qq-YDYMz_LWckR17KTpaUW38t7sY-SZivSF0zPOZhNj8vh8OraUpKJDWBnQ8hQ9lRoOLtNUd_o-e37kVXopbI/w400-h266/leopold.jpeg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><i>Facebook</i>'is kommenteeriti, et Leopold pole veel midagi, aga vot Päkapikula oli nii kriipi, et ei julge õhtul magama jääda, kui sellised päkapikud öösel su toas käivad:</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdee1YWW26NGjJVc46bRV_sG0Pt4mJzCQ1yDKIaYgfT-Axi-BSwaQcwvuHOqcJYeG31EpedgkYorMK3lFZ-2Q5S4AmeTRqAWyOC4WEJVdytV_b0ux1pDABhVXk4DyadA6YhplBpuOZImfDZp2FFvnzBjSZSbJOnB4rUM7SjqfNCjbZg9djPLl-JkPXiaU/s640/pa%CC%88kapikula.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="480" data-original-width="640" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdee1YWW26NGjJVc46bRV_sG0Pt4mJzCQ1yDKIaYgfT-Axi-BSwaQcwvuHOqcJYeG31EpedgkYorMK3lFZ-2Q5S4AmeTRqAWyOC4WEJVdytV_b0ux1pDABhVXk4DyadA6YhplBpuOZImfDZp2FFvnzBjSZSbJOnB4rUM7SjqfNCjbZg9djPLl-JkPXiaU/w400-h300/pa%CC%88kapikula.jpeg" width="400" /></a></div><div><br /></div><div>Söögiteemal veel. Kui omal ajal kodust välja kolisin, ei olnud mul aimugi, kuidas süüa teha. Täiesti null! Meil teevad peres kõik hästi süüa, aga ma ei mäleta, et mind kunagi sellesse kaasatud oleks rohkem kui pannkookide jaoks muna vahtu kloppima, sest "mikser on teiste asjade taga kapis". Jah, meil oli mikser. Ei, seda ei kasutatud kunagi. Sest see oli kausside taga ja sealt oli ebamugav võtta.</div><div><br /></div><div>Imelikud asjad, mille üle alles täiskasvanuna hakkad pead murdma...</div><div><br /></div><div>Igatahes mulle ei meeldinud muna vahustada, sest see võttis terve igaviku ja jättis käe valusaks.</div><div><br /></div><div>Täiskasvanuna hakkasin vaikselt kokkamisega katsetama. Alustasin sellest, et helistasin emale, et kuidas kanasuppi teha ja läksin närvi, kui ta ütles, et osta mingi kondiga kanaliha ja... </div><div><br /></div><div>MIS liha<i> täpselt</i>? MITU tükki? </div><div><br /></div><div>Ma kobasin omadega ikka täitsa pimeduses. Aga mulle meeldib hästi süüa ja mulle meeldib vaheldus. Seega muudkui guugeldasin ja õppisin teistelt ja nii hakkas vaikselt selgemaks saama.</div><div><br /></div><div>Veel üks asi, millest alles täiskasvanuna aru olen saanud - ma olen äärmiselt põhjalik. Ma ei võta suvalist retsepti ette, vaid teen korraliku uurimustöö. Võrdlen erinevaid sama roa retsepte omavahel, loen nende all olevaid kommentaare, saan sealt mõtteid ja nippe juurde ning kui tegemise ise ette võtan, siis üldiselt õnnestub kohe. Teised küsivad, et kuidas sa oskasid? Noh, loen ja... siis oskangi.</div><div><br /></div><div>Mulle vahel tundub, et mul pole üldse hobisid. Aga tegelikult meeldib mulle kokata ja lugeda ja kirjutada. Laste kõrvalt pole lihtsalt alati aega ja siis ma mõtlen, et olen nats kasutu kuju. Kuniks blogin, et mida õhtuks süüa teen ja teised kommenteerivad, et omg, ma prindin selle omale seina peale! </div><div><br /></div><div>Te olete nii armsad!</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjC7evRP9E5DvlLQQvs-vZ-dhF_Iv5uCDmahG42i5gFmbgNRDr1CIXp0YqWRukz5mTdx5msvKXyISMW7Rcvm7-ZzKEBKWhOG6ZE9vAdHjMMUjVSFPdIWzzgqv558CY3uwqAyPWfFstpwW0ALEtc1WDRs55b9yqp3uWYicNmQx5ZdheJjmgscyj_8Z2nh1Y/s4032/IMG_3790.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjC7evRP9E5DvlLQQvs-vZ-dhF_Iv5uCDmahG42i5gFmbgNRDr1CIXp0YqWRukz5mTdx5msvKXyISMW7Rcvm7-ZzKEBKWhOG6ZE9vAdHjMMUjVSFPdIWzzgqv558CY3uwqAyPWfFstpwW0ALEtc1WDRs55b9yqp3uWYicNmQx5ZdheJjmgscyj_8Z2nh1Y/w640-h480/IMG_3790.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiERE7I0ysjwmgvljPR3MhSDAHQ6Hpgbf6RniUGvc5-_pogGX5x45g2gIBJLzcKCaiXIr1WoUtBDmBTrRA9is610RTXtwgh-ykuCmT6HzX3YChD5NZ2RWHDcanCv9PX5gAL7ApnWV4eHMKXDiNzrofRsIrQihdXP2Lzsg5eO743uYXYw2rIEdVzIVt2ax8/s4032/IMG_3795.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiERE7I0ysjwmgvljPR3MhSDAHQ6Hpgbf6RniUGvc5-_pogGX5x45g2gIBJLzcKCaiXIr1WoUtBDmBTrRA9is610RTXtwgh-ykuCmT6HzX3YChD5NZ2RWHDcanCv9PX5gAL7ApnWV4eHMKXDiNzrofRsIrQihdXP2Lzsg5eO743uYXYw2rIEdVzIVt2ax8/w640-h480/IMG_3795.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiai-uwRXsO9-bw5bynG1iesECaGoV_VHPK7ZqLrJgS_IE4iJXBhPB5MJBPx0OJqwtP36TbVq5kaQwcucylGgV86JSUST69lAvFSQstMqqP3IR1t_VWyiS8j2KzByZhgq4-cm7cxmRg6hfXXCb3dj7sJKW9nE0F3ohOfUrLtfzabcPssvqQGSzzn0P4z_M/s4032/IMG_3798.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiai-uwRXsO9-bw5bynG1iesECaGoV_VHPK7ZqLrJgS_IE4iJXBhPB5MJBPx0OJqwtP36TbVq5kaQwcucylGgV86JSUST69lAvFSQstMqqP3IR1t_VWyiS8j2KzByZhgq4-cm7cxmRg6hfXXCb3dj7sJKW9nE0F3ohOfUrLtfzabcPssvqQGSzzn0P4z_M/w640-h480/IMG_3798.jpeg" width="640" /></a></div><br /><div>Kokandushuvi sai tegelikult hoo sisse alles Kanadasse kolides, sest siin ei olnud ühtegi nendest asjadest, mida ma senini iseenesestmõistetavaks olin pidanud ja poest osta sain. Siin lihtsalt ei müüda. Nii õppisin olude sunnil selgeks, kuidas teha lihapirukaid, pasteeti, sülti, frikadelle, vastlakukleid, piparkoogitainast ja hõõgveini. Ei ole üldse raske, muuseas. Paar aastat tagasi tegin oma esimese Napoleoni koogi ja natuke mässamist sellega on, aga üldse mitte nii kontimurdvalt kui siiani arvanud olin.</div><div><br /></div><div>Kohalikud söövad pühade ajal jällegi täitsa teisi asju ja nii hakkasin tegema ka kalkunit, jõulusinki, kõrvitsakooki (<i>pumpkin pie</i>), bataati ja rooskapsaid. Muide, ma ei tea kedagi, kellele rooskapsad maitseks, aga jõululaual peavad nad igatahes olema. Matti eesti tädil on aga imeline kokk ja ma ikka alati ütlen, et kui suureks saan, tahan olla nagu tädi Aili. Õnneks jagab ta oma retsepte lahkesti ja mul on nüüd sellised kapsad, kuhu käib krõbe peekon, metsapähklid ja törts vahtrasiirupit. Vees keetmise asemel röstitakse neid pannil või ahjus ja saavad megahead! </div><div><br /></div><div>Matti õe peika käest sain jõhvikakastme retsepti, mis sisaldab värsket apelsinimahla ja igasugu vürtse. Podistasin selle eelmisel õhtul valmis, sest ei teadnud, kaua kõigega läheb (tema retsept oli umbes selline, et suts seda ja sorts toda, nii et ma pidin natuke katsetama, kuidas samasugust maitset saavutada) ja sai nii hea, et sõin keset ööd poole kastmest kogemata ära.</div><div><br /></div><div>Ma alati mõtlen, et tahaks kunagi tore vanaema olla (tore ema püüan ka olla, aga vanaemaks olemine tundub natuke stressivaesem) ja üks vanaema peab ju oskama süüa teha. Ükspäev muidugi avastasin, et kui ise pea neljakümnesena lapsed saada, siis ei saa just eeldada, et mu enda lapsed selle tee varem ette võtaks, nii et selleks ajaks kui mu lapselapsed sünnivad, olen juba täielik rauk! Nii palju siis sellest, et mida kõike ma vanaemana tegema hakkaks...</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgY5iM5KfEFAnVRi6VwMwJTAnqdC7AP1Hio0CS53a3OIBSYP5SjvKQodezFxJJilQ43rRjCgXnQwCJPGZWjo8XlNdiCIi6m4DKPDaL4SIc_3fMuBa7bG9FiBHNVK-NvejRrkXmwhuE-ywkV6ujyuaBh-lkth6ZNJZ5VM9VRrm8iY0a4LRpLlZH7IoGlnaQ/s4032/IMG_3968.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgY5iM5KfEFAnVRi6VwMwJTAnqdC7AP1Hio0CS53a3OIBSYP5SjvKQodezFxJJilQ43rRjCgXnQwCJPGZWjo8XlNdiCIi6m4DKPDaL4SIc_3fMuBa7bG9FiBHNVK-NvejRrkXmwhuE-ywkV6ujyuaBh-lkth6ZNJZ5VM9VRrm8iY0a4LRpLlZH7IoGlnaQ/w640-h480/IMG_3968.jpeg" width="640" /></a></div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com33tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-85646885968653943562023-12-20T00:39:00.004+02:002023-12-20T19:14:04.588+02:00Mis õhtuks süüa on?<p>Hakkasin <a href="https://rameshwar.wordpress.com/2023/12/18/andke-nou-mulle/" target="_blank">Rentsi blogis</a> kommentaari kirjutama, aga nägin, et läheb nii pikaks, et lihtsam on terve postitus teha. Mul on õhtusöökidega nii, et aegajalt on igasugu ideid ja katsetan uusi retsepte ja vahepeal on sellised perioodid, kus ei oska mitte midagi teha. Kuna meile mõlemale meeldib vaheldus, siis eelmise päeva toitu soojendan vahel küll lõunaks, aga õhtusöök on alati uus. Laias laastus teen vaheldumisi pastat, riisi, suppi ja liha, et menüü üksluiseks ei läheks. </p><p><br /></p><p><b>Pasta</b></p><p>See on ainus toit (lisaks kanasupile), mida lapsed alati söövad. Põhiretsept on selline, et pruunistan pannil väikesed kanakintsu tükid või ribad (kanakints on mahlasem kui filee) või veisiliha, lisan küüslauku ja vahel šampinjone, mõnikord natuke tšillihelbeid (vahel ka törtsu valget veini). Kui tahan, et kaste veidi paksem tuleks, pruunistan sisse paar supilusikatäit jahu. Sinna peale läheb <i>al dente</i> pasta (pasta keeduvesi on vedelikuks väga hea, nii et päris kuivaks ei kurna), vahel lisan puljongit ja lõpuks sortsu vahukoort. Lõpuks segan sisse riivitud parmesani.</p><p>Vahel teen carbonarat, sel juhul praen peekoni või singi, sinna peale keedupasta, kastmeks segan toored munakollased riivitud parmesaniga ja selle valan kuumale pastale (pidevalt segades). </p><p>Mõnikord teen lasanjet, aga see on nii rammus, et tihti ei taha.</p><p>Vahel teen hakkliha ja tomatikastmega pastat. Pruunistan hakkliha ja sinna sisse sibulat, küüslauku, porgandikuubikuid, peale purk purustatud tomateid (võib tomatikastmega ka teha, aga mulle meeldivad purustatud tomatid rohkem - jääb vähem intensiivne), sinna sisse keedetud pasta. Vahel lisan vahukoort, vahel segan sisse (või panen peale) riivitud juustu.</p><p><br /></p><p><b>Supp</b></p><p>Puljongi keedan kas suitsukoodist või kanakoibadest/kintsudest. Kana puhul olen avastanud, et supp saab palju maitsvam, kui kana välispind eelnevalt kiiresti pruunistada (pruunistan pannil ja tõstan sealt potti, muidu jääb liiga õline). Keedan tasasel tulel kuskil tunnikese, kanaga koos panen sisse ühe sibula (koos koorega, see annab ilusa kuldse värvi), paar porgandit, mõned sellerivarred. Kui puljong valmis, võtan sibula-porgandi-selleri välja ja panen sisse hakitud toored porgandid, sellerid, kartulid või mida iganes parajasti külmikus on. Ahjaa, kana võtan ka välja ja hakin tükkideks. Vahel panen nuudleid sisse, vahel riisi, vahel teen klimbid.</p><p>Frikadellisupp on samuti menüüs, aga igasugu hernesuppe, borši jne mu lapsed ei söö. Neid teen vahel ette valmis ja panen ühekordsete portsudena sügavkülma enda jaoks lõunasöökideks.</p><p>Vahel teen koorest lõhesuppi - puljongile sisse juurviljad, kui need pehmed, lisan lõhetükid, sorts koort, suts hakitud tilli.</p><p>Lillkapsa püreesupp meeldib mulle ka, selle nipiks on natuke kartulit sisse panna, jääb pehmem maitse. Keedan vaiksel tulel lillkapsa ja kartulikuubikud, valan poole keeduveest ära, purustan saumiksriga ja lõpus sisse törts vahukoort.</p><p>Mõnikord teen kergelt vürtsist aasiapärast suppi Tom Kha Gai stiilis, sinna läheb kana, puljong, suur ingverijuurikas, sidrunhein, igasugu maitseaineid, kookoskoor, hiina nuudlid, laimimahl jne.</p><p>Ahjaa, maitseroheline on mul alati sügavkülmas. Hakin värske tilli (või peterselli), panen karbiga sügavkülma ja võtan sealt, millal iganes vaja on. Jääb palju parem, kui kuivatatud kraam.</p><p>Supi kõrvale küpsetan mõnikord ürdikuklid või pirukad, siis on veel eriti hea. </p><p><br /></p><p><b>Liha ja salat (või köögiviljakangid)</b></p><p>Kõige kiirem ja lihtsam õhtusöök on lihtsalt mingi liha (praetud või grillitud), vahel kotletid, vahel šnitsel, vahel kana taignas (õlis küpsetan) ja kõrvale kas värske salat või taldrikutäis köögiviljakange, kust siis igaüks omale meeldiva valiku kokku paneb.</p><p>Mulle endale näiteks meeldib väga mandlikana - tambin kanakintsud natuke õhemaks, kastan majoneesi sisse, seejärel panko ja hakitud mandlite segusse ning praen pannil. Jääb mahlane ja krõmpsuva kattega. </p><p>Mõnikord teen ahjus sealiha - tambin kuskil 1 cm paksused lihatükid kergelt läbi, maitsestan, katan sibularõngastega, seejärel riivjuustuga ja lõpuks majoneesiga. Jääb selline rammus ja hea, kartuliga sobib hästi.</p><p>Igasugustele aasiapärastele lihadele segan sisse natuke seesamiõli ja seesamiseemneid.</p><p>Ahjupart on super hea. Sellele teen ma kõrvale ploomi- või kirsikastme ja serveerin võis praetud kartulitega (eelnevalt keedan vees peaaegu pehmeks, kuivatan ja siis praen võis). Selline pidupäevatoit rohkem.</p><p>Liha ma üldiselt maitsestan ette. Kui eelmisel päeval lihatükid soolaga määrida ja külmikusse jätta, on maitse palju parem. Vahel lisan igasugu muid asju, nt soja või teriyakit või bbq kastet; natuke mett, törts õli, törts sidrunimahla vms. Marinaadi võib sõna otseses mõttes ükskõik, millest teha, aga lihtsalt soolaga määrimine annab ka palju juurde (peaasi, et seda piisavalt vara ette teha, nt eelmisel õhtul või sama päeva hommikul).</p><p>Vahel teen liha asemel kala või hiidkrevette. Matt on suur mereannisõber, mina mitte nii väga, nii et kalapäevi on meil pigem vähe.</p><p><br /></p><p><b>Kastmed</b></p><p>Riisi juurde teen sageli mingi kastme. Nt kanakaste šampinjonidega on üks lemmikuid - pruunistan kanatükid, lisan juurde seened, küüslaugu, sibula, hetke pärast pruunistan sisse natuke jahu, peale valan puljongi (ja vahel panen sellele veel törtsu vahukoort sisse). Ahjaa, hakitud tilli ka.</p><p>Poest meeldib mulle üks <i>Butter Chicken</i> valmiskaste. Selle saab praetud kanale valada ja sinna panen ka tavaliselt törtsu kohvikoort lõpus sisse, sest mulle meeldib selline pehmem maitse. Riisiga jällegi väga hea.</p><p>Vahel teen rosmariiniga kanakastet. Praen kana, lisan rosmariini-küüslaugu-sibula-šampinjonid. Veidi jahu, lõpuks puljong peale (mõnikord vahukoort sisse). Kui peaaegu valmis, lisan lusikatäie Dijon sinepit ja paar peotäit värsket spinatit. Kartulipüreega sobib hästi.</p><p>Guljašš sobib kartulitega. Praen sealihatükid ja sibula, lisan natuke tomatipastat. Valan peale kuuma vee ja hautan madalal tulel oma tunnikese (jääb hästi pehme). Lõpus lisan sisse veega segatud jahu, natuke vahukoort, paprikapulbrit, suts suhkrut. </p><p>Suhkur, muide, on mitme toidu puhul ülihea nipp. See võtab hapukust maha. Kõikidele tomatikastmega toitudele lisan sutsu suhkrut ja jääb palju parem maitse. Täpselt nagu magusatele asjadele tuleb lisada suts soola, see aitab muid maitseid esile tuua.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhx5-4qaeUsvga0CQg3p8-vgbrE-gKHK2Q7Po4OGJZhH9MqQbPMzl2hrTCSzddfUCo6i8o6ltAplKDRMJPVuL5IIJoLPVOIgcyhalsV8f_9utV-NmIMDmvrbAMQ1bapkBRj6RskXHtncMxAijnTHPt7K1kNhyphenhyphensjG5crAkwOLZZFxv8q_MdjNdnVtEdznIE/s958/960x0.jpg.webp" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="638" data-original-width="958" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhx5-4qaeUsvga0CQg3p8-vgbrE-gKHK2Q7Po4OGJZhH9MqQbPMzl2hrTCSzddfUCo6i8o6ltAplKDRMJPVuL5IIJoLPVOIgcyhalsV8f_9utV-NmIMDmvrbAMQ1bapkBRj6RskXHtncMxAijnTHPt7K1kNhyphenhyphensjG5crAkwOLZZFxv8q_MdjNdnVtEdznIE/w640-h426/960x0.jpg.webp" width="640" /></a></div><p><b>Igasugu muud asjad</b></p><p>Vahel on meil taco-õhtud. Meile meeldivad kõvad tacod, aga võib muidugi pehmeid ka kasutada. Juurde teen lihtsalt valiku igasugu asju, mida sinna sisse laduda. Hakklihasegu, riivitud juust, oliivid, hakitud tomatid, hakitud paprika, hakitud lehtsalat, konservmais, avokaadoviilud või <i>guacamole</i>, hapukoor. Põhimõtteliselt kõike seda, mida parajasti külmikus leidub. Lapsed söövad meil näiteks tacosid ainult riivitud juustuga, ühtegi muud asja sinna juurde ei tunnista, nii et saab ka nii.</p><p>Kartuli-hakkliha vorm on hea. Praen hakkliha läbi ja segan selle tooreste kartulikuubikutega. Panen ahjuvormi ja valan üle vahukoore-muna seguga. Maitseained muidugi ka.</p><p><i>Shepherd's pie</i> on vahel menüüs. Pruunistan lambahakkliha sibula-küüslaugu ja maitseainetega, segan sisse natuke jahu. Lisan puljongit, tomatipastat, igasugu maitseaineid, maisi ja herneid, veidi rosmariini. Panen ahjuvormi, katan kartulipüreega, mille pintseldan munaga või puistan küpsemise lõpus peale parmesani.</p><p>Spagetikõrvits on väga maitsev - selle lõikan pooleks, röstin ahjus "nägu allpool" kuskil pool tundi. Siis kraabin kahvliga sisu välja (jäävad mõnusad peenikesed ribad), selle segan eelnevalt praetud hakkliha või peekonitükkidega, panen kollase kesta sisse tagasi, puistan peale riivjuustu ja küpsetan need "paadid" korra ahjus läbi, kuniks juust sulanud on.</p><p>Ühepajatoit on suht klassika. Ma teen tavaliselt suitsulihaga, jääb mõnusam. Sisse siis kartul, porgand, kaalikas, kapsas, seller, sibul. Rohelised sibulapealsed kindlasti lõpus sisse. Ma olen üks suur rohelise sibula ja värske tilli sõber!</p><p>Plov on ka hea. Eriti kui lambalihaga teha.</p><p>Vahel teen woki ehk praen mingid lihatükid ja peale kõikvõimalikke juur- ja köögivilju. Natuke teriyakit või mingit kastet, röstitud seesamiseemneid ka. Woki sees mulle meeldib ingver.</p><p>Mul on <i>slow-cooker</i> ka (nagu igal endast lugupidaval kanadalasel). Selles on hea igasugu pajaroogi teha - viskan liha hommikul või lõuna ajal sisse, igasugu kastmeid, punast veini, puljongit, sibulat, porgandit juurde ja nii ta seal podiseb ülimadalal kuumusel pool päeva. Mitte midagi tegema ei pea ja tulemus on alati imeline. Kui valmis hakkab saama, võib kartulikuubikud sisse visata. </p><p>Täidetud paprikapaadid on ka mõnusad talvised. Praen pannil kanatükid, sibula, küüslaugu ja tšillihelbed. Kui valmis, lisan eelnevalt keedetud riisi (nt eelmisel päeval üle jäänud riisi), toorjuustu või merevaiku. Vahel panen konservmaisi ka juurde. See segu läheb pooleks lõigatud toore paprika sisse ja seejärel kümneks minutiks kuuma ahju. Kui valmis, riivin peale parmesani, korraks tagasi ahju ja ongi valmis.</p><p><br /></p><p><b>Kartulipüree</b></p><p>Kartulid lõikan neljaks ja keedan soolases vees pehmeks. Kui kartul pehme, mikserdan madalal kuumusel korraks läbi, seejärel lisan kuuma piima ja lusikatäie haaval toasooja võid, mikserdan natuke edasi. Jääb nagu restoranis - eriti siidine ja maitsev. Vahel olen või sulatanud pannil ja sulamise käigus sisse pruunistanud küüslauku. Ja vahel segan sisse värsket hakitud tilli.</p><p><br /></p><p><b>Mulgipuder</b></p><p>Keeda kartulid ja kruubid tasasel tulel soolases vees. Kui valmis, ära vett ära vala, vaid tambi kõik potis olev kokku. Serveeri marineeritud kurgi hapukoore-salatiga.</p><p><br /></p><p><b>Praetud riis</b></p><p>Seda peaks alati tegema eelmise päeva riisiga. Mina vispeldan munad soolaga ja praen selle segu alustuseks kiirelt läbi ja tõstan kõrvale. Siis läheb pannile liha (võib ka ilma lihata teha), sibul, küüslauk, herned, mais, porgand, seened ja muidugi riis. Praen õlis läbi pidevalt segades, lõpus maitsestan seesamiõliga (see annab "õige" praeriisi maitse), sojakastme, tšillikastmega. Ja muna segan sisse. See on selline "viska kõik sisse, mis külmikus ärakasutamist vajab" toit. Serveerin hakitud rohelise sibulaga. Ainus selline toit, kus on küll palju koostisosi, aga lapsed sellegipoolest söövad.</p><p><br /></p><p><b>Risotto</b></p><p>Selle tegemiseks peab olema <i>arborio</i> riis. Praen (keetmata!) riisi korra võis läbi, segan sisse hakitud <i>shallot </i>sibula ja küüslaugu, seejärel korraliku törtsu valget veini. Edasi hakkan ühe kulbi haaval lisama kuuma puljongit - kui puljong on riisi sisse tõmbunud, panen uue kulbitäie. Lõpus lisan riivitud parmesani, murulauku ja pipart. Jällegi - laste lemmik.</p><p>-</p><p>Ma võiks veel pikalt kirjutada, aga kes see jaksab lugeda. Igatahes need on põhiretseptid, mida enamasti kasutan. Loodan, et saite mõtteid.</p><p>Ahjaa, Rents küsis, et mida teil lapsed söövad? Ma ei tea, kuidas teil lastega on, aga minu lapsed ei söö mitte midagi, tänan küsimast. Neile sobivad ainult väga lihtsad lahendused, nt makaronid koos kurgikangidega vms. Iga päev kombineerin neile õhtusöögist ainult selle osa, mida nad söövad. Näiteks liha söövad, aga see ei tohi olla millegi muuga segatud. Aga see on okei, ma olin ise lapsena samasugune. See läheb üle. Mitmed mu sõbrannad väidavad, et kuskil teisest-kolmandast klassist hakkavad nad lõpuks natuke paremini sööma.</p><p><br /></p><p>Mis teil enamasti õhtusöögiks on?</p>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com23tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-24062472970913927952023-12-17T07:49:00.014+02:002023-12-17T08:21:34.957+02:00Piitsast, präänikust ja maagiastTäna hommikul sai Oscar soki seest kaks korda suurema kommi kui muidu ja tahtis kohe teada, et <i>kuidas </i>päkapikud selle üldse kohale tuua jaksasid? Siira imestusega, mitte kahtlustavalt. Päkapikukomme on ikka tore. Puhas maagia! Ja meil ei kuulu maagia juurde seda, et päkapikud sind pidevalt jälgivad ega ka ähvardused, et kui hea laps ei ole, siis ei too nad üldse midagi. <div><div><br /></div><div>Meil on sellised päkapikud, kes vahti ei pea, käivad ainult öösel ja maiustusest ilma kunagi ei jäta. Ma ei kujuta ette, <i>mida</i> halba peaks üks viieaastane tegema, et teda päkapikukommist ilmajätmisega karistada???</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgES4Pv-ATQ71YF2lVOqQ5oEXcj03WHk8nNPWt5qxQaYRfgaPmnAms7ik91GAxXRNVMvGZxWpafQYcyEDjQ8gzhxtD4zhDW_9AyZdEeuSoYaiO90fKB1CRW_Wg0hF00JEJpKxmiXSj8aJ_HX-d5Lki2mtCM0pNybhGXzfZRw0QOj0GMiTPXCLHfgHM8LfY/s4032/IMG_3367.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgES4Pv-ATQ71YF2lVOqQ5oEXcj03WHk8nNPWt5qxQaYRfgaPmnAms7ik91GAxXRNVMvGZxWpafQYcyEDjQ8gzhxtD4zhDW_9AyZdEeuSoYaiO90fKB1CRW_Wg0hF00JEJpKxmiXSj8aJ_HX-d5Lki2mtCM0pNybhGXzfZRw0QOj0GMiTPXCLHfgHM8LfY/w640-h480/IMG_3367.jpeg" width="640" /></a></div><div><br /></div><div>Oscari koolis (sorri, aga ma pean korra jälle kiitma) tegid viiendad klassid sokikampaania. Ja nagu ikka, osaleb terve kool. Iganädalasel infolehel oli kirjas, et kel võimalik, palun saatke lapsega üks täiskasvanute suuruses kasutamata sokipaar (varjupaikadele jõulukingiks). Terve kool tõi siis sokke ja nad ületasid oma esialgse eesmärgi mitmekordselt. Nii tore mu meelest - vanematele ei ole suur kulu, aga kellelegi on abiks. Rääkimata sellest, et lapsed õpivad empaatiat ja teiste aitamist.</div><div><br /></div><div>Infolehel oli see ka kirjas, et <i>Social Studies</i> raames (eesti keeles on see "ühiskonnaõpetus", aga siin tähendab natuke muud) ehib iga klass mõne teise klassiruumi ukse ära ja kui töö valmis, jätavad ukse kõrvale väikse kausitäie komme selle klassi kõikidele lastele. Aww. </div><div><br /></div><div>Ma hakkan vist vaikselt aru saama, miks kanadalased nii viisakad ja toredad on. Maast madalast harjutatakse!</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggDOjG0ZfMBAWnmIYm8UukVPzTGPvFrT-5iiF3hQJ-e-U0VjdEvV6ASrwGG3TXX7bHwoqSj9mdRdc47HWXlhALEnwDnwPeGdoWSKnfzmaP1mP_MVJq4GUZ-aoJGdhc8H0kftqmhowrMkPYLS_ednmOsrT8BiRfZqPJ_i5DsfwHewYWWy0ZTYpmiUmqXxo/s3613/IMG_3406.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3613" data-original-width="3024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggDOjG0ZfMBAWnmIYm8UukVPzTGPvFrT-5iiF3hQJ-e-U0VjdEvV6ASrwGG3TXX7bHwoqSj9mdRdc47HWXlhALEnwDnwPeGdoWSKnfzmaP1mP_MVJq4GUZ-aoJGdhc8H0kftqmhowrMkPYLS_ednmOsrT8BiRfZqPJ_i5DsfwHewYWWy0ZTYpmiUmqXxo/w536-h640/IMG_3406.jpeg" width="536" /></a></div><div><br /></div><div>Muide! Mäletate, me siin arutasime teiega mõni kuu tagasi, et huvitav, kuidas siinne kool ikka toimib - kodutöid ei anta, hindeid ei panda, kas neist niimoodi ikka asja ka saab? Eestlased ju alati rõhutavad, et meil on küll sõjakord, aga see-eest oleme PISA testis kõrgel kohal! Ehk justkui tasubki palehigis rabada.