Esimene kuu (veel täitsa tore)

Teate, minu meelest on enamik rasedus- ja beebiblogisid veidi eksitavad. Kõik tundub nii lilleline ja muretu, tulevased emad muudkui naudivad rasedust, räägivad kõhuga ja hõljuvad õnneudus ringi, seejärel sünnitavad ilma igasuguste valuvaigistiteta, sest see on maailma kõige loomulikum tegevus ja mõtestatuim valu, imestavad nende üle, kes kõrvalpalatis looma moodi möirgavad ning toovad oma maimukese kerge ohke ja särava naeratuse saatel ilmale.

Beebi on omakorda muidugi hoobilt emasse, juba raseduse ajal õnnehormoonidega nakatunud, magab kui ingel, nutab ainult siis kui kõht tühjaks läheb ning kakab hõljuvaid roosasid lumehelbekesi. Idüll.

Ma saan aru, et iga rasedus on erinev ja iga laps on ka erinev, aga no jumala eest - aidake nendel, kel veel lapsi pole, natuke realistlikumas toonis vaim valmis panna! 

Esimene nädal peale triipude avastamist oli üsna sürr. Mitte midagi polnud teismoodi, aeg-ajalt pidin endale lihtsalt meelde tuletama, et olen nüüd rase. Sellest järgneval nädalal oli kogu aeg janu, ühtlasi võtsin tööle lisasnäkke kaasa, sest kõht läks kiiremini tühjaks. Ja voila! Esimene raseduskuu läbi nagu naksti!

Oma arstile olin beebiplaanist juba rääkinud (Kanadas tegeleb raseduse jälgimisega perearst ja paljud neist võtavad oma patsientide sünnitused ise vastu) ning teadsin, et enne 8-9. nädalat ta mind näha ei taha. Ei mõõdeta siin rasedushormoonide kasvamist veres ega tehta varajasi ultrahelisid, et vaadata, kas täpike on näha või mitte. Esiteks ei ole nii vara otseselt vaja ja teiseks katkeb suur osa rasedusi esimese kahe-kolme kuu jooksul nagunii lihtsalt ära, kas testid või ei testi. Statistika on bitch, ma tean!

Ma olin algusest peale leidnud, et raseduse planeerimist ei pea salajas hoidma. Need sõbrannad, kellega tihedamalt suhtlesin, teadsid, et triipe püüame ja ma ei arvanud, et peaksin lapseuudist nende eest kuude kaupa varjama. Kui lähebki midagi pahasti, ei tahaks ju murega üksi olla, vaid pigem jagaks ja saaks lohutust. Tegelikult läks nii, et päris kohe pärast uudise teadasaamist oli kuidagi kiire ja ma ei juhtunud kellegagi rääkima ning varsti enam ei tahtnud. Aga sellest juba hiljem.

Juuni lõppu oli planeeritud Eesti reis ja hakkasin muretsema, et mis siis kui mul reisi ajal enesetunne kehvaks läheb? Matt valgustas, et arst saab mulle mingi spetsiaalse rasedatele mõeldud iiveldusrohu (Diclectin) välja kirjutada, see pidavat väga hästi aitama. Eestis vist mingeid retseptiga asju väga ei anta, nii palju kui guugeldades teada sain, soovitati ikka ingveritablette ja muud looduslikku. Eluaegse merehaigena tean täpselt, et mulle ei tee sellised asjad absoluutselt mitte midagi.

Kanadas on nii, et tavalist vastuvõtuaega peab perearsti juurde mitu nädalat ootama, aga kui on midagi erakordselt kiiret, pannakse samaks-järgmiseks päevaks muude vastuvõttude vahele. Ja kui on selline mure, millega keegi muu kui sinu oma arst aidata saaks, lähed lihtsalt walk-in kliinikusse, kus toimub vastuvõtt elava järjekorra alusel, ootad nats (või käid tunnikese kuskil ära kui sinu ees juba palju inimesi nimekirjas on) ning saad oma retsepti või muu abi lihtsa vaevaga kätte.

Selles kliinikus, kus minu arst töötab, tehakse walk-in'i ka. Vancouveris olid walk-in kliinikud tavaliselt täiesti eraldi, aga Nanaimos on neid ainult kaks ning mõlemad toimetavad suurte arstikeskuste osana. Otsustasime siis ühel laupäeva hommikul, et toome igaks juhuks selle retsepti ära, siis on hiljem muretu ja kui lähebki vaja, on kohe võtta. Küsisin registratuuris, kes täna walk-in'i teeb ja selgus, et minu oma perearst! Eriti mugav!

Walk-in'is kasutatakse korraga kahte-kolme kabinetti, mida arst siis kordamööda külastab. Kui asjad aetud, lähevad nii patsient kui arst välja, registratuurineiu viskab ruumile korra pilgu peale, kohendab kui vaja ning saadab järgmise patsiendi sisse ootama. Walk-in'is tegeletakse ainult kiirete asjadega, nii et 5-10 minutiga on asi aetud, arst astub kõpsti teise kabinetti, kus juba patsient ees ning asub kohe tööle. Õendusteenust ei ole walk'in'is üldse.

Istusime siis lõpuks seal kabinetis ja ootasime arsti. Arst näeb patsientide nimekirja, nii et tema juba teadis, et meie järgmised oleme. Kohe kui uksest sisse astus, küsis: "Kas sa oled rase???" Arstil oli vaat et parem meel meie üle kui meil endil, hahaa! Sain oma oksetablettide retsepti ja lisaks pakkus, et kui juba seal olen, võime põhimõtteliselt need esimesed vere- ja uriiniproovid ka lasta ära teha. Einoh nagu päris! 

Järgmine peatus - labor.

Appi, me saame lapse?!

Mul polnud suuremat kahtlust, et laps tuleb kohe kui talle võimalus anda. Kui terve elu püüda rasedusest hoiduda, tekib ikka selline tunne, et beebid on kogu aeg salakavalalt valmis. Aga kui siis ühel hetkel sellest hoolimata hoopis päevad algasid, olin ikka väga üllatunud, veidi pettunud muidugi ka.

