Niisama

Kui eile ülemuselt elamisloa jaoks ainsa puuduoleva paberi kätte sain, oli arusaadavatel põhjustel muudkui tegemist kui kontrollida, kas kõik sai õigesti. Kodus hakkasin siis lähemalt uurima ja nägin, et tempel ja allkiri on mõlemad puudu. Huvitaval kombel polnud suurem probleem 6 nädalat keeletesti ja siis veel 2 nädalat selle tulemusi oodata, aga nüüd, kus teadsime, et võime kõik dokumendid juba esmaspäeval posti panna, tundub iga lisapäev igavikuna.

Ja blogida pole üldse mitte millestki. Tööl ei teinud justkui midagi, aga samas polnud aega mahagi istuda. Kui detsembris uuel positsioonil alustasin, mõtlesin, et saan pooled päevad lapsega diivanil keras olla ja raamatut lugeda. Tutkitki! Laps on küll kenasti keras, aga mul on kogu aeg kiire. Ma ei tea, miks?!

Aga samas on palju tehtud ka saanud. Maja on nagu uus ja kogu paberimajandus... noh ongi uus. Minu meelest jagunevad inimesed kaheks - need, kel on süsteem ja need, kellel pole. Mind kohe häirib kui pole.

-  

Eelmisel aastal oli juuni ainus kuu, kus kadestades Eesti sõprade pilte vaatasin ja kodumaist suve igatsesin. Juuliks läks see üle, sest kõik hakkasid kurtma, et õues ei saa üldse olla, sääsed söövad ära. Vancouveris oli juulis-augustis-septembris maailma kõige ideaalsem suvi üldse. Ja sääski ei näinud ühtegi!

Sel aastal on kuidagi eriti lihtne, Kustavi ema saatis just pildi, kus neil sadas lörtsi. Kuulge, jaanipäev on juba möödas, katsume nüüd selle suvega ikka lõpuks pihta hakata! 

-

Näe, niimoodi blogin siin praegu... Kustav ütleb, et õhtul ei tohi küpsiseid süüa ja mina väidan, et siis ei tohi veini ka juua. Aga kuna veini tõi tema, võisin mina oma küpsised välja kraamida.

Uus on alati hullem

Inimesi juhtida on väga huvitav ja arendav. See piir, millest alates ma veel üleüldse millegi üle imestan, on üsna kaugele nihkunud. Vihastan muidugi endiselt niimoodi, et kõrvadest tuleb tossu, aga seda teen ainult omaette. Siis rahunen veidi, kurdan Kustavile, et töötajad on idioodid ja lähen räägin alluvaga mahehäälselt ja sõbralikult asjad selgeks.

Teemad on sellised, et enamasti tahaks lihtsalt sussiga vastu pead lajatada! Näiteks eelmisel nädalal läks päevatöötaja täpselt kell üheksa õhtul ära. Sest tal sai vahetus läbi! Öötöötaja, kes pidanuks selleks hetkeks kohal olema, polnud veel tulnud. Ja tädi kõndis lihtsalt minema, jättes 2-aastase lapse arengutasemel oleva autisti üksi koju. Öötöötaja tuli küll õnneks juba viis minutit hiljem, aga fakt on see, et äraläinud tädil polnud vähimatki aimu, kas keegi üldse tuleb! Helistama ta muidugi ei vaevunud. Kell oli üheksa ja kõik!

Ühes meie asutuse majas sai hiljuti klient surma. Lihtsalt õnnetu juhus. Kõnealune noormees oli aga selle maja põhiasukas, teine hoolealune peatus seal vaid igal teisel nädalavahetusel.

Kui siis ühtäkki seda last, kelle jaoks maja üldse toimis, enam ei olnud, otsustati koht sulgeda. Sealne juhataja olevat töötajate sõnul täiesti võimatu inimene, kellega nagunii keegi koostööd teha ei suutnud.

Kuna minu majas oli ruumi, suunati "nädalavahetuse laps" meile. Üks selline mul juba oli, nüüd käivad siis teine teisel nädalavahetusel. Pluss mu põhiklient muidugi, kes elab kohapeal. Samal ajal teatas senine nädalavahetuse töötaja (kes lapse riideid varastas), et tema ikka ei viitsi selle eriti aktiivse poisiga jamada, kes meil kaks korda kuus resideerub ning palus end lihtsamasse majja üle viia. Ja kuna suletud maja töötajad jäid samal hetkel lihtsalt üle, sai sealsest juhatajast minu nädalavahetuse töötaja.

Noh, kas juba haistate halba?

Esimene vahetus läks ludinal. Helistas mulle paar korda, oli hästi sõbralik ja tore, kutsus ennast mommy'ks ja mind sweetie'ks. Kultuuriline omapära, aafriklased ongi väga mõnusad mu meelest. Sain siis omale suure musta "ema".

Teine nädalalõpp läks selles mõttes isegi veel parema ludinaga, et enam ta ei helistanud. Mõtlesin naiivselt, et vot kui hästi! Jätsin talle rea asju, mida silmas pidada ja paar ülesannet, mida täita. Täna pidin erandkorras hommikul tööle minema ja öövahetuse tšikk hoiatas kohe varmalt, et pangu ma vaim valmis, sest Communication Book'is on mulle uuelt tädilt neli lehekülge teateid ja üldse mitte ilusaid.