</div><div><br /></div><div>PISA testi 2023 aasta tulemused on teie ees - Eesti seitsmes, Kanada kaheksas. Seega jõuab tippu nii piitsa kui präänikuga. Maailmas on üle 200 riigi, nii et TOP 10 on igal juhul super saavutus.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_whrxwVE_MplRs7bgLn0Vqak1YWzN8IFZ603q3X68-QRVmZIYf1TRFKNQWtywlAM_Wb4GVRF0R91sFOXJJGXXyYC16HDBnffKByxujJ1Kz2W-YvmW8ukqR8SO0wbu9Fm7kaPg7WGk5uxbihGiTFcOejW-MbHenUZe-LaODvgRY5UUS6B34vo-JWRNXxI/s1150/PISA%20test.png" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="784" data-original-width="1150" height="436" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_whrxwVE_MplRs7bgLn0Vqak1YWzN8IFZ603q3X68-QRVmZIYf1TRFKNQWtywlAM_Wb4GVRF0R91sFOXJJGXXyYC16HDBnffKByxujJ1Kz2W-YvmW8ukqR8SO0wbu9Fm7kaPg7WGk5uxbihGiTFcOejW-MbHenUZe-LaODvgRY5UUS6B34vo-JWRNXxI/w640-h436/PISA%20test.png" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Küsisin naabrinaise käest (tema laps on samas koolis aasta eespool), et kui paljud vanemad õpetajatele kingitusi teevad ja mis päeval see üle tuleks anda? Selgus, et peaaegu KÕIK vanemad teevad kingitusi (klassi peale mingit ühiskingitust ei ole nagu ma eelmise postituse kommentaarides juba mainisin). Viimase koolipäeva hommikul seisvat kõik lapsed kingikotikestega ukse taga. Viimasel päeval on neil muuhulgas ka pidžaamapäev ja pannkoogihommik (mingi restoran toitlustab), lõuna ajal vaadatakse jõulufilmi ja lastel lubatakse klassiga jagamiseks maiustusi kaasa võtta.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Teiseks sain teada, et kooli infoletis on "nipileht", kuhu iga õpetaja on kirjutanud mõne vihje, et mida ta kõige meelsamini kingituseks tahaks. Nt mis poe kinkekaarte, kas tumedat või heledat šokolaadi, punast või valget veini jne. Jällegi - geniaalne! Nii vanematele, kes liigselt nuputama ei pea, kui ka õpetajatele, kes saavad just seda, mis rõõmsaks teeb.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdPk7rFlyjdTOe5Qcntpbkm_gfiaJnNmu_Xc5aWwAHXEPGywKJ_k3SXg6iDDt7D2kictGYAhOc8Tp4bHTsvDVcDkHvB1S5vsYHge49uyZaJuA6rrbUw6EGzwOxS9YqJVOp-wDBDuoiWHwZml8zzaxOgDbRKlHUv6Pdjz8dxZgBHYvOvegnRV1QmupL8iQ/s4032/IMG_3468.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdPk7rFlyjdTOe5Qcntpbkm_gfiaJnNmu_Xc5aWwAHXEPGywKJ_k3SXg6iDDt7D2kictGYAhOc8Tp4bHTsvDVcDkHvB1S5vsYHge49uyZaJuA6rrbUw6EGzwOxS9YqJVOp-wDBDuoiWHwZml8zzaxOgDbRKlHUv6Pdjz8dxZgBHYvOvegnRV1QmupL8iQ/w640-h480/IMG_3468.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Päkapikuteemast veel nii palju, et kuna siin ei ole päkapikukommet, siis ei ole ka seda võimalust, et teised lapsed minu omadele ütleksid, et päkapikke pole olemas. Sest nad kõik teavad, et jõuluvana ja päkapikud ON olemas (tegelaskujudena). See, kas jõuluvana tegelikult ikka läbi korstna tuleb (isegi Oscar juba küsis, et kuidas ta mahub?) ja kas just jõuluvana pakke toob, on juba iseküsimus.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Kusjuures jõuluvana pakkidega on meil selline lugu, et hoiame küll jõulumaagiat, et "peame jõuluvanale ütlema, mida sa tahad" ja "äkki jõuluvana toob..." ja praegu veel Oscar usub sellesse, aga samas näeb ta ka seda, et kingipakkide hunnik vanemate garderoobi kõige kõrgemal riiulil on aja jooksul üha kasvanud ja paarile sõbrale oleme jõulukingitust koos valinud/pakkinud. Kapi otsas olevate pakkide kohta on ta muidugi ka küsinud, et kellele need on, aga vastasin, et see on saladus... ja hetkel talle selline selgitus sobis. Eelmisel aastal lausa ootasin, et ta küsib hiljem ikka täitsa otse, et oot, mis jõuluvana, need on ju samad pakid, mis kapi otsas olid, aga näe, ei küsinud. Rõõm kingituste üle varjutas kogu praktilise poole.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Seega arusaam, et jõuluvana on veits muinasjutuvärk, tuleb ilmselt aja jooksul iseenesest ja siis ei ole ka suurt pettumust. Täpselt seda ma tahangi! Et oleks<i> </i>natuke maagiline, aga samas pole keegi otseselt valetanud.</div></div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com28tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-36214750099151881042023-12-09T02:04:00.011+02:002023-12-09T08:21:33.590+02:00Paluks diplomit!<p>Eile õhtul pakkisin paar minutit enne südaööd selle aasta viimase jõulukingi ja ütlesin Matt'ile, et paluks nüüd hea töö eest medalit või midagi. Täna kiitsin ennast juuksurile ka (sest siin peab ju kõikidega juttu ajama, eriti juuksuriga) ja ta küsis, et kas mul on suur pere? Ütlesin, et ei, üldse mitte. Aga kokku tuleb ikka miljon kinki. Ma ei tea, kuidas?</p><p>Eestisse saadan pakid alati oktoobris, sest lennupostiga oleks saatmine üle nelja korra kallim, laevaga läheb jällegi kaks kuud aega. Mul õnneks kiiret ei ole. Üks Matt'i õdedest elab Šotimaal, tema perele saadan samal ajal. Ehk Euroopasse läheb 10 kingitust.</p><p>Matt'i vanematele on kõige keerulisem pakke teha. Igal aastal mõtlen end halliks ja kunagi ei ole sellist tunnet, et sai täpselt õige asi. Seekord tegin ta vanematele fotoraamatu aasta jooksul kogunenud laste piltidest (mida nad pole näinud). Usun, et sellest saab hitt ja saan igal aastal lihtsalt uue raamatu tellida ehk patsutan juba oma tuleviku-minale kah õlale. Matt'i nooremale õele ja tema peikale tegin kahe peale ühe kingi.</p><p>Jõuludeks tuleb sõbranna oma perega meie juurde, nii et neile 3. Nemad on kreisid kingitegijad, nad tulevad iga kord nagu jõuluvanad, suvel ka. Mitte miski selle vastu ei aita. Seekord ütlesin, et paneme pere peale hinnalimiidi ja <i>kõik</i> kingid peavad selle sisse mahtuma. Nüüd ei saa nad süle ja selja ja koormahobusega tuua.</p><p>Matt'ile ja lastele tegin ka. Lastele ma muidu ei teeks, nad mattuvad ilmagi pakkide alla, aga mul tuli sel aastal hea idee ja nii saavad meie poisid ja sõbranna poeg samad kingid.</p><p>Kohe pärast jõule lähme Matti Eesti tädi juurde suguvõsa jõulupeole ja seal on <i>Secret Santa</i>, sinna tuleb meil 4 kingitust viia. Aga seal on pakijagamine alati ülitore, nii et rõõmuga tegin.</p><p>Oliveril on lasteaias 2 õpetajat ja 1 juhataja (kes peaaegu igapäevaselt rühmaruumis lastega tegeleb), nemad saavad kõik kinkekaardi. Küsisin ühelt siinselt eestlasest lasteaiaõpetajalt, et mida inimesed toovad ja mida õpetajad tegelikult tahavad? Selgus, et toovad hunnikute kaupa magusat, aga kõige rohkem teeks rõõmu kinkekaart. <i>Starbucks</i> või midagi muud universaalset.</p><p>Oscaril on klassiruumis 1 õpetaja ja 2 assistenti (seda 17 lapse peale - hea süsteem siin Kanadas!). Õpetajalt uurisin, et kes veel Oscariga iganädalaselt kokku puutuvad ja sain raamatukoguhoidja ning muusikaõpetaja nimed. Seega läheb kooli 5 kinkekaarti.</p><p>Pankrot, noh!</p><p>Aga ma kohtlen oma lastega kokkupuutuvaid inimesi nagu kulda, selles osas järeleandmisi ei tee. See on hästi kulutatud raha.</p><p>Ahjaa, lapsehoidja ja kunstiterapeut ka.</p><p>32 kingitust siis. Nii et pere pole küll suur, aga... Ja praegu just meenus, et Matt'i parima sõbra poegadele pean veel midagi otsima. <i>Send help!</i></p><p>Ehk kolmekümne kahest kingitusest viimased said eilse hilisõhtu seisuga pakitud ja nüüd tuleb välja, et mul on <i>ikka</i> midagi tegemata. Tore...</p><p>Tegelikult korraldaks hea meelega nii, et kingitusi saavad ainult lapsed (ja õpetajad), aga ausalt öeldes ei võtaks see nimekirja palju lühemaks. Ise ei taha ma juba ammu kinke, mul on kõik olemas.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjETsFSDrzKS7f43QzxA0t7GzJWmP_dVnznvzZLElLoC9imYbHyj6hWVyexmaXwMVZ83ye8eBjDVoCrmmkbgLd3gzS3cAzg7pWie_NlgiH18LEs2nCHxTZ2n7TNDUTzOBcFxSJgYdwpH-TjsoKRcOv32IWRiJl8mw6c-YswZRLr3RU9y9OoAvzjH0x13dM/s4032/IMG_3308.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjETsFSDrzKS7f43QzxA0t7GzJWmP_dVnznvzZLElLoC9imYbHyj6hWVyexmaXwMVZ83ye8eBjDVoCrmmkbgLd3gzS3cAzg7pWie_NlgiH18LEs2nCHxTZ2n7TNDUTzOBcFxSJgYdwpH-TjsoKRcOv32IWRiJl8mw6c-YswZRLr3RU9y9OoAvzjH0x13dM/w640-h480/IMG_3308.jpeg" width="640" /></a></div><br /><p>Meil käivad alates sellest talvest päkapikud. Tellisin armsa sokirea ja nüüd on igal hommikul lastel sealt midagi leida. Kanadas ei ole päkapikukommet, on ainult advendikalendrid. Oscaril oli see eelmisel aastal, aga kõik kommid olid erineva suurusega ja iga kord kui mõne väiksema sai, nuttis. Tema loogikaga ei läinud see lihtsalt kuidagi kokku ja mina ei saanud omalt poolt aidata. </p><p>Päkapikusüsteemi eeliseks on üllatusmoment. Igal hommikul on midagi uut (aga hoolikalt samas suuruses, hahaa). Päkapikk jätab kaks kommi, sest lapsi on ju kaks, aga enamikel hommikutel sööb Oscar enda oma palju varem ära ja selle aja peale kui Oliver ärkab, ta enamasti ei mäleta, et venna šokolaad on veel ootel. Nii et kaheaastasele ma siiski igal hommikul kommi ei sööda. Läheb päkapiku salalaekasse tagasi.</p><p>Ja seda tahtsin ka öelda, et ilus muinasjutuline talv on teil seal Eestis. Meil lund pole, tegin just aknast avanevast vaatest pilti:</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUEACEB8uDF3auwjuz7AfgsII4tDSUcKgBf5cDTNGhbjBrexzotQ9YuDsT__y4u6JcR4dYTBc6hiFeFUmm4k0uAOoLFUc17CuJ_ktjB702P1_Rxu3ov04B74vqZOYlUj4X-kFyVHh8oDZNZrmbq1RvgWAoCxEL5VBnGFBhi3aDkODqaXljG99O0IycNHc/s4032/IMG_3306.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUEACEB8uDF3auwjuz7AfgsII4tDSUcKgBf5cDTNGhbjBrexzotQ9YuDsT__y4u6JcR4dYTBc6hiFeFUmm4k0uAOoLFUc17CuJ_ktjB702P1_Rxu3ov04B74vqZOYlUj4X-kFyVHh8oDZNZrmbq1RvgWAoCxEL5VBnGFBhi3aDkODqaXljG99O0IycNHc/w640-h480/IMG_3306.jpeg" width="640" /></a></div><br /><p>Kingid pakitud? Mitu on? Mida kingite? </p>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com36tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-3943534236501726372023-11-26T08:29:00.007+02:002023-11-26T19:33:31.668+02:00Ma ei tea, kas üldse peabki pealkirja panema?<p>Tegin hommikul pannkoogitainast ja mõtlesin, et huvitav, kuidas väikesed nipid end elu jooksul külge poogivad. Kunagi ammu-ammu sõime sõprade juures pannkooke ja küsisin retsepti, sest nii head olid. Öeldi, et võta mikser ja sega madalal kiirusel munad-suhkur-vanilje, lisa jahu, kuniks tainas hakkab mööda miksilabasid vaikselt üles ronima (see oli siis indikaator, et jahu on piisavalt) ja seejärel lisa piima, kuniks hakkab plädisema. </p><p>Nuta või naera, aga toimib! Kuna jahu läheb sisse enne piima, ei teki üldse tükke. Ja omalt poolt lisan lõpus sulatatud või, sest siis ei pea pannile rasvainet panema (jälle kellegi nipp, mis kuskilt külge on jäänud).</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhePlU50Eo72t3PQK2Mp59hzPi08Uar0PYjFDoUw0FH6ycueCs9yCtRJflbaJ_VVqhqlTedylFDd9xA02RDrxmAevBAILDqgoe3cHKX0x9cW_3tWT5n2LDWYGxAqx6M9CZ8dHpkHtPYiLnoV3RNDSIGtbA612IYVtupphyphenhyphentMBr5W7jnbEZtgvP4-N5Z8NA/s4032/IMG_2957.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4032" data-original-width="3024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhePlU50Eo72t3PQK2Mp59hzPi08Uar0PYjFDoUw0FH6ycueCs9yCtRJflbaJ_VVqhqlTedylFDd9xA02RDrxmAevBAILDqgoe3cHKX0x9cW_3tWT5n2LDWYGxAqx6M9CZ8dHpkHtPYiLnoV3RNDSIGtbA612IYVtupphyphenhyphentMBr5W7jnbEZtgvP4-N5Z8NA/w480-h640/IMG_2957.jpeg" width="480" /></a></div><p>Kanadalased söövad tegelikult neid klassikalisi pakse pannkooke ja õhukesi ei tohi jumala eest <i>pannkookideks</i> nimetada, need on rangelt <i>krepid</i>. Mis muidugi tekitab segadust, sest mina olen neid eluaeg pannkookideks nimetanud ja mu lapsed pakse ei söögi, nii et kui keegi kuskil pannkooke pakub, on alati pettumus, sest need ei ole samad nagu meil kodus.</p><p>Aga pakse tehakse siin nii hästi! Ekstra-kohevad ja vetruvad, sageli pannakse külmutatud mustikaid sisse, mis küpsemise käigus mõnusalt moosiks sulavad (mustikad laotakse pannil küpsevale taignale enne ümber pööramist, et nad ülejäänud tainast siniseks ei värviks). Mäletan lapsepõlvest seda lõputut munade vispeldamist, et pannkoogid kohevad jääks, aga no nii kohevaks kui Kanada omad, nad muidugi ei jäänud. Siia kolides hakkasin lõpuks retsepte uurima (sest halloo, kes see ikka pannkoogi retsepti guugeldab, aga näe, võib-olla oleks juba varem pidanud) ja avastasin, et kohevaks ei tee seda mitte valusaks vispeldatud ranne, vaid hoopis küpsetuspulber. <i>Duh</i>.</p><p>Nüüd oskan filmilikult ideaalseid pannkooke teha, aga ei saa seda oskust kasutada, kuna mu lapsed tahavad ainult õhukesi. Nokk kinni, saba lahti.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZpk6RGTa_3Yqt4klOYLXZPzD9uQAJDY8CJiRbL3Jw7V81cuuIf4tbzdxVCox3O2pk0oReXirGVuhw01XhXWXNed3jFrkqs3HmjD8tjjw5k3XBcRsrnGt-Ew2aAwxqM2FzChN88ETYJkn5WPGqGD88Q02jMkrvyqLgj1Sb7fFfG2D5jp_0k6DqXZB1q3w/s4032/IMG_2929.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZpk6RGTa_3Yqt4klOYLXZPzD9uQAJDY8CJiRbL3Jw7V81cuuIf4tbzdxVCox3O2pk0oReXirGVuhw01XhXWXNed3jFrkqs3HmjD8tjjw5k3XBcRsrnGt-Ew2aAwxqM2FzChN88ETYJkn5WPGqGD88Q02jMkrvyqLgj1Sb7fFfG2D5jp_0k6DqXZB1q3w/w640-h480/IMG_2929.jpeg" width="640" /></a></div><p>Elu on nii palju väikeseid, aga tähtsaid asju õpetanud, et vahel mõtlen, et kas ma koolis õpitust ka üldse midagi kunagi kasutanud olen? Koolis võiks üleüldse natuke praktilisemat haridust pakkuda, sest ikka liiga palju inimesi on omadega ühel või teisel moel pimeduses kobamas (mis tänapäeva sotsiaalmeedia klantsmaailmas ei paista muidugi pealtnäha silma, sest "kõik elavad oma parimat elu" ning "armastavad kuuni ja tagasi"). Aga reaalsuses on asi veidi vähem särav.</p><p>Näiteks finantsvärki ei õpetatud meile üldse. Tangensid ja koosinused ei aita täiskasvanuna mitte sittagi teha. Oleks keegi omal ajal midagi aktsiatest rääkinud või kasvõi sellest, kuidas raha tekitab raha ja võlad võlgu (Matt võib teile lühikursuse teha, tulge ainult külla), oleks pool maailma kõvasti paremal järjel.</p><p>Või võtame kasvõi psühholoogia - põhikoolis õppisime omal ajal Freudi sünni- ja surmadaatumeid ja isiksusemudeleid, noh seda, mida ikka igal psühholoogia algkursusel läbi nämmutatakse, samas kui psühholoogias on niiiiii palju sellist, mis sul <i>päriselt</i> aitab elada ning inimestevahelisi suhteid selgitab. Vahel kirun, et ma pärast kõiki ülikoolile pühendatud aastaid oma haridust töises elus nii vähe olen rakendanud, aga samas on see end<i> isiklikus</i> elus kuhjaga tasa teeninud. Ja miks neid teadmisi lihtsas ja arusaadavas vormis juba gümnaasiumis ei võiks õpetada? </p><p>-</p><p>Koolist rääkides - pean jälle natuke siinset kooli kiitma. Üks asi, mis mulle väga sümpatiseerib, on vanemate ja nooremate laste integreerimine. Pidevalt on reedel koju saadetaval infolehel kirjas, et Ossu klass on midagi suuremate lastega koos teinud (suuremaid nimetatakse <i>big buddies</i>, väiksemad on omakorda <i>little buddies</i>). Sageli on kunstiprojektid, kus väiksemad värvivad näiteks tausta ja suuremad meisterdavad lilled peale vms. </p><p>Koolil on naabruskonna pargi koristamise projekt, vanemad klassid on seda invasiivsetest liikidest puhastanud ja koos väiksematega tehti ukselinkide külge riputatavad infolehed naabruskonna majadele, et inimesed teaks, mis liigid tuleb rohealadelt eemal hoida. Ükspäev käisid siis suured koos väikestega neid (õpetajate saatel muidugi) naabruskonna majade ukselinkide külge riputamas. Nii vahvad pildid saadeti hiljem, kuidas nad seal käsikäes ringi jalutasid. </p><p>Või kasvõi sellised väikesed asjad, et ükspäev joonistas Oscar marutoreda krokodilli ja kui ma küsisin, et kuidas ta oskas krokodilli joonistada, ütles, et "no kuidas-kuidas, õpetaja ju näitas!"</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3u59kMQsmLYj4OFN2fr-F58Aeofbl4wkxnfOEmkB-Sq8oIkE_VVGOvKfKg5RIKhSA_OwBl-E3HAu-XM2HB61PTPaMO-S-wNHaNkITmAkAKZd1t_N5uN46iEV3JSdMY2X_iIb-P3eoLAcLY1uaCBqNwHxdSqoC28T_zKwEVNGPtuKcBUnm05OTNrkTC3g/s3585/IMG_2581.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2689" data-original-width="3585" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3u59kMQsmLYj4OFN2fr-F58Aeofbl4wkxnfOEmkB-Sq8oIkE_VVGOvKfKg5RIKhSA_OwBl-E3HAu-XM2HB61PTPaMO-S-wNHaNkITmAkAKZd1t_N5uN46iEV3JSdMY2X_iIb-P3eoLAcLY1uaCBqNwHxdSqoC28T_zKwEVNGPtuKcBUnm05OTNrkTC3g/w640-h480/IMG_2581.jpeg" width="640" /></a></div><p>Ükspäev käisin Vancouveris tsirkust vaatamas. Sõbranna ütles, et ta pole kunagi näinud ja äkki ma tahaks temaga kaasa tulla? Ma ei ole muidu üldse mingi tsirkusefänn, aga <i>Cirque du Soleil </i>teeb alati nii vinged etendused, et olen neid elu jooksul ikka korduvalt vaatamas käinud. Seega ütlesin, et muidugi tulen!</p><p>Piletit ostes mõtlen iga kord, et püha jumal, päriselt või? Mingi... tsirkuse eest? Aga lõpuks istun seal saalis ja kogu see asi on lihtsalt nii professionaalselt ja voogavalt kokku pandud, kogu valgus-show, elav muusika, kostüümid ja etteasted. Iga kord on lõpus tunne, et piletiraha teenisid nad küll kuhjaga välja.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgSGQXaPGHmcDhgccb7gbbjjdnG8oAVyHDgxYsdVNkSclJeArZhBa1kU1Bkk-5v7vk_jCL4Nw82pYRusVUDLorfTU3nlmP-qghaCK1FirrtdCPWMkVJoSuh0jvIXAayR_b_0gfj0c73oOZHVvk6igO5tIpz_bpJFSwJ2pk1gNT1YDAMQmNHhXYQpXGhKaI/s3648/IMG_2903.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2736" data-original-width="3648" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgSGQXaPGHmcDhgccb7gbbjjdnG8oAVyHDgxYsdVNkSclJeArZhBa1kU1Bkk-5v7vk_jCL4Nw82pYRusVUDLorfTU3nlmP-qghaCK1FirrtdCPWMkVJoSuh0jvIXAayR_b_0gfj0c73oOZHVvk6igO5tIpz_bpJFSwJ2pk1gNT1YDAMQmNHhXYQpXGhKaI/w640-h480/IMG_2903.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6HL1ORUWpN-vGdcyejrS9qSW2wFZRry7NHRC-B1f2k2fg-_eFk5EIe3J6wKRx_Ox3IXFLF2lldS_ulg48x9jfuMaRDWnggYQ5gv9Kan6NNWrI1WN0usGup-XqJaJZbVu6rKyXYZ4Y7Vz8vgC6xkQrEj6QsPu7BHy0Jr6JaWAFVAKa0Gg7Kd8mcGHcNQU/s4032/IMG_2908.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6HL1ORUWpN-vGdcyejrS9qSW2wFZRry7NHRC-B1f2k2fg-_eFk5EIe3J6wKRx_Ox3IXFLF2lldS_ulg48x9jfuMaRDWnggYQ5gv9Kan6NNWrI1WN0usGup-XqJaJZbVu6rKyXYZ4Y7Vz8vgC6xkQrEj6QsPu7BHy0Jr6JaWAFVAKa0Gg7Kd8mcGHcNQU/w640-h480/IMG_2908.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjw7u_UDFxv-4V6qpi3zMvTheduqhLRDcWKFSFxKgApUsXj67N2cCglIjLZS1lV4bi-JpJ8yL_oTrfvl_41RBmJT8Cm7b4bn8UyIEmvaCCw5ZORVf83H7WTTaflGOqFjVrqN6G-pp5PppODcOjshw_vqGMWIkZWy8qA451hSx4gWSX9YS0uhV312mIZgwg/s3184/IMG_2917.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3184" data-original-width="2386" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjw7u_UDFxv-4V6qpi3zMvTheduqhLRDcWKFSFxKgApUsXj67N2cCglIjLZS1lV4bi-JpJ8yL_oTrfvl_41RBmJT8Cm7b4bn8UyIEmvaCCw5ZORVf83H7WTTaflGOqFjVrqN6G-pp5PppODcOjshw_vqGMWIkZWy8qA451hSx4gWSX9YS0uhV312mIZgwg/w480-h640/IMG_2917.jpeg" width="480" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAY6LriWpavAAAEvoNny_y7iLSR4fhrwdo-UddezxEm9SbiE0Lbzb5SMSgiQoq3wA1eajehcCzi5XXbFwtflKsK7bgmFKyyVCGxgvNyjkWWq6APatlJSw_-TKEmPYOhtLKz6_jtytzDHF6oH4Rgy3dbYkxmmX1koWzHmJac3NxnLHgc3UYFOT2yVpm0s8/s4032/IMG_2920.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAY6LriWpavAAAEvoNny_y7iLSR4fhrwdo-UddezxEm9SbiE0Lbzb5SMSgiQoq3wA1eajehcCzi5XXbFwtflKsK7bgmFKyyVCGxgvNyjkWWq6APatlJSw_-TKEmPYOhtLKz6_jtytzDHF6oH4Rgy3dbYkxmmX1koWzHmJac3NxnLHgc3UYFOT2yVpm0s8/w640-h480/IMG_2920.jpeg" width="640" /></a></div><p>Ja nagu ma viimasel ajal veel vähe oleks oma köögist rääkinud, siis <i>here we go again... </i>Ma olen ikka nii rahul! Värvi valimine oli raske ja ma olin suht kindel, et midagi jääb lõpuks ikka häirima, aga ei. Igas valguses on erinev, justkui oleks olenevalt kellaajast mitu erinevat kööki. Nii ei tüdine ehk liiga ruttu ära ka. Siin on pärastlõunase pehme valguse variant:</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYr-foN_aK66lh5OS2lU67Gq7s2WoLu5pWtbW5RzNjiJcbK_HPAJKURQ2pmO870iP2uyCElPdAy_4m-RRhsktdpW83z6kTbAvDkA1DBWozLpNThlBNmth-69Rz3WPMJXwtHKRIDeQla9MSHLy9mShLbBFle8hOdG3A3JEC2_oWQEi4ua5UnXQM-CEx4m8/s3596/IMG_2942.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2697" data-original-width="3596" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYr-foN_aK66lh5OS2lU67Gq7s2WoLu5pWtbW5RzNjiJcbK_HPAJKURQ2pmO870iP2uyCElPdAy_4m-RRhsktdpW83z6kTbAvDkA1DBWozLpNThlBNmth-69Rz3WPMJXwtHKRIDeQla9MSHLy9mShLbBFle8hOdG3A3JEC2_oWQEi4ua5UnXQM-CEx4m8/w640-h480/IMG_2942.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Ahjaa, mis ma selle kasulike nippide ja koolis õpitava ja muu heietusega öelda tahtsin - et mõtle, kui saaks täiskasvanuellu astuda kõikide nende teadmistega, mis muidu läbi elu kogunevad! Oleks verinoor ja nii arukas kohe. </div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com14tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-64115858500075049812023-11-15T01:14:00.007+02:002023-11-15T05:39:53.783+02:00Igasugu uudiseid<p>Liitusin spordiklubiga ja sõbranna küsis kohe, et <i>liitusid</i> või hakkad<i> trennis käima</i>? Need olevat kaks erinevat asja. Pagan, inimesed ikka tunnevad mind! Jah, peab tunnistama, et suurem asi trennihunt pole ma kunagi olnud ja suuresti ilmselt motivatsiooni puudumise tõttu, sest mul on selline omapärane keha, mis sünnist saadik alakaalu piirimail kõikunud ja kui trenni teen, muutun veel saledamaks. </p><p>Kõige aktiivsem periood mu elus oli üks Vancouveri-suvi, mil käisin iga päev jooksmas ja seda <i>päriselt</i> nautisin. Elasin üksi, töö algas lõunast ja hommikuti jäi parajalt aega väikeseks sörgiks ilma, et see muud elu segaks.</p><p>Algus on igatahes edukas olnud, esimese kaheksa päeva jooksul olen käinud seitsmes trennis ja enesetunne on suurepärane. Oleks, et seda alguse tuhinat nüüd veidi kauemaks kui nädalaks jätkuks... </p><p>Paar tähelepanekut ka - Eestis käisid rühmatrennides (vähemalt toona) peamiselt noored naised, aga siin on esindajaid igast vanusegrupist. Kui üldse kuskile poole vanuseliselt kaldu, siis on <i>vanemaid</i> rohkem kui nooremaid. </p><p>Teine erinevus on see, et lahtiseid duširuume nagu Eestis, ei ole ma siin kusagil näinud. Tegin teile pilti kui riietusruum keset päeva tühi oli. Muuseas, esimese nädala jooksul olen ainult korra näinud, et keegi trennis duši all käiks, enamik viskavad jope peale ja sõidavad autoga koju pesema. Eestis oli mul samuti auto, aga ilma pesemata ei sõitnud ma kunagi koju, kuigi kodus oleks olnud palju mugavam solberdada. See on vist mingi sotsiaalne värk, et kuna kõik teised pesid trennis, oleks olnud imelik seda mitte teha. Ahjaa, Eestis oli saun - pärast sauna ma tõesti enam ilma duši all käimata kuskile ei liiguks.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiihA4ee3-FGKCdGfNlXbX5_EVr1O09F_9855Grm4Dkyve7CqGofIb07UBFqLBTWUp8jq2K-HOs_tFSqlQ6BpVcwWPrE6qdyhJGUG_iGiJwCF18RcOOZ0l2XelwxfRGyeHGoNhtbrTyuvcmBWREdzQGoK2bnGD9l4m7Z9NiqmI-6oHcNPyFRsNyereCvWU/s3934/IMG_2619.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2950" data-original-width="3934" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiihA4ee3-FGKCdGfNlXbX5_EVr1O09F_9855Grm4Dkyve7CqGofIb07UBFqLBTWUp8jq2K-HOs_tFSqlQ6BpVcwWPrE6qdyhJGUG_iGiJwCF18RcOOZ0l2XelwxfRGyeHGoNhtbrTyuvcmBWREdzQGoK2bnGD9l4m7Z9NiqmI-6oHcNPyFRsNyereCvWU/w640-h480/IMG_2619.