Koduse Anu tegus elu

Nädalake tagasi saatsin resümeed (eestikeeli CV-d) teele, aga mitte ükski neljast kohast pole minuga veel ühendust võtnud. Võiks ju natuke haaret laiendada ja vähem huvipakkuvatele kohtadele kah kandideerida, aga… hästi nagu ei taha (tuletage mulle seda arrogantsi meelde kui lõpuks viimases hädas McDonald'sisse burgereid vorpima lähen).

Ma saan aru küll, et osad asutused koguvad suurema hulga huvilisi, enne kui intervjueerima hakkavad ja osad võib-olla juba leidsid kellegi, aga unustasid kuulutuse maha võtta. Ja kodus on ju kah tore, ma väga ei kurda, aga veits igavaks läheb. Matt kurdab veel vähem, sest väga mõnus kui keegi sulle kolm korda päevas sooja söögi teeb, pesu peseb, koristab ja poes käib. Ja sõbrad saavad nädalapäevast sõltumatult külas käia, mul on ju alati aega. Matti kolleegid käivad kah iga natukese aja tagant, sest iga kord saab erinevat kooki.

Ühel arstil on väike koer Sampson. Ideaalne loom - võib sülle võtta, põgeneda ei püüa; võib maha panna, põgeneda ei püüa. Veerand tundi hiljem istub suure tõenäosusega samas kohas, kuhu sa ta panid ja ootab, et mis järgmiseks? Ma juba arvasin, et ta üldse ei liigu kui just keegi ei tõsta, aga siis läksime õue ja ossa raks kus peni pistis leekima! Need ultrakiired jänesed, kes meil siin vahel muru peal ringi kalpsavad, jäävad Sampsonile sulaselgelt alla.

Muide, Deloresel on lõpuks ometi uus kodu! Leidsime toreda noore pere, kellel on mitmes eri vanuses kukki-kanu ja no ilmselgelt tehakse üleliigsed kuked mingil hetkel supiks, aga Delores on nii väike, et ta saab veel kuude kaupa uute sõpradega mööda hoovi joosta ja peenrast ussikesi siblida, enne kui see saatuslik hetk kätte jõuab. Kokkuvõttes on tal ikkagi kõvasti parem elu kui enamikel maailma kukkedel, kellest lõviosa juba esimestel elupäevadel hakklihamasinas lõpetavad. 

No ja siis käisid meil kauaoodatud külalised Eestist, tõid Vana-Tallinnat ning õpetasid Matt'ile uue triki ehk vanakas rõõsa koorega. Oh seda õnne! Sellega seoses meenus, et tegin ükspäev oma lemmiktoitu kana-klimbisuppi ja Matt'ile, kes polnud elus klimpe näinud, väga maitses. Great success!

Ahh ja sõbranna tõi mulle lilli, nii et sain oma ilusa uue vaasi esimest korda kasutusele võtta. Pärast seda kui Matt mind mitu korda aiapoodi viis ja iga kord autotäie lilli-taimi-põõsaid lubas välja valida, arvasin, et ega nende tubaste vaasidega pole mul ilmselt järgneva paari aasta jooksul midagi ette võtta, aga näe, eksisin!

Aed hakkab meil lõpuks ometi vaikselt ilmet võtma, hõisata pole veel midagi, aga vähemalt on suuremad kaevamised ja kivide ladumised tehtud ning varjualuse raam kokku pandud. Kiviplatsi ümber tulevad postid, mille külge riputatakse konksud, mille abil veetakse istumisala kohale väikesed tulukesed ja lilleamplid ning ümberringi istutame puud-põõsad. Ma täpselt veel ei tea, kuidas see kõik välja hakkab näema, aga Matt'il paistab väga selge visioon olevat.

Minu erisooviks on mustsõstrapõõsas, sest ma ei saa muidu värske-hapukurki teha. Lehti pole ju kuskilt võtta! Sel aastal pole mul oma aia kurki ka, aga püüan järgmiseks kevadeks rohenäpluse uuele tasandile viia ja natuke rohkem asju kasvama panna. Seekord on ainult herned, salat, rukkola, basiilik ja üks tomatitaim. Selle väikse tomati leidsin ma kiviklibuselt aluselt, mille peal eelmiste omanike kasvuhoone seisis. Arvasin, et tõenäoliselt ta kaua vastu ei pea, aga pistsin ikkagi mulda ja nüüd on mitu korda suurem ning õitseb! 

Aiapidamise kõige keerukam küsimus on siiani olnud, et kuidas hernekeppe panna? Isegi guugeldamine ei aidanud suurt edasi, ilmselt eeldatakse, et inimesed sünnivad selle oskusega (mina ei sündinud). Vana aiaguru Marii aitas siis jälle välja ja juhendas, mismoodi laduda. Nüüd käin iga päev vaatamas, kuidas taimed ülespoole ronivad ja olen hämmastunud kui osavad nad selles on! 

Saate aru kui palju üleliigset vaba aega mul on, jah?!

Kodune loomaaed

Meil on siin täielik loomaaed! Eile leidsin kanaaiast mao. Tegin ohutust kaugusest pilti ja põgenesin tuppa. Kui Matt koju jõudis, näitasin, et vaata, kes meil muru sees peesitab! Matt vastu: "Lahe, kas sa mängisid temaga?"

Mängisin? Maoga!

Guugeldasin siis natuke infot juurde ja üllatuseks leidsin tõepoolest portsu pilte, kus isegi väikesed lapsed seda madu käes hoiavad. Matt seletas, et nad on ju sõbralikud! Tere tulemast Kanadasse, riiki, kus isegi maod on sõbralikud. 

Matt otsustas proovida, mida kanad ussist arvavad ja nagu igasugu vingerdistega, püüdsid nad ka seda isendit kohe nahka pista, laskmata end morjendada faktist, et ta nokast sissegi ei mahu. Matt päästis vaese roomaja ablaste mini-dinosauruste käest ja viskas üle aia. Meie oma aeda!

