Orhidee

Singapuri sattudes tasub külastada botaanikaaeda. Sissepääs on tasuta, ainult orhideeaeda pääsemiseks tuleb lunastada 5 dollarit (3 eur) maksev pilet.

Orhidee on Singapuri rahvuslill ja selleteemaline park loomulikult muljetavaldav. Uudistamist jagub kindlasti rohkem kui tunniks. Igale liigile on loodud vajalik kasvukeskkond, osad on võrguga kaetud varjualustes, teised klaasmajas jahedust ja niiskust nautimas.

Piltide abil ilu muidugi edasi ei anna, peab ikka ise nägema. Kohalik kliima paistab orhideedele sobivat, vaevalt nad muidu niimoodi lokkaks. Siinne niiskus on tegelikult meeldiv, nahk ei vaja üldse kreemi, samas on temperatuur vähemalt viimastel päevadel püsinud sellisena, et higistama ei aja (või oleme juba Filipiinidel karastunud). Vihma küll aeg-ajalt sajab, kuid siinne vihm kallab tund kuni kaks nagu ämbrist ja ülejäänud päev on kuiv. Ei törtsuta jupp-haaval.

Ülejäänud park on samuti väga ilus, suurte tiikide ja väikeste küngastega. Koht on nii looduslik, et isegi tualett avanes põõsasse.

Kuna Singapur on kuulus ostukeskuste poolest, ei saanud me neidki vahele jätta. Siin pole võimalik eristada, kust keskus algab ja kus lõpeb, sest poed ei saagi otsa! Otse metroost võib sisse astuda, enamasti on kolm-neli korrust maa all ja teine sama palju maa peal. Kõik peenemad brändid on esindatud ja olustikule on Singapurile omaselt kõvasti rõhku pandud. 

Väga keeruline on aru saada, kus parajasti asud, sest sellist kohta, kust näeks kõiki korruseid korraga, lihtsalt ei ole. Ühes kohas on hall, kust paistab kolm korrust - lähed kõige madalamale, kõnnid edasi, leiad uue halli, kust paistab veelkord kolm korrust ja sedapuhku ei ole sa mitte kõige alumisel, vaid hoopis kõrgeimal... Tänavalt sisse astudes sõidad teisele korrusele ja uksest välja vaadates on jälle tänav, lihtsalt teisel pool... Ulme! 

Õues kosutasime end kärust ostetud jäätisega, mis oli nii hea, et Kustav sõi lausa kaks! Minu valitud vaniljejäätis sisaldas röstitud pähkleid, ja vahvel, mille sisse maius pandi, oli tõeliselt krõbe. Tänavajäätis on ka suhteliselt odav, igatahes odavam kui Eestis, makstes ainult dollari (60 eurosenti). 

Toidud on siin igal pool väga head, kuid hinnad varieeruvad suurel määral. Chinatown's ja ArabStreet'l saab söönuks kõige odavamalt ja sugugi mitte kehvemalt kui kõvasti kallimates kohtades. Pagarid paistavad väga osavad olevat, kõik pirukad, mida maitsnud oleme, viivad lihtsalt keele alla. Muide, Singapuris on ühistranspordis ja selle peatustes söömine keelatud, sest kes ikka tahab pealt vaadata, kuidas sa burgerit mööda lõuga maha lödistad. Kui eile proovisime hiina toite, siis tänases valikus olid araabiamaade hõrgutised. ArabStreet ise on muidugi jälle omaette vaatamisväärsus:

Õhtu lõpetuseks viis Ciaron meid väikesele dringile maailma kõige kõrgeimasse vabaõhubaari "1-Altitude", mis asub 63. korrusel, 282 meetri kõrgusel. Klaasist piirde taga palmide all seistes on võimalik näha edevas tuledesäras tervet Singapuri. Siinne vaateratas Singapore Flyer on hetkeseisuga suurim kogu maailmas, kuid seejuures vaid 42-korruselise maja kõrgune. Seega võime ratta nüüd rahus vahele jätta.

Singapur

Kui me eile Singapuris maandusime, oli juba pime, aga tuledesäras linn on veelgi maagilisem. Peatume sõbra juures, vaade aknast on lummav ja asjaolu, et meie toal on kaks klaasist seina, et seda ilu nautida, on lihtsalt vägev! Majal on 63 korrust, üks suur bassein, kolm väiksemat, mullivann (kah basseinimõõdus), tenniseväljak ja pinksilaud.

Minu õhkamise peale muheles Kustav, et kuhu see tütarlaps kadus, kes Cheey'sse elama tahtis jääda?