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDKHeoSD6qsjl89D4Dqt0L7zXOlqI1RgtQyKZlRzOsRUXxC5ecKwXbqtBnQeIWZxDCUPonGMUDkOAOpYbn_6Pl8Tg5dxHxfPdSdeKUlLnunM0xWrJ8BJ4oNU-QEDO4wCg3sAKOAzxZwXkDk7JXYLknqoc9mRSuer3SmQMwEOEBKvrCBgfuYweWwq_Wp-o/s3715/IMG_2620.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2786" data-original-width="3715" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDKHeoSD6qsjl89D4Dqt0L7zXOlqI1RgtQyKZlRzOsRUXxC5ecKwXbqtBnQeIWZxDCUPonGMUDkOAOpYbn_6Pl8Tg5dxHxfPdSdeKUlLnunM0xWrJ8BJ4oNU-QEDO4wCg3sAKOAzxZwXkDk7JXYLknqoc9mRSuer3SmQMwEOEBKvrCBgfuYweWwq_Wp-o/w640-h480/IMG_2620.jpeg" width="640" /></a></div><p>Köögiremont venis nädala võrra pikemaks. Nad ütlesid, et uste tagasi saamisega läheb rohkem aega ja esimese hooga tahtsin kohe vaidlema hakata, aga siis sain aru, et arvestades, kui kiiresti neljakümnesena aeg lendab, võtab see lisanädal sõna otseses mõttes kaks minutit. Ja võttis ka!</p><p>Vananemise juures ongi kaks meeldivat asja - aeg ei veni ja palju vähem lolle otsuseid saab tehtud. Muidu vist väga palju boonuseid polegi. Sõber küsis täna, et mis mind motiveeris trennis käima ja vastasin, et tahan elu lõpuni 25 välja näha. Ta naeris. Kusjuures täna mõtlesin selle peale, kui treenerit jälgisin - ta on minust umbes kümme aastat vanem, aga ainus, mis tema puhul viiekümbine paistis, oli nägu. Keha oli kahekümnendates. Ilus rüht ja kenasti trimmis, ei mingeid punnis lihaseid. Ma tahan ka viiekümbiselt selline olla. </p><p>Aga köögist ju rääkisime! See on olnud pikk projekt. Alustuseks vahetasime välja töötasapinna ja millalgi nõudsin uusi lampe, aasta alguses tulid seina plaadid. Ja nüüd on mööbel värvitud.</p><p>Pilte võrreldes meenus, et meil polnud terve esimene aasta köögisaare juures toole, sest mõtlesime, et miks me köögis peaks istuma? Nüüd mujal ei istugi!</p><p>Igatahes - köök 7 aastat tagasi ja täna pärastlõunal:</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLLXp-zOh8Jq0ym0AXn9HQtkbcdRxONanucNOZac98EY-I5shGpJYKVya7UcZh9Bbh8tO-Pgfp7LKzayZhP6R19tpkraElUNmYFr0h2j86JR59CNUi_c3XuGSDZwa8XnNR_kcZrYRFyLimwIpzzp-drS1SE0zKpy3DX69n41Xu-OeaXNoUZDSihRY_JBE/s3264/IMG_0732.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2448" data-original-width="3264" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLLXp-zOh8Jq0ym0AXn9HQtkbcdRxONanucNOZac98EY-I5shGpJYKVya7UcZh9Bbh8tO-Pgfp7LKzayZhP6R19tpkraElUNmYFr0h2j86JR59CNUi_c3XuGSDZwa8XnNR_kcZrYRFyLimwIpzzp-drS1SE0zKpy3DX69n41Xu-OeaXNoUZDSihRY_JBE/w640-h480/IMG_0732.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfRw1D9oMRbIEffrWeW8m11g8u4Vp0RbZFNsIhHrtb9ux6hK1M0-35oLa4uMCviZI8v4scvj1CrJ_R2aVtMUuIC4h9mbVLc7LrmF1Dg2wEjzlp7ZpoeZV0xPOlO4ATDdShBWnPVke0Xxc99p2yCCo5xX-TKRMUdn6FXEtEjykswwJASPOps_FYApLbTDU/s4032/IMG_2680.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfRw1D9oMRbIEffrWeW8m11g8u4Vp0RbZFNsIhHrtb9ux6hK1M0-35oLa4uMCviZI8v4scvj1CrJ_R2aVtMUuIC4h9mbVLc7LrmF1Dg2wEjzlp7ZpoeZV0xPOlO4ATDdShBWnPVke0Xxc99p2yCCo5xX-TKRMUdn6FXEtEjykswwJASPOps_FYApLbTDU/w640-h480/IMG_2680.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhScCX639M3RLIQJ4ba-83_5PKy3xsV4iDvN3aC35Ee1No0PppFDhnDmKgUIxMteVA398IrEGUwbWNutGXaJaRE-B4hyphenhyphenkjI05ShUlBhzbgg5xgSdzPKeOIW6mbygl8TzHZX0IWR0CXtC6iPoPdXXyMkIUbe9Ha0plmOEa8y714v4I_3O56bv2CAx6RlfMs/s4032/IMG_2683.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhScCX639M3RLIQJ4ba-83_5PKy3xsV4iDvN3aC35Ee1No0PppFDhnDmKgUIxMteVA398IrEGUwbWNutGXaJaRE-B4hyphenhyphenkjI05ShUlBhzbgg5xgSdzPKeOIW6mbygl8TzHZX0IWR0CXtC6iPoPdXXyMkIUbe9Ha0plmOEa8y714v4I_3O56bv2CAx6RlfMs/w640-h480/IMG_2683.jpeg" width="640" /></a></div><p>Vananeb nagu vein - ainult paremaks! Vot, midagi sellist tahaks trennis käimisega kah saavutada.</p><p>Ja kuna ma igasugu enne ja pärast pilte palavalt armastan, on mul loomulikult fotomaterjal ka vahepealsest etapist, mil töötasapind oli juba uus, aga kapid vanad. Taustalugu on selline, et mina tahtsin valget kööki, aga Matt oli veel selles etapis, kus talle meeldis tume. Ideaalis oleks ma lasknud köögi valgeks värvida ja valinud helehalli töötasapinna (ehk vastupidiselt sellele, mis nüüd on). Aga kuna esialgu kappide osas muutuse lootust ei olnud, ütlesin, et võtan valge tööpinna ja Matt oli nõus.</p><p>Halli ei tahtnud, sest vana laminaattasapind oli hall ja valge on tegelikult halliträpsuline, mida pildilt eriti ei paista, aga uue kapivärviga hästi sobib.</p><p>Kui kivi paika sai, oli see kappidega võrreldes <i>liiga</i> valge. Ja kahtlustan, et see ebakõla andiski soodsa pinna, et saaksin abikaasa pehmeks räägitud kappide värvimise osas. Lõpp hea, kõik hea, nüüd oleme mõlemad rahul!</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxnoXd5p-q1nFeO2CaRKCeHx_lN4mZscAI-X0WW2y-n8FNZCdaDF7_FJtet5JR1DC5ImohTnvXPfjk6xi5mT9VHMyKNmJ-gQ7_Ybpk99eI4MVBRXMbkc5y8Vn25teIT5O1DMzzHlbZ_b7n4goB2sFF_k0zWjYcbzEFP3oNSG3WW4V9_IhQFfMj8_RJo8k/s4032/IMG_4878.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxnoXd5p-q1nFeO2CaRKCeHx_lN4mZscAI-X0WW2y-n8FNZCdaDF7_FJtet5JR1DC5ImohTnvXPfjk6xi5mT9VHMyKNmJ-gQ7_Ybpk99eI4MVBRXMbkc5y8Vn25teIT5O1DMzzHlbZ_b7n4goB2sFF_k0zWjYcbzEFP3oNSG3WW4V9_IhQFfMj8_RJo8k/w640-h480/IMG_4878.jpeg" width="640" /></a></div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-91760698647165723402023-11-04T07:54:00.010+02:002023-11-04T08:04:46.944+02:00VahekokkuvõteMa arvan, et köögi värvimise projekt õnnestus. Esimesel päeval võeti kapiuksed eest ära (need värvitakse stuudios ja tuuakse millalgi uuel nädalal tagasi); mööbel puhastati, lihviti ja pandi alusvärv peale. Nii et õhtuks oli mu senine tumepruun köök VALGE! <div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlKavXpxHlldzftArwRy6FvxQ_rDqy-jFl1Es68_Rau7FTFXtyTQ_krCsg-YoBsOxTWXYmyJ_I-y2iFvaRq99k-BB95FcYLFQnAxivAeFVUDs8TjQi84TJLKidEjndu8BD26Pyy0f7V2YrpOzuMpUC3IS2z7tW0zLU_Vzt8GegwQrX_rO7V7EBGrtMydc/s3919/IMG_2353.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2939" data-original-width="3919" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlKavXpxHlldzftArwRy6FvxQ_rDqy-jFl1Es68_Rau7FTFXtyTQ_krCsg-YoBsOxTWXYmyJ_I-y2iFvaRq99k-BB95FcYLFQnAxivAeFVUDs8TjQi84TJLKidEjndu8BD26Pyy0f7V2YrpOzuMpUC3IS2z7tW0zLU_Vzt8GegwQrX_rO7V7EBGrtMydc/w640-h480/IMG_2353.jpeg" width="640" /></a></div><br /><div>Seisime Matt'iga keset tuba ja õhkasime rõõmust. Hele on ikka nii palju värskem kui tume! Mina õhkasin natuke kergendusest ka, sest siia kolides ütlesin kohe, et mulle ei meeldi tume köök, mispeale Matt teatas, et talle meeldib ja seda küll muutma ei hakka. Mul läks 8 aastat, et teda veenda! </div><div><br /></div><div>Igaks juhuks mainin, et koonused on muidugi Oscari, mitte maalrite omad. Ja vana tooni kapiuksed teile võrdluseks põrandal maas.</div><div><br /></div><div>Värvi oli väga keeruline valida. Ma proovisin ikka oma 20-30 näidist läbi ja see, mis käiku läks, oli algusest peale lemmik. Pisikese lipiku abil on muidugi väga raske ette kujutada, milline <i>terve</i> köök sellisena jääks. Võrdlesin seina ja kappide ja plaatidega, testisin erinevas valguses. Pilte on mul prooviperioodist ainult need kaks pool-närust, aga natuke saate aimu ikka. Esimesel on valituks osutunud värv paremal pool ja teisel pildil siis seesama värvinäidis seina ja plaatide taustal.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNUKH6dIboq_sJtQKMmV0nPUGVvACOrbQkJ7hGUr_epyOOPNVJk-7p3tf6MkHqC1j4o2VXDT86YuQMW9-1yqj5OwITfYwIVIxEgyHITINQRQqfMb_Hl2L8AjcPky_X4XoTnZQ8aGLwgdq2FgfWQkhBducPlfuX0Z5V4x4XGrvzzpxcEbeL6NCvcagnq2o/s4032/IMG_1358.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4032" data-original-width="3024" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNUKH6dIboq_sJtQKMmV0nPUGVvACOrbQkJ7hGUr_epyOOPNVJk-7p3tf6MkHqC1j4o2VXDT86YuQMW9-1yqj5OwITfYwIVIxEgyHITINQRQqfMb_Hl2L8AjcPky_X4XoTnZQ8aGLwgdq2FgfWQkhBducPlfuX0Z5V4x4XGrvzzpxcEbeL6NCvcagnq2o/w300-h400/IMG_1358.jpeg" width="300" /></a></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNJz4_3xsxWJu6S3FbnSO1u8FPfZmsg9lliDurgzYg7FbNrNCXFKlPAjf22nE2N7k7cWBg01F_LsEIggzkDRvmgxskQWg3gHHt1j3SfoAJDme_1Lzla-SBem8rK8Pi_8hgLTh-FPxrNR-QcngpspZr4O7FFk3BXSiEnXP_89lH9m6PyqNz5ZyirRWmeu8/s4032/IMG_1360.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4032" data-original-width="3024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNJz4_3xsxWJu6S3FbnSO1u8FPfZmsg9lliDurgzYg7FbNrNCXFKlPAjf22nE2N7k7cWBg01F_LsEIggzkDRvmgxskQWg3gHHt1j3SfoAJDme_1Lzla-SBem8rK8Pi_8hgLTh-FPxrNR-QcngpspZr4O7FFk3BXSiEnXP_89lH9m6PyqNz5ZyirRWmeu8/w480-h640/IMG_1360.jpeg" width="480" /></a></div><br /></div><div>Korra mõtlesin, et ostan proovivärvi ja rullin selle suure paberi peale, et paremat aimu saada, aga lihtlabaselt<i> ei viitsinud</i>. Ja lootsin, et laiskus hiljem liiga teravalt persest ei hammustaks.</div><div><br /></div><div>Teisel päeval värviti alusvärvile õige toon peale ja ma ei läinud enne vaatamagi kui mõlemad kihid tehtud. Mõtlesin, et täitsa jama kui mulle ei meeldi. Aga väga meeldis! </div><div><br /></div><div>Võib-olla sutikene tumedam/kontrastsem oleks võinud olla, aga samas ei tea ka. Tahtsin ju võimalikult neutraalset ja heledat ning seda kõike ta nüüd on. Mu kõige suurem hirm oli, et jääb liiga tume. Tumehall ei ole suurt parem kui tumepruun. Ja kui neid väikese värvilipikuga pilte vaadata, siis no ole meheks ja vali niimoodi see ideaalne toon - võimatu! </div><div><br /></div><div>Kui kapiuksed ette tagasi tulevad, läheb üldpilt nagunii tumedamaks, sest praegu on hallide uste asemel valge kapisisu.</div><div><br /></div><div>Ja selles mõttes on mõnus värv, et valguse käes mängib palju. Mingi nurga alt tumedam, teiselt poolt vaadates jällegi heledam. </div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhP41rx3zyrPsJXlyDSvOWUrfZfbH0LUaSFo-dBl2OG2ohC8hY-7_lqr6F03XAZZUE7oIyrSgGo6paXJ31mArivm05BjhqPtZ-22mMV0c5IgQlbeHvewSqc2GZdKpefR5H18Ak0TwKlEXeFmZk4z3ZiZ8kMwVl_L_niLZB-_buza6yO9BimAXwmtReq-_k/s3798/IMG_2384.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2848" data-original-width="3798" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhP41rx3zyrPsJXlyDSvOWUrfZfbH0LUaSFo-dBl2OG2ohC8hY-7_lqr6F03XAZZUE7oIyrSgGo6paXJ31mArivm05BjhqPtZ-22mMV0c5IgQlbeHvewSqc2GZdKpefR5H18Ak0TwKlEXeFmZk4z3ZiZ8kMwVl_L_niLZB-_buza6yO9BimAXwmtReq-_k/w640-h480/IMG_2384.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyESfjYruCAzL3Tnd_Jvxh5gdyPfTrm-wbqI2TjqlCJSLPJLR6tjFPuAn8itrn-G5Huhyphenhyphen9xZXfp6UQqnyh8axfSoBPb4E3BbEDHba6P0eC4j8uCTDXuWkYhqub7OIvjqQRwBgjgaGFnBb7lAKouyEExyD36bJ1SEx7tw1-2Vf5ApKi50ILtw5Em5ujgPI/s4032/IMG_2388.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyESfjYruCAzL3Tnd_Jvxh5gdyPfTrm-wbqI2TjqlCJSLPJLR6tjFPuAn8itrn-G5Huhyphenhyphen9xZXfp6UQqnyh8axfSoBPb4E3BbEDHba6P0eC4j8uCTDXuWkYhqub7OIvjqQRwBgjgaGFnBb7lAKouyEExyD36bJ1SEx7tw1-2Vf5ApKi50ILtw5Em5ujgPI/w640-h480/IMG_2388.jpeg" width="640" /></a></div><br /><div>Avastuste rubriigist nii palju, et õudselt lihtne on köögis toimetada kui uksi ees ei ole. Tegin juba nalja, et äkki ei panekski tagasi? Aga alumisi uksi igatsen jällegi VÄGA, sest nendel olid siiani beebilukud peal ja Oliver ei saanud sisse murda. Nüüd pole lukke ega uksi ja laps käib non-stop mingite riivide, pannide ja sibulatega mööda tuba ringi.</div><div><br /></div><div>Igatahes - kuidas teile meeldib? </div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com21tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-43950631693882928002023-10-29T07:47:00.020+02:002023-10-30T21:41:10.205+02:00Julge hundi rind on rasvane... või siis haavleid täis<p>Alles väga hiljuti avastasin, et hambapastatuubi võib enne ära visata, kui sealt pasta väljasaamiseks peab hakkama toorest jõudu kasutama. Ma ei tea, kust see mul tulnud on, et just hambapasta tuleb viimse tilgani ära tarvitada - muude asjade tarbimises ma erilist kokkuhoidu ei praktiseeri. Ükspäev siis pigistasin seda <i>viimast</i> tilka välja, kui korraga lõi pea kohal pirn põlema, et... miks ma lihtsalt uut tuubi ei võta???</p><p>Inimene ikka õpib kogu elu.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5AwCPRAolFlD5zikVq8AXkxZBIrY-B6dZmM0AD5_oXnEPY4b9hATLUNVOASN-QZCRCG-_bOD3mS5UnUK8eZhZfO8IbglLvMYrkbowc9neKVIo69jR2s6c7OnFOCSul3usgzbwtTa4mhRLHZSQ7VZRhxv9yfVrZuam2xm42awjRLG_Nhr0R1FvBM56U3w/s4032/IMG_1964.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5AwCPRAolFlD5zikVq8AXkxZBIrY-B6dZmM0AD5_oXnEPY4b9hATLUNVOASN-QZCRCG-_bOD3mS5UnUK8eZhZfO8IbglLvMYrkbowc9neKVIo69jR2s6c7OnFOCSul3usgzbwtTa4mhRLHZSQ7VZRhxv9yfVrZuam2xm42awjRLG_Nhr0R1FvBM56U3w/w640-h480/IMG_1964.jpeg" width="640" /></a></div><p>Halloween on ukse ees ja seega käisin omale kostüümi ostmas. Ainult 10 aastat võttiski, et lõpuks omadega ilusti ree peale saaks ja korralikult kaasa mängiks. Osaliselt tuli see välisel sunnil, sest Oscari koolis korraldatakse teemapäev ning öeldi, et oleks vaja, et mõned vanemad vabatahtlikeks appi läheks. Selle jaoks on vaja kriminaaltausta kontroll läbida, laste lähedusse saab ainult puhaste paberitega. Tegin selle ära ja pakkusin end välja.</p><p>Ja siis tuli meelde, et aa, siin on ju Halloweeni puhul <i>kõik</i> kostüümis. Õpilased (hommikul on esimese asjana kohe mingi kostüümiüritus, kus kõik klassid korra kokku saavad) ja õpetajad kindlasti ka. Nii et ma ei saa vabatahtlikuna teksades kohale loivata nagu mingi... immigrant :)</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhI5jupj3CAHzxCYQaIxXsbWo_GG0ElGm7a59LZmaDyhGwGhSgB0SI_PmDNJekP5e8YgTVl2wEc9Bz5MYrapZ1YtNl2UG_Jhi5IELRpE0CE7_d58JqJPaFWNLdx7_sk4H8o5uHCDpRp3sT0RKvSRylukhhWm4EnoIXLk6fls2cPPJkZazqgNgao5SRf2m8/s2803/IMG_2240.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2803" data-original-width="2101" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhI5jupj3CAHzxCYQaIxXsbWo_GG0ElGm7a59LZmaDyhGwGhSgB0SI_PmDNJekP5e8YgTVl2wEc9Bz5MYrapZ1YtNl2UG_Jhi5IELRpE0CE7_d58JqJPaFWNLdx7_sk4H8o5uHCDpRp3sT0RKvSRylukhhWm4EnoIXLk6fls2cPPJkZazqgNgao5SRf2m8/w300-h400/IMG_2240.jpg" width="300" /></a></div><p>Oliver on megapalju rääkima hakanud. Kuu aja pärast saab kaheseks, aga kohati paneb juba täislausetega. Te ei kujuta ette, kui uskumatu kogemus see minu jaoks on! Ja nii sürr, kuidas KÕIK inimesed kogu aeg kiidavad stiilis, "kohe näha, et kodus vanemad tegelevad palju". Oscariga kuulsin omal ajal ainult seda, et "minu laps küll hakkas väga varakult rääkima, aga eks me muidugi tegelesime temaga palju..."</p><p>Paradoks on selles, et Oscariga tegelesin vähemalt kaks korda rohkem kui Oliveriga. Nii et kõik on ikka lapses endas kinni, mina olen siin täitsa kõrvaline tegelane.</p><p>-</p><p>Kooli pean jälle kiitma. Mulle ikka nii väga meeldib! Kõik on hästi mänguline ja aktiivne. Ükspäev viisin Ossu hiljem, sest hommikul oli mingi arstiaeg ja süsteem on selline, et poole päeva pealt saabudes tuleb peauksest minna, kuna sekretär peab üles märkima, millal laps tuleb ning ta vajalikku kohta kohale saatma (sest teised võivad olla muusikaruumis või võimlas või teab, kus).</p><p>Sekretär tundis Oscari kohe ära, direktor juhtus mööda kõndima ja teretas nimepidi, fuajees oli suur kauss puuviljadega kõigile võtmiseks. Nii soe tunne tekkis. </p><p>Õpetaja-lapsevanema koosolekud olid ka ära, muuhulgas küsisin, et mida sünnipäevade puhul tehakse, kas võib maiustusi kaasa saata vms? Paluti, et kodust midagi ei saadetaks. Hiljem mõtlesin, et see on tegelikult väga kaval, hoiab olukorda võrdsena.</p><p>Ossu klassis on seina peal 12 purki, et oleks hea jälgida, mis kuu parajasti on ja kelle sünnipäev läheneb. Purgis on igale sünnipäevalapsele kõrre otsas kaart. Ja mida rohkemat vaja olekski?! Natuke tähelepanu ja väike meene. Kommi võib ju kodus süüa. Pluss see, et direktor laulab igale õpilasele sünnipäevalaulu, mis on neil ikka väga äge traditsioon seal.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVXW5XnJhyphenhyphenGxV0HwW09nnxGxUNY-3Fk-AvyHzQntxIQqX3iPP_mWP1EiTIYdeEXBd5z-APw-pEOqXEuu__qYr-r6qUBcgLmESZPRxpz2g77v-XKm7DjizGDuS0ycGLPxdTFCAkJ4AWI-XNWfohNQoKqQAxHyKyYVK6NA1rIUwF7TtAo6s7dcciBBEUt-s/s3853/IMG_1521.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1993" data-original-width="3853" height="332" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVXW5XnJhyphenhyphenGxV0HwW09nnxGxUNY-3Fk-AvyHzQntxIQqX3iPP_mWP1EiTIYdeEXBd5z-APw-pEOqXEuu__qYr-r6qUBcgLmESZPRxpz2g77v-XKm7DjizGDuS0ycGLPxdTFCAkJ4AWI-XNWfohNQoKqQAxHyKyYVK6NA1rIUwF7TtAo6s7dcciBBEUt-s/w640-h332/IMG_1521.jpeg" width="640" /></a></div><br /><p>Ja New York'i piletid ostsin lõpuks ära. Sõbrannal tuleb juubel ja ta on juba mitu aastat sundinud mind üle kinnitama, et kindlasti osalen. Lähen kolm päeva varem kohale, et jõuaks natuke turisti mängida, aga ta muidugi meenutas, et jaanuaris on NYC'is koerailm, räme tuul ja lumetormid, stilettodega <i>Times Square</i>'l ringi ei kõpsuta. Samas leidsime, et restorane on ju jalaga segada, <i>Broadway</i> muusikalid etenduvad kolm korda päevas ja üleüldse lendavad ta teised sõbrannad Eestist, Pariisist ja teab kust kohale, nii et seltskonda jagub, enamikku neist pole ma viimased kümme aastat näinud.</p><p>Praegu just vaatasin, et olen New York'is käinud kaks korda oktoobris ja ühe veebruaris, ma pean vist tõesti hakkama veidi rohkem tähelepanu pöörama, millal minna, siiani on kõik pildid sellised, et katkematult sajab pussnuge...</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLpDX16NSYZs2I3jH7QxWN7_adyAa_YDlziFHaUaX5dvf2ul4OPcv-yftMy6gKVRRSPrV13k7bXY2UYbRGLvUpUfsnuWUozKX00HDOjx4Hm3R0I4km0R8RqB-MkTpwB3Q7JPLb-J4jhUmtN2cKeJUja2EPQN8Vew81r9NhNZUu7_wh4n1mo5o6kkxH1TA/s3072/IMG_4651.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3072" data-original-width="2304" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLpDX16NSYZs2I3jH7QxWN7_adyAa_YDlziFHaUaX5dvf2ul4OPcv-yftMy6gKVRRSPrV13k7bXY2UYbRGLvUpUfsnuWUozKX00HDOjx4Hm3R0I4km0R8RqB-MkTpwB3Q7JPLb-J4jhUmtN2cKeJUja2EPQN8Vew81r9NhNZUu7_wh4n1mo5o6kkxH1TA/w480-h640/IMG_4651.jpeg" width="480" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Aaaah ja peaaegu unustasin, et järgmisel nädalal algab köögiremont. Laias laastus on kaks võimalust - tulemus meeldib mulle kas <i>väga</i> või... peame maja maha müüma. Vahepealseid variante ma väga ette ei kujuta. Tume köök läheb heledaks, nii et muutus on suur.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Mängisin pikalt selle mõttega, et äkki teen ise (sotsiaalmeedia mõju - renoveerimistööd on ju käkitegu ja kunagi ei lähe kellelegi midagi aia taha (<i>yeah, right</i>)). Aga siis ikka otsustasin võtta hinnapakkumise sellelt, keda soovitasid kõik värvimisfirmad ja paar tuttavat töömeest. Selgub, et terve meie kahe-Tartu-suuruse linna peale ongi täpselt üks inimene, kes kööke renoveerib ja (kui uskuda pildimaterjali ja soovitajaid) seda hästi teeb. Hinnapakkumine oli kaks korda väiksem kui tuttav töömees puusalt pakkus, et võiks olla, nii et töö läheb professionaali kätesse.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Nüüd on selline julge-hundi-rinna stiilis ootusärevus, et mis saab. Hoidke pöialt!</div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com29tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-35481209609827819742023-10-19T09:32:00.006+03:002023-10-25T22:57:46.221+03:00Poomise lugu<div>Ma polegi veel rääkinud, kuidas ma poolteist kuud järjest Oscarit iga päev ujumiskursusele vedasin. Kursus pidi kestma kaks nädalat, aga kui kõik tunnid läbitud, selgus, et ta ei saa järgmisele tasemele edasi, kuna ei pane veel nägu vabalt vette. Kõike muud teeb. </div><div><br /></div><div>Ärritusin, sest kamoon! See on esimene tase KÜMNEST! Mis mõttes ei saa edasi?</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJWmafFkvgkJi5YkIFNfQ-xjXA1nXN2WVgSJA9fA3lSamuxkQgFFT5uWZPCExX0uwKNlTRU7p55fU2YsNA8Nx6_WRi2RhIqGhIiTF7W91yTVn_atny1IDsx0wYkZ4pBn1CZWBc14SCxI1fmwL6T2qIRVqVP2pNaJgcDSRTTXDanKLqhI2KcGRwkhNZR_U/s3307/IMG_1814.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3307" data-original-width="2480" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJWmafFkvgkJi5YkIFNfQ-xjXA1nXN2WVgSJA9fA3lSamuxkQgFFT5uWZPCExX0uwKNlTRU7p55fU2YsNA8Nx6_WRi2RhIqGhIiTF7W91yTVn_atny1IDsx0wYkZ4pBn1CZWBc14SCxI1fmwL6T2qIRVqVP2pNaJgcDSRTTXDanKLqhI2KcGRwkhNZR_U/w300-h400/IMG_1814.jpeg" width="300" /></a></div><div><br /></div><div>Aga Ossule endale väga meeldis ja panin ta uuesti kirja. Teisel korral teatas treener eelviimases tunnis, et järgmisele tasemele saab (kuuest osalenust!) üks. See, kes juba kursust alustades ujuda oskas. Teised peavad veel üht või teist harjutama, kuna esimese taseme lõpuks peab laps nii selili kui kõhuli oskama ujuda ühe meetri. Minu jaoks oli see üllatus, sest mida nad ülejäänud üheksal tasemel õpivad? Kujundujumist ja vigurhüppeid?</div><div><br /></div><div>Oscar teeb kõike, mida esimesel tasemel vaja, aga nägu vette ei taha endiselt panna. Mina näiteks ka ei taha. Aga ujuda oskan. Ma tahaks, et ta suudaks end pinnal hoida ja oma lõbuks plädistada. Ma ei eeldagi, et ta viieaastaselt professionaalsel tasemel krooli vihuks.</div><div><br /></div><div>Üks teine ema ütles, et tema vanem laps tegi esimest taset viis korda, enne kui järgmisele edasi sai. Aga halloo - ma olin selleks hetkeks juba kuu aega järjest <i>iga päev</i> Oscarit basseini vedanud ja ma ausalt öeldes ei oodanud, et sama tempo jõuludeni kestaks.</div><div><br /></div><div>Lapse rõõmu nimel panin ta uuesti kirja. Ja kui viimased kaks korda jäi veel käia ning väike lootuskiir hakkas tekkima, et võib edasi saada... põles bassein maha.</div><div><br /></div><div>Okei, liialdan. Katusevahetamise käigus läks midagi põlema ja basseiniruum sai nii tugeva suitsu- ja veekahjustuse, et uuesti avavad nad alles järgmisel suvel.</div><div><br /></div><div>Kuus nädalat igapäevast ujumist, aga oleme endiselt nullis tagasi. Nüüd on ainus võimalus linnabasseini minna, aga seal on lõputu ootejärjekord ja eks näis, mil jala ukse vahele saame.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxELiET-aj4lm8kL70lyyFlhWgIBqzwTl_gsHp087yBfO18hOW3o0-IaYhnff6UpqCnDtiAUvuFyxh5zwTqcyIcZjHhrqY9o8GY7cluRDQn7U_NF2HLYj_Mew4DAhxBZkTPnxrT7xGD_ZvoSIdhCjJML6wA0gvUDVz5yNvUIwGPnhl-3sX6jlXe7OIa-k/s4032/IMG_1071%20(1).jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxELiET-aj4lm8kL70lyyFlhWgIBqzwTl_gsHp087yBfO18hOW3o0-IaYhnff6UpqCnDtiAUvuFyxh5zwTqcyIcZjHhrqY9o8GY7cluRDQn7U_NF2HLYj_Mew4DAhxBZkTPnxrT7xGD_ZvoSIdhCjJML6wA0gvUDVz5yNvUIwGPnhl-3sX6jlXe7OIa-k/w640-h480/IMG_1071%20(1).jpeg" width="640" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Ossu joonistusest tahtsin ka rääkida. Ta oli oma kunstiteose köögiletile jätnud ja kui selle hiljem leidsin, tõmbus selg higiseks. Mõtlesin, et püha müristus, miks mu laps poodud inimesi joonistab? Äkki ma pean ta psühholoogi juurde viima? Läksin küsima, et hei, mis siin pildi peal on?