Esimene note algas mainitsusega, et "make sure" olevat ebaviisakas väljend, "ensure" sobiks paremini. No tegelikult kirjutasin üldse "please make sure" ja lõpetasin aitäh-iga, aga see selleks.

Seejärel kirjutas, et ärgu ma arvaku, et kui olen manager, siis kohe OLENGI manager. Et tegelikult saadakse töötajate silmis manager-iks nii, et peab neile meeldima ja siis nad võtavad sind manager-ina. Siinkohal pean mainima, mul on oma töötajatega väga head suhted, aga ma ei hooli karvavõrdki, mida keegi minust arvab. Peaasi, et töö on tehtud. Ja äärmiselt kummaline on sellist õpetust kuulda inimeselt, keda kõik töötajad südamest vihkasid.

Üks teade ütles otse, et ma olevat täiesti ebaprofessionaalne. Lihtsalt. Ilma põhjenduseta. Lause lõppu oli kirjutatud PUNKT. Ei, mitte kirjavahemärgina. Lihtsalt: "Sa oled täiesti ebaprofessionaalne. Punkt." Sellesama kirjutise lõpetas manitsusega, et Communication Book pole mingi prügikast, kuhu valimatu sõnavaling postitada, see on mõeldud klientide üle arutamiseks! Pärast seda, kui oli minu "Please make sure, et pühapäeva õhtul saaks lapsele järgmiseks päevaks lunch ära pakitud. Aitäh!" -stiilis teadetele NELI lehekülge solvanguid otsa lajatanud!!!

Ei pea vist mainima, et kogu praalimise kõrval jättis ta kõik oma tööülesanded lihtsalt külmalt täitmata.

Tol hetkel ma ei teadnud veel, et ta oli pühapäeval meie ülemusele helistanud ja täiesti kõrist telefoni röökinud!!! Ma ei tea, mida ta täpselt karjus, boss ütles, et ta ei pea vajalikuks sellist absurdi isegi korrata.

Hiljem oli meil koosolek, kus see tädi süüdistas, karjus ja nuttis vaheldumisi ning ajas seejuures nii uskumatut jama suust välja, et mu veel-millegi-üle-imestamise piir nihkus taaskord hulga kaugemale. Üks asi, mida ta mulle ette heitis, on see, et meil ei ole töötajatele eraldi wc-d. Selles majas on neid muideks NELI! Kliente on korraga maksimaalselt kaks. Aga näe, tema ei mahu ära! Ei sobi kliendiga sama potti kasutada. Ma ei tea, kuidas neil seal Aafrikas muidu kombeks on? Igaühel isiklik või?

Elu suurim ehmatus

Viimaste kuude jooksul olen kolm Hiina õnneküpsist nahka pistnud. Esimene ütles: "Peatselt saad õnnenumbri", teine väitis: "Su viimase aja suurim soov hakkab täituma" ning kolmas: "Varsti saabub tähtis ametlik dokument".

IELTS'i tulemuste ootuses kiitsin küpsiseid taevani ja rääkisin, et nüüd võin muretsemise lõpetada, sest kõik on ette paika pandud! Kustavi cookie'd rääkisid millegipärast kõigil kolmel korral uutest töö- ja eneseteostusvõimalustest, nii et eks me näe.

Eile hommikul koitis tähtis päev. Kuna eksamikeskus asub ainult kaks tänavat eemal, käisime sealt kohe pärast ärkamist läbi. Kustav tuli kaasa, et saaks esimese rõõmutantsu koos ära teha.

Rebisin ümbriku lahti ja esimene asi, mida paberil nägin, oli number 6... Kuna aju oli häälestatud 7-le, kukkus kogu kaardimaja hetkega kokku! Ma ei saanudki läbi?! Teatasin suures pettumuses, et õnneküpsised on täielik saast! Pagana hiinlased! Levitavad valeinfot soovide täitumise ja õnnenumbrite osas...

Kuulamine 7,5

Lugemine 6

Kirjutamine 6,5

Rääkimine 8

Kuulamises oli üks harjutus, milles jäin munema ja jaotasin vastused hiljem bingo-meetodil kastidesse. Muud ülesanded läksid hästi, välja arvatud paar lünka, kus kahtlesin, kas kuulsin õiget sõna. Seega olin veidi ärev, kas saan vajalikud punktid kokku või mitte. Aga sain lausa 7,5.

Lugemine läks väga hästi, ainult viimane ülesanne oli pikk ja segane, seda poleks ma ka eestikeelsena päris korrektselt ära teinud, kuid eeldasin siiski, et saan peaaegu maksimumpunktid. Aga anti ainult 6!!!

Kirjutamine oli minu meelest lihtne. Aga punkte ainult 6,5...

Ja rääkimine, milles kartsin läbi kukkuda - KAHEKSA?!

Koju jõudes pöörasin lehe ümber - pöördel olid punktid lahti seletatud. Maksimumtulemus olnuks 9. Kustav ütles seepeale, et peame elamisloa lehelt selle tabeli üle vaatama, sest teisel testil, mida IELTSI asemel võis teha (CELPIP), oli maksimumiks 12. Pole loogiline, et mõlemas tuleb saavutada ainult 7, et elamisluba taotleda...