Tänane ilm oli pilves ja sajune, jalutasime Chinatownis ja kesklinnas. Singapur lihtsalt peab olema maailma kõige puhtam linn, sest veel puhtam ei oleks enam võimalik.

Isegi juhuslikku kommipaberit ei lenda ringi. Kõik on äärmiselt turvaline ja hästi organiseeritud. Metroos eraldab inimesi rongist sein, keegi ei saa rööbastele kukkuda, uste ette on joonistatud nooled, et sa teaks, kus seisma/kõndima pead. Rongis on uste kohal skeem, mis aitab tulukeste abil jälgida, millal õigesse peatusesse jõuad, lisaks sellele antakse värvidega märku, kummal pool uksed avanevad.

Õues kallas kui oavarrest, muidu poleks me ilmselt metroosse sattunudki, aga vihmane ilm on neil loomulikult mugavaks reguleeritud. Näiteks uste ees on vihmavarjudele kilekotid (märg vari on siseruumides täielik tüütus), osades kohtades on need automatiseeritud, lihtsalt pista sisse ja masin tõmbab kile ümber. Tänavad on planeeritud nii, et saju kätte naljalt ei satugi, enamikes kohtades on majade vahel läbipaistvad katused.

Singapuris kehtib meritokraatia ehk valitsejate valimisel on aluseks võimed ja oskused. See tähendab, et iga alaga tegeleb oma ala tippspetsialist. 

Singapuri valitseb juba aastakümneid sama partei, see tagab, et plaane tehakse linna heaolust lähtuvalt, mitte valimistähtaegu silmas pidades. Korruptsiooni vähendamiseks on tipp-poliitikud ja tipp-ametnikud väga hästi tasustatud. Elanike kohta tahab valitsus aga kõike teada, tööloa saamiseks tuleb anda isegi sõrmejäljed. 

Seadused on karmid. Endiselt on kasutusel kehaline karistamine - näiteks mehe ebakorrektne käitumine naise suhtes võib selle kaasa tuua. Nätsu müük on keelatud, kuna seda visati palju maha. Reostamine (näiteks sülitamine) samuti keelatud. Narkootikumide omamise eest on ette nähtud surmanuhtlus. Tualetis vee tõmbamata jätmine toob kaasa trahvi. Porno ja kõik sellega seonduv on lubamatu - näiteks tohi isegi omaenda kodus alasti ringi liikuda (keegi võib sind ju kogemata näha). Graffiti liigitub vandalismi alla ja seda ei ole siin tõepoolest mitte kusagil (välja arvatud paar tunnelit, kuhu kahtlemata pole joonistused salaja tekkinud). Tunnelis ei ole muideks lubatud jalgrattaga sõita.

Saavutamine on selles linnas eesmärk number üks. Õppimist tähtsustatakse väga, haridussüsteem on tugev, eksamite sooritamine äärmiselt oluline, kuna selleks antakse vaid üks võimalus. 

Linnapildis torkab silma inimeste riietus - pea kõik on kontorirõivais, meestel mustad püksid ja valge triiksärk, naistel viisakas lühike kleit (ja loomulikult kontsakingad). Elatakse selleks, et töötada. Meie vastasmaja (umbes sama kõrge) on täis kontoreid ja valgustatud akendest on isegi öösiti näha arvutite taga istuvaid inimesi. 

Siin pole ka kombeks kodus süüa teha - pole ju aega! Seetõttu on igal sammul erinevaid toitlustuskohti ja lõuna paiku on igaühes neist looklev järjekord. Stress ja ületöötamine pole siinsetele elanikele võõrad.

"Screening Room" rooftop bar

Kliima on väga ühtlane, aastaringne keskmine temperatuur 27 kraadi. Konditsioneere kuritarvitavad nad ohjeldamatult - kõik siseruumid on jääkülmad.

Singapur on umbes Hiiumaa suurune linnriik, siin elab 5,5 miljonit inimest, umbes 40% on võõramaalased (ajutised elanikud, enamasti tööasjus). Ühe naise kohta on keskmiselt 0,8 last. Kõikides koolides on inglisekeelne õpe, kuigi ametlikke riigikeeli on neli.

Tervishoiusüsteem on kõrgelt arenenud, maailma edetabelis hinnatud kuuendale kohale. Imikute suremus väikseim kogu maailmas ja inimeste oodatav eluiga kõrge (meestel 79, naistel 83). Ülekaalulisi elanikke alla 10%, tervisesportlasi jäi linnapildis palju silma (jooksmine paistab olevat lemmik-ala). 10 inimese kohta on 1 auto (USA-s on 10 kohta 8), enamasti liigutakse jalgsi ja metrooga.