Mis seal ikka, ei ole suurt traagikat - ju tuleb järgmine kuu. Siis tekkis juba hasart, et oot, kui ma nüüd rasedaks jään, siis millal ta sünnib? Rääkisin sõbrannale, et näiteks detsembris kindlasti ei tahaks, sest siis oleks mu enda sünnipäevale liiga lähedal ja jõulude/aastavahetuse ajal oleks veidi nõme, sest siis poleks vaesel lapsel kunagi päris sünnipäeva, alati mingi jagatud pidustus. Sõbranna, kes enda beebit tervelt kolm aastat ootas, ütles selle peale, et tead, mitte mingit vahet ei ole, peaasi, et üldse tuleb! Tõsi.

Kui teisel kuul samuti päevad algasid, hakkasin juba natuke muretsema. Mis siis kui ma ei saagi lapsi? Võib-olla olen liiga vana? Äkki on mul midagi viga?

Matt ütles, et muretsemiseks ei ole põhjust. Minu vanuses võtvat rasestumine keskmiselt 4-5 kuud aega ja normaalseks peetakse lausa tervet aastat, enne seda pole mõtet isegi suuremat uurima hakata. Kolmekümnendates hakkab viljakus langema ja see, et igaüks teab kedagi, kes 38 või 45-aastaselt ilma igasuguse probleemita rasedaks jäi, ei tähenda mitte midagi. Need, kes proovivad ja ei jää, ei tule sulle sellest tavaliselt rääkima.

Näe, siin on graafik. Must joon näitab rasestumise tõenäosust (mis vanuse kasvades selgelt kahaneb) ja roheline viljatuse tõenäosust (mis vanuse kasvades üles hüppab). Nii et see sinu tuttava tuttava tuttav, kes 45-selt emaks sai, ei ole mitte igapäevane nähtus, vaid õnnelik 5%, kel selles eas rasestumine veel võimalikuks osutub. Statistika on karm.

Hea uudis on see, et ma ei ole veel 45. Aga ma tahaks ikka rohkem kui ühte last ja kui see esimene end liiga pikalt oodata laseb, läheb mul järgmiste saamise ajaks ju protsent muudkui väiksemaks! Samas ei ole midagi teha, sest ma pole mitte kunagi varem oma elus tundnud, et oleksin valmis emaks saama. Ei olnud õige hetk. Ja ei olnud õige kaaslane. Mis omakorda tähendab, et kui nüüd tõesti mingi totaalne jama peaks ilmnema ja ma ei jäägi rasedaks, siis tegelikult ei teeks ma oma elus midagi teistmoodi kui saaks aega tagasi keerata.

Aga vähem draamat, eksole! Kaks kuud ei ole veel mingi näitaja. Sõbrannad elasid kaasa ja need, kel juba lapsed olemas, soovitasid, et osta ovulatsioonitestid. Ostsingi. Ja sain teada, et ovulatsioon siiski toimub - õnneks! Näe, polegi nii vana! Väga lahe.

Kui kolmandat korda kah triipude asemel päevad tulid, hakkasin ikka juba täitsa tõsiselt muretsema. Statistika muidugi ütleb, et pärast kolme proovimist on veel veits vara meelt heita ja sõbrannad lohutasid, et ohh, ära muretse, aga... no ikka muretsed ju veits?!

Neljandal korral olime "ohtliku" aja paiku mitu päeva kodust ära. Ja ma võtsin igaks päevaks ühe ovulatsioonitesti kaasa. See testiteema on natuke selline naljanumber nagunii, aga tükki küljest ju ei võta. No ja mis juhtus - iga päev tegin ühe testi ja kõik olid negatiivsed. Viimasel kodust äraoldud päeval sattus mulle vigane test, kumbagi triipu ei ilmunud. Ja saate aru - ma ei olnud mitte ühtegi varuks kaasa võtnud! Testribasid, mis kaaluvad mingi veerand milligrammi tükk, võiks ju ometigi vähe heldemalt omale kotti panna kui "üks-kaks-kolm-neli-siis jõuan koju tagasi". Noh, jõudsingi koju tagasi, jätkasin testimist ja teist triipu sel kuul ei näinudki. Isegi ovulatsiooni pole enam iga kuu?! Sest kui suur on võimalus, et see juhtus täpselt sellel ainsal päeval, mil mu test vigane oli?

Üks asi, mida sõbrannad tegid ja mis mul siiani täiesti vahele oli jäänud, oli rasedustestide kasutamine. Ma ei näinud nagu mõtet. Mul on nii regulaarne tsükkel, et tean mingi kolmepäevase täpsusega, millal kahtlustama hakata. Ja siiani polnud kahtlust veel tekkinud.

Seekord otsustasin, et ostan mõned testid ning vahetan taktikat. Testin hoopis selle päeva hommikul, mil päevad peaksid algama ja siis on kohe asi selge. Kui test on negatiivne, on sellega palju lihtsam leppida kui lambist algavate päevadega - vähemalt saab ise valida, millal teada saad. Tegin siis testi. Oligi negatiivne. Ma ei olnud üldse pettunud ega midagi. Hoopis hea ja kerge tunne, et mis siis ikka, eks täna-homme algavad päevad ja järgmine kuu või millalgi tuleb see laps ka.

Järgmine päev siis algasid päevad. Või noh, mingi üliväike määrimine. Järgmiseks hommikuks ei olnud midagi. Päeval samuti mitte. Ma sain ausalt öeldes juba natuke vihaseks! Ovulatsioon jäi vahele ja nüüd kaovad päevad ka ära?! Kui kuradima vana ma siis lõppude lõpuks olen?

Matt küsis, et aga äkki sa oled rase? Võimatu! Kui ma oleks rase, oleks üleeilne test seda näidanud. Nii et ma absoluutselt ei kahtlustanud. Matt leidis, et ma peaks ikkagi ühe testi veel tegema. Munaraku pesastumisega kaasnevat tihtipeale väike määrimine ja ajaliselt see justkui nagu sobiks. No mis iganes. Läksin magama, arvates, et ju algavad öösel päevad. Hommikul selgus, et ei midagi. Okei, teen testi.

Ja sellele ilmusid kohe kaks triipu. KOHE!

Matt magas, nii et sain natuke aega oma värske ehmatusega kohaneda. Vau... me saame lapse?!

Tegin hommikusöögi valmis, vahepeal oli Matt ärganud ja pani end riidesse. Filmides on see värskele isale teatamise hetk alati hästi läbimõeldud, aga mul polnud korraga mitte ühtegi ideed. Ma isegi ei mäleta, mida ma ütlesin! Mulle endalegi polnud uudis veel kohale jõudnud.

