29 juuli, 2013

Ilutulestik

Lugesin täna ajalehest, et Vancouveris pole juba kuu aega tilkagi sadanud, aga rekordist on asi kaugel, pikimaks sajuvabaks perioodiks olevat 58 päeva. Artiklis öeldi, et paljud inimesed peavad seda linna vihmaseks ja eriti levinud olevat selline arvamus torontolaste seas. Tegelikult on siinsed suvekuud kuivemad kui Eestis (ja ühtlasi ka kuivemad kui Torontos), statistika kohaselt pidavat juulis ja augustis vaid paaril päeval sadama ning mina asusin pärast viimast vihmasapsakat põnevusega ootama, kas see ka tõele vastab.

Ilm on ikka ülioluline tegur - kui absoluutselt iga päev päike paistab, püsib tuju hea, hommikuti on lihtne ärgata ja väsimust ei teki üldse. Ainus jama on see, et olen juba ammu liiga pruun ja pean mööda varjualuseid hiilima, et mitte liigselt küpseda. Noh teate küll, kevadel tahaks iga päikesekiire poole sirutada - nii hea ja soe, väike jume ei tee talviselt sinakal nahal ju samuti paha. Nüüd on täpselt vastupidi, iga kiir tundub põletavat. Meie suvi algas sel aastal ju juba jaanuaris...

Kõrvetavat kuumust õnneks ei ole, temperatuur püsib täpselt sellises vahemikus, et oleks mõnus. Ma olen lõpuks ometi ära harjunud, et ei pea iga päev kraadiklaasi kontrollima, see näitab juba nädalate kaupa ainult samu numbreid. 


Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, kuidas eile ilutulestikku vaatamas käisime. Nimelt toimub Vancouveris juba 23-ndat aastat "Celebration of Light", mille raames võistlevad kolm riiki tuleshow korraldamises. Seekord siis Suurbritannia, Kanada ja Tai. 

Terves kesklinnas pandi KÕIK suuremad tänavad kinni. Bussiliiklus seisis (sest puhtfüüsiliselt polnud ruumi sõita) ja inimesi oli tõepoolest tohutus koguses (kohaliku ajalehe andmetel 400.000 ringis). 

Kuna tuli lennutati taevasse lahesopis seisvalt laevalt, oli see jälgitav nii kesklinna poolt kui ka vastaskaldalt. Väga paljud olid vaatemängu nautimas isikliku paadiga, neid oli vee peal õõtsumas sadade kaupa. Iga ruutmeeter maad ja vett oli ära kasutatud! Tulemäng ise oli muidugi vägev. Eks mõtled ikka, et ah mis see siis ära ei ole, eks ennegi nähtud. Aga ei-ei, see oli ikka täiesti kirjeldamatu! Rääkimata sellest, et kestis 25 minutit jutti...

24 juuli, 2013

Podarok

Eile läksime jalutama ja leidsime purskkaevust kingapaari ja rinnahoidja. Kustav arvas puhtmehelikult, et vaat kui tore, keegi on spontaanne olnud. Mina puhtnaiselikult, et nagunii on omanik ära tapetud (ma olen ju optimist ise). No kuulge, ei ole normaalne oma pesu ja kingi purskkaevu unustada! Või on?!


Võtsime suuna Stevestoni, mis on mere ääres paiknev suvituspiirkond. Pidavat olema vahva koht, aga ausalt öeldes ei üllatanud millegi erilisega. Sadam polnud kaugeltki nii romantiline kui reklaamiti, hallid kalapaadid seisid rivis, turistidele müüdi topelthinnaga fish and chips'i... no ja oligi kõik!


Suveniiripoodide vahelt leidsime Rumeenia pagariäri, kus müüdi kiviahjus küpsetatud leiba. Mees, kes seal toimetas, oli väga jutukas. Teadis, kus Eesti asub, aga kurtis, et Balti riikide pealinnad lähevad tal alatihti segamini (pakkus, et oleme Vilniusest).

Igavesti kihvt vend, juba mitukümmend aastat Kanadas elanud, aga õnneks polnud tuline temperament kaduma läinud. Rääkis pool juttu vene keeles ja oli hirmus õnnelik, et temast aru saime. Seejuures oli muidugi tegemist pesuehtsa müügimehega, kes nõudis, et tema tehtud leiba maitseksime ja lõikas nii mehised viilud, et pidime pärast degustatsiooni lõunasöögi vahele jätma. Siis küsis, mitu pätsi kaubaks läheb ja hakkas esimest juba kotti ajama. Meie vastu, et seekord peame vahele jätma, päev otsa vaja veel linnas hulkuda ja kodus ootab omaküpsetatud leib.

Mees ei andnud alla, ütles, et rumeenlased on lahke rahvas ja see ei tule kõne allagi, et tühjade kätega ära läheme. Meie tänasime ja koogutasime, tagurdasime kiirelt uksest välja. Rumeenlane tegi, leivapäts ühes, paberkott teises käes meie suunas tormijooksu, tabas meid tänaval, surus leiva kaenlasse, ei lubanud sõnagi vastu vaielda, ütles, et see on podarok, rääkis pika jutu vene-inglise segakeeles, naeratas nii, et kurgunibu paistis ja ütles, et peame seda leiba Brie juustu ja veini kõrvale proovima!

Oli tõesti väga maitsev, veini ja juustuga sobis kui valatult. Hommikul tegime munavõikut ja bruschetta'sid - samuti superluks. Ja loomulikult tõstsime klaasi maailma kõige sõbralikuma inimese terviseks, keda viimaste aastate jooksul kohanud oleme.


Viimased päevad olemegi põhiliselt puhkamisega tegelenud, linna peal ringi kolanud ja ilma nautinud. Vancouveri suvi on võrratu - juba kuu aega paistab päike ja vihmast pole haisugi (ka statistika kohaselt sajab juulis ja augustis ainult paar üksikut korda). Tuult siin ei ole, seega on alati soojem kui temperatuuri järgi arvata võiks.