Auto registreerimine on Singapuris väga kulukas (kallim kui auto ise), lisaks tuleb soetada 10 aastat kehtiv sertifikaat, mis auto kasutamiseks õiguse annab. Tipptunniks arvestatakse tööpäevadel ajavahemikku 7.00-19.00, sel ajal sõitmiseks tuleb maksta lisatasu. Kes tipptunnil sõita ei soovi, saab musta asemel punase registreerimismärgi. Vasakpoolse liikluse tõttu on lubatud ainult need masinad, mille juhiiste asetseb paremal pool, erandeid ei tehta mitte kellelegi - ei erisõidukitele, saatkonna autodele ega mujalt kohale vuranud turistidele. Ülevaatust teostatakse igal aastal. Juhiluba kehtib kuni 65-nda eluaastani, pärast seda tuleb loa uuendamiseks iga kolme aasta tagant läbida meditsiiniline kontroll.

Kõrgeid maju on linnas küll palju, kuid nende paigutus on väga läbimõeldud, tänu sellele ei ole tänavad pimedad. Ja erinevalt enamikust suurlinnadest, tundub siinne õhk täiesti puhas (autode vähesus mängib ilmselt rolli).

Singapuri on nii kerge armastada. Selline puhtus ja kord keset Aasiat... Seetõttu jäämegi siia veidi kauemaks kui esialgselt planeeritud ja oleme kohal kui saabub Hiina uus aasta (laupäeval).

Lennujaam

Busuanga lennujaam on selline super-turvaline koht, et pagasikontroll algab juba välisuksel. Nagu tervituse korras. Manilas oli sama värk, ainult et nemad kasutasid selleks vastavat masinat. Busuangal aga puhas käsitöö - kolm meest seisid reas ja kontrollisid kõikide reisijate pagasi üle. Mundrikandja avas lukud, pistis käe korraks igasse taskusse sisse ja tegi tähtsat nägu. Mida te õige otsite? "Tommy & Jerry" stiilis pommi - arbuusisuurust ja säriseva nöörijupiga? See oleks ainus ohtlik asi, mille niimoodi leida võiks. Osad asjad olid mul pagasis kilekotti mähituna, onu osutas sellele, küsis, kas seal on kingad? Ma ütlesin, et jah. Oligi kõik. Ehk kui teil on vaja Busuangal lennukisse pomm toimetada, pange lihtsalt kilekotti.

Edasi järgnes osa, kus tavalise lennujaama puhul astud läbi metalli peale piiksuma hakkava värava. Busuanga polnud väravat jõudnud soetada, neil oli kena noor näitsik, kes kõik inimesed läbi katsus (ja seejuures ei piiksunud).

Äraantav pagas tohtis kaaluda 15 kilo inimese kohta, meil oli kokku 30,1. Napilt! Ja edasi - palun tulge astuge kaalule! Mis? Kõik reisijad kaalutakse koos käsipagasiga ära, tulemus pannakse kirja. Ma olen elu jooksul ikka kõvasti lennanud, aga see oli esimene kord kui mind lennujaamas kaaluti.

Edasi tuli veel üks kontroll käsipagasile - huvitav, kas nad ise ikkagi veidi kahtlustavad, et see uksepealne sobramine kõige tõhusam pole? Noh, mitte et see järgmine kuidagi asjalikum oleks olnud...

Igale lennule jagub siinkandis vähemalt üks näomaski ja Coca-Colaga hiinlane. Ma tegin kohe pilti, et hea rahulik, hiinlane on kenasti kohal, kõik sujub plaanipäraselt:

Ja nii jõudsimegi Manila lennujaama. Viies kord, juhuu... Esimene kord polnud minu kotti; teine kord lendasime ekstra sellele kotile järele; kolmas oli tühikäik - kui Anu Kustaviga lennujaama jõudis, oli lennuk juba maandunud (sihtkohas muidugi); neljas... Igatahes - viiendast korrast eeldasime, et kuna oleme oma jamaprotsendi juba täitnud, on puht-statistiliselt igasugune kräpp välistatud. Aga...

Check in'i näitsik teatas, et meil on 10 ülekilo, üks kilo maksab 400 peesot, järelikult tuleb meil juurde maksta 4000 peesot (80 eur). Pileteid ostes oli lubatud kaal 15 kilo, uuest aastast olevat nad seda vähendanud kümneni ja neid ei huvitanud põrmugi, et meie ostsime piletid teiste tingimustega. 

