07 oktoober, 2013

Sügis

Mõned asjad muutuvad võõrsil elades pikapeale nii tavapärasteks, et ei pane enam tähelegi. Ükspäev jalutasin õhtul mööda pimedat tänavat töölt koju ja korraga kikitasin kõrvu, et... kuidas saab nii vaikne olla? Ümberringi ainult eramajad ja mitte ükski koer ei haugu. Ma olen vist juba kirjutanud, et siin pole kombeks koeri õues hoida, seega ei näe ühtki "kuri koer" silti ja kedagi pole tara najale hüppamas, aga kui kohe mitte mingit haukumist pole, hakkab juba natuke imelik.

Samas - ei saa just väita, et keegi sellest puudust võiks tunda. Mulle tundub, et siin võib olla mingi seadus, mis keelab koertel haukuda. Näiteks Vancouveri külje all asuvas White Rock'is on keelatud ühe majapidamise kohta pidada rohkem kui kaht koera, pealegi ei ole neil lubatud haukuda. Ma ei tea, kuidas see täpsemalt tagatakse, aga vaikne ka on. Seejuures paistavad penid ise täitsa rahulolevad välja.

Harjumatute asjade osas toob oktoobrikuu nii Thanksgiving'u ja Halloween'i. Poed on kalkunite ja kõrvitsatega üle ujutatud, kusjuures kõrvitsaid nad vist söögiks väga ei tarbi, rohkem dekoreerimiseks. Halloween paistab olevat vaat et tähtsamgi sündmus kui jõulud, sest kõikvõimalikke kollaseid ja musti kaunistusi on tõesti kõik kohad täis. Isegi kohvikutes ripuvad kõrvitsad, luukered ja ämblikuvõrgud akende küljes. Töö juures olid kah kõik nii sahmis, uurisid minu käest, et kas kostüüm on juba olemas?

Töökaaslane tõi läheneva Halloween'i puhul kotitäie temaatilisi komme, pistsin siis ühe kotti, kodus hakkasin lähemalt uurima ja avastasin, et nimeks on Monster Munny. Siiamaani seisab laual. Kustav küll teatas hommikul, et "kuule, ma söön su munni ära", aga siis meenus, et Kalevit on kah, pistis siis hoopis selle nahka. Elis tuleb ju nädala lõpus Eestist ning toob meile Vana Tallinnat ja komme, peame senised varud ära hävitama.

Sügis on Vancouveris väga värviline. Minu meelest on Eestis rohkem kollast tooni, siin domineerib punane. Kummaline on see, et enamik puid on lihtsalt rohelised, vahele siis mõni, mis on kohe nii erksat värvi, et tundub nagu... võlts.


Tööl paluti, kas saaksin teha mõned lisavahetused, seega olen nüüd 6 päeva järjest tööl (õigemini kolm on tehtud, kolm veel ees), seega ei toimu meie elus hetkel miskit põnevat, millest blogida.

Küll aga läheb veidi huvitavamaks kolmapäeval, mil saabub Tarvo, kes leidis meie kiidulaulust inspiratsiooni ja otsustas, et tahab kah mõnda aega siinkandis elada. Kuna kliima on siin palju mõnusam ja elu lõbusam, võikski oma sõpruskonna vaikselt Vancouverisse ümber kolida, täitsa tore oleks.

Ükspäev käisin Facetime'i vahendusel Eestis kursapeol - tänapäevaste virtuaalsete lahenduste juures pole ju miski võimatu. No kartulisalatist ja kiluvõikudest jäin muidugi ilma, aga näod nähtud, pakilisemad uudised vahetatud ja grupipildi tegime ka. Leia pildilt Anu:

02 oktoober, 2013

Filmistaar

Meil on nüüd mitu korda vihma sadanud ja peab ütlema, et pole üldse nii halb kui arvasin. Mul on ju maailma kõige mugavamad kummikud, voodriga ja puha! Suman nagu väike laps kõigist ettejuhtuvatest lompidest läbi...

Aga lillepeenrad istutati just võõrasemasid täis. Minu meelest on see kevadlill, aga no hea küll, kärab oktoobris kah. Vancouverlased on hullud botaanikud, neid ilupeenraid on viimase kuue kuu jooksul oma kümme korda ümber istutatud. Et nad ka viitsivad!

