Kairi sokid*

Elu teine Tänupüha on peetud ja peab tunnistama, et mulle hakkab see traditsioon üha enam meeldima! Eriti muidugi sellepärast, et kui guatemalalased ainult üks kord aastas süüa teevad, on tegemist sellise suursündmusega, et hoia ja keela. 

Eilne õhtu kulges sarkastiliste naljade tähe all, sest eestlased-inglased-guatemalalased tegid üheskoos tähelepaneku, et kanadalaste eripäraks on sarkasmi täielik puudumine - ei viljele nad seda ise ega jaga matsu kui keegi teine sarkastilisi nalju teeb. Alati peab lahti seletama, et tegemist oli huumoriga ja öeldut ei mõelda tõsiselt. Ja ka siis jäävad ikkagi umbusklikuks, sest noh, mine sa tea…

Kanadalased palusid seepeale näiteid ja kui esimese hooga ei tulnud ühtki head kohe meeldegi, siis õhtu jooksul kogunes neid hulgim! Peo lõpus pidime tõdema, et olime suutnud kohal olnud vahtralehemaalastele nii korraliku sarkasmi-soolika tekitada, et nende poolt hakkas seda vaat et efektiivsemalt peale viskama kui Euroopa ja Kesk-Ameerika leerist.

Ühtlasi hakkab juba traditsiooniks saama, et õhtu jooksul mainib keegi mu blogi ja seepeale leidub keegi teine, kes sellest esmakordselt kuuleb ning otse loomulikult päädib kogu situatsioon google translate'i abil luuramisega, mida blogi endast kujutab. Võite isegi ette kujutada, milline puder ja kapsad mu viimasest postitusest robottõlke abil sai… Oh õudust!

Õhtu otsa tehti panuseid, millest tänane sissekanne räägib ja et kõik oma eksimust peaks tunnistama, ütlen kohe ära, et juttu ei tule:

- väikestest hiinlastest, kes kõrgele ei näe

- põhjustest, miks Hassib oma viimase pruudi vahetult enne matka maha jättis 

- põhjustest, miks Hassib sellegipoolest dickhead ei ole

- miks hindud alati kohale tulevad, aga peolt varakult põgenevad

- kuidas ahjuvorm plahvatas ja kogu köök thanksgiving-kilde ja toidujäänuseid täis oli

- Kairi sokkidest

- ja eriti mitte Kairi sokkidest

Ning kuna eelmainitud asjadest blogida ei saa, tuleb hoopis paar pilti!

* Noh, Kairi, said korraks juba šoki jah? :)

Parem karta kui kahetseda

Ma tegelikult mõtlesin, et hoian kooseluseaduse teemadel üldse suu kinni, sest lollidega ei maksa ju vaielda. Aga no ei saa ikka! Juhtusin võhivõõra inimese emotsionaalset postitust lugema ja kohe hakkasid sõrmed blogimise järele sügelema:

"Jeerum, kus inimestel on täna arvamust avaldada Facebook'is! Ma ainult ühte asja ütlen, mis me Pauliga mõtlesime. Need inimesed, kes kuskil kommentaariumites praegu selliseid avaldusi teevad, et "no nüüd on viimane aeg Eestist ära kolida" - teate mis vä? On jah!!! Pliis kolige kuskile hästi kaugele. Okei? Okei!"

Nõus. Kui ei meeldi, mine ära! Pole vaja viriseda, et appikene, mis värdjad, ja kujuta ette, äkki hakkavad nüüd mulle kah külge lööma! Võib-olla mu mees, kes siiani vesise pilguga naabri-Mallet mõõtis, kukub nüüdsest hoopis naabri-Maunole külje alla pugema. Või ei, mis külje alla - ikka kohe püksi! Sest need saadana homod ju muud ei teegi kui ainult seksivad - loomad niuksed! Omasooiharad!

Kummaline, et sõna "vastassooihar" kasutusel pole. Nojah, heteroseksuaalsel inimesel on ju teatavasti muu elu ka - töö, kool ja värgid. Homoseksuaalne aga elab koopas ja muud ei teegi kui aina himurdab, tagumik uppis.