Vaidlus osutus tulutuks. Palusime näha ametlikku paberit, kus see kõik kirjas oleks. Pole sellist! Lõpuks oli tütarlaps tükk aega kadunud ja naases uhkelt mingi suvalise väljaprinditud lipikuga...

Otsustasime põhimõtteliselt mitte maksta. Tõstsime raskemad asjad käsipagasisse (ehk tekitasime Rimi kilekoti näol kolmanda pagasi juurde) ja saime äraantava 10 kilo kergemaks. 

Vabandust, aga kas pagas reisib muidu sama lennukiga mis meie? Mis vahet seal on, kas see 10 kilo on mu seljakotis või käsipagasis - lennukis kaalub ta ju täpselt sama palju?! Samal ajal lendavad kõrvuti 120 kilone hiinlane ja 30 kilone filipiinlane, äkki võiks siis filipiinlastel rohkem pagasit lubada võtta ja hiinlasele öelda, et ülekilod on lisatasu eest? Tema enda kilod siis? Käsipagasi kaal ei huvitanud muuseas kedagi, selle suurus ega hulk samuti mitte. Mingit vedelikupiirangut polnud. Liitrine vesi oli nende jaoks täiesti okei.

Lõpetuseks otsustasime ära kulutada oma viimased peesod. Leidsime poe, aga hinnasilte polnud. Küsisime müüjalt, kus need on? Ei olegi! Mille hind teid huvitab?! Ee... kõikide asjade hind? Filipiinlastega ei tasu vaielda - päriselt! Nendega lihtsalt ei olegi võimalik tingida. Filipiinlane ütleb sulle täiesti ebanormaalse hinna ja ei tagane sellest isegi mitte ühe peeso võrra. Ta on nõus jätma oma kauba müümata, aga ei anna iial alla. 

Igatahes läksime järgmisesse putkasse. No kuulge - lennujaamas pole ka asjadel hinda juures? Ja ei olegi! Teises poes samuti polnud! Palusime siis müüja endaga riiulite vahele kaasa ja küsisime iga asja hinda eraldi. Ta ei paistnud eriti innukas olevat, aga mis tal üle jäi. Ja kas ta teab tõesti absoluutselt iga müüdava snäki hinda peast? Aga pole hullu - turistile võib alati näo järgi kah öelda. Saime komme ja šokolaadi ning selle 2 peesot, mis lõpuks veel üle jäi, jätsime talle valurahaks.

Calauit safari

Kuigi me poleks üldse tahtnud veel Cheey'st lahkuda, asusime pärast kaht mõnusat päeva ikkagi teele. Töristasime mööda künkaid üles-alla ja kiitsime ratast, mis meid nii kenasti edasi viib. Vahepeal sõitis vastu autotäis ameerika vanamehi ja nii tuli meil ära kuulata järjekordsed "teed on väga rasked, oled sa ikka kogenud sõitja?" ja "ma elan siin, ma olen kohalik" jutud. Kui sellel saarel valget meest kohtad, võid enamasti kindel olla, et ta on ameeriklane. Paljud neist elavad poole aastast kohapeal ja ajavad mingit äri. Loomulikult on nad seejuures nii kunnid kui üldse olla saab - ainult tema oskab selle tee peal sõita ja kui tema ei oska, siis keegi ei oska; ainult tema teab kõike kõige paremini ja kindlasti veel paremini kui kohalikud ise teavad jne. Sinna juurde käivad suursugused hüüatused "ma olen ju omanik" ja "mul pole ju üldse mitte paha elu, mis sa arvad?"

Igatahes sõitsid "kohalikud" minema ja meie ratas enam ei käivitunud. Asukoht oli selliseks ebaõnneks kõige kehvem, kaugeimas punktis linnast.

Pakkusin, et veeretame ratta käekõrval järgmisesse külla, aga Kustav leidis, et 200 kilo mäest üles veeretada on liiga lennukas plaan. Nii parkisimegi motika tee äärde ja tegime väikese matka mäest üles ja alla. Ja veel üles ja alla. Ja veel. Iga mõne aja tagant oli mõni maja, esimeses elas kalur, keda polnud kodus (naine oli), järgmises riisikasvataja, kes oli põllul ja ülejärgmises kohalik motospets Marlon, kes oma riisivärgi põllul pooleli jättis, suitsupaki alukate vahele torkas ja meiega tagasi rattani matkas.