</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Oscar ütles, et: "Elementaarne, Watson...". Okei, ei öelnud nii, aga <i>pilk</i> ütles, "...siin on köögisaar ja toolid ja lambid ripuvad köögisaare kohal". Vaatasin uuesti ja... tõesti. Ma vist pean ise psühholoogi juurde aja kirja panema. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Mida teie näete? Lampe või pooduid?</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjwQbIRpDp8Kiptts4wAXQnYMWzMjHG2LH20z081Hf-SM3LeF7PStIsW7I1DeI7xU30howZQ8wkVNw9Virj6FNSeojPhp0utuiNTQXBtmgH58JUR5eEr9Hj-fLthVDDzIkf4191YrXewprSEfswBtrP9JbaoNmoYYgswlXAW4HV7Qf1Vh-K6YXL-hSOzo/s4032/IMG_1721.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjwQbIRpDp8Kiptts4wAXQnYMWzMjHG2LH20z081Hf-SM3LeF7PStIsW7I1DeI7xU30howZQ8wkVNw9Virj6FNSeojPhp0utuiNTQXBtmgH58JUR5eEr9Hj-fLthVDDzIkf4191YrXewprSEfswBtrP9JbaoNmoYYgswlXAW4HV7Qf1Vh-K6YXL-hSOzo/w400-h300/IMG_1721.jpeg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiXkMhr-KgAtBFmOgwIA4j2RBmViWJ7QRLwSGw_1OuxJV8gT0N_dTP4au1hVcrHizEFxJO_vULmZgz0KfMjpzeuylqc14EGS54dCMusSMyyNvUZvyTz0Fc8589TLe0noq-Hls-VwukCosid0dmTwdTcO_20be0RNfLNhtecqv4BTQdAMMS3P9ZkpE3wfkE/s4032/IMG_1863.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiXkMhr-KgAtBFmOgwIA4j2RBmViWJ7QRLwSGw_1OuxJV8gT0N_dTP4au1hVcrHizEFxJO_vULmZgz0KfMjpzeuylqc14EGS54dCMusSMyyNvUZvyTz0Fc8589TLe0noq-Hls-VwukCosid0dmTwdTcO_20be0RNfLNhtecqv4BTQdAMMS3P9ZkpE3wfkE/w640-h480/IMG_1863.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Lõpetasin just kaks väga eriilmelist raamatut. Esiteks prints Harry üllitis "Varumees". Ma olen alati arvanud, et Harry on muhe peoloom, aga nüüd leian, et ta on sita iseloomuga ja kibestunud tüüp. Terve raamat koosneb non-stop hädaldamisest! Kogu aeg tehakse liiga, kõigil teistel on midagi rohkemat, uhkemat, paremat. Katkematu ving.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Kogu oma perekonna hekseldab läbi, viskab sisse nii palju musta pesu kui vähegi annab. Jube nadi ikka kui inimesel <i>üldse</i> mitte mingit väärikust ei ole.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Palju oli valetamist ja manipulatsiooni, ajakirjanduses on praeguseks juba nii palju ümber lükatud, et raske on üldse midagi uskuda, mis Kuningliku Kannataja suust kostub.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Williami pulma raames rääkis oma külmakahjustusega peenisest rohkem kui pulmast. Sai kaks rida pulma teemal öeldud ja oli jälle oma viineri juures tagasi. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Ja teate, kui inimene ikka nii hirmsasti privaatsust tahab, nagu nad provva Meghaniga pidevalt väidavad, siis oleks nad ju võinud siia Vancouveri saarele jäädagi, kuhu nad pandeemia alguses talvituma lendasid. Kuulsustest rääkides elab meil siin näiteks Pamela Anderson, ajab ise igapäevaasju ja keegi ei tülita. Paparatsosid pole ammugi.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Aga jah, ta ei anna vasakule ja paremale intervjuusid, ei tee kuueosalist Netflixi dokumentaali oma perekonna sitaga ülevalamiseks, ei avalda raamatut jne. Lihtsalt elab ja on. Nagu normaalne inimene.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">-</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Ja sinna otsa juhtusin lugema mehest, kellele elu just parimaid kaarte kätte ei jaganud ja kes 17-aastaselt eluks ajaks vangi pandi ("The Master Plan: My Journey from Life in Prison to a Life of Purpose" Chris Wilson). Vangis otsustas, et kõik - ma ei sure siin. Ja võttis end käsile. Muljetavaldav teekond, mida ei ole võimalik paari lausega kokku võtta. Kui natuke lõppu reeta (noh, pealkirjast tuleb see tegelikult juba välja), anti talle 20 aastat hiljem armu ja lasti tingimustega vabadusse.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Edasi kirjeldab ta väga hästi seda, kui raske on endise vangina üldse kuskile jõuda, aga tahtejõud viis sihile. Ta õppis ja töötas ja surus end sentimeeter haaval edasi, on nüüdseks mitme eduka ettevõtte omanik, on käinud Valges Majas presidendi vastuvõtul, omandas hea hariduse ja räägib vabalt kolme võõrkeelt. Ja mis peamine - on paljude inimeste poolt austatud ja igati väärikas ühiskonna liige.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Harry'l oleks siit üht-teist õppida...</div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com43tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-87267003031165009312023-10-02T07:03:00.000+03:002023-10-02T07:03:03.709+03:00Lõikus<p>Ütlesin sõbrannale, et äädikakärbse lõks teeb mind nii rõõmsaks. Töötab laitmatult! </p><p>Ma tahaks teada, et miks äädikakärbsed just septembris tekivad? Mitte varem ja mitte hiljem. 11 kuud aastast on kadunud, aga vot septembris ei saa puuvilju üldse välja jätta. Oskab keegi vastata?</p><p>Igatahes oli mul köögis umbes 5 tibatillukest kärbest ja vaatamata sellele, et nad nii väikesed on, häirisid mind jubedalt. Panin klaasi põhja laste poolt ära näritud õuna jäänused, tõmbasin toidukile peale ja torkasin kahvliga augud sisse - hommikuks olid kõik kärbsed klaasis ja köögis õhk puhas. Kuidas siis ei tee rõõmsaks?!</p><p>Sõbranna naeris, et äädikakärbse lõks? <i>Millest</i> sa räägid? Mina vaatasin hoopis meie viimase magistriaasta esimese septembri pilte ja mõtlesin, et täitsa lõpp kui noored me olime ja kui pikad juuksed sul olid!</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_5Hj3G_CPcbwF9Q0WGT9zXQq3a9Nru-KJeBSFTWUOH-zogNaapaOXIcSqCI8Kj6YMpMDywcZcIePFIB8-pjwZm5j7WJDrZxYbr5H8uqr-pvxymiKVjqZc3obo8vYXEcQpJRuWsyu3ng4iSaNIQCvyMUAWvgdPRnnE1nxnhgKOAmAgpfoDkZs5_XoKOjo/s2480/IMG_1223.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1653" data-original-width="2480" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_5Hj3G_CPcbwF9Q0WGT9zXQq3a9Nru-KJeBSFTWUOH-zogNaapaOXIcSqCI8Kj6YMpMDywcZcIePFIB8-pjwZm5j7WJDrZxYbr5H8uqr-pvxymiKVjqZc3obo8vYXEcQpJRuWsyu3ng4iSaNIQCvyMUAWvgdPRnnE1nxnhgKOAmAgpfoDkZs5_XoKOjo/w640-h426/IMG_1223.jpeg" width="640" /></a></div><br /><p>Aeg lendab, mis siin salata. Äädikakärbse lõksu üle ma toona oma pead vist palju ei vaevanud. Ja nii pikad/blondid juuksed ongi mul ainult üks kord elus olnud, nende eest hoolitsemine oli tüütu töö. Enam-vähem ilusad nägid nad välja ainult vahetult peale pesemist ja järgmiseks päevaks ei kannatanud enam mingit kriitikat. Pilt on teadagi petlik.</p><p>Muide, üle-üle-eelmise teema jätkuks - juuksuris käisin ikka ära ja päris lõuani ei lasknud lõigata nagu ähvardasin, aga palju puudu ka ei jäänud. Nüüd on juuksed tagant normaalsed ja eest peab lihtsalt ootama, et beebijuuksed teistega samasse pikkusesse kasvaksid. Enne juuksurisse minekut tegin pilti, mõtlesin, et raudselt jään kahetsema, et nii lühikeseks lasen teha, aga peab ütlema, et pole üldse paha. </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTon7p4KSOQvo4aHapmGE8757xOhPR8jRayeilAON5ByLEoPcxT_F62lpcYwc2JbShrKTIPWD73yN7FrEK_t01Uujg-ft2huNKQ5ejoh8CoGcTr0ITnhYjsHiWT_ioT9wzSxLaV6dwVFNPcptdtmpDgI2uow3LI_h59bpVcVbvhJFNZmtxmbNhdBKIPIw/s3600/Collage_Fotor.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2700" data-original-width="3600" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTon7p4KSOQvo4aHapmGE8757xOhPR8jRayeilAON5ByLEoPcxT_F62lpcYwc2JbShrKTIPWD73yN7FrEK_t01Uujg-ft2huNKQ5ejoh8CoGcTr0ITnhYjsHiWT_ioT9wzSxLaV6dwVFNPcptdtmpDgI2uow3LI_h59bpVcVbvhJFNZmtxmbNhdBKIPIw/w640-h480/Collage_Fotor.jpg" width="640" /></a></div><p>Hiljuti vaatasin neid pilte, mis olid pärast esimese lapse sündi tehtud ja üritasin aru saada, kui kaua toona läks, et juuksed pähe tagasi kasvaks? Paistab, et läkski miskit üle kahe aasta. Nende piltide peal, kus Ossu juba kahene on, näen täitsa okei välja. Mentaalselt läks ka umbes sel ajal lihtsamaks, sai rohkem magada ja nii.</p><p>Ühe teise emaga rääkisin ükspäev ja tema kurtis, et lapsed muutuvad suuremaks saades jube nõudlikuks ja lärmakaks (meil on enam-vähem samavanad lapsed, aga tal kokku kolm). Ütles, et talle meeldis kõige rohkem beebiaeg: see esimene aasta, kus nad veel eest ära ei jookse ja mõnusalt magada nohisevad.</p><p>Minu meelest oli esimene aasta just kõige raskem ja sealt edasi on pidevalt lihtsamaks ja huvitavamaks läinud. Võib-olla hakkab teismeliste kõrvalt jälle raskemaks muutuma, aga selleks ajaks on vähemalt kasvatustöö tehtud ja peab ootama, et neil mõistus toimima hakkaks.</p><p>Kes teie olete - tiim beebid või tiim suuremad lapsed?</p>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com17tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-12408246589042152462023-09-28T06:14:00.001+03:002023-09-28T06:14:18.750+03:00Varase alustamise draamastTäna oli omapärane hommik. Esiteks ärkas Oliver öösel mitu korda ja tundus nagu hakkaks haigeks jääma, rögises kahtlaselt. Hommikul magas totaalselt sisse. Kodust lahkumiseni oli jäänud napp viis minutit, aga tema toast ei kostnud ühtegi krõpsu. Matt valmistus tööle minema ja ütlesin talle, et püsigu paigal, jätan Oliveri koju magama, viin Ossu kooli ja olen seitsme minuti pärast tagasi.<div><br /></div><div>Tulin tagasi ja Oliver magas ikka veel. Ajaga oli endiselt napp, sest mul oli vaja jalaveene süstima minna (muuseas, soovitan soojalt, mu jalad on praeguseks peaaegu täiesti korras) ja enne seda tuli laps lasteaeda viia. Selleks kõigeks oli aega jäänud 10 minutit. Liiga vähe. Aga vähemalt sai ta natuke lisaund.</div><div><br /></div><div>Äratasin lapse üles, tundus soojavõitu ja jube viril, mõtlesin, et pekki, ongi haige. Kraadisin - ei olnud. Aga köhis mulle otse näkku ja... Matt ütles, et jäta ta siis täna koju, ma teen esimesed patsiendikõned kodust, saad oma vastuvõtul ära käia ja tagasi tulles võtad üle.</div><div><br /></div><div>Seega kõik lahenes ja midagi tegemata ei jäänud, laps jäi koju ja kui te arvate, et ta on päeva jooksul kasvõi üht haigusetunnust näidanud, siis te eksite. Aga eks koduseid päevi pole selles vanuses kunagi liiga palju, nii et las olla. Loodetavasti on sellevõrra homme <i>veel</i> tervem ja saab ikka lasteaias ära käia. Lasteaiapäevi on tal nädalas ju ainult kolm.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhW-ehrFQzLklM0dUkgltR7X_gxo4sNi75Hp29v7lsngASbgeT0ToYcrxasrJsQiZ2VQrIJe2bk6I8g19dbDQSMtWr6O32xo_zZsyxCiP3J5ZneMxMiIbg92aggUlodASh_D3OLKjSXw6xHtMJZ15N63AZyDq3sKW2eJNp2eFkZAbqeXAiGcHWUb-j1bgs/s3191/IMG_1447.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3191" data-original-width="2393" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhW-ehrFQzLklM0dUkgltR7X_gxo4sNi75Hp29v7lsngASbgeT0ToYcrxasrJsQiZ2VQrIJe2bk6I8g19dbDQSMtWr6O32xo_zZsyxCiP3J5ZneMxMiIbg92aggUlodASh_D3OLKjSXw6xHtMJZ15N63AZyDq3sKW2eJNp2eFkZAbqeXAiGcHWUb-j1bgs/w480-h640/IMG_1447.jpeg" width="480" /></a></div><br /><div><br /></div><div>Muuseas, lugesin Malluka lasteaiadraama kommentaare (ta küsis, et kas on väga imelik laps alles kümnest aeda viia?) ja üllatusin kommenteerijate üksmeelsuse üle. Peaaegu <i>kõik </i>ütlesid, et loomulikult peab laps hommikul vara kohal olema, distsipliin on tähtis, lasteaed on haridusasutus, lapsi tuleb õpetada varakult ärkama, teisi segab kui mõni hiljem tuleb, varajane saabumine õpetab lastele kohusetunnet...</div><div><br /></div><div>Kuulasin hiljuti üht huvitavat <i>podcast</i>'i, kuidas koolisüsteem treenib tublisid käsutäitjaid ja kastist mitte-välja-mõtlejaid. Pealkiri oli midagi tehasetöötajate teemal. Ma ei leia seda praegu, hiljem otsin.</div><div><br /></div><div>Minu meelest on ainus aktsepteeritav vastus, et kui vanem <i>peab</i> olema varakult tööl, siis <i>tuleb</i> tal laps varakult lasteaeda viia - siin polegi midagi vastu vaielda. Aga muus osas - mida halba on sellest, kui ei ärata last kukelauluga ega kiirusta hommikul higimull otsa ees?</div><div><br /></div><div>Argument, et "teisi segab, kui..." - see on elu, tasub harjuma hakata. Mõnda segab naabri koer, teist sõbra vinge auto, kolmandat sõbranna mühakast mees. Kui üldse midagi juba maast madalast harjutada tasub, siis paindlikkust ja kastist välja mõtlemise võimet.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPN-euX_sSxUvhxcjHTlIezVnnNs5bTGzbdi8JgCqhaXL1W6_Xo-RiDazwB5S9zvMT9dUAvJXcxWRsavy9Yiw_0_aaMojjG1jZxwyBSruZcqqkmeHj-MUtHrisr2wuP7i4bQYwL7CHIn-qQz3NR9huToYayNvqwOJzykHJiLPgJ8cFjdHezWKKepYIxjw/s1545/755d39da-79b4-476c-8c73-23e2f802fcce.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1545" data-original-width="1159" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPN-euX_sSxUvhxcjHTlIezVnnNs5bTGzbdi8JgCqhaXL1W6_Xo-RiDazwB5S9zvMT9dUAvJXcxWRsavy9Yiw_0_aaMojjG1jZxwyBSruZcqqkmeHj-MUtHrisr2wuP7i4bQYwL7CHIn-qQz3NR9huToYayNvqwOJzykHJiLPgJ8cFjdHezWKKepYIxjw/w480-h640/755d39da-79b4-476c-8c73-23e2f802fcce.jpeg" width="480" /></a></div><div><br /></div><div><br /></div><div>Meil näiteks seda probleemi pole, et lapsed hommikul üles ei saaks. Hiljemalt üheksast õhtul (enamasti varem) magavad mõlemad ja Oscar on kõpsti kell 7 üleval ega lase minulgi suurt kauem põõnata.</div><div><br /></div><div>Lasteaeda viisin teda esimesed aastad kümneks, sest meil oli see võimalik. Hommikud on alati rahulikud olnud. Viimasel lasteaia-aastal viisin 9-9:30 vahel, sest mu enda päevad muutusid tegusamaks ja tuli varem peale hakata.</div><div><br /></div><div>Vanasti imestasin, et miks on USA's nii levinud lastele hommikuks krõbinaid sööta? Nüüd, kus Oscar peab kell 8:40 koolis olema, tean täpselt, et pudrukeetmine võtab omajagu aega, seejärel peab selle jahtumist ootama, midagi sinna peale panema, nii lõigun hommikuti veel maasikaid või õunu. Vahel teeme muna, sellega läheb kiiremini, aga munaga on 50/50 šansud, et nad kas söövad väga isukalt või ei taha üldse. Samas krõbinad - hops kaussi, piim peale ja lastelt mitte üks virisev piuks.</div><div><br /></div><div>Krõbinatel pole paraku toiteväärtust, seega ma neid ise välja ei käi ja harjumust tekitada ei taha, aga vahel kui Oscar küsib, siis annan. Ja tegelikult isegi mõningase kergendusega, sest see teeb mu hommiku palju lihtsamaks.</div><div><br /></div><div>-</div><div><br /></div><div>Ja ma tahaks teada, <i>mida</i> nad seal lasteaias siis nii palehigis juba kella üheksast õpivad, et kui kella pealt kohal ei ole, oledki juba kapitaalselt ilma jäänud? Õppida jõuab terve elu. Siinses lasteaias tehakse asju paindlikult, nii väikeste kui suurte rühmas saab ise valida, et kas teed kunstitööd kaasa või tahad hoopis mängida. Seina peale näitust riputatakse ikka, aga seal on suvalised tööd, näiteks viis lehekollaaži ja viis mingit guaššvärvipilti. Ma arvan, et nad küsivad laste käest, et kes tahab oma tööd seina peale panna. </div><div><br /></div><div>Kui ei ole terve rühma plastiliinist dinosauruseid üksteise kõrval reas, ei teki ka võrdlust, kel parem, kel kehvem. Enda lapsepõlvest mäletan, et vahel olin kurb, et mul sama hästi välja ei olnud tulnud, kui mõnel teisel, sest no kunstianne on mul küll täiesti null (mis on veidi irooniline arvestades, et mu isapoolne suguvõsa koosneb pea ainult kunstnikest ja loominguinimestest).</div><div><br /></div><div>-</div><div><br /></div><div>Mis kellaks te ise tööle läheks, kui vabalt valida saaks? Enne laste saamist tundus mulle alati, et üheksast on megavara alustada. Nüüd saan küll varakult üles (mitte ülemäära vabatahtlikult), aga ideaalne oleks asjalikuks hakata mitte enne kümmet. Ja mis varajase ärkamisega harjutamisse puutub, siis terve kooliaja pidin <i>kaheksast</i> kohal olema ja ei harjunud sellega vaatamata igapäevasele harjutamisele mitte kunagi ära.</div><div><br /></div><div>Inimesed on erinevad.</div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com36tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-51701232455802359052023-09-22T06:49:00.014+03:002023-09-23T16:56:28.975+03:00Kuidas mu laps null-klassi läks ja Kanada kooli eripärad<p>Kõik-kõik on uus septembrikuus. Ma olen sügist juba ammu oodanud, et saaks tenniseid ja kampsuneid kanda, aga mälu on teadagi lühike ja nii oli mul meelest läinud, et sügisega kaasneb ka lõputu nohu-köha-kurguvalu, mis kestab kamba peale umbes maikuuni välja. Nii jäigi üks laps nohuseks ja varsti teine ja lõpuks ma ise ka. Imelikul kombel jääb Matt alati puutumata. Ebaõiglane.</p><p>Ja kool algas. Esimene nädal olid poolikud päevad pooliku grupiga. Iga päev harjutati midagi. Esimesel päeval soovitati vanematel kaasa tulla, saime vajalikke vorme täita ja niisama oma võsukesi klassiruumis jälgida. Teisel päeval paluti snäkk kaasa saata, et harjutavad koos söömist. Kolmandal päeval jõuti selleni, et käidi grupiga kooli mänguväljakul. Iga päev tehti mingit joonistamist, raamatu ettelugemist, laulmist, igasugu asju. Lapsele meeldis.</p><p>Ahjaa, mingeid koolivahendeid ise ostma ei pidanud. Koolile tuli kanda 50 dollarit (35 eurot) ja nemad hankisid terveks õppeaastaks kõik vajalikud tarvikud. Koju midagi kaasa ei veeta, ainult üks kiletasku käib edasi-tagasi, seegi enamasti tühi.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIb16B8CvgYvaFz_jW4D9vcHKwHA-sL0NILk5LdhNsfnPpTYgslrcO6RU1YOaEl4Vy7DAtBMeZQx9vbqRGg-MP8p49njhHoRU_9H2hQEWGlFi_uMocZUfNFH3Y0TmMOIh7Rov8RRDFgdmLUrHIQH393qQqJNVWJMLPRsZZXtJ2Y7OWbgBOhHsY2BFZkYg/s4032/IMG_0851.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIb16B8CvgYvaFz_jW4D9vcHKwHA-sL0NILk5LdhNsfnPpTYgslrcO6RU1YOaEl4Vy7DAtBMeZQx9vbqRGg-MP8p49njhHoRU_9H2hQEWGlFi_uMocZUfNFH3Y0TmMOIh7Rov8RRDFgdmLUrHIQH393qQqJNVWJMLPRsZZXtJ2Y7OWbgBOhHsY2BFZkYg/w640-h480/IMG_0851.jpeg" width="640" /></a></div><p>Teisel nädalal alustati täisajaga ehk 8:40-14:20. Süsteem on selline, et hommikul ootavad vanemad koos oma koolijutsidega ilusti ukse ees (ja sotsialiseeruvad omavahel nagu õiged kanadalased kunagi), punkt kell 8:40 teeb õpetaja ukse lahti ja lapsed lähevad sisse. Algkoolid on siin ühekordsed ja kõik klassiruumid avanevad õue. Kooli sisse muidugi ka, sest võimlas-raamatukogus-tualetis on samuti vaja käia. Aga riided-jalanõud on omas klassiruumis nagis ja snäkid-lõuna süüakse samuti oma klassis üheskoos (moonakott tuleb kodust kaasa panna).</p><p>Päeva jooksul on kaks vahetundi - lühike (15min) ja pikk (35min). Mõlemad vahetunnid veedetakse aastaringselt ALATI õues, sadagu või pussnuge. Null-klassid on ühel mänguväljakul, kuhu suuremad ei tohi minna, esimesed klassid teisel mänguväljakul, kuhu suuremad ei tohi minna ja kõik ülejäänud siis igal pool mujal, palliplatsidel jne. Kõige väiksematel on kõige tihedam järelvalve, aga ka suurematele lastele on õues töötajad, kes olukorral silma peal hoiavad.</p><p>Ma ei tea, millal nad ükskord koju õppimist hakkavad kaasa saama, lähiaastatel kindlasti mitte. Kodu ja kooli vahet liigub üks klade, mille vahelt olen mõnikord Oscari joonistusi või kirjatöid leidnud ja korra nädalas tuleb raamatukoguraamat, mille nad ise on valinud.</p><p>Hindeid ei panda siin muideks enne gümnaasiumi algust üldse! Mis on ehmatav, eksole?! Algklassides ehk mitte nii väga, aga sürr on mõelda, et näiteks 8. klassis hindeid ei saa. Ma olen selle üle nüüd juurelnud ja jõudnud tõdemuseni, et ega ausalt öeldes see hinne nüüd küll midagi rohkemat ei näita kui kirjeldav tagasiside, mida siin antakse. Elame-näeme.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEikFWeUXcYvGvC7T5n3NS9aUnvP6aIWWmdDAMfchVaAO-G08xXV82WXiCKmJkE3yYNhFXv-AGKJWUiqf-vybLHdNhMnoWNGaI7xQVybKo8Yq8JWz3bTRnSj7S9-ucFktg5ZkZVieUO--fTnikrbgntBANpv1lZ0c17v9ZEQWqolD0Vp0wyTrT583BJhdZI/s4032/IMG_0860.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEikFWeUXcYvGvC7T5n3NS9aUnvP6aIWWmdDAMfchVaAO-G08xXV82WXiCKmJkE3yYNhFXv-AGKJWUiqf-vybLHdNhMnoWNGaI7xQVybKo8Yq8JWz3bTRnSj7S9-ucFktg5ZkZVieUO--fTnikrbgntBANpv1lZ0c17v9ZEQWqolD0Vp0wyTrT583BJhdZI/w640-h480/IMG_0860.jpeg" width="640" /></a></div><p>Eripära, millest ma varem teadlik ei olnud, on see, et igal aastal mängitakse klassid ringi ja terve kool toimib täis- ja jagatud klasside süsteemis, mis võimaldab lapsi tasemete järgi eraldada. Näiteks su kolmanda klassi laps käib kas 2/3. klassis, 3. klassis või 3/4. klassis. Kedagi istuma ei jäeta, aga läbi veetakse tasemele vastavalt. Mis on ju jällegi nii loogiline, sest täpselt nagu täiskasvanud ei ole kõik täpselt sama võimekusega, ei ole seda ju ka lapsed. Ja kui igal klassil on sisuliselt kolm taset, leiab igaühe vajadustele midagi.</p><p>Minu jaoks on uudne, et algusest lõpuni sama klassiga ei olda, aga samas on hea, et kõik lapsed omavahel tuttavaks saavad ja segunevad. Siis ei teki koolis ka nii väga neid "meie versus nemad" gruppe. Igal aastal oled uuenenud seltskonnas ja kõik kaasõpilased on <i>meie</i>. Muide, ka õpetajad vahetuvad igal aastal! Vist? Igatahes õpetavad null-klasside õpetajad ainult null-klasse, järgmisel aastal saab Ossu juba uue õpetaja.</p><p>Erivajadustega lapsed on samuti tavakoolis ja neid jagatakse klasside vahel siis vastavalt sellele, et kes kellega kokku sobib (nt kui ühe eripära on tüütult häälitseda ja teise eripära on tundlikkus helidele, siis neid kahte ei panda samasse klassi kokku). Ja näiteks Oscari klassis on üks ratastoolis tüdruk, mis on laste silmaringi avardamise mõttes ju tore. </p><p>Ahjaa, klass ei ole neil üldse väga suur, ainult 17 last. Ja õpetajal on vähemalt üks abiline iga päev, mõnel päeval olen ka kaht näinud.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8iNW11bnCU9AETIoU-ISRNr1yy3Qrt0Cb5YV76IEh4VIGoR2nCoYBZDasV3MPnpetp5rcT1SVZORJ0YIQFbi4dktzUKWjissZid9HAAqYJo0Qtm-GxNQjUCWznJm1RJGJDi1SK29Rjyh_XWVCZfU4x9WtCVTKjKvrLyl-ppU2BqPmALCACqJtP4IVQkw/s3689/IMG_1321.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2767" data-original-width="3689" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8iNW11bnCU9AETIoU-ISRNr1yy3Qrt0Cb5YV76IEh4VIGoR2nCoYBZDasV3MPnpetp5rcT1SVZORJ0YIQFbi4dktzUKWjissZid9HAAqYJo0Qtm-GxNQjUCWznJm1RJGJDi1SK29Rjyh_XWVCZfU4x9WtCVTKjKvrLyl-ppU2BqPmALCACqJtP4IVQkw/w640-h480/IMG_1321.jpeg" width="640" /></a></div><br /><p>Kui tunnid läbi saavad, on jällegi kõik vanemad õues ukse taga ootamas. Punkt kell 14:20 tehakse uks lahti ja õpetaja laseb lapsi ühekaupa välja, iga lapse puhul eraldi kontrollides, et teda on täiskasvanu ootamas. Ja mitte ükskõik-mis-täiskasvanu, vaid enne kooliaasta algust tuli täita vorm, et kes on need inimesed, kes lapsel järel käivad ja mis päeval keegi tuleb. Näiteks Ossut võtab korra nädalas lapsehoidja ja osad lapsed käivad pikapäevarühmas, aga seda teenust pakub jällegi mitu erinevat ettevõtet, nii et õpetaja peab teadma, kellega laps kaasa läheb. </p><p>Kui tundmatu nägu järele ilmub, küsitakse dokumenti näha (lasteaias oli sama süsteem) ja dokumendil olev nimi peab vanema poolt täidetud vormil kirjas olema.</p><p>Aa, mis mulle veel meeldib, on see, et koolid on siin piirkonnajärgsed. Ei ole nii, et ise valid, kus su laps käib. See tähendab, et kõik õpilased elavad mõneminutilise sõidu kaugusel ja paljud käivad koolis üldse jalgsi või rattaga (suurematel ei pea enam vanemad käekõrval olema). Ühtlasi toimuvad kõik klassikaaslaste sünnipäevapeod omas naabruskonnas ja sõpradele külla minna on kiviviske kaugusel. Kogukonnavärk. Mulle meeldib. </p><p>Nii et vähemalt väikeste laste koolisüsteem on (siiamaani) tore, eks näis, kas suuremate laste kõrvalt hakkan tulevikus kurtma, et mis neist niimoodi ilma hinnete ja kodutöödeta saab - väga võimalik. </p><p>Elu näitab!