Kes irooniat ei taba, paneb nüüd blogi kinni, palun.

Ja mida neil seadustada on, ise ei saa lapsigi?! Olgu taevas armuline kui lapsendada õnnestub, sest sellest vaesest õnnetust beebist kasvatatakse ju kohe kuradima homoraisk!

Muide, kõik homoseksuaalsed inimesed on sündinud heteroseksuaalsest vahekorrast ja valdava enamiku neist on ka üles kasvatanud heteroseksuaalsed vanemad. Olete kunagi sellele mõelnud? Ei olnud nii, et issi pani issile noku pepusse ja sealt need peded tulevadki!

Ma saan aru kui vanemad inimesed on skeptilised. Et pole õige värk või nii. Kui oled peaaegu terve oma teadliku elu Nõukogude Liidus elanud, siis noh... seksi ei olnud ju üldse olemaski! Oli hoopis norm ja plaanimajandus, olid ema-isa ja kaks last. Mõlemad põnnid leiti kapsalehe alt ja mõlemale raiuti, et nad just sealt leiti, seni, kuni nad enda omad kah kapsalehe alt leidsid. Kui just toonekurg ei toonud. Vahel juhtus sedagi.

Aga et noored, tänapäeva avatud maailmas üles kasvanud inimesed, mingit täielikku jahu ja õelust suust välja ajavad, vot sellest ei saa ma aru! Eriti tulised vastased on loomulikult mehed. Needsamad mehed, kelle ülim fantaasia on naine + naine (+ mees) või anaalseks naisega. Mõlemat fakti kinnitavad arvukad uurimused. Needsamad mehed karjuvad oma hääle kähedaks, et kaks MEEST jumala eest ametlikku kooselu ei saaks sõlmida ja et nad jumala eest omavahel ei seksiks. Lesbid on okei. Noh, äkki võtavad mõnikord kampagi või midagi...

Mis ajast hakkas inimestele nii hirmsasti korda minema, mida teised magamistoas teevad? No las teevad, sa ei pea ju ühinema! Ei maksa ohkida, et maailm on perses - kogu aeg on olnud! Mis te arvate, mida need vagad preestrid hallidel aegadel väikeste kooripoistega tegid? Mina ei näe mingit häda selles, et kaks täiskasvanud inimest on jõudnud kokkuleppele, mida tahavad, ja seda siis üksteisele pakuvadki. Ametlikult kui vaja.

Aga tulles tagasi anonüümse tsitaadi juurde - need, kellele uus seadus (kuigi see neid endid vähimalgi määral ei puuduta) ei sobi, võivad tõepoolest minema kolida. Ainult et neid paiku, kuhu minna võiks, ei olegi nii palju jäänud. Maailm muutub erinevuste osas üha vabameelsemaks ja sallivamaks, arenenud riikides ei oota sind ees mitte ainult homod, vaid ka mustanahalised, asiaadid, transvestiidid, transseksuaalid... Käivad täitsa avalikult tänaval ringi, istuvad bussis su kõrvale ja saadavad oma lapsed sinu omaga samasse kooli.

Ja korraga avastad, et su armas valge võsuke hakkab tõmmu pinginaabri kõrval üha tumedamaks muutuma. Varsti ongi juba täitsa must ja juuksed lähevad kah krussi. Sest sellised asjad ju nakkavad! Nagu homoseksuaalsuski...

Kosuv luukere

Öötöötaja küsis, kas saaksin pannkoogipulbrit tuua - ta tahaks nädalavahetusteti lastele hommikusöögiks tavapärasest võikust või pudrust midagi erinevat teha.

Hm. Pulbrit? Meil on ju alati muna ja piima ja… Tema varmalt vastu, et jajah, on küll. Pärast väikest mõttepausi uuris üllatunult: "Pannkoogitainast saab siis ise teha? Mida sa sinna sisse paned?"