Tõstsin lärmi, et see ei lähe kohe mitte, vii ta minema! Vaene Matt pidi traumeeritud ussikese seega juba kolmandat korda üles korjama ja sedapuhku aia taha toimetama, ise naerdes, et kas ma tõesti arvan, et ta ei oska tagasi tulla?

Muide, see, kuidas meie kanad on sööma hakanud, ületab juba igasuguseid terve mõistuse piire. Ükspäev puhastasin kuuti ja tõstsin söögialuse korraks kanamaja aknalaule. See ei jäänud neil märkamata ja kõik lendasid järgemööda üles, et väike pruukost võtta. Toit on pidevalt saadaval, ma ei saa aru, miks nad niimoodi hulluvad?! Sööginõu on nagu mingi võlukepike, nad unustavad kõik muu kui see kuskil läheduses on. Ma võiks nad panna läbi põleva rõnga hüppama kui sööginõuga ees läheksin.

Mäletan veel neid vanu häid (nädalataguseid) aegu, mil kanad muruga tutvust tegid ja vähehaaval väikseid tükke nokkisid. Nüüd süüakse heina juba nii suurte ampsudega, et mul on tunne, et üks esivanematest on lehm olnud.

Hea uudis on see, et nad on enam-vähem üleöö selgusele jõudnud, et see ei olegi maailma lõpp kui me neid kätte võtame, lasevad sel ilma suurema protestikisata toimuda ning pooltel kordadel jäävad silitamise peale sülle magama. Muide, kas te teadsite, et kanad oskavad nurruda? Kui neil hästi mõnus on, teevad toredat kurisevat häält.

Härra Delores on endiselt alles, õnneks ei püüa veel kireda (tark temast), aga lähiajal peame natuke aktiivsemalt talle uue kodu otsimisega tegelema hakkama. Kes tahab tasuta kukke? Ilus kukk on!

Canada, eh?

Arvestades kui paljud Kanadasse tulnud eestlastest siia päriseks otsustavad jääda, otsustasin kokku panna põhilise, mida selle riigi kohta teada võiks:

Kanada on suuruselt maailma teine riik ja selle sisse mahuks 220 Eestit. Siin on kuus ajatsooni ja rohkem järvi kui terves ülejäänud maailmas kokku. Kanadas asub maailma pikim kiirtee, mis on 7604 km pikk (Trans-Canada Highway) ja Kanada/Ameerika piir on samuti maailma pikim, kokku 8891 km. Muideks, 90% Kanada elanikkonnast elab mitte rohkem kui 160 km kaugusel USA piirist (mida ülespoole, seda jahedamaks läheb, sinna ei taha keegi minna). Kanada on muuhulgas ka maailma kõige haritum riik, umbes poolel elanikkonnast on kõrgharidus. Siinsed targad inimesed on leiutanud korvpalli, telefoni, insuliini ja pesapalli kinda. 

Kui korraks juba järvedest juttu tuli, siis ma ei või küll pead anda, aga tõenäoliselt pärineb ka maailma pikim järve nimi just Kanadast, nimelt Lake Pekwachnamaykoskwaskwaypinwanik. Kanadas asub ka maailma ainus kahe hüüumärgiga linn - Saint-Louis-du-Ha! Ha! 

Kanada riigipea on Kuninganna Elizabeth II (jah, seesama, kes ka Inglismaad valitseb) ning kõik maad ja varad kuuluvad talle. Näiteks kinnisvara ostes on ametlikus lepingus punkt, et kui valitsejal peaks seda objekti vaja olema, ei ole see enam sinu, vaid hoopis tema oma (ma ei tee nalja!). 

Muideks, kas teie teadsite, et jõuluvana elab Kanadas? Mina olen alati arvanud, et Soomes… Wikipedia nõustub, et ikkagi Kanadas, aga selgitab, et kõigil põhjamaadel (Soome, Rootsi, Norra, Taani) on oma versioon sellest, kus ta elab ja seetõttu on igaühel oma jõuluvana. Kanada jõuluvana postiindeks on H0H 0H0 ja aadress North Pole, Canada. Igal aastal läkitatakse talle umbes miljon kirja ja ükskõik mis keeles see teele saata, tuleb jõuluvanalt alati ka vastus.

Vahele üks täiesti kasutu fakt - nimelt leidub Kanada läänerannikul sellist kala nagu candlefish ja teda eristab harilikust räimest (kelle moodi välja näeb) nii kõrge rasvaprotsent, et kui ta ära kuivatada ja taht külge pookida, saab küünlana kasutada (guugelda pilte kui ei usu).

Autojuhtidel on hea teada, et punase tulega võib parempööret teha ja reisisellid peaksid meeles pidama, et Kinder Surprise šokolaadimune ei tohi USA'sse smuugeldada, sest need on seal rangelt keelatud! Jah, Kanada ainus naaber Ameerika lubab igaühel omada ükskõik kui palju tulirelvi, aga hoidku jumal šokolaadimunade eest! Olevat liiga ohtlikud, lapsed võivad muna sees oleva mänguasja suhu pista ja selle kätte lämbuda. Millegipärast loen iga nädal uudistest, kuidas sealsed kolmeaastased kodus relvaga mängides kogemata mõne pereliikme maha lasevad või püssiga kooli lähevad. Aga see on okei.

Kanadast pärineb ka ports kuulsusi, näiteks Justin Bieber, Michael Bublé, James Cameron, Jim Carrey, Pamela Anderson (Pammy on pärit minu kodukoha pisikesest naaberlinnast Ladysmith'ist ja elab tänaseks jälle siin), Celine Dion, Ryan Gosling, Mike Myers, Bryan Adams, Alanis Morissette, Neil Young, Avril Lavigne, Nelly Furtado, Diana Krall, Leonhard Cohen, Shania Twain, Jason Priestley, Michael J. Fox ja selline bänd nagu Nickelback.