Pühapäeval läheb Kustav sõbraga nädalasele ringreisile, mina otsustasin selle käigu vahele jätta, käin hoopis tööl ja olen muidu usin. Jeff plaanib perega Calgarysse kolida, nüüd on vaja sinna sobiv maja leida. Jeff pakkus, et äkki tahame samuti Calgarysse kolida, seal ei saja talv läbi vihma, aga see-eest on jälle hulga külmem kui Vancouveris. Brrr! Jääb ära!

20 juuli, 2013

24 tundi

Lõpetasin just 56 tundi kestnud vahetuse! Homme lähen veel 24-ks tööle ehk sel nädalal tuleb kokku 80 tundi. Aga need on ka esimesed ja viimased ööpäevased vahetused, mida tegema nõustusin, järgmisest nädalast algab jälle normaalne graafik.

Esimene tööpäev osutus väga toredaks, pidin lapsega Day Camp'i kaasa minema, seal selgus, et on Grouse Mountain'i päev ehk sain eelmises postituses kirjeldatud mäe otsa uuesti minna. Õnneks ei tulnud seekord matkata (sest kes viitsib poolel rajal väsivaid autiste seljas tassida), kasutasime hoopis tõstukit. Korraldus oli superluks, kõik asjad tehti välja, isegi lõunasöök oli kohapeale organiseeritud.

Puuraidurite show, mis eelmine kord nägemata jäi, vaatasime kenasti ära, see oli päris hull - algas toredasti, kaks hiigelkõrget palki olid püsti, raidurid näitasid, kuidas spetsiaalsete jalanõude ja köiejupi abil üles ronida ja tegid muud nalja. Edasi tuli mängu kolmas mees, kes ronis üles, istus palgi serval (see oli ikka hiiglama kõrge), viskas ükshaaval oma saapad ja muu varustuse alla, keksis ühe jala peal ja tegi selliseid liigutusi, nagu hakkaks alla pudenema. Kõik publiku seas olnud lapsed nutsid, palusid kõva häälega, et ära kuku! Lõpuks pani omale köie ümber ja viskus ootamatult mööda trossi alla, rahvas karjus õudusest... Selline vahva lasteetendus siis!

Lisaks muule sõitsime teise tõstukiga mäe kõrgeimasse tippu, kus eelmine kord käimata jäi, sest liiga külm oli (seekord polnud jällegi üldse külm). See oli hästi vinge! Esiteks nägi kõrgemalt palju kaugemale, linn paistis nagu peopesalt, teiseks võis veidi edasi kõndida ja põhjapoole jäävad mägesid imetleda.


Õhtuks olime lapsega täiesti kutud, tegime süüa, panime riided pessu ja juba kümne paiku rabas uni meid jalust. Selle vahetuse öid ma kartsin, sest kõnealusel poisil on tihtipeale kombeks kahest-kolmest ärgata ja üles jäädagi. Kui oleks nii juhtunud, jäänuks minugi uni üsna lühikeseks.

Kell seitse läks mul uni ära, aga maja oli täiesti vaikne. Laps ärkas alles tund aega hiljem. Jeeeee!

Järgmisel päeval oli samuti Day Camp, seekord viidi meid lõbustusparki. Minu autist osutus selliseks adrenaliinijüngriks, et ei jätnud ühtki sõitu vahele. Selle päeva õhtuks olin mina täiesti pruuniks kõrbenud ja laps nii oimetu, et langes koju jõudes kohe voodisse. Tõotas tulla järjekordne suurepärane öö. Ja tuligi! Seega minu suurim hirm, et nende vahetuste ajal unepuuduses vaevlen, ei läinudki täide.

16 juuli, 2013

Matk mäkke

Ohoo, meil on supermõnus pühapäev! Kalendri kohaselt küll esmaspäev, aga keda huvitab... mul on vaba päev!

Veetsime Triinu ja Mosu seltsis meeleoluka nädala. Kohe tore kellegagi emakeeles rääkida ja kodumaiseid nalju teha.

Ja täna asusid nad jälle teele! Seiklevad paar päeva Seattle'is ja lendavadki Eestisse tagasi. Täitsa tühi tunne on, minu meelest sobis nende madrats me elutoa nurka ideaalselt! Kuigi jah, see igapäevane koogisöömine, mis Triinuga sujuvalt kaasa tuli, poleks pikemas perspektiivis kuigi jätkusuutlik. Isegi kui me muidu maru tervislikud olime...

Eile äratasime endis spordipisiku ja vallutasime terve mäe! Linna külje all asub neid ju lausa kolm, võtsime siis keskmise. Eelnevalt lugesime, et raja läbimiseks on vajalik hea füüsiline vorm ja aega võtab see teekond 1,5 tundi. Kuigi keel oli enamik aega vesti peal, jõudsime tõepoolest pooleteist tunniga tippu. Ilmselgelt pole tegemist sellise rajaga, mida igapäevaseks ajaviiteks viitsiks läbida - 3 kilomeetrit mööda treppe taeva poole trampida on päris higine ettevõtmine. Ergutasime üksteist vastastikku, tegime lolli nalja ja lõpp-kokkuvõttes polnudki nii raske. 

Küll aga jõudsime eht-eestlaslikule järeldusele, et mäe otsas võiks olla saun. Ja võib-olla natuke šašlõkki. Aga polnud. See-eest oli kohvik, kust tellisime kooki ja smuutit, see viimane tundus pärast korralikku rassimist kohe eriti mõnus ja jahutav - Kustav valis vaarika-mustsõstra ja mina mango-passioni oma. Mõni hetk hiljem tõdesime, et järgmine kord tuleb veidi umbusklikum olla ja mitte eeldada, et menüüs ahvatlevana tunduv kaup seda ka tegelikult on - meie kõigi silme all lasti blenderisse hunnik kraanivett, uhati ports jääd otsa ja kallati siirupiga üle. 

Kook oli see-eest täitsa hea, vaade imeilus ja seltskonnast ma üldse ei räägigi! Kustav, vana kunstnik ise, suutis siirupismuutid ja minu kananahas kintsud linnavaate taustal kenaks pildiks voolida, niiet päris kasutuks need keemiajoogid ei osutunud.