Autistidega on maru lihtne, nemad söövad absoluutselt kõike, nii et väga lihtne on tervislikku liini hoida. Kui mõned kuud tagasi meile uus klient sisse kolis, rääkis ema, et poisil olevat väga kehv isu, vahel ei söö õhtuni midagi ja siis nõuab kana ja riisi, muud ei taha. Päevaprogrammi soovitas ema kartulikrõpse saata, need pidavat maitsema, lõunat polevat vaja pakkida, sest selle toob ta alati tervelt tagasi. Poiss oli nagu luukere, kõik kondid väljas (isegi selgroog!!!)

Jätsin öötöötajale juhtnööri (imeline eesti keel: öö-öö-öö), et hommikusöögita poissi välja ei lase, sest seda, kas ta päevaprogrammis üldse midagi sööb, ei saa me nagunii kontrollida. Kaks kuud hiljem ei ole mitte mingit probleemi, isu on hea, anna ainult ette. Päevaprogrammist tuleb tühjade karpidega, kõik on nahka pistetud. 5 kilo on ka juurde tulnud. 

Vaatamata üldisele jutukusele on tal diagnoositud ka selektiivne mutism ehk vahel ta lihtsalt ei räägi. Vaatab otsa, naeratab, aga ei ütle mitte midagi. Seda oleme samuti peaaegu välja ravimas - kui peanõksatus šokolaadile mitte ühtegi grammi lähemale ei aita, hakkab jupphaaval sõnu kah tulema ja nüüdseks oleme jõudnud faasi, kus nõksutamise asemel tulevad enamasti kohe sõnad. Peab lihtsalt järjekindel olema. Minul isiklikult pole mingi probleem kogu šokolaad ise ära süüa kui keegi endale tükki ei küsi.

Kadri ütles eile, et tema ei suudaks iial sellist tööd teha, aga minu meelest on see sama rahuldustpakkuv kui koristamine - tulemus on kohe näha!

Päevaküsimus

Kõik sai alguse sellest, et Sofi peika tuli paariks kuuks tagasi Vancouverisse. Nii see meil siin käibki - tüdrukutel paberid korras, aga poisid peavad iga mõne aja tagant kodumaal redutama, kuni elamisluba lõpuks käes. George'l on selles mõttes lihtsam kui Kustavil, tal on nimelt kaks kodakondsust, nii Guatemala kui USA oma - elab, kus tahab.

Igatahes - mida teeb peika, kes on mitu kuud pruudist eemal olnud? Loomulikult teatab esimese asjana, et kallis, ma viin su Ameerikasse shoppama! Võtame sõbranna (Anu) ka kaasa, sest tüdrukutele ju üldiselt meeldib kui sõbrannad kaasas tolknevad. Ostan sulle ilusaid asju ja kannan kotte (okei, lõpuks me kandsime neid kõik koos, sest Sofi on ostlemises väga osav). Õhtu saabudes olin juba täielikus hämmingus, et kuidas George nii rõõmsalt vastu peab? Ta siis meenutas mulle, et nad on kümme aastat koos olnud ja nii mõnigi kord koos poes käinud. Lihtsalt harjutamise asi.

Guatemalalaste eripära on see, et kaks tundi hilinemist on absoluutselt tavapärane rutiin. Nii et kui mul paluti kell kaheksa valmis olla, siis kümnest jõudsid nad kenasti kohale. Autos teatas Sofi George'le uhkelt, et teab juba kahte eestikeelset sõna - "aitäh" ja "ölg… öölg… õlg!" (ning koputas õlale: "This one!") George küsis, mida esimene tähendab ning Sofi uhkelt vastu: "Hola!" (hisp. k. "tere").

Piiriületus oli päris lõbus. Kuna George kasutas Ameerika isikutunnistust, ei olnud kuskilt näha, et ta Guatemalast pärineb. Piirivalvur palus selgitada, kuidas saavad kokku ameeriklane, eestlane ja guatemalalane ning kuidas ameeriklane omale Guatemalast pruudi leidis?