Mõningaid sõnu/väljendeid, mida teistes inglise keelt rääkivates maades ehk nii palju ei kasutata:

Canuck - kanadalane.
Washroom - mitte restroom ega bathroom ning jumala eest kindlasti mitte WC.
Hydro - elekter (sest see tuleb hüdroelektrijaamast).
Tim Horton's - Starbucks'i tüüpi kohvikett, mille asutas üks kanada hokimängija. See asub siin ilma suurema liialdamiseta tõesti igal nurgal.
Timbits - väiksed sõõrikupallid (põhimõtteliselt sõõriku keskmine osa), mida Tim Horton's müüb.
Pop - igasugune karastusjook, olgu purgis või pudelis.
Toque - kindlat sorti müts (guugelda pilte).
Stag/stagette party - kanada versioon bachelor/bachelorette party'st (poissmeeste/tüdrukute õhtu).
Runners - igasugused tossud, ei pea ainult jooksujalats olema.
Double-double - kaks suhkrut ja kaks koort (kohvile).
Homo milk - homogeniseeritud (rasvarakud on lõhustatud, et seisma jäädes rasv pinnale ei ujuks) 3.25% piim.
KD - ehk Kraft Dinner ehk Mac and Cheese. Te ei kujuta ette kui väga kanadalased oma KD-d armastavad! Neid siniseid pakke leidub igaühe kodus isegi siis kui maapähklivõid või vahtrasiirupit ei satu olema (ma pole kindel, et neil siin kunagi juhtub, et maapähklivõi otsa saab, aga vahtrasiirupit ei pruugi küll alati olla).
Kitty Corner - see on veits imelik, aga siiski väga laialt levinud: vastasnurk, mis asub millestki/kellestki muust diagonaalis (Starbucks is kitty corner to the market).
Molson Muscle - õllekõht (Molson on Kanada tuntuim õlletootja).
Two-Four - 24-ne kast õlut (muideks 80% kogu Kanadas tarbitavast alkoholist on õlu).
Mickey - 375 ml pudel kanget alkoholi (nn pläsku või taskupudel).
BLT - bacon, lettuce, tomato ehk võileib peekoni, salatilehe ja tomatiga.
Hooped - kui miski on nii katki, et seda enam parandada ei saa.
Keener - keegi, kes on liialt innukas ja nats pugeja, vahel öeldakse ka brown-noser.
Hoser - luuser.

Out for a rip - kui lähed kuskile sõpradega aega veetma - näiteks jooma, khm. Vaata ka videot, kus kanadalased ise kõigist kanadapärastest asjadest räpivad.

Hang a larry - pööra vasakule
Hang a roger - pööra paremale

Righty tighty lefty loosy - see pole küll kanada väljend, aga kasulik sellegipoolest. Sobib ükskõik mille kinni- ja lahtikeeramise kohta.

Eh? Eh! Eh?! - kui leiate kanadalase, kes ei lõpeta lauseid-väiteid-tähelepanekuid-küsimusi sõnaga eh, siis… ta pole kanadalane.

Ja ära ehmu kui siinsed inimesed ise esimesena vabandavad kui juhtud neile otsa komistama. See jääb nii hästi külge, et varsti oled samasugune. Sorry!

Hernehirmutis

Nanaimosse tulles oli mul kolm muret - kas töö ja sõbrad leian ning kuidas kokkukolimine meie suhet mõjutab? Tööga on väga lihtne: kui CV-sid välja ei saada, siis ei leia. Ma olen nüüd järjekordse nädala kodus peesitanud, aias askeldavaid töömehi valvanud/toitnud, külalisi vastu võtnud ja… ma ei teagi mida veel, aga aeg on niimoodi otsa saanud, et õhtuti kukun hiljemalt kell 23 voodisse ja uinun silmapilkselt. Töökohad on välja valitud, kõik paberid ette valmistatud, aga saatmise osa on kuidagi toppama jäänud. Tähtajad kukuvad esmaspäeval, nii et täna tuleb see ära teha.

Sõprade osas on suhteliselt muretu, sest kõik Matt'i kaasresidendid ja nende kaaslased on osutunud nii mõnusaks kambaks, et oleme iga paari päeva tagant koos midagi ette võtnud. Alustuseks kuulutas keegi välja veinitamise/virisemise kolmapäevade seeria "W(h)ine Wednesdays", mis hakkab toimuma meie pool, sest siin on kõige rohkem ruumi. Selle nahka läkski üks terve päev, sest Matt nõudis kahte kooki ja siis ma tegin veel pirukaid ja bruchetta'sid ka. Kanadalased on eriti tänuväärne söögipublik, ma ei ole kunagi näinud eestlasi omatehtud toidu peale niimoodi vaimustumas.

Eile käisime koos väljas ja see peovärk on siin ikka nii… Nanaimo! Väga soe ja sõbralik, aga supernaljakas. Öösel auto poole jalutades märkasin, et kõikide poodide vaateakendega on mingi kamm - küll ei ole mannekeenidel käsi või siis kasvab midagi kõhust välja. Küsisin Matt'ilt, et kas see on mingi Kanada eripära või? Umbes nagu töötajaid valitakse, et kindlasti oleks erinevad nahavärvid esindatud ja kui vähegi võimalik, siis mõni erivajadusega tüüp ka. Et miks siis vaateakna neiud peavad eranditult valged ja kleenukesed olema? Ja kõiki käsi-jalgu omama... Aga päriselt ka, misasi see kõhu pealt välja punnitab?

Matt leiutas uue eestikeelse väljendi "purjusad inimesed". Mul läks veidi aega, et aru saada, mida ta öelda üritab, kuni plahvatas, et aa, purjus! Tema vaidleb vastu, et mkmm "purjus inimene, purjusad inimesed", see olevat ju sama nagu "ilusad juuksed". Sulatõsi!

Teine asi, mis ta avastas on see, et kuigi ei ole ilus topelt-eitust kasutada, on eesti keeles millegipärast täiesti okei öelda "ei tea mitte midagi". See mitte annab kuidagi rõhku juurde. Umbes nagu "pesen hambad ära". Kuhu ära? 