Tipus oli kõvasti jahedam kui mäe jalamil, ühest varjulisemast kohast leidsime isegi natuke lund. Pikad püksid ja kampsun oleksid meiesugustele hilpharakatele marjaks ära kulunud.

Lisaks lummavale vaatele oli tipus muudki huvitavat, näiteks jalutasid ringi kaks hiiglaslikku grislikaru ja suvalise teeraja peal tuli vastu tore vunts, endal raisakotkas käe peal kõlkumas. Linnu nimi meile meelde ei jäänud, küll aga saime teada, et ta vahetas paar aastat tagasi sugu.

Oli poiss, aga nüüd on tüdruk. Vot sulle looduse vingerpussi! Angela Aak pole midagi erakordset - kotkad teevad seda kogu aeg. Hästi tore nägi välja, pea täiesti sulevaba, suurte roosade ninaaukudega. Peremees selgitas, et see on kasulik kohastumus - kui arvestada, kuhu ta oma pead söömise käigus topib, on arusaadav, et sulgi oleks hiljem kaunikesti tülikas puhtaks saada.

12 juuli, 2013

Väljasõit

Töö ja kodu vahel tiksudes on nii lihtne ennast argipäevarütmi ära kaotada. Samal ajal tuleb endale aru anda, et kolmandik meie siinveedetavast aastast on juba läbi ja kui tahame veidi ümbrust näha, tuleb sellega kohe peale hakata, sest juuli ja august on kõige soojemad ning ühtlasi täiesti vihmavabad kuud. Detsembris, mil siin iga päev sajab, pole ju kuigi lõbus ringi sõita.

Victoriasse tahtsime tegelikult juba ammu minna. Esiteks räägivad kõik, et see on väga ilus väike linnake, teiseks asub Vancouverist ainult 100 km kaugusel. No ja kolmandaks on ikkagi tegemist British Columbia pealinnaga, nii et kui juba siin elame, oleks viisakas läbi astuda.

Juhtus nii, et Triin ja Mosu jõudsid USA ringreisilt tagasi, otsustasid nädalakese Victorias veeta ning kutsusid meidki külla. Nimelt on neile seal kohalik sõbranna tekkinud, kel polnud midagi selle vastu, et kahe eestlase asemel nelja majutada. 

Bussiaegu guugeldades avastasin, et Victoriasse saab ka ühistranspordiga, pealegi tuli seda kasutades hind üle kahe korra odavam. Kiiruses ei kaotanud suurt midagi, sest praamisõit ise võttis 1,5 tundi. Ühistransport on Vancouveris üleüldse nii loogiliselt korraldatud, puhas ja kiire, et auto järele ei tunne me siin mingit vajadust. 


Meie lemmikkohaks osutus Fisherman's Wharf - väike sadam, kus elati ujuvates majades. Suvekoduks oleks selline koht väga armas, ainus häda, et mingit privaatsust küll ei ole - turistid saalivad edasi-tagasi, samas asuvad mitmed söögikohad, elu keeb. Nagu piltidelt näete, võib kohale minna ka vesitaksoga.


Ükspäev kolasime pargis, leidsime sealt uhke puu ja otsustasime nagu õiged turistid kunagi oksa peal istudes pilti teha. Meie Kustiga saime esimesena poseerida, teise foto tarvis pidid Triin ja Mosu kah üles ronima. Oksa peale jõudmine oli omaette pingutus, sest päris nii madalal see kah ei asunud, et oleks võinud vabalt jala üle visata.

Tegime veel nalja, et tuleb hüpata nii nagu Nukitsamehes - teate küll, see nõiamaja stseen. No ja Mosu, vana spordimees, siis hüppaski. Korraks oli kõik tore, istusime kenasti rivis... ja siis läks tasakaal ära, Mosu pudenes selg ees alla ja rabas Triinu endaga kaasa, et oleks lõbusam kukkuda.

Oli päris õudne hetk, aga õnneks jäid mõlemad peaaegu terveks. Triin korjas kotist plaastrid välja, teipis kriibitud küünarnuki kinni, viilis murdunud küüne maha ja elu läks edasi. Pildi tegin neist kah, aga kuna puu otsa ronimise isu oli kõigil läinud, seisti selle tarvis kindlalt maa peal.


Viimasel päeval pidid Triin ja Mosu varakult Vancouveri poole startima, et auto koos kõige selle juurde kuuluvaga maha müüa. Üks saksa tüdruk ostis kogu kupatuse - lisaks sõidukile ka madratsi, mõlemad jalgrattad, matkanõud ja muu taolise. 

Enne koduteele asumist käisime veel Miniature World'is, mis meile nii väga meeldis, et unustasime end sinna kohe mitmeks tunniks. Minimaailmas oli kujutatud lahinguvälju, maastikke, nukumaju ja stseene muinasjuttudest. Mitme väljapaneku peal sõitsid pisikesed rongid, ühe mäe otsa viisid mõne millimeetri suurused gondlid ja ühel peoplatsil, kus ka autod seisid, sai nupuvajutusega avada nende kapotte või panna nukkudele teleka käima. 


Nüüd veedavad Triin ja Mosu mõned päevad meie juures Vancouveris ja lendavad järgmisel nädalal Eestisse. Nende pagasit vaadates tuleb hirm peale, asju on kaks korda rohkem kui siia tulles - mis tähendab meie puhul seda, et Kustav peaks tagasi minnes juba nelja kitarriga liikuma... 

07 juuli, 2013

Töökultuur

Kui veel Eestis olin, kurtsin Triinule, et töö leidmine Kanadas tundub nii keerulise ettevõtmisena. Sest mis siis kui keegi ei taha mind? Triin, kes oli selleks ajaks juba pool aastat Edmontonis elanud, ütles, et töökoha osas pole üldse vaja muretseda, sest kui näed, kellega siin konkureerid, saad aru, et vastaseid ju polegi. Eestlastel olevat siinkandis oma usinuse ja kohusetundega väga hea maine.