Oleme arutanud, et kui siin külmaks ei lähegi (senini on kõige jahedam öö olnud +9), siis mille järgi teavad lehed värviliseks minna ja maha kukkuda? Igatahes punased nad nüüd on ja küllap hakkavad varsti pudenema ka. Ju on see siis rohkem valguse hulgaga seotud. Ma pole muidugi eriline loodusteadlane, ähmaselt mäletan, et klorofüll ja värk, aga no keda tegelikult huvitab, eksole.


Ükspäev käisime Ikea's - saime küünlaid, käterätikuid, lihapalle, pohlamoosi, lõhepasteeti ja heeringat. Nüüd võime vihmaga istuda küünlavalges toas nagu tore vanapaar. Ja vanad me ka oleme, sest Kustav on kindel, et ta kõrvad on hakanud kasvama (vanadel meestel on ju alati hästi suured kõrvad) ja minul turritab kulmu sees hall karv (manage nüüd silme ette hallide puhmaskulmudega Anu, sest just selline hakkan varsti välja nägema).

Kui te veel ei teadnud, siis Kusti on meil filmistaar - osaleb massi-stseenides "Step Up 5" jaoks. Võtted olevat nagu lõbusamat sorti koonduslaager, päris palju passimist ja põhiline extra skill on mitte magama jääda. Esimesel päeval seisis poolteist tundi koos teistega grimmijärjekorras, aga enne lõppu korjati ta sealt välja, öeldes "You're good". Mina kiitsin, et kompliment ju! Kustav vaidles: "Ei, see tähendas, et mind ei saa enam aidata!".

Kuna filmi tegevus toimub LA's, on pooled taustanäitlejatest mustad ja asiaate pole peaaegu üldse. Vancouveris on ju tegelikult vastupidi. Kustav ajas trinidadtobagolasega musta mehe kõrval juttu ja tüdruk olevat muhelenud, et Kusti peaks nende (kahe musta) vahele seisma, siis nad näeksid välja nagu Oreo küpsis!

Võttepäevad on pikad, isegi Kustav kurtis, et jalad on lõpuks päris väsinud, aga tüdrukud olevat kõik kõrgete kontsade ja miniseelikuga, neil on ikka päris raske. Palgapoliitika on selline, et kõik, mis läheb üle 8 tunni, tasustatakse pooleteistkordselt, kui üle 12 tunni, saab topelttasu. Mida rohkem jalad valutavad, seda suuremaks paisub pangaarve. Eile läks 14 tundi.

Homme on multitalent Kustav mingil messil audio-videotehnikuks ja selgus, et seal on vaja valget triiksärki ja musta lipsu. Sain filmistaarilt kõne, et viskaksin pilgu kappi, kas helesiniste triipudega särk näeb kaugelt vaadates valge välja? Ei näinud! Käisin talle siis uusi riideid ostmas ja jääb vaid loota, et mõõdud sobivad, sest hommikul tuleb kaheksast kohal olla, praegu aga läheneb südaöö ja Kusti on ikka veel võtteplatsil...

20 september, 2013

Päevavargad

Täna on olnud hästi "sisukas" päev - mõlemal oli vaja üht-teist ära teha, aga ignoreerisime kõiki kohustusi ja logelesime niisama. Pärastlõunaks oli juba nii "palju" tegemist olnud - hunnik maasikaid söödud ja internetis surfatud - et olin kohe täitsa väsinud ja sättisin lõunaunele. Kuskil kolm tundi hiljem sain siis päevaga edasi minna... Kustav polnud samal ajal sugugi asjalikum, vaat et veel asjatum. Me oleme täielikud päevavargad!

Võtsin juba tuure üles, otsustasin oma to-do-list'i täitma hakata, et võiks mingigi linnukese kirja panna, aga siis saabus koju naabripoiss, kes sai paar päeva tagasi uue ja huvitava sõjamängu omanikuks; kohe läks suureks tulistamiseks ja "hahahaaa, you're dead!" hüüeteks, mis oli meile mõlemale sulaselgelt liig, niisiis otsustasime minna õhtusele jalutuskäigule (loe: kohvikusse).

Et hilist kohvi ja kooki kuidagi ratsionaliseerida, tuli loomulikult põhjus leiutada ja selle käigus avastasime, et tänasega on meie Kanada viisa täpselt poole peal - 6 kuud oldud, teine samapalju veel minna. Kuhu see aeg küll kadus?