Minu lootuskiired olid end juba 10 minutit tagasi kokku pakkinud ja parematele jahimaadele rännanud. Kusti rõõmustamiseks istusin ikkagi arvuti taha ja tegin vastava lehe lahti. Sealt leidsin kümme erinevat kasti, et kui tegid IELTS'i, siis vaata siia, kui CELPIP'i, siis siia, kui said tulemused enne seda-ja-seda kuupäeva, siis hoopis siia...

Pikk jutt, sitt jutt. Igatahes sain teada, et igas kategoorias peab punkte olema 7 ainult CLB arvestuses (mida iganes see ka tähendaks) ja IELTS'is tuleb neid selleks koguda ainult KUUS!

Seega... ma ei kukkunudki läbi?! Juhuu!!!

Õhtul võtsime checklist'i ette ja ladusime kõik ankeedid ning dokumendid hunnikusse. Kuigi alguses tundus, et elamisloa taotlemine on eriti tüütu ja paberirohke protsess, paistab tagantjärele, et polnudki miskit hullu. Kodulehel oli kõik pulkadeni lahti kirjutatud ja checklist ütles veel igaks juhuks eraldi, millisele ankeedile tuleb allkiri panna ja millisele mitte. Paistab, et hakkab looma! Esmaspäeval lähen tööandja kirjale järele ja siis viime kõik asjad posti. Loodetavasti saab Kanada järgneva aasta jooksul omale kaks õnnelikku elanikku juurde!

Ilmateade

Loomalood

Meil on siin Gibsonsis huvitavad koerad. Asia ei liputa näiteks kunagi saba. Tunneme teda juba aasta aega, aga alles praegu märkasime! Muidu selline sõbralik ja jutukas, selles ei paista asi olevat, et me talle ei meeldiks, aga saba tolkneb täitsa kasutult taga. Asia on selline kavalpea, kelle ainus mõte paistab keerlevat ümber küpsiste. Köögis on purgitäis koeraküpsiseid, kust kumbki peni peale jalutuskäiku väikese maiuse saab. Asia sööb küpsise ära ja asub kohe mõtlema, kuidas järgmine välja meelitada.

Undab purgi kõrval. Siis tuleb istub su kõrvale ja jääb küsivalt otsa vaatama. Kui teda patsutada, tõuseb kohe püsti, et näidata teed küpsisepurgini. Vahel istub terrassiukse kõrval ja niuksub või haugatab, justkui paludes, et talle uks lahti tehtaks. Kui lähedki, jookseb hoopis küpsisepurgi juurde...

Mida teeb samal ajal Felix? Magab. Ta on ikkagi muldvana juba. Felixi kiiks on see, et talle meeldib seljaga inimeste poole istuda ja siis üle õla tagasi vaadata. Hästi rahulikult silmitseb, niimoodi elutargalt. Vahel tuleb istub kõrvale ka niimoodi, et jääb ikka seljaga ja vaatab üle õla.

Aga kui söövad, saab aeglane ja igivana Felix alati poole kiiremini valmis kui alati näljane Asia. Asia nimelt sööb nii, et tõstab suutäie krõbinaid põrandale ja alles siis hakkab närima. Ja kui teda sügada, katab pea käppadega. Nii mõnus on! Aga saba ei liputa.

Mul on selline tunne, nagu oleksin juba hiiglama kaua Gibsonsis olnud, kuigi alles eile lõuna ajal tulin. Selleks nädalavahetuseks külalisi ei kutsunud, mõtlesime, et võtame rahulikult, mõnuleme omaette. Küpsetame kooki ja vaatame filme. Kanadas on ju igaühel Netflix.

Aga enamik aega me hoopis maiustame. Ema saatis mulle uue rabarberikoogi retsepti, keegi oli tööl puhkusele minemise puhul pakkunud ja olevat väga maitsev olnud. Esimese hooga tundus natuke imelik, et tervelt 10 muna läheb sisse, aga ma ei hakanud koguste üle pikalt pead vaevama, sest seda pole küll kunagi juhtunud, et kooki üle jääb.

Kui ainuüksi põhja jaoks vajalikud viis muna olin ära vahustanud, kaevasin kapist kõige suurema koogivormi välja. Kustav oli mures, et kas ikka jääb kohev kui suure panniga küpsetada, aga vorm sai ääreni täis ja kohev jäi nii mis kole.

Beež

Kui keegi teist on kunagi juhtunud seinavärvi valima, teate ilmselt hästi, milline peavalu see on. Varem arvasin, et noh, beež on beež, mis seal ikka pikalt mõelda. Lähed siis poodi ja müüja näitab, et palun - siin on meie 200 erinevat beeži. Ja kui olid eelnevalt valmis mõelnud, et võiks olla selline rahulik ja soe toon, siis peatselt kakud juba leti ees juukseid, sest ükski neist 200-st ei paista päris õige olevat!

Kui Eestis kodu sisustasin, soovitas sisekujundaja kolm kõige enam meeldinut lasta valmis segada ja kodus tapeedirullile värvida, sest suurem pind annab teatavasti parema ettekujutuse. Üks toonastest "parimatest" osutus sel viisil täiesti räigeks tibukollaseks, jumal tänatud, et tervet maja selliseks ei võõbanud. 