Ma ei saanud tükk aega aru, mida ta selle all mõtles, aga nüüd hakkan vaikselt aimama. Et tööle tuleb õigeks ajaks jõuda ja kohapeal etteantud juhiseid täita, ei paista mitte igaühe jaoks nii iseenesestmõistetav olevat kui arvasin. Pole mingi ime, et see, kelle vahetus pidi kell 12 algama, alles kolmeks kohale loivab. Või helistab minut enne kahtteist, et kuulge, ma ikka ei saa täna tulla.

On neid, kes unustavad end terveks vahetuseks diivanile telekat vaatama või tööarvutis internetti surfama. Üks oli veel nii kõva mees, et kui juhataja palus tal lapsega parki jalutama minna, siis ta lihtsalt keeldus! Ja ei läinudki! Nii huvitavad saated tulid… Paljud töötajad on muidugi täitsa normaalsed, aga eelpool mainitud juhtumid pole siin kaugeltki mitte haruldased.


Kusjuures töö ei ole raske! Päris suure osa ajast võibki koos lapsega diivanil passida, ajakirju lehitseda või niisama juttu ajada, jalutama või raamatukokku minna... Kodune elu noh!

Ja autistid on nii toredad! Mõned ehk mäletavad, et kirjutasin kliendist, kellele absoluutselt kõik kasvõi korraks nähtud telefoninumbrid igaveseks mällu sööbivad - tema peas on omale pesa teinud ka väike kalender. Talle võib öelda suvalise kuupäeva lähimate aastate piires ja mõnesekundilise mõtlemise järel ta vastab, mis nädalapäevale see langeb. Täielik müstika! Võtsin IPad'ist kalendri lahti ja veetsin tükk aega katsetades, kas see tõepoolest saab nii olla ja ta ei eksinud kordagi!

Ma tahaks teada, kuidas ta seda teeb, kas arvutab välja või tekib kujutlusse pilt kalendrist? Sellele küsimusele pole ta aga võimeline vastama, arengutase on kõvasti madalam kui kronoloogiline vanus. Ta ei suuda isegi seda meelde jätta, et teed ületades tuleb vaadata, et auto alla ei jääks...


Kustav käis eile oma palgatšekki rahaks tegemas. Seekord oli eelmise korra arvelt targem - läks kohe õigesse panka ja üleüldse jagas matsu. Teller suutis teda ikkagi üllatada, nimelt teatas, et pank tahab tšeki rahastamise eest 5 dollarit saada. Kusti vaidles vastu, et eelmine kord ju ei tahtnud?! Neiu tunnistas, et nojah, võib-olla juhtus nii, aga seekord tuleb ikkagi maksta!

Ajasid tükk aega kumbki oma joru ja asi lõppes sellega, et Kutt sai raha viimse dollarini kätte ja pank jäi viiekast ilma. Neiu muidugi kinnitas, et järgmine kord peab küll kindlasti maksma! Selline naljakas süsteem, et täiesti kindlasti on teenustasu, aga kui see sulle ei sobi, siis pole vaja...

Pangast tulles läks Kustav oma telefonilepingut pikendama, sest eelmisel korral ette makstud kolm kuud olid otsa saanud. Muuhulgas küsis teenindaja tema konto pin-koodi, Kustav ei mäletanud, aga neiu teatas, et ahaa, näen arvutist! Tegi siis vajalikud toimingud ja pakkus, et soovi korral võib koodi muuta. Kusti siis soovis ja neiu jäi ootama, et ta selle talle ütleks...

Edasi jõuti turvaküsimuse juurde, milleks on "Mis on sinu lemmikvärv?". Väga turvaline küsimus tõesti... Teenindaja põhjendas, et see on nimelt nii lihtsaks tehtud, sest kui näiteks sõber peaks tulema sinu eest asju ajama ja vastust ei tea, siis on tal võimalik see pakkumise teel ikkagi ära arvata. Ahah. Mõistlik.

24 juuni, 2013

Gurmee ja rämps

Kui eile õhtul töölt tulles Kustavile Teresa saadetud kalkuniprae üle andsin, ütles ta, et vahepeal tundub, nagu töötaksin mõnes eksklusiivses gurmee-restoranis. Näiteks eile oli lõunaks kuivatatud austritest keedetud aasiapärane riisisupp ja õhtuks hiiglaslik ahjukalkun koos aurutatud brokkoli ja kartulipüreega (mille sisse käisid ka munad!), kõrvale krõbedaks röstitud vürtsised saiakuubikud.


Meie piibliks on töö juures Canada Food Guide, mis on pühamatest püha väljaanne, seal kirjutatust naljalt mööda ei hiilita. Joogiks on vesi, iga toidukorra juurde kuulub värske salat ja vahepealaks puuvili või jogurt. Rämpstoitu saab erijuhtudel ja maiustusi paar korda nädalas.

Kõik muu on samuti selgelt paigas - kõik, mida hoolealused suudavad ise teha, seda nad ka teevad. Paljudes asjades on kohmakad, aga kõrvalise abiga saavad hakkama. Mõnikord tuleb kliendi käsi kraanile tõsta ja see üheskoos kas kinni või lahti keerata, aga noh, selle eest meile ju makstaksegi. Paljusid liigutusi ei õpi nad mitte iial täiesti iseseisvalt tegema, aga harjutama peab.

Alates eelmisest nädalast töötan ka meie asutuse teises majas, kus reeglid on täiesti teistsugused. Kliendid ei pea ise midagi tegema (kuigi on selleks vabalt suutelised). Hoolealuseid on kaks (täpselt nagu esimeseski kohas), ühel neist vaid kerge erivajadus, aga raske kasvatamatus, mida nüüd, kus ta kodust on eraldatud, ainult süveneb.

Tema suurim probleem on arvutimängud. Koolis ikka käib (sest muidu ei lubata mängida), aga kogu ülejäänud aja veedab puldiga teleka ees koletisi maha kõmmutades. Söögilauda tulek on tema arvates liigne pingutus, seetõttu viiakse talle toit teleka kõrvale voodisse (!!!). Esmatähtis pidavat olema, et üleüldse sööks.