Marlon oli vähese jutuga pisike mees, aga meie õnneks väga asjalik. Lasi kaluri naisel omale traati ja kummi tuua ning asendas tunnikese pusimise tulemusel purunenud detaili nendega. Meie, koos kaluri naisega (kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud), kükitasime kõrval, tegime tähtsat nägu ja sõime kommi.

Kui ratas jälle hääled sisse võttis, suundusime Ocam Ocam'sse. See on kena looduse ja pika rannaribaga küla, kus iga mõne aja tagant potsatab kookospähkel raginal palmi otsast alla ja üks perekond peab väikest majutusasutust. Seadsime end hütis mõnusalt sisse, pesime hunniku punast liiva nahalt maha (külma veega muidugi), sõime lõunat ja kõndisime mööda randa nii kaugele kui saab. 

Kellele on jäänud mulje, et siin on kõik rannad valge liiva ja türkiissinise veega, võin teid lohutada, et nii see ei ole. Selliste leidmiseks tuleb enamasti paadiga veidi kaugemale sõita. Ocam Ocam'i rannast võis pool kilomeetrit merre kõndida, enne kui vesi põlvedest kõrgemale kerkis ja taimi oli põhjas nii palju, et sellist jalutust ei viitsiks keegi ette võtta. Vesi oli muidugi soe nagu supp, nii et siruli me ennast sinna ikkagi viskasime.

Küla ise oli armas. Kuked-kanad-tibud, mõned koerad, üks kass ja suur varaan, kes kabuhirmus põõsasse jooksis. See loomade asi on üks, mis meid siin üllatas. Kolme nädala jooksul oleme lisaks eelpool mainitutele kohanud ainult paari lehma, siga ja pühvlit. Ei mingeid ahve ega muud taolist. Koerad on siin eriti põlu all, käivad ringi nagu luukered, peavad ise omale toitu leidma, pea kõigil on kirbud ja pooltel enamik karvadest maha kukkunud. Trööstitu vaatepilt. Inimesi üldiselt kardavad, kohalikud ei paista suuremad loomasõbrad olevat. Maapiirkondades on asi veidike parem, aga koer pole siin kaugeltki mitte inimese parim sõber.

Külas oli isegi kool, tunnid just lõppesid, ühesugustes vormides lapsi sibas igas ilmakaares laiali. Neil on ikka nii muhe elu, päike sillerdab ja meri loksub randa. Vihmaperioodil vist nii mõnus ei ole. Tagasi jalutasime vee äärest, leidsime rannast kookospähklid kuivamast ja saime nende omanikult ühe endalegi kaasa. Väga maitsev! 

Hommikul suundusime paadiga Calauit' saare poole, kus on looduspark Keenias elutsevate loomadega. Sebradel, kitsedel ja kaelkirjakutel on seal hea elu, jalutavad vabalt ringi, ühtki vaenlast pole, seetõttu ei karda ka inimesi.

Kaelkirjakute jaoks toodi sületäis mangopuu oksi, nii sai neile ise süüa anda, ilusaid pilte teha ja kirjaku nina silitada.

Sellega ilus osa ka piirdus. Ülejäänud loomade elutingimused olid väga kehvad - tillukesed puurid, ei midagi looduslikku, puhas vangla. Kotkas elas mõne meetri laiuses kongis, ahvid kaks korda suuremas. Ahvid ja kotkas elasidki sisuliselt ühes puuris, ainult võrkaed oli vahel. Iga kord kui ahv kõvemini müdistas, lendas kotkas hirmunult vastu seina. Väike kaslane (bearcat) oli eriti väikeses uberikus, metssead asfaldi peal (kuigi jah, neil oli ka väike jupp liivast ala). Püüton betoonkasti nurgas. 

Krokodillidele oli pisike bassein, kuhu heal juhul kaks looma korraga sisse mahuks. Kilpkonnad solberdasid läbipaistmatus vees. Metssigadele visati söögiks kookospähklit, magusat valget sisu neil pähkli seest kätte saada ei õnnestunud, aga igavesti "vahva" on ju vaadata, kuidas loom vaeva näeb ja kuidagi eesmärgile ei jõua... 

    

Kohta reklaamitakse kui kaitseala, kus loomadele ilus ja turvaline elu tagatakse. Pilet maksis 400 peesot tükk, mis on 8 eurot (Tallinna Loomaaias on sissepääs 3,20), kaelkirjaku söötmise eest küsiti lisaks 50 peesot (1 eur). Lisaks oli üles seatud ka annetuskaste stiilis "Aita püütonile süüa osta". Millele neil see raha kulub? Igatahes mitte loomadele. Mangolehti ja kookost kasvab siin lademetes ja paistis, et just sellest sealsed loomad toitusidki. 

