Talvevõlumaa

Lõpetasin eile öösel kell pool kaks blogimise (nagu midagi paremat poleks teha) ja viskasin korra pilgu Elise kirjale, kus ta teatas, et Eestis pidavat mustad jõulud tulema, ja küsis, kas Vancouver on sama depressing kui Eesti? Sophie oli juba vastanud, et "according to the weather channel tomorrow will snow" ja mina täiendasin sarkastiliselt, et "according to the weather channel it's also raining all the time". Mitte, et mulle vihm nii väga meeldiks, aga saate ju aru, et kui elad maailma vihmapealinnas ja ei mäleta, millal viimati sadas, siis on ikka natuke imelik? Detsembris on kolm korda sadanud. Kolme nädala peale! Praegu on vaade meie aknast selline:

Kui pilti tegin, ütlesin Kustavile, et mina ei saa küll aru, et detsember oleks. Ei-ei, ma ei kurda! Lakkamatust päikesepaistest ei ole võimalik tüdineda. Eriti kui Eesti sõbrad ütlevad, et mõnipäev neil ei lähegi valgeks. Meil peab kah mõni pluss olema selle kõrval, et jõuluks vanaema tehtud verivorste ei saa!

Muuseas, Kustav nentis suvel, et nojaa, praegu on küll tore, aga ma ei tea, kas mulle siin siis ka veel meeldib kui talvel kolm kuud järjest iga päev sajab... Aga palun - kolmest kuust on kaks läbi.

Ahjaa, Elisest rääkisin... Kirjutasin vastuse ära ja pugesin põhku. Hommikul teen silmad lahti ja mida ma näen:

Oot, mis sellest sai, et Vancouveris ei saja lund? Ei oskagi nüüd midagi muud soovida. Päike oli, lumi oli. Vihma polnud. Kõik on rahul.

Aga ei saa tähelepanuta jätta, et lumi võrdub siin katastroofiga, mille puhul elu seisma jääb. Isegi internet, millega meil kunagi varem probleeme pole olnud, oli täna hommikul kadunud. Kümme minutit pärast ärkamist helistas mulle öövahetuse töötaja, kes oli just koolibussilt kõne saanud, et halbade ilmastikuolude tõttu täna vedu ei toimu. Muidu on nii, et öövahetus saadab lapse kell üheksa kooli ja läheb ise minema, mina saabun alles ühest. Täna kui laps kooli ei pääsenud, oli kogu süsteem pea peal. 

Põhja-eurooplast, nagu mina seda olen, väike lumi ei heiduta, ütlesin, et andku mulle tunnike aega, lendan kohale. Kiire dušš, riided selga ja minek. Igavesti mõnus päev oli - kõigepealt ajasin teerajad puhtaks, siis käisime lapsega nurgapealses poes piima ja šokolaadi järel, tegime hommikusöögiks omletti ja sättisime end diivanile multikaid vaatama. Nagu oleks ise kah koolist vaba päeva saanud! 

Hiljem läksime jalutama, sest mul on kahtlus, et Vancouveri lumi on nagu Eesti talve valge hetk - et kui õigel ajal kohal pole, jääd ilma. Ma üldse ei imestaks kui homme oleks plats puhas ja päike väljas. Seega krabasin fotoka kaasa, sest muidu te ei usuks, et meil siin kah maa valgeks läheb. Ja lumemütsiga palmi pole te võib-olla varem näinudki (mina näiteks polnud)...

Nüüd on ühtlasi käes see aeg, mil inimesed päkapikumütsides ringi käivad. Õudne! Kes mütsi ei taha kanda, on pähe tõmmanud peavõru, kus jõuluteemaline lulla küljes tilbendab. Täna nägin kena noort naist, kel oli punase võru küljes kaks jõuluvana pead. Värvilisest papist, 6-7 cm kõrged. Vedru otsas! Paar päeva tagasi istus bussis vanem mammi, kel oli peavõru küljes vilkuv kuusepuu. Oma 10 cm kõrge. Taevas halasta, kes paneb omale kuuse lagipähe?

Ühtlasi - saage tuttavaks, Rudolph The Red Nosed Bus. Nina on, silmad on, sarved on ka. Põhjapõder mis põhjapõder! 

Eile oli peakontoris jõulupidu. Üks naljahammas uuris, et kas me Eestis jõule tähistame ja oli imestunud, et meie pühad on päev varem (Kanadas tähistatakse 25-ndal). Ja et meie Santa Claus ei tule kamina kaudu, meil on tänapäevane mudel, oskab ust kasutada. 

Kusjuures kuni detsembrini oli minu jaoks täielik müstika, et Kanadas on absoluutselt igas majas kamin. Paljudes korterites ka. Nüüd saan aru küll! Esiteks ei panda siin aknalauale sussi, vaid riputatakse kamina külge sokk; teiseks tuleb jõuluvana korstna kaudu - kel kaminat pole, selle jõulud on puhta tuksis! 

50 halli varjundit

Sõbranna laenas mulle hiljuti kaks osa "halle varjundeid". Esimene oli täitsa okei, selline lihtne lugemine, sobiks kenasti mõne teismelise tüdruku riiulisse "Videvikule" seltsiks. Aga teine oli puhas absurd ja klišee vaheldumisi! Näiteks selgus, et meespeaosaline on prostituudi poeg, keda ema sutenöör igapäevaselt peksis ja kes oli nii nälginud, et kui ta lõpuks haiglasse sattus, polnud keegi nii nälginud last varem näinudki. Arstil, kes teda läbi vaatas, hakkas poisist kahju ja seega lapsendas ta oma perre. Sest ta ei saanud lapsi. Ja sest lapsendamine ongi täpselt nii lihtne protsess, et valid aga kõige kurvemate silmadega põnni välja ja võtad lihtsalt koju kaasa.

Rääkima hakkas peaosaline alles kuueaastaselt, enne seda ei öelnud ühtki sõna. Aga sügavalt traumeeritud-nälginud-kõnevõimetust lapsest kasvas hiilgav ärigeenius, kes 27-ndaks eluaastaks oli maailma kõige rikkam ja mõjuvõimsam inimene. Loomulikult oli tal hulgaliselt muidki andeid; klaverit mängis paremini kui Beethoven ning ühtlasi oskas juhtida nii laeva, lennukit kui kopterit.