Ilm on endiselt soe ja ilus. Tegelikult pidi terve nädal sadama, olin juba rõõmus, et saan lõpuks ometi oma uhiuued kummikud ära proovida, aga ei miskit. Istusime õhtul kohvi ja koogiga soojas õues ja kiitsime, et on väga tore september. NB: sääski endiselt pole, isegi see karvaste vurrudega isend, kes vannitoa peegli peal elas, on nüüd kadunud. Kustav arvas, et pani tiivad kokku ja heitis end sõprade puudumise tõttu aknast alla.

Ilm on olnud täiesti hämmastav, olen nüüd iga päev prognoose uurinud, et millal see jõle, vihmane ja külm talv siis algab? Kui täna (järjekordselt) teatasin, et järgmiseks nädalaks lubatakse ainult sadu, hakkas Kustav juba irooniliselt naerma. Ütles, et jajaa, kogu aeg lubatakse, aga ikka päike paistab - masendav! Haa, ma poleks iial arvanud, et kuulen kellegi suust, et see, kui ei saja, on masendav!

Oleme siin blogis Vancouverile nii kõvasti reklaami teinud, et üks sõpradest lendab peatselt meile järele. Tema jõuab muidugi kohale täpselt siis kui linn on hall ja pilves, iga päev kallab vihma ja kummikud muutuvad ainsateks mõeldavateks jalanõudeks, mida üleüldse vaja on. Ja mina blogin kogu aeg, et appi mis jumalast hüljatud õudne koht see Vancouver küll on, ärge jumala eest siia tulge! Teie saadate Eestist maalilisi lumepilte ja käite kelgutamas...

Tegelikult ei saa lume osas kurta, mägedes algab suusahooaeg juba novembris. Kui vihm ära tüütab, lähme sinna. Või Kariibidele peesitama. Veel parem.

Igatahes istusime kohvikus, Kustav sõi šokolaadikooki (nagu alati) ja mina hiigelsuurt kaneelirulli ning korraga turgatas, et võiks ju ise saiakesi küpsetada. On õige aeg minna nuumprogrammile, sest Kusti on Kanadas olles täiesti kogemata 10 kilo alla võtnud ja keskkooliaegsesse kaalu jõudnud. Läksime siis pärmi ostma, aga kuna jahu oli samuti otsakorral, otsustasime sedagi juurde võtta. Siin on ameerikalik süsteem - hulgi ostes on enamasti naeruväärselt odavam. Nii maksid 2 kilone ja 10 kilone pakk täpselt sama palju ja 5 kilone veidi rohkem. Kümme kilo jahu on ilmselgelt üüratu kogus, aga kuna väljamineku osas polnud vahet, võtsimegi siis kõige suurema. Nüüd hakkab iga päev pirukaid ja kaneelirulle saama, et pakk järelejäänud kuue kuuga tühjaks saaks.

Karastusjookide riiulilt võtsin esimese hooga kuuese paki Pepsit, aga siis nägin, et kaheteistkümnene oli sellest poole odavam! Ühekaupa ei müüdudki. No jällegi - pool aastat veel minna, küll kamba peale neist jagu saame.

16 september, 2013

Garibaldi järv


Whistlerist koju sõites oli täitsa selge, et esimesel võimalusel tuleb tagasi minna. Jätsime siis ühe päeva taastumiseks ning kutsusime Elise ja guatemalalased kooki sööma. Muide - Elis läheb varsti paariks nädalaks Eestisse ja tuleb täiesti tühja kohvriga siia tagasi, nii et kõik, kes te tahate meile pakke saata (ja te ju hirmsasti tahate), siis paluks endast märku anda!

Reedel vurasime siis guatemalalastega Whistleri suunas. Eelmisest korrast jäi ikka hingele, et kahest vingest matkast üks tegemata jäi, aga nüüd sai see viga parandatud.

Garibaldi oli väga kihvt, aga minu lemmikuks jäi siiski Joffre. Sealne rada oli vaheldusrikkam ja mis siin salata - lühem ju ka. Garibaldi rada oli õnneks üsna lai ja liikus muudkui vähehaaval ülespoole, minu jaoks polnud näiteks üldse raske, aga vaene George lubas juba esimesel kilomeetril suitsetamise maha jätta ja langes kohe depressiooni kui Sophia iga mõne aja tagant postilt ette luges kui palju veel kõndida tuleb. Esimesed 6 km olid täiesti igavad. Kõndisime 2 tundi järjest ilma, et ümbrus muutuks. Lihtsalt mets. Aga see-eest väga mõnus mets - lõhnas hästi ja pakkus päikese eest varju. Näha polnud muidugi mitte midagi, puud olid ees. Siis sai aga 6 km täis ja läks kohe huvitavamaks ka.