Üks sõna, mis millegipärast keset ööd jutuks tuli, oli scarecrow (scare = hirmutama; crow = vares). Matt ajas käed laiali ja seletas, et see tüüp, kelle sa pulkadest valmis ehitad, riided selga paned ja põllule püsti lööd, et varesed saaki ära ei sööks. Aa, hernehirmutis! Aga seda inglise keelde tõlkides sattusin jälle ummikusse, sest herned pole ju need, mis hirmutamist vajavad!

Kultuurilistest erinevustest veel niipalju, et Matt'i peamine suvemaiustus on Coke Float. Laob klaasi jäätist täis, valab kokaga üle ja sööb seda ollust lusikaga, mõmisedes kui hea on. Mina ei saa selle fenomenist üldse aru. Võrdub ilmselt eestimaise koogelmoogeliga, et peab lapsest saadik harjutama. Kui ma talle ühe kokku segaks ja ütleks, et proovi kui nämma, siis... Okei, sain just aru, et see oleks vist kraad hullem kui Coke Float.

Kokkukolimisega läks sedapuhku nii lihtsalt, et mingit kohanemise ja nurkade mahalihvimise perioodi pole olnudki, kõik tundub igati lihtne ja loomulik. Meil sai hiljuti esimene aasta koosolemist täis ja arutasime, et kohe väga tore on olnud. Aga minu meelest on endiselt natuke imelik, et asjad nii ludinal lähevad. Matt nimetab seda eestlaslikuks katastroofi-teooriaks, et mingi sitt lihtsalt peab kuskilt pähe langema, "pill tuleb pika ilu peale", "ära hõiska enne õhtut" ja nii edasi. Neil Kanadas ei olevat selliseid uskumusi, seega on tema veidi vähem üllatunud.

Residentidele oli kohe esimesel päeval programmidirektori poolt sõnad peale loetud, et kõige tähtsam, mida neil kahe järgneva aasta jooksul teha tuleb, on oma kaaslane õnnelikuna hoida - alustuseks näiteks aidata talle töö ja sõbrad leida. Et muidu pole lõppkokkuvõttes keegi rõõmus. Neil, kes siin just residentuuri lõpetasid, läks see kõik lausa nii hästi korda, et kõik kaheksa otsustasid oma peredega Nanaimosse elama jääda.

Keegi küsis kommentaarides, et kuidas suhtutakse tööintervjuudel eraelulistesse asjadesse: mida üldse tohib küsida ja mida mitte. Sellega on väga lihtne, ühtegi eraelulist asja ei tohi ja sellest peetakse väga kinni, sest vastasel juhul võib kohtu ette sattuda. Kanadas on töötajal palju rohkem õigusi kui tööandjal. Muideks, kirjalikku töölepingut ei pea üldse olema, suulisest kokkuleppest piisab ka, see on täpselt sama pädev. Ärge küsige, kuidas nad vaidluse korral eelnevalt kokkulepitut tõestavad, mul pole õrna aimugi! 

Resümees (siinne CV) peab aga alati kodune aadress olema, mis on minu meelest palju privaatsem info kui laste olemasolu. Aadress on siin üldse väga oluline, näiteks juhilubade ja ID-kaardi peal on see ka kirjas. Mina kasutasin esimestel aastatel igal pool tööaadressi, mis oli püsivam kui kodune, aga autot ostes pidin kõik ära vahetama, sest kindlustuses tuleb valida, et milleks oma autot kasutad, kas lõbu- või töösõitudeks, kui kaugel on töökoht kodust, mis tsoonis elad (mida lähemal kesklinnale, seda kallim) jne. Selle info alusel kujuneb igakuine makse.

Suuremate õnnetusjuhtumite korral tehakse korralik taustauuring, neil on vastavad inimesed tööl, kelle asi on leida põhjus, et kahjusummat mitte välja maksta. Kui siis selgub, et oled vale aadressi andnud, maksad ise oma avarii kinni.

Veel küsiti, et kas töö leidmisel mängib rolli, oled sa abielus või mitte. Ma ei usu, et perekonnaseis neid suuremat huvitaks, aga sellega on nagunii väga selged sotid - vasaku käe eelviimases sõrmes kantakse ainult kihla- ja abielusõrmust. Kihlasõrmus on peaaegu alati valgest kullast ja ühe suure teemantiga, abielusõrmus tavaliselt samuti valgest kullast. Suurem osa naisi muid sõrmuseid ei kannagi, seetõttu paistavad alati selgelt välja. Resümeele perekonnaseisu ei kirjutata.

Kui tähtis on haridus ja kus omandatud - see on väga oluline. Kanada haridus on kahtlemata kõvema kaaluga, aga kohati tunnistavad Eesti oma ka. Paljudes kohtades on ainult teatud tase nõutud, näiteks baka või magister, teiste puhul on eraldi litsentsi vaja (näiteks kui tahaksin ka siin psühholoogina töötada). 

Resümeesse kirjutatakse iga eelneva töökoha kohta selgitav lõik, et mis olid sinu peamised ülesanded ja mida juurde õppisid, sinna põimitakse selliseid lauseid nagu "olles vastutav graafikute koostamise eest, sain kasutada oma suurepärast planeerimisoskust". Parematele töödele lisatakse kindlasti ka kaaskiri, kus selgitatakse, miks sa huvitatud oled ja mis fantastilised omadused sul just selle ametikoha jaoks on. 

No ja loomulikult soovitajad! Absoluutselt alati helistatakse eelmis(t)ele tööandja(te)le ja uuritakse su kohta pikemalt. Lõpus küsitakse alati, kas võtaksite selle inimese enda juurde tagasi ja kui on mingi jama, mida ühel viisakal kanadalasel pole ilus helistajale avaldada, saab sellele küsimusele eitavalt vastata ja ongi korras. Hea soovitus on ülioluline. 