Aga ühes osas olin valmistunud - test oli alles! Sest sõbranna jäi kaks kuud enne mind rasedaks ja rääkis, et tema mees arvas täiesti tõsimeeli, et ta teeb nalja, nii et nad pidid lõpuks selle testi vannitoa prügikastist välja kaevama, et tõestusmaterjali oleks.

Matt oli samuti täiesti rabatud! Seisime magamistoas, kallistasime ja uurisime seda täispissitud plastmasspulka, mis väitis, et meid saab siin varsti rohkem olema. Täiesti uskumatu! Tulevane isa arvas, et võiks veel ühe testi teha. Mina leidsin, et kui ma just ühe tegin, ei ole vist mõtet kohe uut teha, teen parem õhtul, võib-olla on selleks ajaks triip tumedam.

Tumedamaks ei läinud midagi, aga triipe oli jällegi kaks. Matt vaatas uskumatu pilguga triibulisi pulki ja küsis, et kust ma need imelikud väikesed testid sain - meil on ikka mingit korralikku vaja. Sõitsime poodi, tulevane isa veetis kümmekond minutit, et leida kõige rohkem usaldusttekitav pakend ja siis sain juba kolmandat korda pulgale pissida. Ikka positiivne.

Appi, me saame lapse!

Raseduse planeerimine

Kõik sai alguse sellest, et ma tahtsin kassi. Sellist mõnusat, kes kaisus elaks ja palju nurruks. Iseseisvat looma, kelle saaks mõneks ajaks üksi koju jätta kui vaja. Meile muidu meeldivad koerad rohkem, aga Matt tahab tingimata suurt, samas kui mulle meeldiks väiksemat sorti nässu. Habemega. Põhimõtteliselt nagu kass, aga... koer.

Kanadas ei peeta koeri õues ja mina ei kujuta ette, et mingi suur volask toas elaks. Pealegi käime me tihtipeale mõne päeva kaupa kodust ära ja koera ei saaks mingi nipiga üksi maha jätta. Kaasa vedada ausalt öeldeks kah nagu ei tahaks.

Üks õhtu näitasin Matt'ile kassipoegade pilte, et no vaata kui armsad - ma arvan küll, et võiksime omale kassi võtta! Mispeale ütles tema täiesti ootamatult, et kui me praegu kassi võtame, ei hakka me kunagi lapsi saama, sest see kass oleks veel mitu aastat nii nunnu, et anna olla. Ma olin täiesti sõnatu!

See on alati selge olnud, et me mõlemad lapsi tahame, aga kogu aeg tundus, et aega ju on... Polnud mingit teoreetilist ajakava, et millal nad tulla võiks. Ja seal me siis olime - oma esimest beebit planeerimas. Nagu oleks täiskasvanuks saanud või midagi. 34-aastaselt, hahaa. Appi kui jube!

Kas lapsesaamiseks on üldse võimalik täiesti valmis olla? Ma ei tea isegi seda, kas ma kassi võtmiseks päris valmis oleks...

Alustuseks soetasime purgitäie rasedate vitamiine, sest foolhape pidavat loote arengus olulist rolli mängima. Mina ei teadnud sellest midagi, liiatigi ei teadnud, et selle manustamisega mitu kuud varem peaks alustama. Aga noh, Matt teadis.

Edasi asusime ajakava juurde. Jõulude ajal ei tahaks rase olla. Võib-olla on paha olla ja kõik kahtlustaks kui ma toidu kõrvale veini ei jooks. Järgmine probleem oli see, et Matt'il tuli järgneva aasta jooksul kaks kuud mingis maapiirkonnas töötada ja seda ajavahemikku ei saanud ise valida. Sai ainult pingerea teha ja siis fortuunale loota. Lapse saamine ei ole aga teatavasti nii täpselt ette ennustatav tehing, et juba enne proovima hakkamist teaks, millal ta lõpuks saabub. Ilmselgelt ei tulnud kõne alla, et Matt raseduse viimastel kuudel või lapse esimestel elukuudel ära oleks, seega otsustasime, et ta paneb pingereas esimesele kohale juuli-augusti ehkki ta ei tahtnud tervet suve kodust ära olla. Juuli-augusti ta lõpuks ka sai.

Seejärel istusime maha ja arutasime selgelt läbi, mida me üksteiselt lapsevanematena ootame. Meile mõlemale on oluline, et laps kasvaks kahe vanemaga perekonnas. See on suur vastutus. Ei saa nii, et ühel hetkel enam ei viitsi. No esimesed aastad on meil küll kohe väga muretult ja ludinal läinud, ma ei kujuta ette, miks me üldse kunagi lahku peaks minema, aga kunagi ju ei tea. Leppisime kokku, et mis iganes ka juhtuks, jäävad lastele alati mõlemad vanemad alles.

Selleks ajaks kui beebile rohelise tule andsime, oli kassiplaanist, mis sujuvalt lapseplaaniks muutus, juba nii mitu kuud möödas, et hirmu polnud enam üldse. Ma olin juba täitsa valmis emaks saama.

Aga ma kirjutan mõni teine päev edasi, te muidu ei jaksa pikka juttu lugeda :)

Linnusita õnn

Olete kuulnud seda vanarahvatarkust, et linnusitt toovat õnne? Ma ei mäleta, kas pidi otse peale sittuma või piisab mõnele sulle kuuluvale asjale sittumisest ka ning ma pole kindel, kas linnuliik oli oluline, sest ma ausalt öeldes suuda päris hästi ette kujutada, kes mul hoo pealt terve autokülje niimoodi täis sittus, et esimene osa on peeglil ja viimane pagasnikul? Kotkas? Dinosaurus?

Puhkus

Mul tuli ükspäev meelde kui väga ma kondenspiima armastan! Lihtsalt sellepärast, et köögikapis oli üks purk ja mingil hämaral põhjusel polnud ma seda veel ära söönud. No tegelikult oli küll kaks, üks neist vene poest toodud keedetud kondenspiim, teate see pruun, aga see osutus mingiks kummaliseks plägaks, mil polnud õige asjaga kohe mitte midagi pistmist. Aga tavalist kondenspiima müüakse siin igal pool ja see on täiesti õige maitsega ka. Mul sellepärast tuli meelde, et sõin praegu kuskil veerand purgitäit ära ja võtsin seejärel tüki arbuusi ning imestasin, et mis selle arbuusiga üleöö juhtus - eile oli küll magus?! Vale järjekord vist.