Paljukuulutatud seksistseenide perverssus piirdub stseeniga, kus neiu unustab, et tal on päevad, aga noormees teatab, et sellest pole midagi, laskub paremale põlvele ja tõmbab vettinud tampooni välja. Romantika tipp, ma ütlen! Peab see alles armastus olema, et värske poiss-sõber oma kasutatud tampooni kallale lasta. Või üldse keegi oma tampooni kallale lasta... kui ise just kätetu ei juhtu olema.

Ja et lugeja ikka aru saaks kui vastupandamatute olenditega peategelaste näol tegemist on, on mõlema vastassoost tuttavad neisse kõrvuni armunud. Kõik viimseni! Kuti ekspruut hakkab uut naist muidugi mehhikoseebikalikult jälitama, muuhulgas luusib mehe üliturvatud korteris, kuigi väidetavalt on seal iga nurga peal kaamerad ning turvamehed ööpäevaringeses valves. Armuvalus "hullu" aetakse lõpuks isikliku sõjaväega päevade kaupa mööda linna taga, peaosalistel lastakse valenimede all hotellis elada, et nende elu ohtu ei satuks... ja siis läheb uus naine (täiesti üksi) korraks oma vanasse korterisse ja mehe ekspruut ootab lihtsalt ees. Selline suht "loogiline" turvaauk.

Peika astub just sel hetkel uksest sisse kui ta armastatu püstolitoru ees seisab ja piisab noormehel vaid üks sõna poetada kui jälitaja ta ette põlvili variseb (mis see müstiline sõna oli, ei avalikustata). Seejärel toimetab turvameeskond šokeeritud naise minema ning mees jääb vana pruudiga praeguse naise korterisse maha. Hiljem selgitab, et vannitas (!) teda paar tundi "nagu last", pani neiule lõpetuseks uue pruudi riided selga (what the fuck???) ja viis limusiiniga hullumajja. Erahullumajja, sest tema isiklikul erapsühhiaatril on isiklik erahullumaja.

See on konkurentsitult kõige halvem raamat, mida ma olen lugenud. Kõik kaaskannatajad, kes selle õuduse on läbi lugenud, visake pilk SIIA, leiate kõvasti äratundmisrõõmu :)

Guatemala matus

Reedel sai tööprinteris tahm otsa. Kuna ma pole suurem asi tehnikageenius, saatsin kohe Kustile sõnumi, et mida ma tegema pean, aga kukkusin samal ajal kohe ise toimetama. Hetk hiljem saabus Kustavilt piltidega illustreeritud õpetus, kuidas tahmakassetti välja võtta (ja minult vastuseks nutulaul, et jõudsin juba mingi lulla ära murda). Ah, see on lihtsalt tüüpiline! Lõpuks jõudsin ikka õige kohani ja etteruttavalt võib öelda, et murdunud lulla oli täiesti ebavajalik detail, sest printer töötab ka ilma selleta ideaalselt.

Laupäev kulus kuidagi niimoodi ära, et olin täiesti kindel, et see tuleb alles järgmisel päeval (siis kui teistel pühapäev tuli). Ühel hetkel seisime kahekesi printeripoe ukse taga:

Mina (pettunult): "Ei ole kinni!"

Kustav: "Mis pani sind arvama, et see täna lahti on?"

Mina: "Ma guugeldasin!!! Nende netileht ütles selge sõnaga, et SATURDAY ja OPEN!" (ise vedasin näpuga ukse peal illustratiivselt järge, kust vaatas täpselt sama info vastu).

Kustav: "Nojaa, aga täna on ju SUNDAY!"

Õhtul tuli meile Sofi külla. Kuna tema lõpetas suvel Kanadas ülikooli, on tal nüüd nelja aasta pikkune viisa. Juhul kui leiab erialase töö, saab viisale ka kaaslase külge liita. George tuli talle suvel turistikaga järele, aga nüüd sai kehtivus läbi ja pidi riigist lahkuma. Lubasime pühalikult ta pruudi eest hoolt kanda ja nii me ka tegime. Rummi ja koolaga. Õnneks on Sofil töökonks juba vees ja uue aasta alguses lootust näkkamisele, siis pääseb George kah tagasi Kanadasse.

Mina täitsin oma viisataotluse eelmisel nädalal ära ja sain hiljem sisse logides teada, et kõik väljad on kinnitatud ning saatkond ootab ülekannet viisatasuga. Kandsin raha ruttu üle, et nad ei jõuaks ümber mõelda. Lõplik otsus võib veel paar nädalat aega võtta. Pöidlad pihku! 

Sofist hakkasin tegelikult üldse sellepärast rääkima, et tahtsin jagada värskeid teadmisi Guatemala matustekommetest. Ma ei mäleta, kuidas jututeemadega selleni jõudsime, aga korraga mainis Sofi, et Kanadas on üks asi väga veider - kui inimene sureb, on matused alles peaaegu nädala pärast! Guatemalas, kust nemad George'ga pärit on, maetakse lahkunu alati järgmisel päeval! Õhtul saadetakse kohalikku lehte teade, hommikul saavad kõik korraga info kätte, ja kihutavad kohe matustele. Surnukeha koju ei tooda, peiesid ei peeta ning matmiseks on laias laastus kaks varianti - kas maa sisse või seina. Jah, lugesite õigesti, SEINA SISSE! Kirst lükatakse auku ja ava tsemenditakse kinni.

Kuna need "surnuseinad" võivad olla päris kõrged (ühel pildil, mida Sofi näitas, oli seitse korrust), kasutatakse vajadusel redelit. Kuidas sel juhul kirst üles viiakse, ei osanud ta öelda. Nende perel on plaan auku minna, maalapp selleks tarbeks juba ostetud. Tuhastamine ei tule kõne allagi, sest katoliku usu kohaselt on keha ka järgmises elus vaja. 