</p><p>Kanada on ju statistiliselt maailma kõige haritum riik - kõige rohkem ülikooliharidusega inimesi elanikkonna kohta. Võib-olla tuleb lihtsalt süsteemi usaldada...</p>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com43tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-7374236751503238152023-08-19T23:10:00.007+03:002023-10-02T07:55:56.552+03:00Hakkab looma...<p>Ma ei jõua sügist ära oodata! Üks laps läheb kooli, teine lasteaeda, mul algab uus elu. Otsustasin hakata regulaarselt trennis käima. Kas registreerisin end ära? Loomulikult mitte. Aga uued trennitossud tellisin? Absoluutselt!</p><p>Lasteaias pidi Oliver algse plaani kohaselt käima kaks päeva nädalas, aga kui laste graafikuid vaatasin, jäin mõtlema, et võib-olla oleks kolm parem, sest kaks hommikut kulub kohe töö ja muude kohustuste peale ära, endale mingit vaba aega <i>jälle</i> ei jää. Oscar on iga päev kahest vaba, sealt edasi peab teda sõidutama teraapiasse ja akrobaatikasse ja ujumistrenni ja... Täpselt samal ajal tahaks Oliver lõunaund magada (tingimata kodus), mis teeb logistika veidi keeruliseks. </p><p>Keerutasin seda mõtet, et kas kaks või kolm, ei suutnud välja mõelda... ja siis saatis lasteaia juhataja ootamatult meili, et üks lisapäev tuli saadavale, ma ei mäleta, kas sa tahtsid kahte või kolme, seega pakun esimesena sulle. Saatusesõrm. Teeme siis kolm.</p><p>Aga kolm päeva tähendab omakorda seda, et mul jääb lisaks kohustustele ka <i>vaba</i> aega ja üleüldse on uskumatult mõnus mõelda, et juuksuri-, arsti- või mis iganes muud kohtumist kirja pannes ei pea ma vaatama nii enda, hoidja kui Matt'i graafikut samaaegselt, vaid võin lihtsalt öelda, et need-ja-need nädalapäevad sobivad. </p><p>Vabadus maitseb uskumatult hästi!</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLn_HozJIufxTL6H3VBglhtDa-DmE-R2cHhTAofuCaHE-OBUWk2aGzuVWGNSOYhtuVZtFyx4SrqIv9_EIyYlQbeEEkofK_bAPNpVcUXN-fJrNEYi-Z-32eVTwOdyPIJ0giJF-hX0EfzZyVbx80P8qhA3Pj0pFIqcPXT_QonfZ0JMZJn9g-ryGPVI2UPG0/s1998/IMG_0370.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1998" data-original-width="1998" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLn_HozJIufxTL6H3VBglhtDa-DmE-R2cHhTAofuCaHE-OBUWk2aGzuVWGNSOYhtuVZtFyx4SrqIv9_EIyYlQbeEEkofK_bAPNpVcUXN-fJrNEYi-Z-32eVTwOdyPIJ0giJF-hX0EfzZyVbx80P8qhA3Pj0pFIqcPXT_QonfZ0JMZJn9g-ryGPVI2UPG0/w400-h400/IMG_0370.jpeg" width="400" /></a></div><br /><p>Hambaarsti juures käisin. Väike kild tuli plommist välja ja selle kõrval oli tumedam koht. Mõtlesin, et kes teab, mis kole lugu seal peituda võib, tahtsin, et kohe korda tehtaks. Arst viskas pilgu peale ja küsis esimese asjana, et kui vaprana ma end täna tunnen... ja enne kui jätkata jõudis, mõtlesin juba, et appi, NII halvad uudised või?</p><p>Ma vihkan hambaarsti juures käimist. Sellepärast käingi vähemalt korra aastas, et jumala eest midagi katki ei oleks.</p><p>Aga siis ta jätkas, et see osa, mille lahti peab puurima, on üsna väike ja (väga) valus tõenäoliselt ei ole, nii et võime ilma tuimestuseta proovida, kui end piisavalt vaprana tunnen.</p><p>Ütlesin, et tänan, ei. Ma kasvasin üles Nõukogude Liidus ja tuimestus ei olnud isegi mingi variant üldse. Nii et paluks mulle nii palju tuimestust, et ülehomseni midagi ei tunneks.</p><p>15 minutit hiljem oli kõik tehtud. Ja vaatamata sellele, et ma tõesti <i>mitte</i> midagi ei tundnud, olin kogu see veerandtund täiesti krambis. Hambaarstihirm ei lähe vist mitte kunagi üle.</p><p>-</p><p>Sõbrannadega tuli juttu juustest. Ühel neist ei ole lapsi ja tema jaoks oli üllatus, et pärast beebi sündi juuksed välja kukuvad. Ja tagasi täispikkusesse kasvavad aeglaselt, sest pihta hakkavad <i>nullist</i>. Kaevasin kuskilt sügavustest kaks pilti välja, et illustreerida - esimene on tehtud umbes siis kui Oliver hakkas aastaseks saama (ehk näo ees oli selleks ajaks alles jäänud viis karva, õnneks paistis uusi juurde tulemas) ja teine on tehtud millalgi enne suve (ehk veidi üle poole aasta hiljem) ja sealt on näha selge piir, kuhu uued juuksed praeguseks on pikkusega jõudnud. Rets, noh. </p><p>Mul on kopp nii ees, et panin juba juuksuriaja, et... ma ei tea... lasta <i>lõuani</i> lõigata?</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNZsi8ZmJ5ZIy9IRVd09fANtvDscl9OiiTTBLe7H38atN-7bTM0RTFSx3TLoQe5PI_SaxPct7RV58-S6RKfs-yP9JMLRBLVuGN0Y2PhZwXCEvP9e0bmhuPoXM0rjy-x7P73sNdeDqcKBRFnLeUPAnNXzpRGmO8JuaSJdG3iotCV62-Qhv_3UCqXh-BHfs/s3088/IMG_0514.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3088" data-original-width="2316" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNZsi8ZmJ5ZIy9IRVd09fANtvDscl9OiiTTBLe7H38atN-7bTM0RTFSx3TLoQe5PI_SaxPct7RV58-S6RKfs-yP9JMLRBLVuGN0Y2PhZwXCEvP9e0bmhuPoXM0rjy-x7P73sNdeDqcKBRFnLeUPAnNXzpRGmO8JuaSJdG3iotCV62-Qhv_3UCqXh-BHfs/w300-h400/IMG_0514.jpeg" width="300" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJZCrda-QZ_uzpUPWq4SIk_P1_JbxxHhUrTtp0ifXJSFNT8ToqpdVLfLHgy-M8oDp9MIFptBOxPZJ8I5lMbNonm1iC5xG7emmIrV_fXWUnEXBErffEYEz3kFCol2p3kH6X9d_zL3n_Iz0_9-FiKNQSWtnYbno5L5VPRQq2hHY5X2RwssvcjpvKI_2S4FU/s1844/IMG_6259.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1844" data-original-width="1383" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJZCrda-QZ_uzpUPWq4SIk_P1_JbxxHhUrTtp0ifXJSFNT8ToqpdVLfLHgy-M8oDp9MIFptBOxPZJ8I5lMbNonm1iC5xG7emmIrV_fXWUnEXBErffEYEz3kFCol2p3kH6X9d_zL3n_Iz0_9-FiKNQSWtnYbno5L5VPRQq2hHY5X2RwssvcjpvKI_2S4FU/w480-h640/IMG_6259.jpeg" width="480" /></a></div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-54944963973618610452023-08-13T08:17:00.003+03:002023-08-13T08:22:07.598+03:00Karamellpruunike<div>Eks ole huvitav, kuidas iga generatsiooni arvates on järeltulev põlv hukka läinud, aga maailm keerleb sellegipoolest edasi...</div><div><br /></div><div>Kevadel tuleb kinodesse Lumivalgukese filmi uusversioon. Lumivalguke on sedapuhku latiino. Pruuni nahaga <i>lumivalguke</i>... Samamoodi nagu Väike Merineitsi on uusversioonis tumedanahaline (sest merepõhjas on teadagi nii tugev päikesekiirgus, et nahal on kõvasti pigmenti vaja). Või nagu uus Rapuntsel on kiilaspäine. Kõik on pea peale pööratud.</div><div><br /></div><div>Seitset pöialpoissi ka enam ei ole. Sest kõik peab poliitiliselt korrektne olema. Rangelt on esindatud iga rass, pikkus, kaal ja vanus. Üks "pöialpoistest" on otse loomulikult naine. </div><div><br /></div><div>Mitte ükski pöialpoistest ei ole ratastoolis või puuduva jäsemega, aga küll me järgmises versioonis jõuame ka selleni.</div><div><br /></div><div>Uue Lumivalgukese osatäitja annab paremale ja vasakule intervjuusid, tehes algset versiooni nii maha kui vähegi võimalik. Ajad olevat muutunud. Naine ei otsivat armastust ja loomulikult ei olevat tal tarvis meest. Väikesed tüdrukud unistavat sellest, et karjääriredelil tippu jõuda ja edukad olla. <i>Girlpower!</i></div><div><i><br /></i></div><div>Mina pole ehk õige inimene kommenteerima, sest mina tahtsingi just printsi valgel hobusel, perekonda ja lapsi. Kodu ja armastust.</div><div><br /></div><div>Karjäär oli plaan B. </div><div><br /></div><div>Ja kahtlemata on igati okei ainult karjääri tahta, iseendale elada ja lapsi nuhtluseks pidada (sest olgem ausad, vahelduva eduga nad seda ka edukalt on). Aga miks mitte teha täitsa <i>oma</i> film, täitsa uue stsenaariumiga? Tehagi Karamellpruunike Lumivalgukese asemel. </div><div><br /></div><div>Minu jaoks on kummaline, et võetakse kellegi teise looming, aga muudetakse tundmatuseni, samal ajal originaalautori poolt kuulsaks tehtud nimel ja kuulsusel purjetades.</div><div><br /></div><div>Sama hästi võiks Mona Lisale vuntsid maalida ja teatada, et naised kui sellised on arhailised ja iganenud, Mona Lisa on nüüd trans-mees - kirjutame ajaloo ümber. Kahtlemata saaks kõvasti rohkem meediakajastust kui omaenda originaalne teos maalida ja püüda see kuidagi <i>Louvre</i>'i seinale saada. Ja loota, et keegi seda vaatama läheb...</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhh50Rz04mo0kfRvdEpsVWiMi3seCydLroolnK1X6KckD0e9KK_rEroYVC81nf1dCXul8iSpZJCm7EfNpi-CRg61P1d4DPjkLN6iW0s14XWgz3QWgZWzRRWJYtw8TzRkMT7T4YNEd4g17MKpAnZ77zWpeofI-4SsSqbeIr7fIMsk8WVcUKTG-bln-DESA/s364/exciting.gif" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="200" data-original-width="364" height="220" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhh50Rz04mo0kfRvdEpsVWiMi3seCydLroolnK1X6KckD0e9KK_rEroYVC81nf1dCXul8iSpZJCm7EfNpi-CRg61P1d4DPjkLN6iW0s14XWgz3QWgZWzRRWJYtw8TzRkMT7T4YNEd4g17MKpAnZ77zWpeofI-4SsSqbeIr7fIMsk8WVcUKTG-bln-DESA/w400-h220/exciting.gif" width="400" /></a></div><div><br /></div><div>Ühel me naabritest diagnoositi dementsus. Kuna ta elab üksi, sõpru pole ja kahe olemasoleva vennaga suhted sisuliselt puuduvad, ei olnud ka kedagi, kes õigel ajal märgata jõudnuks, et allalanguse protsessi rohtudega aeglustada saaks.</div><div><br /></div><div>Mingil hetkel hakkas ta erinevate asjadega hätta jääma ning kõigis kahtlusi äratama, üks aktivistist naaber vedas ta arsti juurde ja uuringute tulemusel selguski kurb tõsiasi, et iseseisva eluga ta enam pikalt hakkama ei saa, kuigi eluaastaid on ilmselt kuni 20 veel ees.</div><div><br /></div><div>Vennad pühkisid kiirelt käed puhtaks, neil omalgi pered ja tegemised, nemad teda enda juurde ei võta. Kuidagi leiti hooldekodus koht ja lähipäevil ootab ees kolimine. Naabruskonna jaoks on see paraku kergendus, sest nüüd ei pea me enam muretsema, et keegi me kodud kogemata põlema paneks. Aga kogu see protsess on olnud ka kurb ja silmiavav.</div><div><br /></div><div>Kui eelnevatel aastatel on ta mulle paaril korral kerge üleolekuga maininud, et tema küll lapsi ei tahtnud ja on tänu sellele saanud (erinevalt minust!) elu ja und nautida, siis viimastel kuudel räägib hoopis sellest, kuidas mul on perekonnaga vedanud. Et küll on nägus abikaasa (see on viimastel päevadel juba nii tihe kommentaar, et ma enam ei tea, kas olla meelitatud või muutuda murelikuks, hahaa) ja kui armsad lapsed ning kui hästi ikka sellega läks, et mu lapsed nii väga mu nägusa abikaasa moodi on (ega oleks tõesti loodusõnnetus, kui need kaks minu nägu oleksid juhtunud tulema).</div><div><br /></div><div>Nali naljaks, aga tegelikult on kurb. Dementsuse (või muude hullude diagnooside) eest ei ole meist keegi kaitstud. Ja olla sellises seisus täiesti ihuüksi ning tuleviku ees hirmul, on kole. Eile sõitsin just koju, kui ta jälle tänaval jalutas. Viisaka kanadalasena olin kohustatud akna alla laskma ning tere ütlema ja ei saanud sealt enam tükk aega liikuma. Ta rääkis, kuidas ta elas täpselt nii nagu tahtis. Ei ohverdanud oma vabadust. Reisis igale poole. Aga nüüd ei ole tal midagi. Kardab tulevikku ja nutab palju. Ta ei tea, kes ta kassi saaks endale võtta. Tal ei olegi siin maailmas kedagi peale kassi - kuidas sa jätad sõbra maha?</div><div><br /></div><div>Kiidab, et vähemalt on tal jumal. Iga päev palvetab, et kõigevägevam ta enda juurde kutsuks. </div><div><br /></div><div>Kurb noh. Aga selles valguses olen veelgi rohkem õppinud hindama, et mul on inimesed, kes mind armastavad. See on ikka oluline küll.</div><div><br /></div><div>Karamellpruunike on veel noor ja ilus, koledaid haiguseid ei pea kartma. Aga vanaduspõlv võib meil kõigil veidi teisiti välja kukkuda kui unistanud oleme. </div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com44tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-28454398963937070712023-08-04T00:11:00.000+03:002023-08-04T00:11:12.558+03:00Pärast unetut ööd ja kaht tassi kohvi<p>...sest üks laps ärkas ühe ja teine kolm korda. Juba ammu pole nii tegusaid öid olnud.</p><p>-</p><p>Vahel mõtlen, et täitsa lõpp, kui palju (elu)targemaks ma aastatega saanud olen. Mida vanemaks, seda lihtsam selles mõttes on, et palju vähem ämbreid tuleb läbi kolistada. Ja nii kahju, et kõike juba lapsepõlves koolis õppida ei saa, vaid peab kõik omal nahal läbi proovima.</p><p>Kool, kui teema sellele juba läks, võiks ausalt öeldes üldse praktilisem olla. Ühest küljest arvan, et laps võiks suurema osa olulisi asju üldse kodust kaasa saada, aga reaalsus on see, et kodusid on ikka väga erinevaid. Aga koolis käivad jällegi kõik. </p><p>Maailmapäästmise peale mõtlesin ka ükspäev. Olude sunnil põhimõtteliselt. Nimelt ostsime mõned aastad tagasi peene külmiku ja selle jäämasin on rohkem katki kui terve olnud. Iga jumala kord kui jälle töötamast lakkab, vannume. Mõnikord aitab kui natuke logistada, et uuesti toimima hakkaks, aga viimane kord ei toiminud miski ja elasime aasta aega ilma jääta nagu loomad. Lõpuks võttis Matt asja käsile, tellis tehniku kohale (õigemini helistas ja e-mailis korduvalt mitmesse kohta ja lubati ühendust võtta, aga keegi ei võtnud ja mingi viiendal katsel siis keegi ikka tuli). Tehnik võttis kõik tükkideks, pani kokku tagasi, masin hakkas tööle. Mis viga oli - keegi ei tea.</p><p>Matt ütles, et külmikul oli aastane limiteeritud (!) garantii (ma ei küsinud, mis limiidid seal kehtisid), aga see sai juba mõni aeg tagasi läbi. Mina (nõukaaegse lapsena, kelle vanaema kasutab siiamaani kodumasinaid, mis ta kunagi noorusajal ostis) ütlesin, et tegelikult võiks ju tootjatelt nõuda, et toode ei anna pärast AASTAST kasutamist otsi. Me võitleme prügi vastu mingite absurdsete vahenditega, aga samas viime hiiglaslikke kodumasinaid iga mõne aasta tagant prügimäele, justkui see olekski normaalne. Nõudke tootjatelt esimese kümne aasta jooksul kõige tasuta parandamist/asendamist ja võib kogu maailm rahus plastikust kõrsi edasi kasutada paberplönnide asemel.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjot9NLasgM4HOB0XPg5viArV1mN5yxxg8xGVbNOmhseVxd8KTj_tpN5B3SBy3vRIn5XZteSIXc6qmKRBBF5RU2Xz_Rk6shUknPFeXrGX6IB4BWLzeJDcyziPQwBi62i8w4E6QK-mWJv_4plFUaOUJ1kMqSb7S_NQdu9N3qTBcgXrgfyfvLMTbJzfKuLGo/s3790/IMG_9652.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3790" data-original-width="2842" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjot9NLasgM4HOB0XPg5viArV1mN5yxxg8xGVbNOmhseVxd8KTj_tpN5B3SBy3vRIn5XZteSIXc6qmKRBBF5RU2Xz_Rk6shUknPFeXrGX6IB4BWLzeJDcyziPQwBi62i8w4E6QK-mWJv_4plFUaOUJ1kMqSb7S_NQdu9N3qTBcgXrgfyfvLMTbJzfKuLGo/w300-h400/IMG_9652.jpeg" width="300" /></a></div><div><br /></div>Ükspäev käisin Ossuga kahekesi Vancouveris ilutulestikushow´d vaatamas. Sõbrad tulid ka kohe hea meelega urust välja ja tore oli. Oscar on juba nii suur ja asjalik, et temaga on lihtne ringi liikuda. Ja niimoodi päris kahekesi pole me veel kuskil käinudki, tavaliselt kujuneb ikka nii, et Matt võtab suurema ja mina jään väiksemaga koju.<div><br /></div><div>Sel nädalal lähevad Matt ja naabrimees suuremate lastega kämpima, meie naabrinaisega jääme väiksematega koju. Naabrid käisid eelmisel suvel koos mõlema lapsega ja tunnistasid, et polnud suurem asi puhkus katkematult oma pesamuna lõkkesse hüppamast takistada. Ma ei tea, miks väikelastel mingit ellujäämisinstinkti ei ole?</div><div><br /></div><div>Naabrinaise õde ütles, et aga kuulge, ma tulen õhtul mõneks tunniks väikseid poisse vaatama, minge te kahekesi sööma! Eriti normaalne. Lähmegi siis. Ma ikka naeran, et mu palvetele on vastatud ja mind pooleldi nende perre adopteeritud. Näiteks kui me Eestis olime, niitis naabrinaise isa meil muru ära.<br /><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxO9C2764bQTqtZ5Oeorb2ygqYQ2T0d6PHBhm3xFl_Ri6pRMGVINptf53UglrnWwDFJ4eGzsptD-8VjRXZIFoCnybqm93Pv9DRoCVuob5lXvCoAmyElHI8A3kcdoDSYultMLyEVDTc_txtn-ZCJIoG4fU1K8mgJ3oiRQlF-Auhrx3jvtC9WPMDW83iqKs/s4032/IMG_9796.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxO9C2764bQTqtZ5Oeorb2ygqYQ2T0d6PHBhm3xFl_Ri6pRMGVINptf53UglrnWwDFJ4eGzsptD-8VjRXZIFoCnybqm93Pv9DRoCVuob5lXvCoAmyElHI8A3kcdoDSYultMLyEVDTc_txtn-ZCJIoG4fU1K8mgJ3oiRQlF-Auhrx3jvtC9WPMDW83iqKs/w640-h480/IMG_9796.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg16ZwFzffRWHRgHgAbFcJTTSJapO2gTuk3dJbkhdweFcPryRvhDADfxgenanVNE_UrKc1sAqdZhBG3j01hvGw-UlGjWPWeXAz88a5qCMdXtDYPmzx5Ol10pTbZIXgKYB8jXTqKN_DMOo9QNQrPB8v3I17QNgNbLYiAvdTqN8Lzq-cqWBkTOViHBWmy-Tc/s3728/IMG_9835.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3728" data-original-width="2796" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg16ZwFzffRWHRgHgAbFcJTTSJapO2gTuk3dJbkhdweFcPryRvhDADfxgenanVNE_UrKc1sAqdZhBG3j01hvGw-UlGjWPWeXAz88a5qCMdXtDYPmzx5Ol10pTbZIXgKYB8jXTqKN_DMOo9QNQrPB8v3I17QNgNbLYiAvdTqN8Lzq-cqWBkTOViHBWmy-Tc/w480-h640/IMG_9835.jpeg" width="480" /></a></div><br /><div><div>Matt ikka vahel räägib, et võiks sinna või tänna ägedamasse/suuremasse linna kolida, aga mina olen esimest korda pärast Vancouverist siia kolimist selles punktis, kus ma ei taha enam kuhugi minna. Megakaua võtab aega, et omale võrgustik ehitada. Et oleks sobiv juuksur ja tore hambaarst ja teaks mingite torumeeste-ehitusmeeste kontakte; lapsehoidjast ja sõpradest rääkimata.</div><div><br /></div><div>Mis veel. Aa, herilaste pesa leidsin! Õigemini - Oliver leidis. Seisis terrassi trepi all kasvava hortensia ees ja muudkui nokkis seal midagi. Tihtipeale kisub ta niimoodi lilledelt õisi ära, seega hõikasin muudkui eemalt, et "ei tohi". Ja siis ta võttis jälle käe ära. Aga natukesehaaval ikka nokkis. Mõtlesin, et suva, see ju suur põõsas, pole hullu kui natuke rüüstab.</div><div><br /></div><div>Hiljem läksin põõsast mööda ja selle ees oli maas tükk herilasepesast. Hakkasin uurima, et kust paganama kohast see küll tuli ja nii ma nad avastasingi! Saate aru, Oliver nokkis tüki pesast vaikselt lahti, ilma, et nõelata saaks. Herilased (või vaablased/vapsikud, ma ei mäleta enam, kuidas neid eriti suuri nimetati) vaatasid vist, et ju on korraline hooldustöö või miskit ning andsid talle armu. Mul tuleb siiani kananahk ihule, mõeldes, kui halvasti see nokkimistöö lõppeda oleks võinud...</div><div><br /></div><div>Öösel ujutas Matt pesa mürgiga üle ja nüüd on meil terrassil kohe palju vähem suminat.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFPAmSfK_OwCVznDk9bCOlIxG2d5oi1k8sfmXI0CsUo5kMLiMW36QoBWNzyuqgZXAMi7-YOsN7tdZNDXn1ebK0VX39SgaGteyV2HYfSr_ICIj5JIfvhG2x58aKgNYefNcnl0EQGUD8Hfre17fhJ6lQ68c12MAJcSK82oRFwRCdQV0oItX2kBbtZDp9p2o/s4032/IMG_9953.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFPAmSfK_OwCVznDk9bCOlIxG2d5oi1k8sfmXI0CsUo5kMLiMW36QoBWNzyuqgZXAMi7-YOsN7tdZNDXn1ebK0VX39SgaGteyV2HYfSr_ICIj5JIfvhG2x58aKgNYefNcnl0EQGUD8Hfre17fhJ6lQ68c12MAJcSK82oRFwRCdQV0oItX2kBbtZDp9p2o/w640-h480/IMG_9953.jpeg" width="640" /></a></div><br /><div>Ja lastele tellisin õue mängumaja. Oscari lasteaia hoovis on täpselt samasugune ja Oliver ei saa sellest kuidagi küllalt. Iga päev kui Ossule järele lähme, jookseb majakesse mängima. </div><div><br /></div><div>Tahtsin kasutatult osta, aga neid müüakse ainult eriti vanade ja pleekinutena ning küsitakse maru palju raha. Siis sattusin sooduspakkumise peale ja sain sama summa eest hoopis uhiuue. Vedas. Maja jõudis kohale, aga mõistsin, et õues on veel järgmised kaks kuud 30 kraadi kuuma ja palju me seal lauspäikese käes ikka mängime. Aga Oliveri toas oli tühja ruumi, lõime siis maja hoopis sinna püsti. Nüüd on meil maja majas. Lastele hirrrmsasti meeldib. Ja kui vaimustus millalgi lahtub, saab selle ju õue viia.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjCXaXeeIFcjt5i8t0AFix1sNwImJOP4saWoRCPTNKce_VUCUQE8Ua7ALaMK5vQMl6Z6JzAGe6qOCstYdVYqiY4yf8SOtXHrkiSAkrzOKD5Qrom0QrZ5jf3U1Zqf5CMbdl2hyUAiiSjqho-IhxTHoJTk89LZtQ1sPcrKQbVASv1cB5JMEFMq3joIDYWw64/s4032/IMG_9967.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjCXaXeeIFcjt5i8t0AFix1sNwImJOP4saWoRCPTNKce_VUCUQE8Ua7ALaMK5vQMl6Z6JzAGe6qOCstYdVYqiY4yf8SOtXHrkiSAkrzOKD5Qrom0QrZ5jf3U1Zqf5CMbdl2hyUAiiSjqho-IhxTHoJTk89LZtQ1sPcrKQbVASv1cB5JMEFMq3joIDYWw64/w640-h480/IMG_9967.jpeg" width="640" /></a></div></div></div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com28tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-3645221893830969082023-07-20T07:00:00.013+03:002023-07-20T15:31:03.529+03:00Positiivsed üllatused ja väikesed kultuurišokid Eesti reisiltMe jõudsime keset ööd koju, olles 24h järjest üleval olnud. Järgmisel päeval mõtlesin, et magan koos Oliveriga lõunaund, Matt läks Ossuga linna peale asju ajama. Enne kahte jäin magama... ja ärkasin õhtul kaheksast. Matt oli vahepeal mitu korda helistanud ja lisaks sõnumi saatnud, et kas ma olen surnud? Oliveri pidin üles äratama, ta polnud seda nägugi, et niipea jalad alla võtaks.<div><br /></div><div>Nii et kõik on pea peal. Eestisse minnes oli ka. Endal mitte nii väga, aga pooleteistaastane on teisele poole maakera reisimiseks ikka liiga pisike. Esimene nädal ärkas iga öö ja passis kolm tundi üleval. Alguses võtsin rahulikult, tegin omale suitsuvorstiga võileiba ja olin tšill, aga üsna varsti väsitas see ikkagi ära, sest päevad olid sisukad ja pooliku unega on natuke raske eluga sammu pidada.</div><div><br /></div><div>Siit moraal, et ei tasu nii kaugele ainult kaheks nädalaks minna. Me püüdsime muidugi viimast võtta - minu ema tuli meie juurde Tallinnasse ja Matt'i õde, kes elab Šotimaal, lendas samuti ühega oma lastest seltsiks. Selle kõrvalt andsime parima, et turisti mängida, sõprade ja sugulastega kohtuda ning ilma lasteta kokteilil käia. </div><div><br /></div><div>Mitte millegi jaoks ei jäänud piisavalt aega, aga kõik sai justkui tehtud.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkQ4Juxl43eu3pRS713uChtTo-ZBQZ2Q52REvUtz0mX4XXZLzcTB7cemy2dkXDKd8-o5XxBPT2382Aqe4uJaAJZdPRoCFse2PTIb8KmJIjLX75vukF52tzhdfUrjxOR3s_ekNd-EfAGsjCblWShEmOsnl49y4IgDuP6RiCnFScr5zZuXh0rwsKt4LoPMU/s1377/e2e15109-ce00-4c32-8de8-64bbd9052974.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1033" data-original-width="1377" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkQ4Juxl43eu3pRS713uChtTo-ZBQZ2Q52REvUtz0mX4XXZLzcTB7cemy2dkXDKd8-o5XxBPT2382Aqe4uJaAJZdPRoCFse2PTIb8KmJIjLX75vukF52tzhdfUrjxOR3s_ekNd-EfAGsjCblWShEmOsnl49y4IgDuP6RiCnFScr5zZuXh0rwsKt4LoPMU/w640-h480/e2e15109-ce00-4c32-8de8-64bbd9052974.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4cMiCOpE1tGZpxPxJjinykerWlHlL-h25QFLZN-ffrXYHm0UlJZdnjDMLon8VLySdTT9qFnuE-SckPBFJB6WbrCi3X82CuikYedTngcUpGABUJe6SmdK_KN-r57NWeZwO36X0iyBRID26SPBRkUnr2i05iMBwAy0FvJezC4if5G0Vkb-LuDYBJW06BWU/s3673/IMG_8648.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3673" data-original-width="2755" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4cMiCOpE1tGZpxPxJjinykerWlHlL-h25QFLZN-ffrXYHm0UlJZdnjDMLon8VLySdTT9qFnuE-SckPBFJB6WbrCi3X82CuikYedTngcUpGABUJe6SmdK_KN-r57NWeZwO36X0iyBRID26SPBRkUnr2i05iMBwAy0FvJezC4if5G0Vkb-LuDYBJW06BWU/w480-h640/IMG_8648.jpeg" width="480" /></a></div><div style="text-align: center;"><br /></div><div>Praegu mõtlen, et täitsa lõpp, kuidas mul on sõpradega vedanud. Kümme aastat eemal olnuna on neid, kes mind endiselt ootavad, rohkem kui külastada jõudsin. Vahepealne aeg pole mitte midagi muutnud. Astud uksest sisse ja kõik on täpselt nii nagu varem, jutt läheb endisest kohast edasi.