Suvi on ikka nii mõnus! Kõigepealt muidugi sellepärast, et meil ju ei saja suviti üldse. Juuni keskpaigast saadik on iga päev täpselt sama ilm olnud, ainus muutus, mis hiljuti toimus, oli see, et temperatuur hüppas 25 pealt 30 peale.

Ja teine suursündmus oli lemmiksõbranna külaskäik. Tema on nüüd juba aastaid New York'is elanud, nii et meil ei ole tegelikult väga pikk maa üksteist vaatamas käia ja kuna Nanaimosse polnud ta veel sattunud, oli vaja see viga kiirelt parandada.

Võtsime plaani, et esimesel päeval oleme Vancouveris ja teisel sõidame Whistlerisse. Ööbisime Matt'i vanemate juures ja üle kahe päeva polekski seal vastu pidanud, sest ämm oli meile sellise söögilaadungi varunud nagu oleksime terve suguvõsaga tulnud. Ainult, et me tahtsime seal ainult magada ja saabusime õhtuti täis kõhuga. Külliki oskab vanemate inimestega ekstra sossu kah olla, nii et keset ööd keedeti talle värskeid kartuleid, sest ta oli korra jutu sees maininud, et New York'is neid eriti ei müüda ja tee peale kaasa suruti veel suur karbitäis pähklisegu, et me kahetunnise Whistleri sõidu käigus nälga ei sureks.

Whistleris mõtlesime rahulikult võtta, tegime Küllikist olümpiarõngaste kõrval kohustusliku turistipildi, käisime mu lemmikkohvikus ja sõitsime gondliga mäe otsa. Gondlisõit on päris äge, üles jõuab see kuskil poole tunniga ja vaade läheb kogu aeg ainult vingemaks. Selle mäe tipus on üks mu lemmikumaid matkaradasid, aga leidsime, et 3-4 tundi kõndimist oleks keset puhkust ikka liig mis liig ning otsustasime niisama mõnnamise kasuks.

Nanaimosse jõudmise ajaks oli Külliki juba mitu päeva kukeseentest rääkinud ja kohe esimesest poest me need ka leidsime. Neid jällegi New York'is eriti ei müüdavat. Ahhhhh, mul tuli kohe meelde, et ma pole vist Kanadasse kolimisest saadik kukeseenekastet söönud. Nii hea oli! Muus osas tegime kah ikka vana hea Eesti kombe kohaselt korraliku nuumprogrammi, küpsetasime vahvleid, lihapirukaid ja kaneelirulle. Lihapirukate ajal oli Matt ka kodus ja nendest pole isegi pilti, sest me sõime terve plaaditäie kolme peale nii kiiresti ära, et ei jõudnud vahepeal sõrmigi puhtaks pühkida. No ja siis käisime veel mustikakaaiandis, mis nagu hiljem selgus, oli alles esimest päeva sel hooajal avatud - jällegi õnnekas - niii head marjad olid! Seal on põõsad minust kõrgemad, ei pea kükitama ega vaeva nägema. Marjad on hiiglaslikud! Korjasime kõhu täis, panime osa sügavkülma ja ülejäänud läksid hommikul pudru peale ja õhtul koogile kaunistuseks.

Aa, just - Brita kooki tegin ju jälle! Külliki käis hea idee välja, et ei peagi ju kahte kihti panema, võib ühekordseks jätta, on lihtsam süüa ja väiksemad portsud. Väga loogiline! Laupäeva õhtul tulid Nanaimo sõbrad külla ja Brita läks nagu tulisele kerisele.

Lõpuks käisime veel liivalosside võistlust vaatamas ja oligi nädal läbi nagu niuhti. Külliki arvas ka, et paariks kuuks võiks vabalt veel jääda, meil jäid pooled jutud veel rääkimata ju.

Nädalalõpu naistekas

Ma olen juba mõnda aega vahvlimasinat otsinud, aga siinkandis söövad kõik neid pakse Belgia vahvleid, mis on küll head, aga... ma tahaks krõbedaid! Ja no mitte kuskil ei müüda seda masinat! Kammisin lõpuks Amazoni kah läbi ja nagu alati - kui kuskil pole, siis seal ikka on. Ühtlasi sain teada, et sellist asja nagu "õhuke krõbe vahvel" ei eksisteeri, on kas "vahvel" (see paks belglane) või "vahvlitorbik". Nii tellisingi vahvlitorbikute küpsetamise masina.

Masin oli järgmisel päeval ukse taga ja selleks ajaks olin juba terve interneti läbi tuulanud parimaid retsepte otsides. Mine võta kinni, milline neist päriselt parim on, aga minu loogika ütleb, et kuna vahvel on selline krõbe plönn, ei tohiks munade eraldi vahustamine, jahu sõelumine ja muud peened trikid suurt midagi juurde anda ning valisin sellise, kus tuli asjad lihtsalt kokku segada. Mitte ühegi teise retsepti all ei olnud ka nii palju kiitvaid kommentaare, seega läksin karjamentaliteediga kaasa ning otsustasin, et kui teistele meeldis, siis äkki meeldib mulle ka. Suhkrut panin peaaegu poole vähem kui soovitatud, aga vahvlid tulid maru head.

Kuna nädalavahetuseks pidid sõbrannad külla tulema, tegin topeltkoguse ja sain umbes 40 vahvlit. Vähem kui päevaga said otsa! No ma räägin - vahvlid on jumalikud!

Meil oli seekord ehtne naistekas. Või noh, pluss Matt, kes nädalavahetuseks koju lasti. Laupäeva õhtul nõudsime filmi ja popcorn'i ning laitsime ühehääldselt maha kõik sõjafilmid, mille treilereid Matt meile lootusrikkalt ette mängis. Seejärel leidis ta juhuslikult mingi juustuse "lähen lahku/armun uuesti/lähen sõbranna pulma/kohtan kogemata oma eksi"-filmi, mille me tema vastupanust hoolimata heaks kiitsime... aga no ikka jube sitt oli, hahaa! Esimese veerandtunni järel olime sunnitud eksimust tunnistama ja uue filmi valima. Keegi mainis 50 halli varjundi teist osa ja kuigi esimene oli ikka nii silmapaistvalt halb, et jube, otsustasime siiski sellele uue võimaluse anda ja teise osa ära vaadata.