Vana sein ja uus diivan

Kuu aega tagasi valisin tööl kliendi magamistuppa tooni, millega plaanisin hiljem ka kogu ülejäänud maja värvida. Tahtsin, et oleks hele ja värske, aga sealjuures siiski konkreetse tooniga, soovitavalt kergelt virsikune. Poest väljusin umbes 15 värvinäidisega, igaühel 5 tooni peal. Neid mööbli ja uksepiitadega kõrvutades kukkusid umbes 10 lehte kohe konkurentsist välja. Läbi häda sai miskit siiski valitud ja lõpptulemusega jäin ise väga rahule!

Kui siis lõpuks terve maja värvimiseks läks ja töödejuht läbi astus, et pinnad üle mõõta, mõmises ta seda ainsamat remonditud tuba vaadates midagi ebamäärast ja avaldas lõpuks arvamust, et no kui terve maja selliseks teha, siis... äkki on liig? Hakkasin seepeale kahtlema, et mine tea, võib-olla ongi?! Igavene jama kui igaüks, kes edaspidi uksest sisse astub, peaks mõtlema, et džiisas, mõnel inimesel pole ikka üldse maitset...

Ja kui keegi tahtis nüüd küsida, et mille kuradi pärast sein üldse beež peaks olema, siis ühe teise maja töötaja jõudis juba sama uurida! Vaatas lapse lillat (!) tuba ja küsis, et mis sellel värvil viga on? Halloo! See on LILLA! Ja kui sul on punane diivan (mis minul juhtumisi töö juures on), siis...

Esmaspäeval värviti siis kogu maja üle, aga mina olin sel ajal Gibsonsis ja tulemust nägin alles teisipäeval. Astusin uksest sisse ja... mulle ei meeldinud ÜLDSE!!! Mis on väga halb, sest mina ju valisin tooni! Kõik oli nii lage ja plass ja valge. Mingi roheka varjundiga, mida värvikaardilt isegi aimata ei võinud. 

Paar päeva hiljem, kui olin pildid seintele riputanud ja toalilled peidupaigast välja toonud (värvimise ajaks tõstsin asjad eest ära), hakkas sein üha ilusamaks muutuma. Eile ostsin valgete kardinate asemele beežid (of course!) ja voila! Kohe palju parem. Väga tore värv ju! Natuke liiga hele, aga ikkagi etem kui enne. 

Teistest ruumidest pole pilte, näitan siis esialgu ainult ühte nurka, et saaksite aimu, mis diivanist ja värvist ma juba nädalate kaupa jahun...  

Eksam

Mõtlesite juba kindlasti, et läksin IELTS'i tegema ja jäingi nurka nutma. Konutan seal neljandat päeva ja ootan, et maa mind neelaks... Ei ühtigi! Mõnulesin hoopis Gibsonsis ja kasutasin arvutit ainult praamiaegade vaatamiseks.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, alustame laupäeva hommikust. Õigemini kella 1.35-st, mil esimest korda silmad lahti lõin ja täiesti veendunud olin, et on aeg ärgata. Tõusin püsti, kõndisin ringi, vaatasin mitu korda kella ja ei suutnud kuidagi otsusele jõuda, mis selle olukorraga valesti on. Lõpuks läksin ikka voodisse tagasi ja tõotasin endale, et enne seitset ei ärka.

Kell neli kordus sama jama. Seekord kontrollisin vähemalt viis korda kella, aga voodist välja enam ei roninud. Pool kuus ärkasin uuesti. Juba täiesti vihane enda peale. Ja pool seitse jälle! Siis andsin alla ja jäingi üles.

Eksamil oli kõigepealt 30 min kuulamist. Tuli olla päris tähelepanelik ja ülesmärkimises väle. Ühe ülesande osas tegin bingot, loodan, et see saatuslikuks ei saa. Oli 7-8 vastusevarianti, millest tuli kasutada ainult viit. Igaüks koosnes umbes 5-6-st sõnast ja omavahel olid nad hästi sarnased, erinesid vaid väikestes nüanssides. Tekst oli ette antud ja selle sisse tuli kuulamise käigus need variandid ära mahutada. Ma ei suutnud hoobilt head tehnikat välja mõelda ja nii nad tühjaks jäid, kuigi kõigest, mida jutustaja ette luges, sain iseenesest väga hästi aru.

Või noh... ei jäänud tühjaks, lõpus tegin ikka üksi-kaki-kommi-nommi vanamees-hüppas-üle-pommi meetodil bingot ja täitsin lahtrid ära, aga olgem ausad - kui mul õnnemängudes nii väga veaks, oleksin juba ammu miljonär, nii et lootused pole kuigi kõrged.

Teiseks oli 60 minutit lugemist ja kuigi eeldasin, et see on kõige lihtsam osa, siis tegelikult olid mõned ülesanded ikka parajad pähklid. Või vähemalt üks neist. Seda oleksin isegi eesti keeles lahendades tükk aega mõtlema pidanud...