</div><div><br /></div><div>Vot sõpru ja Selverit igatsengi kõige rohkem. Eesti toidupoed on ULME! Kanadas on kõik selline... tavaline. Eestis on üks gurmee teise otsa. Ma käisin iga päev poes. </div><div><br /></div><div>Üksikute jäätiste valik on silmipimestav! Kanadas müüakse kõike suht hulgi. Inimesed ei osta üksikut jäätist, vaid terve suure lähkri, et sügavkülma visata. Üksikult saab ainult paari megatehismaitsega jäätist. </div><div><br /></div><div>Kõik söögikohad olid samuti puhas gurmee. Kanadas saab okeilt süüa, aga kõik on jällegi selline... tavaline. Oo, toon teile näite! Et lastele Tallinn-Tartu maantee lühemaks teha, peatusime Tikupoisis. USA's elav sõbranna ütles muljeid kuuldes, et "meil saab sellistest kohtadest kilesse pakitud muffini, mis säilib veel järgmised 20 aastat". Tikupoisis oli esiteks (lapsevanem räägib siin, eksole) mänguväljak, siis veel täispuhutav batuut ning sees, saate aru, restoranis SEES, liivakast.</div><div><br /></div><div>Söök oli nii üle mõistuse hea, et isegi mu lapsed sõid!</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_M9ikcodb417cfSG2RtG_SkbswAhW0Zwxf9YAPUGVmhGWmrP4WEpD9wj186EG9gNV-SiCoyBlZ1z-gAiEit5NBbwYTysC7_yeBIUEuTs5Ss2PSqFdvFHmc39IKn2d3V0Zye3ZPwNKo6OVW1d0zia-n8XCd2D1lTzgWsbpZzQ6QYZd4o9algVzjTnx-i8/s3711/IMG_8928.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2783" data-original-width="3711" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_M9ikcodb417cfSG2RtG_SkbswAhW0Zwxf9YAPUGVmhGWmrP4WEpD9wj186EG9gNV-SiCoyBlZ1z-gAiEit5NBbwYTysC7_yeBIUEuTs5Ss2PSqFdvFHmc39IKn2d3V0Zye3ZPwNKo6OVW1d0zia-n8XCd2D1lTzgWsbpZzQ6QYZd4o9algVzjTnx-i8/w640-h480/IMG_8928.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjeXTO2W-l6jyfOXvfpHt_3e8dEkteAhXLfZxi_kyrd1l2m_q9r-Wy3EduALVveQSl2V3QUHq2V9nPtaCugB8zQGankPx42ddJFNw07WlN1TZ_ZMpFq1UCd0ua9LTnoac2T9pbczt5LWOhrQhRTBux5BitwJLgqxA4gJjoC-dm4lCJah7qGllVTrcRsx_I/s4032/IMG_8918.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjeXTO2W-l6jyfOXvfpHt_3e8dEkteAhXLfZxi_kyrd1l2m_q9r-Wy3EduALVveQSl2V3QUHq2V9nPtaCugB8zQGankPx42ddJFNw07WlN1TZ_ZMpFq1UCd0ua9LTnoac2T9pbczt5LWOhrQhRTBux5BitwJLgqxA4gJjoC-dm4lCJah7qGllVTrcRsx_I/w640-h480/IMG_8918.jpeg" width="640" /></a></div></div></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkydT45B0eKv4vQLEqUmda_t7Vk-7cCbuCSLhZcTTQ86PxGZBwAaxD3fPZgt0c7yuwTgVxBzjDuZ4_KMkV1aR7-djqA_NH_RsWqfmrT4gLqKpKq9FMGu3rm4EG2DM9v1W_nXd7UgFUEERWjlkrD52QN-Juyq0i02BIxu7Q021Azp6TfXm1P5dwNKGsm8c/s4032/IMG_8930.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkydT45B0eKv4vQLEqUmda_t7Vk-7cCbuCSLhZcTTQ86PxGZBwAaxD3fPZgt0c7yuwTgVxBzjDuZ4_KMkV1aR7-djqA_NH_RsWqfmrT4gLqKpKq9FMGu3rm4EG2DM9v1W_nXd7UgFUEERWjlkrD52QN-Juyq0i02BIxu7Q021Azp6TfXm1P5dwNKGsm8c/w640-h480/IMG_8930.jpeg" width="640" /></a></div></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Kui Matt omal ajal mainis, et käin riides nagu eurooplane, ei saanud ma aru, mis Kanadas teistmoodi on? Seekord olin juba ise nii palju välismaalane, et kohe jäi silma, kuidas kõik eesti naised on kleitides (kanada omad kannavad enamasti pükse). Ja kui ilusad need kleidid on! </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Meeste puhul märkasin, et hästi oluline on, et kaubamärk oleks suurelt rinnale kirjutatud. Kanadas ei näe sellist asja üldse. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Jalutasin veidi Viru keskuses ringi ja imestasin, et kes seal ostmas jaksab käia? Kõik oli nii peen, nii peen. Eesti keskmise palgaga võrreldes ikka lausa udupeen. Tallinnas jalutasime ka <i>Bentley</i> esindusest mööda ja Matt räägib siiamaani, et pole võimalik ja kes neid seal ostab? Autod olid tänavatel üldse kõik sellised, et... vau. Iga teine masin oli <i>Porche Cayenne</i>, see on hetkel vist mingi eriline staatusenäitaja (või oli lihtsalt kuskil suur allahindlus?)</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Sõita on Eestis omajagu keeruline, pooled märgid on salakeeles. Ma siis tõlkisin Mattile. Näiteks see punase ja sinisega parkimise ja peatumise keeld. Kuidas välismaalane peaks teadma? Või siis parema käe reegel... sellel pole alati isegi mitte märki! Ainult rist asfaldil. Sõbranna mainis, et jajaa, hea, et te talvel ei tulnud, siis on rist lume all, aga reegel kehtib sellest olenemata.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Kanadas on parema käe reegli asemel <i>4-way stop</i> ehk kõik peavad peatuma ja kes esimesena peatub, sel on õigus esimesena minna ning järgmine peatuja läheb järgmisena. Kuidagi selgem, mu meelest.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Mitme foori kõrval oli STOPP märk. Matt läks täitsa närvi, et misasja? Mul on roheline tuli, aga pean ikkagi peatuma? Kuskilt ajusopi sügavusest otsisin välja, et ei, see vist kehtib ainult öösiti, kui foor ei tööta. Aga segadusttekitav tõesti.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Kanadas on ka kiiruspiirangud selgemad. Ei tilgutata jupikaupa nagu Eestis, et on 90-70-50-80-90-70. Oleks siis mingi pika maa peale jagunenud, aga tihtipeale on kahe kilomeetri peale neli erinevat kiirust. Ja milleks üldse 40 või 80? On neil siis tõesti nii suur vahe 50 ja 90-ga?</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Piirangu lõppemise märgid häirisid ka. Kanadas on lihtsalt uue piirangu märk, et teaks, mis kiirusega sõita. Mitte, et <i>miski-sai-läbi</i>. Okei, sai läbi, aga nüüd mis? Keegi ei ütle.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Liiklus oli mega-agressiivne. Vanasti oli ka, ma olin lihtsalt vahepeal ära unustanud. Kõik peavad kõigist mööda minema, pidevalt on keegi tagumikus kinni nagu puuk. Möödumine ei tähenda absoluutselt seda, et kiiremini sõidetaks. Lihtsalt on vaja mööda minna. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Mul oli ikka kõva nostalgia. Nii palju asju on vahepeal meelest ära läinud.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7DxIah35Mg8ci2JVAFm1dsrMvI5cwqfpnToHGkQzwicwUL_fPBQd3SlfO-fPuSyrAWjm7sCZ6YfxWG7orsDrVnffNVSeUl2LS8HGQ_oocoj0opt7j21KqMr2sRZ6qjWdsfRuQ73aL0z1moZGWGqF18czb8Xber9cUzr8lYuuasCmp0PH3Cz6owQfI-So/s2000/0c0ab184-1d43-4687-ad02-3668a813d3ce.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2000" data-original-width="1126" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7DxIah35Mg8ci2JVAFm1dsrMvI5cwqfpnToHGkQzwicwUL_fPBQd3SlfO-fPuSyrAWjm7sCZ6YfxWG7orsDrVnffNVSeUl2LS8HGQ_oocoj0opt7j21KqMr2sRZ6qjWdsfRuQ73aL0z1moZGWGqF18czb8Xber9cUzr8lYuuasCmp0PH3Cz6owQfI-So/w360-h640/0c0ab184-1d43-4687-ad02-3668a813d3ce.jpeg" width="360" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzUqWeFfeGVnlzKDyctFWy44WD9EkEd01shfKea8zvmO9Oo_Negh--2zcnAf2186T4vV620foBw7GSmeETE_W387bBeGrCFey8XqeL8QgGJekvPCxGCus4m0amPdqmg0tQ-j4_M5unAQal1n_9ELodJZLQK671x80rQHMb00UqdxYaZ9Rf3hTHgPrXYVo/s4032/IMG_9227.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzUqWeFfeGVnlzKDyctFWy44WD9EkEd01shfKea8zvmO9Oo_Negh--2zcnAf2186T4vV620foBw7GSmeETE_W387bBeGrCFey8XqeL8QgGJekvPCxGCus4m0amPdqmg0tQ-j4_M5unAQal1n_9ELodJZLQK671x80rQHMb00UqdxYaZ9Rf3hTHgPrXYVo/w640-h480/IMG_9227.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Igal pool olid elektritõuksid. Lahe! Kiivreid muidugi Eestis keegi ei kanna, Matt naeris, et arstiabi on ju tasuta! </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Ja vene keel IGAL POOL. Osad teenindajaid ei saanud eesti keelega üldse hakkamagi, Tallinnas eriti, aga Tartus ka. Nii väga tahaks, et venelasele vene keeles vastamine ühel hetkel ära lõpeks. Hea küll, et praegu on Eestis ka palju ukrainlasi, aga vene keelega oli probleem juba ennegi.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Suitsetatakse Eestis maru palju. Kanadas pole see avalikes kohtades mitte kusagil lubatud, nii et ma ei tea, kui palju siin suitsumehi üldse on. Sigarette saab ainult toidupoe infoletist ja kuskil vitriinis neid näha ei olegi. Peab teadma, mis marki tahad ja siis müüja leti alt annab.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBaweDFKRu3NsZwaOsqXF0OC9DyEnUZ-uMpusFYtQaN5wb5N-6O1gGCwrMPpt2ZEWpZTZXhPorpJgJ94q_506SzZXe-MmF1P4YHq0HXnHI96FFpTjyleRJgi3KlbS1IWEqZHNv_PkEUZtDbNbQ1h4g3SdtPC4dHLLQitO77lCMh6JMVqoFLO6wO6rtzNw/s3802/IMG_8613.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2852" data-original-width="3802" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBaweDFKRu3NsZwaOsqXF0OC9DyEnUZ-uMpusFYtQaN5wb5N-6O1gGCwrMPpt2ZEWpZTZXhPorpJgJ94q_506SzZXe-MmF1P4YHq0HXnHI96FFpTjyleRJgi3KlbS1IWEqZHNv_PkEUZtDbNbQ1h4g3SdtPC4dHLLQitO77lCMh6JMVqoFLO6wO6rtzNw/w640-h480/IMG_8613.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Jootraha jätmise osas olin terve esimese nädala absoluutses segaduses. Kanadas on nii, et kaardiga makstes tuleb esimese asjana ekraanile valik, et kas 15%, 18%, 20%, 25% või muu. Ja "muu" all saab siis valida ka null. Teenindajatele jäetakse siin alati jootraha - ka juuksuris, taksos, üldse igasugu kohtades. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Viimasel ajal on asi täitsa üle mõistuse läinud, sest ka letiteeninduse ja iga kohvitopsi eest küsitakse tippi, rääkimata sellest, kui restoranist kaasa ostad. Pooled annavadki, pooled mitte. Mis liig, see liig - jootraha on ju ikka lauateeninduse eest?! </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Eestis oli lootusetu - me sularaha üldse alguses välja ei võtnud, sest igal pool saab kaardiga maksta. Aga kuidas sa siis jotsi jätad? Ei jätnudki - ei saanud ju! Lõpuks küsisin ühelt eesti sõbralt ja selgus, et kaardiga makstes saab teenindajale öelda, et ta masinasse tipi lisaks, siis saab kaardiga ka jätta.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Kuidas, kirevase päralt, turist selle peale tulema peaks?</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVpIBMcBYVuhFRL_dHTQ1pr75mHrXU-o0GrPZNr7ZarJLAnipLOY1o5AJ6f2VtE59MJHAUxiV3PiI_K4wQOo05lwi5eU3PRo5j0d8Ct852WQ4bDZsiyrA3U-ShwyquK31R4l69hjIzuc9G6h4vPLrJg3NUgZxp0TrD8ukxrZduGf5SrZEZLf2M8nkKcP8/s4032/IMG_9207.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVpIBMcBYVuhFRL_dHTQ1pr75mHrXU-o0GrPZNr7ZarJLAnipLOY1o5AJ6f2VtE59MJHAUxiV3PiI_K4wQOo05lwi5eU3PRo5j0d8Ct852WQ4bDZsiyrA3U-ShwyquK31R4l69hjIzuc9G6h4vPLrJg3NUgZxp0TrD8ukxrZduGf5SrZEZLf2M8nkKcP8/w640-h480/IMG_9207.jpeg" width="640" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Väga paljudes söögikohtades oli lastele mängunurk ja see on üks asi, mida Kanadas üldse ei näe. Ma ei teagi, miks. Kui keegi mängunurgaga resto teeks, käiks ma seal kogu aeg. Õudselt meeldiv oleks niimoodi süüa, et ei peaks selle kõrvalt katkematult laste lõbustamisega tegelema. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Ja liivakastid igal pool. Mul on sellised lapsed, kes väga armastavad liiva. Kodus on meil liivakast olemas, mitmete sõprade juures ka, aga avalikel mänguväljakutel ei näe neid kunagi. Ma ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et meil on pool aastast vihmaperiood ja siis vettiks need liigselt läbi? </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKW91Kf4ZHgXn3pNhUSB7B9O3MwpfI3EYSsO4xDjpzGcTdDlSiObJ4DDcz8nq-oS_ao474Tvk9tO8n5ixMajOzYDWE-ChapBFhNTyU-d3hxhSVC496QRL9PEXubUxUfL8PGBOaa6q3f3TLFM5Ur2UMOnHVnJS79xBMHGqHZ2BWVng-QSZtieO51sk8ce8/s4032/IMG_9397.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKW91Kf4ZHgXn3pNhUSB7B9O3MwpfI3EYSsO4xDjpzGcTdDlSiObJ4DDcz8nq-oS_ao474Tvk9tO8n5ixMajOzYDWE-ChapBFhNTyU-d3hxhSVC496QRL9PEXubUxUfL8PGBOaa6q3f3TLFM5Ur2UMOnHVnJS79xBMHGqHZ2BWVng-QSZtieO51sk8ce8/w640-h480/IMG_9397.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Kultuurilistest erinevustest veel nii palju, et Kanadas öeldakse kõikidele tere ja suheldakse vabalt. Eestis on selles osas teised lood ja kui mulle sõbranna trepikojas üks naine rõõmsalt "tere" ütles, jõudsin juba mõelda, et näe kui tore, on ikka siin kah asjad julgemaks muutunud, aga ta juba jõudis punastades vabandada, et "ta arvas, et ma olen keegi teine". Vot sulle siis.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Mis veel on teisiti, on see, et eestlased pidutsevad konkreetselt <i>hommikuni </i>välja. Kanadas pannakse kõik kohad hiljemalt kahest kinni, ka ööklubid ja burksiputkad, sest kaheni üleval olla on ju isegi palju. Me ööbisime nii Tallinnas kui Tartus vanalinnas ja no see öine purjus inimeste kraaklemine oli ikka veits tüütu. Tartus oli vastasmajas ööklubi ja parim pirn oli see kui keegi kell neli öösel kaubikuga näitsikuid peole tooma tuli ja mingitest megakõlaritest (vist oli terve kaubik kõlli täis ehitatud) täistuuridel SEEEITSE VAAAALGET KIVIST INGLIIIIIT, SEITSE TUMMMMMMA ILUDUUST lärmama pani. Konkreetselt üle linna! Ja siis vahetas ühe megahalva loo teise ning kolmanda ja neljanda vastu. Mingi 10 minutit kestis see kõik, näitsikud olid hästi leilis, sest vaata, ikka vägev, kui on selline kuum mees, kes vastu hommikut kõik inimesed üles suudab ajada.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Oo, ja need varahommikused kiirendusvõistlused, kus tuleb pool rehvi triibuna asfaldile jätta. Küll auto, küll tsikliga. Ma võin mürki võtta, et need on needsamad tüübid, kel päevasel ajal on suurelt rinnale GUESS või BOSS kirjutatud.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Tartu oli muidu täitsa tühi (või siis käivadki inimesed öösel peol, aga päeval linnas ei jaluta). Ja pool raekoja platsi oli remondis, kõrged aiad püsti. Omapärane ajastus - peab seda purskkaevu siis just keset juulikuud renoveerima? See on ju enam-vähem number üks vaatamisväärsus seal? Seda enam, et mingit tegevust ehitusplatsil ei toimunudki, ma käisin nädal aega iga päev mööda ja kogu aeg oli vaikus. Ehitusmehed tahavad vist kah juulis puhata, aga linnavalitsusele tuli see justkui üllatusena...</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6aW4uXUfGhtd9Su-LOZRByJn5jorq8XN20JpFR56xnUqDDy20nBirZf0jqIHiK5j28eeq9zCSUiA2nP1Al9CfBzl8XlAokC-8S8XXFr_UQFboS2XRrBUogVb45A2JEZU0VKC-4WM4-0vngBRFz5Y43TyDnv0_TTi_LjvAWUrq-J_tHtVtciPbti1lIhk/s4032/IMG_9513.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6aW4uXUfGhtd9Su-LOZRByJn5jorq8XN20JpFR56xnUqDDy20nBirZf0jqIHiK5j28eeq9zCSUiA2nP1Al9CfBzl8XlAokC-8S8XXFr_UQFboS2XRrBUogVb45A2JEZU0VKC-4WM4-0vngBRFz5Y43TyDnv0_TTi_LjvAWUrq-J_tHtVtciPbti1lIhk/w640-h480/IMG_9513.jpeg" width="640" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Oscar tegi esimene nädal aega kõik asjad meiega meelsasti kaasa, aga teisel nädalal väsis korraga täitsa ära ja nuttis hommikuti, et tema ei taha kuhugi minna, tahaks lihtsalt <i>olla</i>. Ma ise tundsin üsna samamoodi, sest maru intensiivne kava oli. Hommikul võtsime tunnikese, et rahulikult kohvikusse jalutada ja keha kinnitada, aga sealt edasi oli vaja kahes või kolmes kohas külas käia ning igale poole tuli omajagu sõita ka. Kohale jõudes tuli muidugi nii lastele kui endale elu sisse, sest kõikidel sõpradel on mingid eriti idüllilised kodud, igatepidi süllevõtmist taluvate kohevate kasside ja liivakastidega. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Ükspäev imestasin, et kuidas mu lastel üldse isu pole, nad ei söönud terve päeva jooksul vist mitte midagi. Aga hiljem vaatasin piltide pealt, et see hiiglaslik purk maasikamoosi, mis meie saabudes täis oli ja kust otse lusikaga maiustada lubati, oli õhtuks tühi. Poisid elasid päev otsa maasikamoosist. Kui see ei ole tõeline puhkus, siis mis üldse on?!</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjgzPMnG5KMUroG-w6kbDcSYcHIEz_Dex9zgnarqSbTrhYS3e7zXB1O5xqaFdJtPY9q3QKn5ABTVZFhjtywLThiR3vRUEzigENBzqBfjg8ht2buMO4MxB0iO8xomVEI08et_MBIEVo8QOOPDs7DhirMS7Dujn9mAdteEmacU5SpC-jygZjv2yW1GNA-Z8/s3549/IMG_9291.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3549" data-original-width="2662" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjgzPMnG5KMUroG-w6kbDcSYcHIEz_Dex9zgnarqSbTrhYS3e7zXB1O5xqaFdJtPY9q3QKn5ABTVZFhjtywLThiR3vRUEzigENBzqBfjg8ht2buMO4MxB0iO8xomVEI08et_MBIEVo8QOOPDs7DhirMS7Dujn9mAdteEmacU5SpC-jygZjv2yW1GNA-Z8/w480-h640/IMG_9291.jpeg" width="480" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhT8ivg1m9SDqFhcsKSBLY4pFDDHWWr20lExZ2ldgGdg93Y5VGr3NVQUfA18cYiKScH5Z_VVvCUtkeVU7cqJrlbBahq44ufPz6LjSLRvl67oNpTZRSFl-KIJ1lRyCJQg5LFvkr3BAVrbtbwrlLfHZrLmkOKSAinFoiQwZMwJ2arFpF9_oQVPh9B0uz2XuM/s4032/IMG_9280.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhT8ivg1m9SDqFhcsKSBLY4pFDDHWWr20lExZ2ldgGdg93Y5VGr3NVQUfA18cYiKScH5Z_VVvCUtkeVU7cqJrlbBahq44ufPz6LjSLRvl67oNpTZRSFl-KIJ1lRyCJQg5LFvkr3BAVrbtbwrlLfHZrLmkOKSAinFoiQwZMwJ2arFpF9_oQVPh9B0uz2XuM/w640-h480/IMG_9280.jpeg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Matt'ile tehti korralik leilisaun koos värske kasevihaga. Tema on suur fänn, mina mitte nii väga. Kui me kanada sõpradele kogu vihtlemise asja seletada üritasime, sai omajagu nalja, sest kui ise proovinud ei ole, kõlab see tõesti veidi omapäraselt.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Ja kõikides aedades olid mururobotid. Eesti elab ikka tulevikus. Me oleme siin nalja teinud, et peaks mururoboti ostma, sest meil on päris suur aed, aga Kanadas ei ole need veel üldse populaarsed, seega tundus natuke ulmeline mõte. Noh, et kas on ikka hea ja kallis ju ka. Aga Eestis oli nagu aamen kirikus, et kui on muru, on ka robot. Ja kõik kiitsid, et hea asi!</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Toidupoed olid samuti nagu tulevikust oma ostupultide ja kõigega. Kaubamajas olid lastele istumiseks kärud - nii mugav! Aga puuviljade-köögiviljade kaalumise võimalust iseteeninduses polnud, mis on jällegi üllatav. Kanadas pole pulte, aga iseteeninduses saab kõik asjad maksmise käigus ise ära kaaluda.</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4sBS-4GQiNCQfEf7IqnlpMeLfxfc6cFV6ehRGgbSw8mui4x4kESjUT6E5UHefAj4j2xLrVCHgeYK9eIulIes3-oyUd1UNQrbeoOG9jhNV08nTM03G0lDEzJeisD7WGFGyX-jon6eL3PUPmLNv7QymR6rRXnk7VDIblWLYZwL4WcxBXyGh3YmhD7DJMRQ/s4032/IMG_8946.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4032" data-original-width="3024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4sBS-4GQiNCQfEf7IqnlpMeLfxfc6cFV6ehRGgbSw8mui4x4kESjUT6E5UHefAj4j2xLrVCHgeYK9eIulIes3-oyUd1UNQrbeoOG9jhNV08nTM03G0lDEzJeisD7WGFGyX-jon6eL3PUPmLNv7QymR6rRXnk7VDIblWLYZwL4WcxBXyGh3YmhD7DJMRQ/w480-h640/IMG_8946.jpeg" width="480" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">Kokkuvõttes oli hästi tore ja ma olen siiani äärest ääreni häid emotsioone täis, kuigi normaalset unerütmi igatsen küll väga. Eks varsti tuleb. Ja selline tunne on, et pooled jutud jäid rääkimata ning pooled sõbrad nägemata. Aga järgmine kord siis. Või tulge siia!</div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com46tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-58622993317262888852023-06-22T22:29:00.007+03:002023-12-09T08:41:19.370+02:00Erinevad eelistused<p>Imestan siin juba mitmendat päeva, et inimesed on valmis maksma veerand MILJONIT, et lasta end kambakesi väikesesse metallkapslisse lukustada ning laskuda neli kilomeetrit mere põhja Titanicut vaatama. Mitte, et seal pilkases pimeduses midagi <i>näha</i> oleks, aga vähemalt saaks linnukese kirja.</p><p>Kui mulle sama palju <i>peale</i> makstaks, ma ikka ei läheks. Kui kümme korda rohkem peale makstaks, siis ka ei läheks. Väga vähe asju siin maailmas tunduvad hirmsamad kui olla lukustatud kapslisse sügaval mere põhjas.</p><p>Ühest küljest muidugi kahju, et nad seal hukka said, aga teisalt on sellega natuke nagu suitsetajal tekkinud kopsuvähiga, et jama lugu, aga... otseselt nagu üllatuda ka ei saa. </p><p>Erakordselt rikas olemine teeb vist natuke segaseks. Enam ei tea, mida kõike endale lubada, sest limiite pole. Üks neist allveelaevaturistidest käis ju kosmoses ka ära. Mõtlesin selle peale eile kui ostsin turult suure kotitäie värskeid herneid ja mõistsin neid süües, et vähe on neid asju, millest ma sama palju vaimustuks kui magusatest hernestest. Odavam kah, kui Titanicu juurde sukelduda.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh46AOPd8aFyqE0GXRdxkVvDT9JDD-fvdA9fGPFZlJrY_skCfhuJcQ-fG0WHRFN74kjpaE3FlhG3Ne6p5j-cNyvJx1wdOpw6ril6iSnHBYT7pgl0SiYrrxM1dobVy8WEZdOAbPGRigRz-cnSjLnXSdflOEZSblV3B4FSIPTaf61xWTg3XCRXsoxAUXhxAM/s3906/IMG_7816.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2929" data-original-width="3906" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh46AOPd8aFyqE0GXRdxkVvDT9JDD-fvdA9fGPFZlJrY_skCfhuJcQ-fG0WHRFN74kjpaE3FlhG3Ne6p5j-cNyvJx1wdOpw6ril6iSnHBYT7pgl0SiYrrxM1dobVy8WEZdOAbPGRigRz-cnSjLnXSdflOEZSblV3B4FSIPTaf61xWTg3XCRXsoxAUXhxAM/w640-h480/IMG_7816.jpeg" width="640" /></a></div><p>Me käisime just väikesel perepuhkusel Kelownas. Kanada mõistes lähedal - 2 tundi praamiga ja 4,5 tundi autosõitu otsa.</p><p>Targemaks saime. Oliver on algusest peale väga hea magaja olnud. Läheb meelsasti voodisse, mingit kussutamist ega kõrval passimist ei vaja... aga seda kõike ainult kodus. Ta keeldub kategooriliselt kuskil mujal kui oma voodis magamast. Nuttis täiesti hüsteeriliselt ja kõik õhtud pidin tal tundide kaupa kõrval pikutama, kuniks kustus.</p><p>Seepeale planeerisime kohe heaga oma Eesti reisi ümber, võtame majutuse ainult Tallinnasse ja Tartusse, siis on lapsel mingigi stabiilsus ja "kodutunne".</p><p>Tagasi jõudes ostsin eriti suure kohvri, sest nendesse, mis meil juba olemas on, nelja inimese kraam vist hästi ei mahuks. Matt tegi suured silmad ja küsis, et kas me võtame äraantava pagasi ka?</p><p>Mina omakorda imestasin, et kuidas sa perega teisele poole maakera käsipagasiga reisid? Eesti ilm on selline, et ükskord sain mai alguses külas käies kahe nädala jooksul kõik aastaajad ära proovida - oli kuum suvi ja külm talv, vihma ja tormi ja päikesepaistet. </p><p>Juulis on selles osas natuke lihtsam, et päris talvejopet pole vaja kaasa tassida. Vist.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjU9OVqvtw4RFVWCI2mAYQMgjsqMOAwf_43NwHET-Y72-5dWdy4UCNl9GuhN_84eo5cFvFWhvuzLsDtr_pUvhseBCQBsYivj9TeEyRsMbs3Ry7tqnRCxIAEDznsrG7Q5c7HKqOVW3zbyirYK-gnsHNmasX5zcBsg5QZoN_mUihkJj13g1E_Er7dagqhy6A/s4032/IMG_7853.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjU9OVqvtw4RFVWCI2mAYQMgjsqMOAwf_43NwHET-Y72-5dWdy4UCNl9GuhN_84eo5cFvFWhvuzLsDtr_pUvhseBCQBsYivj9TeEyRsMbs3Ry7tqnRCxIAEDznsrG7Q5c7HKqOVW3zbyirYK-gnsHNmasX5zcBsg5QZoN_mUihkJj13g1E_Er7dagqhy6A/w640-h480/IMG_7853.jpeg" width="640" /></a></div><br /><p>Käisin ükspäev perearsti juures. Assistent tahtis mu esimese hooga sellest ruumist läbi viia, kus lapsi ja rasedaid kaalutakse, aga hakkas siis naerma ja ütles, et oih, õige jah, siia pole meil ju asja. </p><p>Istusin kabinetis arsti oodates (siin on nii, et arst töötab mitmes ruumis - patsient juhatatakse sisse ja seal sa siis passid, kuniks arst eelmise patsiendiga lõpetab ning sinu juurde tuleb; kui sinuga valmis saab, astub välja ja kohe järgmisesse ruumi, kus uus patsient ootamas - efektiivne, noh). Ühesõnaga mõtlesin seda, et beebide, laste ja rasedate kaalul hoitakse silma peal, sest ei ole tervislik mingist vahemikust üles- või allapoole minna. Aga ülejäänud inimestel pole ju ka tervislik?!