Mingit gurmeerestorani ärge nüüd silme ette manage, see maja meenutab rohkem McDonalds'it, sest kõnealune klient, nimetagem teda Pubekaks (17.a), keeldub igasugusest normaalsest toidust, on nõus vaid friikartulite, krõbedaks praetud peekoni, pitsa ja muu taolisega.

Vahepealaks on puuviljade asemel kartulikrõpsud, need viiakse iga paari tunni järel kausiga nina alla. Ja mustad nõud saab siis ühe soojaga kööki kraanikaussi toimetada, sest me ei hakka ometi "võimatut" nõudma ja eeldama, et Pubekas seda ise teeks...


Meenutan siinkohal, et asutuse eesmärgiks on aidata klientidel iseseisvuda, et ühel hetkel omal käel hakkama saaks (või kui puue seda ei luba, siis terve elu vältel igapäevatoimingutes toetada).

Iga lapsega töötab terve meeskond - psühhiaater, psühholoog, käitumisterapeut, sotsiaaltöötaja, tugiisik ja klassijuhataja, kes abivajajaga regulaarselt kohtuvad, omavahel koostööd teevad ning asutusele juhised annavad. Selle konkreetse noore puhul on ettepanekud kohati nii jaburad, et ma lihtsalt ei jõua ära imestada!

Et Pubekas kartulikrõpsudele ja popcorn'ile tervislikumat vahepala eelistaks, tuleb talle viidata, et eelpool mainitud snäkid võivad mängu pulti kahjustada, seega võiks valida õuna või müslipulga.

Kuna ametlik magamaminekuaeg on kell 21, tuleb alates kaheksast iga 10 minuti tagant käia meelde tuletamas, kui kaua veel mänguaega on jäänud (tuletan veelkord meelde, et kõnealune isik on 17-aastane). Paar minutit enne üheksat tuleb üks ekstra-meeldetuletus teha, et nüüd peab hakkama lõpetama ning muuhulgas jälgida, et ta mängus saavutatud tulemuse salvestaks.

Misasja???

Reaalsuses näeb edasine välja nii: Pubekas teatab, et tal pole veel und, keerab telekal hääle vaiksemaks, et teine klient kõrvaltoas magama saaks jääda ning mängib poole ööni, kuni ära kukub.

Spetsialistide meeskond on sellisest mudelist teadlik ja kuna väheseks jääva uneaja tõttu osutub hommikune ärkamine alati väga raskeks, soovitavad Pubekale hommikuse äratamisprotsessi käigus meenutada, et tal on võimalus õhtuti varem uinuda, et ärkamine kergem oleks (mida ta loomulikult ei tee).

Motiveerimine käib samuti teleka abil - kui viib nõud kraanikaussi või aitab õhtusöögiks lauda katta, premeeritakse lisa-telekaajaga. Selle koha peal jooksis mul juhe kokku, ei kujuta ette, kust see aeg võetakse kui ta nagunii terve koolivälise aja mängib - õues ei käi, sõpru ei oma, suhelda ei oska.

Nojah siis...

15 juuni, 2013

Leib

Lugesin uudistest, et Toronto eeslinn keelas majanumbrites number nelja kasutamise, sest sealsete hiinlaste sõnul on selle inglisekeelne hääldus ("four") sarnane mandariinikeelse sõnaga "surm".

Ciaron rääkis, et tema on igati mitmekesisuse poolt, aga kui siis ühel hetkel hakkasid Austraaliasse sisse rännanud moslemid nõudma, et kohalikud ei tohi enam rannas speedo'de ja bikiinidega olla, vaid peavad end kinni katma, kuna liigne paljastatus on moslemitele häiriv, siis oli küll hetk, kus tekkis tahtmine "iga roju oma koju" saata.

Ebausust veel niipalju, et Kanadas pole paljudel kõrghoonetel 13-ndat korrust. Minu meelest eriti absurdne! Sisuliselt elad ikka 13-ndal, aga kui saad liftis selle asemel 14 vajutada, on kõik okei. Meil elavad sõbrad sellises majas, kus 13 pole ainus number, mis puudu on, ma teisi ei mäleta, aga huupi pakuks, et 4 pidi ka ära jääma. 14 ja 24 siis ka?

Ja kui veel hiinlastest pajatada - olete kunagi mõelnud, kuidas nad arvutit kasutavad? Kas neil on klaviatuuri peal hieroglüüfid või? Hahahaa, võiks ju! Tegelikult pidi nii peen süsteem olema, et trükivad häälduse ja arvuti viskab selle asemele hieroglüüfi. Küsisin ühelt hiina juurtega sõbralt.


Ükspäev kõndis meile tänaval vastu üks täiesti tavaline keskealine mees, igati soliidne, ülikond seljas, juuksed kammitud... kontsakingad jalas. Ei, ma ei näinud valesti! Isegi mul ei ole nii kõrgeid kingi, mingi 8-9 cm tuli ära! Õige kah - igaüks peab saama olla selline nagu tahab. Et tavapäraselt ainult naised kontsi kannavad, on ju puhtalt kokkuleppeline asi.

Ükspäev nägin geipaari, ühel poistest olid varbaküüned punaseks lakitud. Kes ütles, et mehed ei tohi? Naised kannavad ju pükse iga päev! Paarsada aastat tagasi oleks selle eest vist tuleriidale läinud. Pükste eest, ma mõtlen.

Vancouveris on üldse väga mitmekesine seltskond. Kui Triin ja Mosu siin käisid, olid tänaval kohanud tüüpi, kes enda järel kujuteldava ukse kinni pani. Mulle sellised meeldivad, nii toredad!

Siin on legendaarne kant - Hastings Street - kuhu ei soovitata minna. Alguses arvasin, et see on mingi eriline mülgas ja geto, aga tegelikult asub kesklinna külje all ja sealt sõidavad väga paljud bussid-trollid läbi. Narkomaanid ja kodutud on selle ainult paari majadebloki pikkuselt asustanud, ülejäänud Hastings on täiesti tavaline linnatänav. Ohtlikkuse asemel on avanev pilt pigem kurb, väga hea narkovastane õppematerjal.