Noh jah. Ei oleks ehk vaja olnud... Ainus lahe asi on see, et mõlemad osad on filmitud Vancouveris, seega teadsime iga tänavanurka, mida seal näidati. Teises osas vähemalt kuidagi toimus rohkem, aga no loogikat ei olnud jällegi üldse! Ja mõlemad peaosatäitjad on nende rollide jaoks nii valed kui üldse olla annab... Ühtlasi jäi arusaaamatuks, mida oli erilist selles kaks minutit kestvas jänese stiilis seksis, millega Christian ühe filmi jooksul mingi kolmkümmend korda hiilgas ja mis Ana'l jalad täiesti nõrgaks võttis?

Aga muidu oli meil tore. Sõitsime natuke ringi ja käisime metsas jalutamas. Loodus on siin ju nii äge! Keerad enam-vähem suvalisest teeotsast sisse ja jälle mingi kosk. Normaalne, noh!

Koba peale aiapidamine

Ostsin kevadel portsu maasikataimi ja istutasin maha. Nüüd vaatasin, et kõigil taimedel pikad kasvud küljes, ronivad peenrast välja ja üks oli otsapidi juba naabri aias. Lapsepõlvest mäletan, et maasikatel olidki kasvud, aga mida nendega tehti - pole aimugi. Guugeldasin siis. Selgus, et tuleb kohe ära lõigata, muidu võtavad taimelt jõu ära. No selle kohe lõikamisega olin ma ilmselgelt natuke hiljaks jäänud, aga mis siis ikka.

Peenra ääres hakkasin asja lähemalt uurima. Osad kasvud õitsesid ja osadel olid juba juured all. Ja mõnel kasvu küljest arenenud taimel olid juba omal kasvud küljes. Millal nad juba jõudsid?! Poolteist kuud tagasi polnud mul neis kastides veel muldagi, maasikatest rääkimata.

Kaevasin need juurtega variandid ettevaatlikult välja ja istutasin ükshaaval maha, mine tea, võib-olla saabki niimoodi uusi maasikaid. Ma pole eriline botaanik nagu isegi aru saate, aga vahel pidi pime kana ka tera leidma.

Eelmisel aastal oli kastides vana muld, tonn umbrohtu ja kaks aastat vanad porgandid. Sel aastal vedasime vana mulla välja ja tõime uue, spetsiaalselt aedvilja kasvatamiseks mõeldud puhta mulla asemele. Mõtlesin, et assa raks, kus ma nüüd panen seemneid ja taimi maha. No ja paningi. Igasuguseid.

Mis selgus - kui redised, mida oli ülilihtne kasvatada, valmis said, mõistsin, et kuigi väga tore on kõiki asju oma peenrast võtta, siis... mulle tegelikult ei maitse redised. Matt'ile ka ei maitse. Mõned lõikasime salati sisse, aga lõpuks tõmbasin kõik välja ja viskasin kompostihunnikusse.

Brokkoli, mida ma muidu isegi sööks, alustas paljulubavalt, aga kui suuremaks kasvas, läks lehvikuks. Ei olnud enam ilusat ümarat brokkolipead. Tõmbasin kõik brokkolilehvikud välja ja viisin kanadele. Kanad on maru tänuväärsed linnud, söövad sõna otseses mõttes kõik ära, mis kätte anda.

Till oli muidu väga hea, aga mingil hetkel tekkisid sellele mingid putukad külge ja oligi jälle kõik. Tõmbasin välja. Lisaks on mul veel roosmariini, sibulat, basiilikut, tomatit, kurki, paprikat ja mitut sorti salatit. Ja herned. Isver, herned on hullult head, neid ma olen küll iga päev terve hunniku söönud.

Aga minu meelest ei tasu see aiapidamine ikka üldse ära. Selle raha eest, mis ma kõikidele seemnetele ja taimedele kulutasin, saanuks ma terve suvi otsa vajamineva kraami taluturult tuua. Palju me siis ikka sööme. Järgmisel aastal panen ühte kasti vaarikad, teise maasikad ja kolmandasse herned. Kõik. Siis peab ainult herneid iga-aastaselt uuesti külvama, muud asjad kasvavad ise.

Ja meie väikesed tibud on ametlikult suureks kasvanud, täna saime oma esimese sinise muna! Ma ikka viimase hetkeni kahtlesin, kas see kanasort ikka munebki siniseid mune või on see mingi nali. Näe, pole nali! Lihavõtete ajal hakkab nüüd kõvasti vähem võimlemist olema.

Eraldatud piirkondade arstiabist

Tulin nädalavahetuseks Matt'ile teise linna külla. Viimase aasta residentuurist peab mõned nädalad mingis kaugemas piirkonnas töötama ja kui see tehtud, kustutab riik osa õppelaenust ära. Mis on tervitatav, sest kõikidel värsketel Kanada arstidel on laenu üle 100.000 dollari, mida siis peale residentuuri lõpetamist pool elu tagasi makstakse.

"Kaugem piirkond" on siinkohal selline mõiste, mida ei saagi väga täpselt eesti keelde tõlkida, sest Eestis ei ole väikese pindala tõttu ühtegi nii "kauget piirkonda". Kuna Kanada on kohutavalt suur ja kogu läänerannik on mägine, on siin selliseid linnakesi ja külasid, mille lähedal ei ole mitmetunnise sõidu raadiuses mitte midagi muud peale looduse. Või ei ole isegi teid, mis järgmisesse kohta viiks. Võiks ju küsida, et miks inimesed sellistes kohtades üldse elada peaksid tahtma, aga sama hästi võiks küsida, et miks, jumala eest, omal ajal Põhja-Euroopa asustatud sai, eelkõige arvestades, et kliima on ju pehmelt öeldes kehv ja talved kottpimedad.

"Kaugema piirkonna" valik käib nii, et iga resident paneb pingeritta kolm erinevat kohta, kus ta seda teha tahaks ning kolm erinevat ajaperioodi ka. Nii koha- kui perioodivalikud on loomulikult ette antud, päris oma suva järgi ei saa võtta. Millise neist saad, on suht õnneasi. Ühe kohana oli valikus see väikelinn, mis on Matt'i suvila lähedal, selle ta pani vist kolmandaks, sest ühest küljest oleks ju tore suvilas elamise eest palka saada, aga teisest küljest olid ajaperioodid sellised, et vabalt võinuks juhtuda, et peab seal olema novembris, mil kõik on hiiglasliku lumevaibaga kaetud. Mis on kah tore, aga natuke vähem tore kui suvel pärast tööd järve kaldal vorstikesi grillida.