</p><p>Tegelikult võiks ju kõiki patsiente regulaarselt kaaluda ja selle asemel, et ülekaalust tekkivaid haiguseid ravida, seda hoopis ennetada?</p><p>Ükspäev oli uudistes lugu, kuidas üks 200+ kilone naine algatas petitsiooni, et lennufirma peaks suurematele inimestele tasuta lisatooli võimaldama. Muidu olevat diskrimineerimine.</p><p>Ja siin ma just vaatan pagasinõudeid, et kui äraantav kohver on üle 23 kilo, maksad iga kilo eest kuhjaga lisaks. Aga sadu kilosid ülekaalus olev inimene peaks<i> tasuta </i>lisaistme saama?</p><p>Ma oma 12-kilosele lapsele ostsin täissumma eest lennukisse koha, sest ei kujuta ette, et teda 10 tundi süles hoida... Muidu võiks tasuta lennata, sest on alla kahe aasta vana.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3T1FM9DChyUqvWnJkO-6T-CrbYtowOKnk6AyRGafww-yBuBsYNH3jdsiPtISGYbAp1YURdg7HXswUQ6szyy3flawKYax8ihMEF3sT65C2fWovMVfn9qb3tl23AaU5cT0DwXaOYc1Ld-I9ePWnQGvZEj49z30oeYC-Ed6iMqpLmm2J2kFO21qKYqfuhGY/s3781/IMG_8001.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2835" data-original-width="3781" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3T1FM9DChyUqvWnJkO-6T-CrbYtowOKnk6AyRGafww-yBuBsYNH3jdsiPtISGYbAp1YURdg7HXswUQ6szyy3flawKYax8ihMEF3sT65C2fWovMVfn9qb3tl23AaU5cT0DwXaOYc1Ld-I9ePWnQGvZEj49z30oeYC-Ed6iMqpLmm2J2kFO21qKYqfuhGY/w640-h480/IMG_8001.jpeg" width="640" /></a></div><p>Kes viimasel ajal Tallinna Loomaaeda on juhtunud? Kas väikestel lastel on seal midagi põnevat vaadata või on lihtsalt üks lõputu jalutamine ja paar kitse silmapiiril?</p>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com20tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-88992445345653070562023-06-12T08:23:00.009+03:002023-06-12T08:35:24.063+03:00Kus me praeguseks oleme?<p>Praegu, kaks aastat peale diagnoosi saamist, läheb Oscaril <i>oluliselt</i> paremini kui me iial oodata oskasime. Ta on muidugi ka intensiivselt kõikvõimalikes teraapiates käinud ja kõvasti abi saanud. Kõneteraapiat tegime enne diagnoosi saamist oma raha eest, edasi on kõik autismifondi sisse mahtunud ja kui kohe ei olnud õigeid teraapiaid saadaval, ütlesin, et andku teada kui ükskõik, mis muu valikusse tuleb ja võtsin kõik pakutava vastu, et ootejärjekorras passimise ajal väärtuslikku aega ei raiskaks. Kui tund aega järjest keegi su lapsega üks-ühele tegeleb, ei ole ausalt öeldes nii suurt vahet, on see tegelus-, kõne- või kunstiteraapia, kasu lõikab ta sellest nagunii palju.</p><div>Pooleteistaastasena alustas Oscar lasteaias käimist, esimesed paar aastat kaks päeva nädalas ja hiljem neli (viies päev jäi teraapiatele). Lasteaed on äärmiselt palju kasuks tulnud nii kõne kui kõikvõimalike (sotsiaalsete) oskuste arendamisel, sest lapsed õpivad paljusid asju teistelt lastelt, võimelgu täiskasvanud seal kõrval, palju tahavad.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJVj4pTt-qUb_ER8hNadFEJc01BKV3Fkr7xJqpEyybi5-fQVvI9-Zfk4MlGkRKWOMmcA_z4y-NsQOZpWyYxBulDZ3wc1XYLbNICajus4cb4OTW_bniltgqgB_smbEmeNeNIyK9dUKP8ESnlumWQ6KD4RgiVYMSe-S_azE_smBuJNL2mXwMKpeXhi2B/s1180/034fd016-a572-4eb8-aafe-bf2d75f1bd96.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="885" data-original-width="1180" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJVj4pTt-qUb_ER8hNadFEJc01BKV3Fkr7xJqpEyybi5-fQVvI9-Zfk4MlGkRKWOMmcA_z4y-NsQOZpWyYxBulDZ3wc1XYLbNICajus4cb4OTW_bniltgqgB_smbEmeNeNIyK9dUKP8ESnlumWQ6KD4RgiVYMSe-S_azE_smBuJNL2mXwMKpeXhi2B/w640-h480/034fd016-a572-4eb8-aafe-bf2d75f1bd96.jpeg" width="640" /></a></div><div><br /></div><div>Pool aastat tagasi juhtus ta natuke suuremate sõpradega koos Minecraft'i mängima ja Matt'il hakkas kahju, et ta üldse matsu ei jaganud ja õieti kaasa mängida ei osanud, kuigi huvi oli suur. Nii tuli Minecraft ka meie ellu. Esimesel paaril päeval näitas Matt talle ette, kuidas asjad käivad, aga mõni nädal hiljem pidi juba tunnistama, et Oscar on oma oskustega temast juba ees. See fantaasiamaailm ja kujutlusvõime, mida lasteaed koos terapeutidega kiidab ning mida me klotside ja muu abil kodus oleme näinud, sai selles mängus ilma igasuguste piirideta lahti hargneda. </div><div><br /></div><div>Igaks juhuks mainin, et tal on lapsesõbralik versioon, kus saabki ainult ehitada, pole mingeid kolle ega vägivalda.</div><div><br /></div><div>Kui Ossu mulle esimest korda oma Minecrafti maailma näitas ja läbi erinevate ehitiste ning aedade juhtis, jooksid mul mööda selga külmajudinad. See nägi välja nagu oleks saanud esimest korda tema salajasse ajusse piiluda. Ta ehitab uskumatu detailsusega ja väga tõepäraselt. Kui ta reaalses elus on pigem sirgjooneline, siis tema Minecrafti maailm oli väga komplitseeritud, läbimõeldud ja mitmetahuline. Ma ise ei oskaks isegi täiskasvanuna selliseid asju luua. </div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEip5cNtpxy6YE-vUSVWHhGEigFxq3AK-b0Q7iqLMBcZas_Dxwjz5A_Ob0xfk0Gd-SGx3Wq-9fCzw9cKcfi-ZCguKMJUOqyKYhSxJTHuymqvh5hqDsw_MFgnDHl92Un0NOqPQzAciEBXEHHxkWOW_WIwlqymoPOS3v_feHnwAaNro0mCMRB7rP4ChJiM/s4032/IMG_7585.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEip5cNtpxy6YE-vUSVWHhGEigFxq3AK-b0Q7iqLMBcZas_Dxwjz5A_Ob0xfk0Gd-SGx3Wq-9fCzw9cKcfi-ZCguKMJUOqyKYhSxJTHuymqvh5hqDsw_MFgnDHl92Un0NOqPQzAciEBXEHHxkWOW_WIwlqymoPOS3v_feHnwAaNro0mCMRB7rP4ChJiM/w400-h300/IMG_7585.jpeg" width="400" /></a></div><div><br /></div><div>Kõne areng sai hoo sisse umbes neljaselt ja nüüd, viiesena, küsib ta esimest korda küsimusi ja vastab igati adekvaatselt meie omadele.</div><div><br /></div><div>Ka muus osas on palju lihtsam, aga see kõik on tulnud läbi raskuste. Üks mu sõbranna, kel on sama vana autistlik tütar, ütles, et vahel inimesed ütlevad, et "näe, ta osutab ju sõrmega küll" (seda oskust paljud autistid ei suudagi välja arendada) ja nad arvavad, et ta <i>lihtsalt osutabki</i>, teadmata, et selle taga on kuudepikkune sammhaaval õppimine, et pane käsi rusikasse, nüüd aja nimetissõrm sirgeks, pluss kogu see kontekst sinna juurde, et millal ja miks ta sellist žesti üldse kasutama peaks. Samas kui tavalised lapsed lihtsalt osutavad sõrmega vasakule ja paremale juba beebieast saadik ilma, et seda neile keegi ette oleks näidanud.</div><div><br /></div><div>Kui palju energiat ja vaeva ma oma lapse kasvatamisse nende viie aasta jooksul olen pannud, ei olnud esimesed neli aastat ÜLDSE näha ja te ei kujuta ette, kui frustreeriv see kohati oli. Alles nüüd hakkab natuke pinna alt piiluma, aga siiamaani oleks võinud teda jälgides vabalt pakkuda, et laps on pool-metsik ja vabakasvatusega, mis siis, et ema kodune ja peaks ju olema aega tegeleda... Tema käitumine oleneb palju ka sellest, kui ülestimuleeritud või väsinud ta parajasti on. Hommikuti, puhanud ja värskena, ei erine ta hetkel oma eakaaslastest suurt millegi poolest. Aga vahel on hoopis teised lood...</div><div><br /></div><div>Aastake tagasi olime teises linnas väljasõidul ja Matt'i sõbrad tulid Airbnb-sse meile oma toona pooleteistaastase pojaga külla. Meil oli selja taga pikk ja elamusterohke päev ning Oscar oli üleväsinud, sellest tulenevalt jooksis mööda tuba ringiratast, teeseldes, et on tuletõrjeauto (väga tavaline asi, mida ta on päris pisikesest saadik teinud) ning kõik sireenid ja vilkurid olid muidugi kah töös (vilkureid teeb ta silmadega - pilgutab kiiresti üht ja teist vaheldumisi). Katkematu viiu-viiu segas vestlemist ja panin multika mängima. Multikad on talle alati rahustavalt mõjunud, erinevalt tavalastest, keda need enamasti stimuleerivad.</div><div><br /></div><div>Matt'i sõbra laps on absoluutselt teisest puust. Ma pole kunagi varem nii ekstreemselt rahulikku mudilast kohanudki. Kõik need kaks tundi istus kukupailt isa süles ning sõi ära iga ette antud brokkoli ja lõhe. Kui multikas mängima hakkas ja vaikus saabus, ütles Matt sõbrale, et tal on nii eeskujulik laps ning sõber vastas selles stiilis, et "nojah, meie pole talle kunagi multikaid näidanud". Siis kohe pehmendas, et "ei-ei, mitte, et multikad halvad oleks, see on täiesti okei, et teie laps vaatab".</div><div><br /></div><div>Ta ei teadnud (siiani ei tea), et Oscari käitumine on mõjutatud milleski muust kui sitast kasvatusest ja aegajalt nähtud multikatest. Ta ei tea, et kohati olid multikad need, mis mind kuskilt alla hüppamast takistasid, sest kannatlikkust on selle lapsega kohati kümme korda rohkem vaja läinud kui kellelgi seda olla saaks. Mulle endale on see kogemus väga heaks õppetunniks olnud, ma olen kah suur kritiseerija muidu. Selles mõttes mõistan teisi.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihfC4I4Qr_kBOKOKdECv9kKjwON_nlyGWMgd6h9WqmRkaoauZVqcEud9Os50q1BIthcQictzRtEzVDHSuqOG_6KDSNNLdddg2_3KSxH5Ih7_BiNpHl72jLFJjgxZaVVw-_utE4saMQog0vIT_dG7dldwuDRgSMktcWPpJAzluxAHQCHiKLgWbYZgCL/s4032/IMG_6954.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihfC4I4Qr_kBOKOKdECv9kKjwON_nlyGWMgd6h9WqmRkaoauZVqcEud9Os50q1BIthcQictzRtEzVDHSuqOG_6KDSNNLdddg2_3KSxH5Ih7_BiNpHl72jLFJjgxZaVVw-_utE4saMQog0vIT_dG7dldwuDRgSMktcWPpJAzluxAHQCHiKLgWbYZgCL/w640-h480/IMG_6954.jpeg" width="640" /></a></div><div><br /></div><div>Lapsed on väga erinevad. Kui minu omad oleksid vastupidises järjekorras sündinud, oleksin ilmselt kiitnud, et Oliver kordab iga mu sõna nagu väike papagoi "sellepärast, et ma temaga palju räägin" ning haarab kõike lennult "sellepärast, et ma temaga palju tegelenud olen". Samas tegin ma seda kõike Oscariga ilmselt rohkemgi, sest toona oli mul rohkem aega, vähem lapsi ja vähem töiseid ülesandeid. Alati ei ole panus ja tulemus ausas tasakaalus.</div><div><br /></div><div>Aastaid tagasi, kui Ossu veel peaaegu üldse ei rääkinud, mainis sõbranna (mingis täiesti teises kontekstis muidugi), et nad koguvad lapsele raha, et tulevikus mõnda mainekasse välismaa ülikooli minna. Mäletan, kuidas see mind tookord haavas, sest ma ei teadnud, kas minu laps kunagi üldse iseseisvaks elukski valmis on, rääkimata Oxfordi astumisest. Ketrasin seda mõtet paar päeva ja siis sain korraga aru, et... eks me kõik vaatame oma pisikesi mudilasi, arvates, et nad on<i> kõige</i> ilusamad, targemad ja osavamad. See ongi emade ülesanne. Kas neist lõpuks ka kõik see saab, millest me unistame, on juba hoopis teine küsimus.</div><div><br /></div><div>Elon Musk'i (kes on samuti autismispektrumil) intervjuusid vaadates mõtlen vahel, et ka tema ema võis omal ajal päris mures olla. Ja nüüd on ta maailma kõige rikkam mees, kelle erakordsele ajule terve maailm kaasa elab. Kõik on võimalik. </div><div><br /></div><div>Üks tuttav rääkis lohutuseks, et tead, minu tütar õppis küll väga varakult rääkima ja lugema, aga tal on nii kõrge ärevusetase, et see segab hakkama saamist juba algklassides. <i>Igaühel on midagi! </i>Tahtsin selle teiste erivajadusega laste vanematele siia lohutuseks panna. Nii õige, mu meelest.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFlf5FjhEU3umB1SAsM0DXoogruMmSyU_zNEtU4CkaBwaVwjasqIE2WLlSg58DKpC7two4ytYEsZFcgQ1mW0kZhirTP6Vx70lPY6-YrkzRzZbCxE-ZlyBMPD7iCle6EXKELWIj29sM0cbX2RVMY7zAK9Rvn9fsn3GWuYQ3p4_UjkAC_JFlXc0l2k5Y/s3591/IMG_7297.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3591" data-original-width="2693" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFlf5FjhEU3umB1SAsM0DXoogruMmSyU_zNEtU4CkaBwaVwjasqIE2WLlSg58DKpC7two4ytYEsZFcgQ1mW0kZhirTP6Vx70lPY6-YrkzRzZbCxE-ZlyBMPD7iCle6EXKELWIj29sM0cbX2RVMY7zAK9Rvn9fsn3GWuYQ3p4_UjkAC_JFlXc0l2k5Y/w480-h640/IMG_7297.jpeg" width="480" /></a></div><br /><div>Lõpetuseks tahtsin öelda, et varane sekkumine on kõige alus. Kui sa näed lapsel eripärasid, ära jää ootama, et äkki lähevad need iseenesest üle. Mida vanemaks ta saab, seda vähem kasu on teraapiatest ja kõigest muust. </div><div><br /></div><div>Mul on üks kohalik sõbranna, kelle peatselt kolmene poeg ei kasuta peaaegu ühtegi sõna ja kelle näoilme on eranditult alati neutraalne, tee nii head nalja kui tahad. Sõbranna ise on tegelikult natuke mures, aga ütleb, et näe, küsisin hoidja käest ja tema ütles, et pole poisil midagi viga! Mees ütleb ka, et küll tuleb see kõne! Ta teab Oscari lugu ja iga mõne aja tagant küsib jälle üle, et "aga kas tal oli ka nii, et..." Ja ma olen korduvalt öelnud, et tead, pane ta uuringute-teraapiate järjekorda. See kõik võtab vähemalt aasta, et kord sinuni jõuaks. Kui laps selle aja peale ammu täislausetega räägib ja sul mingeid muresid pole, saad ju alati ära öelda...</div><div><br /></div><div>Ärge lohutage teisi, et küll läheb paremaks. Iga vanem loodab, et ta reageerib üle. Et tegelikult on kõik hästi. "Ja meil on suguvõsas üks mees, kes hakkas alles viieaastaselt rääkima, aga nüüd on tippadvokaat". Oma lapse aitamine ei ole nõrkus. </div><div><br /></div><div>Igatahes läheb Ossul hästi ja tulevikus loodetavasti üha paremini. Enam ei muretse ma sellepärast, kuidas ta elus hakkama saab. Tal on mitmeid väga tugevaid külgi ja meil vanematena tahe ning võimalused teda kõiges toetada. </div><div><br /></div><div>Aga väga õpetlikud viis aastat on need küll olnud. Poisid on mul vahvad!</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit-iITsoTBxud1z7UJeAJwzIp7VZ8deh3_jHiZnrddEcm0J2A1lhVhRXoEVXVjhxCTxRoPrDcRqnH9niftaFw85zjlmQ0hR3b1vOrpoFOddHm87xFnkSlwYdZzRNPF_3TYB2ucXemPgyT8xApHRK_51egeBFsUAGjXOR5R1jWFipNUrmGqilmLvX2t/s3736/IMG_7743.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3736" data-original-width="2802" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit-iITsoTBxud1z7UJeAJwzIp7VZ8deh3_jHiZnrddEcm0J2A1lhVhRXoEVXVjhxCTxRoPrDcRqnH9niftaFw85zjlmQ0hR3b1vOrpoFOddHm87xFnkSlwYdZzRNPF_3TYB2ucXemPgyT8xApHRK_51egeBFsUAGjXOR5R1jWFipNUrmGqilmLvX2t/w480-h640/IMG_7743.jpeg" width="480" /></a></div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com35tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-56836899360554913802023-06-09T19:44:00.000+03:002023-06-09T19:44:39.226+03:00Diagnoosi saamine...Edasi läks nii, et perearst saatis meid lastearsti vastuvõtule ja lastearst tegi esialgse hindamise. See küsimustik oli mitu lehekülge pikk ja vastamisele kulus vähemalt tund, tulemuseks öeldi, et osad autismile viitavad ohumärgid on olemas ja osad on puudu - väga keeruline öelda, mis toimub. Aga autismidiagnoosi niisama lihtsalt ei pandagi, selle jaoks on eraldi hindamine. Nii palju neid ohumärke siiski oli, et sellele hindamisele saatis lastearst meid edasi. <div><br /></div><div><b>Hindamine</b><br /><div><br /></div><div>Kui siis järjekord meieni jõudis (Ossu oli selleks ajaks kolme-poolene), käis kogu protsess mitmes etapis:</div><div><br /></div><div>- Alustuseks raamatupaksune küsimustik vanematele täitmiseks, iga küsimuse järel skaala, et kas teeb seda alati, mitte kunagi, sageli, harva või pole kindel. Näiteks sellised asjad, et kas peatub kui teda hüüda (nii ja naa), kas tõmbab hääle vaiksemaks kui olla muuseumis või kirikus ja tal paluda vaiksemalt rääkida (kindlasti mitte), palju küsimusi erinevate tundlikkuste kohta (helid, materjalid, valgus, maitsed jne - seda probleemi pole tal kunagi olnud), intensiivsed erihuvid (autod-autod-autod).</div><div><br /></div><div>- Teiseks testiti Oscarit erinevate ülesannete abil. Et kas teab, mis on suurem ja mis väiksem, mis on ees ja mis on taga, mis kujundid üksteise sisse mahuvad, kui kauaks tähelepanu jagub, kas ta imiteerib - jällegi, pean tunnistama, et üksikasju ei mäleta, aga äärmiselt põhjalik uuring. Sellest anti meile hiljem (jällegi raamatupaksune) aruanne, kus täpselt ära märgitud, mis vanuse tasemel üks või teine oskus on ja iga asja kohta detailne põhjendus. Enamik oskuseid oli pool- kuni poolteist aastat arengust maas. See mõjus küll külma dušina... Emana ei olnud ma seda üldse märganud. Polnud ju kellegagi võrrelda ka - mu esimene laps ja pandeemia täies hoos.</div><div><br /></div><div>- Kolmandaks oli selline mänguline kohtumine, kus hinnati pilkkontakti ja suhtlemisoskuseid, vaadati, kuidas ta vajadusel abi küsib, kuidas oma tahtmist saab, kuidas asjadest aru saab jne. Seda viis läbi psühhiaater ja tema selgitas asja käigus mulle pidevalt, mida ta näeb. Näiteks seda, et Oscar räägib natuke teistmoodi kui peaks, mingid rõhud ja sõna lõpud - asjad, mida ma polnud selle hetkeni ise märganudki (sõna lõpp läks valjemaks ja intonatsioon üles). Ta juhtis mu tähelepanu ka sellele, et Ossu kõnnib kohati kikivarvukil; et tema žestid, sõnad ja silmkontakt ei ole koordinatsioonis ja nii edasi.</div><div><br /></div><div>- Neljandaks oli intervjuu mõlema vanemaga. Seal küsiti, et mitu erinevat näoilmet lapsel on, kui ilmeid näidata pildina - selleks hetkeks oli neid ainult kolm (kurb, rõõmus, pahane). Kas ta vaatab inimest kui objekti või vaatab talle silma kui temalt midagi küsida või talle midagi ulatada (objektina). Kui kergelt tähelepanu hajub kui fookusesse tuleb miski muu (eemalt kostuv sireen, akna taga sõitev muruniiduk) - ülikergesti.</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzc5R5yh2CkGRImnLMP6VyakMrj1iRcHO-tAoy1SX1V_sKQKBzYj6J-6WvZNKA7aCj1MmDYskarM5f0BXx2cJsJwpEa7m0FY3gYgQIOtlRy5GQGOnV07yhgAReck1UgYg61KWXbuzUq23W8wngnnUffay50eJfcslIlif_aqJv8Pyfg8YsCDF7Dc9g/s1600/4aa67ad8-1854-4ca1-ae85-be0df8b832a8.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="900" data-original-width="1600" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzc5R5yh2CkGRImnLMP6VyakMrj1iRcHO-tAoy1SX1V_sKQKBzYj6J-6WvZNKA7aCj1MmDYskarM5f0BXx2cJsJwpEa7m0FY3gYgQIOtlRy5GQGOnV07yhgAReck1UgYg61KWXbuzUq23W8wngnnUffay50eJfcslIlif_aqJv8Pyfg8YsCDF7Dc9g/w640-h360/4aa67ad8-1854-4ca1-ae85-be0df8b832a8.jpeg" width="640" /></a></div><div><br /></div><div><b>Tulemused</b></div><div><br /></div><div>Nädal hiljem oli meil sama psühhiaatriga kohtumine, kus ta pooleteist tunni jooksul kõigi tehtud testide tulemused üksikasjalikult lahti seletas, näiteid tõi ja küsimustele vastas. Oscar sai diagnoosiks kerge/keskmine autism. </div><div><br /></div><div>Meie peamine mure oli tol hetkel, et kas ta on tulevikus võimeline tavakoolis õppima? Tol hetkel tundus see ausalt öeldes ikka väga kahtlane. Öeldi, et autistlikud lapsed teevad sageli enne viiendat eluaastat arengus suuri muutusi ja sellele küsimusele ei ole võimalik vastata enne, kui ta nii vanaks saab. Et neil arenevad oskused tihtipeale "vales" järjekorras ja kui miski on hetkel puudu, ei pruugi see tulemata jäädagi. Aga muidugi võib...</div><div><br /></div><div>Ta lisas veel, et isegi kui kõik läheb hästi - ta on võimaline arenema ja juurde õppima ning saab noores eas palju vajalikku abi - siis autismi see ära ikkagi ei võta. Tema jaoks saavad sotsiaalsed reeglid alati keerulised olema, ta ei oska jälgida asju, mis teiste inimeste jaoks iseenesest tulevad (näiteks, et vestluses mõlemad sõna saaks), ta võtab kõike väga sõna-sõnalt ja peab õppima, mida kujundlik keel tähendab; ta ei oska teistega samal tasemel näoilmeid lugeda ja neid arvesse võtta, ta ei saa alati naljast aru jne. </div><div><br /></div><div>Ametlik diagnoos oli minu jaoks tegelikult kergendus. Ma ju nägin, et <i>midagi </i>on temaga teistmoodi ja kui see poleks olnud autism, oleks õhku jäänud küsimus, et <i>mis</i> siis? </div><div><br /></div><div>Irooniline on muidugi see, et ma olin enne rasedaks jäämist aastaid autistlike noortega töötanud. Sellest oli ka väga suur abi, sest ma tean kui raskel kujul võib autism avalduda ja ma olin tänulik, et minu laps ei juhtunud selles hullemas otsas olema. </div><div><br /></div><div>Paraku lisas psühhiaater, et sama vanematekomplekti puhul on autismi tõenäosus iga järgneva lapse puhul 19%. Poistel esineb seda neli korda sagedamini kui tüdrukutel. Ja sel hetkel ootasin ma oma teist poega...</div><div><br /></div><div><b>Toetus</b></div><div><br /></div><div>Pärast diagnoosi saamist antakse igale autislikule lapsele teraapiateks ja muudeks autismiga seotud kuludeks kuni 6. sünnipäevani 22.000 dollarit aastas (15.300 eur). Sealt edasi on toetus 6000 dollarit (4174 eur) aastas kuni 18-aastaseks saamiseni.</div><div><br /></div><div>See raha liigub riigi kukrust otse terapeutide ja muude teenuste/vahendite kontole, vanemad seda summat ei näe ja enda kätte ei saa. Vanem lihtsalt allkirjastab pabereid, et kellele raha kanda (ja terapeudid peavad olema autismifondi poolt aktsepteeritud nimekirjas, mitte mingid suvalised vastava kraadiga onupojad). See summa, mis järgmiseks sünnipäevaks kasutamata on jäänud, kaob lihtsalt ära ja uus 22.000 (või 6000 - olenevalt vanusest) tuleb saadavale.</div><div><br /></div><div>Kuueselt muutub toetus sellepärast, et selles vanuses lähevad lapsed esimesse klassi ja enamik autismifondi rahast suunatakse kooli. Selle eest pakutakse psühholoogi, nõustaja ja tugitöötaja teenuseid neile lastele, kel seda kõige enam vaja on (ehk mitte tingimata sellele lapsele, kelle pealt see raha koolile tiksub). Paljud erivajadused ei saa eraldi toetust, nii et koolis on nö "ühe poti süsteem". </div><div><br /></div><div>See 6000 aastas, mille üle kuni täiskasvanuks saamiseni lapse vanemad saavad otsustada, katab ühe iganädalase tunniajase teraapia ja natuke jääb üle ka. Kooli kõrvalt on üks teraapia ausalt öeldes piisav ja kuna aju potentsiaal on selleks vanuseks peaaegu täielikult välja kujunenud, ei oleks rohkemast abist ka enam nii palju tolku kui nooremana.</div><div><br /></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoUfFOnUXHqqhTwgplg3RbzFXmxTIAaj7dmyQyVCxHXb7lgxxxvUpk4t9BC2FZPvBPKmL3Wome0aS3jb-NuKEraTAWWVXGWeV69z_lpFflab5WuVwL7ltEt6AcoBZq7GW_lcvPF4Hm2u4ZbLmVDzqJJxmix7xqevaeOVuOebBFTnxCN_TpsdPLT1CB/s4032/IMG_4902.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoUfFOnUXHqqhTwgplg3RbzFXmxTIAaj7dmyQyVCxHXb7lgxxxvUpk4t9BC2FZPvBPKmL3Wome0aS3jb-NuKEraTAWWVXGWeV69z_lpFflab5WuVwL7ltEt6AcoBZq7GW_lcvPF4Hm2u4ZbLmVDzqJJxmix7xqevaeOVuOebBFTnxCN_TpsdPLT1CB/w640-h480/IMG_4902.jpeg" width="640" /></a></div></div><div><br /></div><div>Järgmises postituses sellest, kus me praeguseks oleme...</div></div><div><br /></div><div>-</div><div><br /></div><div>Ja kui keegi teab rääkida, kuidas Eestis autismi diagnoosimine toimub ning mis toetused ja teraapiad saadaval on, siis seda oleks mul huvitav lugeda. Mul endal pole õrna aimugi! </div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com21tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-64396152670860391342023-06-08T07:31:00.004+03:002023-12-09T08:46:51.180+02:00Kuidas me kahtlustama hakkasime, et lapsel võib erivajadus olla<p>Kõik sai alguse perearsti kabinetist, kus ma toona pooleteistaastase Oscariga korralisel "ülevaatusel" käisin ja arsti küsimuse peale "kas ta räägib 4-20 sõna?" naerma hakkasin, sest sõnu oli toona ainult üks. Sealt edasi hakkasime teda tähelepanelikumalt jälgima ja nägime, et kõne ei taha ikka kohe <i>kuidagi </i>areneda. Esmakordse emana muidugi põhjendasin, et tal on ikkagi kaks keelt korraga ja mõned lapsed lihtsalt hakkavadki hiljem rääkima ja...