Otsustasin ükspäev, et hakkan leiba küpsetama, need poe omad ei kõlba kuhugi. Paraku polnud juuretist kuskilt võtta ja nii segasin selle ise kokku. Selleks oli vaja juuretisega tehtud leivaviilu, keefirit ja õuna, mis tuli kokku segada ja lasta halvaks minna. Ametlikult muidugi öeldakse, et "elu peab sisse tulema". Tuligi. Maru ebameeldivalt lõhnas see elu.

Aastaid tagasi tundus leivategu mulle tõsise teadusena, ajakirjanduses esitletakse seda alati kui mingit eriti keerukat protsessi. Lugesin kõik õpetused ja nipid läbi, tõin sõbranna käest juuretise ja asusin katsetama. 

Esimesel korral tegin nii nagu peab - kasutasin puulusikat; lisasin nisujahu, et paremini kerkiks; mõtlesin juurde ainult häid mõtteid (pidi esmatähtis olema); panin saunalavale 50 kraadi juurde kerkima (foorumites õpetati), hiljem jätsin lihtsalt vannituppa soojale põrandale. Kõik see on täiesti ebavajalik! Ikka võib tsirkust teha kui viitsimist on, aga leib ei tule sellest kriipsuvõrdki parem. 

Mul pole ükski kord nässu läinud, seega ma ei tea, mis pikast kogemusest ja katsetamisest "teadjad" räägivad. Ei, siiski! Üks leib tuli liiga soolane, see ainus, mida ma ükskord Kustavi vanemate juures küpsetasin. Neil olid lihtsalt poole suuremad teelusikad kui need, millega ma tavaliselt taignale soola lisan, aga ma ei lasknud end sellest häirida (blond noh!). Sai kaks korda nii soolane kui normaalne oleks. Muidu kerkis hästi ja oli igati vinks-vonks. 


Minu leivaretsept on selline:

2 sl juuretist
0,5 l sooja vett
rukkijahu

3 tl soola
3 sl suhkrut
rukkijahu (u. 0,5 kg)

Segan suures kausis vee ja juuretise ning lisan nii palju jahu, tekiks hapukoorelaadne mass. Kui jääb veidi vedelam või paksem, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Kausile tuleb panna rätik peale ja 10-12 tunniks seisma jätta. Kui seda teha reede õhtul, saab laupäeva lõunaks värsket leiba :) Eeltaigna pealispind muutub veidi vahuseks, sellest on näha, et on valmis.

Järgmisel päeval segan juurde soola, suhkru ja rukkijahu. Peaks jääma nii paks (umbes nagu kartulipuder), et kui näpuga auk sisse torgata, jääb see alguses näha, aga vajub vaikselt täis. Kui vajalik jahukogus on sees, on natuke raske segada, siis polegi vaja enam juurde panna. 

Siit tuleks võtta 2 sl tainast juuretiseks (hoia külmkapis, aga nii, et õhk juurde pääseks - mul on plastkarbis, millele paar auku kaane sisse torgatud). Ja seejärel lisada soovi korral köömneid, seemneid, pähkleid, kuivatatud puuvilju vms ja valada tainas vormidesse. Mulle meeldib kõige rohkem kõrvitsaseemnetega.

Vormi sisse olen pannud küpsetuspaberi, nii on leiba palju lihtsam välja saada. Vormis (rätiku all) peab tainas kerkima 3-4 tundi (oleneb, kui "vägev" on juuretis), enamasti muutub pea poole kõrgemaks. Kui jätta terveks päevaks ootama, läheb maitse veidi hapumaks, aga muud ei juhtu midagi.

Ahi peab olema soojendatud 250-le kraadile (480 F), see kuumus tekitab leivale kooriku. Umbes 20 min pärast tuleks keerata 150 peale (300 F) ja teine samapalju veel küpsetada (kokku on ahjus ligikaudu 40 minutit).

Soojalt lõigates jääb nätske, enne söömist tasub lasta ära jahtuda. Isetehtud leib püsib pikalt värske, ei lähe kõvaks ega hakka hallitama. Aga tavaliselt maitseb nii hästi, et saab nagunii paari päevaga otsa.

Head küpsetamist!

07 juuni, 2013

Baaju-baaju

Sain lõpuks oma juuni graafiku kätte ja selgus, et mu koormust on tõstetud ja lisaks teisegi majja tööle pandud. Esiteks läheb jälle natuke põnevamaks, ei ole ülemäärast vaba aega ja mis siin salata, raha saab ju ka rohkem.

Uue maja kohta ei tea ma mitte midagi - kes on selle asukad, mitu neid on ja milliste diagnoosidega. Kui sellesse majja, kus praegu töötan, proovipäevale läksin, arvasin esimene tund aega, et ma vist ikka ei taha seal töötada. Kodus oli ainult üks "lastest" ja töötaja hoiatas kohe, et tal on kalduvus võõraid inimesi näpistada ja juustest tõmmata - et olgu ma ettevaatlik. Päris hirmus! Tüdruk kõndiski mu ümber nagu vaim ja tegi kummalisi liigutusi, aga midagi hullu ei juhtunud.

Õhtuks olin juba üsna oma säga, tütarlaps hoidis kenasti distantsi ja mu karvkatte kallale ei kippunud. Autistid ei oska pahatahtlikud olla, nad on küll omapärased (oojaa!), võivad ootamatult reageerida, aga nendega saab nalja rohkem kui pahandusi. Eks ikka kardetakse seda, mis on tundmatu. Kuigi jah, ettevaatlik tasub ikka olla, tööle minnes on alati juuksed kinni.

Mismoodi autistid tegelikult maailma näevad, ei ole ma siiani päris selgelt aru saanud. Mõne elementaarse asjaga võivad nad täiesti saamatud olla ja samas millegagi niimoodi üllatada, et lõug kukub põrandale. See oligi alguses kõige raskem, et ei saanud aru, mida oodata ja kas käituda nagu lapsega (mida eeldaks arengutase) või kui täiskasvanuga (millele viitab vanus). Üks neist on lihtsalt nii üle mõistuse kaval, et vahel kui ta mõne eriti titeliku lollusega hakkama saab, ei suuda uskuda, et see ikka sama inimene on.