Me ei jõua ära kiita, et Toronto asemel end hoopis Vancouveris sisse seadsime. Arutasime matkates, et vot kui tore, et sellise elamuse saamiseks ei ole vaja isegi puhkust võtta - ühest vabast päevast täiesti piisab. 

Garibaldist siis veel: raja pikkus oli 6 + 2,5 km. Interneti väitel kulub selle läbimiseks 2-3 tundi, mis on sulaselge jama. Puhtalt kõndimisele tuleks arvestada 3,5 tundi (üks suund), meil kulus 2+2, sest viimaste kilomeetrite peal oli palju pildistamispause.

Järvesid oli kaks, esimene väiksem, teine hiigelsuur. Rada oli tehtud nii kavalalt, et väiksemale järvele tuli suurema juurde pääsemiseks peaaegu ring peale kõndida. Vaade oli muidugi super, mägijärvede värv on täiesti ebareaalselt türkiissinine.


George oli selleks ajaks täiesti kutu. Ilmselgelt oli tal ka liiga palav, sest teksapüksid ei läinud sügisese leitsakuga sugugi kokku. Tema kodumaal Guatemalas on hunnikute kaupa mürgiseid madusid, nii ei usalda ta siingi paljaste säärtega rajale minna. Kuid vaatamata sellele, et iga nurga peal olid hoiatused, mis soovitasid karusid mitte sööta, ei näinud me kedagi vöötoravast suuremat. Oravad olid hästi julged, tulid kohe saapa kõrvale uurima, kas külalised pähkleid tõid (ei toonud).

Siinsete matkaradade juures on silma jäänud, et mets on väga puhas, mingit prahti ei vedele maas. Paistab, et matkajad on kultuursed inimesed ja võtavad oma sodi kenasti koju kaasa. Ja wc-d on väga korralikud - neid leiab nii radade algusest kui lõpust, kõik lumivalge poti ja piisava hulga tualettpaberiga varustatud. 

Mõni hetk enne seda kui äravaevatud George surnult maha oleks kukkunud, hakkas lõpuks Garibaldi järv paistma. Selleks hetkeks olime kõndinud umbes 8 kilomeetrit ja igasuguse lootuse kaotanud, et kuhugi välja jõuame. Aga oli ikka vaeva väärt!


Telkimiseks on see koht ideaalne, olemas on nii piknikulauad kui majakesed, kus toitu hoida (välja ei tohi midagi jätta, sest kellele meeldiks kui karu ta grillvorstid nahka pistab). Inimesi oli väga vähe ja need, kelle sealt eest leidsime, olid ikka tõsised habetunud matkasellid, mitte sellised linnavurled nagu meie.

Ühega pidasime pikema jutuajamise maha, saime head nõu, millised rajad järgmiseks valida, kust telk osta ja millist varustust vaja läheb. Ja kuigi olime veidi mures, et magasime vist parima matkahooaja maha (sest kohalikud räägivad, et edasi ei tulegi muud kui katkematu sadu), teatas mees, et vastupidi - september ja oktoober on Whistleris matkamiseks parimad kuud, sest võrreldes suvega on õhk palju selgem ja putukaid pole üldse (suvel pidi ikka sääski ja kärbseid ka leiduma). Lisaks soovitas meile üht rada (Elfin Lakes), mis on tihedalt mustikapõõsaid täis, need pidavat sügisel punasekirjuks muutuma.

Lisaks andis hea matkasaidi, kust radade kohta infot saada, teine (natuke värvilisem) lehekülg on siin.

13 september, 2013

Whistler

Millalgi augustis tekkis mõte, et võiks Whistlerisse minna. See asub Vancouverist vaid pooleteisttunnise sõidu kaugusel - pole eriti keeruline kohale jõuda. Pakkusin, et võiks näiteks septembri teisel nädalal ette võtta, siis on suuremal massil puhkused ja vaheaeg läbi, hea rahulik matkata.

Viimasel hetkel tehti tööl ootamatult mu graafik ümber - nädala sees töötasin ainult neljapäeviti, see tõsteti nüüd kolmapäevaks, aga kuna mul olid selleks ajaks juba (reisi)plaanid, leiti asendaja ja nii tekkis lausa viis järjestikust vaba päeva, millest kolm esimest Whistleris mütata, neljas kodus puhata ja viies... noh tundub, et lähme veel korra Whistlerisse. 