Järgmine piirivalvur tahtis samuti teada, et mis nipiga ameeriklane Guatemalast pruudi sai? Seejärel avaldas arvamust, et kui kümme aastat on koos oldud ja ikka pole kihlusest kaugemale jõutud, tuleb end kokku võtta ja pulmad lõpuks ära teha; et eestlasest sõbranna tahab ju ka kindlasti Guatemalasse pittu saada! Seejärel arutas George'ga Yankees'i üle, et mis vägev meeskond ikka ja kas sa viimast mängu nägid ja noh, muid detaile, millest ma mõhkugi ei jaga. Nii et kui vahel mõtlete, et miks see järjekord nii aeglaselt läheb, siis… Igasugu tähtsaid teemasid kerkib!

Kolmanda leti ääres tuli mul 6 dollarit maksta, et järgnevaks poolaastaks USA turistiviisa saada. Ameeriklane ja guatemalalane ei pidanud muidugi mingit luba hankima ega krossigi kulutama, see on puhtalt eurooplaste rõõm. Astusin leti juurde, piirivalvur mainis: "Sina oled siis Eestist?" ja ma olin täiesti rabatud! Lihtsalt vaatas mulle otsa ja aimas kohe, et olen Eestist! Küsisin hämmeldunult, et kust sa teadsid?

Onu koputas näpuga passile, mille ma meie vahele lauale olin pannud, seal seisis trükitähtedes: "EUROOPA LIIT. EESTI". Džiisas kraist, kuidas mul õnnestub vahel nii erakordselt idiootne olla?

Tagasiteel käisime korraks toidupoes. Jalutasin riiulite vahel ringi ja mida ma näen - vein, rumm, õlu… Alkohol toidupoes? See on küll tase! Tegin Kustavi jaoks ühe pildi ja jäin siis mõtlema, et oota, Eestis müüakse ju ka toidupoes alkoholi?! Appikene, kui kaua ma ära olen olnud?

See, et Kanadas alkot eraldi poodides müüakse, on praeguseks küll täiesti elementaarseks muutunud. Toidupoes oleks nagu kuidagi kohatu, lapsed ju käivad seal ja… Aga noh, apteegis siin näiteks mingit häbenemist ei toimu, ükspäev just märkasin, et ühel riiulil istuvad kondoomid, libestid, vibraatorid (!) ja peavalutabletid. Igaühele midagi!

Tagasi tulles võttis piiriületus kokku 2,5 tundi! Lõputu järjekord - pühapäeva õhtu ju. Sofi oli poest kaks suurt jäätist ostnud ja kui ta pärast teist tundi kurtma hakkas, et kõht hakkab tühjaks minema, soovitasime tal need ära juua. Jõudsime siis lõpuks putkani ja tegime neljandat korda tänase päeva jooksul läbi küsimusteringi, et kuidas ameeriklane, eestlane ja guatemalalane ühte autosse sattusid? Sofi ütles hiljem, et oleks pidanud meie jamaikalasest sõbra ka kaasa kutsuma, siis oleks täielik error olnud.

Tädi lappas passi ja küsis, et mille alusel ma riigis olen? Mina rahulikult vastu, et mul on tööluba. Tädi uuris, et kus? Mina, et no seal passi vahel kuskil. Tädi vaidleb, et ei ole! Pööritan juba silmi, et no on ju! Ja siis korraga… Kurat, ei ole jah! Seda ei klammerdatud mulle passi, vaid anti niisama näpu vahele. Vana tööloa võtsin sealt ise välja ja nii nad ongi mul mõlemad kodus sahtlis istunud. Õnneks sai arvutist kontrollida, et ma pada ei aja ning lastigi mind tagasi Kanadasse. Maad mööda on piiriületus alati natuke lihtsam, lennujaamas on nad kuidagi kurjemad. Läks hästi, et enne eelseisvat Mehhiko reisi teada sain, et mul tööluba pole! Homme läheb klammerdamiseks.