Lõpetuseks tuli 60 minutit kirjutamist - see koosnes kahest jutukesest. Alustuseks umbes 150-sõnaline kiri ja teiseks 250-line lühiessee. Kirja aluseks oli kuulutus, kus pakuti tööd vabatahtlikele, kes tahaksid vanadekodu elanike aega sisustada. Kirjutasin, et mulle hirmsasti vanurid meeldivad, tahaksin nendega pilli mängida ja tantsu lüüa. Essee teemaks oli, et miks noored reisida armastavad, paluti leida poolt- ja vastuargumente. Alustasin sellest, et inimesed on erinevad, mõni eelistab maailma näha, teine kodus passida ja väitsin (ma ei tea miks?), et mõistan mõlemaid pooli.

Jutu käigus jõudsin sujuvalt selleni, et ma jumala eest ei tea, miks mõni reisida ei taha... Olen ju tolerantsus ise! Aga kuna nii poolt- kui vastuargumendid lihtsalt pidid olema, luuletasin midagi ladusamatest karjäärivõimalustest kui vahepeal kuude- või aastate kaupa kodumaalt ära ei ole jne. Lõppude lõpuks peaks nad hindama grammatikat ja muud taolist, mitte seda, kas jutus üldse mingi iva oli...

Rääkimise juures oli hästi veider, et eksamineerija ei tohi ühtegi sõna öelda ega millegagi märku anda, kas ta sinust arugi saab. Sina muudkui pajatad ja tema noogutab justkui tumm-filmis. Küsiti, miks vahel juhtub, et sõbrad kasvavad lahku? Miks on tore koolikokkutulekutel käia ja vanu klassikaaslasi kohata? Kuidas on televisioon sinu kodumaal muutunud võrreldes selle ajaga kui laps olid?

Pikema ülesandena paluti kirjeldada kohtumist sõbraga, keda polnud ammu näinud, ja kirjeldada, mis tunded sind valdasid ning millest te rääkisite. Ühesõnaga sellised ülesanded, mis eeldavad päris head fantaasiat, keeleoskusest üksi jääb selgelt väheks.

Usun, et mul läks hästi, aga tulemused saab alles kahe nädala pärast. Pöidlad pihku!

Ja pärast eksamit põrutasin kohe Gibsonsisse, kus oli nii ebareaalselt mõnus, et blogimine ei tulnud üldse pähegi. Sõbrad tulid kah külla ja iga päevaga läks olemine üha toredamaks. Täna hommikul sõitsin linna tagasi, et kolm päeva tööl käia, reede on jälle vaba ja mõnulemine läheb täistuuridel edasi. Mõned pildid siis kah:

Remont

Kui kuus nädalat tagasi IELTS'i eksamile registreerusin, mõtlesin, et kasutan järelejäänud aega usinaks õppimiseks. Teen selgeks, mida küsitakse ja harjutan prooviülesannetega. Mis sellest sai, võite juba ise aimata... Eksam on homme hommikul. Aga kui paar päeva tagasi külas käisime ja seal magustoiduks Hiina õnneküpsiseid sõime (neid, mille sees on paber sõnumiga), ütles minu oma, et saan peatselt õnnenumbri! Ehk siis seitse või ülespoole - täpselt nii palju on vaja igas sektsioonis saavutada, et elamisluba taotleda. Mis ma siis ikka õpin?! Ühe päevaga nagunii targemaks ei saa.

Aga külas oli väga tore ja see nukumaja, mida basseini kõrval näete, on garaaž! Kas pole imeline?

Tööl on mind igal nädalal uued üllatused oodanud. Ettevõttel on väga konkreetne omanik - kui tema läbi astub, hakkavad asjad hoobilt liikuma. Kõigepealt lunisin ehitusmehi, et nad seinte värvimisega alustaksid. Meie ettevõttel on nimelt üks selline maja, kus elavad napilt täisealised poisid, kel eelkõige käitumishäired ja nemad teenivad omale taskuraha lihtsamate ehitus- ja parandustöödega. Ehk kui mul on vaja kardinapuid üles panna, seinu värvida või õues survepesuriga treppe pesta, helistan selle maja juhatajale ja kutsun nad kohale. 

Viimasel ajal on poisid üsna hõivatud olnud ja asjad ei liikunud päris nii kiiresti kui mulle meeldinuks. Noh, mulle muidugi meeldiks kohe! Siis aga juhtus, et meil oli omanikega koosolek ja muuhulgas tuli jutuks, et mu põhiklient läheb nädalavahetuseks vanematega Whistlerisse ja tema magamistuba on sel ajal tühi. Omanik ütles kohe, et teeme selle esimesena korda. Nii läkski. 

Pärast remonti oli põrandal palju värvipritsmeid ja öötöötaja jättis mulle kirja, et need ei tule isegi mopiga hõõrudes maha! Halloo! Kas keegi tõepoolest üritab kuivanud värvi mopi abil eemaldada? No näe, üritab! Noaga kraapides tulid väga kenasti maha.

Kõik muu edenes samuti ludinal, leidsin sobivad kardinad ja maali, viskasin osa ebavajalikku mööblit välja ja valmis ta saigi. No mööbel on muidugi õuduste tipp, mina ei tea, kes seda musta värvi seal nii hirmsasti on armastanud, aga las esialgu jääb. Uue madratsi kauplesin küll välja!

Pärast remonti tuli ülemus jälle külla, vaatas üle, teatas, et usaldab mu maitset ja edaspidi võin kõik asjad ise valida (enamike majade juhatajad on mehed ja neil on ilmselt üsna suva, milline mööbel seal täpselt on, seega käib vajaduse korral uusi asju toomas omanik).