Esimeseks valikuks (mille ta ka sai) pani ühe linna meie oma saare peal ja ma ei väsi rõhutamast, et see ei ole mingi väike saar, sest sellesse kõnealusesse linna on kodust pea neli tundi sõitu. Siin elab veidi üle 2000 inimese (nagu Otepääl). Neil on üks toidupood, kaks bensukat, kolm suhteliselt kehva pubi, paar ehitusmaterjalide poodi ja üks poeke, kust riideid osta. Lähim suurem koht on Nanaimo, aga sinna on pea neli tundi sõitu. Terve linn mahub ühele pildile:

Siin on üks kliinik ja väike haigla, arste elab kohapeal ainult kaks, ülejäänud käivad rotatsiooni korras, alati on kaks residenti ja vahel muid arste ka. Kuna neis kõigest muust eraldatud piirkondades arstid eriti elada ei taha, on riik loonud motivatsiooniprogrammi. Kes on nõus teatud aastateks kohapeale jääma, makstakse korralik summa igas aastas ainult selle eest, et nad paigal püsivad ning lisaks on tunnipalk kohe kõvasti kõrgem kui neis linnades, mis nii eraldatud ei ole. No see konkreetne linn on vähemalt ilus ja asub ookeani kaldal, suvel tulevad turistid vaalu vaatama ja matkama. Aga paljud nn "eraldatud linnad" asuvad näiteks kaugel põhjas ja on moodustunud ainult sellepärast, et seal puuritakse õli, talvel on -40 kraadi ja igal elanikul peab välja minnes alati vastava kaliibriga püss kaasas olema, sest tihtipeale võib tänaval jääkaruga kokku juhtuda. Katsu sa sinna arste päriseks elama meelitada!

Aga jällegi - motivatsiooniprogramm annab võimaluse ainult mõneks kuuks minna, palganumbrid on jällegi maru ilusad ja nii nad sellistes kohtades arstiabi tagavadki. Arstid küll vahetuvad iga mõne aja tagant, aga vähemalt on alati keegi koha peal, kes aidata oskab.

Ma olen seda vist varem ka maininud, aga perearst on Kanadas absoluutselt teine tegelane kui Eestis. Eriarstid tegelevad ainult väga kitsa osaga, enamiku asju teebki just perearst ära ja sellepärast ongi nende väljaõpe selline, et nad kõigis valdkondades piisavalt pädevad oleksid. Nii arstiteaduskonnas kui ka residentuuris töötavad iga kuu erinevas osakonnas, residentuuris läheb lihtsalt kliinikupäevade osakaal veidi suuremaks.

Perearst teeb kõik väiksemad lõikused, igasugu nahaalused moodustised, sünnimärgid-värgid; kõik günekoloogilised toimingud ja ravi (günekoloogile saadetakse alles siis kui on mingi peenem probleem, näiteks vähk); raseduse jälgimise ja kõik sellega seonduva, sh sünnituste vastu võtmise (sünnituste osa on valikuline, mõned perearstid seda ei tee); ja kui patsient satub haiglasse, käib tavaliselt samuti oma perearst teda seal edasi jälgimas. Perearsti on üliraske leida ja need, kel oma arsti pole, käivad walk-in kliinikus, mis tähendab, et teenindatakse elavas järjekorras ja vastuvõtule pääsemiseks peab mõned tunnid ootama. Walk-in kliinikus töötavad samuti perearstid ja seal makstakse neile kindel summa iga patsiendi pealt. Enamik vajavad lihtsalt mingit retsepti või saatekirja, nii et seal tulistatakse mingi 5-10 minuti kaupa, pikka juttu ei ole. Tavaline perearst teenib oma patsientide pealt samuti kindla summa, aga sellele lisanduvad erinevad tasud olenevalt probleemi keerukusest ja tehtud protseduuride hulgast. Perearstile saab aja kuskil kuu ajaga, mitte lihtsalt loetud päevadega. Kui on aga mingi kiiremat reageerimist nõudev asi, pannakse kasvõi samaks päevaks teiste aegade vahele.

Tulles tagasi siinse väikelinna juurde - Matt töötab neli päeva nädalas kliinikus ja teeb igal nädalavahetusel ühe ööpäevase valve haiglas. Väiksemates piirkondades on rack & stack süsteem ehk arstile ei helistata enne kui vähemalt kolm patsienti on ootamas. See võib võtta pool päeva. Lihtsalt istud ja passid seal, kuniks arst kodus omi asju teeb või pruudiga kohvikus käib (nagu Matt eile). Eranditeks on traumad, infarktisümptomid, rasedad ja beebid - nende puhul helistatakse kohe. 

Linn on nii väike, et sõiduaeg on igast otsast vähem kui kolm minutit. See on täielik nali! Tänavad on täiesti tühjad, liiklust pole üldse. Paljud patsiendid tuuakse helikopteriga, sest nii mõnestki piirkonnast ja ümberkaudsete saarte pealt ei oleks teisiti mõeldav, trauma korral ei ole ju aega kolm tundi paadis ja kaks tundi autos loksuda, selle aja peale jookseks verest tühjaks.

Eile oli muidugi laupäevale kohaselt täielik hullumaja, me küll jõudsime korra kohvikus käia, aga ülejäänud aja oli Matt haiglas rakkes. Kuidagi juhtus nii, et lisaks muudele hädalistele oli mitu autoõnnetust ja suuremat traumat, nii et uuesti nägin teda alles õhtul hilja. Öösel helistati mingist väiksest külast teiselt poolt saart, kus arsti üldse polegi ja öeldi, et neil on kolm autoõnnetuse ohvrit, kes olid vigastuste kiuste pidanud kuus tundi kõndima, et lähima küla esmaabipunktini jõuda. Selles piirkonnas ei ole levi ja inimesi on nii vähe, et tõenäosus, et keegi öösel mööda sõidab ja su peale korjab, on suht nullilähedane. Kohalik med õde saatis nad sealt kiirabiga meie linna ja Matt läks öösel jälle haiglasse ning rassis hommikuni välja. Kuna kiirabi võttis ainult kaks korraga, jäi kolmas hädaline sinna külasse hommikut ootama, sest tema vigastused ei olnud vähemalt eluohtlikud. Päris karm, eks?