Palka makstakse tavaliselt iga kahe nädala tagant, osades kohtades korra nädalas. Palgast rääkides mainitakse alati aastapalka, mitte kuu või nädala oma. See tundus alguses hästi harjumatu, aga tegelikult annab parema ülevaate, sest näiteks mõnes ametis on mingil hooajal sissetulek suurem, teisel jällegi väiksem. Tulumaks on astmeline - mida rohkem teenid, seda suurema protsendi pead ära andma.

Hea küll, tegelen nüüd natuke resümeede saatmisega, blogimise eest ju palka ei maksta!

Tööintervjuudest

Mulle üldse ei meeldi tööd otsida! Vaatamata sellele, et olen huvitaval kombel saanud iga töö, mille vestlusele pääsesin. Ja suurt rohkematele pole kandideerinudki. Aga mis siis kui mu õnn nüüd pöördub?

Endiselt pole ma selgusele jõudnud, mida üldse teha tahaks?! Ühest küljest tõmbab kõikide veidruste poole - erivajadused, sõltuvus jne, aga teisalt tahaks vahelduseks lihtsalt mingit… ma ei tea… organiseerimist teha. Tahaks selliseid kolleege, kellelt oleks midagi õppida, kes inspireeriks. Ja siis tahaks, et kõik nädalavahetused ja õhtud oleks vabad ja et hommikul ei peaks enne üheksat kohale minema. Ja et palk oleks hea. Tundub aus, et kui juba Nanaimosse pidin kolima, siis palk võiks lohutuseks pigem tõusta. Näe, on ambitsiooni küll, kuigi põdemist on veel rohkem. Mul on aktsent ja kohalikku haridust pole ja äkki nad kardavad siin võõramaalasi?

Töökuulutused näevad kah alati nii peened välja, et mu enesehinnang hakkab juba neljanda rea juures allapoole vajuma ja siis on veel nelikümmend minna. Aga kogemus näitab, et reaalsuses pole asi üldse nii hull ja tõenäoliselt ei vasta ükski kandidaat absoluutselt igale tingimusele. Ja kui juba kogemusest rääkida, siis oma eelmisel ametikohal nägin hulgaliselt selliseid inimesi, kel kõik peened paberid olemas, kuid päriselus millegagi hakkama ei saanud. Seetõttu usun endiselt, et sobiv kandidaat on seal kuskil isiksuseomaduste ja hariduse/töökogemuse vahepeal. Ainult ühest ei piisa.

Töövestlus peaks tegelikult üsna chill toiming olema - mõlemad pooled otsivad midagi ja arutavad üheskoos, on nad teineteise jaoks need õiged või mitte. Aga tegelikkuses näeb see välja nii, et sulle antakse mingi aadress ja kui oled selle lõpuks üles leidnud, pead maja sees õige kabinetini jõudma (kõigile pidevalt naeratades ja tore olles, sest kunagi ei tea, milline kohatud nägudest su hõivamisel olulist rolli võib mängida). Tavaliselt lastakse kuskil diivani peal nats oodata ka, mis ei tee olukorda teps mitte lihtsamaks. Ja kui siis asjani jõutakse, selgub, et sina oled üksi, aga teisel pool lauda on mingi viis inimest (kellest ainult üks naeratab). Sellepärast ma nii harva töökohti vahetangi, et mulle ei meeldi need "teineteiseleidmise" istumised.

Hiljem muidugi selgub, et kõik viis on super-lahedad kujud ja vähemalt kolmest neist saavad aastateks su parimad sõbrad. Mul on mitu korda nii juhtunud.

Igatahes on olnud oluliselt meeldivam kodus istuda, hommikuti päikese käes peesitades jäätist süüa ja ise päevakava üle otsustada. Päevakavas on tavaliselt mõnnamine, mõnnamine ja siis veel mõnnamine. Aga homme läheb Matt tööle ja üksi on nagu natuke naljakas puhata. Ta on kohe esimesel päeval valves ka ja jõuab alles südaööks koju. Ma ei teagi, mis ma siis päev otsa teen?

Inspektor kukeke

Meil on nüüd ainult viis kana, sest minu kõige suurem lemmik Delores osutus kukeks. Nii pisikestena kui me nad võtsime, on keeruline sugusid kindlaks teha, seega 100%-list garantiid ei anta, aga nüüd, kus nad juba peaaegu kuu aega vanad on, pole enam kahtlust. Delores on kukk, mis kukk.

Kuna kuked pole linnades lubatud, ütles Matt, et paneb ta pildi Nanaimo kanagruppi üles ja annab tasuta ära. Küllap keegi võtab oma farmi ja teeb hiljem supiks. Vaene väike Delores…

Hea uudis on see, et ülejäänud viis pidavat kindlalt kanad olema. Ma vist ei elaks üle kui me peaks veel mõne patta ohverdama. Delores on see täppidega must:

Tibud kasvavad metsiku kiirusega. Igal hommikul on selline tunne nagu oleks keegi uued kanad kuuti pannud! Hetkel näevad nad veidi rääbakad välja, sest udusuled vahetuvad õigete vastu, aga varsti peaks kõigil uus kasukas seljas olema ja siis saab lõpuks ometi ka soojenduslambi ära võtta, mida senini vähemalt ööseks oleme sisse lülitanud.

Täna avastasime, et kui küljeluugid lahti teha, tulevad tibud vaatama, mis õues toimub. Siiani on nad ukseavasid pigem kartnud, oma kodu tundus vist kindlam kui tundmatu aed. Kotkaid ja vareseid ei paistnud kuuma ilma tõttu liikvel olevat, seega lasime tibudel ise otsustada, kas tahavad välja tulla või mitte. Tahtsid! Ja oi mis tore oli kambakesi päikese käes siblida!