Täna käis korteriomanik korraks läbi, see, kelle lemmikuid Kustav nädalakese valvas. Rääkis, et koerad olid Kusti pakutud seltskonnaga ilmselgelt väga rahul, sest kui pererahvas lõpuks koju jõudis, loivasid penid tavapäraste rõõmuhüpete ja niuksete asemel ainult korra vaatama, et kes tuli, ja läksid kohe sama targalt minema, umbes et "ah, ainult teie..."

Kustav lakkus just jõulukaardi ümbrikku kinni ja ütles, et nad võiks seda liimi natuke parema maitsega teha. Äriideid tuleb lausa varrukast. Jõulude puhuks võiks ju piparkoogimaitseline olla!

Koeravalvurid

Esimene nädal juhatajana möödas. Mul on suur maja ja ainult üks laps, ise otsustame, mida ette võtame või millal süüa tahame. Eelmine juhataja hoidis kõige pealt kokku ja väitis, et raha pole, aga nüüd näen, et isegi kui kõik rebenenud dušikardinad, kulunud rätikud ja muu träni kohe esimesel kuul välja vahetada, jääb eelarves ikka raha üle!

Kanadas hoolitsetakse erivajadusega inimeste eest väga hästi. Olen viimasel ajal mõelnud, et kuidas Eestis samasuguste laste vanemad hakkama saavad? Ma polnud varem autistidega eriti kokku puutunud ega osanud neist midagi arvata, aga viimane poolaasta on mind kõvasti õpetanud. Töötada on nendega väga huvitav, kuid eks ta ole - iga maja on sisse sätitud spetsiaalselt nende vajadusi silmas pidades ja mina lähen ju kella kukkudes koju. Palka saan kah! Aga mida teevad need pered, kel selline laps kodus on? Muideks - Eestis makstakse 16. aastasele ja vanemale erivajadusega inimesele 16-53 eurot toetust kuus, ja seda mitte puude raskusastme järgi, vaid lisakulude alusel. Mäletan, et kui seadust muudeti, tõstsid hooldajad lärmi, sest kulude tõestamise süsteem oli pehmelt öeldes idiootne ja tegelikult solvav ka, aga paistab, et kedagi ei huvitanud.

Nii palju siis tõsisematest teemadest. Kõik muu on lust ja lillepidu! Meil on koeravalve nädal - Caroline ja Wayne sõitsid reisile ning jätsid auto, maja ja koeravolaskid Kusti hoole alla. Mina veedan nendega ainult nädalavahetuse ja lähen esmaspäeva lõunaks tööle. Aga asi seegi!

Praamisõit on siinsete saarekeste ja mägede vahel muidugi omaette elamus ning Gibsons kujutab endast unist romantilist väikelinna, kus elavad peaasjalikult pensionärid. Käivad muudkui ühest kohvikust teise ja ütlevad kõigile tänaval "tere". Sellised toredad!

Kustav unustas hommikul koertega jalutama minnes kakakotid maha, oli neile öelnud, et lihtsalt ei situ siis! Aga ta pole ilmselt veel eriline autoriteet, sest kuulda teda ei võetud. Hiljem käis krapsakama peniga teise ringi veel, et junnid kokku korjata.

Maja on võrratu, väga kodune. Arutasime, et võiks jõulud kah ära tähistada, sest oma kodus pole meil üldse mingeid pühadekulinaid. Pealegi oleks õige kuupäeva valimisega nagunii raskusi, sest kanadalaste põhijõul on 25-ndal, mil Eestis suurem sagimine juba läbi hakkab saama.

Panime kamina küdema, avasime pudeli punast veini ja hakkame filmi vaatama. Küünlad värelevad, kuusk on tuledes ja koerad nohisevad diivani ees magada. Jõulutunnet jagub küllaga!

Jälle kolime...

Seekordne kolimine toimus minu tungival nõudmisel mitmes osas. Esmaspäeval võtsime koeri jalutama minnes ühe kitarri ja kaks suurt kotti kaasa. Kustav hädaldas, et miks on vaja jupikaupa tassida kui Wayne meile järgmisel päeval autoga järele tuleb? Aga kuna ma vihkan segadust ja kõikide asjade korraga kolimine tekitab ilmselge segaduse, ei jäänud tal muud üle kui põikpäisele pruudile abiks olla.

Teisipäeval viisime teise kitarri ja veel ühe suure koti. Pakkisin asju lahti ja sisustasin ühe vannitubadest oma šampoonipudelite ja muu hädavajalikuga. Te ei kujuta ette, kui palju hädavajalikku ühel naisterahval olla võib! Mul endal polnud ausalt öeldes aimugi!

Õhtul tegime põhjalikuma pakkimise ja hakkasime vaikselt masenduma. Kõik kotid said täis, aga kapp ei tundunud kuigivõrd tühjem. Otsustasime, et riided viime riidepuude peal - tobe oleks neid kokku voltida kui võiks lihtsalt ühest kapist teise tõsta. Ja vabu kotte, kuhu neid toppida, nagunii ei olnud.

Kui esmaspäeval seletas Kustav, et võime vabalt mitu korda edasi-tagasi käia, et asjad autoni ja hiljem tuppa viia, siis teisipäeva õhtul oli ta valmis tunnistama, et natuke lihtsam on küll, et osa asju juba uues kodus. Kõigepealt käisime kümme korda esiku ja lifti, seejärel lifti ja välisukse ning lõpuks välisukse ja auto vahet. 5 minutit sõitu ja kõik algas otsast peale...

Kui kogu kraam uude korterisse toimetatud, hakkasin asju kappi laduma. Kõigepealt rippuvad riided... Hmm. Aga kus siis rippuvad riided on? Õige vastus: vana korteri kapis.

Kuidas on võimalik pool oma kraamist lihtsalt maha unustada? Kuna Wayne ütles, et tal pole nagunii midagi tarka teha ja sõidutab meid hea meelega, käisime veel korra asju toomas. Kui ei jaga pea, jagavad jalad...