Filmimise eest oleks tulnud välja käia 10.000 peesot (200 eur), džiibisõidu eest 2000 peesot (40 eur). Kohalikud olid üsna pettunud, et otsustasime jalutada ja auto ära põlgasime. Tund aega kõndida ei tundunud kõige suurem pingutus.

Õhtuks sõitsime linna tagasi, saime kätte kogu oma pagasi ja ei suutnud ära imestada, milleks meil kahe peale 25 kilo asju oli vaja reisile kaasa vedada? Soe dušš oli loomulikult imeline ja uues hotellis on toidud palju paremad kui siin linnas muidu leida võib. Elu on ilus!

Cheey

Neli päeva tagasi jätsime oma pagasi hotelli hoiule, pakkisime hädavajaliku väikesesse seljakotti ja asusime teele, et saarele ring peale teha. Eelnevalt valisime välja suurima ja võimsaima krossika, mis siinkandis saada on. Asjaolu, et sel puudus esituli, suunatuled, peeglid, spidomeeter, kütusenäidik ja muu taoline, ei teinud sest sugugi kehvemat masinat. Sõitsime ainult valges, taha ei vaadanud ja teeolud kiirust ületada nagunii ei lubanud.

Teed olid vihma poolt osaliselt minema uhutud, aga muidu polnud väga vigagi. Ainus raskem osa oli pidev mäest üles-alla ronimine. Ühest eriti järsust mäest õnnestus kolm korda üle sõita, sest peale esimest arvasime, et tulime mööda vale teed (kuna meri oli valel pool), sõitsime tagasi, saime teada, et olime õigel teel (mere asukohale pole vaja väga tähelepanu pöörata) ja sõitsime uuesti tagasi. Kolmandal korral juba eriti vilunult.

Kõige keerulisemaks osutus sihtkohas Cheey's õige maja leidmine. Paul ütles, et lihtsalt küsige külaelanike käest, aga Cheey's on esiteks mitu väikest küla ja teiseks pole majal nime, see on lihtsalt Pauli perele kuuluv valdus, kuhu nad lubavad oma linnas asuvas hotellis peatuvatel turistidel puhkama minna (ja ma kahtlustan, et mitte just paljud ei võta seda käänulist teekonda ette).

Aga asjata. Cheey on imearmas turistide poolt rikkumata koht, kus pole mobiililevi ega elektrit. Tegelikult levi on, aga ainult ühe koha peal, seal käivad kõik külaelanikud vajadusel oma asju ajamas. Elekter on samuti olemas, aga ainult õhtuti kell 18-22, mis tähendab, et sisuliselt käib elu ikkagi elektrivabalt. Liha ostetakse ainult nii palju kui korraga on kavas ära süüa (poodnikul on oma generaator ja seega ka külmik rikneva kraami säilitamiseks) ning jäätist ei müüda. Terve küla peale on kolm arvutit (õpetajatel), internetti loomulikult ei ole.

Saabudes leidsime tänavalt tädi, kes müüs grillitud seapeki vardaid (10 peesot ehk 20 eurosenti tükk), neid närides astusime poodi, et osta mõned banaanid. Banaanidega oli mõningane segadus, sest me ei saanud aru, mis hinda küsitakse. Poolteist peesot (3 eurosenti) ühe banaani eest tundus ulme, aga kui tädi kinnitas, et kaks banaani maksab 3 peesot, saime lõpuks hinnale pihta ja ostsime terve kobara (ja paari tunni pärast veel ühe kobara). Ahjaa, maapiirkondades pudelivett ei müüda, sest allikast ju saab! Väga hea vesi on muuseas.

Suitsu müüdi ka, pakk maksis 15 peesot (30 eurosenti), aga sai ka ühekaupa kui nii suurt summat korraga välja käia ei olnud. Mark oli "Spordimees" ja peal hoiatus, et suitsetamine võib kahjustada sinu lapsi. Mitte sind ennast. Ainult lapsi.

Lapsi oli külas ohtralt, harv polevat juhus, et ühes peres on rohkem kui 12 järeltulijat. Appi! Sel noorel perel, kes meie ööbimiskohas elasid, et majal silma peal hoida ja vajadusel külalisi võõrustada, oli 10-kuune tütretirts Sophia Deniel ja lapsel oli täpselt üks mänguasi - suur roosa pall. Sellest täiesti piisas.