Ettevaatust - kuri koer!

12. korruse tädil on kolm koera - kaks sõbralikku ja üks tõre. Ükspäev sattusime juttu ajama (sest ma pean ju small-talk'i harjutama ja kolme koeraga vanemad daamid on enamasti hea märklaud), siis tädi rääkis, et selle väikse kurja koeraga on hea lihtne, püsib teistel kannul, pole vaja rihma otsa panna. Ainus häda on see, et kuna ta nii nuntsik välja näeb, kipuvad inimesed pai tegema ja siis oleks ikkagi rihma vaja - noh, et kätt puremisest päästa. Kui sul on kolm peni, ei jõua kogu aeg pilku peal hoida. Korjad ühe junne kokku ja samal ajal hammustab teine mööduval turistil sõrmed küljest ära.

Kaks suuremat koera on hästi rahulikud ja sõbralikud. Alati patsutan neid ja ajan natuke juttu ka (koeraga rääkimine läheb samuti small-talk'i alla). Väike on umbes sama suur kui mu king, aga esiteks seisab ta minu poole alati seljaga ja teiseks oskab sellise pilguga vaadata, et… No üldiselt ma ei eelda 200-grammistest koertest, et nad väga kurjad oleks, aga kui ma teda ükskord puutuda püüdsin, ütles pilk täiesti selgelt: "Don't! Just… don't." Ei hakanud oma noore eluga riskima siis.

Täna hommikul oli liftis palju inimesi. Teel alla sisenes sinna ka kolme-koera-tädi. Väike kuri peni oli süles (või õigemini peos). Üks asiaat, kes temaga kohakuti jäi, sirutas automaatselt käe välja, et pai teha. Koer tardus ja viskas oma ähvardava altkulmu-pilgu, aga kuna ei saanud samal ajal selga keerata (nagu tavaliselt), ei paistnud just ülemäära tõsiseltvõetav välja. Perenaine tõmbas juba avanevate lõugadega minikoera kiirelt neiu käe juurest eemale ja päästis meid kõiki hommikusest veresaunast, hahaa. 

Matkapäev

Sofi otsustas, et laupäev on hea päev tenniste ostmiseks ja pühapäev hea päev langevarjuhüppeks. Tenniseid oli siis hüppamiseks vaja, sest plätudes ju ei lähe, eksole. Ja nagu naistel ikka - küll pole midagi selga panna, küll pole midagi jalga panna. Ühtlasi arvas, et meie Kairiga võiks samal ajal matkata ja nii me siis rentisimegi hommikul auto ning tegime roadtrip'i Whistlerisse.

Matkarajal rääkis Kairi, millisena ta mind enne Kanadasse tulekut blogi lugedes ette kujutas. Ütles, et ma polevat üldse selline nagu blogist paistan! Tema oli arvanud, et olen sarkastiline ja veidi ülbe ning alguses ei plaaninudki minuga ühendust võtta. Aga päriselus olevat ma väga sõbralik! Hahaa! Mina olen elanud teadmises, et paistan pigem blogis selline tore ja toimekas, päriselus olen pigem no-bullshit-tüüpi (nagu Kustav armastab öelda), ei viitsi halva mängu juures head nägu teha, olen keskmisest otsekohesem ja tegelikult armastan üle kõige maailmas üksi kodus olla ja üldse mitte midagi teha. Või noh, võib-olla koristada. Mulle hullult meeldib koristada!

Matk oli lihtsalt imeline! Turnimist suhteliselt vähe, sest rada asub mäe tipus. Kõrgust üle kahe kilomeetri, nii et vaade oli algusest peale väga hea. Kümnekilomeetrine teekond tegi mäele ringi peale ja iga külg oli täiesti erinäoline. Ja marmotti nägime ka! Marmott näeb välja täpselt nagu hamster, ainult et on umbes sama suur kui keskmine puudel…

Samal ajal kui meie Kairiga mäe otsas müttasime, liugles Sofi lennukist välja ja lubas seda nüüd regulaarselt tegema hakata. Vabalangemine pidi igavesti kihvt olema ja kuna tennised on tal nüüd ju olemas, siis… 

PS! Mul on päikeseprillid näkku päevitunud, näen välja nagu pesukaru. Õudne! Head ööd.