Lõpuks jalutasime tühja vanasse koju, kogu kraam kolitud, olemine entusiastlik. Jõudsime kohale ja mida ma näen - kast raamatutega! Öelge mulle, kuidas on võimalik terve kastitäis raamatuid kahe silma vahele jätta? Ehk see, mida pildil näete, on meie majakraamist heal juhul pool. No ma räägin - Eestisse tagasi kolimiseks oleks vaja merekonteinerit!

Hommikul tulin tööle ja pärast vahetuse lõppu lähen juba uude koju. Kõige tulisem arutelu käib hetkel selle üle, kes koristada saab, sest mõlemad tahavad! Kustavil veab, sest tal, erinevalt minust, on täna vaba päev. See-eest läheb tema homme tööle ja korter koos segadusega on minu päralt. Jee!

Lõpetuseks kaart, kus A on meie senine kodu ning B uus. Kaks metroopeatust tööle lähemal, pealegi on metroo nüüd täpselt kodu kõrval, B tähe all peidus. Enam mugavamaks ei saaks vist minna!

Naabripoiss

Siin me nüüd siis istume ja sööme piparkooke. Päris piparkooke. Eestist! Sain emalt sünnipäevapaki, mis sisaldas kalendrit, ajakirju, komme, pähkleid, värsket piparmünti... Emad ju ikka tahavad, et lapsed vahetpidamata sööks. Huilgasime rõõmust ja toppisime põsed kommi täis. Magusalaari peab kahe päeva jooksul nahka pistma, siis on vähem asju kolida.

Uue kodu võtsime tegelikult juba mõne kuu eest plaani. Korterinaaber on muidu päris okei (eriti neil nädalatel kui pruudi juures pesitseb ja end näole ei anna), aga üldises plaanis hakkab see olukord siin vaikselt ammenduma. 

Marc'i korteri leidsime kuulutuse peale, mis väitis, et ta on väga puhas, armastab kokata ja tegeleb näitlemisega. No kevadel umbes nii oligi. Välja arvatud kokkamine, sest kiirnuudlid ja Nutella saiad ei eelda erilisi oskusi ja muud ta üldiselt ei tee. Meie õnneks! Sest kui Marc kokkab, haiseb see nagu praetud okse ja me oleme sunnitud kodust põgenema. Kusjuures ilma igasuguse liialdamiseta, sest nii lihtsalt juhtub kui kasutada toiduks keemiast pungil aineid (näiteks juustumaitselist peekonit...)

Puhtuse osa peab mõnes mõttes paika. Ta küll ei korista kunagi, aga see-eest istub päevade kaupa diivanil ja mängib GTA-d, seega pole mahti segadust luua. 8 kuu jooksul on umbes 10 korda nõusid pesnud ja täpselt 2 korda prügi välja viinud. Praeguseks hetkeks oleme jõudnud juba nii mugavasse faasi, et kui prügikasti tühjendan ja uut kilekotti asemele ei pane, viskab ta oma sodi lihtsalt ämbrisse! 

Nõusid laob 3-4 nädalat järjest kapi peale hunnikutesse ja ühel ilusal päeval hakkab kraanikausis leotama. Aga ta pole aru saanud, et kui rasvased taldrikud üksteise otsa laduda, võiks neid ka altpoolt pesta... Ja kuna kuivanud toitu on päris tülikas lahti kraapida, võib pottide ja kahvlite pealt hiljem ikkagi terve menüü välja lugeda. 

Kõige hullem osa on aga palavalt armastatud videomäng GTA. Oiged, karjed, tulistamine, pussitamine, vägistamine. Ja hüsteeriliselt naerev Marc, sest lõbusamat asja kui kellegi tapmine ei ole lihtsalt olemas! Ühel hetkel palusime tal klappidega mängima hakata, sest ajud tahtsid lärmi peale välja kukkuda. Naermise probleemi see muidugi ei lahendanud, sest GTA-d saab koos teiste hulludega üle interneti mängida ja valjuhäälne lõbus arutelu, kui vägevalt kellelgi kõri sai läbi tõmmatud, ajab meid lihtsalt iiveldama.

Hakkasime uut kodu otsima, aga peab ütlema, et kui naaber kõrvale jätta, on meil siin igati mugav ja seetõttu eriti ei kiirustanud. Ühel hetkel saime aga kõne sõbra emalt Caroline'lt, kel on meie praegusest kodust 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel kolmetoaline korter, mis seisab tühjana, kuna ta poeg (meie sõber) kolis teise linna. 

Jeff sai emalt kõne, et tal on detsembris koertele hoidjat vaja. Meenusid eestlased, kes kevadel Gibsonsis külas käisid, kui ta ise järjekordsel reisil oli ja poeg koeravalves istus. Kustav tegi tookordsest käigust filmi ja emale oli see väga meeldinud. Noh ja teine asi veel, et äkki tahaksid eestlased uut kodu ka? Ta ei taha sinna päris võõraid võtta ja üüriks sobib sama summa, mida praegusele omanikule maksame. Nii juhtuski, et saime ühe toa hinnaga terve isikliku korteri. 

Nüüd on võtmed käes ja osa asju viisime juba täna kohale. Caroline'i mees on paariks päevaks Vancouveris ja peatub koos koertega seal, pärast seda on elamine meie päralt. Nad on ülimalt hoolitsevad, teatasid, et aitavad oma autoga kolida, et me ei peaks liigselt vaeva nägema. Ja toovad kaks jalgratast, et oleks mõnus ringi vurada. 

Täna käisime koeri jalutamas, sest Wayne (Caroline'i mees) oli päev otsa võistlustel. Väga mõnusad kutsad on. Väga vanad ja sõbralikud. Kõndisime, kummalgi oma peni näpus, korraga jäi minu loom keset kõnniteed seisma ja lihtsalt sittus. Ma olin sõnatu! Kustav ütles, et koertega on vist sama nagu inimestega, et kui oled juba väga vana, siis on täiesti suva, kuhu oma hädad lased...