Et kellelegi ei jääks muljet, et Sophiat diskrimineeritakse, mainin ära, et ka tema vanematel polnud rohkem asju. Kindlasti palju vähem kui meil reisil kaasas. Sest milleks? Pealegi pole midagi peale hädavajaliku saada ja elatustase on nii madal, et osta neid nagunii ei jõuaks. Näiteks pilet Coroni linna maksab 80 peesot (umbes poolteist eurot) ja see on nende jaoks nii kallis, et taoline kauge reis võetakse ette ainult loetud korrad aastas, kuigi Coronis elab terve naise suguvõsa.

Linnast teele asudes pandi meile nii hotellis kui motorendis südamele, et kogu toit tuleb kaasa võtta, kohapealt pole pea midagi saada (hea õnne korral ehk vaid kohalikelt veidi riisi). Meie võtsime lemmikküpsiseid ja lootsime, et linnarahvas eksib. Tegelikult oli poes mitut sorti konserve, kiirnuudleid (loomulikult!), banaane, tomateid (maitsevad natuke ploomi moodi), maisikrõpse ja isegi Colat (17 peesot pudel). Värvipliiatseid pole - viige neile kui sinna satute. Kommi müüdi ühekaupa, 1 peeso tükk. Sellist läänelikku lahmimist nagu meil, et õhtul piima järele minnes rabad kolm pakki kommi, kahed küpsised ja natuke jäätist, sest ei suuda poes otsustada, mida tahad (ja loomulikult pistad nad samal õhtul kõik nahka), Cheey's ei ole.

Külake asus mere ääres. Turnisime mööda kive ka nurga taha ja leidsime sealt veel ühe ranna, täiesti privaatse ja maalilise. Kohe esimesel suplusel avastasime meritähe. Kui vähe me ikka loodusest teame - ma pean hakkama nüüd meritähe hingeelu guugeldama. Miks tal sellised täpid on? Mida ta sööb? Loodetavasti ei saanud ta viga kui ta korraks kaldale fotosessioonile tõime. 

Õhtul olime nii väsinud, et kui pärast voodisse ronimist korraks küsimus tekkis, et mis kell võiks olla, selgus, et alles pool seitse. Öö oli huvitav - esiteks saime teada, et kuked ei alusta kiremisega sugugi mitte päikesetõusul, vaid teevad seda ööpäevaringselt. Üks alustab, ülejäänud liituvad ja igaüks peab kirema vähemalt 5 korda järjest. Nahkhiired lendasid ringi. Toko häälitses iga mõne aja tagant. Keegi elas katusel - siblimine käis kogu aeg, aga vahepeal oli suurem müdin ja kahtlus, et elanik sajab läbi lae sisse. Häälte järgi ei tahaks ainult lindudele panustada, pigem väikestele dinosaurustele. Tegelikult magasime aga väga hästi. Esimest korda reisi jooksul ei olnud toas konditsioneeri ega ventilaatorit, aga see-eest oli kaks akent (ilma klaasideta muidugi) ja nii mõnusat õhku kogesime esimest korda. Ärkasime alles kaheksa paiku hommikul.

Pesemistingimused olid pehmelt öeldes askeetlikud - kopsik ja suur kauss külma veega. Pott oli, prill-lauda polnud ja vesi tuli kopsikuga ise peale valada. Öösel istus WC nurgas konn. Öko.

Hommikul ootas meid kohv ja Bernadith'i küpsetatud pannkook (2 cm paksune). Lõunat sõime ühe tädi juures, kes putkat pidas ja soovijatele kokkas. Kala, riis, juurviljad ja banaan - hind kahepeale 86 peesot (veidi üle euro). Õhtusöögile olime kutsutud ühe kohaliku noormehe poole, kellega juba esimesel päeval tutvusime (pakuti kahte erinevat kala, riisi, juurvilja ja äsja puu otsast korjatud mangosid). Võin juba ette ära öelda, et nuudlid, mille igaks juhuks esimesel poeskäigul valmis ostsime, on meil siiani kotis.

Külake oli võluv. Kanu rohkem kui kukkesid ja pea igal kanal tibukari sabas. Väike roosa põrsas jalutas rannas ringi (ta elas seal lähedal), ülejäänud põssad bambuspuurides. Sõbralikud õnnelikud inimesed. Ja kui vähe on tegelikult õnneks vaja... 