Keedupeet

Jalutasin poes ja nuputasin, mida õhtuks tööl süüa teha. Ja mis ma näen - peet! Päris ehtne keedupeet! Külliki just rääkis oma rosolje- ja boršilugusid, ajas isu peale. Ta tegi sel aastal kaks olulist muutust - läks mehele ja hakkas peeti sööma. Ma ei mäletagi, kumb enne juhtus...

Mina ei söönud lapsena singiga praetud makarone. Makaronid sobisid ainult keedetuna ja hapukoorega. Aga peeti sõin küll. Borš oli üks lemmiksuppe (kana-klimbisupile jäi muidugi alla).

Mõtlesin siis, et voh, teengi õhtuks borši! Olin koos lemmik-aafriklasega tööl ja tema oskab jällegi maailma parimaid chapati'sid teha. Taigna segab kokku veest, kahest erinevast jahust, soolast ja suhkrust. Kõlab nagu… käkk. Aga maitseb jumalikult! Teisel korral ütles, et vaata ja õpi. Mõtlesin, et hähh, ma ju vana küpsetaja, asi siis chapati kokku visata... Assa raks kui keeruline see on! Siiamaani ei oska!

Tainas tehakse täiesti tunde järgi, kaetakse õliga, lõigatakse ribad ja rullitakse need kokku. Hiljem rullitakse need jälle lapikuks ja igast rullist saab ühe chapati. Nii jääb õli täpselt õigesse kohta ja valmis chapati rebeneb ringikujuliselt. Täielik müstika minu jaoks!

Eeldasin, et vähemalt küpsetamise osa on umbes nagu pannkookidel, aga ei! Need käivad pannil üksteise peale torni! Iga uus taignaleht läheb alumiseks ja see, kuidas neid siis lapatakse, on juba omaette teadus. Pildil on ainult esimesed kaks, pean järgmine kord väikse klipi tegema, kuidas Pauline neid klohmib kui torn kõrgemaks kasvab. 

Kõige hämmastavam on see, et külm chapati on vaat et paremgi kui kuum. Kui imekombel mõni üle jääb, lähen tavaliselt veidi varem tööle, et rahulikult mõnuleda. Teen tassi kuuma teed ja tirin külma chapati küljest ribasid. Seda pole võimalik ette kujutada kui proovinud pole.

Tööl oli aga muid asjatoimetusi ja chapati'de jaoks ei jäänud lihtsalt aega. Mõtlesin, et ei hakka siis boršiga kah möllama, teen mingi kana-asja ja asi vask. Üks klientidest on hindu, sööb küll kõike, aga kui valida oleks, pistaks hommikust õhtuni ainult kana ja riisi. 

Tegin koorese kanakastme, lisasin veidi seeni, Kadri toodud värsket rosmariini ja natuke karrit ka. Juurde keetsin riisi ning serveerisin peedi-küüslaugu-majoneesisalatiga.

Salat kujunes selliseks hitiks, et lõpuks aeti riisiteradega taldrikult roosat peedimahla taga, et jumala eest tilkagi hüva kraami raisku ei läheks. Kaste juhtus kah ootamatult hea saama, kuigi lihad ja kastmed pole üldiselt sugugi minu teema. 

Remont ja sisustamine hakkab kahjuks vaikselt ühele poole saama. Mulle hirmsasti meeldis seda kõike teha. Õnneks on meil nüüd 24-tunni töötaja, kes ööbib keldrikorrusel, mis siiani täiesti kasutuna seisis. Seal on kaks tuba ja vannituba. Suuremal on maast laeni aken, aga väiksem on alati pime olnud. Kõigepealt ostsin lambi, et natuke hubasem oleks, aga siis sain aru, probleem on hoopis vales kardinas:

Musta värvi mööblist pole minu meelest mitte midagi hullemat. No kui, siis ainult punane - ja nagu juba teate, siis seda on meil seal ka! Ning iga jubedat kroonlühtrit pole veel jõudnud alla korjata… Püüdsin lihtsalt kõige muuga helgemat tooni sisse tuua ja parem sai ikka. Päris igast toast (neid on kokku kaheksa) mul muidugi pilte pole, aga püüan meeles pidada ja mõned juurde teha.