Ja väikese koha eripära on veel see, et päris kõike vajalikku ei ole kohapeal olemas. Lähim hästivarustatud suur haigla on Nanaimos, aga kui on vaja mingit eriti peent arsti, näiteks neurokirurgi, tuleb patsient hoopis Vancouverisse saata. Autovariant ei ole pikkade vahemaade tõttu mõeldav, nii et päevasel ajal lennutatakse patsiente kopteriga ja öösel viib kiirabi vajadusel järgmisesse veidi suuremasse linna, kus on lennujaam. Kopterid ju pimedas ei lenda.

Noh ja siis on veel need piirkonnad, kus elavad pärismaalased - kuskil mägede vahel, täiesti eraldatult, kohtades, kuhu ei vii ühtegi teed (sest lähedal ei ole mitte midagi peale mägede, nii et kuhu see tee ikka viiks). Elavad täitsa looduslähedast elu, kasvatavad suure osa oma toidust ise, ma ei tea, kuidas või kui tihti neile üldse kaupasid kätte toimetatakse, ilmselt kopteriga. Matt'il oli igatahes sel nädalal üks selline kliinikupäev, kus ta lennutati koos teise arstiga kopteris päevaks sellisesse pärismaalaste külasse, sest arsti neil ju kohapeal ei ole. Einoh tõesti, elu nagu filmis. 

Ja mina arvasin, et Nanaimo on väike koht oma 100.000 elanikuga...

Intervjuu

Õhtuleht kutsus mind oma reisi-podcast'i rääkima elust Kanadast. Eks ma olen sellest kõigest juba blogis kirjutanud ka, nii et midagi väga uut ei ole, aga kuulata saab SIIN.

Eesti reis

Nagu lubatud, kopeerin nüüd reisi ajal Facebook'i tehtud postitused ka siia, et need, kel feissarit ei ole, meie seiklustest osa saaks.

-
25. juuni

Tere hommikust Kalamajast! Eileõhtune vihmalädin on asendunud päikesepaistega ning hommikusöögiks on vürtsikilu ja Nõo rulaad. Pärast seda kui pikkade lendude tulemusel üks öö vahele jäi ja suure vaimustusega enne südaööd magama ei saanud, ärkasin ikkagi juba kell kuus. No esimese hooga tegelikult juba neljast, aga siis õnnestus ikkagi veel natuke edasi tukkuda.

Eestis on nii hea söök! Ja milline leivavalik... Ja jogurtivalik! Ma tegelikult ei ole suurem asi jogurtisõber, aga nii tore, et on ahjuõuna ja ma-ei-tea-mille-maitselisi. Aga no see on muidugi naljakas, et Selveris oli kohe pärast väravaid ja korve alkoholiosakond, sest kes siis ilma õlleta söönuks saab (Kanadas ei müüda toidupoes alkot).

Eile ostsin kohe lennujaamast kõnekaardi ja kuna tädi pakkus, et "kjõneaega juurde tjahate?", siis laadisin kohe 3 euri lisaks ka. Üldse ei jaga matsu kui palju tegelikult kuluda võiks. Kodus selgus, et kaart on minu telefoni jaoks vale suurusega, nii et helistada ikkagi ei saa.

No ja raha pole! Kandsime mingi portsu mu Eesti arvele ja tellisin kaardi ka ära. Eestis on ju kaartidel igakuine hooldustasu (Kanadas pole). Eelmine kord maksin üle kolme aasta neid tasusid, enne kui tagasi Eestisse jõudsin, nii et otsustasin lahkudes kaardi kinni panna ja tagasi tulles uue tellida. Lihtne, onju...

...aga kui sa jõuad laupäeva õhtul kohale, ei tehta enne esmaspäeva ühtki kontorit lahti. Majutuse otsustasime viimasel minutil, nii et siia ka ei saanud tellida. Esmaspäeva hommikul kell kümme kui kontor lõpuks avatakse, on mul juuksur, nii et... teate küll seda ütlust, et kui ei jaga pea, jagab... ee, Kanada kaart?

Tegelikult kandsin Itile veits raha ja ta toob meile täna sulli. Ahjaa, eile skaipisime Matt'i isaga ja Matt küsis, et mida see sulle meenutab kui ütlen, et Anu täditütar on ET (ii-tii)? Isa pakkus, et: "Anu on tulnukatega suguluses?" Aga näete, tulnukatest on veits rohkem tolku kui Swedbank'ist.

Okei, lähen peksan Matt'i üles, kell on juba seitse, kaua võib magada?

26. juuni

Appi, mis ilm! Enne reisi mõtlesin poolnaljaga, et äkki peaks kummikud ka kaasa võtma ja jumala eest - poleks üldse paha plaan olnud!

Esimese päeva olulisemad tähelepanekud:

- poest välja astudes ei tohi "aitäh" öelda, see siin ei ole Kanada.
- paljudes kohtades ei saa endiselt kraanivett, mis on täielik absurd! Sedasama vett lubatakse aga muudeks toiminguteks kasutada, näiteks käte pesemiseks ei pidanud 5 eurot maksvat klaaspudelit ostma, milles olev vesi sama maitsega kui kraanist tuleb.
- söök on igal pool super hea!

Eilse päeva suurim üllataja oli Matt, kes minu ja Iti omavahelise arutelu peale, et kuidas on "muinsuskaitse" inglise keeles, selle täiesti rahulikult ära tõlkis. Mismoodi ta sellist sõna teab?

Loomaaed oli hästi tore! See on muidugi kurb, et mõned loomad endiselt asfalti peal elavad, aga muidu oli vinge! Ja täiesti kogemata juhtusime Jägala Juga vaatama sõitma, mille nime osas arvas Matt esiti, et teeme nalja. Jägala Juga Jõelähtmel ei ole tõesti kõige lihtsam hääldusülesanne.

Öösel käisime korra linna avastamas ja piljardit mängimas ning minu kurtmise peale, et uneaega jääb väheseks, väitis Matt, et hiline uinumine aitabki hommikul kauem magada. Ei aidanud! Pärast neljatunnist und olime mõlemad kuuest üleval nagu viis kopikat! Ma olen nii väsinud!