Ilmataat oli sedapuhku eriti helde ja nii saatis meie matka täiesti pilvitu taevas ja 25-30 soojakraadi. Terve järgmine nädal peaks see-eest aga katkematult sadama.

Vancouverist viib Whistlerisse Sea-to-Sky Highway, mis kulgeb mere äärest ja mägede vahelt. Vaated on katkematult imeilusad, iga mõne aja tagant võib peatuda ja järjekordset koske või muud loodusimet vaatama minna. 

Kui eelmises postituses tegime autorendi üle nalja (sest nad annavad alati pigem kehvema kui lubatud), läks seekord täpselt vastupidi. Küsitud minivan'i asemel saime hiigelsuure džiibi. Meie jaoks oli põhiline, et autos oleks seitse kohta, et ka kolm iirlasest sõpra mugavalt ära mahutada. Kuna see tingimus sai kenasti täidetud, võisime rahus teele asuda. 


Tegelikult algaski planeerimine sellest, millega kohale jõuda. Esimene mõte oli buss, sest Whistler koosneb küll mitmest külakesest, aga nende vahel toimib ühistransport väga edukalt. Teine mõte oli rong, sest reklaam väidab, et sellega sõites näeb kõige ilusamaid vaateid. Hind on küll paraku neli korda kallim kui bussil. Rong on Kanadas millegipärast kõige kallim transpordivahend, pikemad vahemaad on isegi lennukiga odavamad. Lõpuks selgus, et raudtee jookseb maantee kõrval, seega on bussi- või autoaknast täpselt sama vaade.


Whistler'is leiab tegevust aastaringselt. Suusahooaeg kestab novembrist aprillini, matkamine siis kogu ülejäänud aja. Seejuures on nii sügisel kui kevadel kuskil kuu aega sellist aega, kus võib samal päeval nii suusatada kui matkata, mäe jalamil rohetab muru ja õitsevad lilled, tipust leiab aga korraliku lume (osadest kohtadest aastaringselt).

Niisiis töristasime Whistleri poole, tegime järvede ja koskede juures peatusi, nautisime kohale jõudes lõunasööki ja kiitsime oma ööbimiskohta. Fireside Lodge on kindlasti üks neist kohtadest, mida soovitada julgeks - puhas, mugav ja taskukohane. Ümbrus on väga vaikne, pesukarud jalutavad ümber maja, alumisel korrusel on saun. Mis sa hing veel tahta oskad...

Järgmisel päeval otsustasime olla hästi tublid - ärgata vara ja päeva jooksul palju näha. Valisime kahe kõige rohkem soovitatud matkaraja vahel (Joffre ja Garibaldi), meie majutuskoha peremees ütles, et need olevat nagu Belgia ja Šveitsi šokolaad - mine võta kinni, kumb see parem on.

Otsustasime Joffre kasuks, seega viis teekond meid Whistleri külje all asuvasse Pembertoni. Joffre rada viib kolme erineva järve juurde. Esimene neist asub parklast vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel metsa sees ja näeb välja selline:


Pingil istuvad kohalikud vanamehed väitsid, et kaks järgmist järve on põhimõtteliselt samasugused. Õnneks läksime ikka oma silmaga vaatama ja tegelikult läks vaade ikka kogu aeg paremaks. Kolmas järv asuski vist täpselt selle lumise mäe taga. Või kuskil sealkandis. Tont neist aru saab...

Alguses oli rada eriti lihtne, kulges metsa vahelt, hiljem mäe külje peal, erilist turnimist polnud. Metsast välja saades olid vaated muidugi järjekordselt lummavad. Vaikselt hakkab sügis tulema, mõned puud on juba värvilisemaks muutunud, peatselt läheb siin veel ilusamaks. 


Teine järv oli eriti vinge. Kui esimesel oli kalda ääres porikarva vesi, siis teine oli ikka üleni sinine. Vett ümbritses mets ja taustal kõrgusid lumised mäed.

Vesi oli jääkülm, aga poisid ei suutnud kuidagi vastu panna ja kuna üks palk ulatus kaldalt vette, oli vaja sellel kõndida ja paar hüpet sooritada. Ilm oli väga soe, päike kuivatas märja naha kohe ära, kopsupõletikku ei saanud keegi. Põhimõtteliselt siis talisuplus +30 kraadise ilmaga. Mina nosisin seni tomateid, pole nagu suurem asi külma vee sõber.