Tegime siis ringkäigu, mille jooksul ta osutas, et siin võiks olla mingi riiul või kummut, siin võiks olla vaip, siin võiks olla pilt jne. Kuna maja oli alguses üsna rääbakas, olen aja jooksul kõik kulunud asjad välja visanud ja nüüd on avanev pilt natuke lagedavõitu, aga mitte kauaks! Selle punase diivani kõrval (mille omanik välja valis) on üsna keeruline mingit head maitset rakendada, ükskõik, mis mõte mul ka tuleb, on ikkagi tunne, et lõpptulemus jääb kohutav. Eks me näe...

Igatahes juhtusin mainima, et mõte uutest kummutitest ja muust on muidu tore, aga kõige koledamad on praegu ikkagi need seinad. Nagu juba mainisin, on omaniku näol tegemist väga konkreetse inimesega, kes teatas, et kui meie poistel läheb liiga kaua aega, palkame maalrid lihtsalt väljastpoolt ja teeme remondi kohe ära! 

Järgmisel päeval helistas mees, kes palus luba maja mõõtma tulla. Arutasime siis, et mis osad teha ja mida välja saab jätta. Minu täiuseihalus ei luba suurt midagi välja jätta, sest näiteks esimese korruse ruumid on omavahel ühendatud, sinna ei annagi tõmmata joont, kus uus värv lõpeb ja vana algab. Senised toonid on valinud pime inimene ja kuigi mulle muidu meeldib kui kodu on värviline, on sealne valik täiesti vastuvõetamatu. Elutuba on pruunikas-punane, söögituba õrnalt roosakas, köögiplaadid kollased (loomulikult mustriga), esimese korruse vannituba mururoheline... Teine korrus on üleni helelilla (selline nagu lapse tuba vanasti), kontoriruum beebiroosa. Minu tuba on muidu valge, aga üks sein on võõbatud selle jubeda pruunikas-punasega. Keldrikorrus on õnneks valge, selle jätame seekord värvimata. Kõik muu tuleb beež.

Maja mõõdeti ära ja teatati, et nad värvivad selle ühe päevaga üle. Panevad kuus-seitse meest tööle ja saabki tehtud. Eile paluti võtmeid, et teevad ettevalmistustööd ikkagi reede hommikul ära, teibivad ääred kinni jne, esmaspäeval alustavad värvimist. Kuna mina olen esmaspäeval Gibsonsis ja tunnen elust mõnu, ootab mind teisipäeval tööle saabudes uhiuus maja! Saan kõik uued pildid seina panna ja kardinad üles riputada, väga põnev!

Ahjaa ja kliente on meil nüüd ühe asemel kolm, aga sellest mõni teine kord, nüüd võiks hakata eksamiks õppima. Hoidke pöialt!

Paljas porgand

Viimastel aegadel on mulle kõrva jäänud erinevad ütlused. "Knock your socks off" on väljend, mida kasutatakse suure üllatuse või vaimustuse, aga ka kõrvuni armumise kohta. Siinset rahvast löövad taolised asjad nii pahviks, et sokid lendavad hoobilt minema... Ükspäev arutasime ülemustega üht mu alluvat, kes on lohakavõitu ja üks neist mainis justkui muuseas, et "she will have to pull her socks up". Ehk võtku end kokku! Ma kohe naersin! Mis teil nende sokkidega on? Küll lendavad minema, küll tuleb ülespoole sikutada...

Eile tuli kohalikega juttu eestikeelsetest ütlustest. Näiteks "kaks konti ja kusehais" osutus selliseks huumoriks, et Matt pidi suure naeru pärast toolilt maha kukkuma. Inglise keelde tõlgituna kõlab see muidugi veelgi absurdsemalt.

Teine hitt oli "nagu viiner kiles". Kanadalased ei ole lihtsalt kunagi näinud viinereid, millel tuleks enne söömist kile ümbert ära võtta. Kõige lähedasem asi on hot dog'i vorst, mis on kahjuks liiga sihvakas ja vale värvi, et kõnealusest ütlusest täit pilti saada.

Kairi kutt, kes on inglane, teadis sellist inglisekeelset ütlust, mis kõlas umbes nagu "sa pole näinud midagi, kuni pole näinud meest söömas omaenda pead". Halloo?!

Karini kutt, kes on iirlane, rääkis, kuidas ta esimest korda Eestis käis ja seal meie saunakommetega tutvus. Oli hiiglama üllatunud, et eestlased käivad saunas täitsa paljalt ja eeldavad sealjuures, et külalised nendega kaasa lähevad. Kõigepealt saad pruudi isaga viisakalt tuttavaks, surud kätt ja puha... aga paar tundi hiljem istute juba täie iseenesestmõistetavusega laval ja arutate tulevikuplaane... ihualasti!

Ja selle peale, et enamikes Eesti spordiklubides ei eralda duširuumis võõraid (paljaid!) inimesi üksteisest isegi mitte kardin, oli tema jaoks täielik müstika. No minu jaoks on muidugi ka alati olnud... Kanadas käib pesemine kabiinides ja üldiselt on need piisavalt suured, et seal ka riietuda (nurgas on siis pink, kuhu rõivad asetada). Inva- ja perekabiinid on veel eriti suured - mine või poole suguvõsaga sisse kui näiteks eestlane oled ja on vaja tingimata üheskoos paljaks võtta.