Ja mulle NII meeldib, kuidas nad rõõmustada oskavad, täiesti piiritult ja südamest, üles-alla hüpates ja kätega vehkides.


Täna olen päev otsa unine olnud. Märkasime eile alles kell kaks öösel magama minna ja mul kadus juba kaheksa paiku uni ära. Ma ei tea, kas see on esimene märk vanadusest? Varsti olen juba kuuest üleval ja kolistan esimese bussiga turule sõita nagu pensionärid ikka. Ja mina veel mõtlesin, et kui vanaks jään ja kogu aeg kodus saan olla, magan alati lõunani...

Meenutasime enne uinumist lapsepõlve unelaulu "Mina ei taha veel magama jääda", mida õhtuti raadiost lasti. Eile guugeldasin selle youtube'st välja - kel ei löö ette, kuula siit. Mul tekib selle lauluga totaalne nostalgia, aga üldse ei mäleta, mis seal veel oli - vist loeti mingit unejuttu ka enne?

Teine unelaul oli venekeelne baaju-baaju, mis tuli telekast, Kustav mäletas isegi mingit multikajuppi, kaelkirjakut, kes oli voodis hästi suure padjahunniku otsas. Mul ka midagi koidab, aga väga ähmaselt. Aga selle laulu sõnu üldse ei mäleta! Paistab, et ma polnud kolmesena vene keeles suurt osavam kui kolmekümnesena. Pagana youtube ei andnud baaju-baaju peale mitte ühtki mõistlikku vastet, äkki oskab keegi selle loo mulle kuskilt välja otsida?


Eile oli vaba päev, otsustasime selle puhul miskit koos ette võtta ja seadsime sammud Gastown'i, kus asub kuulus restoran Old Spaghetti Factory. Gastown on armas väike vanaaegne piirkond südalinna külje all, sinna on alati rõõm sattuda.

Meeldivaks üllatuseks oli restorani "kõik hinnas" poliitika ehk iga toidu ette käis kas väike supp või salat ning järelroaks toodi jäätisepall ning tee/kohv sinna kõrvale. Teistes kohtades saab sama hinnaga ju ainult põhiroa. Ahjaa - alustuseks toodi päts krõbeda koorikuga saia koos võiga! Kujutate ette, milline rõõm minusugusele saiasöödikule, jah? Muuseas panime terve pätsi kahepeale pintslisse, salat-pasta-jäätis veel sinna otsa. Ma ei tea, kuhu see kõik mahtus...


Homme tahaks jälle midagi toredat teha, sest nädalavahetusel olen pikad päevad tööl, alustan juba hommikust, sest lapsed on ju kodus (muudel päevadel on neil hommikupoole day program ja seetõttu lähen enamasti kella kaheks kui nemadki tagasi jõuavad). 

Meil on ka nüüd suveilmad, ikka väga mõnus kui ei pea saabastes ja jopes ringi käima nagu enamik aega aastast. 

PS! Sääski endiselt ei ole (ega tule), nänänänäää!

04 juuni, 2013

Internet

Leidsin ühe sõbra Facebook'i "seinalt" sellise postituse:

Tere sõbrad... Ma pean teile midagi ütlema. See on mõeldud teile kõigile, kes te olete minu sõbralistis. Mulle meeldib vaadata fotosid, kuulda Sinu tegemistest, jagada nalju ja uudiseid, saada tuge ja ka ise teid toetada, nii headel kui halbadel aegadel. Ma ei ole mitte ainult rõõmus selle üle, et olete mu sõbrad, vaid eelkõige, et olete osa minu elust. Üldiselt on meil kõigil kiire - sellepärast tahan teada, kes võtab selle aja ja loeb selle jutu läbi. Kui väärtustad sõpru maailma erinevates kohtades, siis ole hea ja kopeeri see oma seinale. Kasvõi hetkeks! Siis on näha, kes peab lugu oma sõpradest, nagu mina seda praegu teen. Tähelepanu! Ma ei kirjutanud, et jaga seda postitust! Kirjutasin, et "kopeeri". (Sellepärast, et siis on aru saada, kas oled lugenud selle lõpuni - ja siis selle kopeerinud). Tõepoolest - see on suurepärane, et te olete olemas!

Einoh algus oli nagu enam-vähem, arvasin juba, et koorub midagi sügavamõttelist, aga läks täpselt vastupidi... Mis ajast sõpradest lugupidamise kõrgem tase copy-paste'ga piirduma hakkas? Ja kuidas see "headel ja halbadel aegadel" tuge pakub?

Vahepeal jääb mulje, et inimesed ei oska ilma Facebook'ita enam üldse eksisteerida. Kui kellelgi läheb 200 elanikuga Kapa-Kohilas koer kaduma, siis selle asemel, et kohaliku poe seinale kuulutus kleepida, riputab ta oma peni Facebook'i, et kõik tuttavad ja võõradki seda oma sõbralistile jagada saaks. Teate, ükskõik kui väleda koeraga ka tegemist ei oleks, on mul üsna vähe usku, et ta otsaga näiteks Vancouverisse oleks jõudnud. Äkki vaatate kõigepealt külavahel ringi?


Veel leidsin artikli "Mis maksab kassapidaja naeratus?" Esimese hooga tundus, et tegemist on aprillinaljaga, aga vist siiski mitte. Nimelt on käimas Nobenäpu võistlus, kus auhinnaks "soliidse summaga reisivautšer".

Võistluses võib "üks vale käeliigutus saada saatuslikuks". Pimeostu tegev ajakirjanik teatab, et "Margus vaatab kenasti silma ja naeratab kombekalt. Suunurgad on tal küll katkematult ülespoole suunatud, justkui teaks, kes ja millal keegi teda inspekteerima tuleb, ent tee või tina - midagi jääb puudu. Vist on see sära tema silmis."

Einoh, päriselt või? Miinimumpalga eest, mis isegi elementaarseid vajadusi ei kata, saab säravaid silmi nõuda?! See on küll tase!