Küsisin Kustilt, kas ta mäletab, kas mõlemad koerad on isased? Vastas veendunult, et ei-ei, emased ikka! Mõtlesin siis natuke ja pakkusin, et Felix on vist ikka isane? Kustav pidi nentima, et mul võib isegi õigus olla. Aga Asia on ilmselgelt emane, sest kui Felix lasi hiljem teisegi junni keset kõnniteed, siis Asia nii madalale ei lasku, ta on tõeline daam. Isegi ei pissinud! Ainult ühe korra kui üle lombi kõndis, jäi justkui muuseas seisma ja soristas lompi. Umbes nii, et see pole minu loik, see oli juba enne siin!

Aga tegelikult tahtsin hoopis jõulutuledest kirjutada! Nimelt paistab meie praeguse kodu aknast kohalik kiirabihaigla, mille jõulukaunistused on nii vägevad, et kõrvalasuv hotell kahvatub oma hädiste lambikestega täielikult. 

Võrkturundus

Sain kirja endiselt klassiõelt, kellega pole juba aastaid suhelnud:

(NB! kirjapilt muutmata)

"Hakkasin hiljuti tegelema sellise Norra börsil oleva ettevõttega nimega EQOLOGY. Eestisse jõudis alles selle aasta augustis. Minu juurde tuli üks hea tuttav, kes rääkis mulle sellest firmast ja nende toodetest. Minu jaoks tundus see põnev, sest kui hetkel sellega liituda oled reel."

Mulle hakkas kohe esimesest lõigust tunduma, et minu regi see küll ei ole...

"Täna ja praegu tasub sellega tegeleda, kuna seda toodet on Eestis hetkel vähe. Aasta pärast, kui liikuda ei too see enam sulle rahaliselt sisse. Toon hea näite, nt. Herbalife, Avon, Oriflame - need kes liitusid siis kui Eestisse saabus elavad väga hästi, sest leidsid enda alla inimesed ja raha lihtsalt tiksub iga alljärgneva konsultandi pealt. Nüüd aastaid hiljem tasub nendega liituda vaid oma tarbeks, sest raske on leida inimesi, kes neid tooteid ei tea ja tahaksid neid müüa".

Annan praegustele ja tulevastele võrkturundusega tegelevatele inimestele ühe täiesti tasuta nõuande:

Paranda oma kuradima kirjavead ära! Maru raske on aru saada kui komad kukuvad sinna, kuhu juhtub. Ja võib-olla ei tasu päris otse välja öelda, et mõne aasta pärast saab olema raske leida selliseid rumalaid, kes tooteid veel ei tea ja neid müüa tahaksid...

"Nagu mainisin, et liitusin ja ostsin endale toodete paketi ning ka hetkel kasutan ja proovin. Võin öelda julgelt, et tooted on head ja tõesti vastavad sellele mis pakendil kirjas. Peale minu kasutab mu teine pool ja mu ema - nad on väga rahul".

Mul tekkis korraks väike error, lugesin esimese hooga, et "teine pool" kasutab tema ema ja mõlemad on väga rahul... Sorry, my bad!

"Kui oled huvitatud lihtsalt raha teenima ilma riskideta, siis tuleks sul liituda. Alustamine maksab 658€ - tean, et see on suur summa aga kui oled tõsiselt huvitatud riskima ja pärast shampust jooma, siis leiame raha osas lahenduse!!!!!"

VIIS hüüumärki!

Ma ei saa jätta mainimata, et meie ühine emakeeleõpetaja ladus TALLE viisi ja mulle kolmesid. Sellele eelnevad 9 aastat olin (teises koolis) samas aines ainult viisi saanud. Uus õpetaja vihkas mind esimesest päevast alates! Kord pidime suvevaheajal "Kalevipoja" läbi lugema, õpetaja toonitas korduvalt, et saab kohe aru kui sa pole õiget Kalevipoega ette võtnud, vaid lastevariandi kasuks otsustanud. Teate - ma lugesin selle kuradima "õige" Kalevipoja KAKS korda läbi! Ja sain ainsana lugemiskontrolli hindeks ÜHE! Hinde all oli punane mõnitav märkus, et "ma ju ütlesin, et saan aru kui raamat pole loetud".

"Pead leidma 30 päeva jooksul 3 inimest, kes hakkavad edasi tegelema - sinu palk suureneb nende inimeste pealt".

Ilmselgelt on ullikeste leidmisega päris kiire... Saame teada, et algselt investeeritud summa teenitakse 1,5 kuuga tagasi ja edasi on puhas taevamanna - sinu poolt leitud inimesed otsivad "enda alla" uued agendid ja nemad omakorda uued, sinu tengelpung muudkui paisub. Täitsa iseenesest. Mitte midagi ei pea tegema! Kõrgeim mainitud summa, mida kuu ajaga saaks teenida, on 108.000 €

"Summad kas pole müstilised.... On On On....!!??? Minu eesmärk on jõuda vähemalt 4 ndale tasemele ja teenida 7200€/kuus. Kas pole hea palk???? Kas sina tahaksid seda???? Mina küll ja usun, et ka sina!!!! Kas teeme proovi? Riskida ei ole millegagi...Ainult võita!!!!!"

Džiisas! 41 sõna ja 35 kirjavahemärki. See peab tõesti hea äri olema! Kas ma võiks kohe raha üle kanda ja kas šampusega võib samuti juba tänasest alustada?

Liitumispakett sisaldab kõikvõimalikku tarbetut sitta (sry, aga nii on) - üks siirup; kahed erinevad tabletid; üks karp kollageeni; 3 karpi energiageeli (kasutamine: "üks tuup igal hommikul"), 6 Shacai topsi (?); shampoon; palsam; vitamiini kihilised tabletid (just nimelt "kihilised", mitte "kihisevad"):

"Kasutamine: 1 tbl vee sisse igal hommikul, kui soovid unisuse kaotada. 2 tbl kui oled eelmine õhtu "natuke" alkohooli tarbinud. See aitab tõsiselt - saad halvast enesetundest lahti imekiiresti!!!!!

- 20 brosüüri EQOLOGY lugemiseks
- 5 EQOLOGY ajakirja - veel rohkem infot
- 10 täiendavad brosüüri toodete kohta
- 5 süsteemi edasi ajamise plaani
- 1 märkmik
- 1 pastakas
- raamat Go Pro - Eric Worre - lisa lugemist veel
- 1 Tere Tulemast liitumise mapp koos infoga

Lisaks kui omad musta uuemat autot ja lubad oma autole EQOLOGY väikese kleepsu reklaamiks kleepida siis saad ka autoboonust 320€ kuus.