Hip-hip-hurraa, täna on Matt'i sünnipäev. Palju õnne!

27. juuni

Tahate teada, kuidas mind Swedbank'is kolumbialaseks peeti? Aga võtke kohvitass ette ja ma räägin!

Pärast seda kui olime nädalavahetuse tõttu juba kaks päeva endiselt oma Kanada kaarte kasutanud, jõudsime esmaspäeval lõpuks ometi panka. Seal on nüüd uus süsteem, et numbrit ei pea enam võtma, kutid tulevad vastu, tervitavad ja paluvad istet võtta.

Seda tervitamise osa oli järjekorras oodates päris huvitav jälgida. Enamikele inimestele paistis see suurt ebamugavust valmistavat. Mõni hakkas kohe kätega vehkima ja põgenes istuma, ilma terele vastamata. Võõraste inimestega ju ei räägita, ema on lapsest saadik õpetanud!

Jõuab kätte meie kord. Mul muidugi ei tulnud pähe oma passi kaasa võtta, aga no kanada ID-kaart oli olemas. No suva, dokument on dokument, loodetavasti ajab asja ära.

Astusin rõõmsalt letti, panin kaardi lauale ja teatasin, mis asjus neid täna külastan. Teller vaatas kaarti sellise näoga nagu oleksin talle plasttaldrikul portsukese sitta ulatanud. Võttis selle kätte, silmitses korra ja teatas ebalevalt, et "eee... ma ei tea, kas see on kehtiv ainult Kolumbias või rahvusvaheliselt ka..."

Kaardile on trükitähtedega kirjutatud BRITISH COLUMBIA, CANADA. British Columbia on Kanada kõige läänepoolsem provints. Teate nagu USA's on osariigid - Kanadas on provintsid. Pangatelleril võiks ju mingi elementaarne dokumendilugemise oskus olla, aga no kui pole, siis pole.

Selgitasin siis, et see on Kanada ID-kaart, millele kehtivusaeg kenasti peale märgitud. Tädi muutus aina ebalevamaks. Tema ei tea. Peab uurima. Uurib siis maailmatu aja, ei leia midagi. Kutsub juhataja. Juhataja tuleb, ei vaata mulle otsa, ei ütle tere, ignoreerib täielikult. Võõrastega ju ei räägita.

Vaatab ekraani ja ütleb tellerile, et tema kah ei tea, kust seda infot leida. Läheb minema. Sõnagi lausumata. Natuke hiljem tõuseb teller samuti püsti ja läheb ära. Sõnagi lausumata. Mis siis, et me nii võõrad enam pole, juba rääkisime ju!

Kui kuskil kümme minutit oli telleri lahkumisest möödas, tõstis Matt nina telefonist üles ja küsis, et kas ta läks kohvipausile? Ütlesin, et ei tea. Ta ei öelnud. Pärast 15-20 min ootamist ilmus tädi tagasi. Et tema ei leidnud kuskilt infot, kas Kanada ID-kaart on nende pangas kehtiv ja tulgu ma Eesti passiga tagasi.

Võtsime siis, õnnetud kolumbialased nagu me olime, takso koju, tõime passi, sõitsime tagasi, ootasime veelkord pool tundi järjekorras, saime uue telleri ja tänu Eesti passile ka suhtumise nagu oleksime siiski valged inimesed, mitte kolumbialased. Ja kaart käes nagu naksti! 

Kuulge, mis õudne seinamaaling see maalilises Kalamajas on? Ma ei osanud Matt'ile seletada, mida see põder seal kortermaja seinal õige sümboliseerima peaks? Meil Kolumbias ei ole sellised kaunistused eriti levinud.

30. juuni

Teate, mul oli ikka täitsa meelest ära läinud, et Eesti suvi ongi selline, et tunni aja jooksul võib olla vaja moodustada erinevaid kombinatsioone pluusist-kampsunist-jopest, olenevalt siis sellest, kas päike on parajasti pilve taga või mitte ja kui suur see pilv on. Hea, et ma ikka soojad riided kah kaasa võtsin! Küll aga oleks võinud suvekingad maha jätta, need õnnetud ei ole veel kohvrist välja saanudki.

Matt ei jõua ära imestada, et toidupoodides on turvamehed. Kas tõesti on söögikraami varastamine nii levinud?

Muuhulgas tundis ta huvi, miks on mõne liiklusmärgi peale kirjutatud STOPP (need valged) kahe p-ga? Selgitasin, et need on eestikeelsed. Matt küsis, et miks meil p-sid kaks on, sest sõna lõpus ei hääldu nad ju nagunii pikemalt kui üks? Tõsi!

Ja viimaste päevade uusim sõna "munakoor". Matt teab, et coffee cream on kohvikoor. Aga nüüd korraga "munakoor". Kuidas saab munal kohvikoor ümber olla??? Novot, õpi siis niimoodi keelt.

Ahjaa ja muidugi klassika "sääsk-sääsed". Mis k-ga juhtus? Mulle tegelikult meeldib kui ta "sääskad" ütleb, enamasti isegi ei paranda.

1. juuli

Minu meelest maru tore, et Tallinna Lennujaamas on klaver. Päris klaver. Et kui mõni virtuoos satub reisima, saab teisigi elava muusikaga rõõmustada.

Aga kui klaveri taha istub pubekas, kes oskab hädisel tasemel koerapolkat ja... nojah, ei midagi muud, aga HIRMSASTI tahab mängida... Tervele lennujaamale. Siis on halb. Kohe päris halb.

Pärast piinarikast pooltundi, mis ka leplikumal kuulajal kõrvad sitavett jooksma paneks, hakkan juba mõtlema, et selle pubekal võiks siin ju ka vanemad kaasa olla? Huvitav, kas oma lapse sihitu klimberdamine kõlab kuidagi talutavamalt kui võõra oma?

Aga kartulisalat on siin küll täpselt sama hea kui eelmisel aastal!

-

Muide, ma sain lõpuks ometi oma EBA diplomid kätte! Vägev! Ja super üllatus, et sel aastal oli auhinnaks 200 euro eest Estraveli kinkekaarte! Oluliselt asjalikum auhind kui eelmise aasta kohver, mis siiani ema kapis kiles seisab. Mulle hakkab see blogiauhindade asi juba täitsa meeldima!