Puhkus Mehhikos

British Columbia provintsi (seesama, kus Vancouver asub) õpetajad streigivad. Kõik koolid on kinni, lapsed pilla-palla. Nõutakse väiksemaid klasse, rohkem tugispetsialiste ja paremat palka. Lapsevanemad ähvardavad riiki kohtusse kaevata, sest õppetöö ju seisab ning riik maksab iga õpilase vanematele 40 dollarit "lohutusraha" päevas. Vot nii on lood siinpool sood.

Vahepeal tegime Kustiga plaani ja ostsime oktoobri lõppu päikeselise nädala Mehhikosse, Kariibi mere kaldale. Kustav lõpetab sellega oma neli kuud kestnud Eesti-puhkuse ja üritab tagasi Kanadasse tulla. Kuidas see õnnestub, selgub muidugi hiljem, sest viisat tal ju enam pole, ainus võimalus on siseneda turistikaga. Kuna ta kevadel sama triki tegi, ei pruugi piirivalvurid sellest ideest aga ülemäära suurde vaimustusse sattuda, aga noh, eks näis. Mis siin ikka ette muretseda.

Tööl andsin kohe usinasti personalijuhile teada, et olen oktoobris nädalakese ära ning olgu nii tore ja leidku mulle asendaja. Esiteks ei ole vabade päevade saamine kunagi probleemiks olnud ja teiseks pole ma 1,5 aasta jooksul veel puhanudki. Aga vot tutkit - kohe jama! Viu-viu ja hädakisa, et oot, nii ei saa, ma ei oska kaks kuud ette öelda, kes parajasti millises majas töötab ja kas leian sulle asendaja. Kõige paremal juhul võin kaks nädalat ette öelda, kas saad minna või mitte. Ja loodetavasti on sul hea reisikindlustus, et piletiraha tagasi saada kui ikkagi töötama pead…

Selgitasin siis sõbralikult, et ma ei küsi, kas tohin minna. Ma lähen igal juhul. Nii et parem siiski leia keegi... Jah, mul on seda tööd vaja ja mulle meeldib seal ka, aga ma söön oma mütsi ära kui neil on kuskilt mõni veel usinam inimene võtta kui mina seda olen, juhuks kui tahavad kangekaelsed olla, mu reisiplaane takistada ja minust ilmajäämisega riskida.

Järgmiseks teatas, et teab küll, et mul on õigus puhkust saada, aga "tead kui kaua mina juba puhanud pole?" No annab juba vaikselt tunda, ma vaatan...

Olen viimasel ajal hakanud praktiseerima tee-nägu-et-sind-pole-olemas ja vaata-hiljem-mis-saab-tehnikat. Maru hästi toimib! Ei vasta ärevat sorti kõnedele otsekohe, vaid helistan mõne tunni möödudes tagasi ning töömeile nädalavahetustel enam üldse ei ava. Elu kohe hulga ilusam! Mul on ju uus joogapoos ka, kui väga hulluks läheb, võtan selle sisse. 

Natuke imelik? Ükski asi pole enam imelik kui oma päevi autistide seltsis veedad, hahaa!

The Chief - jälle!

Kevadel mõtlesin, et olen suvel tubli ja käin igal nädalavahetusel matkamas. Nüüd avastasin, et on juba september, aga ma pole ühelegi matkale jõudnud! Laiskus, mis muud. Eile oli lihtsalt ideaalne ilm, hästi soe ja kergelt tuuline. Ühtegi pilve muidugi polnud. Vancouveris ongi tavaliselt aus värk - kas on täiesti selge või täiesti pilves (ja sajab). Mingi vahelduva pilvisusega siin üldse ei jamata.