Päike ja tuul

Tänane päev viis meid järjekordsele saaretuurile. Sedapuhku valisime kolm kaugemat, töristasime tunnikese paadiga ja olimegi kohal. Esimene saar on Malcapuya - igati tore kohakene. Muuhulgas leidsime sealt harvaesineva linnu - kana (saarevahi oma). Tegelikult oli neid kaks, must ja pruun, kummalgi õiget värvi tibud kaasas. Nüüd siis teame, kust munad tulevad - Malcapuyalt! Kukkesid oli ka terve ports, aga sellest pole mõtet rääkida, nad on nagunii igal pool...

Saaretuuridel pakutavad lõunasöögid suudavad (endiselt) positiivselt üllatada. Just tuuril saab parimat kala, lisaks liha, täna ka krabisid (riis, tomat ja sibul sinna juurde). Meie kuuepealisest seltskonnast olid kaks naist pärit Taiwanist ja õpetasid krabipuhastamise hetkega selgeks. Eriti tobe muidugi, et terve suur krabi peab surema, et keegi temast sõrmkübaratäie liha suhu saaks pista...

Taiwanlased üllatasid meid sellega, et nad pole Aasia riikides pea üldse reisinud, see polevat lihtsalt kombeks, pigem minnakse ikka Euroopasse või Ameerikasse. Kui viitasime ilusatele randadele, ütlesid, et neil on kodus samasugused ja seetõttu ei hooli väga. Nagu ikka - igaüks ihaldab just seda, mida tal pole. Taiwanis on praegu külm (+10) ja seetõttu otsustasid nad nädalaks Filipiinidele suve nautima tulla (üleni kalipsosse mähituna, sest valge nahk on samuti miski, millest nad meist, põhjamaalastest, rohkem lugu oskavad pidada).

Järgmine sihtkoht oli Banana Island, mis on siinkandis üks kuulsamaid, natuke räämas hüttidega ja ülerahvastatud. Muusikavalikust domineeris Gangnam Style. Hästi halb. Saare teisele küljele kõndides avanesid aga palju ilusamad vaated ja turiste polnud. Olid hoopis kaks ehitusmeest, kes paadi kallal kopsisid. Üks neist tuli kohe juttu ajama, näitas kätte parima snorgeldamiskoha, kus näeb karpe ja kalapoeg Nemosid ning rääkis, et vihmaperioodil on siinkandis taifuunid ja väga suured lained, paadiga üle mere üldse ei pääse. 

Kaks koera sain ka omale, ühe musta ja teise valge. Lonkisid rahulikult sabas, lõpuks tüdinesid ja kadusid ära. Hiljem jalutasin valgest uuesti mööda.

Vesi on siin ikka üle mõistuse soe. Bananal oli ühe külje peal (seal, kus ühtegi inimest ei paistnud) lausa nii soe, et tekkis tahtmine veidi jahedamaks keerata. Natuke ebanormaalne on vannis ujumas käia.

Kolmas saar, Bulog, oli kõige pisem. Istusin enamiku aega puu all päikesevarjus ja lasin pisikestel sipelgatel ennast süüa. Sipelgas on siin ilmselt enimlevinud liik. Neid on igal pool, peaaegu nagu kukkesid (selle vahega, et hotellis kukkesid ei kohta, küll aga sipelgaid). Mõnes kohas tõrjutakse neid aktiivsemalt, teises ei viitsita väga vaeva näha, aga olemas on nad kõikjal.

Saar oli nii pisike, et mahtus peaaegu üleni pildile ära:

Pärast õhtusööki jalutasime turule ja ei saanud täpselt aru, miks me seal söömas ei käi, sest nüüdseks tundub tänavatoit juba igati turvaline. Ilmselgelt poleks meil midagi mõne krõbeda kevadrulli või muu maitsva vastu. Ja kui söögikohtades, ka rääbakates, maksab kõige odavam praad 200 peesot (ehk 4 eurot, mille eest isegi Tallinnas söönuks saaks), siis tänaval on hinnad teised. Näiteks jõime värsket mangoshake'i, mis maksis 10 peesot (restoranis 75) ja pulga otsa aetud pehmet vahvlirulli, maksis ainult 5.

Turul oli müügil ka kohalik delikatess - valmis hautud tibu. Luurasime tükk aega käru juures, äri käis, munad paistsid olevat kuum kaup, aga kõik kõndisid oma munaga minema. Lõpuks hakkas üks mees hõrgutist käru juures sööma ja oli nõus meilegi sisu demonstreerima (õigemini pakkus, et võime selle ära süüa, aga nii julged me polnud). Sündimata tibu on (koos munaga) keedetud ja maitsestuseks valatakse peale äädikat. Khm.