Mis arvad? Kas tasub mõelda? Tooted on suurepärased. Ära lase hirmutada, et nii palju tablette - igaüks teeb oma valiku, et mis hetkel talle vitamiinidest kõige olulisem. Mina, mu teine pool ja ema kasutame neid ja võin öelda, et meie kõigi tervis ja enesetunne on palju parem. Rõõmu on igaks päevaks. Mis siis saab? Kas teeme ära? Riskijad joovad ainult shampust."

Lugesin Kustavile paremaid palu ette ja ta tegi tähelepaneku, et kui midagi peale šampuse enam juua ei saa, peab ju konstantselt purjus olema? Nojah, lähen siis homme ikkagi tööle, sest ei mina, mu teine pool ega ema šampust ei armasta. Pagan küll!

Suur rõõm

Minul algas täna sünnipäev, hip-hip-hurraa! Kustav tuli hommikul jooksmast ja ütles, et postiljon on mu pakiga fuajees. Nad tulevadki alati ise saadetisi ära tooma, aga kuna alumiselt korruselt kaugemale ei pääse, lähevad tavaliselt sama targalt minema, jättes kirja, et võid nüüd ise järele minna. Postkasti võtit meil ju teatavasti pole ja kui parajasti ei tea, et midagi on saabumas, võib nädalaid võtta, enne kui Marc posti kontrollib ja teatise leiab.

Tuju läks kohe nii-nii-nii heaks! Minu kõige parema vanaema hoolega valitud ja koduse pliidi äärel kuivatatud maailma kõige magusamad õunad - täpselt nagu lapsepõlves! Paremat kinki ei saagi olla! Lisaks leidsin pakist eestimaise koogikalendri (koos retseptidega), Annekese šokolaadi ja sünnipäevakaardi.

Ilm on meil ilus, päike lõõmab (juba nädal aega järjest), aga kui sünoptikuid uskuda, sajab hetkel hoopis vihma. Vancouveris on aknast avanev pilt kõvasti usaldusväärsem kui see, mida CNN väidab. Kohalikud virisevad muidugi nii palju kui torust tuleb, nende meelest on talv nüüd käes (sest väga palju külmemaks kui +6 siin ei lähegi).

Kusjuures vihma on viimastel kuudel sadanud küll, aga mitte nii, et varju peaks kaasa võtma. Pigem tibutab. Tarvo nentis paljutähenduslikult, et kui see ongi SEE vihm, millest nad siin räägivad siis... Kohalikud väidavad, et 2013 on üks kuivemaid aastaid, mida nad mäletavad; aga tont neist aru saab, sest selline arutelu jõuab enamasti sinna, et tegelikult oli eelmine aasta ka päris kena ja üle-eelmine... Pealegi tõmbasid pooled neist (hiinlased) juba augusti lõpus kindad kätte ja karvamütsi pähe, ülejäänud pooled (kanadalased) pole siiamaani jopet välja otsinud.

Igal juhul olen jõudnud arusaamisele, et kui siin räägitakse "kohutavast" ilmast ja "külmast" temperatuurist, siis igaüks mõtleb ilmselgelt ikka omal skaalal. Eestlase jaoks tähendavad need terminid lihtsalt midagi täiesti erinevat kui vancouverlased ette oskaks kujutada. Nii ma siin "vihmases" Vancouveris praegu blogin - päike paistab silmaauku:

Uus amet

Mu kolleeg on Portugalist ja tal on seitse nime! SEITSE! Neil pidi lihtsalt niimoodi kombeks olema: esimene on eesnimi, teine middle name, kolmas ema middle name, neljas ema perekonnanimi, viies isa middle name, kuues isa perekonnanimi ja seitsmes tema enda perekonnanimi. Džiisas...

Noh ja mul on siis... seitse tähte. Ees- ja perekonnanime peale kokku! Ta küsis, et aga mis su middle name on? Vastasin, et polegi. Oot, mis mõttes pole? Teine töökaaslane oli ka kohe üllatunud, et ÜLDSE ei ole või? Anu ja kõik?

Tegelikult pidi mu nimeks saama Triinu. Et sobib perekonnanimega hästi kokku ja nii... Isa läks perekonnaseisuametisse ja teatas tagasi tulles, et pani Anu. Just like that! 

Kustav pidi olema Alice, aga kuna ta poisiks osutus, jäi see plaan katki. Vanemad vaatasid beebile otsa ja otsustasid, et Gustav mis Gustav. Isa läks nime registreerima ja pani Kustav. Et ise te kutsute teda kogu aeg Kutt ja Kuti... 

Uudistest siis kah - kui mäletate, pidi minust novembri keskel saama juhataja asetäitja. Aga kuna kolm last olevat ühe maja kohta siinsete normide kohaselt ikkagi liiga palju (ja et meil on ka kolm korrust ja neli vannituba, pole üldse argument), otsustati pool rahvast uude majja kolida!

Teresa hoiatas saladuskatte all, et peakontor pakub mulle tõenäoliselt praeguse maja juhataja kohta (sest tema läheb kahe lapsega uude), aga palus, et liiguksin nendega kaasa ja oleksin tema asetäitja nagu oli esialgne plaan. Tööajad jääksid samaks - reedest pühapäevani. Uues majas ei ole aga öötöötajat nagu praeguses, sest need lapsed, kes kolivad, ei vaja öist järelvalvet. Küll aga ei saa neid ka päris üksi jätta, seetõttu pidanuksin plaanitud 12-tunniste vahetuste asemel hoopis 24-seid tegema ehk reedest esmaspäevani seal elama. 

Mulle üldse ei meeldiks öösel tööl olla! Teises majas teen küll iga nädal ühe 24-tunnise vahetuse, aga ma pole sellest ausalt öeldes kunagi suuremas vaimustuses olnud. Kolm (või lausa neli) ööpäeva oleks selgelt liig... 