</p><p>Mõned omapärased märgid olid veel. Näiteks huvitus ta ainult ja AINULT autodest. Ja seda väga intensiivselt! Mu ema ütles omal ajal, et ta pole vist ühtegi pilti näinud, kus Oscaril <i>ei oleks</i> väikest mudelautot käes. Neid autosid ladus ta lõputult ritta ja kuigi teised sama vanad lapsed nii ei mänginud, tundus mulle jällegi loogiline, sest ka tänaval on autod üksteise järel reas...</p><p>Muus osas oli (ja on) ta väga rõõmsameelne, energiline ja naerusuine laps. Igast päevast poole veetsime mänguväljakutel, sest teisiti ei oleks saanud kogu seda energiat ära kasutada. Seal aga märkasin, et teiste lapsed püsivad vanemate läheduses, minu oma pani aga sirgjoones plagama, mis iganes suunas miskit huvitavat toimus ja teda absoluutselt ei huvitanud, kas ma eksisteerin või ei. Ma ei saanud hetkekski oma lapse pealt pilku mujale liigutada, sest selle ühe sekundiga võis ta juba jänesehaagiga mingis teises suunas joosta ja üldiselt oli sihtmärgiks autotee (sest nagu öeldud, ta lihtsalt jumaldas autosid). Ohutunnet polnud üldse. Seetõttu püüdsin teda välja minnes võimalikult kirevalt riietada - nii oli mul endal teda lihtsam näha ja kui ta mu vaateväljast kaduma oleks juhtunud, oleks paremini teiste tähelepanu äratanud.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0lpFdaO_crcdj62nvV0lvpB9CMo64z1iS959FSslIdcUpYoPA55QN686p4l3LbQhdmTYP4iGtf6ee_XsH3JgCtJGejaoL3UXWJ9bTlTTd16ISf3JtANCS8UdeBY070WZRiZ52HnLNvCIyQqkuxLbFS9XyXD_a1bTPvv8JsMlKXjM44wCfU6HHUM1D/s3536/IMG_2576.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3536" data-original-width="2652" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0lpFdaO_crcdj62nvV0lvpB9CMo64z1iS959FSslIdcUpYoPA55QN686p4l3LbQhdmTYP4iGtf6ee_XsH3JgCtJGejaoL3UXWJ9bTlTTd16ISf3JtANCS8UdeBY070WZRiZ52HnLNvCIyQqkuxLbFS9XyXD_a1bTPvv8JsMlKXjM44wCfU6HHUM1D/w300-h400/IMG_2576.jpeg" width="300" /></a></div><p>Kõne samal ajal ei tulnud ega tulnud. Ja ma lihtsalt PEAN siinkohal mainima, et kõige idiootsem asi, mida mitte-rääkiva mudilase emale öelda, on: "Mina rääkisin oma lastega hästi palju ja sellepärast hakkasid nad varakult rääkima".</p><p>Kui te arvate, et mina oma lapsega ei rääkinud, siis...</p><p>See oligi kõige frustreerivam, et panuse-tulemuse tasakaal oli täiesti paigast ära. Minu lapsele ei paistnud <i>mitte midagi</i> külge jäävat, ükskõik, kui palju ma ka vaeva nägin. Oscar ei paistnud märkavat, et ma olemaski olen. Ei märganud teisi ka. Tõstis pilgu ainult siis, kui tal midagi vaja oli või miski huvi pakkus. Aga see ei tundunud ka väga imelik, sest tal oli pidevalt midagi intensiivset käsil. Tal on alati olnud väga terane pilk ja loovad ideed. </p><p>Mingil hetkel öeldi lasteaiast, et lisaks kõnepeetusele ei vaata Oscar pooltel kordadel otsa kui temaga räägitakse. Sama olime ise märganud. Sellele lisaks juhtus sageli nii, et ta ei paistnud kuulvat kui teda kõnetati. Näiteks tuli Matt töölt koju, hõikas: "Tere, Oscar!"</p><p>... ei midagi</p><p>Tere. Tere! TERE! TEREEE!</p><p>Lõpuks siis vastas. Kui hästi läks. Vot see tundus küll kummaline, et seisad lapse kõrval ja ta "ei kuule" sind.</p><p>Kui kommi pakkuda, siis muidugi alati kuulis, sest nagu juba ütlesin, keskendus ta ainult sellele, mis huvi pakkus. Mingid tühjad teretamised või küsimuse lõppu "palun" lisamised on tema jaoks lihtsalt mõttetu vaht, millele pole vaja aega raisata (seda siiani). Kuulmist, muide, kontrolliti ning see on tal ideaalses korras.</p><p>Kuna autism on kõne hilistumise üks peamisi põhjustajaid, siis väike kahtlus meil muidugi oli. Samas on autismile omane, et näoilme on pigem neutraalne ja naeratamist vähe, aga Ossul oli kogu aeg suu kõrvuni ja meri põlvini. Kui aja jooksul lõpuks sõnu juurde tekkis, märkasime, et ta kordab öeldut palju. Kui laps 20 korda järjest sama sõna või fraasi kordab, ajab see lõpuks ikka hulluks. </p><p>Ja päris algusest peale oli selge, et füüsilisest lähedusest ta suuremat ei pea, näiteks ei taha ta siiamaani, et teda kallistatakse ja küljes rippunud pole ta mul kunagi. Ka võõristamise faas jäi täiesti vahele. </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitsA3pLi9vKcHBcDruA7N6MN8Hv04AByeOk-cHyiCTKQPuPLJtVb9H7qaJnaNevZtOfUmQzjakQCz4rEoRDKZdtuMT2SQriqan1mJZN_OQRgaDt_gLy91faUlkVKBOvyn65izCBvbGyrji45X7ynp9wRnrl-15EjjiCqqph8tRfTh0MB3vGe55WCAP/s4032/IMG_8327.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitsA3pLi9vKcHBcDruA7N6MN8Hv04AByeOk-cHyiCTKQPuPLJtVb9H7qaJnaNevZtOfUmQzjakQCz4rEoRDKZdtuMT2SQriqan1mJZN_OQRgaDt_gLy91faUlkVKBOvyn65izCBvbGyrji45X7ynp9wRnrl-15EjjiCqqph8tRfTh0MB3vGe55WCAP/w640-h480/IMG_8327.jpeg" width="640" /></a></div><p>Seda pilti vaadates läheb mu stressitase kohe lakke, sest täpselt nii me "jalutamas" käisimegi. Ossu kandade välkudes ees, mina keel vestil järel. Ainult joostes kogu aeg. Rannas oli veel eriti raske, sest ta armastab väga vett ja asjaolu, et põhi jalge alt ära kaob, ei morjendanud teda karvavõrdki. Otse sisse ja siis kisa taevani kui vanemad teda uppumisest päästa püüdsid... Ja nii sada korda järjest. Teised rannalised ilmselt mõtlesid, et no on alles kasvatamatu laps, üldse ei kuula.</p><p>Potitreening oli täiesti võimatu. Laps lihtsalt kategooriliselt keeldus potile istumast. Ei istunudki peaaegu neli aastat! Proovisime piitsa ja präänikuga, suurt ja väikest potti - ei. Mähkmete mittekasutamine ei andnud samuti tulemust, teda lihtsalt absoluutselt ei huvitanud, kui püksid märjaks said. Tal oli kogu aeg midagi olulisemat käsil, millele tähelepanu pöörata.</p><p>Tegevusterapeut andis mulle paberi, millele pidin nädala vältel üles kirjutama, millal püksid märjad ja millal kuivad olid. Ärkamisest magamaminekuni tuli iga poole tunni tagant kontrollida ja vastav märge teha. Selle põhjal arvutati välja, kui pikalt ta <i>keskmiselt</i> kuiv on ja tulemuseks saadi 70 minutit. Öeldi, et lapsed on potitreeninguks valmis kui keskmine on 90 minutit. Ta oli siis kolme-poolene... Kui lõpuks asja käppa sai, tuli kõik üleöö ja korraga. Näiteks kogemata voodi märgamist pole tal kunagi juhtunud. Kui päevane värk selgeks sai, hakkas kohe hoobilt ka öösel põit pidama.</p><p>Kõneterapeut ütles mingil hetkel, et tuleb hakata pildiprogrammi õppima (PECS). Seda kasutatakse mitteverbaalsete laste puhul, et neil oleks võimalus end arusaadavaks teha. See hetk oli minu kui vanema jaoks vist üks valusamaid. Sellega, et ta praktiliselt üldse rääkima ei hakka, ei olnud ma üldse arvestanud.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGWxsEIBWaPmuQ4IagHI2jhexuyTfCe-qtcqWVihE-kQJtrFmDPmUuLRPKq3GAO00Bf1YbIPj5fjKgLH9RHa3jGr_7VQqCZTNxbW82vqutc7gI2sNwEIddoo3IKYdrB3ilkqrTx2gldLH3qCW_28mtVYPuRPwpLpF_-BzvFuD19rcF7WJno07KtYzh/s380/speech52.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="350" data-original-width="380" height="295" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGWxsEIBWaPmuQ4IagHI2jhexuyTfCe-qtcqWVihE-kQJtrFmDPmUuLRPKq3GAO00Bf1YbIPj5fjKgLH9RHa3jGr_7VQqCZTNxbW82vqutc7gI2sNwEIddoo3IKYdrB3ilkqrTx2gldLH3qCW_28mtVYPuRPwpLpF_-BzvFuD19rcF7WJno07KtYzh/s320/speech52.jpg" width="320" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTqSNedeo_urfXjl5qgHfvsUwLP0sbjoBQtRCZzosKqIPRbGa3M7YWrU9o3WLmnJrfI9LZLXV7d6lLl9Skn3_Fzx6JRUMiFimBYL5I20lW-aLddgF_DrZxs4nNB3R8URh9LvR0wSkB90Nqp8ojqtMACurgfm0IpeOhf4qHMCvdLdZj1a1SQM9v2zQD/s1500/813EIF79KRL._AC_SL1500_.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1378" data-original-width="1500" height="589" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTqSNedeo_urfXjl5qgHfvsUwLP0sbjoBQtRCZzosKqIPRbGa3M7YWrU9o3WLmnJrfI9LZLXV7d6lLl9Skn3_Fzx6JRUMiFimBYL5I20lW-aLddgF_DrZxs4nNB3R8URh9LvR0wSkB90Nqp8ojqtMACurgfm0IpeOhf4qHMCvdLdZj1a1SQM9v2zQD/w640-h589/813EIF79KRL._AC_SL1500_.jpg" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><p>Terapeut selgitas, et laste arengus on kõik sammud üksteisega seotud. Iga oskus teeb mõnele teisele oskusele ukse lahti. Kui mõni neist arenemata jääb, liiga hilja või puudulikult areneb, paneb see ka mitmes muus osas põntsu. </p><p>Ma ei mäleta, kui vana ta sel hetkel oli - kuskil kahe-kolme kandis. Mina olin kõik need aastad temaga eesti keeles rääkinud, aga külge oli jäänud ainult üks eestikeelne sõna. Inglise keeles oli paar tükki rohkem. Kogu ülejäänud sõnavara, mida kasutas, oli ta enda poolt leiutatud (aga läks arvesse, kuna kasutas alati sama asja kohta sama väljendit).</p><p>Peamine probleem oli selles, et ta ei paistnud rääkimise järele absoluutselt <i>mitte mingit</i> vajadust tundvat. Vabalt ajas asjad niimoodi ära, et osutas näpuga, talutas inimesed sinna, kuhu vaja ning enamik aega toimetas üldse omaette, verbaalset osa vähimatki igatsemata.</p><p>Sel hetkel otsustasin, et nui neljaks kahe keele elus hoidmise asemel tuleb keskenduda sellele, et laps üleüldse rääkima hakkaks. Ja läksin inglise keele peale üle. </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibblXV_7p-O5I4_XzKXndkpIq2TstXXZmj8UKumwM_aP9VSb5fDAOi9jxnmBsStvvapigfdtduTrLb6d-Rki_5ghyiwgyQy94UHKZpqYP7ried1FH_gWyvcsEMnLRNBrAPJwNOMQdTf1zpdzw6T3sTN5lmwdDglevjA1bOJQqWJp4JZwY7jjQFrHSE/s4032/IMG_4421.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibblXV_7p-O5I4_XzKXndkpIq2TstXXZmj8UKumwM_aP9VSb5fDAOi9jxnmBsStvvapigfdtduTrLb6d-Rki_5ghyiwgyQy94UHKZpqYP7ried1FH_gWyvcsEMnLRNBrAPJwNOMQdTf1zpdzw6T3sTN5lmwdDglevjA1bOJQqWJp4JZwY7jjQFrHSE/w640-h480/IMG_4421.jpeg" width="640" /></a></div><p>Väikelastele väga tavapärane "ei" pole tal kunagi kasutuses olnud. Selle aja peale kui see lõpuks sõnavarasse ilmus, oli pidevast "ei" ütlemise faasist lihtsalt välja kasvanud. "Jah" ei öelnud ta ka. Näiteks kui küsisin, kas jogurtit tahab, vastas "jogurt", mis tähendas, et tahab. Kui ei tahtnud, läks lihtsalt eluga edasi nagu poleks talle mingit pakkumist tehtudki.</p><p>Kui siis sõnu lõpuks ikka juurde tuli, avastasime, et tal on väga hea faktimälu. Enne kolmeseks saamist teadis kõiki värve, kujundeid ja tähti, numbreid luges 20-ni. Aga sellega sõnavara suuresti ka piirdus, kõne jäi puhtalt nimetamise tasemele, kuid ainult nimisõnade abil teadagi vestlust üleval ei hoia... </p><p><i>(järgneb...)</i></p>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com19tag:blogger.com,1999:blog-5053631373916048750.post-13611778868629755072023-06-05T22:17:00.011+03:002023-06-05T22:46:28.476+03:00Tule ja vaata Kanada kooli!<p>Ma olen teistelt eestlastelt korduvalt kuulnud, et Kanada koolisüsteem pole ikka sama hea kui Eestis ning põnevusega ootan, mis arvamuse ma sellest tulevikus ise kujundan. Siiamaani olen igatahes rahul (hea rääkida, sest laps pole veel null-klassiski).</p><p>Kokkupuuteid on mul siiani olnud kaks - esiteks tehti igale erivajadusega õpilase perele eraldi koosolek, kus osalesid kooli tugispetsialistid ja lapse senine tiim. Oscari terapeudid ei saanud tulla, aga lasteaia tugitöötaja ja juhataja olid kohal ning üheskoos andsime koolile info, et kus Ossu omadega hetkel on, milles võib abi vajada, millist toetust meie nendelt ootame jne. Väga hea tunne jäi sellest kohtumisest. </p><p>Teiseks oli null-klasside tervituspäev. Null-klassi nimetatakse siin <i>Kindergarten</i>, mis on täiesti absurdne saksakeelne laen ja ajab eestlasi sageli segadusse, kuna tõlkes kõlab nagu lasteaed. Kindergartenisse lähevad kõik need lapsed, kes selle algamise aastal viieseks saavad (ehk vanuses 4,5 - 5,5). </p><p>Neile lastele oli siis ühel maikuu hommikul tervitusüritus. Kõik tulevased null-klassi õpilased said rinda kleepsu oma eesnimega ja selle kõrval oli mingit värvi tähekene. Selle tähekese järgi jagati nad viie-kuuekaupa gruppidesse ja need grupid liikusid õpetaja juhendamisel ühest kohast teise.</p><p>Ühe laua juures oli värvimise leht, kuhu võis kirjutada oma nime (kui oskad) ja tuli joonistada pilt esimesest koolipäevast (Ossu joonistas emme auto - tal ilmselgelt pole kahtlust, kumb vanem teda hommikuti kohale vedama hakkab) ning pöördel värvida üks pilt. Sisuliselt vaadati, kes kui hästi pliiatsit oskab hoida.</p><p>Teise laua juures oli igaühele ports erinevaid plastiliine ja vorme, millega seda lõigata. Meisterdasid seal siis miskit.</p><p>Kolmanda laua juures oli igaühele kausike igasugu kivide, pulkade ja sulgedega, millest mingi pilt kokku panna. Näe, selline:</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgACt4jf2R6MNmescquN1yJw9SBDXQ1X6Z69stciXj2tytxrnJ-soenAYMIk-zhV2d-F2Aeco_-FDNCu0xLvs3m23GUh_4ykNeaMiP2IRPUmF8ZHHJX2a5vl1Cumb_0YfP1Ss5AgQZGq3LZG6WR7ZDEkEWoWIQobAj-aT8kDseRuQ1KfGV0WI_1S8eO/s4032/IMG_7517.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="4032" data-original-width="3024" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgACt4jf2R6MNmescquN1yJw9SBDXQ1X6Z69stciXj2tytxrnJ-soenAYMIk-zhV2d-F2Aeco_-FDNCu0xLvs3m23GUh_4ykNeaMiP2IRPUmF8ZHHJX2a5vl1Cumb_0YfP1Ss5AgQZGq3LZG6WR7ZDEkEWoWIQobAj-aT8kDseRuQ1KfGV0WI_1S8eO/w480-h640/IMG_7517.jpeg" width="480" /></a></div><div><br /></div>Kui muude laudade juures olevatel õpetajatel oli paber, kuhu nad märkmeid tegid, siis selle laua juures olev õpetaja tegi lapsest tema kunstiteosega pilti. Nii kaval lahendus - esiteks on hiljem näha, mida laps on loonud ning teiseks saavad näo ja nime kokku panna (see pilt on muidugi mu enda tehtud, nemad palusid lapsel ikka kaamerasse vaadata).<div><br /></div><div>Siis vahepeal oli (jälle väikeste gruppide kaupa ja ikka vanematega koos) koolituur - alustuseks istuti tulevases muusikaruumis ja õpetaja tegi lastele sallidega mingit ringmängu ja lasi igaühel oma nime öelda, samal ajal rääkis vanematele sellest, millised meie laste koolipäevad hakkavad välja nägema. Siis tuli direktor ning palus endale järgneda ning näitas ette kõik olulisemad kohad, näiteks sissepääsu juures on kohe suur sekretäriruum (lahtine, ilma seinata), tema ülesanne on lapsi kõikide jooksvate probleemidega aidata - kui on vaja vanemale helistada, kui miskit on kadunud, kui on vaja plaastrit, kui on lõunasöök koju ununenud. Tema selja tagant pääseb direktori kabinetti. Direktor ütles, et ta käib iga õpilase sünnipäeval talle klassis sünnipäevalaulu laulmas, nii armas! Koolis on 350 last.</div><div><br /></div><div>Edasi näidati, kus on tualetid ja siis jõudsime klassiruumideni. Ma veel ei tea, kumb neist Oscari oma saab olema, eks siis sügisel näeb. Esimene oli selline (sinises kleidis on direktor):</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinHN3XPCHmVVMXleksJGd6lM1nM9WbwLq2eK0MzQ2PrEkCI1rVuSd5BIl0S_OIQqRPSfHPGP6uQrC6GYo4PzS10lsMQzmx00loQ-Wsq3n7xApsBsOCcWvyUDvqNdoqcbQfKrTtCnkTsfkCiitOum10bnU_9yUoW3P3PhXO7Xvpi5ncTRo5Gr2sF6AX/s3694/IMG_7511.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2770" data-original-width="3694" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinHN3XPCHmVVMXleksJGd6lM1nM9WbwLq2eK0MzQ2PrEkCI1rVuSd5BIl0S_OIQqRPSfHPGP6uQrC6GYo4PzS10lsMQzmx00loQ-Wsq3n7xApsBsOCcWvyUDvqNdoqcbQfKrTtCnkTsfkCiitOum10bnU_9yUoW3P3PhXO7Xvpi5ncTRo5Gr2sF6AX/w400-h300/IMG_7511.jpeg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgClo5YgoVU8qFOUvO9Cpz5Tp3gTStM-zbks5nzwpx7SiR-0MCxAHgPRwgHPJdyGRcWcZHQBvPGoq8Vld7dhZM64fbHuj3o9RH6lCZtYwyqmD8yYYgaanEgBd3vBfI9sBD8iyENANAZ0YkhM2Kvcj8L__JgDu33FRr2W4zerITjqXs8iAJ4pJ1deuEE/s3633/IMG_7512.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2725" data-original-width="3633" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgClo5YgoVU8qFOUvO9Cpz5Tp3gTStM-zbks5nzwpx7SiR-0MCxAHgPRwgHPJdyGRcWcZHQBvPGoq8Vld7dhZM64fbHuj3o9RH6lCZtYwyqmD8yYYgaanEgBd3vBfI9sBD8iyENANAZ0YkhM2Kvcj8L__JgDu33FRr2W4zerITjqXs8iAJ4pJ1deuEE/w640-h480/IMG_7512.jpeg" width="640" /></a></div><br /><div>Püüdsin pildistada nii, et vanemad peale ei jääks, nii et osa ruumist on puudu. Igal juhul on kõikidel klassiruumidel oma välisuks, kust saab otse õue ning loomulikult ka ühendus ülejäänud koolimajaga. Kõik riided-jalanõud on klassiruumis ja ka söömine toimub sealsamas, sest siin peab ju toidu kodust kaasa võtma. Igal teisel reedel tellitakse kooli lõunaks pitsat ja kes tahab, et tema laps pitsaringis osaleks, maksab selle paar dollarit ette.</div><div><br /></div><div>Teine klassiruum oli värvilisem ja meeldis mulle isegi veel rohkem (meie naabritüdruk käib praegu selles klassis):</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEikD4dCbpFTVcinmUQSCXMKH8Wweo6cSBZ5xPx-V2qI0U7Yrwp3c_-qnuhcHRsmyPvfdDobllv5q0RworqXDKRcQCMP1vQsmng3_zU6ci-ZVF6yFp-nSYgapRJjYxqrN6lXbXhiiz4F-InpeigWrZAhe0nu5VtA8c2HFvEP9Yi18L2OhjV9HwDQAoQ9/s3370/IMG_7513.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2528" data-original-width="3370" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEikD4dCbpFTVcinmUQSCXMKH8Wweo6cSBZ5xPx-V2qI0U7Yrwp3c_-qnuhcHRsmyPvfdDobllv5q0RworqXDKRcQCMP1vQsmng3_zU6ci-ZVF6yFp-nSYgapRJjYxqrN6lXbXhiiz4F-InpeigWrZAhe0nu5VtA8c2HFvEP9Yi18L2OhjV9HwDQAoQ9/w400-h300/IMG_7513.jpeg" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjAaTOhH7Xu6zky2jAsRGd0EYj0AbgbY5cD4q6pva4FwEYTsgbWfJdrgE8u-76QX1v8fgm7Z5vqrrY4jfkFnSJsxeUU3p-HAuHFKUmHu4tGWE_hjJsbmFJ4DT8heLlaJQ8YZm-gUT0S0m2nzMZTxyf1ZGSnuZ_vUgydTMExKZRFpZUuJug_lqts9nh_/s3776/IMG_7514.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2832" data-original-width="3776" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjAaTOhH7Xu6zky2jAsRGd0EYj0AbgbY5cD4q6pva4FwEYTsgbWfJdrgE8u-76QX1v8fgm7Z5vqrrY4jfkFnSJsxeUU3p-HAuHFKUmHu4tGWE_hjJsbmFJ4DT8heLlaJQ8YZm-gUT0S0m2nzMZTxyf1ZGSnuZ_vUgydTMExKZRFpZUuJug_lqts9nh_/w640-h480/IMG_7514.jpeg" width="640" /></a></div><div><br /></div>Mulle sümpatiseeris, et õpetaja ja abilise lauad olid ruumi keskel, mitte tähtsalt kuskil klassi ees. Null-klassis on suur osakaal mängul ja lauas istumist väga pikalt veel ei eeldata.<div><br /></div><div><u>Tunniplaan näeb välja selline (iga päev sama)</u>:</div><div>Hommikuring - emakeel - snäkk - lühike vaheaeg - numbrid - mäng/muusika - pikk vaheaeg - lõunasöök - kunst - mäng/muusika - klassi koristamine - asjad kotti - kojuminek.</div><div><br /></div><div>Kool algab kõikidel lastel (ja kõikides sama piirkonna koolides) 8:40 ning saab läbi 14:20. See tähendab, et kõikide koolide juures on täpselt ühel ajal sagimist ja liikumist ning autojuhid teavad neil aegadel ekstra tähelepanelikud olla.</div><div><br /></div><div>Mõlemad vahetunnid veedetakse õues, sadagu või pussnuge. Koolil on suur mänguväljak (kohe null-klasside akna all) ning veidi eemal rida kiikesid (10-15 üksteise kõrval). Süsteem on selline, et vahetundide ajal on null-klasside mudilased mänguväljakul ning esimeste klasside omad kiikede alal. Suuremaid sinna ei lubata. Suuremad on siis jalka- ja korvpalliväljakul, kooli aias või muudel aladel, sest neid ei pea enam nii pingsalt jälgima.<br /><div><br /></div><div>Koolil on oma väike aed, kus kasvatatakse lilli ja erinevaid aiasaadusi - igal klassil on sellega seotud omad kohustused, iga päev käiakse seal kastmas, nokitsemas, õppimas; saadusi tarbitakse koos. Jällegi, minu meelest nii lahe, et nad näevad, kuidas taimed kasvavad ja kuidas nende eest hoolitseda (suvel käivad vabatahtlikud aeda kastmas ja elus hoidmas).</div><div><br /></div><div>Kanadas õpivad lapsed elukohajärgses koolis ehk kõik klassikaaslased elavad kodu läheduses ja kui koolil on vabatahtlikke vaja, siis alati leidub vanemaid, kes on saadaval, sest nad elavad kõik ümber nurga (meil on autoga kooli 4 minutit ja jalgsi 20). </div><div><br /></div><div>Ühest raamatukogu nurgast õnnestus ka pilti teha:</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqhfxGVksL_Nf1TEChmCbWPfeiCYSeToYk5r5fcCLUpOH37Qe85T2NYJVoMEqGwanCxvD-6d-9uB4-GrnltHk9hcWi9e7WWIB-Lx7iMzs7kqwM21Ne2tQgfo2Uh5OtBOkK0FaygD1i0DuzWVio2CY_O6dM_rQm0nIENdWkvo2UnIq887pNvrGw0VtM/s4032/IMG_7516.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqhfxGVksL_Nf1TEChmCbWPfeiCYSeToYk5r5fcCLUpOH37Qe85T2NYJVoMEqGwanCxvD-6d-9uB4-GrnltHk9hcWi9e7WWIB-Lx7iMzs7kqwM21Ne2tQgfo2Uh5OtBOkK0FaygD1i0DuzWVio2CY_O6dM_rQm0nIENdWkvo2UnIq887pNvrGw0VtM/w640-h480/IMG_7516.jpeg" width="640" /></a></div><br /><div>Kui koolituur läbi sai, läks Ossu grupp jälle võimlasse järgmist ülesannet tegema (põrandal olevatel mattidel anti ette hunnik dinosauruseid ja klotse ning vaadati, kuidas nad omavahel mängivad ja mida ehitavad), samal ajal paluti vanematel sinna lähedusse toolidele istuda ning üks õpetajatest andis ülevaate, mida sügisel oodata, et lastel peavad olema sisejalanõud, kindlasti tuleb kaasa saata vihmariided, rääkis, mida lõunaks süüa pakkida; valgustas, et neil on olemas snäkivalik kui kellelgi kõht tühjaks jääb või lõuna koju ununeb. Mingeid õppevahendeid ise ostma ei pea, kool kogub vanematelt kindla summa ja kõigile ostetakse vihikud-pliiatsid-kunstitarbed, sest need jäävad nagunii kooli, midagi edasi-tagasi tassima ei pea.</div><div><br /></div><div>Kommunikatsioon on elektrooniline ja iga päev saab õpetajaga enne ja pärast tunde juttu ajada. Kui tunnid läbi saavad, ootavad vanemad (või muu autoriseeritud isik või pikapäevarühma töötaja) neid õues ukse juures ja õpetaja hoiab silma peal, et kõik õige inimesega koju lähevad. Ühtlasi saavad vanemad niimoodi omavahel hästi tuttavaks. Kogukonnavärk.</div><div><br /></div><div>No ma ei tea, siiani oskan küll süsteemi ainult kiita. Oscaril oli väga tore ja huvitav hommikupoolik ja õpetajad said iga lapse kohta palju kasulikku informatsiooni, mille põhjal neid klassidesse jagada.</div><div><br /></div><div>Aa ja see pole veel kõik. Kool algab septembris poolikute päevade ja pooliku klassiga! Esimeseks päevaks tuli kahe erineva aja vahel valida (kumb iganes paremini sobib), kus laps läheb kooli koos vanema(te)ga. Lapsed saavad omavahel (nüüdseks juba teist korda) kokku, vanematele jagatakse veidi infot ja vastatakse küsimustele. Selline kaks-kolm tunnikest. Järgmised kolm päeva käivad lapsed ilma vanemateta koolis, aga pool klassi korraga ehk ühed hommikupoole pea kolm tundi ja teised pärastlõunal pea kolm tundi. Ja alles viiendast päevast alates on terve klass terve koolipäeva korraga koos.</div><div><br /></div><div>Vanematele muidugi paras peavalu, sisuliselt peab esimese nädala töölt vabaks võtma, aga laste seisukohast ideaalne!</div><div><br /></div><div>Lõpetuseks sai iga tulevane õpilane omale kingikoti, kus oli kotike nendesamade sulgede-kivikeste-pulkadega, mida nad ennist kasutasid; see lahe värviline sall, millega ringmängu tehti; plastiliin, pliiatsid, käärid; ports kasulikke pabereid ja infot lapsevanemale ning ma ei mäletagi, mida kõike veel. </div><div><br /></div><div>Oscar oli muidugi veidi pettunud, et kott ei sisaldanud ühtegi autot, aga <i>oh well</i>...</div><div><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg2f0o8WEToQKt1QN5K7OItHiLV-f9REcf6R51NaadUgsmWBYRTCsh4XHX8nGkN0c2bqzOhDzpfwFZNieeMJznHUd2lRlNpUj1HJxWIIrlc2RMzOSrZH--B5nmSdzFSEXlFEADA0X_Bo5OvMbR3h4z5yJi4BYEctyCwefoLPlnrOk4zjaW51J8Q15Vq/s4032/IMG_7510.jpeg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg2f0o8WEToQKt1QN5K7OItHiLV-f9REcf6R51NaadUgsmWBYRTCsh4XHX8nGkN0c2bqzOhDzpfwFZNieeMJznHUd2lRlNpUj1HJxWIIrlc2RMzOSrZH--B5nmSdzFSEXlFEADA0X_Bo5OvMbR3h4z5yJi4BYEctyCwefoLPlnrOk4zjaW51J8Q15Vq/w640-h480/IMG_7510.jpeg" width="640" /></a></div></div>Anuhttp://www.blogger.com/profile/08944091579883949406noreply@blogger.com25