Kustav käis kevadel sõpradega The Chief'i vallutamas, aga mina olin tol päeval tööl. Vaatasin pilte ja õhkasin, et paistab väga mõnus koht olevat! Vancouveri vaadetega hakkan juba vaikselt harjuma, aga iga kord kui linnast välja sõita, võtab endiselt keeletuks. Siin on ikka täielik paradiis! Ükskõik, mis suunas minema hakata, igal pool ainult postkaardivaated.

Seekordseks matkakaaslaseks oli Sofi kursavend Matthew. Et siinsetel meestel ka kõigil samad nimed peavad olema! Mul on neli sõpra, kelle nimi on Matthew! Igatahes oli juhtunud kuidagi nii, et tema, põlise vancouverlasena, polnudki veel The Chiefi vallutanud, ja mina, põlise eestlasena, olin siis sel raskel teekonnal abiks.

Matthew oli korraliku kodutöö teinud ja teadis rääkida, et kõige kavalam on alustada kolmandast tipust, sest see rada on kõige inimtühjem. Esimese hargnemiskoha juures oli väike kaart, viskasime korra pilgu peale ja otsustasime, et sealt tulebki paremale pöörata. Oli tõesti tühi. Kui pärast 20 minutit kestnud rassimist esimeste matkalistega kohtusime, uurisime kindluse mõttes, kas oleme ikka õigel teel ja saime teada, et rada viib hoopis rippsillani, kuhu me üldse minna ei plaaninud. Noh, vantsisime siis tagasi, heitsime natuke tähelepanelikuma pilgu kaardile ja leidsimegi õige tee.

Kolmanda tipuni viiv rada oli väga mõnus ja looduslik, kulges üle kivide ja puujuurte. Mõne matkalisega ikka kohtusime, aga sellist sagimist nagu esimesse tippu viival rajal, seal polnud. Tipp ise oli kohe nii tühi, nagu poleks keegi selle olemasolu veel avastanud. Pärast piknikku ja ringiuudistamist suutsime isegi natuke ära eksida, ei leidnud enam seda kohta üles, kust tagasi alla saaks. No ja küsida polnud ju kelleltki!

Teise ja kolmanda mäe vahel oli tore lõhe, mille vahele üks seltskond köie oli tõmmanud, mille peal siis vaatamata tuulele kõndida üritati. Adrenaliini jagus pealtvaatajatelegi!

Teisest tipust avanesid juba uued vaated, kuid rahvast oli samuti rohkem. Siinne loodus on lihtsalt hämmastav! Ja vöötoravad olid väga julged, ronisid kasvõi jala peale, et maiust nuruda. Ma imestan, et nad veel üldse joosta jaksavad, suvi läbi nuumatud ju... 

Ringi vaadates sai selgeks, et kohustuslik asi, mida The Chiefi tipus teha, on poseerida joogapoosis. Kui sellelt matkalt joogapilti pole, oled ilmselgelt läbikukkunud! Ma ei saanud vähestele joogateadmistele vaatamata teistele alla jääda ja leiutasin lihtsalt uue poosi. Aga pilt on igatahes olemas!

See rada, mida mööda enamik inimesi liigub, et esimesse ja teise tippu jõuda, on päris väsitav. Mingi osa kulgeb lihtsalt mööda kaljuäärt, kus tuleb kettidest kinni hoida ja hoolikalt jalge ette vaadata, et ei libiseks. Pildi pealt vaadates tundub, et kahe tipu vahe ei ole kuigi suur, aga tegelikult tuli oma pool tundi allapoole matkata, et esimesse tippu viiva raja algusesse jõuda ja sealt edasi läks ainult püstloodis, nii et me otsustasime selle siiski vahele jätta. 

Üllataval kombel pole täna lihased üldse valusad. Hea lihtne kohvikusse kepsutada!

Vaade esimesele tipule (taamal)