Kanad on ikka selline atraktsioon, et anna olla. Esimesed paar tundi mis nad kõik õues olid, istusin täiesti lummatult kõrval ja lihtsalt vaatasin, mida nad teevad. Üks leidis ilma kõrvalise abita vihmaussi ja mingil hetkel avastas keegi, et kanamajal on trepp ning kõndis ebalevalt üles, paar truud jüngrit kannul. Edasi nii libedalt ei läinud, sest kohe pärast kojujõudmist unustasid ära, kuidas nad sinna saanud olid ja ülejäänud kolm, kes õue jäid, ei mõistnud jällegi, et kuhu sõbrad äkitelt kadusid?!

Kui mingi arusaamatus tekib või hirm on, hakkavad nad tavapärase tsiip-tsiip asemel kõva häälega piiksuma. Karjusid siis kolm tükki kuudis ja kolm kuudi all. Mõnda aega lootsin, et mõtlevad ise välja, kuidas kokku saada, aga lõpuks vedasin end püsti ja läksin appi. See on hästi armas, et nad kogu aeg kambakesi koos on ja üksteisest palju eemale ei lähe. Ju see aitab looduses ellu jääda.

Nädalavahetus oli seekord kohe eriti külalisterohke, sest olime välja kuulutanud jaanipäeva-soolaleiva-sünnipäeva ning majutasime muuhulgas 13 külalist niimoodi magama, et silm ka ei pilkunud. Ma näiteks ei teadnud, et meil nii palju patjugi on, kõigest muust rääkimata! Targemaks sain ka selle osas, et kui külmkapi kõrgeimale riiulile kaks resti mune panna, külmuvad pealmised ära. Olete kunagi külmunud muna näinud?

Nüüd hakkab ka aed vaikselt valmis saama ja ma ei jõua ära oodata, et see mullaste küünealuste aeg lõpuks ometi otsa saaks. Need kohad, kus pidi idee poolest peenar asuma, oli heinamaa. Seal, kus pidi teerada olema, oli samuti heinamaa.

Aia planeerimine on väga huvitav, eriti kui niimoodi nullist teha. Põõsaistikud näevad ju alguses jube nirud välja, tuleb suurem uurimustöö teha, et mis kui laiaks ja kõrgeks kasvab. Praegu paneks nad hea meelega tihedalt üksteise kõrvale, aga ei saa, sest muidu ei mahuks tulevikus selles võpsikus kõndima.

Ja eriti uhke olen selle üle, et mul on päris oma herned! Maaelu rõõmud!

Frontaalsagara naljad

Matt'il on autos neli eesti õllelaulude plaati, mille oli kunagi ammu kingiks saanud, siis ära unustanud ja nüüd uuesti üles leidnud. Püüdsin seletada, et see muusika ei ole meil mingi rahvuslik uhkus, mida iga päev kuulaks, aga noh, tema jaoks ju vahelduse mõttes tore.

Tahtmata kõlada nagu viimne kuivik - aga tegemist on puhta alkoholipropagandaga! Kuni ma kaasa ei mõelnud, oli jumalast tore, väike jaanipäevatunne tekkis ja võttis jala tatsuma. Kohe kui järgnevaid tekste inglise keelde pidin tõlkima, läks see muidugi hoobilt üle...

---

See mees, kes õllel au ei tee ja varakult läeb voodi
see on kui närtsind lilleke ja lepalehe moodi.

Kuid mees, kes enne hommikut ei lahku õllelauast
see elab elu võrratult ja võrratult läeb hauda.

---

Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast, siis kui jälle pühad saabuvad.
Too emale sa lilli parem linnast, sest pisaraid on valus vaadata.

---

Taat tuli kodu poole, aedupidi käis
õlut oli rihmavahe tihedasti täis.
Eit aga torises, et mine kuhu veel,
mina sinust kurivaimust välja ei tee.

Teisel õhtul taat tuli, aedupidi käis,
sedapuhku peeti oli nahavahe täis.
Eit aga nähvas, et nii molu mees,
teist ei ole leida terve ilma sees.

Kolmas õhtu taat tuli, aedupidi käis,
selget valget viina oli silmadeni täis.
Eit aga käratas, sa igavene tõhk,
korja oma kodinad, et puhas oleks õhk.

---

Joo, sõber joo, joo ennast täis kui siga,
oma viimased kopikad kõrtsmikul too ja ütle, mis elul on viga.

Mu naine joob ja ise ma joon ja lapsed on pätid ja vargad,
pätid ja vargad, pätid ja vargad.

---

Ega õluvett ei tulegi ju igal õhtul rüübata,
kuid summeril on sobilik ka kuus kannu korraga.

Ega õlu pole alkohol, et joodikuks sind ajab,
on loomulik, et terve mees ju mõnda kannu vajab.

---

Me joome veel, me joome veel, me joome veel,
et rõõmsaks muutuks meie meel, et pehmeks muutuks meie keel,
me joome veel.

---

Olete kuulnud "frontaalsagara naljadest"? Otsmikusagar on see aju osa, mis vastutab mõtlemise ja analüüsimise eest ning neil, kes on terve elu rämedalt viina visanud, saab kõnealune piirkond lõpuks nii palju kahjustada, et huumoriks liigitubki ainult väga primitiivne höhöö-tüüpi nali, sest nad ei suuda enam keerukamates mõistetes orienteeruda. Nii võib ka intelligentne inimene end alkoholi abil aastakümnete jooksul lõpuks külajoodiku tasemele viia ja sinna jäädagi. Kurb noh.

Vahele tuli igasugu toredaid "simmairuudiralla" lugusid ka ja kõige hullem on see, et Matt oskab enamikke kaasa laulda! Ma peaks ta kunagi mõnele ehtsale eesti külajaanipeole vedama, inimesed ei saaks ilmselt hommikuni aru, et ta kohalik pole.

Osad laulud on jällegi kas lihtsalt veidi veidrad (ainult sinule tuksub mu karvane rind, karvane rind, karvane rind) või täiesti depressiivsed (isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all, kallim neiu hingab teise rinna naal, õed ja vennad on läinud ilma laiali, ainult kask on jäänud truuks mul surmani).

WTF kask???