Kutsutigi mind siis peakontorisse ja pakuti mõlemat varianti - uue maja puhul asetäitja kohta (3x24h iga nädal + soovi korral oleksin võinud teise maja 24-se vahetuse samuti alles jätta) või siis praegusesse juhataja positsiooni. Valisin loomulikult viimase! Kuna argipäeva hommikuti on ainus majja elama jääv laps nagunii koolis, küsiti, kas sobiks kui töötaksin nelja ööpäeva (nagu juhatajate graafik ette näeb) asemel E-R 13-21? Kõik nädalavahetused vabad, mitte ühtegi kella peale ärkamist! Igal kolmapäeval on tüdruk kodukülastusel, pere võtab ta otse koolist kaasa ja toimetab õhtul üheksaks meie juurde tagasi (siis alustab öötöötaja). Ehk nädala keskel olen täiesti üksi! Saan poes käia, paberitööd teha, raamatut lugeda... vaba valik. 

Homme olen siis viimast päeva tavatöötaja, ülejäänud kolm nädalat juhataja asetäitja ja sealt edasi juhataja. Väga kihvt. Mulle see siinne edutamise süsteem täitsa meeldib!

Jälle mäe otsa

Vancouveris pole kolm viimast nädalat tilkagi sadanud, nii kuiva oktoobrit pole minu elus varem olnudki. Paraku saab see lõbu nüüd läbi, sest ilmateate kohaselt sajab edaspidi iga päev. Aga kuna Tallinnas on pilt veel hullem, ei hakka ka tagasisõidu peale mõtlema!

Temperatuuri osas on siin kummaline - kui kümne soojakraadi juures kandsin Tallinnas elades juba pakse vammuseid, siis Vancouveris on olnud nii tuulevaikne ja päikeseline, et siiani on käigus kõige õhem, ilma igasuguse voodrita jope. Sellist tormi, mis äsja Eestis katuseid ja bussipaviljone minema lennutas, siin ei kohta.

Hommikul saatsin Kustavi filmivõtetele ja ajasin Tarvole kargud alla, et teda ekskursioonile viia. Ta koostas Vancouverisse saabudes nimekirja kohtadest, mida siinveedetava kuu jooksul kindlasti külastada tahaks. Oleme usinalt kõikjal kaasas käinud, nüüd on ainult Whistler jäänud läbi kriipsutamata, aga eks poolteist nädalat ole veel aega kah. Suusatama sedapuhku ei pääse, sest hooaeg avatakse alles 28. novembril, kuid matkama võib ikka minna.

Kuna ilmateade näitas, et kaks päeva on lauspäikest ja edaspidi kallab ainult vihma, otsustasime Tarvoga Grouse Mountain'i otsas ära käia. Sportlikud nagu me oleme, otsustasime üles minna jalgsi, mäel on selleks spetsiaalne rada (2,9 km pikk, 853 m tõusu), nn "looduslikud trepid". Tarvo arvas pärast esimest kümmet minutit, et oleksin võinud raskusastme osas ikka täpsem olla ja teda tõsisemalt hoiatada, mina lohutasin, et olen samal rajal juba teist korda ja seejuures täiesti vabatahtlikult, nii et kui hull see siis ikka olla saab!

Motivatsioonile ei aidanud sugugi kaasa, et iga mõne aja tagant mõni hallipäine pensionär meist mööda jooksis... Muuseas, sellega meenub, et meie iiri sõbrad läksid täna rulluisutama ja kutsusid teisigi kaasa, mispeale kirjutas nende korterikaaslane Facebook'i: "Rollerblading can go fuck itself. Get me a wheelchair, I'm 30, don't you know...". Novot, ma jätsin kah selle ürituse vahele, olen samuti 30, tõin hoopis pagariärist mandli-croissant'i ja tegin pärnaõie teed!

Aga eilsest matkast pole ükski lihas valus. Kustav kahtlustab, et mul lihtsalt polegi lihaseid (mis võib vabalt tõsi olla).

Igatahes tippu me jõudsime, Tarvo turgutas end kuuma šokolaadi ja koogi abil jälle õigesse vormi ja igavesti tore päev oli. Esimesel pildil on tõstuk, mis viib mäe tipu tippu, teisel see mäetipp, kuhu jalgsi vantsisime. Ja kõik, mis vee ümber paistab, ongi Vancouver. 

Tarvo nägi mõlemad grislikarud kenasti ära, vaatas kinos paar loodusfilmi kah ja võisimegi end kodu poole sättida. Kuna praegu pole kõrghooaeg, siis mäe ja kesklinna vaheline shuttle ei sõida, pidime kasutama bussi ja praami, mis on iseenesest tore, sest praamilt avaneb nii kesklinnale kui North Vancouverile väga ilus vaade. Tagasi jõudsime täpselt päikeseloojanguks ja saime mõned kenad kaadrid kesklinna kõrghoonetest värvilise taeva taustal.

Väike, aga paks!

Kusti läks hommikul tööle (paneb õhtuse PINK'i kontserdi tarvis juhtmeid ja kõlareid paika), mul on vaba päev. Tükk aega võitlesin dilemmaga, kas minna trenni või otsida kapist emme saadetud martsipan ja värske piparmünditee välja. Õnneks meenus, et vihkan sporti ja armastan martsipani. Siin ma nüüd istun - voodis, teki sees, ühel pool taldrik munavõileibadega, teisel pool käntsakas martsipani ja tass teed.

Ükspäev just arutasime, et trenni jõudmine ei saaks lihtsamaks minnagi, jõusaal on ju oma majas, lifti astumise vaev. Kustav käib mere ääres jooksmas, sinna on 5-minuti tee. Einoh, kohale jõudmises polegi küsimust, aga kes see viitsib liigutada, onju?! Pealegi on meil siin toanurgas kilode kaupa Kalevi komme, mis nullivad igasuguse pingutuse juba eos.