Teine ja kolmas järv olid üsna lähestikku, võib-olla 15-20 minutit kõndida, poolelt teelt avastasime metsa seest ka kose. Rada kulges järve äärt mööda ja iga hetkega avanesid üha ilusamad vaated. Päris lõppu ei kõndinudki, sest pärastlõunal pidi meiega veel üks sõber ühinema, aga kuna mägede vahel ei olnud telefonil levi, ei õnnestunud talle kuidagi teada anda, et meil kauem aega kulub ja seepärast tahtsime rutem tagasi pöörduda. Raja lõpus oli muidu telkimisala ja soovi korral sai lume peale jalutama minna.


Kõikide ujumiste, pikniku, pildistamise ja muu lorutamisega kulus raja läbimiseks (edasi-tagasi) 5 tundi. Matkamist sellest ehk ainult kolm.

Õhtu lõppes iiri pubis iirlastega iiri tantsu vihtudes. Teate kui raske see on?! Vahetpidamata peab hüppama, mul oli pärast esimest poolt minutit hing kinni. Kustav muidugi arvas, et kõige raskem osa oli hoopis iirlastega joomine, aga sellest viilisin ma (peaaegu) edukalt.

Järgmisel päeval andsid iirlased kohe hommikul alla ja otsustasid päeva rannas veeta. Jason ütles, et tal on vaja winter-coat selga päevitada. Meie olime (vähemalt teoorias) veidi tublimad ja võtsime suuna kõrgeimale matkarajale - High Note Trail. Lugesin internetist hoiatusi, et mäe tipus on alati külm ja soojad riided tuleb kaasa võtta. Mina, loll, uskusingi! Panin retuusid jalga ja toppisin kampsiku kotti. Mäe otsas oli NII kuum, et ma surin kohe algusest peale.

Sõit üles oli imeline. Esimesel gondlil läks teekonna läbimiseks 25 minutit ja vaade muutus üha paremaks. Vahepeal tundus, et vist jõudsimegi kohale, aga mägi tegi lihtsalt väikse jõnksu ja selle taga oli veel kõrgem mägi, alt vaadates polnud seda nähagi.


Üles jõudes oli valida, kas sõita istuk-tõstukiga täitsa tippu, kust matkarada algas või kuulsa Peak-to-Peak gondliga teise mäe otsa. Esimese hooga otsustasime ikka matkama minna. Vaade läks muidugi endiselt üha paremaks.

Muide, selle mäe tipus levis tasuta wifi - "Et saaksid oma elamusi sõpradega kohe jagada".


Kuna meie sportlik vorm ei säranud sel päeval kohe üldse (ja õudselt kuum oli ka), siis kõndisime lihtsalt jupikese raja algusest läbi, tegime mõned pildid ja sõitsime allapoole tagasi. 

Järgmiseks võtsime ette Peak-to-Peak gondli, mis lööb kolm maailmarekordit: kõrgeim omalaadne (436 m), pikim katkematu liftisüsteem (4,5 km) ja pikim toetamata ulatus (3 km ilma postideta). Paar gondlit olid klaaspõhjaga, nendesse saamiseks tuli eraldi järjekorras seista, aga kuna keset septembrit ja kolmapäevasel päeval polnud erilist tungi ja klaaspõhjaga gondel oli kohe järgmine, mis meie sinna jõudes kohale tuli, siis astusimegi sisse.

Klaasist põhi tähendas lihtsalt väikest akent ja vaadata polnud sealt suurt midagi, sest kahe mäe vahel laius täitsa tavaline mets, mida poolitas jõgi. 


Päeva lõpetuseks otsisime iirlased suppsooja järve äärest üles, Kustav sumas kohe mõnuga ujuma ja kiitis, et see olevat ta elu parim september. Seejärel patsutasime rannas istuvat läbimärga taskukoera ja võtsime suuna Vancouverile.

Tänase päeva puhkasime kodus, küpsetasime sidruni-beseekooki ja jõime sõpradega veini. Homseks rentisime auto, kutsusime meiega samas majas elavad guatemalalased kaasa ja suundumegi jälle Whistlerisse. Seekord siis ainult üheks päevaks, sest nädalavahetusel pean jälle tööl olema.