Lõpuks küsisin, et kuule, kas teil on inglise keeles ka selliseid laule, et "joo ennast täis kui siga", "ema pisaraid on valus vaadata" või et "vanemad on ammu mulla all ja ainult kask on jäänud"? Matt ei teadnud, et oleks (siinkohal muidugi ei pretendeeriks absoluutsele tõele, nii et kui keegi teab, et on, jätke link, saan teda harida).

Mingi hetk tuli vahele õlleversioon "Põdra majast" (muidu õigete sõnadega, aga ruiraraa stiilis) ja mulle tundus kogu eelneva repertuaari valguses, et see on küll üks tore süütu laul, aga maru raske oli seletada, miks peaks täismehed laulma põdrast, "kes väiksest aknast välja vaatab" samal ajal kui "jänes lidub kõigest väest"?

Ja kohati on väga keeruline tõlkida, sest hoo pealt ei anna kõiki sõnu otse teise keelde ümber panna ja nii ei lähe nad ju riimi ka. Seega pean lihtsalt jutustama, millest jutt käib. Aga kui laul on selline???

Päike läks just metsa taha looja,
neiu ütles: "Eks sa tule minu tuppa sooja"

Läksin mina tuppa ja toas polnud tooli,
neiu ütles: "Eks sa tule minu juurde voodi"

Läksin mina voodi ja voodis polnud tekki,
neiu ütles: "Eks sa katsu minu sooja pekki"

Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas sinu õnn võib õitseda pea.

Matt leidis, et ma peaks tõlkimisega veits rohkem pingutama, sest ei kõlavat üldse loogiliselt. Seleta siis, et tõlkimisel pole midagi viga, sest see ei kõla ka eesti keeles suurt loogilisemalt! Läheb hästi riimi küll, aga ühele pesueht kanadalasele on nii suurt litsakust vähe keeruline selgitada.

-

Muide, mis värk selle sõnajalaõie otsimisega on? Meil käisid eile Matt'i kaasresidendid külas ja Matt mainis midagi, et Eestis otsivad kõik praegu sõnajalaõit ja "Anu, räägi neile, mis see on"!

Mul on tihtipeale tunne, et tean eesti asjadest vähem kui Matt. Sõnajalaõis on tegelikult mingi helendav ussike, onju? Aga miks teda otsima peab ja mida edasi tuleb teha - mul pole aimugi! Hägusalt meenub, et sellel lool oli mingi romantiline varjund, et peaks kellelegi kinkima vms? Mina küll ei taha, et mulle uss kingitaks! Ma pole kunagi neid näinud (pole ka otseselt otsinud), ma ei saa aru, miks nad ainult kord aastas helendama peaks ja kahtlustan, et äkki on see hoopis müüt?

Milleks guugeldada kui su blogil on nupukad lugejad! Keegi kindlasti teab...

Head jaanipäeva!

Sinu kord rääkida!

Mäletate kui kirjutasin, et Kanadas saab kõiki asju poodi tagasi viia ja selleks ei pea põhjust olema? Ainus tingimus on, et raha läheb tagasi sellele kaardile, mida ostmisel kasutati. Esimene kord tundus ülimalt veider, et mis mõttes ma pean pin-koodi panema ja olete ikka kindel, et see on tagastus, mitte uus makse? Aga väga hästi toimib!

Juhul kui sama kaarti kaasas ei ole (näiteks kui mina viin Matt'i ostetud träni tagasi), antakse poe kinkekaart.

Täna läksime ehituspoodi mingeid üleliigseid jubinaid tagasi viima. Matt valas koti sisu letile ja ütles, et need-ja-need on siit, aga need-ja-need ostsin teise keti poest. Tšekki polnud ja keegi ei küsinud ka. Tädi ütles, et need, mis me teisest kohast ostsime, võib ta kah tagasi võtta, sest müüvad samasuguseid. Ja hopsti - raha pandi kaardile tagasi. Ma olin täiesti keeletu! Ilma tšekita? Tere tulemast Kanadasse.

- - -

Matt'i läheneva sünnipäeva valguses arutasime nädalavahetusel Kairiga, et kas meestele ongi raskem kingitusi valida või tundub neile, et hoopis naistele on raskem? Minu meelest on naiste puhul juba sellepärast lihtsam, et kui ühtegi head mõtet ei tule, ajab alati hunnik lilli ja/või ports šokolaadi asja ära. Juveelipood on kah enamasti suht kindla peale minek.

Aga mehed? Täiesti võimatu! Matt ei kasuta parfüüme ega muid selliseid tooteid, see variant kukub kohe valikust välja. Mingi filmimise- või kaameranodi võiks asja ette minna kui tal see kõik juba olemas ei oleks. Arvutiteemast teab ta nii palju minust rohkem, et ma ei hakka üldse üritamagi. Riideid ja jalanõusid on tal kuskil kolm korda rohkem kui mul (ja mul ei ole ka vähe nagu kolimise käigus selgus), aga kannab neist ainult kindlaid lemmikuid, nii et selle idee võib kah maha kriipsutada. Raske.

- - -

Tibud kasvavad lausa silmnähtavalt ja toas olnud kastis hakkas neil vaikselt kitsaks jääma, sest vahepeal oli vaja lendamist harjutada ning siis oli kasti kohal tolmupilv ja pool tuba sulepudi täis. Õhtuti lasime neid toas lahti, et nad end veidi rohkem liigutada saaks ja selle käigus sai junnide koristamisest täielik kosmoseteadus, sest kõiki kohe ei märka ja kui siis hiljem sisse astud, on kõik kohad sitta täis.

Viimastel päevadel olen neid kahekaupa õue kaasa võtnud kui kaevama/rohima lähen. Neile väga meeldib, vidistavad kuidagi eriti vaikselt ja rahulolevalt ning siblivad mullas. Nii on neile ka palju mugavam vihmausse sööta, sest muidu pidin iga ussikesega kohe tuppa minema, et see kanadele ära viia, sest ussid on maru kiired karbist välja roomama.