-

Külliki täiendas ingliskeelsete ütluste rida seigaga oma pereelust: oli ameeriklasest abikaasalt küsinud, kas ta kohvi tahab ja see vastas: "Does the Pope shit in the woods?" (tõlge: kas paavst situb metsas?)

Et siis... jah või ei? Selgus, et tahab küll! Kõnealune väljend on pandud kokku kahest erinevast:

- Does a bear shit in the woods?
- Is the Pope Catholic?

Kuna vastus on mõlemale "jah", siis neid miksides saab tulemuseks VEEL ilmselgema "jah"-i. Selle kõrval tundub "kaks konti ja kusehais" juba täitsa normaalsena. 

Taevas pole kasse

Bussis istusid üksteise läheduses väärikas vanadaam ja ontlik keskealine tädi. Just nimelt tädi - selline raamatukoguhoidja tüüpi, kel kuklas krunn ja seljas allapoole põlvi ulatuv hiirehall seelik. Sõidule kuluvat aega sisustas ta kudumisega. Vanadaamil oli kaasas puur kassiga. Ja nagu Kanadas kombeks, ei jätkunud piinlikku vaikust teps mitte kauaks.

Kõigepealt kiitis tädi kassi ja kurtis, et majas, kus tema elab, ei ole lemmikloomad lubatud. Järgnes veidi kassiteemalist small talk'i, et küll nad ikka on vahvad jne. Seejärel teatas tädi, et kassi hing olevat inimese omast erinev. Vanadaam kohe viisakalt vastu: "Jaa, võib olla küll!" Ja tädi jätkas: "Ma olen kuulnud, et kassi hing ei pääse pärast surma taevasse!" Vot kus lops!

Edasi jõuti sujuvalt usuteemade juurde ja tädi mainis, et kirik, kus ta käib, on täiuslik! Seda öeldes õhkas lummatult, sulgedes hetkeks silmad. Aga siis parandas end kiirelt: "Ei-ei, nii ei saa öelda! Mitte miski pole täiuslik! Välja arvatud Jumal... Ainult tema on täiuslik!"

Mul tekkis tahtmine vestlusesse sekkuda ja diskuteerida, et kindlasti oli Jumalal kah mingeid väikeseid pahesid. Või kuues varvas. Või  kõõm. No midagi ikka! Ma kohe ei talu täiuslikke inimesi, sest elu on näidanud, et just neil on eriti suured luukered kapis. Aga no ei hakanud suud paotama, sest muidu ei pääse mina kah taevasse, jään selle õnnetu kassirojuga maa peale hõljuma...

Kustav luges postituse läbi ja küsis, et aga kuidas vanadaam sellele reageeris? Mina vastu, et no ta ei läinud kassi taevasse mitte saamise jutuga päris kaasa, aga usuteema istus talle muidu hästi. Kustav arusaamatult: "Ma oleks küll närvi läinud! Mis mõttes minu kass ei pääse taevasse... "

Leiva retsept

Viimasel ajal on mitmed sõbrannad leiva retsepti küsinud...

Esiteks on vaja juuretist. Isetehtu ei kergita esimesel viiel-kuuel korral nii hästi kui peaks. Kui elad Eestis, tead kindlasti kedagi, kellelt sissetöötatud juuretist saada. Kui just pead ise tegema, sega kokku naturaalse juuretisega (bacterial culture) tehtud leivaviil, keefir ja õunatükid. Lase umbes kolm päeva toatemperatuuril seista ja ongi olemas. Saadud segu võiks ära blenderdada, et leiva sees õunatükke poleks.

Minu retsept on selline:

2 sl juuretist

0,5 l sooja vett

rukkijahu

3 tl soola

3 sl suhkrut

rukkijahu (u. 0,5 kg)

Sega suures kausis vesi ja juuretis ning lisa nii palju jahu, tekiks hapukoorelaadne mass. Kui jääb veidi vedelam või paksem, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Kausile tuleb rätik peale panna (et pealispind ära ei kuivaks) ja 10-12 tunniks seisma jätta (tuba peab soe olema, külmas ei lähe leib "käima"). Kui seda teha õhtul, saab järgmise päeva lõunaks värsket leiba. Eeltaigna pealispind muutub veidi vahuseks, sellest on näha, et on valmis. 

Järgmisel päeval sega juurde sool, suhkur ja rukkijahu. Paksuselt peaks jääma umbes nagu kartulipuder. Kui paned liiga palju jahu, jääb leib kuivavõitu, kui liiga vähe, siis nätske. Peale esimest korda tead juba täpselt, milline see välja peaks nägema, et õige oleks. Suhkur on hapukuse mahavõtmiseks. Täpsem hulk on maitseasi, mulle päris ilma ei meeldi.

Nüüd võta 2 sl tainast juuretiseks (hoia külmkapis, aga nii, et õhk juurde pääseks - mul on plastkarbis, millele paar auku kaane sisse torgatud). Ja seejärel lisa soovi korral köömneid, seemneid, pähkleid, kuivatatud puuvilju vms. ja vala tainas vormi. Mulle meeldib kõige rohkem kõrvitsaseemnetega. Peale võid puistata seesamiseemneid, aga need on lihtsalt ilu pärast.