Ja kuigi noormees teeb kõike nagu vaja, jääb ajakirjaniku hinge närima, et Margus "kahel pirnil sokkide, seebi ja kõrrejoogi vahele laseb veereda" (kuigi kõnealusel poel on ülepakendamise vastane poliitika ja kassas ei pandagi asju kotti).

Viimases lahtris peab otsustama, kas anda Margusele ka boonuspunktid... aga ei! Ajakirjanikupreili leiab, et kuigi teenindaja oli igati meeldiv ja talle polnud midagi ette heita, jäävad lisapunktid siiski andmata "...kuna olen näinud säravamaid teenindajaid, kes säärases võistluses, ja veel finaalis, ei osale".

Oeh...

02 juuni, 2013

Laupäev

Bruno arvas, et ma võiks tihemini blogida ja leidis, et igapäevaelu, mis meil parajasti käsil on, olevatki kõige huvitavam. Soovitas pajatada kriuksuvast kummutist ja muudest probleemidest, aga kuna neid meil pole (kummutit ega probleeme), on natuke keeruline teemat leida.

Igal juhul tuleb siit postitus mittemillestki pühendusega Brunole. Ja aitäh, et sääseuputusest rääkisid, mul läks Eesti suve igatsus hoobilt üle (Vancouveris nimelt ei tunta sellist liiki nagu sääsk - vähemalt mina pole veel ühtegi kohanud).

Täna naudime laupäeva, midagi asjalikku plaanis polnud, ärkasime kell kümme. Hommikusöögiks tegi Kustav meile maailma parima omleti suvikõrvitsaga. Mulle meeldib kui pole vaja kiirustada, söömise kõrvale on aega juttu ajada ja isegi riidesse poleks vaja panna kui hommikumantel oleks. Aga noh, mul ju pole!

Võttes arvesse kui täis olid siia tulles me reisikotid, on selge, et vähem kui aasta pärast Eesti poole liikudes ei mahu vahepeal lisandunud asjad nagunii mitte kuskile ära, nende soetamisega tuleb üsna ettevaatlik olla. Aga küllap suudab Kustav nii palju uusi raamatuid ja tehnikat hankida, et lõpuks peame nagunii merekonteineri tellima, et oma kraam koju toimetada...


Avastasin, et pole ammu juustukooki küpsetanud, nii et pidin minema vormi ostma (juustukook peab tingimata ümmargune olema, aga meil on siin ainult kandiline vorm). Dollarama üllatas järjekordselt imeodavate hindadega ja kuna vorm maksis ainult 3 dollarit (2,2 eur), võtsin kohe ühe väiksema lasanje tegemiseks ka. Noh, et kui juba laristamiseks läks...

Siis käisin toidupoes lasanjeplaatide järel ja veetsin riiuli ees oma kõva kümme minutit, sest plaate oli umbes 10 erinevat sorti, aga kõik neist säbrulised. Mina olen siiani siledaid kasutanud ja sattusin seetõttu täiesti segadusse. Ootasin, et riiul üllataks ja viskaks umbes kaheksandal tiirul, mil neid üle kontrollisin, mõne siledate plaatidega pakendi kah ette, aga seda ei juhtunud. Lõpuks võtsin ikkagi säbrulise ja sain aru, et olen lihtsalt harjumuse ohver - pole ühtki ratsionaalset seletust, miks sile peaks säbrulisest parem olema (Bruno, sa ikka saad aru, kui sisukas elu meil siin on, jah?)


Veel käisin oma lemmik-kleidipoes! Olen sinna kord varemgi juhtunud, riided olid ilusad ja teenindus sõbralik. Täna sain aru, et mul pidi eelmisel korral mingi ebanormaalne suhtlemisvajadus olema, et nii pikka diskussiooni üldse viitsisin laskuda, sest seekord käis kõik närvidele.

Kõigepealt ütles esimene müüja "tere" ja uuris, kuidas mul läheb? Kaks meetrit eemal tegi teine täpselt sama. Siis tuli esimene järele ja mainis, et võin kohe teenindajate poole pöörduda kui abi vajan. Tänasin viisakalt - vot ise poleks selle peale tulnudki, võinuks juhtuda, et seisan keset poodi ja nutan ahastusest, sest ei kujuta ette, kes mind küsimuste tekkides aidata võiks. Seejärel tegin strateegilise vea ja silmitsesin üht kampsunit üle 3 sekundi, mispeale hüppas juurde veel üks müüja, küsides, äkki soovin seda selga proovida? Tema entusiasm oli nii nakatav, et keeldudes tundsin end isegi natuke süüdi.

Astusin paar sammu edasi ja juba oli esimene müüja mul jälle kannul - lehvitas mingite kirjude retuusidega ja ütles, et tahtis neid mulle näidata, sest märkas, et mul on umbes samasugused jalas.

Muideks, mu kirjud retuusid, mida Aasias kirusin ja kuuma tõttu ainult paar korda jalga panin, on Vancouveris suureks hitiks osutunud. Neid kandes saan mitu komplimenti päevas - suvalistelt kodanikelt tänaval, majanaabritelt liftis, poemüüjatelt, töökaaslastelt... Kusjuures kõik mu ülejäänud riided paistavad nii mittemidagiütlevad olevat, et neile pole keegi vähimatki tähelepanu osutanud.

Seejärel tegin teise strateegilise vea ja vaatasin ka üht kleiti rohkem kui 3 sekundit, mispeale jooksis müüja kohale täpselt samasuguse kleidiga, mis oli teist värvi ja ütles, et eksole ju ilus, lavendel on nii kena toon.

Pean siikohal mainima, et tegemist on pisikese poekesega, kus ei kulu üle viie minuti, et kõiki asju läbi vaadata (ehk ilmselgelt oleks ma ka iseseisvalt jõudnud järgmise värvi ja kirjude püksteni). Pärast esimest kolme minutit olin aga suhtlemisest nii väsinud, et põgenesin ummisjalu ja lubasin, et ei lähe mitte kunagi tagasi.