Kustav teatas ükspäev, et mul olevat lõualott! Mina õigustasin, et kuule, ma olen juba vana kah! Kusti täpsustas, et ei, lott on sellepärast, et sa oled paks, mitte vana! Ei mingit halastust... Eile võttis kuivatist pesu välja ja küsis, kas minu dressipluusi üldse tohtis kuivatisse panna? Talle olevat tundnud, et see on kuidagi nii väike. Ma ütlesin, et nojah, ma olengi ju väike! Väike, aga paks! Jumala eest, ei mingeid komme enam!

Tööl oli sel nädalavahetusel täielik logelemine. Kaks last kodukülastusel ja ainus, kes meile jäi, nii totaalselt haige, et magas kõik päevad maha. Ainus ülesanne, mida täita sain, oli sidruni ja meega jooke serveerida.

Ilm on juba mitmendat päeva udune. Mitte midagi ei näe, ühel hommikul oli isegi vastasmaja kadunud! Lubasin Tarvoga Queen Elizabeth parki minna, aga kuna sealne põhiatraktsioon on vaade, siis... White Rock'is käisime ikka ära, oli natuke uduvabam hetk, isegi mõned majad paistsid, aga mere poole polnud mitte midagi näha ja kõik mäed olid samuti peidus. Esimesel nädalal tundus, et Tarvo on ilmataadi kinni maksnud, päike lõõmas katkematult. Nüüd siis udu, aga prognoos on selline, et vihm jääbki tal siinveedetava kuu jooksul nägemata.

Kohalikud ütlevad, et sellist udu on tavaliselt kaks päeva korraga, mitte rohkem (hetkel kuues päev). Aga ma juba ammu ei usu, mis nad räägivad!

Aitab lobast, lähen jooksma!

Tänupüha

Meie sõber Tarvo tahtis taotleda sama viisa mis meilgi, aga selleks aastaks oli kvoot täis. Anti lootust, et novembris-detsembris tõstetakse teiste kategooriate alt kohti juurde, aga noh... Tarvo mõtles siis, et tühja kah, tuleb esialgu turistikaga, Eesti kodanikule on Kanada ju 6 kuud viisavaba.

Kui ta siis Vancouveris maandus, tekkis lennujaama ametnikul küsimus, et miks tagasisõidupiletit pole? Aga kui ei tea, millal tuleks Eestisse minna, et viisat taotleda - kas selle aasta lõpus või alles järgmise alguses (värske ports viisasid tuleb veebruaris) - ei saagi ju kuupäeva valida. Kõik muu oli korras - piisav hulk sularaha, piisav summa pangakontol, tõend Eestis omatava ettevõtte ja muu siduva kohta. Polnud ühtki märki, et tegemist oleks meeleheitliku immigrandiga, kes tahab "mustalt" sisse imbuda ja ei iial kodumaale naasta.

Ametnik, kes nägi välja nagu Rambo - hullult lihastes ja relvad vööl - lubas Tartsi esimese hooga kohe tagasi saata ja seejärel ähvardas ka meie viisad ära võtta! Siis kutsus Kustavi, kes pahaaimamatult sõbrale lennujaama vastu läks, ülekuulamisele; küsis nii tema kui minu andmeid, sealhulgas tööandja kontakte; ähvardas ka meid KOHE Eestisse tagasi saata... Täielik teater! Mitu tundi pinniti, lõpuks lasti tulema, aga öeldi, et Tarvo peab kuu aja pärast riigist lahkuma. 

Eks piiril maksab ikka ametniku suva ja kedagi ei huvita kui korras su paberid tegelikult on... Nii palju siis neist sõbralikest ja naeratavatest inimestest, keda blogis reklaamisin! Tarvo ütles, et sitamaitse ei lähe niipea suust ära, aga alates teisest päevast on ta Vancouverist vähemalt sama suures vaimustuses kui meiegi. Leidis meie majast 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel kihvti kahetoalise korteri, mida oldi nõus kuuks ajaks üürile andma ning hülgas me elutoa ja imelise õhkmadratsi.

Eile õhtul läks Kustav poodi vahukoort tooma, mõni aeg hiljem helistas, et maandus hoopis Tarvo juures, sööb heeringat ja vaatab filmi. Hommikul käis jooksmas ja pildus kivikestega Tartsi akent, kuni alumine naaber talle vihkava pilgu saatis. Tarvo muidugi ei kuulnud midagi...

Kuna täna tähistatakse Kanadas tänupüha, olime õhtuks lausa kahte kohta külla kutsutud: 14-ndale korrusele (meie poole, kus Marc küpsetas sõpradele kalkunit) ja 11-ndale korrusele (guatemalalaste juurde). Hommikut alustasime aga hoopis sushiga ja võtsime seejärel suuna Commercial Drive'ile, mis on tore boheemlaslik tänav portsu kohvikute ja tillukeste poekestega. 

Me oleme mõnulemise maailmameistrid! Ma pole vist elu sees nii palju kohvikutes käinud kui Vancouveris elades. Lähed jalutama, aga lõpuks avastad end jälle kuskilt koogitaldriku tagant...

Ühtlasi paitasin kohevat halli kassi ja tegin temast portsu pilte; seejärel pildistasin tema kõrval oleva posti peal olevat kuulutust ja hõikasin poistele, et näe, see kass on täpselt sama nägu nagu pildil olev. Ja läksin edasi. Õhtul hakkasin fotosid vaadates mõtlema, et oot... Kuulutust pildistasin muidugi nii, et number ei jäänud peale.

Õhtul oli siis kalkuni söömine. Kõigepealt jõime kodus koos Marci sõpradega törtsu "Vana Tallinnat", seejärel suundusime paar korrust allapoole, kus Sophia oli Gordon Ramsay retsepti järgi imemaitsva kalkuni küpsetanud. Kõik oli esmaklassiline - kartulipüree, salat, jõhvikakaste... George oli õunte sisse küünalde jaoks augud uuristanud, nii et need olid ikka täitsa ehedad, mitte plastmass. Ja guatemalalased näitasid meile poolikut kõrvitsat, sest see on SEEST TÜHI! Kujutate ette jah? (muidugi kujutate, kõrvits on lapsepõlvest saadik seest tühi olnud...) Nende jaoks suur üllatus!