Vormi sisse pane küpsetuspaber, nii on leiba palju lihtsam välja saada, pealegi jääb vorm ise puhtaks. Vormis (rätiku all) peab tainas kerkima umbes 4 tundi, enamasti muutub pea poole kõrgemaks. Kui jätta terveks päevaks ootama, läheb maitse veidi hapumaks, aga muud ei juhtu midagi. Lõpupoole olen rätiku ära võtnud, muidu kerkib tainas selle külge kinni.

Ahi peab olema soojendatud 250 C-le (480 F), kõrge kuumus tekitab leivale kooriku. Umbes 15 min pärast tuleks kuumus keerata 150 C peale (300 F). Kokku on ahjus ligikaudu 30 minutit, selle ajaga saab leib ilusti valmis. Tavaliselt jätan umbes tunnikeseks vormi jahtuma. Soojalt lõigates jääb leib alati nätske, enne söömist tasub lasta täiesti maha jahtuda. 

Isetehtud leib püsib pikalt värske, ei lähe kõvaks ega hakka hallitama. Aga tavaliselt maitseb nii hästi, et saab nagunii paari päevaga otsa.

Head küpsetamist!

Vabapulm

Vabaabiellumine on ikka uskumatult lihtne! Kõigepealt tuleb leida ilus kleit ja hiljem end kohvikus koogiga premeerida. Ehk ei midagi sellist, mida me nagunii pea iga päev ei teeks!

Notar võttis allkirjad, pani paberile kuldse templi ja kinkis kummalegi šokolaadimedali. Laupäevaks tegin sülti, Kadri tõi kartulisalatit ja Kustav segas kokku Kirju Koera. Seejärel saabusid Anna ja Alejandro hiiglasliku lillekimbuga ja tuletasid meelde, et tegemist on ikkagi väikestviisi pulmaga. Ja kui Matt suure hilinemisega (nagu alati) sisse sadas, läks juba hoopis põnevaks, sest esimese hooga ei paistnud ta lillede ja kingikasti tagant väljagi!

Nemad olid Kadriga salaplaani pidanud, et pulmade puhul tuuakse ju ikka mingit kodukraami. Arutasid nii ja teistpidi ning jõudsid otsusele, et blenderit meil vist ei ole, sest - tsiteerides Kadrit - "kui oleks, oleks meile juba ammu smuutisid serveeritud!" Matt ütles, et blender oli mõeldud rohkem naljakingina, aga mina olen selle ostmist tegelikult juba korduvalt plaaninud, seega läks igati asja ette.

Kustav juhtis tähelepanu, et inglise keeles on tegemist common law ehk tavaõigusega, mis iseenesest viitab millelegi juriidilisele. Eestikeelne "VABAabielu" ütleb pigem, et kui enam ei meeldi, on vabam minema kõndida kui päris abielu puhul. Kanadas pidi olema selline seadus, et kui oled kellegagi aasta aega koos elanud, võid lahkumineku korral taotleda poolt kõigist varadest. Ei ole nagu Eestis, kus lahutuse korral jääb mehele maja ja auto ning naisele lapsed ja võlad.

Eesti toidu propageerimine edeneb väga hästi, mõlemad kanadalased söövad sülti igati meelsasti, inglane jäi esialgu veel veidi skeptiliseks. Kadri tehtud kartulisalat suitsusingiga on muidugi alati nii suur hitt, et seda ei jää kunagi üle.

Kadri teatas kohe saabudes, et puhtjuhuslikult läks nii, et tal on mulle kui värskele vabaabielunaisele üks ülesanne ka, aga ootab kuni kõik on vähemalt esimese kokteili ära joonud, et keegi suuremat šokki ei saaks. Vahepeal muidugi unustasime täiesti ära, et mingi ülesanne pidi olema ja nii tuligi see päevakorda alles poole öö ajal kui pooled külalised olid juba koju läinud.

Nimelt kandis Kadri kleiti, mis jättis õlad paljaks ning sellest tulenevalt rinnahoidjat, mil paelad ära käivad. Või siis ei käi. Kolm kinnitust sai ta lahti, aga neljas konks oli oma tunnelis nii tihedalt kinni, et kangutamine ei kandnud vilja. Lõpuks sai aeg otsa, pidi kodust liikuma hakkama ja jättiski paela lihtsalt kleidi sisse rippuma.

Kadri käis korra teises toas, võttis kõnealuse riidetüki kleidi alt ära, ulatas mulle ning istus ise rahulolevalt ootama. Pidin selle õnnetu konksu niimoodi aasa seest välja saama, et midagi ära ei lõhuks. Hakkasin suure hurraaga pihta, et mis see siis ära ei ole! Kõigepealt kavalusega, hiljem juba toore jõuga, aga ülesanne osutus keerulisemaks kui arvata oskasin. Olukorra lahendas hoopis Matt, kes veetis järgneva veerandtunni hambatikkude ja naeltega mässates, kuni saigi konksu aasast välja.

Et pikka juttu kokku võtta, peab tunnistama, et oleks igati aus pulmapeo piltidel ka peigmeest näidata (kes enamiku aega kaamera taga oli). Siin nad siis on, Kusti ja Kadri! Rinnahoidjat ootamas.