Täna sai kanamaja kaamera ja akende ette traadist võrgud ning lasteaed kolis omaette elama. Nüüd ma muudkui istun ja vaatan arvutist, mida nad seal teevad.

- - -

Muide, aitäh mind parimaks välismaa blogiks hääletamast! Ühtlasi oleks põnev teada, kes mu kandidatuuri üles seadis? Ma ise korra kaalusin, aga siis mõtlesin, et nääh, olen ju nagunii kaugel ja mis ma sellest lõppkokkuvõttes saan… Aga keegi tegi seda minu eest ning sain esikoha ja kohvri. Kohvri sain esialgu ainult teoreetiliselt, sest neil pole mulle huvipakkunut hetkel laos, aga õnneks ei ole mul kiiret.

Paar ajakirjandusväljaannet on pakkunud, et äkki hakkaksin hoopis nende lehel blogima, et lugejaskonda kasvatada, aga mulle meeldib seda asja sellisena hoida nagu algusest peale on olnud. Ja kuigi kasvav lugejaskond on kahtlemata tore, on kasvaval tuntusel alati omad varjuküljed ning neist ma suuremat huvitatud ei ole. Mulle meeldib kirjutada siis kui miskit öelda on ja teha seda avameelselt. Ma tahan ainult neid lugejaid, kes on kas ise või kellegi soovitusel siia sattunud ja ilma igasuguse sunnita jäänud, mitte neid, kellele mu blogi mõnel tuntud saidil iganädalaselt ette hüppaks, tehes sellest poolkohustusliku lugemise ja paratamatult ka poriga loopimise sihtpunkti.

Aga ma ei hakka üldse väitma, et "blogin tegelikult iseendale, et hiljem hea lugeda oleks", sest jumala eest - kui ma üldse edev ei oleks, siis miks ma peaks avalikult kirjutama? Blogin ikka teile ja maru tore, et inimestele meeldib ja et mõned vahel sõna sekka ütlevad ning veelgi enam - eriti usinad lausa terve blogi läbi loevad!

Küll aga oleks huvitav teada, kuidas ja millal te siia sattusite, kes te olete, kas tunnete mind ka päriselus (või teate mõne sõbra kaudu) ja millest kõige enam lugeda tahaks?

Vastamine on ju anonüümne, mis peaks teie jaoks asja eriti lihtsaks tegema ja mul oleks vahelduseks tore teada saada, kes siin mu tegemistele kaasa elamas käivad? Ahjaa, telefonist ei saa kommenteerida (ma ei tea, miks), püüdke ikka arvuti leida.

Ma sätin end nüüd lugema, aitäh! :)

Külalistetoad

Vaatasin sellist saadet nagu "Naabrist parem", kus keegi ütles, et "see korter näeb nüüd täpselt selline välja nagu ta minu peas algusest peale on olnud". Mina pean küll tunnistama, et ma isegi ei mäleta, milline meie uus kodu minu peas välja nägi, sest nii plaanid kui reaalsus on vahepeal kuskil sada korda muutunud.

Hiljuti leidsime kamina kohale hea pastelse pildi, mis on sõna otseses mõttes nii mahe, et päevasel ajal ei paista peaaegu üldse silma. Õhtul seevastu muutub täiesti külmaks lillaks ning ajab mind hulluks! Ja siis ma lihtsalt ei vaata, sest Matt ütles, et tema ei näe probleemi ja päeval on mul kah jälle kõik korras.

Külalistetoad on nüüd enam-vähem valmis. Väiksemasse oli kummutinurka mingit valgustit vaja ja imekombel isegi leidsin kuskilt portsu sobivaid, aga polnud kindel, millist võtta. Nii palju on juba tarkust tulnud, et poes pilt teha ja kodus võrdlema hakata, mis kõige tõenäolisemalt sobiks. Väga raske on valida kui kõik nii toredad on!

Mul oli tegelikult selline plaan, et pärast sissekolimist istun paar nädalat diivaninurgas keras, loen kõik vahepeal kogunenud raamatud läbi ja ühtlasi tegelen vähehaaval sisustamisega. Ja mitte et kohe nii kiire oleks olnud, et üldse lugeda ei jõuaks, aga diivanit pole!!! Seega ma siis ainult sisustan... Ja see pole sugugi nii lihtne, et paned peas pildi kokku ja muudkui teed.

Kui poes olev valik peas olevate piltidega paremini kattuks ja kõik asjad nii päeva- kui õhtuvalguses normaalsed välja näeks, oleks oluliselt muretum.

Näiteks magamistuppa on vaja väga kindla kuju, suuruse ja tooniga öökapilampe. Pole! Panin siis ajutiselt selle "neutraalse Ikea" mis pidi igale poole sobima ja nüüd kuskile ei sobi. Päevavalguses ei sobitu üldse sellesse pilti, mis mu peas on, aga kui pimedas põlema panna, on nii ilus, et ei peaks välja vahetamagi. Hommikul vaatan jälle, et mkmm... ei lähe!

Tibu-uudiseid ka: ükspäev avastasime Henrietta kasti ääre pealt kõhutamast. Appi, meie beebid hakkavad suureks kasvama! Mööda maja jalutamises ei oleks ju iseenesest suuremat katastroofi, aga arvestades, mis tihedusega neil alumine ots pruuni ollust toodab, võivad nad ühe öö jooksul kambakesi rohkem pahandust korda saata kui kari teismelisi. Seega pani Matt kastile traadist võrgu peale ja lõpetas lennutunnid mõneks ajaks ära.

Kanamaja on tegelikult valmis ja kui aiale võrk peale saab, et kotkad ja pesukarud meie nunnusid kohe esimese päevaga laiali ei tassiks, lähevad väiksed kakarotid omaette elama. Matt lubas kuuti kaamera paigaldada, et me nende elust endiselt osa saaks. Ahjaa, nimed on nüüd ka kõigil olemas:

Mustad - Delores ja Dora
Punased - Ruby ja Roxy
Valged - Henrietta ja Harriet